AI_pealkiri: Henrik Roonemaa ja Hans Lõugas Geeniuse sünnist, ärimudelist ja klikimajanduse väljakutsetest

on jälle laupäeva pärastlõuna ja see tähendab, et Restarti saade on eetris, saatejuhid. Ja nüüd me teeme väikse sellise lükke, saatejuhid, ma tavaliselt ütlen, et saatejuhid on Henrik Roonemaa ja Taavi Kotka ja meil on külaline, siis tegelikult juba nädal või paar tagasi Taavi ütles, et teeme nüüd täna nii, et mina olen saatejuht. Ja seetõttu ma saan öelda, et täna see Restart'i saatejuht on Taavi Kotka.

Jah, tere ka minu poolt, ma pean tunnistama, et Henrik sai jätkuvalt, teed priimalt seda nii-öelda saate sissejuhatust, et.

Mingigi roll elus

olemas. Aga ühesõnaga, idee oli selles, et ma ei tea, paljud kuulevad võib-olla isegi ei tea või, või olen selle peale mõelnud, et. Selline kihvt portaal, tehnoloogiaportaal nagu Geenius, et selle taga on kaks, kaks meest, Henrik Roonemaa ja Hans Lõugas. Ja see lugu, kuidas, kuidas ma ütlen, mulle tundub nii, et nagu elupõlised ajakirjanikud ühel hetkel hakkavad businessit ajama, on ju, et see lugu tundub lihtsalt põnev. Ja kuna üldse ajakirjanikest ei räägita, siis täna ongi, saade on tagurpidi, ehk siis mina olen saatejuht ja teie räägite oma start-upist.

Kui seda saab start-upiks nimetada? No natuke, natuke saab jah, Eesti oludes tegelikult kannab see välja küll.

Aga, aga mõtlen, kuna me kunagi ajakirjanikest ei räägi või ajakirjanikku kunagi nagu endast rääkida ei saa, siis väike sissejuhatus, et kõigepealt ma ei tea, Ants, sina, et kes sa oled, kust sa tuled?

No praegusel hetkel on vist õige öelda, et ma olen geenius.ee peatoimetaja. Miks siis peatoimetaja, mitte muu, eks sellest jõuab rääkida, aga. Selle üle saame võib-olla arutada, et kui palju me siis äriprojekte on ja kui palju selline ütleme, eneseteostusprojekt see geenius on, sellepärast et ma ikkagi määratan, et ma olen sellelt ajakirjanik. esimene roll elus ja kuidas ma sinna jõudsin praegusele kohale, et minu pikemad aastad ajakirjandust tehes on möödunud tegelikult asutuses, mis praegu on Ekspress Grupp, aga Aga ma alustasin tegelikult veel enne, kui need ühinesid Eesti Päevalehega, et olin Eesti Päevalehes pikalt toimetaja. Tegutsesin seal erinevate rallidega, mida ühe lehte tehes saab teha. Vahepeal läksid üldse majas teisele poole, kus ei tehtud mitte ajakirjandust, tehti. Tehti Eesti esimest tahvel, arvuti Päevalehte, aitasin seda käima lükata, kuidas siis sa, kui iPad tuli maailmasse. Ja siis olin veel pikalt edasi selles samas majas, kus veel liitusid sellega siis Delfi ja, ja muud, nagu suur meediagrupp meil on, sain sealt igasuguseid kogemusi kuni aastani kaks tuhat viisteist. Ja siis tulin sealt majast ära ja kaks tuhat viisteist sündis Geenius.

Aga sinna me jõuame veel, ühesõnaga, sa ei ole elus mitte midagi muud teinud, peale sa oled sa oled olnud ajakirjanik.

Ega vist ei ole, kui see nii ütleb, ikka väga, väga kasine menüü on. Ma olin, enne kui ma Päevalehti läksin, ma sain ühe külmakõne, kuskilt helistati, ma mäletan, ma mäletan selgelt, ma olin tol päeval Pariisis, miskipärast, kas turismireisil või mingi nädalavahetusel, tudengina veel. Kutsuti Päevalehte tööle. Ma olin vist kuskil seal viies-kuues magistriaasta oli, ma olen kuusaastatena ülikoolis käinud. Magistrikaari pole olnud saanud, polnud veel nagu päris tööd teinud, kui siis Päevalehtekutsed, et ütle, tule proovi, meil oleks abi vaja, kas sulle meeldib, kas saad hakkama ja nii edasi ja sinna see läks ja noh, selles mõttes ma olen väga nagu. nool A-st B-sse ja, ja kõik, et mingid eriti sinkavunkad pole olnud.

Väga hea, nii, teine taust, Henrik, sina, ka elupidine ajakirjanik.

Absoluutselt jah, üheksakümmend seitse Tartuse Ülikooli ajakirjandust õppima, jube igavad külalised on seal, noh et siis, ajakirjanikku suunati tol ajal, ma arvan, ja võib-olla vist suunatakse siiamaani kohustuslikus korras praktikale. Me käisime minu meelest isegi pärast äkki esimest aastat juba, kui me käisite ülikoolis ära ja ütled, et lähed praktikale. Ja ühtlasi oli see, see aeg, kus Eesti ajakirjanduses oli tohutu töötajate nälg, et vaata, kui oli taasiseseisvumine. Siis need, nii-öelda vanakooli ajakirjanikud pidi suhteliselt kiiresti asendama mingi täiesti uus, uuelaadse seltskonnaga, eks ole. Kuna hakati tegema täiesti põhimõttelist teistsugust vaba kommertslikku ajakirjandust. Ja, ja siis noh, minust mõni aasta vanem seltskond olid siis need, kes haarasid juhtohjad suurtes ajalehtedes. Äripäev, ma arvan, siiamaani koosneb suures osas inimestest, kellel on lõpetamata ülikooli kõrg haridus, see on vana tavaline Eestis. Ja, ja noh, siis meie põlvkond läks põhimõtteliselt juba reporteriks ja, ja noh, nii Virumaa teatajas, kuna ma olen Rakverest pärit, olin ühe suve ja, ja siis Eesti Päevalehes ja siis ma tegin, Eesti Päevalehes kolisin Tallinnasse ja siis ma läksin Postimehesse, olin seal erinevatel positsioonidel, kui uudistetoimetuse juhatajani välja. Mis oli totaalne fail, ma olen seda avalikult igal pool rääkinud, et see ei ole nagu mingi häda, et kõik fail'is, mina fail'isin süsteemi ja süsteem fail'is

mind. Aga mis see tähendab, et sa fail'id?

Et sa ei tea oma tööd hästi.

Kas uudist on võimalik kirjutada kehvasti?

Ei, uudist on oma... Uudist,

uudist on oma... Juhataja oli väga, on keeruline koht, ma mäletan, kui mina päevalehega liitusin, siis oli sellel ametikohal neli inimest, ühtsema tööd tegi. Kuna üks inimene ei veanud vastu rohkem kui nädal aega, siis kuus oli neli inimest, sama ametikohal vahetusradiotatsioonikorras.

