AI_pealkiri: AI mõtteklubi Allan Aksiim ja Kaspar Kruup tehisintellekti tulevikust ja isejuhtivatest autodest

Meid on miljon, miljon Lexuse hübriidiomanikku üle kogu maailma on valinud vaiksema, sujuvama ja tõhusama tee. Pea pool Eestis müüdud hübriidautodest

Tere, kena laupäeva pärastlõunat, Restarti saade alustab ja saatejuhid, nagu ikka, Taavi Kotka, Henrik Roonemann ning meil on täna külas Kaspar Kruup ja Allan Aksiim, tervist teile. Tere. Tervist. Me räägime täna... AI-st peamiselt, mulle tundub, see oleks tehisintellektist, tehisintellektist mõistusest ja sellest, kui kaugele see asi võiks jõuda, kui kaugele ta on jõudnud, milline on see maailm homme, sellepärast, et teie esindate siin mitut kejandit, nagu me oleme aru saanud, üks on AI mõtteklubi, mida võib igaüks minna Facebookist otsima, vist on suletud grupp teil või?

See on leitav.

Jah, aga liituda saab siis, kui keegi teist kidab heaks

või? Jah, küll me kidame.

AI mõtteklubi on Facebookis, kes nende teemade lahti mõtestamisega tegeleb ja, ja ametlikumate asjade jaoks on teil Tulevikutehnoloogiate Sihtasutus, ehk me tegelikult täna räägime sellest, et Eestis on hulk inimesi, kes on koondunud ja mõtlevad selle üle, milline see AI tulevik on. Rääkige siis oma, oma sellest klubi saamisloost, et mõtteklubi AI teemadel kõlab väga huvitavalt, kuidas see kokku

tuli? Okei, kaks tuhat neliteist, oli see vist neliteist, siis sattusime lugema niisugust blogi, paljud meist, nagu kus siis Tim Urban rääkis sellest, et on olemas tehisintellekt, lähtus peamiselt Nick Postromist ja ütles, et võib-olla lähevad asjad kõik tuksi. Ja mina lugesin seda ja mõtlesin, et ossa pagan, ma pole üldse mõelnud niisuguse asja peale, kõik võib tuksi minna, siis tegin Facebooki niisuguse kuulutuse, et kuulge, targad sõbrad, mul saame kokku ja räägime, et kui tuksi siis läheb. Aga selleks, et oleks nagu huvitavam, siis ma ei kutsunud sinna mitte ainult... ütleme siis arvutiteadlasi, vaid ka psühholooge, sotsiolooge, õpetajaid, filosoofe ja nii edasi, et oleks niisugune nagu lai vaade. Ja siis hakkasime koos käima, tuli sinna Kristjan Korjus, kes täna töötab sta, Starshipis, ja soovitas, et hakake lugema Nick Postromi raamatut Superintelligence ja siis me hakkasime seda tegema ja siis jätk, sellele on nüüd järgnenud siis... põhimõtteliselt tänase päevani hulk kokkusaamisi, avalikke mingeid üritusi, kus me siis ühe või teise nurga alt arutame, et noh, et mis siis saab, millal saab ja kui tuksi asjad lähevad.

Ma arvan, me peame nüüd selle nüüd raadiokuulaja huvide rahuldamiseks ära rääkima kohe, et mis siis tuksi

läheb?

Või võiks minna tuksi?

Oleneb perspektiivist, et kas nagu lähitulevik, kesktulevik või nagu kaugem tulevik, me alustame... Käime

kõik kolm läbi.

Okei, me alustasime igatahes filosoofiast ja see Postreumi raamat on no ikkagi nagu sealt pessimistlik ja tekitas meis nagu palju küsimusi, et võib-olla me kõigega nagu päris pole nõus, aga samas need analüütilised argumendid, mis seal nagu esitati, Ja mida ka Jaan Tallinnist siis väga propageerib, olid suhteliselt ikka mõtlema panevad.

Apokalüptilised, võiks öelda.

Jah.

Ta siis näeb ette, et tuleb tehisintellekt, tulevad robotid võtavad üle.

Mitte robotit, siin on see küsimus, et tema vaatab asju väga long-term, ehk nagu pikaajaliselt, sest kui me vaatame nagu lühiperspektiivi, meil on. Interakt, mis on nagu tehislik kitsas nii-öelda, ütleme, et juhib autot või soovitab sul Amazonis mingisugust asja, et põhimõtteliselt lihtne programm. On nagu spekulatiivne level, mis on niisugune artificial general intelligence ja siis on niisugune nagu, veits kõrgem on artificial super intelligence, aga see ongi niisugune nagu spekulatiivne ja filosoofiline asi. Ja peale nagu filosoofiat pöördus meie huvi rohkem nagu lähiperspektiivi suunas, et see on asi, mis on vaimulehaaletavam.

Jah, seepärast vaata, ongi see, selle nii-öelda, selle tuksi minekuga on see, et nad räägivad asjadest, millest on väga raske rääkida, sest sa ei saa falsifitseerida, sa ei saa uurida, niisugune, niisugune on see superintellekt nagu, sest ta pole olemas. Ja noh, see ongi kogu probleem, mida need inimesed, kes sellest nagu kirjutavad, esitavad, et noh, et, et siis kui ta tuleb, siis on võib-olla hilja, hilja uurida, sest siis ta võib-olla tapab meid kõiki ära ja muudab meid kirjaklambriteks. Aga

me ei saa enne uurida, sellepärast et see on selline muinasjuh

Millega teda uurida ja niisuguseid uurimisinstituute või projekte üle maailma nagu kerkib, aga nüüd fundamentaalselt see ongi, me üritame ennustada midagi, mida pole kunagi varem juhtunud ja me isegi päris kindlad ei ole, kuidas seda ennustada. Ja siis sellepärast, et selle superintellekti kauge jutuga on praktiliselt võimatu nagu... Noh, produktiivselt arutada midagi ja selle general intelligence'iga, mis siis on umbes noh, et see tehisintellekt, mida te kujutate ette umbes popkultuuris kuskil, mis on siis robot võib-olla, roboti keha, mis kõnnib ja siis räägib nagu inimene ja mõtleb nagu inimene, aga on kuidagi parem, et see, see, see on ka veidi niisugune nagu liiga ulmevaldkond, et siis võtsime konkreetselt kitsas tehisintellekt, mingid aplikatsioonid, mis võivad tulla masinõppest mujalt järgmise kümne, kolmekümne, kolmekümne aasta jooksul, et mida need võiks siis teha nagu? maailmaga ja isegi seal sa leiad piisavalt palju asju, mis võiks minna päris halvasti, aga võiks minna ka päris hästi ja siis me kaalumegi, et kumba siis, kummale poole me kaldume ja mis siis juhtub?

