Taavi ja Henrik räägivad metaversumist

Tere kaunist kolmapäeva kõigile Restardi kuulajatele, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa on täna Restarti juhtimas, aga see on veidi teistsugusel moel. Nimelt tänane Restart on salvestus Arvamusfestivalil kaks tuhat kakskümmend kaks Paides toimunud vestlusest, minu Henrik Roonemaa ja Taavi Kotka vahel, mis. Leidis aset Telia digitarkuse alal ja kus meie teemaks oli metaversum ehk see, mis on metaversum või mis ei ole metaversum. Miks kõik sellest järsku nii palju räägivad? Ja kas meil endal ka on selle teemaga seoses midagi öelda või mingeid arusaamu? Nii et selline saade on tulemas, head kuulamist ja tavaliste saadetega oleme tagasi juba järgmisel nädalal. Nii, tere hommikust kõigile, kes siia on

kogunenud,

kaksteist. Tere varast lõunat kõigile, aga ärge lõunat sööma minge. Meil on, mina olen Henrik Roonemaa, siin on Taavi Kotka ja meil on kujunenud välja juba aastatepikkune traditsioon. Et me sõidame arvamusfestivalile siia selleks, et omavahel juttu rääkida. Ja alati on publikut ka, see on tegelikult väga tore. Nii et me täna siis ka järgmised poolteist tundi räägime omavahel juttu. Ja, ja meil on väga hea meel tegelikult, kui neid jutuajajaid on siin rohkem. Taavi näitab teile, Taavil on mikrofon teile anda. Sellega ei tohi, seal on allkirjas, et ei tohi visata teistele vastu pead.

Vastu kõhtu võib.

Vastu kõhtu võib, et me viskame teile mikrofoni, kui te käega märku annate ja tahate meie vestlusesse sekkuda. Ja sellesse vestlusesse, mida me siin täna pidama hakkame, on tegelikult imelihtne sekkuda. Sest ma arvan, suur osa sellest, mida me rääkima hakkame, on täielik udu. Sest, sest teema on selline, me sõnastasime selle teema, et mis asi on metaversum ja miks kõik sellest räägivad ja.

Stopp, algselt me pidime rääkima 5G-st. Ühesõnaga, ei pea, 5G tuleb.

Ja 5G tuleb ja tegelikult juba on olemas ja seetõttu, kuna see on liiga konkreetne, siis me sellest ei räägi. Aga me räägime sellest, mis on metaversum ja miks kõik sellest räägivad. Ja, ja miks ma ütlesin, et see on udu, sellepärast et noh, ega tegelikult täna nagu keegi eriti maailmas ei tea, mis see on, miks kõik sellest räägivad, mis sellest saab, kas see üldse tuleb? Aga me kasutame siis oma poolteist tundi siin, et, et ise omavahel arutada ja võib-olla üksteisele oma nägemusi jagada, et mida meie sellest arvame, aga see on täpselt selline teema. Et ükskõik, kas sa üldse oled seda terminit kuulnud või sa oled Eesti kõige kõvem metaversumi spetsialist. Võid vabalt sekkuda, liituda, öelda oma arvamuse, öelda oma küsimusi, öelda, et kuule, ma ei saanud aru, et korrake aeglasemalt, kõik on okei. Ja, ja vaatame, kas me selle asja nagu selle ürituse lõpuks siis jõuame kuhugi ka. Valgus rääkima tüdrukutest hoopis.

Aa ei, mis me ikka räägime tüdrukutest.

Sul on jälle särk seljas.

Ja, alati, et kellel veel ei ole tüdruk unicorn squad'is, siis kindlasti pange. Meid on juba üle kahe tuhande Eestisse, et loodan, et tuleb veel rohkem ja esimesed koolid on läinud ka üle siis sellele õppele, et mitte ainult tüdrukutele, aga siis ka poistele, aga õpetatakse siis nii, et. Poisid ühes klassis, tüdrukud teises klassis, et see töötab, see toimib ja nendele koolidele meeldib, nii et kui siin on mõni direktor, kes veel ei ole oma koolist teinud seda, et siis tehke ära.

See oli ka paarsada aastat tagasi, ma tean, oli kõvem selline koolikorraldus, et tüdrukud ja poisid ei tohtinud kokku puutuda.

No vot näed, omal ajal tehti ikka õigeid asju.

Õigeid asju jah, meil on kuskil siin aeg-ajalt vilksab ekraanilt läbi QR-kood ka. Nii et kes ei taha, ei julge ise siin püsti tõusta ja oma häälega küsida, võib küsida läbi metaversumi meie käest küsimusi ja siis ma saan selle siit iPadist kätte. Ja lisaks sellele, et meil on siin tohutu hulk publikut telgis, siis enam eriti nagu ei mahugi. Siis meil on ka tohutu hulk publikut telekanalites ja igal pool mujal, kuhu meid broadcast'itakse ja nende küsimused peaksid teoreetiliselt mulle ka siia äppi, iPad'i tulema. Ja muide ikkagi meil on targetanud selles mõttes, et iga aasta ma tean, kui me oleme siin rääkinud, siis see arutelu lõpuks on seal taga seisab püsti mitu rivi inimesi. Praegu, praegu ei ole, aga loodame, siis meie paneme sisemise targeti, et, et arutelu lõpuks on. Üks rivi. Target on kolm, siis vaatame. Aga hakkame siis peale, ma ei tea, kas me.

Teeme ümber hoopis teistmoodi peale. Ma arvan, et kõik olete covidist väsinud ja jumal tänatud, nad saame jälle koos olla. Et me avastasime täiesti ootamatult Henrikuga teineteise jaoks. Et me oleme kolm aastat või neli aastat teinud nüüd Restarti saadet niimoodi, et me ei saa füüsiliselt kokku. Et me oleme mõlemad nagu oma noh stuudios, mina oma kontoris siin oma kodus või kuskil onju. Ja siis me paneme nagu kokku selle asja niimoodi, et me noh, suhtleme iga nädal, et niisugune tunne on, et noh, et sõber on kogu aeg siinsamas nagu olemas. Ja siis me ütlesime, aga miks me füüsiliselt üldse oleme kokku saanud kolme aasta jooksul. Et noh, inimene, kes on kogu olemas, järsku nagu ei ole. Ja siis tuli välja, et kohtumegi ainult siin, et see on meie ainukene kohtumiskoht kolme aasta jooksul ainult siinsamas selles teie eest niisamas lava peal. Ja, ja seesama nagu noh, mida see nagu näitab või mida see käitumislikult tähendab, on see, et see harjumus, mismoodi me sõprust tunnetame, mismoodi me üksteisevahelisi suhteid tunnetame, et kui me oleme harjunud, tunneme ennast mugavalt selles virtuaalkeskkonnas. Siis tegelikult ei olegi nagu vahet, et kui vanasti oli sõpruse näitamine see, et me tegime ühist grillipidu ja jõime ära koos mõne õlled ja sõime ära hulgaliselt kolesterooni rohket vorsti on ju, et siis tuleb välja, et polegi vaja, et virtuaalne nagu omavahel koosolemine on täitsa nagu hästi toimib.

Ja see on vaata üks aspekt, aga teine aspekt on see, et, et mida see on meil saates nagu võimaldanud teha, on ju, Restartis. Et maailm on korraga väga palju väiksemaks jäänud, sest kui enne sõltus Restarti, noh, külaline teema sõltus sellest, et kes saab teisipäeval neliteist null sõita Tallinna kesklinna stuudiosse. Siis täna sõltub see sellest, et aa, et sa oled seal New Yorkis või et kas sul on nagu noh, Eesti aja järgi on ju neliteist null või kuusteist null korra aega. Ja et, et me tegelikult toome nagu inimesi saatesse väga lihtsa vaevaga sinnasamasse ühte virtuaalsesse ruumi kokku. Ja, ja kõigil on nagu noh, kõigil ongi nagu parem, ma arvan, et saade on nagu sellest mingis mõttes nagu paremaks läinud ja huvitavamaks läinud. Või, võime tuua inimesi Singapurist või Daipeist või kust iganes, nii et noh, et see virtuaalne ruum ju tegelikult nagu justkui töötab.

Ja siit me jõuamegi seda definitsioonini, et okei, sa ütlesid, et keegi midagi ei tea, aga samas on ikkagi püütud nagu seda metaversi defineerida. Ja metaversumiks siis noh, üldjuhul kutsutakse siis tegutsemist avatarina virtuaalreaalsuses. Et see on siis nagu metavers, et, et kui ma valin endale avatari, lähen mingisse mängu näiteks Fortnite'i, et siis see on üks metavers. Ja küsimus on oluline see, et neid metaverse on palju, no sa saad ühest teise liikuda, eks. Ja noh, eks siin visioon on, et saad oma kolaga kaasa võtta, et, et kui sa oled nagu mingist keskkonnast või mingist maailmast oled endale mingid riided ja. Ja mõõgad nagu kokku ajanud, on ju, et siis sa saad seda ka teises, teises mängus ja teises ruumis nagu kasutada, et. Et need on noh, kui me kujutame ette siukseid nagu erinevaid kuubikuid, et noh, nad kõik on omaette nagu universumid, on ju, et siis on erinevad virtuaalreaalsused. Nagu tükkidena ja see, kes seal sees nagu tegutsed, et siis oledki nii-öelda metaversumis.

Jah, et kõigepealt sa vead ennast ühest keskkonnast teise ja siis vead oma kolu kaasa, eks, et. Et võtad oma mõõga ja hüppad, võtad oma püssi ja hüppad Fortnite'ist kuhugi Super Mariosse näiteks.

Ja noh, see tund, no ja, aga see tundub,

põhimõtteliselt

on see õige on ju. Ja, ja kogu võttes, miks see nii oluline või miks sellest kõik räägivad, on, taandub ikkagi sellele, et. Baasfilosoofias, et meil on kakskümmend neli tundi ööpäevas, millest me kaheksa tundi peaksime magama. Ja kuusteist tundi me oleme siis ärkvel ja kuueteist tunni jooksul me siis sööme, tegutseme, töötame, suhtleme, et see on nagu meie ärkveloleku aeg. Ja nüüd, kuidas see ärkveloleku jaguneb, et kui te võtate oma telefonid välja ja vaatate, et paljudes screen time on.

Viis, kuus, seitse tundi, ma arvan, päevas.

Kellel on rohkem kui viis tundi päevas, screen time?

Keegi pole vaadanud, seda ei julge vaadata. Kõike, kõike kraanid on sul kaksteist.

Kõike kraanid.

Ei no kõike, kuule viis on väga madal, jätta nüüd. Neid uuringuid on tehtud ja, ja see osakaal päevast, mida, kus inimene tarbib sisu, no sisu on eesti keeles vastik sõna, aga inglise keeles on content, on ju. Et kus ta nagu tarbib midagi silmade või kõrvadega, siis iga uue nagu tehnoloogia tulekuga on see aeg tuubeldunud. Raamatutest, raadiosse, raadiost, telesse, telest on ju internetti ja noh, seda on hästi keeruline mõõta. Aga noh, mingid numbrid, mida ma olen näinud Lääne ühiskonna inimese puhul ikkagi kõiguvad seal kaheteist tunni juures ööpäevas või rohkem. Kus me oleme noh, mingis mõttes nagu sisu küljes nagu kinni on ju, vaatad midagi, kuulad midagi isegi silmanurgast, aga põhimõtteliselt saad kogu aeg noh, mingi maailmaga nagu ühenduses, eks, mis ei ole see sinu enda maailm, vaid mis on nagu väljast ja mis, mille kohta võib öelda meedia. Nii et see tegelikult on väga-väga kõrge, see protsent.

Mis tähendab seda, et kui sa mõtled tarkvaraolekul ajast poole oled nagu mingis nagu reaalsuses, mis nagu on reaalsus, aga nagu ei ole ka, et, et me tahame, et teie lapsed oleksid vähem telefonis ja rohkem, rohkem lugeksid raamatut, on ju. Me oleme sellest rääkinud siin lava ees ka, on ju, et iseenesest, kui te olete head raamatut lugemas, siis te kujutate seda žüžeed ette, eks. Mis tähendab seda, et raamatu lugemine on ka tegelikult virtuaalreaalsuse olemine, lihtsalt see meedium oli vastikult aeglane, et noh. Ma ei tea, mingit olustiku kirjeldust, esimesed kolmkümmend lehekülge on ju, et mis värvikleit, mis, mis mõis nii edasi, on ju. Jube selle asemel, et anna üks pilt, on ju, kohe põib pilt ees, on ju. Et noh, see pidigi noh tohutu vaeva esimene sada lehekülge ära lugeda, et saad aru üldse, on ju. Ehk siis see oli ka ju virtuaalreaalsus. Ehk siis see, kui me vaatame mingit telesaadet ja see telesaade haarab meid ja me nagu oleme seal sees. Jällegi me oleme mingis teistsuguses reaalsuses, millel hetkel me ei puutu kokku sellega, et noh, et kuule, et lähme jalutame samal ajal või ajame juttu, eks. Ehk siis see, et me oleme mingites erinevates reaalsustes kogu aeg, see on normaalne. Ja nüüd, kui me jõuame sinna metaverssidena, me peaksime vaatama natuke statistikat, et mis te arvate, kui palju on maailmas aktiivseid? Inglise keelt on termin video games, aga no ütleme siis nagu erinevate nagu mängude, no ütleme siis nagu mobiili, arvutimängude aktiivseid mängijaid. Palju maailmas on praegu? Suurusjärk.

