AI_pealkiri: Kuidas ettevõtted peaksid sotsiaalmeedias käituma ja milliseid kanaleid eelistama

Tere, kena laupäeva pärastlõunat, kaheksas oktoober on käes ja restardisaade on eetris. Täna saatejuht Hendrik Roonemaa tehnoloogia uudisteportaalist geenius.ee ja külalisi on mul kolm, Swedbanki Eestist, Kristjan Leif, kes on sotsiaalmeediajuht, tere. Telia Eestist, Tõnn Kuuli, kes on sotsiaalmeediajuht, tere. Ja sotsiaalmeediaagentuurist WURR, loovjuht Rauno Kuti. Tervist. Me räägime täna terve saate sotsiaalmeediast ja sellest, kuidas inimesi sealt kätte saab, eriti kuidas ettevõtted, kes kõik, kõigil on tunne, et nad peavad olema seal sotsiaalmeedias ja midagi tegema, kuidas nad siis jõuavad sealt oma kliendini, oma tulevaste klientideni, mis töötab, mis ei tööta, mis on nipid, kas seal üldse peab olema ja loodetavasti saame ka edukate ja võib-olla ka edu, ebaedukate kampaaniate, kampaaniate näiteid siia saatesse tuua. Aga lähme siis noh, arustame ikka süsteemselt, et defineeriks ära selle sotsiaalmeedia, et see, et Facebook on sotsiaalmeedia, seda ilmselt peaaegu et iga eestlane teab, aga mis veel on sotsiaalmeedia?

Ma ütleks kõigepealt seda, et sa räägid väga kiiresti, mis on saateformaadil väga omane, sellesama tempoga järgi tõmmata on väga huvitav, aga sotsiaalmeedia tänasel päeval nagu kui öelda, et mis on sotsiaalmeedia, siis kõigil joonistub silmade ette kohe hunnik mingeid kanaleid, kus olla, on ju, aga see, et sa teed sotsiaalmeediat ja oled edukas sellest, tähendab tegelikult igapäevast Vähemalt järjepidevat sellist sisu tootmist, pildi, video, mis iganes tehnoloogilise lahenduse näol. Ehk siis, et inimesed peaksidki aru saama sellest, et kui sa nagu sotsiaalmeedia turundust hakkad tegema, siis sa tegelikult toodad hunniku erinevat kraami erinevatel ajahetkedel, erinevate strateegiate, erinevate pointidega muude inimeste jaoks siis onlainis vaatamiseks ja nad siis selle nii-öelda sinu, selle väikse kontendi jupikuse teel peaksid jõudma siis mingi ostuni, mingisuguse hoiaku muutuseni, mis iganes nagu.

Aga mis see kanal siis ikkagi on, peale Facebooki?

Mina ütleks niimoodi, et kui on vaja defineerida, et mis on nagu minu jaoks sotsiaalmeedia puhul kõige nagu põhilisem asi, on see, et see on selline põhimõtteliselt avalik suhtluskanal, kus on võimalik tegelikult inimestel brändidega otse suhelda niimoodi, et see on kõigile teistele näha ka. Ja neid kanaleid on tänaseks... Facebook, Twitter, Instagram, LinkedIn, Snapchat, YouTube, need on nii-öelda põhilised, kus siis, kus siis paljud brändid ja inimesed nagu kõige rohkem on

ka. Kas, kas sa Twitteri ka ütlesid või?

Ütlesin Twitteri

ka, jah. Kas, kas kõigis peab olema või?

Mina arvan, et ei pea. Rauno ütles, ma arvan jumala õigesti, seda, et tegelikult, et kui sa võtad endale ühe kanali, siis see on ka nagu kohustus sinna sisu toota, et kõige kurvem asi, mida sa saad näha, on, on kanal, mis on jäänud lihtsalt nagu unarusse, et, et pigem nagu kui nüüd, kui nüüd oleks võimalik nullist alustada, et sul on firma ja sa mõtled, et kas üldse nagu tulla sotsiaalmeediasse, siis tegelikult läbi vaadata, et... Kes need kliendid on, keda sa tahad kõnetada, kus nad kõige tõenäolisemalt on ja siis võtta pigem, üks kanali teha korralikult kui teha mitut nagu poolenist.

Kas, kas see on üldse küsimus, et kas olla sotsiaalmeedias, ma teen mingi pisikese firma, hakkan kirjaklambreid müüma, no tundub, ei ole loogiline, et Facebooki leht tehakse nagu enne kui üldse miski muu valmis.

Kirjaklamblid on hea näide, on või? Ma ei tea, et kas kirjaklamblid tegevfirma peaks olema ilmtingimata?

Tegelikult minu

meelest

väga paljud ettevõtted on läinud juba tegelikult ju seda teed, et põhiline tegevus toimub sotsiaalmeedia leheküljel, Facebooki lehel ja kodulehekülg nagu on lihtsalt on olemas selleks, et sa oleksid kuskil kättesaadav. Ja paljud ei tee endale enam. No paljude kodutud tegelikult

suunavad Facebooki, ma olen viimasena tähele pannud.

Sest näiteks mina viimati, ma ostsin endale tahvelarvutile, ostsin klaviatuuri, siis ma suhtlesin IM arvutitega algusest lõpuni kuni toote küsimisest kuni toote ostuni Messengeri kaudu Facebookis. Et ma, ma isegi ei vaevu selleks, et ma lähen otsima mingit kodulehekülge, vaid minu esimene kontakt on alati läbi Facebooki, kui ma otsin mingi ettevõtte või restoran, siis tahan lauda broneerida või mis iganes.

Mulle endale meeldis see ka, mis, mis nagu KLM ütles seal amstendamis ka, et, et on see, et mõttetu on suunata inimesi vägisi mingitesse oma keskkondadesse, et neil on lihtsam olla pigem nendes keskkondades, kus inimesed niikuinii juba on, et Messengeri kasutab, kasutavad nii paljud inimesed iga päev, et neil on lihtsalt lihtsam seal brändidega suhtlus ka jätkata.

Tegelikult ongi, et kui võib-olla siin mõni aasta tagasi olid sotsiaalmeediakanalid rohkem need, kus ma jagan oma sisu ja nagu on see suhtlus nagu pigem ühepoolne Eesti ettevõtete poolt, siis mulle tundub, et ikkagi ka Eestis hakkab asi rohkem sinnapoole liikuma, et sotsiaalmeediat võetaksegi kui kliendinõustamise klienditeeninduskanalina, et noh, ka meie pangas näiteks lahendame klientide probleeme reaalselt Facebookiga.

Okei, noh, see on võib-olla juba nii-öelda level kaks selle jaoks, aga et, aga et saada vastuse oma küsimusele, kas on absoluutselt kindlasti vajalik, et ma ei tea, et vähemalt Facebookis üks keskmine Eestis tegutsev firma oleks olemas? Kindlasti. On? Jah, on. Ilma selleta ei ole mõtet Eestis äri teha?