See on ajalehe üks tähtsamaid ametikohti tegelikult ja ühtlasi tõenäoliselt kõige stressirikkam ja kõige nagu vastutusrikkam ja see nõuab täiesti erilisi inimesi, keda Eestis on ühe käe sõrmedel üles

Uudistoimetuse juhataja eesmärk on see, et mida ajalehest kõige rohkem tahetakse, et see oleks väga päevakajaline ja tähtsada tõsised uudised ja sa pead olema kakskümmend üldi, hangetama otsuseid, kuhu saata siis välja see reporterite meeskond, et ja kuidas neid oma tööd õigesti teeksid.

Jah, kust tulevad head teemad, kuidas saada enne konkurente kätte mingi tohutult hea info, kuidas see ära vormistada, lisaks sellele, Päris suure hulga töötajate juhtimine, uudistajakirjanikud on ise tõenäoliselt üks kõige nagu stressirohkem amet üldse ja erinevad mingid edetabelid, mida ma olen näinud, näitavad, nad on umbes seal kuskil südame, südame kururgiga, nagu samal tasemel stressirohkuse poolest. Eriti

kui on Päevalehega tegumus, kakskümmend neli tundi on see tsükkel ja, ja see on, ma ei tea, ühtegi uudisitoimetajat, kelle tööd ma endale tahaksin ja ma imetlen kõiki, kes seda suudavad teha, nüüd see

on väga raske. Ma mõnda aega suutsin ja siis tuli Matt Kadastik ise Nojah, noh ütleme, et vahepeal ei olnud ja nüüd on jälle noh, muutused toimuvad lehes. Ma täpselt nendest ei tea, aga noh, see oli selline virvarr, kus hästi palju inimesi vahetas ja siis ma sattusin sellele positsioonile ja kui me Saas Tallinn ja siis tuli Mart Kadastik ja ütles, et. Võttis peatoimetaja ohjad nagu üle, et olukord oli juba läinud selliseks, et ma hakkan nüüd ise peatoimetajaks ja siis me pidasime tema kabinetis jupp aega läbirääkimisi, noh see oli, ma ei mäleta kas tund aega või. Et, et kuidas saaks nii, et ma astun kohe tagasi? Ja, ja siis sai niimoodi, ja siis aga sai niimoodi selles mõttes, et ma olin siis, tol ajal nimetati nüüd erikorrespondentideks, inimesed, kes olid kõrgelt kohalt tagasi astunud, jäid siis viisaka palga peale tegema pikemaid mõnusaid lugusid. Et tegelikult oli, ega elu oli sel hetkel tegelikult üsna mõnusat, ma sain kirjutada, mida ma tahtsin, mingit igapäevastressi ei olnud, aga, aga siis sealt ma läksin. tegema ajakirja digi täiesti nullist, madalama palga peale, lihtsalt selleks, et oleks nagu huvitavat teha. Noh, et ma sain aru, et ma oskan seda teha, on ju, enam-vähem, mis ma Postimehest tegin. Siis ma tegin kümme aastat ajakirja digi, siis ma sain aru, et ma oskan seda ka teha ja vot siis ma läksin seda geeniust tegema jälle täiesti nullist.

Aga põhimõtteliselt nagu sina oled ikkagi katsetanud mingite väikeste nagu ütleme, ettevõtlusalgetega, noh, sul on oma raadiosaade ja nii edasi, on ju.

No natuke niimoodi on jah, et ma olin ikka pealt kolmekümne, kui ma sain esimest korda aru päriselt, kuidas käibemaks toimib. Ma soovitan seda teadmist igale inimesele Eestis, et noh, et, et aru saada nagu, et mis on sotsiaalmaks, mis, mis on käibemaks, on ju. Et noh, kuidas on nii, et kui ma lähen tööandja juurde ja küsin näiteks tuhat euri palka, et siis see temale on korda kaks, kolm võ Ja nii edasi, et see, ma, ma enam-vähem jah, mingiks hetkeks oli ikka pilt ees sellest.

Okei, aga lähme nüüd geenuse juurde, kümme, viisteist aastat tagasi oli neid erinevaid portaalikesi nagu seeni. Ja oli ka erinevaid väljaandeid, noh, tulid, läksid ajalehed, ikkagi mäletan, hommikulehed, postid, sõnumileht oli eraldi, Õhtuleht oli eraldi, ühesõnaga noh, tohutu puru, siis saadi aru, et, et, et riik on liiga väike või turg on liiga väike, et kõigi jaoks ei jätku ja noh, Kujunesid välja nagu kaks suurt nagu meediakontserni pluss siis Äripäeva, on ju, ja tegelikult tekkisid nagu, nagu selgelt portaalid noh, mis siiamaani on ju, domineerivad Delfi ja, ja Postimees põhimõtteliselt. Et ja peale seda vist nagu väga ei olegi midagi, on ju, et ERR-i vist ka keegi enam ei loe, on ju, et või või ei loe. Me

ei tea seda, selles mõttes, et nad on avalikult ju oma numbreid, minu teda kuskil ei ütle, et võib-olla, võib-olla kõik loevad, aga võib-olla keegi ei loe, ma ei tea.

Küll ERR-i nõukogu teab need numbrid ja siis, ja neid ei tõesti, me ei, sellist võrdlust ei teki tegelikult, et kui me tõesti vaatame uudiste, sellise online uudistemaastikuga internetis, on ju tõesti, et ERR on ainus, mis talle kahele suurele korporatsioonile

Nüüd on, ongi noh, olukord on juba noh, väike tuurik, suured tegijad on ees ja siis tuleval kahel inimesel, kes tegelikult ettevõtluses, ütleme, suurem määral polegi veel kätt proovinud, hullu meil ei tee, ja nüüd paneme kõik kõrvale, põletame kõik sillad, noh, heas mõttes sillad, ja teeme oma portaali. Äriplaan oli või panite puusalt?

Minu, tead, need jutuajamised, mis minul peas tekkis iseendaga ja siis ma pärast leidsin inimesega ka dialoogi pidada. Tegelikult hoopis tulid teistpidi, et võib-olla miks ma arvan, et see geenus on palju või elustuli projekt, on see, et. Mulle meeldis väga see töö, mis ma tegin, aga ma tahtsin seda teha uutmoodi, teistmoodi teises keskkonnas ja. Ja just nii-öelda ise luua see rakuke. mis kasvab, et nagu justkui rohujuuretasandilt, mitte justkui luua seda, et meil on nüüd turul tõesti kui kaks suurt, siis on mingi avalik-õiguslik, et teeme nendele ja mingi, leiame koha, kus konkureerida, vaid pigem oli see, et see nagu elustiiliprojekt ja, ja otsiks nüüd kohe, kuidas see asi majanduslikult toimib. Nägin Henrik Roonema, tahaksin nagu juttu rääkima, mingi hetk saime aru, et tal on ka mingi samasugune mõte ja, ja noh, minu jaoks kui ma, geenust nagu, kui see lõpuks tööle hakkas. Siis ega alguses mingit kindlust ei ole, et me nagu see asi tõesti, siiamaani peab vastu, on ju, mis meil aasta on, kaks tuhat seitseteist, aga me leidsime selle. Ja, ja minu jaoks on see nagu altpoolt, see rohujuure tasandil tulnud ja näha, et sellel võrsel on nagu piisavalt mulda, kust saab taimi.