Noh, keegi ütleb.

Kolm miljardit. Kolm miljardit, mis on peaaegu pool kogu nagu maailma elanikkonnast, eks.

No see on ka peaaegu sama number vist, mis üldse inimesi ühendatud internetiga või, või kellel on mingi seade, et noh, põhimõtteliselt igalühel, kellel midagi on, siis te võite küll öelda, et ma ei mängi midagi, aga see üldiselt ei ole tõsi.

Minul on vedanud, et mina sain oma esimese arvuti aastal üheksakümmend kolm. Samas Paides, minu isa ostis mulle arvuti, temal oli kohe tunne, et arvuti on vaja osta pojale, et siis noh, sealt tuleb midagi, äkki hakkab mingi IT meheks või midagi. Ja mina ütlen ausalt, et esimesed aastad ma ainult mängisin selle masinaga, ma ei osanud sellega midagi muud teha, lihtsalt mängisin kogu aeg. Ma ei tea, kes on kunagi olnud niisugune päris nagu tõeline gamer, et kui sa mängid ikkagi mingit kas rollimängu või strateegiamängu. Siis on täiesti lihtne on ennast uputada ära sinna, et sa järsku vaatad, et oi, aga ongi hommik kell viis või? Päriselt olen kaksteist tundi mänginud arest nagu ühte mängu või, sa nagu ei saagi aru, et sa niimoodi haarab, see nagu kõik kasvab, areneb onju, et sa oled nagu, sa, sa nagu noh, niimoodi sees, et nagu, et, et ei suu saalt välja tulla, see on nii huvitav, see on nii põnev. Ja, ja kui sa hakkad mõtlema selle peale, et kui see sind haarab, miks sa peaksid selle siis ei ütlema, et kui sulle meeldib nagu metsas jalutamas käia, siis sa käid jalutamas, sa ütled sellel ei, onju, et kui sulle meeldib nagu sõpradega hängida, no hängi, sa ütled sellel ei, onju. Ja ütleme nii, et noh, paljudel inimestel, eriti eestlastel kõik on noh, normastavad tööd teha, onju. Aga kokkuvõttes me peaksime tööd tegema ikkagi selleks, et me saame sealt mingit väärtust, mida me saame siis vahetada selleks, et saada rohkem olla koos sõpradega või käia reisimas v Et samamoodi noh, kuhu ma nagu jutuga jõudu tahan, ongi see, et, et kuna see paeluvate väljakutsete mängude hulk kasvab. Meie sõbrad kolivad sinna virtuaalreaalsusesse, siis on täiesti loogiline jätk, et me hakkamegi nagu rohkem, jääme tööle ära, tuleme tagasi, klapid pähe ja lähme sinna, kus meile meeldib.

Okei, see kõik on kihvt, aga, aga nende metaversumite ma sain aru, nagu põhiline noh, uudsus või see point on, eks ole, see, et, et nad ei ole mitte lihtsalt virtuaalmaailmad, vaid nad on omavahel ühendatud virtuaalmaailmad. Et noh, kui sa siin väga ilusti ütlesid, et raamat on ka virtuaalmaailm, eks, et noh, siis me, me ei nagu. Me ei istu siin praegu selleks, et, et võtta mingi Agatha Christie nagu kriminaalromaan ja nimetada see pidulikult ümber metaversumiks. Et sellest on nagu vähe, eks me või, või et nimetame nüüd Fortnite'i ümber metaversumiks ja ütleme, et jube äge on, et, et mõte on ikkagi see, et me paneme nad nagu kokku. Ja, ja need maailmad saavad omavahel nagu seguneda, noh, täpselt see, mis me, mis me enne rääkisime, et kas me võtame iseennast kaasa või me võtame mingi oma kolu kaasa, et. Et nendest täna eraldiseisvatest maailmadest, eks, Fortnite on siin, Super Mario on siin, vahel ei ole mitte midagi, et, et nendest moodustub kokku midagi. Mis on võib-olla nagu tänase interneti nagu sarnast, eks ole, et sa võid minna Vikipeediast Delfisse ja Delfist veel kuhugi mujal, eks ole. Et see on selline üks süsteem.

Me peame ikka täpsed olema, et ütleme täna kaks tuhat kakskümmend kaks. Nad väga ikkagi ei ole omavahel suhtes veel, täna me räägime ikkagi see, et jällegi, miks on virtuaalmajad nii palju lahedam võrreldades päris maailmaga. Noh, teen mingit sporti, noh, nüüd on, tahaks teha midagi muud, füüsilisest maailmas see kõik on niisugune järjepanutegevus. Päris raske on haalandud jooksma minema, onju, noh jälle pane riided selga, onju, riieta, onju, oi kehv ilm on okei, teeks midagi muud, onju, et sa oled väga palju sellest füüsilisest maailmast nagu sõltuv. Versus see, et. Noh, siin virtuaalmaailmas mõtlesin, ma täna olen hobune. Ja siin ma olen tüdruk. Ja mis on päris huvitav, huvitav nüanss, et jälgisin oma lapsi mängimas Fortnite'i koos sõpradega. Neljane squad lähevad välja, ootavad seal uue mängu algust, vaatan, kõik on kätvomene riietuses. Mis te asja teete, et noh, et kui mina mängisin omal ajal seda, siis noh, me olime kas sakslased või venelased, onju, aga meil on catwomenid, onju, et noh, et nagu ikkagi mees näeb chatta, onju, mis mõttes onju. Et tuleb välja, et, et see nagu see, mida sa välja näed, see stiil ja nii edasi, et, et on hoopis teistsuguste barjääride kui see, mis oli näiteks meie põlvkonna, eks.

Aga kui me nii kitsaks jääme, noh, siis me võime ju. Ma ei tea, World of Warcraft oli kakskümmend aastat tagasi, eks ole, oli siis metaversum, et seal oli miljoneid mängijaid ja, ja noh, toimusid see valgus nagu reaalalus elusse üle, et. Et inimeste abiellusid ja lahutasid ja noh, mis iganes, sündisid sõprused ja, ja et see oligi nagu üks suur metaversum või et ma arvan, et me ikkagi paneme liiga madala lati endale, me, me peame ikkagi nagu proovima jõuda nagu sinnani, et. Et ma kondan ühest maailmast teise, vahepeal võtan mingi teise metafüüsilise kuju, võib-olla muutun 3D-st, 2D-ks, eks ole, ja, ja et ikkagi sünnib nagu mingi uus kvaliteet sinna.

Ei, sul ongi õigus, et mis nagu, miks nendest mängudest räägime, ma arvan, on sellepärast, et statistiliselt toetada seda seisukohta, et see on nagu. See on tee, mis ei pöördu tagasi, et see ei ole nii, et noh, et, et see on nagu praegu nagu mingi haip ja see läheb. Viie aasta pärast üle ja siis me unustame ära, et pole olemas mingit metaversumit, et, et ei, ei, et see on kõik numbreid, see, kui palju inimesed tahavad, otsivad seda lõbustust endale päriselu kõrvale. Kui, kui lihtne on neid hook'ida nagu mingeid uusi mänge mängima, kui lihtne on neid sundida osalema nagu erinevates universumites on ju. See lõpuks ikkagi läheb sinna suunas, see kõlab väga halvasti. Nagu ma ütlesin, tulete tegelikult koju. Ja võib juhtuda, et kas see töö on teil sealsamas, metaversumis kuskile onju, aga nüüd, kui ütleme kell viis kell kõlises onju, et siis võtad peast nagu korraks VR-i ära, teed oma kohvi valmis. Andma VR-i tagasi, ühendad oma uue selle toiteallika sinna veeni külge ja lõpsti, mäng jätkub. Et see läheb hoopis niimoodi.

Oota, kas sa nagu päriselt usud, et see läheb niimoodi või sa, meil on juttu enne, et me katsume publikut meelitada, et kas sa, kas sa tegeled praegu sellega või sa päriselt usud, et minu edasised küsimused ja seisukohad sõltuvad sellest päris palju.

Jah, usun küll jah. See, ma ei tea, see on noorem põlvikulik ei ole näinud, aga vanem publik kindlasti on näinud demolition või demolition, demolition man oli kunagi. Stalone'i ja, ja. Ja, et siis oli Stallone ja Sander Bullock vist olid, hakkasid vanainimeste asja tegema. Mis tähendas seda, et mõlemad panid pähe mingid asjad, on ju, ja noh, nii ta läks, on ju, et kõik need trendid ikkagi jätkuvalt. Ja selle valdkonna areng on, on ikkagi liigub sinnapoole, et, et prillib peas.

Ma ei tea, ma arvan, et kui me oleks tahtnud kuhugi päris maailmast mingisse nii-öelda virtuaalmaailma ära kaduda, et noh, me oleks võinud seda ammu teha. Me ei pea ootama selleks Zuckerbergi mingisugust peakomplekti või metaversumit, on ju, me oleks võinud kaduda World of Warcrafti või satelliittelevisiooni või, või mingitesse noh, tõesti raamatutesse. Ja, ja alati ongi ju inimesi, kes kaovad, eks, et noh, mingi protsent inimesi on ühiskonnas need, kes satuvad sõltuvusse. On ju, satuvad sõltuvusse alkoholist, kasiinost, World of Warcraftist või Fortniteist. Aga valdav osa ikkagi tegelikult ju ei satu, et, et nad nagu ronivad ju mingil hetkel sellest maailmast nagu välja, ütlevad, okei, mulle nüüd aitab. Et ma tahaks nüüd minna, Paides on ilus ilm, et ma lähen rullin sinna.

Oot, oot, oot vaatame korra nüüd statistikat. Nii. Sixty percent of Americans play videogames daily. Mis mõttes väike osa, kuuskümmend protsenti mängib igapäevaselt.

No aga las nad mängivad, kuidas see on seotud sellega. Ja kuidas seda igavesti

tahaks teha. See ongi see, et see ei ole väike osa, et siin toimub nagu teatav selline trendi muutus, ehk siis kui kuuskümmend protsenti mängivad. Tähendab seda, et ja nad mängivad seal tihti seitse tundi korraga ja nii edasi, onju, et siis seesama, millest me alguses rääkisime, et muidu sõpradega hängisid, käisid restoranis, tegid grillipidu. Ja nüüd, nüüd on, et sa mängid koos sõpradega metaversumis, noh a la Fortnite'i. Et see on nagu, et see ongi nagu see koosolemise viis või koosolemise väljendus. Mitte see, et me noh, natuke mängisime, et see oli nagu ütleme nii-öelda, grilli õhtu käigus natuke mängisime. See on heilne, see on see, kus meie oleme.

Et kunagi oli meie siin praegune leivaisa ka Telia. Siis ta kandis veel mingit muud nime, nemad armastasid Tallinnasse esinema tuua mingit Rootsi vanameest. No ma arvan, ta oli umbes sama vana kui meie praegu, aga ja siis ta tuli alati lavale ja ütles, et see oli juba mingi viisteist, kakskümmend aastat tagasi, alati oli sama mees. Ja siis ta üli ütles, et nii, et mina vaatan praegu oma teismelisi lapsi, on ju, ja nad teevad niimoodi ja siis tõmbas tšahh siukse joone nagu sealt, et. Therefore, tulevikus teevad kõik ainult niimoodi ja alati. Noh, ja, ja loomulikult tal ei olnud nagu lõpuni õigus, sest ta ennustas umbes samasuguseid asju nagu sina. Ja, ja noh, tegelikult, ja mis tegelikult juhtub, on see, et päris elu tuleb vahele, eks ole. Inimesed leiavad, et Fortnite on tore küll, aga et noh, võib-olla tegelikult ma tahaks teha seda teist ja kolmandat ja. Noh, et, et maailm on huvitavam kui, et päris maailm on alati huvitavam kui see, mida sellise noh, piiratud liivakasti maailma loojad, mängu progejad suudavad nagu ette näha. Ja et see virtuaalmaailm alati ammendab ennast nagu ära. Noh, et, et, et seetõttu on nagu võimatu, et me nagu nii lõpuni noh, kolime sinna nagu sisse. Võib-olla ainsaks erandiks on, on elu kui selline ise, kui me usume, et me elame simulatsioonis, noh, siis me võime öelda, et see on üks väga hea simulatsioon, et alati midagi juhtub. No suhteliselt raske on sellest ära tüdineda, kuigi paraku mõnede inimestega seda juhtub, aga et noh, võimalusi on hästi palju, ta ei tundu meile selline tehislik nagu mängukeskkond. Aga iga jumala mäng, mida mina olen elus mänginud, no varem või hiljem. On see pärast seitset tundi või võib-olla pärast seitsesadat tundi, see saab ikka täiesti kopp ette.

Mis on kõige suurema selle käibega film praegu? Film? Film jah. Ei tea, avatar. Miks Avatari film, suhteliselt nagu ütleme ausalt, süžee mõttes nagu ütleme, suhteliselt mage, et nagu mingi kõik Rate Ameerika umbes. Kas need olid

need sinised tüübid?