Ei, see on vale. See on liiga teine äärmus, selles suhtes, et sama hästi, ma arvan, et väga paljud reklaamieksperdid, perdid võivad öelda, et ilma telereklaamita ei ole üldse mitte midagi teha või prindita või, või, või mis iganes muu asjata, et selles suhtes ilma sotsiaalmeediat on võimalik tööd teha, aga ma toon sulle hea näite, mis käis kogu eelneva jutu kohta päris hästi kokku. Et ma sain e-kirja, mingisugune suvaline spämmkiri mingitelt katusepaneelide müüjalt. Sain kirja kätte, mõtlesin ohohoo, huvitav, kuidas see minuni jõudis, teen seda lahti, vaatan väga huvitav, lähen koduleheküljele, vaatan koduleheküljel, viimane uudis on pandud kolm aastat tagasi. Kirjutasin neile esimese hooga kohe kirja, kuulge, et naljakas lugu, et sain teilt meili, huvitava, kas te ka veel töötate. Ja ma arvan, et sotsiaalmeedia puhul, kuna inimestel tarbimisharjumust tänasel päeval on Facebook lahti võtta peale hommikuarjatust, on ju. Siis Facebook on ka kõige loogilisem koht, kus sa tegelikult hakkad seda infot saama. Seega kõik muud kanalid ei ole nii tähtsad võib-olla nagu kõikide nende inimeste puhul, kes Facebooki või üldse, üldse sotsiaalmeediat kasutavad, on ju. Et see on, see on esimene koht, kuhu sa lähed, kus sa kuidagi valueated, kas see info, mis sinna üles pandud. on relevantne, on tänapäeva asjakohane ja kas need inimesed, kes seal ka veel suhelnud on, on päris ja kui sa saad sellelt nii-öelda tõestuse kätte, et jah, see on nagu päris ettevõte, siis tegelikult sa julged temaga juba suhtesse astuda, versus sul on vana näiteks kodulehekülg, kus on info viis aastat vana, siis sa tõenäoliselt mõtled, okei, kuule, vaataks, äkki on mingi päris ettevõte ka kuskil olemas, on ju?

Ma ütleks lihtsamalt seda sorimusega, ma arvan. Et ma ütleks lihtsamalt seda ka, et kui, kui nagu on alustav ettevõte või keskmine ettevõte, siis nende nagu ilmselgelt turunduseelarve on ka mingil määral piiratud ja kui me võtame, et noh, viimane selline abstraktne statistika on see, et pool Eesti rahvastikust on Facebookis olemas. Viissada

üheksakümmend tuhat oli, ma arvan, mõned kuud tagasi, ma arvan, et see on juba kuuesaja tuhande juures.

Et noh, nii suur osa potentsiaalset klientuurist on seal olemas ja ma arvan, et täna võrreldes ükskõik millise teise online-meediakanaliga, see on kõige efektiivsem ja odavam viis saada, jõuda enda kliendini.

Ja teine asi on tegelikult mitte ainult klient, vaid ka potentsiaalsed töötajad. Ehk siis seal on, ma arvan, kaks suunda, et ka värbamise mõistes, sa oled pildil, sa näitad, milline sa tööandjana oled ja sa leiad tänu sellele ka endale ui, uusi häid töötajaid, kui sa oled seal atraktiivne.

Kas peale Facebooki on mingeid kanaleid veel, kus on tegelikult nagu mõttekas olla või, või see ülejäänud kõik on selline, et noh, kui jõudu on, et siis, siis nagu teeme?

Ma arvan, et see sõltub väga palju tootest ja brändist, on väga paljud, üks näide vist on näiteks Boost Yourself, kes on täiesti teinud ainult Instagrami ja... Jaa, Snapchati põhiselt minu arust suure, suure töö Eestis ära, neil on isegi mingi suur koolitus siin nullist kümne tuhande eurose käiveni mingisuguse N-number kuudega. Et selles suhtes, et see sõltub minu arust väga tootest ja väga paljud inimesed ongi valinud, et nad ei taha enam Facebookis olla, et see on liiga, ma ei tea, mainstream või seal on liiga palju mingit ühte sorti reklaami, siis et nende, nende tooted ja nende elustiili kõneb rohkem näiteks Instagram, et ma arvan, et see peakski tulema sealt, et mis on sinu toode, kus on need inimesed ja siis selle järgi valima saaks.

Aga sealt ma loen välja, et need, need inimesed, kes erinevast, erinevates sotsiaalmeedia kanalites on, need on ka kuidagi erinevad, et iga, igal nagu kanalil on mingi oma tüüp kasutaja.

Ja, ja iga kanal on oma suhtlusstiililt väga erinev, see on täpselt samamoodi nagu võrrelda tele ja printi on ju, et sa ei saa sama võtet kasutada teises, et pahatihti tehaksegi seesama viga, et sa mõtled, et okei, ma teen Facebooki valmis, ma dubleerin seda sama infi nüüd igasse kanalisse.

Aga Facebooki tüüp

kasutaja on kõik?

Põhimõtteliselt, see, see number ei jäta kahtlemisruumi. Kolmteist

kuni kuuskümmend viis, nagu nad ise ütlevad.

Nii, läheme edasi, Instagram, kes on Instagrami selline tüüpiline kasutaja Eestis? Eestis?

Jällegi, mul siin statistika, ma ei jõua järgi nendega siin, siin Slackis kähku vaadata, aga, aga Instagram on veidikene noorem ja peamiselt väga visuaalsest konteksti, pildist nagu huvitatud inimene, nüüd see on ka tänu, kuna Facebook ostis Instagrami ära, siis Instagram on muutunud igatepidi väga Facebookilikuks, on ju, Aga seal on pigem ma arvan, et noorem seltskond kui Facebookis, ma arvan, et see võiks minna kuskilt, alumist otsa ma ei oska öelda, sest et sinna võivad kõik minna, on ju, kuni kuskil, ma arvan, mingi nelikümmend viis, äärmisel juhul viiskümmend, aga ma arvan, et penskari otsa nii-öelda ei tule sinna ära.

Majority on pigem ikkagi, ma ütleks, mingi selline kuusteist kuni kolmkümmend, on ju. See on nii-öelda põhirõhk.

Kolmkümmend viis.

Pluss, kui sa mõtled, siis vaata, Facebookis sa käid suhtlemas, sa käid võib-olla mingit infot otsimas, aga Instagram on ka võib-olla rohkem selline nagu inspiratsiooni allikas, kus sa käid ja vaatad, mida teised teevad ja said, saad ise häid ideid ja, ja nagu seda otse, on ju, et sa ei saa sinna minna mingisuguste reklaam-bänneritega, et sa saad ju nüüd Instagramis ka reklaami teha, Et noh, mis viga meie nagu jätkuvalt siiamaani teeme, on see, et me läheme sinna aeg-ajalt ikkagi reklaambänneritega, mida me kasutame, ma ei tea, Delfis või Postimehes, mis on selles keskkonnas täielik võõrkeha. Et sa pead ka nagu selle kontendi looma vastavalt sellele kanalile, et sul ei ole ka seda, et sa teed sotsiaalmeedia jaoks ühe universaalse asja, mida sa saad igas kanalis kasutada. See

on see minu arust põhikoht, kus nagu minu ja Kristjani-suguse inimese funktsioon sellest firmast tuleb mängu, on see, et, et tihtipeale üldse ja ma ei arva üldse, mitte pahatahtlikud Aga nii meediaagentuurid või ka teised partnerid pakuvad välja mingisuguseid lahendusi ja nad lähevad kuidagi automaatselt kõikide kanalite põhiselt sotsmeediasse, on üks rida kuskil Excelis ja tehakse lihtsalt üks bänner ja pannakse see läbi, et keegi võiks olla see nii-öelda kvaliteedikontroll ja tihtipeale turundusjuhil endal võib-olla ei jätku seda aega ja ressurssid, käia kõik need kanalid läbi, vaadata kõik need nagu vormid läbi.