Oota, aga Excelit ei olnud, et sa ei teinud kordagi läbi seda noh, kalkulatsioon, et ala, et selleks, et nagu noh, ikkagi ellu jääda, mul peab olema ikkagi noh, teatav palgaraha, mul peab olema mingi üks mõtlem, noh, See on, teil on päris mitu töötajat, nii edasi, on ju, et te peate suudma genereerida teatav hulga käivet, seda teate hulga käivet, noh, see peab saama kuskilt nagu, nagu, nagu kate, noh, pead suudma müüa nagu piisavalt reklaami. Piisavalt reklaami, tähendab seda peab olema piisavalt nagu külastatavaks. Ühesõnaga noh, kokkuvõttes tundub suht lihtne nagu ikkagi Excelis läbi joonistada.

Jah, no tegelikult tõele hoones, et meid on kolm tükki, on ju, mitte kaks, et, et on kolmas osanik, kelle meie Siim Saidla, kes on kirjastaja ja, ja mina ja Siim tegelikult rääkisime päris mitu aastat seda omavahel, et võiks teha selliseid asju, võiks teha ja noh, see alati lõppes sinna ära, et raha ei ole. Noh, turul ei ole raha, ei ole võimalik teha, et kui ma töötasin paberajakirjas, siis paberajakiri saab tulu reklaamist ja müügist. Et sul on vähemalt teine tuluallikas olemas, on ju, ja, ja noh, see teine tuluallikas katab sul enam-vähem sellist igapäevaselt ju kulud ära. Ehk siis, kui me arvestasime, et me nüüd teeks veebi samasuguse asja, siis me leidsime, et me peame veebiga, mida ei ole, ülikonkurentsi tihedal turul võtma noh, ütleme paber, ajakirja, reklaami käibe korda X. Korda kaks, korda kolm, et noh, sealt alates, et siis me saame öelda, et noh, siis me oleme ehitanud nagu masina. Ja noh, see tundus nii absurdne ettepanek, et noh, kuidas me läheme nüüd nagu tühja koha pealt turule, on ju väike portaal ja hakkame tegema kolm korda suuremat reklaamikäivet kui ajakiri, mis on kümme aastat olnud olemas. Ja siis minu äriplaan oligi niisugune, minu äriplaan oli failida, minu äriplaan oli see, et mul oli digist lahkudes noh, vaatasin, ma saan aasta ära ta niisama, noh selles mõttes, et oma säästudest. Et, et ma ei, väga ei pea nagu selle pärast muretsema, mitu aastat ei saanud, aga aasta sai, ma mõtlesin, et ma võtan seda kui haridust. Et ma lähen proovin, et mul on aasta elu, elamisraha olemas ja vaatame, mis saab, sellepärast et mis iganes saab, ma saan mingi, mingi nagu noh, ma saan targemaks. Ma, ma saan mingi uue kogemuse, ma õpin tõenäoliselt meeletult palju selle aastaga juurde, asjadest, millest ma midagi ei tea, nagu näiteks firma tegemine, veebi, veebis kirjastamine, ma ei tea, reklaami müümine, kõik projektijuhtimine, mis iganes. Et mina vaatasin seda kui haridusprojekti, mis tõenäoliselt failib, aga siis asjaolude kokkulangemisel. Tegelt ma läksin, teatasin avalikult, et ma lähen digist ära kevadel, kaks tuhat viisteist, või oli see suve alguses vist. Ja, ja siis suvel helistas mulle üks inimene Starmenist ja ütles, et kuule, et me vaatame, et Eestis ei ole nagu sellist tehnoloogiaportaali, et me siin mõtleme, et võiks olla, et me paneks sinna oma õla alla. Ja me oleme just Siimuga leppinud nädal aega enne kokku, et maksku, mis maksab, me teeme selle ära niisama. Nii et selles mõttes see oli niisugune puhas juhus, et meie otsustasime niisama, niikuinii teha nii-öelda ja vaadata, kust me siis saame raha ja tegelikult siis saime oma esimese suure reklaami kliendi, kes tuli lihtsalt ise, täiesti juhuste kokkulangemas.

Lähme siit oma esimesele pausile ja pärast seda siis räägime edasi, kuidas, mida üldse tähendab ühe portaali tegemine. Nii, tere tulemast tagasi, Restori saade läheb edasi, saatejuht täna Taavi Kotka üksi ja saates külas Henrik Roonemaa ja Ants Lõugas ja täna räägime Geeniuse portaalist. Eelmises plokis rääkisime sünniloo ära, aga lähme nüüd ikkagi ärimudeli ja, ja, ja sisu kallale, et mida siis tähendab teha ühte portaali? Ehk siis räägime numbritest, räägime sihtrühmast, et

Hans. Tead, esiteks, mis asi on portaal, võib-olla kui me saame sellest aru, siis oskame ka rääkida Geeniusest, et. Noh, veebis teha saiti, millel on kõrge külastatavus, sul on erinevaid meet, viise, kuidas seda saavutada, et sa lööd selle külastatavuse üles ja kui sul on külastatavus, siis sul tekib see page view, unique page view, ütleme siis eesti keeles, et sul on see külastajanumber, mida sa saad müüa ja see ongi see nagu äriloogika, milla peal väga palju internet toimib, eks. Nüüd, kui me räägime portaalist, siis see, et see Geenius puhul nagu algusest peale on mõte olnud, et ta on ajakirjandusliku sisuga. Sait, muidugi on seal, me püüame inimesi abistada, püüame jälle kohe meelt lahutada, püüame nagu lihtsustada. Aga me lähtume mingisugust sellest, no mida me oleme ülikoolis ka õppinud on ju, mis see ajakirjandus on, et sa teatad fakte, paned nad loogilisse järgnevusse, räägid inimestele ja jääd mingitele põhimõttele truuks, et sa nagu ei valeta ja sa ei, sa ei manipuleeri. Ja kui lähtuda sellest, siis nagu langevad kohe paljud viisid ära, kuidas üldse külastatust üles saada, on ju, et sa ei saa lihtsalt teha pulli ja nalja ja valega nalja, kuigi see oleks väga lihtne teha. Et see, mis Geeniusel on, millega nagu on, on meie eripära võib-olla see, et me ikkagi üritame teha seda, sellist saiti, mis on nagu meediaportaal või ajakirjanduslik portaal. Ja, ja muidugi meie jaoks on väga oluline, et külastatus oleks suur. Aga meil on võib-olla see, mis on nagu see Starmani tugi alguses, mis meile tuli, andis selle võimaluse, et me saame selle asja käima lükata, ilma et meil peaks olema see külastajate number kohe mingisugune viiekohaline või, või, või kuuekohaline, et me ei oleks täielik kahjumis.

Aga räägime need dimensioonid ära, et paneme üldse kogu selle Eesti nagu meediamaastiku mingisse raami, et me saaksime aru, ma saan aru, et kõige külastavam portaal on täna Eestis... Delfi. Delfi. Nii, tal on sada tuhat, rohkem.

Delfi külastatavust nagu...

Sada, sadateist tuhatendast loetakse ikka neid.

