Miks eestlased kõiki EL-i digiotsuseid teha ei võiks?

igale poole. Täiesti vapustav võimalus, nimelt olukorras, kust kohast tuleb välja kõikvõimalikke seadusandlikke uuendusi ja need ei ole digivaldkonnas läbi mõeldud. Ja need tuleb nagu ellu viia, siis selle kõrval on üks teine asi, inimesed on kõik internetis, igas Euroopa riigis. Ja sealt tekib üks äriline võimalus, mida me nimetame juba mõistetega CovTech ja RegTech ehk siis tehnoloogia ettevõtted. Kes uute, mõttetute ja võib-olla kohmakate regulatsioonide valguses aitavad neid tõlkida, neid regulatsioone tõlkida mugavateks lahendusteks lõpptarbijatele ja suudavad sellega korralikult kapitali kaasata. Ehk võib-olla isegi on sellises nagu sogases vees. Kus noh, tuleb kuskil, Bundeskantsler tuleb kohale ja siis lepib kokku seal Itaalia kolleegiga, kes pole kumbki nagu digiasjade peale elu sees mõelnud, lepivad kokku, et nüüd teeme asju niimoodi. Ja siis, kui me ühel päeval mõtleme, et oot-oot-oot, aga kuidas siis inimesed seda kasutama hakkavad, siis tekib kohe neli-viis Eesti ettevõtet, kes suudavad. Sellele leida digitaalse lahenduse, mis lõpptarbijale seda mugavaks teeb, kaasavad kapitali ja kasvavad kohe üleeuroopalise piiriüleseks.

Mina mõtlesin praegu selle nagu, kus tekivad asjade üle niimoodi, et ei. Ja mul toob hästi meelde, mul, mul oli unikaalne võimalus elus olla just sel ajal MIT-s, kui Bill Clinton tegi oma lahkumiskõne ja ametist lahkudes ütles ta seda, et vot teie siin MIT-s, teie loote tulevikku. Mis kümne aasta pärast jõuab tehnoloogiaettevõtete praktikasse ja siis umbes kümme aastat pärast seda jõuab selle teema ka kongressi. Ja, ja te ütlesite, et teie ja kongressi vahel on vähemalt kakskümmend aastat. Akadeemilises mõttes tähendab see vähemalt kahte-kolme akadeemilist põlvkonda, tehnoloogia mõttes tähendab see samuti umbes nelja-viite tehnoloogia põlvkonda. Ja noh, tema üleskutse või hüüa oli see, oli lähtuda nii-öelda printsiipide põhimõtete põhisest tehnoloogia disainist või noh, nii-öelda teadus tehnoloogilisest disainist, mille sisse oleks juba koheselt noh, nii-öelda ära vastatud olulisemad küsimused, mis kunagi tekivad võib-olla kongressis. Nii-öelda disainida tehnoloogiat praegusel hetkel sellisel viisil, mis juba sisaldaks võimalikke vastuseid küsimustele, mis kunagi tulevikus tekib, kui poliitikule lõpuks hakkab mingisugune väikene täpp kuskil radar ekraanil hakkab plinkima. Keegi õhtusöögi ajal ütleb talle, kuule, mu lapsel oli see probleem, et äkki peaks nagu selle teemaga tegelema. Aga mu väide on praegu hetkel selline, interneti tuleviku ja tehnoloogia kujundajad on suured tehnoloogiaettevõtted. Suured tehnoloogiaettevõtted teevad omavahel ka tihtilugu kokkuleppeid, olgu selleks, selleks mingid standardid, noh Euroopa on olnud väga tubli, me oleme loonud maailmale. Veebistandardi, me oleme loonud GSM-i standardi, selle kõige suuremad kasutajad ja elluviijad on aga ettevõtted väljaspool Euroopa Liitu ja nii ilmselt juhtub päris mitmete uute standarditega veel. Me aitame standardiseerida seda sisustada seda uut tehnoloogiat, seda viiakse kuskil mujal ellu ja seejärel kujul või hiljem, kujul või teisel jõuab ta ka meie ettevõtete väiksemate dünaamilisemate ettevõtete kasutuslauale, kes püüavad sellele väärtust luua. Ja siis mingil hetkel jõuab ta. Euroopa Komisjoni kui, kui tõenäoliselt mingisugune probleem või teema, millega tuleks tegeleda ja seega pika jutu lõpuks. Internetti ja tehnoloogia tulevikku kujundavad suurettevõtted, seejärel ringiga jõuab ta väiksemate dünaamiliste ettevõteteni, kes tegelikult ehitavad samuti selle ümber oma ärimudeleid vaatamata kehtivale seadusruumile ja võib-olla isegi esitades väljakutseid seadusruumile. Ja siis hakkab see masinavärk tööle. Valdava enamuse ettevõtete panus, väidan mina, on see, et seadusandjad on aeglased ja rumalad. Ja nendega ei pea arvestama kui olulise riskiga. Investorid, kui küsivad, aga kas teil on ka noh mingisugune regulatiivne risk selle ümber olemas. Siis nad küsivad seda üha vähem ja vähem, sellepärast et see ei ole risk, millega peaks tegelema, kui sa töötad kuskil hallis tsoonis või isegi küsitavas sellises seadusruumis või, või praegu hetkel muutuses olevas seadusruumis. Kuna investor ütleb, selle aja peale. Oleme selle ettevõttele kaasanud juba kolm-neli korda uut kapitali ja, ja, ja, ja meid ei huvita see, millega tegeleb pärast Euroopa Komisjon, see on nagu natukene nagu paradoksaalne pilt. On ju, et me tegelikult ei oma ei Eestis ega ka poliitilises ruumis kontrolli selle tehnoloogia tuleviku üle või kui omame siis noh, nagu üldpilt on see, et nad on aeglähed ja rumalad.

Ma kuulasin, ma ei mäleta enam, mis start-up'i kohta riskikapitalistid arutasid, oli ka mingi paneel või saade, eks ole, siis arutati tema tulevikuvõimaluste üle ja siis väga kiiresti lõpiti kokku, et tegelikult peamine küsimus on see, kas nad suudavad saada piisavalt suureks, enne kui peab hakkama tegelema regulatsiooniga. Eks, et siis on nagu regulaatoritele noh, lihtsalt de facto olukord, et ma ei tea, et noh, aga kõik sõidavad nende tõuksidega.