Ja täpselt see, mis Tõnn ütles natuke aega tagasi, et kui teha, siis kõigepealt võta üks kanal ette, tee sada protsenti see asi nagu tööle endale ja siis vaata mujale ja hakka seal nagu mängima, et, et muud nagu paremat tippi ei saagi alustavale öelda.

Kas Twitter turunduse mõttes Eestis on ka kanal või?

Peab ütlema jah, aga kõik ohkavad jah, millegipärast ühtemoodi. Mina ei tea, minul on ja see on minu personaalne nagu visioon, te võite mind kõik ümber lükata, aga mulle tundub, et Twitter on veits, veits selline, ma olen, noh, kuna me teeme meediamonitooringut, siis me käime ja jälgime, kes mida nagu seal kirjutab. Siis peamiselt selline üksteist kuni neliteist vanusegrupp ja siis selline kolmkümmend pluss ar, erinevad arvamusliidrid, ajakirjanikud, poliitikud, start-up inimesed, kes enamasti inimesed, kes suhtlevad ka palju Eestist väljapoole.

Aga ta rohkem siis nagu PR-kanal võib-olla või, kui, kui, kui otse nagu turunduskanal?

Eks see need kõik on PR-kanalid ühtepidi selles suhtes, et me ikkagi räägime nagu kommunikatsioonist ja.

Twitterisse tootega minna tundub küll naljakas.

Ja ei saagi, sul on ainult nii vähe öelda seal nagu korra. Aga näiteks

kui me võrdleme noh, meil on ju Lätis ja Leedus ka pank, et siis kui näiteks Lätiga võrrelda, siis Lätis on Twitter täielik kliendinõustamise kanal, kus kliendid pöörduvad, küsivad küsimusi, tuleb mingi nädalas üle saja pöördumise panga poole, meil tuleb võib-olla kuus, mingi kolm.

Meil on Rootsis täpselt samamoodi, kui vaadata üldse Rootsis, näiteks Telia ja Tele2-l kõigil on Twitteris eraldi klienditeenindused, see on millegipärast Eestis meie riigipõhine, mujal riikides päris palju tegelikult. No

Leedu meil ka nagu väga aktiivselt seal ei toimeta või noh, sealt ei pöörduta, aga no tõesti, Läti ja Eesti võrreldes on nagu täiesti erinevaheline.

Mulle tundubki, et Twitter on Eestis täiesti teistsugune kanal kui mujal maailmas. Ja seal on mingi täiesti omavahelite loogika, siin on puuduv valdav enamus neist probleemidest, mis näiteks USA-s, Twitteris on, kus on vihakõne ja, ja rassism ja, ja, ja noh, meil on need probleemid pigem teistes kanalites, Twitter on kõige valgem, kõige puhtam, selline väärikam sotsiaalmeedia kanal, tundub mulle, ma ei tea.

Aga minu arust see on ka selles, et kui vaadata nagu statistikat, et Twitteris vähemalt viimase kaks tuhat kuusteist kevade järgi oli ainult seitsekümmend kolm tuhat aktiivset eestlast, kes siis nädalas korra käisid, on ju, versus sul on Facebookis viissada kakskümmend, nüüdseks nagu veel rohkem, tuhat inimest nädalas korra käib onlainis, on ju. Siis lihtsalt ei saagi olla seal mingisugust nagu möllu, versus see, et kui me käisime, Amsterdamis, kõik käisime seal ühel digitaalturunduse konverentsil, on ju. Nagu ma sinna jõudsin ja konverentsi jooksul mulle öeldi, et Twitteris saad sa seda asja teha, ehk siis tegelikult Twitterisse suunatakse sind kogu aeg, on ju, meil suunatakse lihtsalt Facebooki, et kui ma sinna jõudsin ja jõudsin sellele lainele, et Twitteris toimub elu, siis ma automaatselt läksin sinna, vaatasin oma konto üle ja hakkasin tweetima ja suhtlema kogu konverentsirahva ja teemaga, on ju. Ehk siis tegelikult ongi see point, kuhu sind nagu suunatakse ja mis on niisugune harju, harjumuslik kasutus, on ju, et lihtsalt Twitter saab vähe tähelepanu ja on pigem nagu rahvusvahelisel areenil nagu tähtsam.

No Eestis tegelikult ma arvan, mida nüüd hakataksegi, noh, on näha, et ERR ja paljud kasutavad ära, ongi see, et kui on mingi konkreetne asi, mis praegu toimub stiilis arvamusfestival, Eurovisioon, mis iganes, et sa tahad, sa tahad nagu just praegu instanti jagada oma arvamust sellel teemal, Ja, ja ütleme, et mis ma olen ise ka nagu selgitanud, et noh, brändile see on ka olla võimalus või, või see on võimalus olla osa sellest vestlusest. Et ütleme, et see on arvamusfestival või mis iganes asi, sa kasutad seda hashtagi ja, ja annad nii-öelda oma input'i sellele teemale.

Aga see nõuab jälle vaata seda, et sul on keegi inimene kogu aeg valvel sellel hetkel, kes on valmis kohe sellesse asja sekkuma, enamikul ettevõtetel ei ole seda võimalust, et keegi on nagu otse sellel hetkel seal klaviatuuri taga.

No kui Twitterit nagu ongi alati klassifitseeritud laivkanalina, ehk siis kiire, ülikiireloomuline ja tegus nagu.

Räägime siia kiiresti lõpuga ära sellise imeliku looma, nagu on Snapchat. Mis, mis sellega teha, turunduse mõttes? Kõik, kõik õudselt tahavad teha sellega midagi.

See oli esimene kanal, ma tunnistan ausalt üles, et see on selline kõikide kuulajatega ka, et kus mul oli nagu esimest korda oma väikse ühe abi vajajätanud, kus selgitaks mulle esialgu.

Ma võtsin ka praktikantide appi eelmise su. Kui,

kui väike su väike töö on?

No ta ei ole nii väike, ta on selline üheksateist. Aga noh, see oli mõned aastad tagasi, kui ma talt nagu nõu küsisin, et noh, sest ma nagu paar korda proovisin ise ja ei saanud nagu. Aga kui sa saad nagu selle ree peale, siis minu jaoks ta on väga nagu meelelahutuslik kanal ja Eestis noh, selles mõttes meeletu potentsiaaliga, et meil on mingisugused influencerid Eestis, kellel Snapchati story'sid per päev vaadatakse kuus-seitse tuhat korda, et mingisugusel brändil saada enda mingi videole kuus tuhat vaatamist on noh, see on ulme, mis rahasummasid peaks nagu selle jaoks kulutama.