Ei noh, tuleb meelde need arutelud, kui oli, arutleti, et kas internetti on ikkagi vaja teha inimestele kättesaadavaks, et seal oli tuha, noh, noh, nähti väga palju kasu, aga, aga nähti ka tohutult, see oli kas kaheksakümmend üheksa, kaheksakümmend kaheksa, peamised diskussioonid olid, Et nähti väga suurt ohtu, et, et noh, teate, et siis hakkavad viirused levima ja ühesõnaga kõik, mis täna teate interneti kohta, mis on internet nii-öelda negatiivset olnud, kõiki seda ennustati ette ja olgem ausad, neil oli õigus. Aga, aga, aga see plusspool ikkagi kaaldus üles kogu selle hea poole, on ju, et me peame minema natukene nagu praktilisemaks siin eetrisse, et toome mõne näite, räägime mingist konkreetsest heast näitest, millest nagu, millest uude mõttemaailmaga praegu olete jõudnud, Ja mis nagu kuulaja jaoks oleks nagu arusaadav, et et noh, ma ei tea, noh, alustaselt isesõitva autoga, on ju, no räägime sellest.

Meil on tav, tavaks öelda, isejuhtiv. Vabandust. Autos sõidab, sõidab kogu aeg ise. Aga okei, noh, või mis me siis võtame, ette plussid ja miinused? Ja ütleme, kus maailm täna on, selles suhtes?

No alustame, et kas tuleb või selline asi?

Jah. No vaata, see on üks põhimõte, mis meil on välja kujunenud ja mida me ka SA-s esitame, et noh, et, et me ei küsi seda, et kas tuleb, tõenäoliselt tuleb niikuinii, küsime, millal tuleb ja kuidas tuleb nagu. Et see on praegu siis, ma arvaks, võiks öelda suht fakt, et noh, et ta jõuab. Ja ennustatakse jõudmise hetkeks, nagu täisautomaatsed isejuhtivad sõidukid, no mis see on, kaks tuhat kakskümmend üks seal kuskil sinna piiri, et siis on esimesed, on päriselt nagu teel.

Samas on nagu selge, et näiteks Elon Muski ja Tesla, kõik Tesla autod, mis praegu on tootmises, on nagu tehnika mõttes, isejuhtivad nad nagu teoreetiliselt, kui on olemas seda, see tarkvara ja piisavalt palju nagu kilomeetreid on läbitud, et oleks teada, et mismoodi see töötab, siis nad võiksid olla täielikult isejuhtivad. Juba... Aasta pärast äkki, või nagu isegi vähem.

Vot, aga et noh, et see on üks tore, auto sõidab ise ja sina saad panna jalad armatuurile, vaadata Netflixi, mõtle kui chill, on lausa autos, aga no siin meil peaks ka olema, et ongi, et mis on niisuguse suhteliselt nagu kitse, hästi kitse tehnoloogia tegelikult, auto. See on väga spetsiifiline, ei ole üldse mingi rääkiv robot. On auto, et mis võiks olla siis niisuguse asja positiivsed tegelased mõjud. Ja meie meelest on oluline nagu vaadata mõlemat poolt, et noh, et mitte positiivsed või negatiivsed või et kummale poole kaldub, vaid alati tehnoloogial on positiivsed ja negatiivsed mõjud ja me peaks nagu olema teadlikud mõlemast. Ja need positiivsed mõjud on suht ilmselgelt, ma arvan, eks ole, kui sa saaks seda autoga sõita niimoodi, et sa ei pea enam sõitma, siis igaüks suudab ette kujutada, see oleks päris äge asi, et sa ei peaks elama enam isegi kuskil äärelinnas, et sõida hommikul tööle, vaid sa võid elada kuskil Eestimaa metsade vahel. Ja siis istud hommikul autosse, läheb Skype'i koosolek peale juba vaikselt veered oma liikuvas kabinetis kohale, valitud linn, siis näiteks Tallinnasse, ja oled jube produktiivne, eks ole, väga, väga minna. Ebailus ei saa ummikus igavlema ega noh...

Hommikud kaovad ära, eks.

Mis, mis siis veel?

Avariid, lubatakse ka ära kaotada.

No ütleme, et põhimõtteliselt, mis on enamik neid õnnetusi, üheksakümmend viis protsenti õnnetusi või on inimsüülised, et palju elusid me maailmas päästaks, palju inimesi ütleme, ei peaks enam haiglasse vedelema liiklusõnnetuse järgselt, nagu palju riik sellest kokku hoiaks, nüüd suhteliselt... Nagu suured numbrid. Aga mis on negatiivne pool, eks ole, noh, noh, jällegi võib-olla suht ilmselg, olete Tallinnas bussiga sõitnud ja näinud, seal on see plakat, et kindel amet, tule õpi bussijuhiks.

Jaa, selles mõttes töökohad kavavad ära, sellest me saame ka aru. Nii, aga ma, ma lootsin, et rohkem sellised nagu, nagu te ütlesite, apokalüptilisi näiteid jah, et, et...

No neid on olemas, aga need on noh, väga mitte nii tõenäoliselt, tõenäoliselt.

Oota, kas sa arvad, et, et töökohtade kadumine näiteks transpordisektoris ei ole juba nagu niisugune... Poolapokalüptiline tänases poliitilises situatsioonis.

Kindlasti mitte sellepärast, et täpselt samasugune transformatsioon on läbi tehtud umbes nelikümmend, nelikümmend, kuuskümmend kuni seitsekümmend aastat tagasi, kui inimesed hobustelt liikusid autode peale ja need voorimehed kadusid ära näiteks, on ju, ja nii edasi.

Aga kust nad nüüd liiguvad, need bussijuhid ja taksojuhid?

Et selles mõttes nagu noh, Et see, see ei ole nagu noh, see, et me peame asendama või tehnoloogia tingib meid või me, sunnib meid nagu välja mõtlema uusi töökohti ja leidma rakendust inimestele nagu uutes valdkondades, see on täiesti normaalne evolutsiooni osa, et selles mõttes nagu ta kindlasti ei ole apokriutiline.

No me selles mõttes, see on see peamine argument, millega me kohtume, kui me lähme inimestel

rääkima. Uber ei võtnud ka ära nagu noh, tööd tegelikult nagu taksojuhtidelt, on ju, et selles mõttes nagu... Aga ta

muutis nende elukutse

määr, märkimisväärselt.

Nõus, nõus, aga see oli kokkuvõttes nagu noh, mina vaid isegi et positiivne muutus, on ju.

Aga vaata, noh, et tööstusrevolutsiooni näide, mida sageli tuuakse sinna, et näed, tehnoloogia tuli ja enam inimesed ei pidanud nii palju põldu ja kõik said hakkama ikkagi, Me ei ole selles mõttes nõus, et see on samasugune maailm, kus me täna elame, et läheb samamoodi lihtsalt ja ladusalt, seepärast et muutused saabuvad nagu oluliselt kiiremini. Ja ühiskonna kohanemisvõime ei ole, ei ole märki, et see oleks oluliselt kuidagi parem.

No tõest see revolutsiooniga me vaatame ja noh, oli luditide liikumine ja nii edasi, siis kokkuvõttes pärast seda tulid parem haridus, inimeste elu järgi on ikkagi parem, elu, eluiga on pikendunud, ja ühesõnaga, noh, need võimalused kõik algnes, algasid sellest hetkest. Jaa,

aga nagu enne läks elu halvemaks, kui ta läheks paremaks, et...