Sinised tüübid jaa, et tulevad pahad maa-allased kaevandama mingit ja hävitama mingit loodust, kus elavad mingid sinised kolid, on ju, sabadega on ju. Ja siiamaani by far kõige parem nagu, kõige parema käibega film, miks? Ei ole ainult hype, no kuule, mis suss.

Need olid ju sinised tüübid, seda tehti veel, kas see oli üks esimesi 3D filme, mis üldse välja tuli minu

arust? No ütleme need kvaliteetseid 3D filme ja aga noh, ühesõnaga. Seal on hästi palju selliseid asju, mis ei allu reaalmaailma füüsikale, et kes seda filmi on näinud, teab, et, et mingid suured kivisaared sõidavad üles-alla, vesi voolab ülevalt. Kuskilt ühtepidi, teistpidi on ju, kust iganes, pole, see pole tähtis, sellepärast see kõik on virtuaalne, on ju. Noh, nemad kui proovivad seda reaalsust, reaalsusena kujutada, aga see reaalsus on nii sarnane sellega, mis meile meeldib tajuda. Ja, ja noh, kui see oli nii lumbav, eks oligi nii värviline, nii kirev, nii edasi, on ju. Ja see on üks nagu inimese baasvajadusi, et me otsime, meie anuneme nagu millegi uudse järele. Ja miks ma nagu arvan, et jah, sul on õigus sellega, et inimesed tüdinevad, nad tüdinevadki sellest universumist. Ja siis nad hüppavad siia ja katsetavad natuke seda universumit, siis nad hüppavad siia, katsetavad seda universumit, kusjuures, mis on meil hästi kihvt, ma võin siin universumis ka ära surra. Midagi ei juhtu. Ehk siis nagu second life oli üks esimesi virtuaal, mitte virtuaalmängija, vaid siis 2D mängija, kes proovisid seda nagu noh, virtuaalmajama luua, kus inimesed tulevad abielluvad ja suhtlevad on ju, jaa. Praegu prooviti seda mängu järgi teha ja ongi näiteks nagu maale meta universum, lähed paari, suhtled seal noh avatariga, näiteks naisavatariga, kusjuures sa ei tea, kas ta tegelikult on ka päriselt naine või mees, onju. Aga suhtled seal naisavatariga ja siis tuleb mingi vend, lihtsalt peksab paari sodiks. Nii on äge. Ja mis sa teed nüüd siis, kutsud politsei või? Ei,

kusjuures ongi,

ei on, käibki, nii käibki, nii käibki. Muidugi. Nii, ühesõnaga ise muutumiskohtu mõistetakse, et kelle me nüüd maha lööme, kelle maha ei löö, onju. Sellegi pange tähele, kui palju, vaata kui huvitavaks asi, asi läheb, me hakkame ise otsustama, kes elab, kes sureb, onju ja tahangi olla pahalõne, et lasengi väljendast selle looma, mida ma muidu päris elus lasta ei saa, onju, noh. Me näeme seda ju kasvõi siinsamas sotsiaalmeedias, me ei käi üksteisele näkku sülitamas tänava peale, onju, aga mitte keegi ei keela meile üksteisele näkku sülitada sotsiaalmeedias, onju, et noh, et, et või öelda sõnu, mis nagu meid häiriksid, onju. Ja see ongi selle nagu metaversumite või virtuaalmaailmade võlu, et sa võid seal teha, mis tahad ja halbimisega juhtu saab, on see, et sind remove'itakse või block'itakse, kõik. Tähendab seda, et sa saad testida mingeid käitumismudeleid värdjaks olemist või vast see nilbeks olemist näiteks kuni mingi teatava äärmuseni. Ja kui enam ei meeldi, siis hüpan järgmisse.

Aga jälle, kas see ei ole, see ei ole nagu midagi uut, mul tuli sinu jutu kuulates meelde. Ja võib-olla siin on keegi, kes suudab mind parandada, kes on, on veel vanem kui mina, väga tore, palju noori inimesi on, aga vist oli üheksakümnendate alguses, kui tuli välja üks esimesi suuri selliseid ühis-onlain-mänge. Siis ta oli Ultima Online ja seal asi läks nagu ülikiiresti selleni, mida sa kirjeldad. Et noh, tekkisid mingid karistamatud jõugud, on ju, kes noh, kes põhimõtteliselt segasid kõigil ülejäänutel mängimist ja. Ja, ja see mängu sisemine majandus aetis asja, noh inimesed katsetasid ja mängisid, eks ole, nagu nende piiridega. Ja kõigil teistel oli väga halb olla ja siis see asi lõppes nagu siis, kui mängu looja ise vist tema nimi oli Lord British. Tema tegelane, kes pidi olema jumal ja et noh, selline mittetapetav, see löödi ka maha mingisuguse nipiga. Ja, ja noh, siis nagu saadi aru, et ou, et noh, et see on nagu tore, on ju kõik, et inimesed saavad katsetada ja piirid ja vaatame, kuidas kujuneb. Aga et noh, kui keegi teine elada ei saa, et siis tegelikult pandi ikkagi nagu päris korralikud piirid ette. Ja see kõik oli siis nüüd juba kolmkümmend, kolmkümmend aastat tagasi. Ja see kordub nagu kogu aeg järjest nagu peale ja peale, mistõttu nagu ma olen tugevalt konservatiivsem kui sina, mulle tundub, et me oleme seda proovinud. Ja, ja see alati lõpeb sellega, et noh, ongi kihvt, on ju, katsetame, et me oleme nagu selline ränd tirtsu parv. Et me lendame kuhugi mingisse virtuaalmaale, vaatame, ahah, sööme kõik ära, okei, igav, edasi.

Ja aga see ongi nüüd, mis nüüd on, me peaksime hakkama natuke rahast rääkima, et miks see on natuke teistmoodi kui see, mis oli kakskümmend aastat ikka kolmkümmend aastat tagasi. Ehk siis kolmkümmend aastat tagasi mängutööstus oli kogu maailmas näpuotsaga. Täna on mängutööstuse kaks tuhat kakskümmend kaks aasta mängutööstuse käive on rohkem kui sada kakskümmend miljardit dollarit. Okei, suur number, keegi midagi aru ei saa, sada kakskümmend miljardit, mis see siin umbes on. Paneme siia mingi võrdluse, kogu Hollywoodi filmitööstus. On alla neljakümne miljardi dollari, ehk siis noh. Sa

olid aastakäibest.

Aastakäibest jah, ehk siis kolm korda on mängutööstus suurem kui kogu nagu filmitööstus, nagu Hollywoodi filmitööstus oli. Kogu maailma muusikatööstus, kogu maailma muusikatööstus on kakskümmend miljardit dollarit. See mängu nagu see raha, mis on mängudes ja mängude ümber on kuus korda suurem kui kogu muusika ümber. Mis tähendab seda, et nagu ja praegu suurim võitja sellest muide on hiinlaste Tencent, on ju, ja nii edasi, on ju. Aga et see on niivõrd suur rahaallikas, see on niivõrd oluline, et, et ma teengi oma mängu valmis, ma võtan sealt tohutuse raha ära ja ma liigun edasi. Ehk siis mina mäletan näiteks kümme aastat tagasi, kus soomlaste Rovio oli, nad said Zengal pakkumise minu meelest, neile pakuti Angry Birdsi mängu noh, põhimõtteliselt noh. Nad tegid palju mänge, aga Angry Birdsi oli hittteos on ju, Zenga pakkus minu meelest kümme miljardit neile selle eest, et moslemadid ära. Soomlased olid nii ülbed, et noh, ei no meil läheb nii hästi, et noh, see on mingi mõttetu hind, et selle rahaga me küll ei müüa, on ju. Ja nüüd kui sa vaatad tänast nagu noh, Rovio hinda, siis sorry, aga sul on õigus, läheb üle. Aga me mängime mingeid muid mänge ja nüüd ongi küsimus, et noh, et, et noh, et, et, et see noh, see ongi normaalsus ja nüüd mulle tulevad universumid, erinevad universumid. Noh, me lasime Fortnight'st, liigume edasi järgmisse mängu, liigume edasi järgmisse mängu ja see ongi fine, aga kuhu ma jõuda tahan, on see, et me liigume kogu aeg edasi. Ehk siis me ei tule sealt välja niimoodi, et okei, me muidu mängisime siin seitse tundi arvutit, aga nüüd homsest päevast nagu otsustame, et enam ei mängi, hakkame kõik metsas

käima. Edasi, et me nagu kulutame rohkem aega järjest sinna või?

See ongi see nagu, millest, kuhu ma jõuda tahan, miks ma ütlen, et me lõpuks jõuame sinnani, et davai, andke mulle siia see õige veenisegu sisse ja või, või noh. Meetriks on see kihvt stseen, kus, kus sa saad süüa nagu lihatükki, meetriks siis spa kangelane sööb lihatükki ja siis ütleb, et ma tean, et. Et kui ma nüüd selle suu pistan, siis arvuti ütleb mulle, et see on mahlane ja mõnus ja natukene küüslaugune rosmariiniga, on ju, et, et.

Ei, ma olen nõus, et me saame seda mängukogemust ajada nagu huvitavamaks ja no võib-olla nagu päris elu lähedasemaks, on ju. Aga mulle ikkagi tundub, et okei, me oleme seda, seda liikumist teinud siin ikkagi nüüd mitusada aastat ja. Ja mina küll ei istu siin ja ei ütle, et ma olen kaotanud igasuguse usu inimeste huvisse elada nagu päris elu, et seda. Ma arvan, et kuskil me ei saa nagu selle Rootsi vanamehe kombel pikendada seda joont nagu sajani. Okei,

ärme sinna vaidlusse mine, aga mõtleme korraga ikkagi edasi, et see, et ta on kuus korda suurem kui muusika praegu. Mis tähendab seda, et ja ennustatakse, et kaks tuhat kakskümmend seitse on ta juba üle, üle kolmesaja neljakümne miljardi, ehk siis ta kasvab veel umbes kolm korda või kaks, kolm, kaks pool korda suuremaks lähiaastatel, eks. Mis tähendab, kust see raha peab kuskilt ju tulema, ehk siis ta peab tulema niimoodi, et keegi teeb selle nimel tööd, et teenida mingit raha, et seda kulutada kuskil mujal. Ehk siis see raha nagu noh, kokkuvõttes koondub ja, ja kasvab nagu noh kuskilt ja suunatakse kuhugi, eks. Ja see tähendab seda, et noh, et, et meil jääb midagi noh, ainuke piiramine on aeg, see ärkveloleku aeg. Ehk siis, et me järgikult reisime vähem siis või mis iganes me teeme, on ju, aga ühesõnaga niimoodi ta nagu, nagu, nagu suunduma hakkab.

No esiteks, ma näen siin võimalust seda ärkveloleku aja piirajat ka häkkida. Okei. See on võib-olla mingi teine arutelu mõnel teisel alal, on ju, aga et äkki saab kuidagi aega aeglustada ja samal ajal rohkem kogeda näiteks.

Aga teeme viimase ploki veel sissejuhatust ära, siis me hakkame andma mikrofoniga ringi käima, et, et me rääkisime rahast korra, ehk

siis. Ei, ma tahtsin öelda, et, et see, et iseenesest see ei pruugi olla nagu näitajat, muusika või Hollywood on väiksem kui mängutööstused. See on võib-olla mingi äriline liikumine ja ma näen siin isegi teoorias võimalust, et nad kuidagi konvergeeruvad või et noh, et võib-olla muusika Et ta kuidagi integreerub sinna teise maailma üldse sisse, eks ole, ja on siis osa mingist noh, laiemast meelelahutuskogemusest, võib-olla juhtub sama näiteks filmidega või võib-olla on veel mingid asjad, noh, võib-olla juhtub sama Tinderiga või ma ei tea, on ju. Et nad võivad nagu lihtsalt omavahel kokku saada, aga noh, see, see ei tähenda, et ükski neist saavutab nagu sajaprotsendilise osakaalu meie ärkveloleku ajast ja elust.

Kusjuures see, ei, see on õigus, kuulus Hollywoodi elile Zimmer või vist ta on. Hans Zimmer. See on Zimmer jah, kes on need kõik ja kõik muud teinud, eks, et muusika. Tema käest küsiti, et miks ta teeb praegu arvutimängudele muusikat ja ta vastas suhteliselt sellise noh, minu jaoks insenerliku vastusega. Ehk siis see, et üks nende muusikat filmile, mida vaatab võib-olla noh. Sada miljonit või, või, või kakssada miljonit inimest on ju, ja nad vaatavad seda korra, on ju. Ja teine asi on teha nagu muusikat mingile mängule, kus seesama nagu noh, nii-öelda heliseb seal peas nende inimestel nagu päevi ja päevi ja päevi, on ju, ehk siis see ulatus, kuhu ma, kelleni ma oma muusikaga jõuan. Nii palju suurem, sellepärast on see nii palju, nii palju nagu, nagu ahvatlevam.

No just ja sellepärast tehakse kontserte ka Fortnites, aga me oleme

nüüd pool tundi rääkinud. Ma tahan seda rääkida, et nende hea, heale asjadega virtuaalmaailmadega. Miks see näiteks on Eesti kontekstis, ma arvan.

Sa mõtled turvalisus küsimusele, teeme virtuaalse Eesti kuhugi.

No seda jah, ma olen siin.

Taalupidu on Fortnite'is.