Need, need numbrid on selle suure kahe grupi vahel, Postimehe ja Delfi vahel, on selliseks läinud see nii-öelda konkurents, et nad vahepeal avaldasid numbreid, siis ei avaldanud, siis pandi mitu saiti kokku, et number oleks suurem ja ja kuskil on see nädalakaup pannud, siis kus on mingi üle miljoni unique page view, see tähendab siis seadme, sinul võib-olla, Taavi, on, ma näen seal laual kaks seadet, võib-olla kodus küll mõni arvuti kokku, sa lähed arvesse neljana näiteks. Ja, ja see ei tähenda, mitu inimest on, aga noh, see ühik, mida loetakse, on üks seade, millelt loetakse seda välja, need suured võistlevad kategooriast seal vahepeal oli ligi miljon ja...

Nädalas. Jah, noh, mis, vähemalt seda, kui me seitsme jagame, siis ikkagi me jääme kuskile sinna nagu saja, saja viime vahele. Päevas, jah.

Ei noh, selles suured numbrid, need on portaalid, kus käib, noh, käivad, ma arvan, peaaegu kõik inimesed Eestis.

Okei, nii, aga see nüüd on suured, aga nüüd, kui me läheme sinnamaani, et kus, kus see nii-öelda business hakkab ennast ära tasuma, on ju. Kas see on tuhat, kas see on kümme tuhat, kas see on viiskümmend tuhat?

Sellist numbrit ei ole, see on tegelikult jube palju sihtgrupiga seotud, et Delfis oli noh, ütleme, tegelikult ei oleks ju mingit häda, kui keegi tahab ennast reklaamida, mingu Delfisse, mingu Postimehesse, eks ole, ostku endale nähtavusi ja lasku käia, aga, aga me saame pakkuda paremat sihtgrupi, me saame noh, selles mõttes, me, me ütleme, et kõik inimesed, kes on teatud tüüpi, kolmveerand meie lugejatest on earlyadapterid, on ju, kolmveerand on tehnoloogia arvamusliidrid. Oma nagu kogukonnas, on ju, kelle käest küsitakse, et mida ma ostan, et lihtsalt noh, kui sa, kui sa, sul on mingi sellist tüüpi toode, siis sa meie juures kulutad raha efektiivsemalt. Ja, ja kui me müüme sulle näiteks noh, ütleme, suhteliselt sama hinnaga nagu Delfi asja, noh, me müüme näiteks tuhandet inimest sama hinnaga, kui Delfi müüb, ütleme, et nii on, siis sa lihtsalt noh, see mudel on sinu jaoks efektiivsem.

Arusaadav, aga mis

number... Ja sinu, sinu ärimudel on teine pool ja mis on see kulu siis üle portaailpidamisel, et noh, on võimalik ja on Eestis kindlasti ka palju lehekülge näha, kus sul kulu on nullilähedane, kuna sa teed seda õhust ja armastusest, entusiasmist ja tarkvara ja platvormid on tasuta, töörist on tasuta. Ja isegi, kui sa teenid siis ühe bänneri pinnaga, mida Google sul vahendab viiskümmend eurot kuus, sa oled juba näed, on ju, puhas kasu.

Aga ma arvan, David, sellist numbrit ei ole, selles mõttes noh, kui me räägime IT-st näiteks, on ju, et no ütleme, et ma teen näiteks portaali, mida loeb kümme inimest. kes igaüks teeb, ütleme näiteks IT-ostuotsuseid summas kolm milja aastas. Siis mu tõenäoliselt on seal mingisugune nagu roll, on ju, mul on võimalik seda kuidagi müüa, on ju. Ja, ja noh, see, seetõttu mul ei ole ka seal mingit numbrit võimalik öelda, palju see maksab siis, ma ei tea. Et no meil on täna, kui me loeme Google'it, on ju, et siis me nagu, ma iga kuu loodan, et tuleb sada tuhat kuus ära. Noh, et jaanuaris oli mingi üheksakümmend üks kaheksasada, veebruaris oli üheksakümmend üks kuussada, aga palkan, seal oli vähem päevi, et oleks olnud nädal veel juures, siis me oleks nagu üle saja saanud, me oleme ligi sada tuhat unikaalset Google'i järgi kuus.

No ühesõnaga, kui esimest korda üle saja lähete, siis teete suure pea?

Noh, midagi võiks teada, jah.

Okei, aga räägime sellest nagu ükskord see sihtrühma, te leiate selle sihtrühma üles, õigemini see oli teil juba tegelikult enne ju olemas, sedasama digist juba tulnud, nii-öelda kaasa tulev või, või, või, või raadiosaadetes kaasa tulev, aga, aga, aga mis nüüd saab, panete oma platvormi püsti, hakkate tootma? Te ju ei tooda samas mahus uudiseid, nagu toodab Delfi, andke see võrreldes ka, et üks Delfi ajakirjanik, kui palju ta päevast peab tootma uudiseid?

No vot, see ajakirjanik, võib-olla kui sa oled selline Delfi päevauudistöötaja, ma imestaks, kui sa teed päevast seitse, kaheksa lugu, ühe tunnis, on ju. Kui sellest rohkem teha, ma imestaksin. Kas sa

tead, palju näiteks Delfi ja Postimehest toodavad päevas ühikuid või? Ma arvan, kogu selle, portuaalindus võib-olla kokku, see võib sadadest küll olla

või? Üle saja kindel see.

Aga siis kopeerivad üksteist, jah?

Vähe, see on ikkagi inimtööjõud, et sa võtad selle teiselt siis paar, paar, paar lõiku ja siis mõõdad sõnastust.

Mina just tegin honorari lehti, meie toodame seal suurusjärgus kakssada viiskümmend ühikut kuus. Et kui sa jagad selle ära, on ju, siis tuleb sealt, võib-olla siis päeva pe

Natukene kümne.

Et noh, selline kümme päevas on suhteliselt nagu meie maksimum, mida me, me tegelikult ei tahagi praegu rohkem sellest toota. Et see on väga okei, tegelikult võiks toota ka viis, selles mõttes jällegi see, ega see ühik ka otseselt nagu ei loe, et ma võin toota kümme väga väikse loetavusega ühikut või ma võin toota kaks väga suure loetavuse ühikut, et see on kõik niisugune muutuv suurus.

Aga noh, rääkige sellest algusest, et kuidas see pihta hakkab, et noh, et, et okei, tegime nüansi ära, nüüd on kujundus on olemas, sait on püsti, es

Me kirjutasime, Hans ka uudiseid tõenäoliselt, kahekesi.

Esimene tööpäeva, publish, avalda, see on nagu moto, et kui midagi ei avalda, siis asi seisab, on ju, siis hangub, sest et see jõgi voolab ja kui, kui järsku vett ei ole, mis siis, siis jõesangib kuivaks, et sa pead avaldama.

Aga me tegelikult otsisime endale kohe ka Facebooki kaudu kaasautorid. Et meil on terve hulk kaasautoreid, kes, kellega me jagame teemasid, kes neid kirjutavad, ja, ja siis meil tegelikult algne plaan oligi ikkagi see, et me toodame suhteliselt odavalt väga palju põhku. Vot, nii-öelda tõlke, uudist, refereerime, viitame, kaks lõiku sealt, on ju, ja me tegime seda natuke aega ja siis see jõudis kohale, et siis ei tööta.

Aga eesmärk oligi nagu lihtsalt saada nagu endale siis...