Lühiajaliselt läheb halvemaks, aga siis on ikkagi, lohtuselt läheb paremaks.

Jah, nagu kui me võt, võtame nagu mehaaniliselt nagu üks-ühele vastavalt sellele, mismoodi tööstusrevolutsioon nagu töötas, aga nagu me unustame ära, et see tähendas ka seda, et sul oli töötajatele, olid nagu tõelistel tegelikult siis kaksteist tundi tööpäevad, ka lastel, ka naistel, Sul oli Karl Marx, kes samamoodi elas tulis korteris ja vaatas, et see ei ole normaalne, kirjutas raamatu ja noh, siis oli nagu palju asju juba ja siis nagu...

Kusjuures me tegelikult ju näeme täna maailma poliitikas neid noh, halvemaks minemise hoogusi küll. need naljakad otsused siis on tulnud, eks ole, et ongi tulnud tegelikult töölisklassi häält, ikkagi see on tõesti vaja.

Töölist klassi üldse sellisel moel tekkiski täna, nagu, nagu, nagu tööstusrevolutsioonil.

See oli samm edasi sellest, kus nad enne

olid. Aga, aga mõelge nüüd konkreetselt nagu näitajat, arvnäitajatele, kas oli Eestis või on Läänemaailmas, vist oli Eestis, on juba täna ainult nelikümmend üheksa protsenti inimestest hõivatud tööga? nelikümmend üheksa protsenti ja me teame, et populatsioon vananeb, mis tähendab seda, et ütleme, nagu tööga hõivatute osakaal väheneb veel ja me teame, et ongi see tehnoloogia, ongi isejuhtiv autos, on üks väike tehnoloogia, no mis siis bussijuhid nagu, osad õpivad ümber, osad ei õpi, souvad, aga niisuguseid asju tuleb paralleelselt nende ise Intelligentse tehnoloogiate mõju tõttu sadu, võib-olla tuhandeid, tuhandetes nagu erinevates ametikohtades järsku kümne aasta jooksul näiteks tuleb oluline langus. Ja kui me võtame selle nagu ühiskondliku olukorra, siis kus juba praegu enamik inimesi tööd ei tee ja hakkame seda survestama veel, ütleme, võtame veel tööd ära, võtame veel tööd ära ja veel tööd ära ning kuskil. Üheski maailma riigis täna ei ole konkreetset plaan, et mis me siis teeme, kuidas me ütleme, mis on see nagu safety net, mis inimesed saavad. Kas meil tuleb kodanikupalk, mis meil tuleb, kodanikupalk on ainus asi, mida osakate täna pakkuda. Sellepärast, et keegi ei ole isegi suutnud välja mõelda paremat alternatiive, negatiivne tulumaks on teine asi, millest natukene räägitakse, jah. Ja kõik on niimoodi, et noh, et elame-näeme.

Me tegime tegelikult ju suure paue ikkagi läbi sellega, kui no ma ütlen, kas või aasta üheksakümmend üks, üheksakümmend kaks, kui nii-öelda Eesti taasiseseisvuseks, et kus nagu väga paljud valdkonnad noh, said ikka väga suure laksu, noh, ma ütlen kas või ma ei tea, kultuurivaldkonna, kus inimesed, kes olid harjunud nagu riikliku palgaga järsku pidada hakkama ise majandama ja või võtame, Mart Laar veedutavalt, tappis ära põllumajanduse, on ju, mis läbi tohutu mehhaniseerimise ja, ja ka revolutsiooni ja ütleme nii-öelda töökäte arv põllumajanduses selle, mis ta oli aastal üheksakümmend üks ja mis ta näiteks täna, on ju, noh, nüüd langudest me räägime ikkagi kordadest, kui mitte külmetest kordadest, eks, ehk siis noh, me ka enda ajaloost, me oleme nagu seda näinud, Aga samas me oleme ikkagi toime tulnud ja me oleme kasvanud, me oleme arenenud, me oleme nagu paremaks muutunud, aga ärme selle, seda üldse omavahel siin vaidle, et küsimus ongi nagu pigem nagu selles, et kui need nagu teemad nagu kõnetavad näiteks täna mõnda meie kuulajat, on ju, ta mõtleb ka, et liituks selle klubiga ja nii edasi, on ju, et okei, me näeme seda, seda probleemi, aga mis moodi see AI mõtteklubi siis nüüd adresseerib või ühesõnaga, mis on see, et kust maalt, teie nagu see mõttemaailm nagu, nagu, nagu lõppeb, Kas te teete ka mingi tegevuse, kas te nagu teavitate, kas te nagu esitate mingeid nõuandeid, ma ei tea, mingile Teaduste Akadeemiale, valitsusele, kelle iganes või need, kes peaks nagu selle peale mõtlema üldse, on

ju? Okei, jagame selle ära. Põhimõtteliselt meil on, ongi paar niisugust põhimõtet, mida me üritame järgida ja mis on siis nagu kodifitseeritud sellesse tulevikutehnoloogiate sihtasutusse, mis mõtleb natukene laiemalt ka ainult AI peale. Me oleme näinud nagu niisugust paari kitsaskohta, mida me siis üritame, ongi aktiivselt ka adresseerida, kus, me nendest võiks rääkida tegelikult pikemalt kõigist, aga esimene point on see, et noh, et avalik sektor või riik laiemalt, mis peaks suudma reageerida tehnoloogilisele muutusele, ette nägema seda tehnoloogilist muutust ja ütleme, tulema välja mingite stsenaariumitega, et noh, et kui läheb nii, eks ole, et kuidas me reageerime, mis on see safety net inimestele näiteks, Et noh, avalik sektor peaks olema kursis sellega, et mis asi siis tehnoloogia üldse on, mis on tema nagu potentsiaalne mõju. Esimene asi, ehk siis ütleme, see on miski, millega me tegeleme, et mitte ainult siis olla partneriks avalikule sektorile, vaid ka tekitada inimestel huvi nende küsimustele läbi, küsimuste vastu, et, et noh, et, et oleks ka poliitiline tahe üldse adresseerida niisuguseid teemasid.

Selge, me teeme siia pausi ja oleme varsti tagasi. Restart läheb edasi ja me räägime täna tehisintellektist ja sellest, kas me peaksime, saaksime olla kuidagi valmis tema tulekuks ja milline see tema tulek välja näeb ja mida ta ühiskondades muudab või muuda, meil on stuudios Kaspar Kruup ja Allan Aksiim AI mõtteklubist ja Tulevikutehnoloogiate sihtasutusest.