Aga see, aga see tähendab, et Snapchati sa lähed teistmoodi, Facebooki sa teed ise lehe ja hakkad ise eelkõige oma sisu jagama, et seal sa pead pigem leidma üles, ma ei tea, Greete Kleini või?

Ma, ma ütleks nagu pigem seda, et see on tegelikult teiste kanalitega ka, et kui sa lähed kuskile, siis noh, ütleme, et enda kanal võib ka olla, aga see on jällegi vastutus, et Et kes jõuab tänasel päeval igapäevaselt ühele brändilehele toota sisu peale Sportlandi vist praegu, ma ei tea vist kedagi, visit Estonia ka. Aga nad annavad, eks ju, kogu aeg teistele access'e, mis on, mis on hea, lihtne. Aga jah, et kõige lihtsam versioon ongi, et sa lähed juba, võtad töötava. Nii-öelda influenceri ja kui see läheb nagu kokku sinu sihtgrupiga, siis saad sealt läbi tema kanali nii-öelda promod oma asju.

Sama on ju tegelikult YouTube'is, ehk siis on väga vähe edukaid ettevõtteid Eestis, kes YouTube'is nagu midagi korda suudavad saata või keda jälgitakse, et...

Aga need mõlemad case'id on tegelikult väga nii-öelda persoonipõhised nagu tegevused, on ju. Et kui sotsiaalmeediast peakski tekkima, tekkima ettevõttele nagu mingisugune oma nägu, päris iseloom, päris karakteristikad, on ju. Siis Snapchat ja YouTube on täiesti sõltuvad nii-öelda ühest inimesest või siis juba täielikult mingisugustest telesaatest, on ju, ehk siis, et. Snapchati puhul meie tegime Weekend Baltic'u kogu sisuturundust sel aastal ja ka eelmisel ja sel aastal oli Snapchat esimest korda sisse toodud. Ja olidki Snapchati takeoverid kõikide artistidega, kes sinna lavale tulid. Ja siis neil fännidel oli võimalik pääseda väga, väga lähedale inimestele, kellel, kellele sa nagu mitte kunagi lähedale ei pääse, on ju. Ja see ongi nagu sotsmeedia võti suures plaanis, et tegelikult me ei peaks kogu aeg mõtlema selle, et näed, siin on muu toode ja nüüd ma mõtlen välja kakskümmend erinevat viisi, kuidas seda toodet nagu ägedaks teha. Vaid sa nagu avad selle võimalikult inimlikus ja sotsiaalses võtmes temale ja sa avad enda ettevõtte uksed sisuliselt sealt, kus seda kunagi ei ole avatud, on ju, vanasti tehti niimoodi, et. Panid telereklaami üles, panid raadi üles, saatsid prindi välja, keegi midagi küsida ei saanud, keegi midagi öelda ei saanud, lihtsalt ostsid seda ja see on valikut, on ju, täna sul on nagu miljon täpselt samasugust brändi, aga see on ilmselge üleliieldus, on ju. Aga sul on tohutult palju sarnaseid brände, lihtsalt, kes viib sind veel kaugemale ja sügavamale kuskile põneva nagu kohani, et kus see nagu olnud ei ole ja kuhu sa nii lihtsasti ei saa ka, on ju.

Selge, me teeme pausi, oleme kohe tagasi.

Restart on eetris tagasi, meil on külas Kristjan Leif, Swedbank Eestist ja Tõnn Kuuli, Telia Eestist ja Rauno Kuti sotsiaalmeediaagentuurist WURNing, me räägime täna sellest, kuidas ettevõte võiks või peaks või saaks olla sotsiaalmeedias. Ja tegelikult me juba täitsa otsapidi eelmises plokis jõudsimegi selle teemani, millest ma tahaks nüüd rääkida, on see, et mida seal siis teha? See on see nagu lõpmatu küsimus, hea küll, valime kanali välja, lähme Facebooki, mis siis saab, mis ma kirjutan seal? Mul on igav ettevõte, ütlevad enamus inimesi, kellega ma kohtun. Meil, meil ei tule, meil ei tule mingit uudist, meil ei ole mingit sisu, no kord kuus saame kirjutada.

See Amsterdame on hea näide, kus üks väga äge agentuurimees oma pika jutu lõpuks ütleski, et et igavaid asju ei ole mõtet teha, sest kedagi huvitas.

Ei, ega maailmas on väga palju igavaid asju, mis on vajalikud. Kõigi inimeste lemmiknäide on Tallinna Vesi näiteks, jube igav asi ausalt öeldes. Või no ma ei tea, mingisugune veebi, ma ei tea, mingisuguse serveri mingid tüübid, noh.

Veebiserveri teema, väga hea näide, näiteks veebimajutus, on ju, Zone on monopoliseerinud, okei, monopoliseerinud ei ole, aga on run'inud kogu seda businessit päris pikalt Eestis, on ju, nüüd on veebimajutust tulnud, kes on hakanud tegelema kõikide erinevate teemadega, mis on mingit pidi seotud siis veebimajut, nagu serveriteenustega, domeenidega ja nii edasi, on ju. Ma saan aru, et ettevõtte jaoks on ostama domeeni üks nagu kõige suvalisem asi üldse, aga peale domeeni ostu tegelikult hakkab väga suur töö kogu selle domeeniga. Kodulehe tegemine, seal on võimalik rääkida disainist, UX-ist, content'ist, uudiskirjast, sotsiaalmeediast ja see teema läheb väga kaugele, on ju, ehk siis tegelikult ettevõtetel ongi võimalus hakata. harima oma nii-öelda kliente, potentsiaalseid kliente erinevate sisupostitustega ja sealjuures siis ka enda teenust nagu näidata, no väga hea näide, näiteks minu arust on üks signal-sno ports, kes on teinud minu arvates juba kolm aastat ühte kõige lahedamat YouTube'i seriaali, Tüübid teevad iga, järjepidevus on hästi oluline, iga kuu kolmandal neljapäeval avaldavad ühe video, kuidas nad toodavad mingit täiesti absurdse kontseptsiooniga lumelaua, on ju. Muidu toodavad häid, toredaid lumelaudu, mis ühtepidi on ka igav, aga siis nagu ühe korra nad näitavad oma võimekust toota millest iganes lumelauda, nad on teinud kitarre, klaasist lumelaudu, mida iganes, just name it, on ju. Ja inimesed teavad juba oodata teda, see on nagu teleseriaal, sa tead oodata, et sellel päeval tuleb põnev asi välja ja nemad näitavad enda maksimaalsest võimekuse küljest, mida nad suudavad nii-öelda nende raamides veel lisaks. Ma

saan aru, et see jutu mõte on see, et sa ei pea näitama oma firmat ja oma mingeid vuntsidega töötajaid seal, sa pead näitama midagi lahedat

või? Tegelikult jah, ütleme, et on see content, eks ju. Et, et mul tuleb lihtsalt kodumaist näidete varal meelde Levira, kes ka nüüd ütleb, Ma nägin Facebookis nende reklaami, kus oli niimoodi,

et nad olid võtnud ühe

väga professionaalse fotograafi, mu nime on Kes rääkis pikk, mingi minutilise loo sellest, et kuidas tema, kust ta hoiustab oma faile, tal oli suured failid, kust, kuidas neid, et sinna tekib mingi lugu taha ja mis ma nagu, ma arvan, et me, meil kõigil on tegelikult viimase nagu aasta jooksul eriti nagu selgeks saanud, on see, et see lugude rääkimine, just see, et päris inimesed räägivad päriselt sellest, kuidas nad sinu toodet kasutavad, ükskõik mis toode see lõpuks on. Et see päris inimene rääkimas oma lugu sellest, see on huvitav nagu. Ja noh, mul on alati olnud selline tobe lause, et nagu huvitav kontent on huvitav, et, et tegelikult, mis sotsiaalmeedia, eriti Facebook annab väga lihtsalt sulle tagasisidet iga nädal, et sa saad kohe aru, kui see ei ole huvitav. See statistika on kohe näha, et sa võid proovida, sa võid iga nädal proovida uusi nagu sisu vorme, uusi, sa võid proovida artikleid, videosid, podcaste, mida iganes.