No me oleme selle mängu läbi mänginud, et, et. Kaks tuhat neliteist, kui Krimmi võeti, siis me ju tegelt päriselt nagu mõtlesime läbi need stsenaariumid, et kas me suudaksime rahvusena jätkata. Pilves olukorras, kus meie territoorium on okupeeritud. Ja noh, nii kaua, kui me räägime näiteks laste sündidest, surmade registreerimisest, valimistest, ühesõnaga kõik, mis ei ole seotud füüsilise mateeriaga, nii kaua on see kõik lihtne. Aga näiteks seesama, et sul ikkagi tuleb mingi järjekordne bandeerlane sinna koju ja ütleb, et nii automaadi ähvardusele, et nüüd see kodu kuulub mulle onju, või anna see auto mulle onju, siis sellest, et sul on. Mingi register kuskil pilves, mis ütleb, et noh, et ei kuulu sulle, on ju, et, et noh, sa ikka jääd sellest ilma, on ju. Seda muidu minevikus meiega ei juhtunud, tuhat üheksasada nelikümmend, nelikümmend üks on ju, noh jääme oma taludest ilma, eks. Ja teistpidi me oleme suutnud ka minevikus tulla tagasi, ehk siis nagu a la maareform üheksakümmend kolm, üheksakümmend neli tagasi anda. Aga kui ma seda virtuaalmaailma jutuga tahan jõuda, on see, et see, et neid universumeid on nii palju. See avab täiesti uut tüüpi majanduse. Me just rääkisime, kui palju seal on raha, eks seal on nagu sadu miljardeid. Virtuaalmaailmade puhul on see hea asi, et ainukene ressursikulu on põhimõtteliselt ju elekter. Et noh, plastikut ei tooda virtuaalmaailma jaoks onju või erinevad riided, mis sa teed. No mis siis on? Fortnite'i mängus eelmisel aastal riideid müüdi kahe miljardi eest. Kahe miljardi eest. Ja ma toonitan, et kes seda mängu ei tunne, siis need riided ei anna mitte mingit mängueelist, et sa ei ole rohkem kaitstud või sa ei ole rohkem ainuke, mis on seda ägedam. Teistmoodi, teistsugune. Ja see on inimese jaoks nii oluline, et kokkuvõttes terve maailm kulutas kaks miljardit, et osta mingeid virtuaalseid hilpe. Ja see on hea, kui ma mõtlen nüüd nagu natuke jällegi looduse peale, me räägime, kuidas inimene saastab loodust, kuidas turism saadab looduse, saastab loodust ja nii edasi. Nagu niisugune film nagu iRobot, Will Smith veaosas. Seal on, film jõuab olukorraga lõpptulemuseni, kus siis superaju või nii-öelda see superarvuti sunnib kõik inimesed kodudesse. Sest ta jälgib robootika kolme põhireeglit, ehk siis, et sa ei tohi kellelegi kahju teha ja inimest tuleb alati saastada ja nii edasi, onju. Ja ta jõuab nagu järeldusele, et kui ta paneb kõik inimesed nagu vangi. Siis inimesed ei saasta loodust ja annab neile piisavalt süüa, siis nad ei sure ära, onju, annab neile piisavalt tegevust, onju, hoiab elus, onju, aga vanglast välja ei saa, et see on nagu ultimate nagu noh, nii-öelda tulemus, onju. Ja kui me mõtleme selle peale, et kui virtuaalmaailmad on nii ägedad, et noh, ma ei tea, Pariisi külastamine virtuaalselt, ma saan aru, et see kõlab jälle haigelt, onju, aga Pariisi külastamine virtuaalselt noh, on ägedam kui füüsiliselt, onju. Ei aise ja vaata on hea ilm ja kõik muud jutud on ju, et noh, et, et siis iseenesest me oleme teinud loodusele nagu teene.

Ja, no me oleme päris kaugel sellest, ma arvan, et, et see oleks ägedam kui päris, päriselt, et see. Visuaalne selline stimulatsioon, noh, me võime mingi kopsiku pähe panna ja öelda, et me oleme Pariisis ja isegi kuuskümmend kaadrit sekund ja süda ei lähe paaks või sada kakskümmend, mis see piir on, ma ei tea, keegi teab täpsemalt. Aga, aga noh, meil on neid sensoreid on inimese külge õnneks pandud nagu rohkem ja see, et me neid suudaksime, eks ole, täna nagu tehnoloogiaga järgi teha usutavalt, et. Me oleme päris kaugel seal, et heli me suudame teha, visuaali, no võib-olla hakkame sinnapoole jõudma, on ju. Lõhna ei suuda. Noh, muid sensoreid on ka on, eks, aga ma tahaks nüüd edasi minna millalgi ikkagi selle nende maailmade ühendamise juurde, aga sul on see.

Tahaks ühte asja veel öelda siia. Sa ütlesid jube hea asi. Käitumisteadlased on siin nagu publikas olev. Et näiteks see, et lapsed istuvad oma nendes seadmetes, on terve põlvkond tulemas praegu, kes tegelikult eelistab. Virtuaalmaailmas suhtlemist sellepärast, et nad on seal alati keegi teine. Ehk siis needsamad mured, et noh, või hirmud, et sul on teismelisel, et oh, ma olen nii kole või oh, ma olen nii paks, onju. Virtuaalmaailmas ei ole seda muret, ole nii ilus, ole nii peenik, ole nii paks, kui sa tahad, onju. Mistõttu nagu seda hirmu, et noh, millisena ta meid näeb või mismoodi element mind näeb, seda hirmu ei ole, siis ta näeb, ta ei näe mind, ta näeb minu avatari. Ja seetõttu nagu seda barjääri või seda hirmu, et ma lähen nüüd sinna baaris jällegi ilusa neiuga suhtlema, teadmata, kas see tegelikult on neiu, onju. Et seda hirmu ei ole, sellepärast no mis siis Ali, mis jutule saab, ütleb, et on ei, noh. Okei, ma panen siis teise paruka, tulen teise parukaga tagasi, onju, proovin uuesti, onju. Ja mis ongi seda, et täitsa nagu noh mingit tüüpi inimestele, see ongi nagu parem alternatiiv võrrelda sellega, mis neil täna on, et noh, et, et. Kui mul täna on ikkagi noh, ma ei tea, emotsionaalne barjääri on ees Ma ei tea, seal ei ole.

Ja see lahendab kõik meie probleemid. Ei,

ma just tahan öelda jällegi, et see on.

Istume, paneme terve kõlvkonna noori istuma pimedasse kuue ruutmeetrisse tuppa

kodus. Väidlemiselt seda, et ma tahan öelda seda, et see on jälle üks asi, mis tirib seda seltskonda sinna virtuaalruumi, sest see on nii ahvatlev, ma saan olla seal keegi teine. Ja, mina läks ole vabune, kohe vabandust, ma vastu peale ei tohin visata.

Mängukeskne on olnud see jutt, või ma mõtlesingi, et kas, kas, kas te näete, et. Mängu, no see statistika, mis sa tõid, oli mängude kohta, et, et need mängud käivad harilikult ees, mängud ja, ja porno ilmselt veavad nagu tehnoloogiaid ees ja siis asjad tulevad järgi, aga et kas nagu. No ma ei tea, õppimine. Asjana, mida me teeme nagu päris palju, osa elust teeme nagu põhitegevusena ja siis muude tegevuste kõrvalt töötamine. Et, et kas need on asjad, noh Ultima Online ei saanud neid teha, eks, virtuaalreaalsuses täna. Noh, ma ka ikkagi valdavalt virtuaalreaalsuses mängin, midagi nagu otseselt, otseselt kasulikku nagu ei tee. Aga, aga potentsiaal justkui on ja noh, mingid inimesed, ma ei tea, disainerid, mingid. Isegi vist kirurgid, mingeid remote asju teevad juba ka nagu virtuaalreaalsuses, ühesõnaga. Et, et see arutelu on olnud hästi nagu mängukeskne, ma saan aru, mis see põhjus on, et te ilmselt arvate, et mängud veavad meid sinna nagu metaversumi poole. Aga et kas need teised eluvaldkonnad tulevad ka järgi, kas te näete nagu seal ka neid, neid asju juba liikumas sinna suunas?

See on väga hea küsimus, jah, ma alustasin mängudes sellepärast selle kohta ongi rohkem datat, et me võime siin ju niisama. Keskealised mehed pläkutavad midagi, et kokkuvõttes tahate ikkagi mingeid fakte ka saada, on ju, et, et siis selle kohta ongi rohkem datat. Mulle endale meeldib väga, noh, me nägime eelmisel aastal ju sotsialismi taassündi, DAO-d. Decentralized autonomous organizations, ehk siis maailm avastas, et kui me kambakesi kokku tuleme, teeme ettevõtte, igalühel on väike tükk ettevõttest, et see on üle, üle äge demokraatlik ettevõte, on ju, et sellega saab ju hoopis ägedamaid ärimudeleid teha, on ju. Noh, kõik inimesed, kes on. Sündinud Nõukogude Liitu teavad, et sotsialism on veel huulem kommunism ju ei tööta, et kui kõik on kõigi oma, siis kokkuvõttes nagu midagi sellest ei sünni, et alati keegi peab võtma vastutuse ja olema see, see keskpunkt või see nii-öelda founder seal sees, on ju. Ja seal taotjas ka päris ruttu, jõuti ju selle olukorrani, et no esimesed taod olid sihukesed napakad, et noh. Kambakesi siis virtuaalselt hääletati, et millise järgmise igavne vahvi pildi või NFT, mis ostame, on ju, mitme miljoni eest, on ju. Noh päris see oli kas pelikan või flamingo tao, mis oli selle, see oli selle tao nagu põhiolemus on ju. Et päris ruttu jõuti nende järeldusteni, et ups, et teed mingi ei viitsi, et äkki kuidagi valiks nagu mingid need mingid siuksed. Eestvedajad, ühesõnaga hästi ruttu hakkasid tekkima mingid demokraatlikud protsessid, kus inimesed jõudsid välja selleni, et ei, ei, et, et meie hääletame, aga te tehke. Noh, ühesõnaga keegi peab tegema, keegi peab vastutama, keegi möllama, on ju. Et ja see on ka mõnes mõttes ikkagi virtuaalne nagu tegutsemine, ehk siis jällegi inimesed, kes füüsiliselt nagu omavahel kokku absoluutselt ei puutu või, või puutuvad üksikutel juhtudel. Otsivad mingeid uusi koostöö ja koostoimimise vorme, et aga need taod surid, noh ma arvan, et suureneb, kasvavad, arenevad, eks. Aga nad ei ole täna jõudnud nagu ühe nii-öelda märkimisväärse tähiseni, millest me saaksime rääkida, kui, kui val

Vaata sellest, mis sa küsisid, et selleks peab ikkagi nagu päris palju juhtuma. Ma arvan, et meie nagu töö kvaliteet ja töö efektiivsuse teatud tüüpi töötajatel kõige suurem hüpe toimus kaks aastat tagasi, kui tuli koroona ja me ei lubanud, me ei tohtinud enam ühtlasi kohtuda, on ju. Ja noh, see, millise käbeduse ja kiirusega ka kõige lootusetumad IT-alal inimesed suutsid üles leida Teamsi ja Zoomi, on ju. Noh, see oli ikkagi minu jaoks täiesti imekspandav, et kõik need inimesed ei saa, ei oska, mis nupp, kus kohas, mis ei tööta, noh kõigil. See kaugkoosolekute teema on ju, ma ei tea, mingi kümme-viisteist, võib-olla rohkem aastat olnud üleval, ei saanud, kuni ühel päeval üleöö kõik said. Ja, ja sellest on ju ikkagi väga palju jäänud täna nagu püsima, et me väga palju ju noh, peamegi oma koosolekuid Teamsis ja Zoomis, aga see ei ole. Aga võib-olla mõne inimese jaoks on see tõesti see argument, et ma ei taha istuda nagu, ma ei tahagi kedagi näha, et ma ei taha minna mingisse ruumi kellegagi kokku ja see on vastik ja ma olengi siin oma kodus. Ma arvan, see ikkagi päris paljude inimeste jaoks ka lihtsalt see, et noh, see on efektiivsem. Ma ei pea istuma kuhugi autosse sõitma, nagu meie oma saadet teeme, noh ei saa kokku Tallinna Kesklinnas keel neli. Saame kokku seal, kus me saame ja mitte sellepärast, et ma ei tahaks, nagu ma ei talu sinu lähedust või selles ruumis on ju. Vaid see on sellepärast, et no okei, meil lihtsalt praegu on efektiivsem niimoodi ja see ei ole parem ega halvem, see on teistmoodi. Ja see, kui sa küsid, et kas me nagu viime, ma ei tea, õppimise üle virtuaalruumi või, või mingi, ma ei tea, ajukirurgia üle nagu virtuaalruumi, et noh, esiteks peab seal. Jällegi nagu tehniliselt hästi palju juhtuma, me oleme nagu väga-väga-väga kaugel sellest, et me saaksime täna kuidagi tehniliselt mugavalt sinna nagu ruumi. Ja, ja kui see nagu noh tehniliselt mugav võimalus tuleb, et kui me nüüd küsime, et noh, kas ma parema meelega teeksin 2D sinuga või 3D sinuga virtuaalset saadet, no loomulikult 3D sinuga, see ei ole mingi küsimus. Eks, et kui, kui see minu füüsiline nagu noh, keha kuidagi tõlkub sinna virtuaalruumi, ma näen tervet su kehakeelt, eks ole, ma näen, kus sa, ma ei tea, niheled, käega märku annad, noh, mis iganes. Vaatan su poole, vaatan teisele poole, see oleks muidugi parem kui see tänane mingi Teams või Zoom ja me muidugi läheksime sinna, aga see on kaugel ja, ja ma arvan, et me. Noh, mingid asjad saame sinna üle viia, mingid asjad viiaksegi, see on nagu nende kaugkoosolekutega. Aga, aga kindlasti on väga palju asju, mis mitte kunagi noh, ei lähe sinna, ta muutub nagu üheks tööriistaks. Alati nende uute tehnoloogiatega on selline, mõned inimesed levitavad sellist vaimustust, et, et noh, nüüd kohe ja kõik lähebki igaveseks sinna, on ju. Ja noh, siis mingi hetk ta leiab oma selle sellise produktiivse nurga, see nurk võib olla väga suur või see nurk võib olla väga väike, eks ole. Aga noh, ütleme neid inimesi, kes. Kes oma autoga käivad nagu maja ees ka, tagurdavad auto garaažist välja, võtavad maja eest postkastist lehe ja siis sõidavad garaaži tagasi. Noh, sest et tehnoloogia on olemas selleks, et, et noh, neid ikkagi nagu väga palju ei ole.