Eelmises plokis meil jäi jutt pooleli selle koha pealt, et kui palju üldse peaks ette mõtlema tänapäeval, arvestades, mida see tehnoloogia endaga kaasa toob ja, ja kas riik peaks kuidagi reageerima ja ma tahtsin, ja nii kui me pausil läksime, ma tahtsin just kiitma hakata, et näiteks mina olen üks tõsisemaid Tallinn-Tartu väljaehitamise või neljarealise ehitamise vastaseid, sellepärast et ma ei näe seal mitte mingit mõtet, sellepärast et kui kui viie kuni või ütleme noh, oletame, et ei ole viie aasta pärast, ütleme kümne aasta pärast, et Kümne aasta pärast on meil isesõitud autod, siis nagu noh, selline ummikuprobleem või, või, või ohuteema nagu maanteele, et... Või stressi teema. Või stressi teema, et, et need ei ole enam need probleemid, ehk siis, et me peaksime võtma hoopis selle raha ja tõesti nagu investeerima selle hoopis näiteks nende inimeste ümberõppesse, kes täna nagu selle pealt, kas ma ütlen, kes tõenäoliselt kaotavad oma töö selle tõttu, et, et autod hakkavad ise juhtima. Aga

kas me saame nüüd kuidagi ette välja õpetada, milleks? või noh, mida me neile õpetame ette?

Et see on teine probleem nagu, et noh, meil on muid valdkondi, kus on kindlasti nagu nagu abikäsi ja tööjõudu vaja, on ju.

Aga ma olen nõus, Tallinn-Tartu on niisugune nagu ongi lähiaja, lähituleviku näide, kus selgelt oleks kasu sellest, kui ametnikud, kes nende projektidega tegelevad, oleks nagu akuutselt teadlikud sellest, et kuulge, et mis muutused meil nagu ootavad. Aga siin on, siin on jube palju niisuguseid nagu aspekte, väga konkreetseid aspekte, mida me tahaks, et ühiskond nagu silmas peaks veel, aga võib-olla Allan tahab rääkida sellest, sest me eile panime just kokku ühe dokustaadi, mis ütleme, puudutab väga konkreetselt ka mingeid soovitusi riigile, ma ei tea, kas sa räägid neist hetke, et mis see tegevused veel on?

Muidugi räägi jah, mis on, mis on mõtteklubi või tulevikutehnoloogiate sihtasutuse soovitused riigile.

Kaalutletud lähenemine kõigele, ehk me teame, et tulevik on siin, juba me näeme tehnoloogiaid, mis töötavad, mis mõjutavad meie elu vaikselt kuigi vähenetaval moel ja nende mõju arvates tulevik ju suureneb ja seega... Teadlik olemine sellest, mis saab juhtuma ja mis on näiteks blockchain'is või droonide või mis iganes muus sarnases valdkonnas olemas, see teadmine peab olema iga inimese nagu ligidal, et see ei pea olema kuskilt kaugel, et see ei ole nagu niimoodi ka, et avalik setter kuuleb seda, mida... Ütleb talle mingi onu kuskil privaatsektorist, et tulla kuula mind, ma tean, mis on tõde, ja tegelikult tal on mingisugused väga nagu, nagu huvid nagu, mis ei ole avalikus huvides, näiteks me räägime iseevõtuva tüdukitest, Marten kaasa, hiljuti mulle rääkis, et, või tema käest Brüsselis, seal on nagu väga palju üritusi, kus autojuhu tootjad rääkisid, et need mobiilsed andmed, need, need kuuluvad meile, et need pole nagu üldse nagu kodaniku asi, aga tegelikult see on ju sinu asi, kui sa oled kodanik, Ja et sellist nagu lähenemist, mis suunaks riikiga nagu vaatama asja nagu laiemalt, pigem nagu soosida, sest see on ka seotud sellega, et meie sihtasutus. hakkas ilmselt tegelema Riigikantselei kaudu ja MKM-i kaudu esiõhtuvalt sündukid, ekspertgrupiga ja need teemad on nagu, nagu hetkel muutunud väga, väga akuutseks.

Et me oleme põhimõtteliselt siis selle ekspertgrupi juhid täna. Teie ülesanne on kuidagi välja pakkuda mingi strateegia, et mida riik peaks tegema sel hetkel, selleks hetkeks, kui need asjad on tänavatel

või? Nagu, nagu suurem strateegia on niikuinii olemas juba, aga nagu detailidega peab väga palju vaidlema, et mis on nagu õiguslik, mis on nagu riskide puhul, näiteks kui hägitakse mingi auto sisse, ütleme, et sul on tuhat autot näiteks Volvot, need on kõik, isejuhtivad, kõik on mingisuguses pilves, on, on väga hea turvalisus, aga järsku minna saab vaatavad, et see on jube hea võimalus mingit paanikat tekitada.

Ja siin nagu riigi poole vaadates on nagu soovitus ja veel, et noh, esimese, Allan selle mainis ära, et toetada ainult erasektori nagu ekspertlusele võib-olla nagu vale ja muidugi ülikoolid on ka tugev partner, aga et kolmas sektor suudaks ka olla partner, sellepärast et need inimesed, kes kuskil töötavad, võivad aktiivsete kodanikena ka lihtsalt anda nõu, mis on see meie nagu sihtasutuse mudel, kus paljud inimesed, keda arstikuulajad teavad, on ka siis meil nagu nõukogus. Et see on nagu üks küsimus, et kolmas sektor oleks partner, aga seal tuleb väga niisuguseid konkreetseid soovitusi veel, näiteks et eksperimenteerimine. Et noh, et, et võtaks siis, et kas või kohaliku omavalitsuse mingi otsusega on võimalik kuskil maakonna piires eksperimenteerida isejuhtiva transpordiga.

Tallinn tahab teha minu meelest Koplisse, sellist kirjkonda või? On nii?

Jah, see, see nagu mõte käis kuskil läbi, aga tegelikult nagu kohalikul omavalitsusel hetkel pole seda luba teha, et peab olema kas nagu riigiline levelil või üldse mitte.

Et maailmas, ma ei tea, kas või siis ongi Soomes on mingid niisugused riiklikud nii-öelda eksperimendid välja kuulutatud ja et isegi kui see on nagu mingi niisuguse seadusandlusega vastuollus, et põhimõtteliselt on nagu... valitsuse loaga võimalik, ongi mingisuguseid nagu niisuguseid eksperimente läbi viia, mitte selleks, et ongi lihtsalt nagu vaadetud oh, vaat mis juhtub, vaid selleks, et valmistuda, et noh, kui isejuhtuvad autod tulevad autotootjate nagu pushiga järsku teele ja meile ongi läbi teinud kõiki neid mingeid... võib-olla ettenägematuid olukordi, mis ongi seostud mingi kas või autodesse häkkimisega või mida iganes, et siis ongi segadus sellest võib-olla suurem, eks ole, aga prooviks kuskil läbi, teeks niisuguse seadusega, mis seda toetaks, eks ole, noh, et need on asjad, mille peale minu arust praegu peaks nagu mõtlema.

No kui me kardame seda tulevikku näiteks, no siin on palju juttu täna olnud ka töökohtadeks, töökohtadeks kadumisele, et keelab ära siis, ärme siis luba sellist... Kui mina ei küsi, siis tuleb mingisugusel hetkel raudselt mingi poliitiline nõudja ütleb, et oot-oot-oot, aga me peame oma, oma töökohti kaitsma, Eesti töökohad, ei lase sellist asja riiki. Just. Tulebki.