Okei, aga kui ma võtan nüüd praegu, ähvardan sind sellega, et ma võtan lahti Telia Eesti Facebooki üle, kas mul on siis huvitav või?

No ma näen iga nädal jah, selleks vaeva, et sul oleks võimalikult huvitav, tegelikult et kõigil oleks võimalikult huvitav. Ma

lähen võtan, aga ma küsin enne Kriteri käest, et kuidas, kuidas sa, kuidas ja millise sisuga sa teed panka huvitavaks seal Facebookis näiteks?

Ohohoo, eks see ongi paras väljakutse, kui me võib-olla aasta aega tagasi rohkem jagasimegi pressiteateid ja kõike seda, mida muudes kanalites näitasime, siis täna me oleme üritanud, sõitsid küll, et vuntsidega onusid pole vaja, aga me oleme üritanud ka rohkem oma, läbi oma inimeste teha, et tänu... Meil on väga vedanud, et meiega on alates kevasest, kevades selline tore disainer nagu Kristjan, kes on ka väga ägeid karakter inimesena ja kes suudab igasuguseid rolle välja mängida, et me oleme väga palju läinud video sisu peale, kus siis Kristjan ise oma karakteriga käib ja uurib ja, ja üritab lahti mõtestada inimkeeli kõike seda, mis võib-olla tavainimesele tundub keeruline. Ja tihti on see väga humoorikas võtmes, aga me saame sellega edasi antud ka selle olulise sõnumi, olgu see siis hariv sisu, olge su informatiivne, noh, mis iganes, et me viimati katsetasime siin küll väga konarlikult, aga teha pensionilaivi koos meie fondijuhi Kristjan Tamlaga, kus siis Kristjan küsis Kristjani käest küsimusi ja nagu täiesti tavalise inimese keeles ja me üritasime ka nii vastata. Et noh, see sai väga palju positiivset tagasisidet, et nagu just see, et me üritame läbi huvitava karakteri rääkida olulistest teemadest ja anda mingisugust infot.

Ja see on see suur mõte, mis tegelikult selle jällegi PR-i juurde läheb tagasi, on see, et, et sul on vaja mingit kõneisikut, kes nagu räägib, on ju. Muidu vanasti traditsioonilises meedias oli võimalik igasugustes slogan'ite taha ennast peita, on ju, täna enam sa ei saa nagu peita mitte kuhugi ennast ja sellepärast ongi vaja luua neid lugusid läbi inimeste, aa, kas need inimesed on sul endal olemas. Mis näiteks Kalevi ühe kampaania puhul oli väga tore, tood erinevaid, siis kuulsusi ette, kes on Kaleviga kuidagi oma mingi erilises suhtes, on ju. Versus näiteks Swedbank, kes teeb laive spetsialistidega, on ju, ja nii edasi, et ehk siis ongi vaja tuua need inimesed oma lugudega esile.

Ma, ma saan sellest aru, aga no kuulge, kas nagu küllalt ei ole või selles mõttes, et. See on ju jura kõik, maailmas on palju häid raamatuid ja, ja väga palju häid filme.

Absoluutselt

on jah, selles mõttes, et ma, kelle ellu on reaalselt vaja, et ma ei tea, Swedbank või Telia või, või mõni Rauno klient toodaks talle sisu, kellelgi ei ole ju seda nagu. Väga paljudel

inimestel on vaja meelde tuletada näiteks, et neil on mingisugused hoiakud vägast vanast ajast endiselt tänase päeva maailmas nagu olemas ja need ei ole nagu õiged enam. Või siis on tulnud mõned uued tooted välja, millest on vaja kindlasti teada, sest et need on palju paremad huuanad.

Noh, selles mõttes ma ütlengi, et räägime nüüd siis ausalt, on ju, päeva lõpp. Nüüd on see hetk, on ju, et räägime ausalt, et, et lõppkokkuvõttes on kõik kasumile orienteeritud ettevõtted, kellel on vaja mingeid teenuseid ja tooteid müüa, on ju. Et, et kindlasti on sotsiaalmeediaga nagu turunduskanal, aga ma arvan, et nagu sotsiaalmeedia võlu ongi see, et, et noh, näiteks kui me võtame suure ettevõtte nagu Telia, et see, see kanal koosneb mii, nii mitmest tahust, et üks osa on selles, see sisu, mis me räägime, et ü Rääkida uutest toodetest, uutest asjadest, mis välja tuleb, et noh, tänase päevani vist peaks olema selline asi, et kui kirjutad Google'isse, kas osta iPhone, siis esimene artikkel on digitarga artikkel, mis on meie oma nagu sisu kanal, et noh, see olekski tegelikult eesmärk, et kui inimene hakkab otsima midagi, et ta jõuaks selle otsimise tulemusena meieni. See oleks ju väga kihvt, ja lisaks seda toetada nagu sellise vundamendina sisuga, see oleks nagu selline ideaalne.

Ja see ei ole ka ainult alati müük selles suhtes, et meil on nendest asjadest ilmselt mingi, et cyber küll, aga siis järgmine noh, võiks avastada, et sul on natuke raha üle, tahaks veel osta, on ju. Et tegelikult, kui sa need asjad oled ära ostnud, siis sa tahad võib-olla saada head feedback'i, kuidas kavalalt neid kasutada ja nii edasi, ehk siis. Teenindus on nagu veel üks väga oluline tahke ette võtta nagu igapäevasest kommunikatsioonist, mida viia just klientideni.

Kristjan, kui sa teed oma igapäevast tööd, kas sul on tihti tunne, et sa teed midagi, mis on inimestele vajalik?

Absoluutselt, meie aktiivsus meie lehel on väga kõvasti kasvanud, et igapäevaselt inimesed käivad meie lehel täiesti ootamas sisu. Et, et inimesed reageerivad ja tegelikult noh, kuna me ei teegi enam seda, et me anname sulle sama info ja vaata, siis me tegelikult noh, väga palju üritame ka inimestelt küsida tagasisidet. Meil tekib diskussioon, kus inimesed hakkavad midagi arvama, näiteks ma ei tea, tuleb viipemaksega kaart turule, siis inimesed tunnevad väga suurt muret näiteks turvalisuse üle, kas ma peaksin selle kaardi endale võtma, äkki seal on liiga suured riskid, siis me saame seda ka juba laivis seal omavahel kommenteerida ja vastata ja arutleda nendel teemadel. Et kui sul Delfi kommentaariumis, me paneme Delfisse mingisuguse artikli, kommentaariumis käib oma elu, noh, seal me ei sekku, aga Facebook on näiteks see koht, kus me saame ka inimeste küsimustele vahetult vastata ja personaalselt seda teha.

