Miks eestlased kõiki EL-i digiotsuseid teha ei võiks?

Hea või halvas, ID-kaardil laadset toodet ilmselt Euroopast ei tule. Pigem, eks ole, räägitakse kukrutest nüüd, onju, kui nagu moesõnast, et aga siin on hästi, mitu kihti korraga nagu koos, et ja siis võib-olla Keidile korraks nagu tagasi ajalukku nagu minnes, et ega kust tekkis Heidas, ehk siis praeguse nagu määrus eelkäija, tekkis ju sellest, et Andrus Ansip, peaminister, võttis Taavi Kotkalt minult ja meilt kaasa multika, läks, näitas seda ülemkommunik. Nii oli, ma mäletan. Ja järsku tekkis see, et oi, aga peaks üleüldse nagu tegema hüppi edasi, see oli aasta kaks tuhat kaksteist kolmteist noh, mälu jär Et kuidas paberivirn on kõrgune ja muuta. Jutu mõte on see, aga juba sellest ajast peale, et noh, meil kunagi ei ole olnud illusiooni, et noh, lauseke kuskil ise tähendab, et nüüd kõik lähebki nii, nagu umbes Eesti tahab, eks ole. Sest noh, tahame või ei taha, Eesti on Euroopa Liidu kontekstis eripärane, vanasti võib-olla veidrik, tänaseks mitte enam veidrik, sest me oleme tõestanud, et me suudame ka noh, eesistumisega kõige muu läbi noh, ka sisu omada, aga noh, meie sageli oma praktikaga ja vaadetega oleme kuskil kaugemale ees. Ma võin tuua sellest hästi mitmeid näiteid, noh, tehisintellekti, milles iganes nagu välja, mis tähendab seda, et noh, Euroopa otsused alati on mingis mõttes kompromiss ja ma usun noh, pikemalt jällegi rääkida ja nii edasi, eks see, kuidas need kompromissid sünnivad, aga ma tahan seda öelda, et sõidan seda, et ta on minimaalne ühisnimetaja, aga ta on kompromiss, eks. Ja kui me nüüd räägime idase kontekstist, et siis noh, meil oli algusest pole selgelt, ega see ei tähenda seda, et Eesti ID-kaart nüüd uuest ja idasest või sellest, mis praegu laual on, noh, mis nag Eks, aga tegelikult probleem, mida lahendada, on see, et kuidas ikkagi saaks päriselt üle Euroopa olla erinevad identiteedid koosvõimelised, mis on see mehhanism või õigusprogramm, muud selleks. Eelmine näidas kaks tuhat kolmteist, neliteist seda juba üritas, noh, päris ei saanud hakkama, me nägime paljusid kohti, aga nagu sektorist nähti paljusid kohti, kuidas teha paremini, nüüd oli katse sees teha paremini. Kuidas see katse tekkis, jällegi tõesti, Eesti küsis lausekest, noh jah. Et ja kust tõi nagu konks nagu taha, eesistumine näitas kaasa, Saksamaa liidukantsler Merkeliga tuli ka paati, on ju, sealt hakkas pall veerema. Ja noh, nüüd tõesti on laual see, et mis siis sellest tegelikult lõpuks saab, ID-kaarti ei saa, aga noh, ma olen selles mõttes küll, et hästi nagu optimist, et ega ID-kaart ka ei kao, küsimus, et kuidas me lihtsalt saame oma identiteeti söödavana kasutada kõigi teistega. Ja serva märkus juurde, et ega me Eestis, ma usun, ka Eesti tänane valitsus või, või ametnikud ei arva, et ID-kaart on jääv tulevik. Ka see peab edasi üks hetk liikuma, kas on Kukkur muudeks näis?