Aga siin on see nagu reaalne asi ka, et ütleme, et Eesti teeb seda ja muutub nagu väga tehnopahandlikuks, aga Läti ei tee ja mis me teeme nagu siis... Aga

siis veel on hulk töötud lätlaseid ja, ja suur hulk töötavaid roboteid Lätis,

aga eestlased saavad palka. Nagu long-term ja lätlased võidavad sellest ja meie nagu oleme siin mingi nagu vaene riik, kus mitte midagi ei toimu.

Sest vaata, ongi, kust need tehnoloogiad ju tulevad, täna kokkuvõttes on ikkagi erasektor, et need seostuvad väga selgelt nagu ärimudelitega, me unistame siin, et me oleme start-up nation ja mis iganes asjad, et noh, et sa juhutad ette, et ütle Eesti start-upidele, et ärge nüüd enam ühtegi masinõpi AI-värki tehke, et äkki töökohad lähevad

nagu. No jagamismajandusele me täitsa tahame niimoodi öelda, vähemasti osad, osad poliitilised jõud.

Päris põi, põhine põhine jõud tahab praegu. Jah.

Ja, aga siin ka see värk, et nagu seda tegelikku sisulist debatti nagu päriselt ei ole olnud vist ikkagi, sest nagu isegi nagu jagamismajandus kui termin on nagu võitses nagu nagu haibimaiguline. Et me, me ei erista siin seda geek economy, eks see on nagu, kui inimene töötab nagu erikohtades väga lühikest aega ja. Ja lühikeste etteteatamisega, või siis seda nagu päris see, et kas ta jagab nagu iseennast ja oma tööaega või ta jagab oma vara. Ja kui ta oma vara jagab, sellega on nagu enamasti pole probleem, nagu jagab iseennast, siis ongi tema töö, et on mingi kuller kuskil mingi äpi kaudu või midagi taolist, aga niisugune Uberiga südab või, see on nagu väga niisugune asi, mis nagu vajaks läbi, läbimõtlemist.

Kuskil oli mingi väga huvitav mõtteharjutus oli selle kohta, võib-olla ma isegi lugesin teie grupist, oli see, et kui meil peaks tulema, näiteks ise sõita, Uber. kes sõidab auto ise mööda linnaringi, teenib ise raha. Siis teoorias on võimalik ehitada konstruktsioon, kus see auto omab iseennast. Ta teenib endale raha selleks, et käia mööda linnale, sõita ringi, käia teeninduses, sõidab ise teenindusse, et täiesti huvitav mudel, eks ole, et auto, mis on iseenda oma.

Jah, see on nagu küsimus, mis Rauno Kinkar arvatavasti taas nagu välja, ta on korduvalt seda rääkinud, et õigussubjektsus, ehk kas sa saad nagu õigussüsteemis nagu luua niisugusele asjale nagu, nagu öelda, et ta on nagu mingi asi ise, iseenesest? Tegelikult ta kuulub kellelegi, näiteks ma ei tea, kuulubki Uberile või, või nagu mingile muule korporatsioonile ja küsimus, et kui nad niimoodi, niimoodi ka teeksid, et ongi nagu autod, mis teiguvad ise ja nagu teenivad, teenindavad iseennast ja ja muudse äärest, siis mismoodi me seda maksustame ja mis moodi, nagu see riik... No

maksustame seda autot, seda sõidab, kellegi lillepoti ära maksab kinni oma teenindusest, sõidab kinni.

Ma tahan selle...

Taavi, sellise nagu, et sa ei julge ühtegi sõna, mis siin räägitakse.

Ei, ma tahan selle keelamise juurde tagasi tulla, sest minu arust seal on nagu, see on huvitav, see on väga lihtne ette kujutada, kuidas mingi erakonna platvorm võikski olla, et kuulge, et noh, et, et ei luba, et that's it. Aga minu arust nagu maailmas ei ole väga palju niisuguseid näiteid, kus mingi tehnoloogia, et esiteks lõplikult nagu pudelisse tagasi suruda, et kui see džinselt kord välja, välja lastakse, siis on ikkagi noh, ta on olemas ja kõik teavad, et ta on olemas, on aja küsimus, millal ta ikkagi nagu kuidagi... kasutatakse, ja teine probleem on see, et, et no tegelikult nende tehnoloogiate see positiivne potentsiaal on ülisuur, no ongi see elude päästmine ja nii edasi, tegelikult täna nagu on mingid niisugused moraalsed argumendid umbes, et, et iga hetk, mis me venitame isejuhtivate sõidukite teele toomisega, on surnud inimesed, kes oleks muidu jäänud ellu, eks ole, et auto ei oleks õnnetuse sattunud. Ja noh, et elukvaliteedest me ei räägigi, eks ole, et kuidas... Ja sama, ummikute teema on ainult, ongi isejuhtuvate autode puhul ainult üks näide, ja et kui me kujutame ette, et tegelikult neid nagu automatiseerimisel põhinevaid tehnoloogiaid saaks ju veel tuua, noh, et inimeste elu läheks paremaks sellest, aga lihtsalt probleem on see, et on mingi suur negatiivne kõrvalnäht, mis on see, et noh, et aga mille eest me siis nagu palka maksame või mille eest inimesed elavad, ja sellega tuleb vist tegeleda. Et, ja sellepärast, et niisugust populistlikku nagu vastulööki tehnoloogiale või ludiitlikku vastulööki tehnoloogiale ei tekiks, Täna hakata arutama, täna avalikus sektoris hakata mõtlema, täna hakata eksperimenteerima, täna rääkida inimestega, et kuulge, niisugune asi juhtub, palun nagu mõtleme selle peale, valmistume selleks kuidagi.

Taavi, see on nagu sinu valdkond ju. Kes ikka räägib riigini, sina võid ka vaata selliste teemade puhul sinu otsa. Jah,

jah, jah, jah, ei

noh, selles

mõttes meil on nagu erinevad dimensioonid, nagu siin ju välja tulnud ka, eks, et ma ise ei ole nagu nii kindlasti apokaleptiline selle koha pealt, et nagu Et inimesi, kes töö, tööst ilma jäävad, et noh, ongi elu läbi, on ju, et, et ma ütlen, me oleme väga suuri transformatsioone, seesama põlvkond on väga suuri transformatsioone läbi elanud, ma ütlen, noh, meil minu, minu vanustele inimestele või vanematele isegi meil ei ole kedagi olemas, ma ei saa öelda lauset, et nagu sellised lauset, et nagu minu ettevõtjast isa ütles. Sest ükski meie vanematest polnud ettevõtja, eks ju, kõik see maailm on nagu meie enda avastatud olnud, on ju, kõik see maailma vallutus, mis on enne, enne avastatud, ma ei Hans Luik tegi aastaid tagasi suure statementi, et ta ei tea ühtegi alfa isast, kes on nagu kahekümnendatesse või kolmekümnendatesse või noh, mille peale start-up rahvas vastas, et me ei tea ühtegi viiskümmend pluss inimest, kes oleks oma äri ka kaugemal, kui Slovakkias, on ju, et noh, et, et nagu, et noh, Et me oleme kõik need transformatsioonid läbi teinud ja ellu jäänud, on ju, ja, ja arenenud ja ja noh, ütleme, me räägime küll hõivatute arvust, on ju, aga teistpidi noh, ma ütlen, meil on täna kriis või apokalüütiline kriis, meil on täna sellega, et meie töötusprotsent on nagu olematu, et, et see on alla nelja protsendi juba, on ju, mis tähendab seda, et noh, et Saksamaal, kui töötus langeb alla kuue, siis nad hakkavad kriisikoosolekuid tegema, on ju, noh, meil on alla nelja, on ju, noh, me isegi ei, ei mõtle selle peale, et kustkohast Et selles mõttes nagu noh, kõik uued tehnoloogiad, ega me ju jälgime neid, on ju, noh, sõna blockchain, on ju, me isik kasutame, me oleme neid testinud noh, näiteks nagu data teemade või noh, teemade juures, aga noh, otseselt näiteks need probleemid, need süvaprobleemid, millega blockchain ennast maailmas müüb, millega ta nagu noh, ütleme, mida ta nagu lahendada püüab ja, ja mida ta lahendab, on ju, mis tehnoloogia lahendab, neid probleeme tegelikult selles mastaabis, nagu nad maailmas on, näiteks meil ei ole. Ehk siis noh, ala usalduse küsimus näiteks, on ju, ja nii edasi, on ju, et, et et nad on meil nagu teistmoodi ära lahendatud juba nagu ajalooliselt, on ju, et me tegelikult, tegelikult me testime neid asju, aga, aga mõtlengi, et läheks võib-olla sinna praktilisemaks.