Tegime täpselt ühe sarnase asja, kus meil oli välja tulemas toode ja meil oli seal arenduses, oli sellisesse seadmekindlustusse, mingi saladus ei ole, seda leiab meie Facebookist üles, et lihtsalt, et küsida, et milline versioon inimesi päriselt nagu parem, rohkem kõnetab ja jätsime veel võimaluse, et nad saavad ise vastata, et see oli selline lihtsalt täiesti positiivne kogemus, et küsisimegi päriselt inimeste arvamust ja saime päriselt tagasisidet ja see mõjutab reaalselt lõpuks selle toote lõppfaasi.

Ja see on täpselt see asi, mida see kirjaklambri müüja peaks sotsiaalmeedias tegema, et ta peaks suhtlema inimestega, et tegelikult neilt reaalset feedback'i saada, kuidas ennast veel paremaks muuta ja tegelikult see on üks kõige suurem väärtus, mida sa saad läbi sotsmeedia endale tekitada.

Teeme siia teise pausi ja siis oleme varsti tagasi. Restart on eetris tagasi ja me räägime täna sotsiaalmeediast, ma mõtlesin, et teeks selle saate viimase, kolmanda osa sellise konkreetsed küsimused ja äkki te annate konkreetseid vastuseid või näpunäiteid? Esimene küsimus, kas siin on kaks inimest, on firmast seest, üks on agentuurist. Kas ma pean palkama endale noores, ärasilmse inimese, kes Facebookis käib või, või võtan agentuurist?

Ma arvan, et see sõltub mahust nagu, et noh, ütleme, et kui mina läksin esimest korda poolteist aastat tagasi Teliaestisse, siis ma arvasin ka sinisilmselt, et et ma pean nüüd hakkama nagu taskulambiga käima, ringi mööda erinevaid maju ja otsima nagu sisu, siis tegelikult on vastupidi. Meeletult palju on tooteid, meeletult palju on sisu, mis kõik tahavad eetriaega ja pigem see nagu probleem on selles, et kuidas... Ma kuulasin just Rauno su enne, enne pood podcasti, et see on te, tegelikult sama lause, et kuidas mitte spämmida seda inimest, kes on andnud sulle selle väärtusliku laigi, et ta jälgib sind ja samal ajal pakkuda kõikidele teenustele võrdselt nagu eetriaega, et kui sul on ikkagi. Noh, selles mõttes sul on keskmise suurusega firma, siis ma kardan, et seda sisu ja seda haldust lihtsalt ei ole nii palju piisavalt, et ühe inimese nagu tööpäev nagu täiestee.

Aga et kui on suur firma nagu Swedbank või Telia, et siis noh, ilmselt on sisu rohkem kui jaksat

panna. Jah, ja ma pigem julgustaks seda, et, et kui on ikkagi oma pool lauda üks selline nii-öelda inimene, kes jagab seda teemat, siis see lõppkokkuvõttes võib palju väärtuslikum olla, et see lõpebki, noh, siis lõpebki selline, et, et näiteks Instagramis jookseb mingisugune Sama bänner, mis Facebookis ja lõppkokkuvõttes tuleb su firma brändile nagu selline inimene kasuks.

Siis vaata, me oleme selles mõttes nagu Tõnniga ka natukene erinevad, et Tõnn värvati majast väljast, on ju, mina tulin majas seest, olemata mitte kunagi sotsiaalmeediaga üldse nagu sellises mõttes kokku puutunud, on ju.

Mis sa enne tegid?

Ma olin Liivalaia kontoris müügiteendusjuht, et, et aga noh, sinna ma sattusin ja tegelikult ma arvan, nagu minu puhul on see väärtus, et ma tunnen seda organisatsiooni läbi ja lõhki, ma tunnen inimesi, ma oskan selle sisu üles leida ja ma oskan ka nagu võib-olla seda sisu panna meie võtmesse. Aga ma ei ütle, et nagu nii suur ettevõte kui meie suudame lõpuni kõike üksi teha. Ma arvan, et täna ma olen üle aasta seda teinud, kuhugi maani ma olen suutnud seda üksi teha, täna me teeme WUR-iga juba otsapidi koostööd, sest et kui sa tahad ikkagi suurt kampaaniat teha, sul ei ole omal seda tiimi, kellega see üles ehitada ja selleks ongi nagu sotsiaalmeediaagentuur väga hea vastaspool ja mulle tundub, et suurettevõtte puhul kõige paremini toimib see asi nii, et sul on sisemine sotsiaalmeediainimene ja sul on partner sotsiaalmeediaagentuurist.

No kui mul on selline keskmine ettevõte, ma ei tea, mõnekümne töötajaga, kes see teeb seda, seal kellelgi ei ole ju aega.

No siis on agentuuri variant, aga mina ütlen ka, et ma olen seitse aastat võiks rohkem seda juba teinud ja kõige parem on siis, kui on ettevõttes sees olemas see inimene, kes tegelikult filtreerib kogu selle infoladungi ära ja saab aru, mis on nii-öelda eetrivõimekas info, mis ei ole, ja oskab seda juba nii-öelda sisemiselt kuidagimoodi struktureerida, et, et Et nemad tegelikult loovad selle platvormi, mille pealt on võimalik ehitada midagi suuremat valmis, on ju, et, et sellepärast on oluline, et see inimene seal sees oleks olemas, saaks aru, mis toimub ja tema oskab seda infot filtreerida, et siis minna laia, on ju, et. Et agentuur tegelikult aitab lihtsalt mingisugust lisada ideede ja ressurssidega, et agentuur on niisugune koht, kus sa saad nagu kõike. Kui sul on raha ja aega, on ju, ja siis need ressursid tulebki kuidagi kokku mängida, et siis nagu mingi konkreetne eesmärk ära püüda ja siis agentuur natuke aega puhkab või tegeleb mingite muude asjadega. Ja väikeste ettevõtete puhul me oleme ise teenindanud, ma olen isiklikult teeninud kui agentuuri alt nagu väikseid suuri, et väikeste puhul on nagu selles suhtes veel lihtsam, et seal on vaja lihtsalt ühte head usaldusmomenti, kus lepitakse kokku mingisugune konkreetne eesmärk ja siis see agentuur täidab selle ära, toob mingid numbrid ja Tihtipeale ikkagi siis ettevõte ikkagi näeb, et tegelikult sellest oli nagu palju kasu ja see, kui sa juba saad nagu mingi päris inimeste tagasiside kuidagi, see juba sütitab nii palju, et sa nagu tegelikult tahad investeerida sinna veel, on ju. Sest tegelikult need rahasummad, mis pannakse sotsmeediasse ja muudesse kanalitesse, on lihtsalt nii naeruväärselt suure nagu. Vahega, et tegelikult sotsmeediast saab päris väikse raha eest päris palju kätte.