Noh, seesama, mis ma ütlesin, mitu ühikut me toodame, eks ole, mida rohkem ühikuid, seda rohkem klikke, anname ka minna. Toodame, toodame, toodame, toodame ja siis me saime aru, et ega need, noh, nende loetavus on niivõrd madal, et kui me natukene panustame selle asja sisusse rohkem, siis me saame rohkem klikke, me, meile tekib külge m Üks võimalik on see, et need on mingid poisid, kes tõlgivad, ma ei tea, on ju, versus et aga, et nad toodavad ikkagi originaal-uudist või et nad toovad uut teadmist, on ju, et ma, ma saan sealt midagi, mida ma mujalt ei saa. Nii et me oleme täna läinud suhteliselt palju nagu selle peale.

Aga ma ütlengi, et see esimene noh, mis on see meetrika, mida te nagu jälgite kogu aeg?

Google Analytics, ongi. Ja muidugi, päevakülastatavus, nädalakülastatavus, realtime, palju seal, ma oma esinemisi mõnikord alustan sellega, et teen Google Analyticsi realtime'i lahti, on ju, kui on saalis on mõni sada inimest ja ütlen, et nonii, et nüüd ajame selle näiteks mingi kahesajani või noh, mis iganes ja siis kõik võtavad telefonid välja, lähevad Geeniusi e, siis ma näitan, et vot palju, väga palju ikkagi, elu käib selle numbri järgi.

Aga mõtlen, iga asja algus on ikkagi teatav hulk sellist nagu unistamist ja lootust, on ju, et noh, et, et, et noh, et äkki me ikkagi saame, äkki me saamegi selliseks, et nagu, kui inimene tuleb arvuti taha, et, et esimene kurb, mis ta sisse lööb. Enam ei ole nagu delfi.ee, vaid on näiteks geenius.ee, on ju. Ja siis tuleb, mingil hetkel tuleb kokku kohale realism, on ju, et, et noh, oli küll kindlasti kena unistus, on ju, aga noh, reaalsus on nagu midagi muud, et, et noh, et, et ikkagi tuleb kõvasti vaeva näha, et, et inimene oma harjumusi muudaks ja, ja, ja üldse nagu noh, viitsiks, viitsikski kiigata üldse geenuse poole.

Selliseid inimesi on kindlasti, no mitte ainult minu toimetuses töötav, noh, nii palju.

Ei, ei, neid on rohkem, ma võin, kui Andres natuke

räägib, ma kohe ütlen, palju neile.

Ei, kindlasti on. Aga noh, see on väga suur unistus tõesti, sellepärast et see, mis me teeme, see portaal, see on väga erinev sellest, nagu me teeme raadiosaadet praegu, me teeksime telesaadet, pikka või lühikas teleuudiseid, me teeme paberajalehte. Et meie suhe selle ekraaniga, meie, ma ütlen siis noh, Eesti meediatarbija, lugeja, suhe on selline, et tõesti, et sul lihas mälus on mõned üksikud välja, mida sa lööd sisse. Et ülejäänud aeg meie silmadest, see tähelepanu kuulub ikkagi sotsiaalvõrgustikule. Nii et, et see on üli-üliraske saada selleks üheks lihasmäälus olevaks, siis veebiaadressiks, mille inimene sisse lööb, küll aga on hoopis lihtsam teha, et kui inimese silmad juba on Facebookis, siis läbi selle tuua ennast sinna pilti ja Facebook on. Noh, see ei ole üldse mingisugune geenilise eripära, ainult jutt, see on kogu Eesti, kogu maailma meediatööstuse põhi nagu häda ja võimalus korraga. Ühest küljest sa Facebookiga jõuad väga suurte auditooriumitele, palju lihtsamini, kui see muidu võimalik oleks. Ja teisest küljest annad sa Facebookile siis kogu selle kontrolli siis selle üle. Ta on, Facebook istub ilusti sinu ja lugeja vahel ja vahepeal keerab kraane nagu rohkem kinni. Ja, ja siis keerab lahti.

Aga see kinni lahti on nüüd siis mis, ta võtab mingit raa sealt vahelt või mis?

See, tegelikult on see väga puhtalt info levimise nagu viis, kraan ongi see, et kui lahti, kui kraan on, nii palju meie postitust levib. Et see muudatus oli aastaid tagasi, kui... Kui Eest, kui Facebook toimis niimoodi, et kui ma vajutan ühele leheküljele like, mulle meeldib see lehekülg, olgu see Eesti Energia mingi mobiilioperaator või uudistussait ja siis ma näen kohe, kui see lehekülg midagi avaldab, on ju. Ja see oli väga tore nendele avaldajatele, sellepärast ma sain kohe inimestele pushida nii-öelda seda uudist, mis mul oli, oli vaja pushida või lükata. Kuni siis Facebook sai aru, et siin oleks nagu meil võimalus natukene teenida ja natukene kontrolli üle võtta. Ja siis tekkis selline algoritmiline meetod, kus erinevate muutujate puhul arutatakse, kui kaugele siis minu postitus jõuab. Mina näiteks olen väljaandja, mind, mul on kümme tuhat jälgijat seal ja Facebook vaatab, et me kümnendal ajal kindlasti kohe ei näita sinu postitust, on ju, mis siis, et need inimesed on öelnud, et me tahame väga need uudised teada. Vaid Facebook, siis hakkab vaatama, et kui see juba sajaga on, töötab väga hästi, läheb suuremaks, eks, tuhandega, siis jagame veel rohkem, aga kui sulle ei meeli see, et meie algoritm mõtleb tükk aega ja neid asju seal kalkuleerib, siis maksab varem paar eurot ja me paneme selle kohe plaksti välja igale poole. Mis on nagu selline mõnus meelitus kohe igale ava, kirjastajale, väljaandele, et ju väga tore oleks. Meie oleme, Geenius, väga vähe seda kasutanud, me oleme nii-öelda orgaanilist kasvu teinud, ehk me ei ole raha eest ostnud seda auditooriumi. Ja, aga ometi ikka me oleme väga sõltuvad sellest, mida Facebook teeb meiega.

No ma võin öelda, et ju veebruaris näiteks seitseteist protsenti inimesi või külastustest tuli otse ja viiskümmend üks sotsiaalmeediast, millest omakorda valdav enamus on Facebook. Ja Facebookis on ju, et meil on, ma arvan, mingi ma ei tea, seitse-kaheksa tuhat jälgijat lehel on ju, orgaaniline reach on kuskil seal Facebook tõmbab tuhande viiesaja eures umbes käsipidurit, rohkem ei näita ühte postitust, mis me teeme. Ja, ja siis, kui ma, ja siis teine huvitav number Facebookis, engagement rate. Ehk see näitab, et mitu protsenti inimestest, kes nägi seda postitust, üleüldse tegi midagi sellega, like'is, kommenteeris või klikis sinna peale, tuli muu saidile. Ja, ja siis see oli enne sügis, kui me vaatasime, et noh, mis see engagement rate on, need on inimesed, kes on öelnud, et ma like'in geenuse lehte, ma, mulle meeldib see, ma tahan neid uudiseid näha. Mis sa arvad, mis oli niisugune tüüpiline engagement rate?

Ma arvan, see on väga madal.

Jah, no ütle.

Ma isegi ei julge pakkuda.

Mitu protsenti inimestest, kes tahavad Geeniusi asju lugeda, reaalselt siis ka reageerivad nendele?