Oota, aga sa ei ütelnud, me testime, eks ole, et noh, et, et siingi küsimus on kas, ka selles, et kui, kui siis nagu levinud need teadmised avalikus sektoris on, sest me oleme ise ka suhelnud. erinevate ametnikega saanud teada, et noh, et ega väga ei ole, ma tahaks rääkida sellest Marju Lauristini digikonverentsist, mis oli vist kevadel, mis on just hea näide sellest, kuidas on väga ebaühtlane jaotus nagu teadmistes, mis tehnoloogiaid puudutavad, aga noh, et...

Ma segan kohe vaen, et ma ise olin sellel konverentsil ja ma olen sinuga väga nõus.

Aga,

aga minu mure ongi nagu selles, et, et noh, sa ei saagi seda nagu, nagu üldistamist nagu saada, et see on nagu, nagu mõttetu eesmärk on ju, kusjuures ausalt, ega ma pean tunnistama, et ka see uuring näiteks või mida te teete nüüd siseselt autodega, et ma pean tunnistama, et mina olen selle vastu. Seepärast, et ma arvan, et see teadmus nagu teistes riikides on marjata tugevam kui meie suudame siin nagu välja mõelda oma ajudega, on ju. Et mistõttu nagu noh, usaldaks nagu pigem nagu teiste mõtteviisi, nagu, nagu siinkohal rohkem isegi. Aga ei, see on nagu tõsine probleem, ega me ei saagi nagu, eriti nagu mingit, mingit teatud põlvkonda me ei suudagi nagu, nagu murda või teistpidi võtma

panna. Ega me, eks võtame korra tööpuuduse juurde, läheme tagasi, et ega me ei räägi ju sellest, et kõik inimesed jäävad tööta. Või noh, et, et arvates seda ei juhtu, eks ole, noh, et keegi ei ennusta täna sajaprotsendilist tööpuudust. Aga isegi nagu seda mõtet ei ole maailmas, mitte Eestis, vaid maailmas, ei ole päris niimoodi läbi käidud, aga mis siis saab, ütleme, kui näiteks nüüd varsti on kakskümmend protsenti populatsioonist on tööta nagu pikaajaliselt just tehnoloogilise muutuse tõttu ja et, et. Püüa, palju sa püüad neid ümber õpetada, need asjad, millele nad ümber õpivad, automatiseeritakse ka Eesti ära nagu. Võib-olla, noh, et, et täitsa selles mõttes ei ole ebarealistlik stsenaarium, aga kuidas me siis, kuidas me hakkama saame, kui töötuse tase normaalne ei olegi viis protsenti enam, ma ei tea, kakskümmend või kaheksakümmend viis protsenti. Tegelikult ei ole väga palju maailmas minu arust mõeldud selle peale.

Samas trendid näevad järjest nagu noh, ütleme niimoodi noh, väga hea näide, no ütleme Jaapäe näiteks on üli automatiseeritud riik, eks, robotitarvut vist maailmas kolmas või per kapitalus või? Ja, ja, ja, ja noh, ikkagi inimesed töötavad kaksteist tundi, ei ole nagu tööpuudust noh, noh, nii noh, nagu teema, suletud ühiskond selles toimumata, alati näitakse nagu, nagu see alternatiiv.

Jaa, see on see küsimus ka sellest, et mis moodi nagu ühiskond tehnoloogiat nagu vastu võtab, aga üks, kakskümmend kaks asja, mis minu arust on väga huvitavad, et see Jaapani image kui nagu IT-ühiskonnast on nii tugev, kuigi nad tegelikult ei ole nii palju ees, lihtsalt nagu pole muud valikut, ja teine on see, et et nemad nagu ühiskonnana ei ole nagu pigem nii hea näide, sest nagu, nagu veidi diskunktsionaalne kogu see nagu töökultuur ja kakssed tundid tööpäevad ja värgid.

Me võtame Saksamaa.

No see on mõistlikum juba, et see on nagu tulevik arvatavasti, et kui meil ongi nagu tootmist väga palju, ütleme, et meil on nagu samas nüüd kakskümmend protsenti, kes nagu mingi, mingi, mingi X aja jooksul, mis ei julge üldse nagu neid tulevik olla, vaid pigem nagu mingi long-term, kesk, kesk nagu törm, et ei olegi võimalik neile mingit tööd pakkuda, et ongi lihtsalt nagu riigil või ühiskonnal nagu teha otsus, mõistlik, et ja mingi moodi nagu lihtsalt toetada neid finantsiliselt ja nagu sotsiaalselt, et nad ei oleks... Eks lihtsalt nagu vaesuses, või nagu laske mingisugune ühiskondlik nihuke nagu.

Me räägime kodaniku palgast.

Siis me oleme amet, ma just ta otsisin välja, Eestis on seadus selle kohta täitsa olemas, selle nimi on Eesti Vabariigi põhiseadus, mis ütleb, et see peab tagama Eesti, Eesti rahvuse kultuuri säilimise läbi aegade, ehk et ühel hetkel tulevikus me oleme ametis võib-olla palgaliste eestlastena, kes, kes säilitavad rahvust ja kultuuri. Lähme siia teisele pausile.

läheb edasi ja me räägime siis täna tulevikutehnoloogiatest, sellest, kes jääb tõesti ilma ja millised tehnoloogiad tulevad päris maailma füüsiliste inimeste ja füüsiliste objektide asemele?