No iseenesest on tagurpidi trende ka praegu, eks kunagine suur kodukontori eestvedaja Google on tänaseks teinud otsuse, et see oli vale otsus. Tagasi kontorisse kõik. Elon Musk ütles ju lausa välja, et kontoris ei käi, võid kohe ära minna, et. Pean tunnistama, mina olen ka aastaid kaugtöö vastane, et ma ei ole ainult kaugtöös kunagi mingit, kui sul on ikkagi organisatsioon, kes peab koos toimima ja koos ehitama midagi, siis see, et sina töötad Viljandist ja, ja, ja ülejäänud tiim on kuskil mujal, on ju, et lihtsalt ei toimi, jah. On teatavat tüüpi ettevõtlused või ma ei tea avalik sektor, kus nagu personaalselt sa saad üksinda nagu hästi tööd teha ja olla võib-olla produktiivsem, aga kui sa koos ehitad midagi, siis see tulemus, mis tuleb nagu ühes ruumis tegutsemisest, on niivõrd palju parem. Ja noh, ma ütlengi noh, loomulikult tuleb, tuleb teha mingit, mingit, mingit, mingit, mingit tõde sinna vahele, eks, et näiteks. Mina olen oma ettevõttes praegu leping kokku selle, et meil on kolm kontoripäeva ja kaks kodupäeva, eks, et, et mis tähendab see põhimõ Kolme päeval peavad olema füüsiliselt nagu olemas, et see mõttevahetus ja, ja, ja infovahetus oleks nagu efektiivsem.

Aga läheks sinna maailma tühendamise juurde, mulle tundub see nagu tunduvalt, see on ikkagi nagu midagi põhimõtteliselt uut. Noh, see, et me võtame Ultima Online, World of Progressi või mille iganes on ju ja pikendame seda joont ja ütleme, et me istume siin nüüd veel tunni rohkem või see kõik on äge, ma usun seda. Aga, aga see põhimõtteline uus kvaliteet, mida need metaversumid ja NFT-d ja blockchain'id ja nad, kui me selle kõik kokku paneme, on Et siis me võime ette kujutada neid virtuaalmaailma, kus me saame ennast ja oma kola kaasa võtta. Ja see meie kola ja mina ise ei kuulu näiteks Fortnite'i loojale ja Epic Gamesile, vaid see kuulubki mulle, see on mingisuguse NFT-ga kusagil minu nimel. Minu riided on minu omad, ma olen mina ise. Ma liigun nende maailmade vahel, eks ole, võib-olla need maailmad veel kuidagi nagu segunevad, võib-olla ongi minu muusikafilmid, võib-olla minu koosolekud tulevad ka kuidagi sinna nagu kaasa. Et see, et see kõik muutub nagu selliseks nagu täiesti uut tüüpi internetiks ja, ja kui jumal meid annab ja annab ja meid toetab, on ju. Et siis me kangutame selle käigus ära ka, ka kontrolli nendelt veeb kaks null nagu hiiglastelt, hiiglastelt, et noh, täna. See, mis sinu kohta on Google'is, see on Google'is ja katsu sa seda Facebooki saada ja see, mis on Microsoftis, on Microsoftis, see, mis on Facebookis, on Facebookis ja kõik hoiavad sellest kinni. Sa oled nende oma, on ju, sa seda ise kuidagi kontrollida ei saa, et mulle see tundub nagu hästi potentsiaalikas, et esiteks ma saan ennast tagasi nende firmade käest. Ja teiseks, ma saan ise hõljuda ja liikuda nende erinevate maailmade vahel. See, see, see loob nagu vähemalt midagi põhimõtteliselt uut. Võrreldes sellega, mis on täna või mis oli kolmkümmend aastat tagasi.

Ja aga ma ütlengi, et see põhimõtteline uus tuleb ikkagi sellest, et kus on sinu fookus või ühesõnaga noh, see, see, see, mida saab tunnetada, on ju, et noh, a la raha on meil juba virtuaalne ju. Kes sellist sularaha kasutab veel, et aga me kasutame seda virtuaalset raha päris maailmas, just ostsin väga maitsvad pannkoogid ja. Virtuaalses

maailmas kasutame ka

ju. Ja, aga see ongi, et noh, et, et mida me nagu me sellest metaversumitest võib-olla peaksime rääkima, ongi see, et, et. Et sa lähed ja toimetadki nagu oma fookusega kuskil mujal, et sa nagu ei ole enam füüsiliselt siin, vaid sul on parvavatare. Kellele sa tegutsed nagu noh, selles, selles maailmas. Et see on nagu, nagu põhimõtteline muutus, et sa ei noh, ma ütlen, et, et see, mis sa enda ümber tunnetad, et see enam ei ole nagu noh, katsutav, nuusutatav, kuulatav, et see ongi see, et noh, et, et. Ma panen ühe tegelaskuju arenema siia maailmasse, tegelaskuju teise maailmasse ja põhimõtteliselt ma olengi nende tegelaskujude jumal, ma ei otsustanud nende saatuse üle, onju. Ja ma elan hoopis teistsugust elu ja, ja ma tunnetan, noh, minu tunnetus selle maailmaga muutub hoopis teistsuguseks kui see, et me noh. Kätt siis tunnetada, et päriselt on nagu hea tugev käe pigistus, onju, et noh, et, et, et see enam ei olegi nagu see.

Okei, aga see on kaugem tulevik, minu meelest see, nad on sind ära udutanud Taavi selle, selle Zuckerberg oma jutuga, et ta paneb, mis see summa on, paljud panevad iga aasta metaversumi arendamisse, see on miljardeid võib-olla isegi rohkem. Aga noh, tegelikult me võiksime sellele asjale läheneda ju palju lihtsamalt, kui, kui minu mingisugused. Ei, kui, kui nüüd minuga, no ütleme näiteks minu postitused ja sotsiaalsed mingisugused kontaktid ja ringid ja kommentaarid ja asjad võiksid täna voolata Facebooki, Twitteri ja Apple'i ja ma ei tea emaili vahel orgaaniliselt ja vabalt. Siis ma nimetaks selle ka metaversumiks, see oleks jumala suur samm edasi. Ja kui see kõik oleks minu kontrolli all, pole vaja mingisugust 3D jura sinna ümber, et lihtsalt tehke see asi ära poisid ja ongi väga kihvt metaversum valmis.

Ma ütlen, ma pean natukene siin filosoofilisemaks minema, et noh, mina ütlen ikka näiteks sama, Eesti e-residentsus on ju ka metaversum. Me pakume välismaalastele võimalust olla digitaalne eestlane, ole kust tahad. Jah. Ehk siis selles, see on ka metaverk.

Ja pole 3D Eestit vaja

progeda selleks. Ei, ei, ehk siis aga jällegi noh, et ongi see, et, et, et lihtsalt sellel nagu hästi praktiline nagu, nagu maailmaväärtus või vahel on väljund, onju, raha teenida ja. Ja nii edasi, onju, aga iseenesest sellist virtuaalset kogukonda on meil täna juba sada tuhat inimest, onju, et polegi nii vähe, onju, et, et noh.

Et väike metaversum, seda ma räägingi,

just. Muide, on kirjutatud just raamat, Palatsi kirjutas raamatu Nation States või vabandust. No ühesõnaga, ta kirjas raamatu sellest, et millest me oleme ise ka siin Eestis aastaid rääkinud, et, et mis oleks, kui hakkaks genereerima virtuaalseid riike. Mis see point üldse on, mis see mõte on, et noh, et miks me peaksime üldse, on ju. Ja, ja see taandub nagu mingitele noh, ala, ala ongi nagu mingitele kollektiividele, et. Ma ei tea, inimesi, kes on käinud eliitkoolides, on üldse nagu noh, ikka on sul ju mingi, sa võtad kaasa endaga mingi seltskonna. Klassikokkutulekule käid, noh ja tore meenutada, on ju. Klassivend kirjutab sulle, et kuule, et sa teed seda asja või müüd seda toodet, et äkki nagu müüd mulle nagu parema hinnaga, on ju, ja noh. Ikka mäletan Peetrit, ikka müün parema hinnaga, on ju ja nii edasi, et selles kollektiivses toimimises on mingi teatav kvaliteet, teatav väärtus. Ja meil oli siin juba haridusküsimus sees, on ju, et noh, et, et mingi kaks vahet, kas ma panen näiteks oma lapse siia kooli või sinna kooli, kui ma vanemana usun, et see teine kool on parem ja mul on võimalus ta sinna panna. Siis noh, sa vanemana ju tahtmatult teed selle otsuse ja paned sinna paremasse kooli, on ju. Ja see tähendab seda, et meil on võimalik hakata tekitama mingeid nagu no haalab, ma saan mingite vanemlike valikute kaudu kujundada seda seltskonda, kes suhtleb minu lapsega. Nii, mis tähendab seda, et me võime panna kokku mingid community'd juba, et kuule, et mul on Singapuris marulahedad sõbrad. Kuule, et kas sinu lapsed ei viitsi mängida minu lastega, on ju, või käia selles tunnis näiteks koos või teha seda kunstiprojekti koos või seda robootikaprojekti koos, on ju. Oo kuule, näed, selle Silicon Valley kuti lapsed, võtame need ka juurde, on ju. Ja veel hetkel me hakkame tekitama nagu community't jällegi üks väikest nagu virtuaalset universumit ja selle kaudu nagu noh, me usume seda, et me parandame neid võimalusi. Või seda nagu seltskonda või seda, seda arenguruumi, kus meie lapsed nagu

kasvavad.

Aga see on seda, et me võime hakata looma igasuguseid nagu, nagu ruume onju, et noh, tervishoid, haridus. Kõik need on olnud väga niisugused nagu riikide monopolid.

Aga me loomegi neid ruume, mine vaata Facebookis, oled vaktsiinipoot või vastu, sul on oma ruum, palun. Merisigade poolt või vastu, kindlasti on ruumid, eks ole, kassid versus koerad, Linux versus Mac või Windows. Ongi, need ruumid on ju tegelikult ammu olemas ja, ja need ju toimivad. Et võib-olla me lihtsalt suudame neid laiendada mingitesse teistesse noh, valdkondadesse, eks ole, tehnoloogia areneb. Mina, mina näiteks ei, mina ei ole nõus sellega näiteks, et, et mu laps istub. Et selleks, et mu laps oleks natuke paremas koolis, noh, on tema kooli tee nagu selline, et ta läheb mingisse kõrvaltuppa minu korteris, eks ole, ja paneb omale kopsiku pähe ja istub kaheksasada kaheksateist tundi seal. Ja ma ütlen, et oo ei ole hea, et ta on seal Silicon Valley nagu eliitkoolist, noh, mina näiteks ei tahaks seda. Ma usun, et ma ei tea, kas ta ise arvab sellest midagi. Võib-olla mõned inimesed tahavad. Aga jällegi, mul sügav usk sellesse ju puudub.