Kolm kuni viis. Ja siis ma mõtlesin, no kurat, nii ei saa, selles mõttes, et esiteks Facebooki ei näita noh, enamusele, eks ole, meie postitusi. Ja nendest, kes näevad, kolm kuni viis protsenti vitsib nendega üldse midagi teha. Et inimesed istuvad Facebookis, nad ei taha mitte kuhugi tegelikult minna. Et see ideaalmudel oleks see, et, et mina toodan Facebookile sisu. Ma toodan kihvti videot, on ju, ma panen sinna kihvti artikleid üles, inimesed laigivad, seerivad, Facebookist ära ei lähe. Aga mis mul sellest? Ma ei saa mitte ühtegi senti selle eest, Facebook saab, on ju. Ja, ja siis me võtsime lihtsalt täiesti käigult, me oleme üldse käigult võtnud väga palju otsuseid vastu, sellise nagu pooleminutilise juhatuse koosolekuga. Ja me võtsime vastu otsuse, et kui A, inimesed on sellised ja B, Facebook on selline, siis meie hakkame Facebooki üles panema oma sisu Clickpaidina. Et see on nõme, aga mis, aga mis siis, miks peaks mina tootma Facebookile tasuta sisu? Ehk et kui keegi tahab näha normaalseid pealkirju, viisakaid, tulgu saidile või jälgige Twitterit. Kui keegi tahab istuda ainult Facebookis, vot siis saab clickbait-i.

Okei, aga clickbait-est me räägime oma järgmises plokis, siit lähme häda väiksele pausile. Restart on tagasi, täna täiesti tagurpidi, saatejuht Taavi Kotka stuudios, külalistena Henrik Roonemaa ja Hans Lõugas. Räägime Geeniuseportaalist. Eelmises plokis jäime pidama Clickbaitide teema juures, ehk siis noh, inimese tähelepanu on täna, meedetulg on nii suur, inimesed ei viitsi pealkirjast nagu kaugemale lugeda, mistõttu nagu tuleb hakata nagu, nagu inimest sundida klikkima. Tead, ma jah,

nii on ja tead, võib-olla see ei olegi see, et kas inimene ei viitsi või mitte, aga lihtsalt me võitleme inimeste tähelepanu eest, kui me ütleme meie siis erikeskkonnad, eks. Ja Facebook teeb kõik selleks, et seal oleks nii huvitav Facebooki keskkonnas, et sa ei taha seda ära minna. Ja isegi kui sa loed seda pealkirja, milles on oluline info, sind puudutab info, sulle kasulik info. Ja, ja see pealkiri ütleb sulle selle info ära, siis ma mõtlen, et jah, mul oleks väga huvitav, pole kasulik seda edasi lugeda, mis siis ikkagi selle pealkirja taga on, mis need väited on, kus see info pärineb? Aga oota, aga siit paistab järgmine postitus, siit paistab keegi minuga siin jutustab, keegi hakkab video mängima, Facebook on teinud kõik selleks, et me seda ära ei läheks. Seega, mis jääb üle, nagu Henrik kirjeldas, drastilist meedet, sõnastada need uudise, pealkirjad niimoodi, mida vihkavad kõik, ka kandusakadeemikud, kõik, kes ütlevad,

Tavaliselt vihkab see seda ka, kellest see lugu on. Minu klassika on ju see, Kotka kool on, e-valimised tuleb kinni panna. See ei olnud mina, see Kotka, et see on üks teine

Kotka. Aga oi, oi, oi, Taavi Kotka tahab, et...

No vaata, aga me tegimegi ja selles mõttes, kui ma enne ütlesin, et meie engagement rate nii-öelda, nii-öelda normaalsete viisakate Korralike pealkirjadega oli kolm kuni viis, siis clickbait'iga on kümme kuni viisteist. Ja see on piisavalt suur vahe, et me lihtsalt oleme sunnitud seda tegema, aga isegi clickbait'iga on see ainult kümme kuni viisteist, üheksakümmend protsenti inimestest laseb selle sirri lihtsalt mööda, on ju, et, et nad ei kliki selle uudise peale. Ja noh, selles mõttes ma ei süüdista siin üldse lugejat, et mõtlema nüüd, mida, mida nagu vaene inimene täna ikkagi netist infot tarbides peab taluma. Esiteks, ma ei tea, mitu meili inimesed päevas saavad, kümneid tõenäoliselt, on ju. Siis Postimees Delfi toodavad kahe peale kokku, ma ei tea, viissetõhikut sisu. Siis, kui keegi veel kasutab Twitterit, sealt tuleb ilmselt mitusada, on ju, Youtube'id, blogid, noh, tõesti igasugused chat'id, et ma arvan, et inimesel on nagu päevas noh, vähemalt tuhat kond sellist otsust, mikrootsust. Kas ma tarbin seda sisu, mis mulle parasjagu ette lükatakse? Ja, ja loomulikult ei ole võimalik süüdistada selle koha peale inimest, oled ikka joobu küll, et sa ei kliki geenuse peale, et noh, see ongi ülikonkurentsitihe valdkond, et seal ei ole midagi teha.

Aga kuhu see läheb, et me, kui me vaatame siia juurde veel seda ka, et, et noh, lisaks, lisaks Clickbaitile on tulnud ka nüüd ju nii-öelda fake news, ehk siis nagu sa teedki uudise selleks, et saada klikki või sa, või sa kujundad uudise selleks, et saada klikki ja see nii-öelda need pühad väärtused, millest sa Hans alguses rääkisid, nagu see nagu noh, tundub, et nii-öelda popmuusikas või massimeedias ei, ei tähenda enam midagi.

Nojah. Olgu selgeks öelda, et mis see clickbait meie geeniusel ka on, et see on nagu drastiline meede, kuidas Facebook, seda infot Facebooki keskkonnas siis edastada ja. Ja see ei ole meie eesmärk teha sellist lihtsalt, kuidas öelda, klikimasinat. Sellepärast, et noh, inimene jätab meelde, saab aru. Kui sa lähed sinna ja see põhimõtteliselt on pettused, kui sa, see pealkiri lubas sulle midagi ja sa ei saa midagi sellemoodi või see on siis täielik, täielik soga, mida sa näed sealt, siis. Siis me kaotaks, kõik see lugeskond kukkus täitsa kokku.

Noh, selles mõttes teine on, et see, ma arvutasin praegu kaheku läbi, et, et kui ma toodan kakssada viiskümmend ühikut sisu kuus ja ma boostiks iga ühikut kolmekümne euro eest, annaks Facebookile kolmkümmend, kolmkümmend eurot, siis see oleks seitse pool tuhat euri kuus, on ju. No okei, võib-olla ma boostiks pooli, aga noh, et me räägime seal kolm, kolm pool tuhat euri kuus, maksta Facebookile selle eest, et ta levitaks nii-öelda normaalselt mu sisu. Ja isegi siis tegelikult ei ole ju mingit garantiid, et kõik hirmsasti klikima hakkaksid sinna peale, tegelikult me ikkagi tahaks ju saavutada, nagu sa ütlesid, et me oleksime see, et, et inimene läheb arutada ja oma noh, näppudega trükib selle Geeniusiia sisse, see on nii raske, ma arvan, neid site'e on kuskil kolm-neli. Aga,

aga see on see orgaaniline kasv, kust ikkagi tuleb, et nagu ma ütlesin, me ei ole teinud eriti, peaaegu üldse ei ole seda teinud, et me oleme Facebooki kaudu siis ostnud suuremat liiklust või nähtavust. Orgaaniline kasv on see, et kui sa teed fake newsi, siis sa ei saa orgaanilist kasvu või sa saad kuidagi väga-väga kahtlaste meetoditega. Ja siis lõppude lõpuks, millest me räägime, oleme portaal Eestis, kus on üks koma kolm miljonit inimest, kus osa on vanurid, osa on lapsed, osa on välismaal. Ja noh, meie turg on selline, et see meediaäri siin ei ole noh, siin ei ole mingit skaalat, on ju, sellel asjal.