Me pausi ajal juba arutasime siin, et me oleme läinud aru, kui nüüd ta tehniliseks, et peaks tagasi tooma sellise raadiokuulajale meeldivama... Nüüd lihtsalt, mul tuli endale üks asi meelde, et aastal kaks tuhat kaheksa vist ennustati, et aastaks kaks tuhat kolmkümmend virtuaalreaalsus on nii palju arenenud, et, et, et inimesed nagu tegelevad üha rohkem virtuaalse seksiga. Ja aastaks kaks tuhat kolmkümmend kolm nad tegelevad juba rohkem virtuaalse seksiga kui päris seksiga, mis noh, sõna otseses mõttes võib ka omada teatavaid juba... See pole praegu juba niimoodi. See on, see on, see on hea, see on hea küsimus, ma ei tea.

Ei, seda on nagu päris palju, et ma vaatasin ka mingeid start-uppe ja, ja neid ettevõtteid, mis teevad nagu mingid nagu, nagu kas teiste virtuaalselt või nagu pool virtuaalseid kogemusi, mis on niisuguseid väga nagu seksuaalseid, nagu päris palju juba. Nii et, et nõudlust ikkagi on. Või asjist

alates. Kõik reaalsus on virtuaalne, et selles mõttes ongi, ma arvan, see virtuaalne seks on juba praegu rohkem teemas võib-olla küll päris, päris värk, aga ütleme, mis me sellest VR-s siis näiteks võiks rääkida? Alustame sellest, kas või sellest küsimusest, et jumala eest, ega tegelikult ei tea, et kas see on inimesele hea? Või noh, mis siis saab? Muidugi, te olete proovinud VR-i? Nii, saad

proovinud. Mul on VR-iga muidugi oma dimensioon, mul on see, et kui need vanaemad või, või lapsevanemad ütlevad, võtavad lapsed telefoni ära ja ütlevad, et mis sa oled seal virtuaalreaalsuses, et loe parem raamatut, on ju, ja siis kui sa mõtled, et noh, et okei, kui ma loen raamatut ja kui see on tõesti hea raamat ja sa näedad seda, siis noh, kuidas sa loed raamatut, sa tegel Põhimõtteliselt lähed sinna virtuaalreaalsusse sisse, et mille poolest nüüd see virtuaalreaalsus on nagu nii-öelda siis parem kui see, et sa oled... Sa

pead ise seda endale ette kujutama, sa pead oma hallu ajurohke

liigutama.

Selle ja selle poolest ongi parem.

No vot, VR-i puhul siis konkreetse, konkreetne teema on see, et need tehnoloogiad täna, mis on tulnud turule, ütleme, Vaiv ja Oculus siis eelkõige, on nii uued, et kui meil nõukogu liige Madis Vasser käis, hiljaaegu käis, Prantsusmaal mingil suurel VR-konverentsil nagu, kus siis inimesed, kes on VR-i uurinud aastakümneid, räägivad noh, et mis siis saab ja värki, siis nemad isegi noh, ei tunnistanud, et, et see oleks üldse mingi uus reaalsus nagu, et noh, et inimestel hakkab kodus olema VR-prillid ja siis, ja siis nad on kogu aeg VR-is, nad pole isegi mõelnud niisugune maailma, kus olla võimalik. Ja mina olen seisnud VR-is rõdu äärel, vaadanud sealt alla ja siis mu varvas on lipsanud üle selle virtuaalse rõdu ääre ja ma karjatasin ja mõtlesin, et ma kukkun ennast surnuks. Et noh, et mu aju selles mõttes ajas segamini selle, mis oli päris ja selle, mis on siis virtuaalne, ma teadsin kogu aeg, et kõik on turvaline, nagu mitte midagi ei saaks juhtuda. Aga ometi mu aju oli veendunud, et see, mida sa tead, on vale, sa kukud surnuks nüüd. Ja mis siis juhtub, kui panna inimene niisugusesse nagu keskkonda, kust aju niimoodi segadusse ajada, ja iga päev, paar tundi, kurat teab, mul just sama tunne näiteks oli Minecraft'is, mul provisenteeris Minecraft'i, seisan väga kõrge torni otsas, hullult hirmus oli alla vaadata, tõsiselt hirmus, ja kui nüüd hüppaks alla või kukuks alla, et noh, et mis, ongi, mis see teeb minu ajuga, ja me tegelikult väga ei tea, et noh, et praegu siis Eestis on Tartu Ülikoolis, on niisugune labor tehtud nüüd, Kus on võimalik VR-i peal igast asju uurida, mis inimese ajus toimub ja kuidas reaalsuste aju tekib ja nii edasi, aga no jumala must maa. Ja samas positiivne, eks ole, pool, hullult kõva, mõtleb, kui koolis on VR. Ja füüsikaõpetaja ütleb, et kuulge, näitame nüüd niisuguse füüsikatunni, kus me lülitame mingi hõõrdumisjõu välja, gravitatsiooni välja, nagu vaatame, milline siis maailm on ja siis kõik vaatavad vau, et noh, et enam ei pea mingi võrandite tasandil seda füüsikat ajama, vaid saad päriselt eksperimenteerida maailma ja loodusseadustega Aga noh, et kas see on hea lastele, kurat teab, keegi ei tea.

Ei kui see muide, raadiokuulaja, kes ei ole proovinud, siis muretsege endale need prillid ja proovige, et ütleme niimoodi jaa, et kui lähed Ameerika raudteega sõitma nii-öelda virtuaalselt, siis võtab kõhu alt õõnsaks küll, nii et, et selles mõttes...

No ütleme, mitte ainult õõnsaks, vaid noh, et ongi, osad inimesed ikkagi kriiskavad hullemini kui päris Ameerika mägedel, et see on noh... Mis see siis teeb inimesega? Aga noh, minu arust need positiivsed stsenaariumid on nii palju seal ja siis hea kord, kui me räägime sellest, et noh, et kujutage nüüd ette, et näiteks sul on võimalik siis ongi näiteks suhelda inimestega virtuaalruumis, kes on Algorütmi poolt välja võinud, nad on nagu sina, kõige paremad inimesed üle maailma kokku kogutud ja sünkroontõlge, eks ole, mis on nüüd juba täitsa olemas, hästi, see tõlgib sulle kõik need inimesed ära ja sul võib olla virtuaalne sõpruskond, kellega sa käid virtuaalruumis koos ja kõik on priima, ja siis inimesed ütle Ja siis nad on seal diivani peal, lodavad ja ei tee enam mitte kunagi midagi, siis kõik inimesed surevad paksude rasvamägedele nagu, et noh.

No ma ei tea, selle aasta Soome liikumise app number üks on mis? Pokemon.

Aga see on läbi jah. No

tuleb uus, ole uus. See

on nagu pärisreaalsus ja nagu pärisreaalsuse noh, ütleme segamine, et üks ei pea jääma nagu sinu telefoni või nagu seadmesse, et paned nagu kokku ja huvitavam.