Ja aga ma ütlen, et kui ma jõuda tahan, see, et mismoodi meta universumid üldse, need erinevad virtuaalmaailmad hakkavad, hakkavad päris maailma täiendama ja mis tähendab seda, et noh tekivad mingid nagu reaalsed muutused, et ma toon ühe reaalelu näite meditsiinist. USA-s on tervishoid väga kallis. Väga kallis on haige olla, väga kallis on operatsioone teha ja nii edasi, onju. Samas praegu juba on seda, et inimesed käivad Indias tegemas operatsioone, sellepärast et India tervishoid teatavates teemades on sama hea kui USA oma või isegi vaata, et parem, onju. Nii, aga nüüd ongi see, et kui meil on mingid teemad, mis on väga olnud lokaalsed, noh kujutage ette, et mingist situatsioonist meil on jumal tänatud, meil on väga hea tervishoid ja meil on väga hea haridus. Aga näiteks ma ei tea, Serbias inimesed täiesti teadlikult hakkavadki valima tervishoiuteenust oma riigist väljapoolt, sest see on niivõrd palju parem. Ja kui see juhtub, mis siis saab sinu enda riigi tervishoiusüsteemist? Jällegi, et kuna virtuaalmaailm võimaldab mul liikuda sinnapoole, kus on parem ja see, mis muidu on olnud sinu käes, sellepärast et noh, ta oli kodulähedal, ta noh kogu aeg oli siin olemas ja noh, kui sulle ei meeldi, siis mine Soome, onju, et noh, et, et lähengi. Aga mis siis sinust saab, kui nagu enam ei ole nagu tervishoiuteenuse tarbijat või kui ei ole enam nagu pensionite maksjat või ei ole nagu. Seda, kes austaks meie haridust on ju, noh, meil on näiteks hästi sellega eestlastel ei ole seda probleemi, aga vaata maailma laiemalt, eks. Vaata maailma, kas selle koha pealt näiteks finantsteenused siiamaani on väga suure osa maailma jaoks kättesaamatud ja seal paan kontotki. Aga kui ma pangakontot ei saa siin riigis, aga ma saan endale näiteks mingi korraliku virtuaalkonto kuskil mujal riiki onju, kustkohast see raha siis tekib, siia riiki või sinna riiki? Kui ma ei saa seda normaalselt kulutada ka, sest kui ma selle välja võtan, siis on jälle mingi probleem, onju, ma kulutan selle, seal mingis virtuaalruumis selle raha ära. Päris suur nagu osa väärtusest liigub nagu nii-öelda standardset või klassikalist majandusmudelist mööda. Ja see hakkab mõjutama riikide eelarveid, pensionimakseid, kõiki muid asju, onju. Kuule,

aga nüüd me oleme väga reipalt teel sinnapoole, et me kogu interneti oleme ristinud ümber metaversumiks, et noh, eBay ja Amazon on ka kaup, kaupade metaversum, et. Mulle

see mõte meeldib, et selle asemel, et, et ma ei tea laps telliks mu käest uued tossud või uued e-särgid, ta ütleb mulle, et kuule, et mul on ilgelt vaja seda virtuaalset põõka. Väga hea, noh, kulu on sama, aga kahju loodusele on oluliselt väiksem.

Nii kohalikud küsimused on prioriteetsed, see on selle eest, et te saate metaversumist välja tuletaja kohale.

Ma ei saa seda niimoodi vist visata, et keegi vastu peale ei saaks sellega. Ja proovime,

muidu kohe kohtusse.

Ma tahtsin lihtsalt küsida, et mida, mis veel tehniliselt peab arenema, et. Et see muutuks selliseks laialt levinuks, et näiteks, et noh, et kui me vaatame mängudest laiemale, et, et meil. Need inimesed, kes praegu on Teamsis, et nad. 2D koosolekul on, et enamik, enamik oleks 3D koosolekul, et ja mida see Facebook siis tehniliselt praegu.

No Facebook ostis ära sellise ettevõtte nagu Oculus, mis on nende virtuaalreaalsuse peakomplektide, nende kopsikute üks tuntumaid tootjaid ja arendajaid maailmas, nad otsid seda juba päris mitu aastat tagasi. Ja nad on vaikselt arendanud seda ja, ja nüüd on juba välja tulnud ka vanasti või isegi mõni aasta tagasi need, need kopsikud olid sellised, et sa pidid ikkagi olema arvutiga juhtmega ühenduses. Eks, et arvuti käitas kogu seda värki, siis mingil hetkel, võib-olla mäletate, ilmusid need kopsikud, kuhu käis telefon sisse, Samsungil olid sellised, siis telefon oli silme ees. Ja, ja nüüd on siis juba tegelikult ka päris mitu aastat on, on vist Oculus, oli väljas see ühekomplekt, mis ise ongi nagu ma ei tea, Androidil või millel ta jookseb, eks, et noh, ta on täiesti iseseisev üksus. Tal on aku ja väiksed kõlarid ja, ja wifi ja kõik sees, et paned ta pähe ja juba alati mingis teises maailmas. Aga nende nagu turustamine, noh ütleme, me oleme väga, väga, väga, väga, väga kaugel sellest, et tegemist oleks mingiski mõttes massitootega. Ja nüüd hiljuti, see oli paar-kolm nädalat tagasi, kui Facebook või, või meta või, või Oculus kuidas iganes selle kohta öelda. Kui nad tõstsid nende peakomplektide hindu ja mitte vähe. Ja sellest siis selliseid nagu noh, tööstusharu asjatundja, analüütikud lugesid välja, et, et noh, kui neil oleks tõesti sisemine veendumus ja plaan kõigile maailma inimestele väga kiiresti neid peakomplekte müüa, eks ole. Et me hakkamegi nagu hästi kiiresti sinna virtuaalreaalsusesse minema. Siis nad ei oleks seda hinda mitte tõstnud kõvasti, vaid nad oleks seda hinda langetanud kõvasti. Kuskil on hinnapiir, no mis hinnast sina oleks nõus ostma, eks, kas sa viiesaja eest ostad, kas sa kahesaja eest ostad, kas sa viiekümne eest ostad, või see tuleb selle arvutiga kaasa, kas sa siis ostad, noh, et kuskil on see nagu hinnapiir. Aga et, et kui nad tegid selle kallimaks. Noh, siis sellest nagu loeti välja, et järelikult nad ise ka tegelikult ei usu, et sellest nagu lähemal ajal massitoode saaks, sest muidu nad ei oleks seda teinud kallimaks, nad oleks teinud odavamaks. Et, et põhimõtteliselt, mis peab juhtuma, on A, see, et need seadmed lähevad odavamaks ja B, see, et, et inimest väga suurel hulgal inimestel tekiks mingisugune mõte, et oh, ma lähen ostan selle. Täna meil on ikkagi peaaegu iseenesest mõistetav, et igaühel meist on nutitelefon. No väga raske on ette kujutada ja on inimesi ja ma ei, me ei lähe sinna vaidlusesse, jumala eest, ei pea olema kõigil. Aga ma lihtsalt ütlen, fakt on see, et peaaegu kõigil on ja peaaegu kõik meist kujutavad oma elu ette ainult koos selle nutitelefoniga. Et nüüd, kuidas me jõuame nende virtuaal, kas ja kuidas me jõuame nende virtuaalreaalsuse komplektidega sinnani? Ja kuna me jõuame, noh, see on hetkel väga suur küsimärk.

Selle seadme sünniaasta oli mis?

Kaks tuhat seitse.

Kaks tuhat seitse, september, täpselt viisteist aastat tagasi ei olnud kellelgi nutitelefoni ja nüüd on kõigil.

See läks ülikiiresti.

See läheb nagu, see on nagu trendi teema, eks on ju.

Aga see, oot-oot-oot, sa oled liiga optimistlik, see on ka ainuke. Sellist tüüpi seade viimastel aegadel, mis on niimoodi läinud, küll on see tööstusharu proovinud meile müüa neid nutikõlareid ja, ja, ja kelli ja jumal teab, mida nad on proovinud teha, kõik tahavad seda püstloodis müügiedu järele teha, ei ole siiamaani teistest seadmetest tulnud.

Ei noh, seal mõttes ei ole, aga ütleme noh, mingi hästi näha näide on viisteist aastat tagasi oli CD-plaat on ju, täna ei kuule keegi CD-plaati, et selles mõttes nagu.

Ei, need asjad võivad juhtuda kiiresti, ma olen nõus ja lihtsalt täna nagu see seis, et taevas ühtegi sellist pilve ei ole, kus mina oleks nõud näpuga näitaja ütlema, et tõenäoliselt sealt hakkab sadama, ei, mina ei näe sellist. Aga

ma vastaks teistmoodi, et mina arvan, et see ikkagi ei ole tehnoloogiline üldse. Et see on küsimus selles, et, et see põlvkond, kes on harjunud ohjeldamatult seadmes istuma on nüüd järgmine põlvkond, kes kujundab siis noh jälle järgmise põlvkonna. Ehk siis, mismoodi nemad näevad näiteks enda minevikule tuginedes seda, et kui palju laps võiks seadmes olla üldse on ju, et noh. Meil on siin tunne, et noh, tund päevas või kaks tundi päevas või kolm tundi päevas, et noh, et ikkagi ei ole palju, on ju. Ma ei tea, kurat, ise mängisin ka nagu ööd päevad läbi ei läinud, päris oll ei tulnud välja, onju, et noh, muidugi, mis on juhtunud, ma ise enam ei mängi nii palju nagu ma vanasti mängisin, onju. Ja

aga sa istud teiselt metaversumist, sa istud oma koosolekutele, oled ikka kümme tundi päevas ekraani taga, et lõppkokkuvõttes vahet ei ole.

Eks see vastus minu poolt oleks see, et, et võib-olla ei olegi tehnoloogiline, et see on ikka käitumuslik ja käitumuslik selle koha pealt, et mismoodi see palgude ise endale valikuid teeb, mis nüüd. Finantsiliselt

me oleme juba virtuaalmaailmas, finantsiliselt. Raha on enam, on ju, et

noh, et, et nagu kedagi

ei häiri, kuidagi nii eluosa, et no kedagi ei häiri, eks.

Ehk siis ta muutubki nagu ikka, ikka asjad muutuvad nii eluosaks, et see on nagu

jäieline. Ärme nüüd hakka ikkagi Swedbanki metaversumiks nimetama, et see on nagu.

Swedbank kindlasti ei

ole

metaversum.

Okei, seal on küsimus.

Tahtsin küsida seda, et Taavi on vist kaks korda juba maininud seda, et on keskkonnale soodsam või keskkonnale parem. Et ma ei ole kindel, kas see võrdlus nüüd on pädeb, on ju, eks, aga et ju, et kui kogu Bitcoin kulutab rohkem elektrit kui terve Argentiina. Noh, Bitcoini kõrval on teised krüptod, see kasutusmäär on suhteliselt väike, on ju, tõstame selle ülesse. Elektritarbimine läheb tohutult ülesse, et noh, nagu kas see, et me seal metaversumites teeme seda. Ja nüüd me oleme seal ekraanides, kõik need serverid ja kogu see muu arvutuse jõud, mis sinna taha läheb, et kas see energiatarbimine siiski on nii palju. Rohelisem ja nii palju keskkonnasäästlikum kui, kui, kui päris maailmas asjatamine või noh, vabandust, kui arvuti ekraanist eemal maailmas asjatamine, sest mõlemad on päris.

Mina kindlasti olen sellega nõus selle koha pealt, et see arutu. Bitcoini arvutamine, et see kindlasti ei ole roheline ja see on nagu, aga ma ütleks pigem, et see on nagu üks negatiivne näide, on ju, et noh, samamoodi ma võiks teie kõrvale panna nagu maailma. Noh, lennunduse onju, et noh, üks lend Tokyost LA-sse kulutab sama palju kütust kui kogu vormel üks sari aasta jooksul. Noh, ja me näeme vormel üks sari kui tohutut nagu nihukest maskuliinset energiakulutajat, onju, üks lend. Nüüd lend on päevas noh, tuhandeid on ju, kümneid tuhandeid, selles mõttes nagu Bitcoin kindlasti ei ole nagu hea näide selle koha pealt ja jumala nõus. Aga näed, ma ei tea, Ethereum juba stake'ib ennast on ju, et, et läheb, läheb ära selle kalli, kalli nagu arvutusmetoodika pealt.

Ma tahtsin öelda, et see Bitcoini näide võib olla ka positiivse näitena vaadatav, sellepärast et me ei tea ju, kui palju. See, et me teame, kui palju Bitcoin täpselt elektrit kulutab, näitabki seda, et ta on läbipaistev, et me ei tea, palju tavapangandus kulutab energiat, meil on, see on täiesti läbipaistlik. Aga ma tahaksin ka küsida

küsimuse. See on üks suur miinus, me ei tohi teha samamoodi, noh, umbes nagu praegu Venemaale ukrainlale, nad, need temad teevad ka halba, kui üks on halb, siis teine on ka halb, et noh, järelikult siis annab õigustuse esimesel olla halb, on ju, ei ole nii, on ju, mõlemad on kehvad, on ju, halb.

Nõus, ehkki mul proof of stake mulle ka ei istu, aga. Et küsimus oli see, et ma ei ole nõus tegelikult päriselt alguses kõlanud väitega, et igal juhul on päris maailm põnevam kui on virtuaalmaailm. Et minu arust ja, ja. Kes on nõus, et päris maailm on põnevam?

Aga, aga see kõik on ju aeg teljel, eks ole, et täna on see

niimoodi, eks ole, me teame, et nagu need

mängueelarved kasvavad

kolmekordseks lähema viie aastaga. Et võib-olla sellel ajal, et, et see on mingisugune kvaliteedinäitaja, millal juhtub see, et, et pärim aeg ja samamoodi nagu see vanasõna on, et maailma lõpp on juba toimunud, aga ta lihtsalt on ebaühtlaselt jaotanud üle planeedi, et samamoodi on ka see. Üleminek juba toimunud, et on väga palju kohti planeedil, kus elu on väga palju halvem. Noh, olgu ta Põhja-Nabal, eks ole, seal ainult kui sul seal internet on, siis vaevalt see päris maailmas väga palju uudistamas käis, et. Et kus sinu jaoks, Henrik Roonemaa, see piir läheb, millal võiks olla virtuaalmaailm sulle huvitavam, et mis on sinu nõudmised virtuaalmaailmale, et ta oleks sulle huvitavam kui päris maailm?