Meiega teistpidi vaatame seda asja reklaamikliendi nagu silmade läbi ka, on ju, et, et noh, me, me võiks teha nalja ja napsu saidi ju. Ja, ja võib-olla me teemegi. Ja võib-olla me isegi oleme kokku leppinud selle kuupäeva, et mida me teeme selle. Aga lihtsalt, et igasuguse sisu juures reklaamiandja ei ole, et, et ma täna noh, meil on ikkagi õnneks võimalus müüa reklaami. kõrgema hinnaga. Et me tegelikult ei pea otseselt, kuna me bännerit müüme hästi vähe, me teeme väga selliseid kustomiseeritud isiklikke sisuturunduslahendusi, me kasutame ära tegelikult oma know-how'd kui sisutootjana, on ju, et, et teha neid sisuturunduslahendusi, me ei ole seal bänner hinnas õjas ja, ja noh, seetõttu me ei pea tegelikult sellel, sellel hirmsal soditurul täna nagu tegutsema. Ja

miks see nii on?

On ralli allapoole lihtsalt.

Sellepärast, et no lõpuks ma tulen tagasi elustiili jutu juurde, et noh, Meile ju meeldib see, mis me teeme, see on meile südamelane asi, me tahame seda teha, meile endale on huvitav, me loodame, et kui me teeme head ajakirjandust, see on Eesti inimestele kasulik, neile on meeldunud olema tagasi, ja pluss, kasutan võimalust, kiidan väga meie kollektiivi, kes meile on vabatahtlikult tulnud, väga tõjukad inimesed on ka nagu näha, et nad, me ei osta seda ühikut, et palun nii, kuussada tähemärki, mingisugune tähemärgi põhjalt kuskilt, ma ei tea, mis. on ju, vaid on inimesed, kes löövad kaasa, sest nendel on ka see kirg ja lõpuks see, hätta meie, et ajakirjandus on selline loominguline töö komponent, on oluliselt suur ja see paistab läbi ja siis lõpuks on näha, et need inimestele meeldib see asi.

Ühesõnaga, kui me täna vaatame seda asja kaks aastat hiljem, kus Henrik, sinust on saanud vastutav väljaandja, Mis see tähendab, et sinna enam vist igapäevadest kaasa enam ei löö?

Sisu tootmises ei löö, jah.

Okei, mis tähendab seda, et nagu peab minema piisavalt hästi, et sinna enam ei pea tööd tegema või siis vastupidi, läheb nii halvasti, et sinu jaoks raha ei jätku, et sa pead

nagu... Ei, ma ikka raha saan, ei, mõte on tegelikult USA-s on tegelikult selline ametikoht nagu chief revenue officer, mida me ei osanud lihtsalt eesti keelde tõlkida. Ja seetõttu, kuna ajakirjandusväljaannetes on selline positsioon olemas nagu vastutav väljaandamist, noh, Natuke nagu ei tähenda justkui mitte midagi või et ta on selline natuke udune positsioon, et siis, siis ma olen sellise, sellise, sellise nagu tiitliga praegu, aga noh, põhimõtteliselt ma olen chief revenue officer.

Aga ühesõnaga, Geenius tasub ennast ära, et ei kahetse seda otsust, et te tegite selle portaali?

Ei, muidugi mitte. Ei kahetse, tähendab, tasub ära, muidugi ei kahetse, jah. Et siit oleks saanud jälle niisuguse hea koolon-tüüpi pealkirja praegu, ära pealt.

Okei, aga jätame selle Geeniusi korraks, et vaadates ikkagi seda keskkonda, kus me mängime, noh, sama, Ants, sa ütlesid, et tähelepanu noh, pärast käib võitlus, me vaatame virtuaalse reaalsuse arengut, me võtame seda, et kui ütleme, inimesel on... kakskümmend neli tundi ööpäevas, millest ta kaheksa tundi noh, teoreetiliselt peaks magama, kuusteist on alles, kus ta siis nagu sööb, tegutseb, on ju, me teame seda, et noh, sellest kuueteistkümnest tunnist juba pea pool ta juba veidab, veedab mingis nagu meediumis, on ju, kui nüüd tuleb veel juurde, noh, tekib veel nii-öelda neid võimalusi, mis mind paeluvad, mis mind endaga kaasa võtavad, mind endaga kaasa viivad, eks see võitlus läheb ju veel hullemaks.

Jaa, läheb küll, aga ma arvan, et ikkagi lõpuks inimene ei ole selline, ma ei tea, olend, kes jookseb metsas ühe tulukuse juurest teise tulukuse juurde ja, ja ei suuda orienteeruda. Et lõpuks loevad, loevad, loevad ajalugu, loevad brändid ja loevad ka, ütleme bränd on selline tore turundustermin võib-olla, aga loeb see, et kellega sul on nagu usaldus. Ja, ja see, kui sul tuleb täna telefonisse uus teadaanne, et kuule, avasime uue meediatoote, tule tarbi meid. Ma kohe ei hüppa seda tarbima, lihtsalt et keegi ütleb mulle, et mul on see, et ma midagi usaldan ja eriti tegelikult see on Eestis. Turuväiksuse võlu jällegi, sa umbes tead kõiki, kes mida teeb ja, ja see annab eelise see, et, et kui sind tuntakse. Siis sul on mõnus-kohustus, on ju, et sa ei saa hakata tegema seda klikimasinat, mis on fake news'i peal või libauudiste peal töötab, aga see annab ka võimaluse, et me saame nagu seda omale lojast, lugeskonda hoida ja kasvatada.

See Eesti pointi rea, selles mõttes, et Eestis on mõnus mull on ausalt öeldes, jube hea on teha sellist nišši ajakirjandust, sest see on nii palju inimestel püsti, inimeste peal. Et põhimõtteliselt võiks täna tulla keegi ja teha teise geenilise. Ja mina, mul on väga rahulik, mul sirutan jalad välja, nii-öelda sestan jalad välja, ütlen, kes teeb? No kes teeb, ütle, kelle sa võtad sinna?

Ühesõnaga, meie tehnoloogiajakirjanikke on nii vähe.

Üldse nišiajakirjanikke. Me tahame, me oleme aasta aega vaeva näinud, et tuua turule samasugust autoportaali. Ja mis on põhiküsimus, ei ole raha, kes teeb?