Pokemon Go on hea näide nagu sellest, eks ole, et, et samamoodi nagu sa võiksid istuda seal oma diivanil selles virtuaalmaailmas, virtuaalmaail võib sulle öelda, et kuule, ma saadan su nüüd päris maailma questile. Ja mine nüüd välja oma lähimasse mingisse Starbucksi või mis iganes, äkki meil on ka varsti Starbucksid, siis saame ka sinna minna ja mine räägi tee peal kolme päris inimesega ja kui sa oled nendega rääkinud, siis sa saad nagu palju, palju punkte. Ja kui sa tuled koju tagasi ja siis ütleme, räägid kellegagi neist edasi, eks ole, siis me panime kõik sulle sõbraliste automaatselt, et siis nagu boonuspunktid sulle, eks ole, noh, et, et me võiks disainida niisuguse maailmaga, kus inimesed interakteeruvad nagu noh, maailmaga produktiivselt ongi, me ennetame seda näiteks rasvumise probleemi, mida iganes, räägid siis niisuguse stsenaariumi ära, et kurat, nüüd on niimoodi, et me tegelikult ei lähegi kõik paksuks ja siis öeldakse jah, aga siis arvuti algoritm ju kontrollib sinu elu nagu.

Aga ma saan aru, et meil on ikkagi praegu selline Lääne ühiskonna põhiline probleem, on see, et inimesed ei viitsi mõelda ja see tulevik, mida sina kirjeldad, see on ju veel noh, sada korda

hullem sellest. Lääne ühiskonnas on nagu inimlik probleem, et laiskus on meil nagu põhiomadus, see on nagu see suur motivatsioon. Sellega ei ole nõus muide.

Misjuures ma arvan ka, et laiskus oli siin teema, et siin on selle tahe, nii-öelda hakkamatu iha, kogeda midagi uut ja teistmoodi, vaimustada nagu millestki, mida me pole varem nagu, nagu kogenud.

Aga Henrik, see suund, kuhu sa lähed, nüüd ongi jälle, ühendab ära selle põhimõttega, mida meie üritame nagu isisendada, mis on see, et kui sa jätad kõikide niisuguste süsteemide ja maailmade loomise puhtalt arvutiteadlaste kätte, kelle ütleme, arusaam maailmast, oleme ausad, on päris kitsas nagu ja nende, ütleme, kogemust on... Ja nende koge, eluliste kogemuste ampluaa on ütleme, üsna homogeenne selle grupi lõikes. Et siis, kui nemad on need, kes loovad needsamad AI tehnoloogiad, algoritmid, mis annavad nõu, eks ole, me näeme täna, Facebookil on suur probleem uudiste soovitamisega ja libauudistega, nemad on need inimesed, kes loovad kõik virtuaalmaailmad ja ütlevad, et kuidas sa peaksid käima, mitu punkt sealt selle eest, kus sa siis kohvi jood ja mida iganes, et noh, et siis meil on väike probleem ja meie esindame niisugust interdistsiplinaarset perspektiivit, me ei ole kumbki arvuti teadlased nagu. Me ei, mina ei oska programmeerida, ma, Maita oli mul läbivalt päris kehv, aga ometi miskipärast ma suudan mõelda nagu tehnoloogiatest ja, ja kujutada ette mingit, ütleme, reaktsiooni, mis maailmal võiks nendel tehnoloogiatel olla. Ja minu arust meie üks üleskutse ja niisugune nagu asi, mida me üritame edendada, ongi see, et kõik inimesed mõtleks nagu, sa, sa ei pea oskama progeda selleks, et suhestuda AI-ga või VR-ga või mida iganes.

Aga vaata, see on ka, kui sa juba räägid, et mis, või kui me siin räägime, et mis on nagu inimlik, siis see on ka inimlik, et kui, kui kuskilt silmapiirilt hakkab paistma selline uus, paljulubav, võib-olla kõikehõlmav tehnoloogia. Siis on väga inimlik minna ja väita, et nüüd nii hakkabki olema, nüüd, nüüd on kõik nii, kõik on, vaatavad kogu aeg telekat, kõik kuulavad kogu aeg raadiot, see, see jutt on kõik olnud ju.

Muide, siin üks huu, hästi huvitav asi, mis eestlasi või, või Eesti ühiskonda kaitseb, see on meie keel, ehk siis näiteks kui me vaatame noh, Siri-t või, või ükskõik millist teist nii-öelda noh, mis on siis hääljuhtivat tehnoloogiat, on ju, need noh, üldjuhul meie nii-öelda noh, ökosüsteemilisi ruumis ei hakka toimima, sellepärast et me noh, ma ei tea, oled sa proovinud kunagi helistada mõnele sõbrale Siri-ga?

Ma korduvalt olen proovinud seda Androidi autos teha ja see on võimatu.

Mul täna õnnestus Allarile helistada Google Assistantiga, nii

et... Ei, selles mõttes ma võin öelda, et call my brother või call my wife või midagi, sest seda enam-vähem saab aru, aga aga see on ju ka selline hetkeline, et...

Kui nad hakkavad eesti keelt ka rääkima. Aga keele point on üks väga hea, mõtlemagi mingi haridusrakendustest või mitte iganes, et noh, et, et kas me, esimese meie poliitika võtaks vastu selle, et kuulge, okei, võib-olla juba mingi algkoolist alates läheb kõik inglisekeelseks, sellepärast et kõik need uued... Just, kõik haridusäpid on inglisekeelsed ja me ütleme, et ei, Mitte ainult, ütleme, et me ei luba seda, et nad lähevad inglisekeelseks, kuna tõenäoliselt on täiesti ebamõistlik lasta need asjad eesti keelde tõlkida, siis me olemegi mingi provints, nagu kuhu kunagi need tehnoloogiad tegelikult võib-olla niisugusel määral, nagu nad võiks, ei rakendu.

Kuulge, saate lõpuks ma tahaks väga lühidalt teie käest küsida, et aga tegelikult on ju olemas ikkagi võimalus, millest seal paljud mõjukad inimesed usuvad, et see kõik juba ongi mäng, kus me elame, see on viimase ajas enne moeröögatus väita, et me

elame. See ongi nagu raane küsimus, et ma olen rääkinud seda filosoofidega ka ikka nagu, et isegi kui see nagu on virtuaalsus nagu praegu juba, siis see on piisavalt reaalne, et ei ole vahet. See on nagu, kui see on mäng, siis me mängime hästi seda tegelikult.

Küsimus on selles, et kas ma, kui ta on mäng, et siis kas see, küsimus on, kas, kas ma saan seda kontrollida, kui see on mäng? Et see on selline nagu noh, alati igavene küs

Aga just selline hea artikkel oli, mõned kuud tagasi, Silicon Valley is trying to destroy reality, et kus ongi, mingid tüübid mõtlesid välja, et kuulge, äkki meil on Matrixis ja see esimene reaktsioon on see, et murra on Matrixist välja, aga meenutame, mis juhtus, ütleme, kui Niova Matrixist välja sai, see maailm ei olnud nii äge. Et ütleme, ei olnud, toit ei olnud enam nii hea ja oli suur oht surra kiiresti ja nägivaldselt.

No ma tuletan teist filmi meelde, mille nimi oli vist Inception, kus oli unenägu, mille sees oli unenägu, mille sees oli unenägu ja nii edasi, ega me ei tea, mitu kihti seda virtuaalreaalsust sinna ehitatud on, kui meie ühte järjekordselt praegu konstrueerime siia peale. Muide, meie saade on läbi, aitäh kõigile kuulajatele, ilusat tulevikku teile ja kohtume nädala pärast.