Mulle lihtsalt meeldib arvutimänge mängida, võib-olla ma olen jätnud endast siin mingi mulje kui inimesest, kes tahab ainult vihmausse kaevata kuskil maas, et see ei ole niimoodi. Ja mulle on kogu aeg meeldinud ja, ja ma arvan, et see on võib-olla selline vanuseline eripära, võib-olla, aga mul on viimasel ajal järjest raskem leida mänge, mis mind köidaks. Tunduvad õudsalt noh, hästi piiratud kõik või lõpuks tunduvad nad mingis mõttes nagu ühesugused, eks ole, noh, võib-olla kohati nagu infantiilselt, mõned on põnevamad, mõned ei ole. Aga mul on järjest raskem leida nagu selliseid virtuaalmaailmu, kuhu ma oleks nõus panema oma aega näiteks noh, mis arutame, kui selline standard läbimängimise aeg on, ütleme nelikümmend kuni viiskümmend kuni kuuskümmend tundi, on ju. Et, et väga raske on leida ja, ja ma mingil hetkel tüdinen kõik ära, sest et kuidagi no ma näen neid, ma näen neid traagil niite ja neid noh neid nähtamatuid barjääre seal ümber, eks. Ja seetõttu mul ei ole noh täna nagu usku, et, et mingi üks inimeste poolt tehtud, piiratud ressurssidega tehtud teismaailm. Võib olla nii mitmekülgne, nii pikka aega, kui on see, mida me nimetame looduseks, eks ole, või see, mida me nimetame ühiskonnaks. Ja, ja noh, et lühidalt vastus, et see peabki juhtuma, eks ole, et, et peab tekkima midagi sama põnevat ja ilusat ja koledat ja võimalusterohket kui, kui on päris maailmale, mis ei tähenda, et ma ei käi seal virtuaalilis, muidugi ma käin. Ja muidugi ma leian aeg-ajalt mingi mängu, kuhu panna oma kümned tunnid sisse, aga ma tulen sealt alati nagu välja ja ütlen, et okei, see oli see kogemus, noh, see on nagu film, lõppes ära, noh, head aega.

Ehk, ehk siis kui piirid kaovad, ehk siis, et ühendad kaks maailma, ehk siis multivers, multiversum on see, mis sul oleks see vastus.

Ja sellest oli kunagi väga lahe film nimega Existents, soovitan vaadata, see tehti ka üle kahekümne aastat tagasi, kus arvutimängu ja pärismaailma. Noh, ja nad olidki nii sarnased on ju, et tegelikult lõpuks keegi teinele on vahet ja noh, selle ideega on palju mängitud, maatriksid ja noh, kõik, kõik, kõik mängivad sellega, eks ole, et. Ei ole

näinud Ready player one'i, Spielbergi filmi, et vaadake, natuke naiivne.

Sellest on ka raamat, aga noh, see raamat on üks õudne vastik asi, aga Taavi, et see keegi ei jaksa lugeda raamatut. Muide, ma juhin vahepeal tähelepanu, ma lugesin kokku neli rida ekstra kuulajaid, nii et meie target on täidetud. Me võime nüüd põhimõtteliselt lipsu lõdvaks, me tegime ära, siis me lubasime, kas on veel, anname hea meelega, jaa, palun.

See post jääb ette natuke.

Liigu vasakule või liigu parem.

Natuke selle esialgse teemaga, kust te alustasite, et ma olen täiesti nõus, et minu arvates on ka päris maailm ägedam ja võib-olla ma olen natuke skeptiline selle metaversumisse kolimise suhtes. Enda valdkonnast haridusest, ma mõtlen sellele, et okei, väga äge on see, et, et mingi maalt pärit laps saab käia maailma tippmuuseumites näiteks, et tal on avanevad täiesti teistsugused võimalused tänu metaversumile täna koolis. Võib-olla sellised võimalused, mis muidu oleks ühele keskkonna, kesklinna kooli lapsele. Võimalikud, aga ma olen eriti skeptiline just selle osas, kuidas see mõjutab meie loovust ja, ja mõjutab sellist igavlemise võimet. Et iga kolmeteistaastane ütleks, et ta oleks pigem avatarina seal koolis või võib-olla mitte koolis ja kõik võiks olla gamify'd, aga see. Loovus tavaliselt ju ütleme, et kui ma ütlen, et kujutame ette ühte Pegasust laseritega, kes laulab seda pa-pa-paarim suvilaulu, et. Sorry, vabandust kõigi ees, aga et kui ma ütlen, et kujutame seda kõik ette, siis me kujutame seda Pegasust laseritega ette oma kujutusvõimest lähtuvalt, et võib-olla me pole seda näinud, aga me suudame seda mingil moel ette kujutada. Nüüd, kui me võtame mingi simulatsiooni, eks, et siis on see Pegasus laseritega, kes laulab meile loodud. Ehk siis see viis, kuidas ma hakkan seda ette kujutama, on nagu nii-öelda ette antud, et minu selline hirm on selline nagu lameduse, lameduse sünnitamine ja, ja sellise. Igablemise itk ja, ja võib-olla sellise loovuse põud, mis võib nagu tekkida seetõttu, on teil mõtteid selle kohta, olete midagi põnevat

lugenud? Mitte ainult lugenud, vaid ka kogenud, ehk siis üks viga, mida me kipume tegema ja ma arvan, et igal pool maailmas tehakse seda viga. On see, et me vaatame asju enda järgi, et noh, mul enda kogemus on nii ja kuna mu enda kogemus on nii, siis järelikult asjad juhtuvad nii, täpselt nagu see Rootsi professor. Tal

on oma laste, laste kogemus.

Tarjutamine, mida me siin teeme, eks, et mul üks klassivend on Kolumbias õpetaja. Medelini linnas kuulsas narkopealinnas, eks, on ju. Ja ta tuli, ta ütles, et kas te saate aru, et, et see, et sa saad lapse saata kooli ilma turvameheta, et see on luksus. Et kas see, et sa lähed parki mängima, et see on luksus, et see on mingis paaris riigis a la Soome, Eesti, on ju. Et enamus riikidest ei ole. Ma olen oma töö tõttu käinud kümneid kordi Mumbais. Seal ei ole kõnniteid, seal on vaja, see õhk, õhk on niimoodi, et sul ei ole võimalik hingata, sa istud hotellis. Peamine nädalavahetuse lõbustus, miks Indias on ülekaal suur probleem, peamine nädalavahetuse lõbustus ei ole minna metsa piknikule. Vaid minna üksteisele külla, sest õues ei ole võimalik olla. Ja nüüd, kui mul on nagu, kui sa mõtled seda, et mu elu ongi ainult karp ja need korterid on seal ikkagi nagu ülikallid, üliväiksed, noh, ütleme niimoodi, et sisekunstlikult nagu nilbed, onju. Et sa ei saa sealt välja, see on ainuke variant välja saada, noh, a la igavlema või, või kõnd, sa ei saa kõndima minna, pole minna kuhugi kõndima. Pole seal linnas, seal on üks tuu tolmupilv ja sudu ja kõik muu jutt, onju. Vola, Pariis. Noh, ehk siis, et me ei saa vaadata enda järgi, et me oleme, me oleme õnnelikud, et meil on see loodus, meil on see õhk ja kõik muud jutud onju, et mujal maailmas nagu see on ikka ületamatu luksus. Kui vana laps võib käia Itaalias omapäeva õues? Hispaanias? Alates? Kaksteist, jah? Alla kaheteistaastane laps on õues üksinda, vanemad lähevad vangi. Ja see on Euroopas, mitte kuskil Araabiamaas või? Keegi on käinud Araabiamaas, õues, suvel?

Mina olen käinud, ma suvel päris ei ole, aga kevadel.

Saudi-Araabias oled käinud juulikuus või? Õues ei käi. Aga kui sa õues ei

käi,

ei mõtle noh, ma olen töö tõttu pidanud käima, aga õues ei käi, mis teed siis seal toet, sööd ja.

Aga sellepärast ongi India filmidel kolm seeriat, igaüks on kolm tundi pikk on ju.

Ei, see ei ole nagu naljaasi, aga ma ütlengi, et me nagu me vaatame ennast, meil on niivõrd palju alternatiive, meil on nii lahe elu, meil on niivõrd lahe nagu keskkond. Ja siis tõesti tundub, et ja mis ma ütlen, ma olen kogu aeg klapid peas, aga enamus maailmast miljardid elavad sellistes tingimustes, meil ei ole ühtegi kuradi kohta, kuhu minnegi noh. Mingi Mumbai keskmine suured pargid, no kurat nagu noh. Pole kedagi noh, haiseb, hall, must, räpane nagu noh.

Araabia maades muide käiakse väga palju väljas, aga siis kui pime on, et aga teine asi, mis ma tahtsin öelda, on see, et see ei ole vaata nii binaarne, et, et kusagil virtuaalmaailmas on ainult noh, et inimesed istuvad seal, eks ole, ja. Ja noh, imevad nagu lutipudelist piima, et, et kõik on ette tehtud, et mõtle kasvõi Minecraft'i peale. Noh, see, see hulk loovust, mis on ja katsetamist ja uudishimu, et mis on Minecraft'is välja, valla päästetud. Viie kuni ma ei tea, üheksakümne viie aastaste inimeste seas, et see on, see on noh, see on ülimuljetavaldav tegelikult.

Meil oli võimalik omal ajal ainult joonistada maju on ju, nüüd need ehitavad neid ja ehitavad selliseid maailma, et noh. Suu ammuli vahid, et noh, et tegelikult nagu see seade on andnud neile loomingulise vabaduse, et sa ei ole sõltuvus sellest, et kui head on su käe lihased, kui sirget joont sa suudad tõmmata versus see, et noh.

Ma ei viitsi seda käetõstmisharjutust siin jälle teha, aga, aga noh, igaüks mõelge selle peale, et kui te lähete kontori joonesse, vajutate seda lifti nuppu, on ju, te olete esimesel, te näete, et lift on kuuendal. Kes ei võta telefoni välja, kes istub, ootab rahulikult, vaatab neid korruseid. Ma olen kindel, et siin on väga palju inimesi, tšak, tšat, tšat, kohe Facebooki, et eks see on meile kõigile nagu sisse kodeeritud. Kahjuks. Kahjuks, midagi pole teha, küsimus.

Jah, või, või kommentaarid, et, et, et ma, minu, mina arvan ikkagi, et, et küsimus noh, ongi selleks noh, et ta läheb ühel hetkel ikkagi filosoofiliseks, et mis on see inimeseks olemine ja, ja, ja, ja et, et noh, et miks sul on, eks ju, see päris maailm. Päris maailm ikka veel põnevam, et, et ja sa ütlesid, et, et inim, et sa ei usu, et inimese loodud mäng kunagi suudaks, suudaks sulle. Ja üks küsimus on inimene, teine on AI, eks ju, et, et, et võib-olla AI ühel hetkel suudab. Ja, ja et mis siis, mis siis sinust kui inimesest saab, et nagu see, see, see luust ja lihast ja, ja mingite imelike emotsioonide ja. Ja, ja asjadega ja psühholoogiaga olend, et ja, ja teine, teine point on see, et, et, et me noh, me ei tohi, me ei saa ju ära unustada seda või me ei saa kuidagi eirata seda, et, et, et. Et juba praegu meil on tehnoloogiaga vastastik mõju, et, et mitte ainult meie ei mõjuta seda, vaid see ikka väga tugevalt mõjutab meie käitumist ise ja noh, eriti kõik need algoritmipõhised loogikad, et. Et, et noh, minu meelest on see selline filosoofiline, aga ma tahtsin, jah. Ma kardan, et mu põhi, põhi, mingi otsereaktsioon kahjuks läks meelest ära nüüd.

Ühesõnaga, mis jälle viib meid sinna metaversumi juurde, mille pärast mina olen selle temaatiku tohutu fänn, on see, et. Üks baaseelsus, mis on kõikidele metaversumite juures, on see, et sa oled seal see, kes sa tahad olla, mitte see, kes sa füüsiliselt oled. Aga ma arvan,

et väga paljud inimesed tahavad olla need, kes nad on, ei ole nagu mingit õudselt nagu probleemi, et me ei saa. Võtta väga väikse hulga inimeste mingisugust sisemisi hirme ja siis laiendada neid tervele ühiskonnale ja öelda, et nii nüüd istuge kõik.

Kuule, kas see ots saab, kas Fortardis saab olla paks või? Saab küll. Saab või, ei saa? Saab, saab valida paksu ka või? Aa, okei.

Vaata, me anname mikrofoni, muidu meie New Yorgi ja. Ma

ei saaks sulle nii palju küsimusi anda üldse, on ju.

Aga rohkem käsi ei olnud praegu.

Tahaks rääkida minu

mõttes. Teine küsimus on see, et, et sa ütled, et sa saad metaversumis olla see, kes sa tahad olla parem või, või teistsugusem endast, aga, aga teine küsimus on see, et kui vabast see sinu tahe tegelikult selle juures on?