No aga räägime siis rahast, palju maksab? Facebook. No näiteks jah, ei no Facebook maksab, palju maksab ühele keskmisele ettevõttele seal nähtav olemine, kui omal turundusjuht ütleb, et mina küll ei jaksa teha, võtame väljast? Ja pidevalt nähtav olema, siis ma ütlen, et ega ei ole mõtet sul ju üheks päevaks olla nähtamisel.

Ma ütleks niimoodi, et nähtavust saab Facebookis nii osta kui siis sisuga toota, aga ostmisena, ma arvan, et näiteks kolme euro eest saab päris hästi juba nähtavust endale ostma.

Jaa, aga tootmisega saab paremini veel.

Aga tootmisega ongi täpselt see, et mida sa toodad, on ju, et laiv-video võib toota ükskõik milline inimene ettevõtte seest oma telefoniga ja kui see jutt, mis seal räägitakse, on inimestele huvitav, siis pahatihti on.

On või mina just, ma ütlen, et see pahatihti ei ole, aga mõnikord võib juhtuda, et on.

Oleneb sihtgrupist,

vaata.

Mõne asi võib-olla, mis meid, meist kedagi võib-olla ei kõnetaks, sellele on võib-olla väga suur sihtgrupp, kes seda väga hea meelega vaatavad ja tarbavad.

Ja ettevõtte sees on, mina otsin alati ettevõtete seest selliseid pärleid, kes on tavaliselt pandud kuskile taha tuppa ära, aga tegelikult on tegemist mega laheda karakteriga, keda võiks kogu aeg näidata ja keda võiks kogu aeg rääkima panna ja selle asja hinnastamine nagu noh, on ainult täpselt nii palju, kui keegi kätte viitsib võtta, on ju. Aga kui ettevõttes sees keegi ei viitsi mitte midagi teha, on ju, ja ütleb, et tehke meile lihtsalt ära. Siis võib seda rahanumbrit nagu kruttida, kuidas tahes, on ju, aga oluline, ma arvan, tänasel päeval, et üks hea näiteks kuuajane kampaania mingisugusel teemal ära teha, ütleme niimoodi, et mingi tuhat eurot oleks väga, väga, väga hea eelarve, millega juba päris palju saavutada, ma arvan, et niisugune mingi kakssada tuhat mingisugust reach'i, kakssada, kolmsada tuhat reach'i Facebookis oleks täiesti nagu...

Et ma võin tulla see tuhat eurot näpuse agentuuri ja... See on tegelikult suhteliselt väike summa, et tehakse mulle ära selline kampaania

või? Tuhat, tuhat teori on päris palju ikka väga

palju. Sotsmeedia jaoks on päris palju, noh, teine asi on see, mis ma olen alati arvan, noh, leidnud, on see, et tegelikult igas noh, ütleme, et okei, võib-olla ma üldistan liiga palju, aga väga paljudes ettevõtetes on kindlasti olemas need inimesed, kes toodavad ise igapäevaselt sotsmeedia iseenda kanalitesse sisu. Ja, ja lihtsalt ma arvan, et kõige keerulisem ongi need inimesed üles leida ja seda ressurssi õigesti kasutada.

Ei, ma mõtlen tuhat eurot, okei, sotsmeedia reklaami ja noh, meil mitte postitust boost'ida, on palju. Aga agentuuri tööd osta tuhande euro eest ei saa ju.

Saab ikka muidugi, see tuhat eurot nagu mina mõtlesin niimoodi, et sul on tuhande euro eest võimalik näiteks palgata endale mingisugune fotograaf, kes teeb sulle hunniku pilte üheksa kuuks valmis, on ju. See on väike osake, siis keegi inimene, kes kirjutab valmis kõik tekstid ja mõtleb mingisuguse reaalse plaani välja, kuidas see sisu hakkab siis levima. Mis, mis vormis, mis ajas, siis mingi inimene, kes seda siis paneb üles, noh, see võib kõik üks, ühes inimeses olla, on ju. Keegi paneb need asjad ülesse, on ju, siis ta boost'ib, ehk siis sellest tuhandest eurost ma pakun, et umbes noh, mingi kakssada, kolmsada võiks boost'i alla ka minna. See on ka juba nagu väga hea, on ju, ehk siis tegelikult see tuhat eurot sisaldab juba kogu content'i tootmise protsessi ja reklaami, et saavutada tegelikult päris palju, on ju. Et kui sa nüüd paned sellesama tuhat eurot oma ülejäänud turundusbudgeti kõrvale, siis nagu millest me räägime üldse, et see on nagu kopikas tegelikult. No Telia Swedbanki puhul me üldse nagu ei hakka rääkima, aga nagu väikse ettevõtte puhul, tuhat eurot panna nagu näiteks kahe kuusesse sisu tootmise protsessi, sellest mingisugune sada, kakssada panna kõrvale boosti peale, toob sulle nii palju nähtavust, versus see, et sa. Kasutad selle ühekordselt kuskil moel ära, ma ei taha nagu öelda seda, et kõik teised kanalid võivad rahulikult nagu pikalt käia, et see tegelikult ei ole niimoodi, kõik toetavad üksteist erineval moel ja see ongi strateegia küsimus, aga lihtsalt tänasel päeval on nihkunud need asjad sealt pigem sinna, et, et kui sul on nagu sellised ühekordsed interaktsionikanalid, näiteks tele ja mingi print. Siis nemad suunavad sind kuskile, kus luuakse pikama, pikemaajalisem suhe, ehk siis tekibki see. Paid meedia, owned meedia, shared meedia, ehk siis see owned meedia, sinu kodulehekülg, sinu sotsmeediakanalid ja need on sellised pikaajalised suhted, kus sa saad seda edasi kasutada peale seda, kui sa oled selle. Rahalauda ära käinud ja see ongi nagu see point, miks, nagu tasub seal vaeva näha.

Kusjuures ma täiendaks veel sellega, et sa küsid nagu raha kohta, aga minu meelest sotsiaalmeedia võlu väga paljuski on see, et kui sa teed head sisu, siis sa väga tihti ei pea sellest nagu väga palju üldse raha välja käima, sest inimesed hakkavad seda ise levitama. Et üks asi on see, et see suvaline inimene tänavalt, kellel see sisu meeldib, paneb selle liikuma, sellega kas, et ta siis kommenteerib seda, like'ib, share'ib, mis ta iganes teeb, aga väga suur võim on ka jälle sellesama ettevõtte töötajatel. Et kui need töötajad seisavad sinu selja taga ja ka aitavad kaasa selle sisu levikule, siis ongi, sa ei maksa selle eest ja orgaaniline levik on alati parem kui makstud levik.

Kas laigi ja jaga need loosimised töötavad või ei tööta?

