Taavi ja Henrik räägivad metaversumist

Et kunagi oli meie siin praegune leivaisa ka Telia. Siis ta kandis veel mingit muud nime, nemad armastasid Tallinnasse esinema tuua mingit Rootsi vanameest. No ma arvan, ta oli umbes sama vana kui meie praegu, aga ja siis ta tuli alati lavale ja ütles, et see oli juba mingi viisteist, kakskümmend aastat tagasi, alati oli sama mees. Ja siis ta üli ütles, et nii, et mina vaatan praegu oma teismelisi lapsi, on ju, ja nad teevad niimoodi ja siis tõmbas tšahh siukse joone nagu sealt, et. Therefore, tulevikus teevad kõik ainult niimoodi ja alati. Noh, ja, ja loomulikult tal ei olnud nagu lõpuni õigus, sest ta ennustas umbes samasuguseid asju nagu sina. Ja, ja noh, tegelikult, ja mis tegelikult juhtub, on see, et päris elu tuleb vahele, eks ole. Inimesed leiavad, et Fortnite on tore küll, aga et noh, võib-olla tegelikult ma tahaks teha seda teist ja kolmandat ja. Noh, et, et maailm on huvitavam kui, et päris maailm on alati huvitavam kui see, mida sellise noh, piiratud liivakasti maailma loojad, mängu progejad suudavad nagu ette näha. Ja et see virtuaalmaailm alati ammendab ennast nagu ära. Noh, et, et, et seetõttu on nagu võimatu, et me nagu nii lõpuni noh, kolime sinna nagu sisse. Võib-olla ainsaks erandiks on, on elu kui selline ise, kui me usume, et me elame simulatsioonis, noh, siis me võime öelda, et see on üks väga hea simulatsioon, et alati midagi juhtub. No suhteliselt raske on sellest ära tüdineda, kuigi paraku mõnede inimestega seda juhtub, aga et noh, võimalusi on hästi palju, ta ei tundu meile selline tehislik nagu mängukeskkond. Aga iga jumala mäng, mida mina olen elus mänginud, no varem või hiljem. On see pärast seitset tundi või võib-olla pärast seitsesadat tundi, see saab ikka täiesti kopp ette.