AI_pealkiri: Anto Veldre ja Andre Visse küberturvalisusest, privaatsusest ja digitaalse jalajälje haldamisest

Nojah, et võib-olla väga lühidalt turvalisus on tehniline asi ja privaatsus on pigem selline sotsiaalne mõõde. Tehniline turvalisus tähendab seda, et meil on mingisugune käideldavus ja terviklus ja konfidentsiaalsus ja, ja kas lekib ja kaob ja, ja muutub, aga eraldi küsimus, mis sellest pärast oleneb, ja veel üks tähtis küsimus, millest sageli ei räägita, kelle turvalisus? See, et minu failid on turvalised, see ei tähenda, et sinu omad oleksid. Ja kui sa paned omad asjad pilve, siis noh, ma ei tea, kas sinu turvalisus võõra onu juures on tagatud, võib-olla võõra onu turvalisusega on asjadel väga hästi. Ehk siis see, see omanduslik moment, kelle turvalisus, see on minu arust maru tahtis ja tuleb alati see küsimus ära küsida, aga see oli tehnika, privaatsus on nüüd jah, niisugune sotsiaalsem kategooria, vaata, inimene on niisugune olend, et ta natuke häälestab ennast teiste järgi, ühesõnaga sa teed midagi, siis sa vaatad, kuidas teised reageerisid, ja, ja siis sa teed võib-olla noh, natuke vasakumini või paremini järgmisel korral, ja nüüd on lugu selles, et kui sa riputad selle kõikenägeva ja kõike kuulva silma seina peale ja sind kogu aeg kuulatakse ja vaadatakse, vaata siis sa hakkad lolli mängima, siis sa, kui sa tead, et sind kuulatakse ja vaadatakse, siis sa hakkad rääkima teistmoodi, et võimalikult ilus ja edev välja näha, sättid ennast nende ootuste järgi, Ehk siis sinu isiksus muutub, sa ei ole enam see, mis sa oled. Ja sellepärast sellistes noh, koledates diktatuurriikides noh, inimesed on sunnitud nutma, kui vana kimm ära sureb ja igasuguseid muid asju tegema, sest noh, muidu võib lihtsalt, muidu vangi minna.