Mina olen, mina olen väga lihtsalt alati nagu teinud selle küsimuse, et, et kas teil kellelgi on feed'is enam kedagi alles, kes teeb selliseid asju, laigib ja aga ehk et selle, selle kampaania tavaliselt nagu mõte on olnud see, et mida rohkem seda jagatakse, seda rohkem inimesed näevad. Tegelikult ei näe, sellepärast enamik neid inimesi on nende kogu sõpruskonna poolt juba ammu ära plokitud, kui nad üheksateist korda mingi kuus mingisuguseid muruniidukite pilte jagavad ja, ja sa ei jõua tegelikult. Et tegelikult ongi noh, tänapäeval on nii palju uusi nagu versioone, kuidas nende inimesteni jõuda.

Pigem ongi see, et see nagu võib-olla noh, meie pole kordagi teinud kampaaniat või mingisugust loosimist, kus me palume kellelgi midagi jagada, vaid pigem on see, et me üritame jälle inimest kaasata, küsida tema arvamust ja lasta tal nagu kaasa rääkida sellel teemal, olgu siis näiteks, ma ei tea, kindlustus. Noh, me küsime tema käest nagu, mida ta sellest teemast arvab, aga tegelikult ka läbi selle, et see inimene seda postitust kommenteerib, see postitus läheb jälle paremini levima, et sa ei pea paluma jagada, muidugi need noh, fanatid, kes igal juhul jagavad, ükskõik, kas sa palud või ei palu, see

juhtub igal juhul. Üks hästi lihtne asi, mis on nagu kosmeetiliselt minu arust näeb ilus välja sotsiaalmeedias, on see, et. Ja, ja, ja siis sa jõuad lihtsamini oma kliendini, ka, on ka see, et, et täägi oma sõber, see inimene, keda ma ei tea, kui sul on üritus, kes tahaks sinna kaasa tulla, kui sul on mingi toode, kellele võiks see meeldida, siis sa päriselt jõuad nagu pigem selle ühe, kahe või kolme, ükskõik, mis see kooltööaction on, inimeseni, kui see, et sa lähed püüdma seda, ma ei tea, sadat sõpra, kes tal nagu feedis on, kes niikuinii on juba selles...

Aga mina olen näinud nagu share'i kampaaniat küll inimeste poolt, keda ma muidu ei oleks arvanud, et Ja, aga ma mõtlen, et kui sul on ikka nagu väga hea asi, üks väga vinge asi, mis sul välja tuleb ja sa tahad, et inimesed seda jagaksid, siis selle palumine, ma arvan, et ei ole patt, et kui sul tuleb ikka niisugune asi, mida noh, ütleme nii, et pastakas versus mingi sinu kõige vingem uus toode on ju, siis ma arvan, et ei ole patt panna see uus vinge toode välja öelda, see nüüd siin, jagage kõigile infi ja me anname paar sample'it välja. See on täpselt samamoodi, kus ämpeldatakse poest kuskil. Ja

vaata, nendel hetkedel, kus see asi ongi päriselt väärtuslik, huvitav, siis inimesed hakkavad seda jagama ka siis, kui sa seda teha ei palu, sest et nagu see on midagi, oh, mulle meeldis, ma taha, äkki mu sõpru huvitab ka. Sest nagu hästi palju sõltubki, kas ma midagi jagan, on see, et kuidas ma siis oma auditooriumile paistan, kes on minu sõprusringkonnas, et kui ma jagan siin mingisuguseid suvalisi loosi, meil siis päevast päeva on üks asi, aga kui ma annan ka oma sõpradele selle jagamisega mingit

Ja noh, sealt me jõuamegi selleni, et mida see on, mis saab arvude inimesel jagada. Et kui see on lihtsalt pilt tootega ja võida, siis noh, see on üks asi, kui me räägime sellest, et see on mingi äge klipp sisu toodetud sellest või kus, kus keegi nagu päris inimene räägib sellest asjast oma kogemust.

Väga lihtne näide, näiteks meil Saaremaa kontori mündimasinast leiti kuldsõrmus. Graveeringuga, mingi pühendusega ja oligi, me otsisime omaniku ja me panime selle info üles ja ütlesime, et noh, aidake meil selle sõrmuse omanik üles leida ja inimesed, tuhanded inimesed jagasid seda postitust, sest nad tahtsid kaasa aidata.

Ja leidsite või?

Siiamaani pole ikka leidnud. Aga võib-olla keegi meelega jättis selle sinna, et.

Võib-olla sa ise panid selle sinna, et oleks mingit postitust, mida jagada.

Aga muidu töökuulutused on teine niisugune vorm, mida jagatakse meeletult, selles suhtes see on nagu väga hea sotsiaalne, ühiskondlik mõõde juures.

Saate lõpuks ma tahan küsida, kuidas mõõta seda kasu, kõik tänapäeval armastavad hirmsasti mõõta kõike ja ilma mõõtmiseta üldse internets midagi ei taheta teha. Kui Kristjan ja Tõnn homme läheks Pikevanepuhkusele kuhugi ära kaheks aastaks ja ei tuleks Swedbankist ega Teliast piiksatustki Facebooki, mis siis juhtuks?

Mul oli kunagi, aastaid tagasi oli üks selline ühe väiksema lehega selline kogemus, et kui kui võtta see järjepidevus sealt tagant ära, siis vaata, Facebook kogu aeg pidevalt nagu selle järgi, kui kaugele sa oma sõnumitega jõuad ja kuidas inimesed suhestuvad sellest, otsustab ka, kui relevantne sa neil oled. Ja nii, kui sa näiteks kaks nädalat ei, ei hoia seda järjepidevust üleval, siis ta viskab selles eesrängis sind lihtsalt põhja ja selleks, et jõuda tagasi samale tasemele, mis mu, mis meil oli kaks nädalat enne, Meil läks kolm kuud aega. Et selles mõttes see järjepidevus on tegelikult minu jaoks kriitilise olulisusega, et keegi, kui ma lähen ära, siis keegi teine peab tegema.

See on, vaata meie, see on ettevõtte jaoks on ju, mis juhtub ettevõttele, sa küsid, et mis juhtub siis inimeste jaoks või nagu, mis siis... Ei noh, ma ütlesin, et

mis ettevõtte, noh, et okei, keegi teine peab tegema, ei tee, noh, kustutatakse üldse Telia Eesti lehekülik Facebookist ära.

Me ei jõua mingite inimesteni lihtsalt.

Jah, ma arvan, et ma arvan, et see on, see on põhiline asi, et see on nii hea kanal lihtsalt nagu jõuda sinu potentsiaalse ja olemasoleva kliendini ja küsida nendelt nõu, ja pluss on see, et, et kohe kaoks otsesuhtluskanal ära inimestel, kus oma muresid rääkida, et meil on tegelikult väga suur osa samamoodi, nagu Swedil, on kliendiprobleemid. Inimesed räägivad, inimesed kirjutavad meile page'ile, kirjutavad sõnumitesse ja naljakas asi on näiteks see, et kui nad on ühe korra juba abi või lahenduse saanud, siis järgmine kord kaks kuud hiljem, kui neil on, nad jätkavad sedasama vestlust sealtsamast kohast.

Selge, meie saateaeg on kahjuks läbi, mul on tunne, et me peame tegema teise, kolmanda ja neljanda saate ka millalgi. Aitäh kõigile osalejatele ja aitäh kõigile kuulajatele, ilusat nädalavahetuse jätku!