Ma saan aru, siin on ka see, et väga paljud nišiajakirjanikud kokkuvõttes maanduvad noh, mingite suuremate korporatsioonide PR-managerina, et, et see on nagu suur probleem, aga ma tahtsin seda veel küsida, et kui te vaatate seda Eesti publikut, tema sama noh, platvormiharjumusi on ju, Eesti rohkem vist on Facebooki rahvas, mitte nii väga Twitteri rahvas, eks, et Et kas on mingid nagu karakteristikud, et kui te loete nagu turukäitumist nagu muuta, muude turgudele, et, et on noh, et kas, kas nagu teised, nagu see eestli, Eesti lugeskond on täpselt samasugune nagu ameeriklased või nad ikkagi tarbivad seda meetrit kuidagi nagu teistmoodi või, või teisel viisil?

Ma ei tea, üks, ma ei tea, millised ameeriklased on, aga lihtsalt eesti, eestlane tarbib eesti keeles. See on, see on vana jutt, eriti tehnoloogiasektoris, kümme aastat on minu käest küsitud, miks sa teed seda? Et noh, et info on ju kõik loevad inglise keeles välismaal, eks ole, oh, mis, milleks sa nagu toodad seda siia. Ja siis, kui ma lähen mõne suurettevõtte, suure tehnoloogiaettevõtte juhi juurde, näiteks tehnoloogiajuhtide juurde, oma, oma tuttavate juurde, kes töötavad IT-valdkonnas, küsin, aga kus sa ammutad oma igapäevast infot? Mis on selline professionaalne IT-infokoht, siis nad ütleb mulle IT-uudised.

Aga ühesõnaga, et, et aga

ikkagi see, et kas, kas seal on ka mingi massiefekt, et ala, miks Twitter ei tööta Eestis normaalselt nagu? Ma arvan, et see on mingi aja, ajaloolis-kultuuriline selline väike nagu vimka lihtsalt, noh, läks nii, nii on. Aga

Twitteril on tegelikult kuskil selline...

Ta ei tööta USA-s ka ju?

Ei USA-s tööta.

Facebook on kuningas ja, ja no ainult slaaviturul on siis seal tugevad konkurendid, on ju, eks Facebookile.

Aga, aga Twitter, noh, Twitter on niisugune

Eestil mingi eliidivärk.

Ei, ja eestlane tarbib eesti keeles ja oma asja ja lihtsalt see, seesama eesti keele mull kaitseb meid, ma arvan noh, nii, niikaua kui Eesti riiki on, nii kaua see eesti keele mull kaitseb meid, mitte midagi ei juhtu, kõik loevad rahulikult Delfit Postimehest ja loodetavasti Geenius te muud niisugust asja edasi, niikaua kui nüüd eesti keeles tehakse. Ei, kui sa tahad midagi eestlasele öelda, siis sa pead seda tegema eesti keeles.

Ja seda on ka meilt küsitud väga palju, et ahah, teete põnevat asja, no millal te siis inglisekeelse lehekülje avate, et turg oleks ju palju suurem kohe. No ja selles mõttes, siis me räägime hoopis, teine saade võiks sellest rääkida, et mis, mis see maailm on ja kas oleks võimalik üldse teoreetiliselt ja miks ja kuidas teha näiteks konkureerida inglise keeles meie turul.

No aga me ikkagi kokkuvõttes oleme alati rääkinud siin saates ka tulevikuplaanidest ja arengust, et noh, ütleme nüüd klassikaline Eesti ärimees üheksakümnendatel, kui oli Eesti turu ära vaalutanud, on ju, mis on saanud turu nõukogu võidu, läks Lätti, on ju. Ja noh, kõvemad teed läksid Leetu ka ja võib-olla isegi Soome, ehk siis nagu, et Geenius...

Meil on...

Pigem nagu horisontaalselt, teistesse valdkendadesse...

Enne, ja enne kindlasti, selles mõttes, et meil on mõtet saada oma see sihtgrupp kätte, keda me täna jahime. Et kui me ütleme täna, et me tahame selline mis iganes, me mäletame, see turundustervin täpselt on, aga niisugune kaheksateist kuni kolmkümmend kuus mees või mingi selline vahemik on, eks ole, olemas, et et kui me tahame seda kätte saada, siis me peame horisontaalselt tõmbama, nüüd vaatame, mis teda veel huvitab peale, peale telefonide. Ja no neid asju on, et on seal auto ja ma ei tea, trenn ja mingid muud sellised asjad, on ju. Et, et me tahame sinna seda teha ja ega ajakirjandustootega on jube kehv laieneda, ükskõik, kas Läti või Saksamaal, et ta ei skaleeru. Selles mõttes, et noh, palju see WordPressi põhises maksab, mõni tuhat eurot ju. Aga ülejäänud kõik on noh, topeltkulu, kõik kulud uuesti. Siis

töötab ikkagi inimeste pealt, see edukas ja lojaalselt lugeskonda kasutav ajakirjanduse väljaanne töötab inimeste peal ja sul on vaja siis leida see enne kõne maletist.

Aga no lihtsalt mingi point selles Pan-Baltis oleks, sellepärast et paljud tehnoloogiabrändid on meil Pan-Balti, et noh, äkki õnnestuks minna, eks ole, seda teed, et teha, ütleme, kaks varianti on seal, et teha Pan-Balti reklaamidiile, noh. a la näiteks Samsungiga, eks ole, kes siis, kellel on mugav võtta läbi Balti ja mis võib töötada, ma ei tea, aga võib töötada pan-balti venekeelne, võib-olla. Aga, aga ma, ma, ma, ma pean ütlema, ma venekeelset lugejat tegelikult ei tunne, et võib ka ikkagi vabalt olla, et kui me siin kujutame ette, et ütleme, lätivenelane ja eestivenelane loeksid rahulikult sedasama sisu, siis võib-olla tegelikult ei loeks, et see on niisugune katsetamatu asi.

Okei, aga nüüd me mõtleme selle peale, et Geenius oli start-up ja, ja ikkagi mõnes mõttes radikaalne otsus nagu, nagu oma senisele elust nagu ütleme, distsipliinile nagu selg pöörata ja sõnum teistele. Kuulajatele, kellel on, ütleme, sama valiku nagu... Teistele ajakirjanikele või see, kes on ütleme, inimene, kes on teinud mingeid asju ja aastaid või isegi aastakümneid on ju, ja kogu aeg on nagu gripadanud, et noh, teen portaali, teie, tee portaali, ühesõnaga, ma ei mõtle seda, et tuleks portaali tegema, aga ütleme, ma teen oma äri või tee oma äri, et kas nagu või, või pigem nagu, nagu mitte. Jaa,

minu põhiline motivatsioon oligi see, et ma mõtlesin, aga mis ma kümne aasta pärast teen, et kas ma teen ikka veel seda paberajakirja, mida ma olen juba kümme aastat teinud, miks? Et lihtsalt tänapäeval peab muutma kiiremini neid asju, mida sa teed, et see lihtsalt on kohustus selline sisemine sund juurde õppida. Sa ei pea selleks oma äri tegema, noh, sa võid minna täiesti teise kohta nagu tööle, aga midagi tuleb teha, et väga, mina sain enda jaoks täitsa viimasel hetkel ikkagi sellest kivinemisest kinni.

Ja mina ütlen ainult hästi lühidalt, proovida tasub alati. See võib õnnestada või mitte, aga proovimine tasub ennast ära, kindlasti.

Nii, aga aitäh kuulajad, see oli tänane Dagurpidi Restart, näeme jälle, kuuleme jälle nädala pärast.