No vot seda oli arvatud, nii, ühesõnaga ei, aga mõtlengi, et seal ongi see eelis, et see päris maailmas, kui sul on korralik lastetuba. Ta ei saa olla sitapea onju, vabandust, ma ei tohi niimoodi öelda onju, aga seal saad. Ja kui see ongi sul sinu mingi sisemine tund. Siin

visatakse välja sealt ju.

Jah, siis lähe nörmisse noh.

Kuule selle loogika järgi, sa võid siin olla ka ja siis lähed Rootsi arvamusfestivalile, kui me siit sind ära saadame ja siis lähed Islandile ja pole häda midagi. See ei päde.

Ei, ta selles mõttes pädeb, ehk siis et jällegi, et, et piiride kompamine on oluliselt nagu lihtsam kui ikkagi päris maailmas.

Lihtsam kindlasti jah, nii okei, muidu me hakkame jälle vaidlema, küsimus on õnneks.

Ja, et

ma

olen üks vähe nendest vähestest, kes kui oleks viitsinud kätt tõsta, oleks tõstnud selle koha peale, et virtuaalmaailm on põnevam. Küsimus minu jaoks on see, kas põnevus on põhiväärtus minu elus, ehk ma jõuan sellesama inimlikkuse juurde, eks, et tõesti ta ongi põnevam, ma tunnistan seda. Ja, ja olen nõus ka nende plussidega, mida Taavi siin nimetas, eks, nüüd ongi teine küsimus, eks ole, see. Et, et kuidas läheb see, see päriselu ja kui me räägime põlvkondadest, no ilmselgelt on näha, eks ju, et mina olen, ma olen põlvkond viiskümmend kolm, äge vanus. Aga see, kui tõesti nagu lastele antakse varakult kätte need nutiseadmed, siis see, mida juurijad ütlevad, on see, eks, et ta. Kuna aju saab sealt väga kiiresti oma preemia kätte, et kogaks ja uus ja huvitav ja uus ja huvitav, eks. Siis lõpuks tal puudutabki motivatsioon ja hästi humoorikas, minu jaoks oli see Taavi näide, et ah, pean minema metsad hakkariite panema. Eks, et juba see nagu võibki tunduda selline keeruline ja raske, eks, et tõenäoliselt on nüüd siis minu laste põlvkond. Ehk need, kellel hakkavad tulema juba oma lapsed lapsevanematele nagu väga suur nüüd tunnetus, see, et need metaversumid saavadki olla hullult ägedad ja tõesti see loovus areneb ja inimene areneb seal, eks. Aga kui ta jälle kusagil seal istub ja kui ta päriselt ei suhtle sõpradega, vanaemaga, emaga, kui ta päriselt ei õpi suhtlema, et kui need kuidagi saaks kokku panna, see sotsiaalne areng, see emotsionaalne pool, eks, et me oleme inimesed, meil on tunded. Siis kahe käega keerutan alla ja, ja poisid, laske minna.

Küsimus ei ole vist selles, et millele me alla kirjutame, vaid see, kuhu asjad lähevad meist tahtmata. Et isegi kui me

ei kirjuta alla.

Jaa, et ise kirjutanud, lähevad, et, et noh, ma olen siin, räägin nagu tohutu virtuaalmaailmade fänn ja austaja. Hiljuti tegime oma kalli kaasaga ühe istumise, et panime, eksime kodust välja. Meil on neli last on ju, et vaikigi omaette hetk olla, kirjutasime kumbki nagu oma valge paberi peale, et mis on hetkel elus puudu. Ja, ja noh, selles mõttes nagu isegi kui ma tahaksin olla nendes virtuaalmaailmades, kuna mul on neil last ja töö ja kõik muud jutud, onju, siis noh, üks nendest asjast, mis ma kirjutasin, oleks, tahaks olla rohkem virtuaalmaailmades, onju. Aga no päris elu lööb nagu ka ikkagi vastu pead, onju, et tule lastega tegutseda, onju. Aga, aga küsimus on jah see, et, et mis nagu kaasa toob, et, et kui te nagu mõtlete selle peale, et noh a la globaliseerumine või ma ei tea, kes on su sõbrad üldse, onju, et see suhtlus, onju. Kakskümmend aastat tagasi oli võib-olla okei, kui sa inglise keelt ei osanud, said hakkama küll, eks, ja sinu ökosüsteemi ja sinu sõpruskonda, sinu maailma, millest sa elad, väga palju ei mõjutanud, eks. Noh, minu näiteks täna oma tööd ei oleks võimalik teha, kui ma ei oskaks inglise keelt, eks, et, et see nagu kohustus või noh, see vajadus on olemas on ju, samas vene keelt ma nagu ei peaks oskama, et see nagu väga ei kutsu, eks. Et siin on sama asi, et sama statistika, mida me siin tsiteerisime alguses. Ega ta suhtleb oma sõpradega, ta lihtsalt ei suhtle sellisel viisil, nagu sina oled harjunud, ehk siis, et noh, näost näkku saame kokku, lähme kohvikusse. Ei, ei, me suhtleme, iga päev suhtleme, mõtleme Henrikuga kolm aastat suhtleme, iga nädal. Saadet koos ja nii edasi, onju, ja siis hakkame pärast mõtlema, et ups, onju, et ainukord, kus me füüsiliselt suhtleme, on Arvamusfestival. See on okei, ehk see nagu, kui see muutub, see on see metaversumite nagu põnev pool, eks on ju, või noh, kuhu see kaasa jõuab. Ja see, et haridus on lõpuks seal ja tervis on lõpuks seal ja kõik muu lõpuks seal.

No sa näed ikka samasugune välja nagu kolm aastat tagasi, see paneb mind küsima, kas me ikkagi oleme reaalsuses. Sul on mingi avatar siin. Ei, vana nägi. Nii.

Sorry, korra mitte, lõpuks lõpuks katsuks selle majanduse ära, ma tahaks anda ühe lootuskiire. Ühesõnaga seoses Ukraina sõja ja, ja näiteks sellega, et kogu lennundus üle Venemaa on kinni pandud, on meie piirkond, ma mõtlen siin Soome-Rootsi, meie. Saabame ikka päris korraliku laksu kätte, et ma ei tea, milleks on liiga vähe sellest kõva ajaga räägitud, aga mul on, hiljuti olin Šveitsis, suhtlesin sealste ärimeestega. Küsin otse ära, et mis on tõenäosus, et te teete Eestisse ühe välisinvesteeringu ja ehitate siia mõne tehase. Vastus on väga lihtne. Okei, null. Ehk siis miks ma peaksin tegema Euroopa mõttes logistiliselt väga raskesti kättesaadavate kohta tööstuse mingi nagu vabriku, kui ma ei saa kasutada ära seda eelist, et muidu Eesti ja Soome on nii-öelda kilometraažilt Aasiale kõige lähemal. Aga kui Venemaa paneb oma õhuruumi kinni, siis me oleme kõige kaugemal. Siis tuleb minna üle Türgi või ma ei tea, üle, üle, üle Jäämere, eks on ju, et, et, et mis on üldse nagu tõenäosus, et me hakkame normaalselt välisinvesteeringuid jätkuvalt siia saama, nagu me oleme harjunud saama. Ehk siis nagu füüsiline tööstus, füüsiline majandus, et see päriselt siin on ka. Ja kui seda ei tule, välisinvesteeringut ei tule, mis me riigist saab siis, siis meie arenguga saab. Ja miks ma olen nagu tohutu see nagu metaversumite ja muude fänn, ongi see, et meie riik ja me ise oleme teinud päris tugeva panuse ikkagi nagu IT ja startup endusega kõige selle peale. Ja me tahame, et kaks tuhat kolmkümmend oleks vähemalt kolmkümmend protsenti meie majandusest sellega seotud. Miks see on nii lahe? See ei vaja füüsilist tootmist. Me praegu kuuleme, kuuleme lähiajal järjest tuleb, tuleb siin järgmise nädalat tulevad uudiseid, kuidas meie. Metaversumitega tegelevad startupid saavad väga suuri, väga tunnustatud investeeringuid. Ja neid, kes neid investeeringuid teevad, väga suured fondid, väga targad inimesed, neid ei häiri see. Et on Ukraina sõda, et Venemaa vahelaga, Venemaaga, et meil on Venemaa lähedus. Neil ei ole see probleem, aga oleks, kui me räägiksime näiteks, ma ei tea, mingite asjade füüsilisest tootmisest. Et võib juhtuda, et nagu selline virtuaalmaailma ja jumal tänatud, nii palju on, sünnib ja nad surevad ja kõik nad vajavad oma riideid ja hilpe ja mõõku ja kõike muid asju. Keegi peab nüüd valmis joonistama, keegi nad peab valmis tegema, eks. Ja see kõik tegelikult on vesi nende ühiskondade veskile, kes kokkuvõttes suudavad IT-st rohkem välja võluda. Et see võibki olla nagu ütleme ausalt, et need metaversumid võivad olla meie riigi nagu majanduse päästjad kokkuvõttes. Räägime sellest vähem, sellest on nagu negatiivne jutt, poliitikud seda vaadat mainivadki, eks, aga, aga sorry, majandusinimesed, investorid noh päriselt investeeriksite praegu nagu uude mingisse, ma ei tea, terase tootmise tehasesse Eestisse.

Mäletagu me kunagi kõvasti üleriiklikult lootsime, A, Nokia peakorterid ja B BMW tehast. Kumbagi ei tulnud.

Jumal tänatud.

Ja meil on väga selgelt põhjused muidugi, kui me vaatame oma riigis ringi, miks neid siin ei ole, sest lihtsalt inimesi ei ole. Viis, ei see rohkem, kümme minutit.

Seal

olid kõik enam-vähem samad küsimused, mis inimesed ära küsisid, et tundub, et see keerleb nagu sama, sama nagu ringi ümber kõik, aga.

Aga meil lõputul ka jahuma, ah ei, see on meil küsimus. Väga hea.

Ma küsiks siis selle küsimuse, mis ma tegelikult alguses trükkisin ka sinna sisse, et, et see. Ma ei tea, mind see eesliide virtuaalne nagu häirib natukene, et see viitaks justkui sellele, et seda ei ole päriselt olemas.

Mis sa minu peale näitad?

Et, et nagu see on ju päriselt olemas, et selles mõttes, et.

No nagu ei ole ka noh, raha nagu on virtuaalne, aga natuke on ka päris ka.

Ma saan aru, et raha on välja mõeldud, on ju, aga see ei tähenda, et ta ei ole päris, et selles mõttes ta on ikkagi ju. Noh, see virtuaalsus viitab justkui nagu sellele, et kui me ütleme, et see on virtuaalne maailm või virtuaalne reaalsus, et siis noh, et see ei ole päris on ju.

Ta mingis jupis on virtuaalne, eks ole, et me saame, või ta mingis jupis on reaalne, me saame mõtteid vahetada ja võib-olla isegi üksteile otse vaadata ja nii edasi. Aga noh, kui ma ei tea, tõesti räägime mingist lõhnast või puudutusest või mis iganes See

maailm, sa kujutad ette pead, see on virtuaalne maailm, noh, et vist jälle kaua peab lugema selleks, et aru saada, mis asja see kirjanik mõelnud on.

Aga puhttehniliselt, kui me siin kasutame nüüd aega ära, et ma olen aru saanud, et kui me räägime nende erinevate maailmade ühendamisest, eks ole, sellest, et kaupade heateenuste ja inimeste vaba. Üldse Euroopa Liidus on vaba, vaba liikumine, eks ole, üle nende maailmade piiride. Et siis täna ikkagi isegi sinna ei ole veel jõutud, et need protokollid oleksid kuidagigi valmis, eks. Et Zuckerbergi metaversumist nagu ma ei tea, Apple'i metaversumisse ja siis lõpuks meil siin mingi Wise'i või Bolti metaversumisse, noh, midagi ei liigu, neid. Asju täna tehnilisel tasandil kokku lepitud ei ole ja me oleme kahjuks ka sellest nagu väga kaugel.

No avatarid liiguvad, eks, et meil on endal. Aga see ei ole mingi

selline standard, noh, see, see on väga kaugel sellest, et olla VVV, et terve maailm räägib ühte keelt, et kui sa tahad midagi internetti panna, paned HTML-is, kõik saavad ligi, eks. See ei ole nii, et kui ma tahan panna avatari, vot panen, ma ei tea, mis iganes. Süsteemis, keeles, protokollis kõik saavad ligi, et täna ikkagi seda komponenti ei ole ja seetõttu me oleme sunnitud siin Swedbanki

nimetama.

Kuna

standard on veel nii toores või polegi seda, seda, et on meeletult võimalusi, et kes ei ole nagu otsib endale uut väljakutset või uut valdkonda, kuhu nagu nina sisse pista. Ja võib-olla arendada endale mingi oskus või, või teha mingi äri, siis kindlasti on see äri veel, noh ütleme, kuna see kõik on algusjärgus, aga kasvab nagu kiiresti. Ma arvan õige koht, kuhu minna ja olla.

Mul on, mina olen ise ka ikkagi väga skeptiline, me siin korra mainisime, et Zuckerberg paneb hästi palju raha sinna sisse, et. Tavaliselt ikkagi sellised suured muutused ei ole tulnud läbi suurte firmade, et see. Ma, ma arvan, et nad ei suuda seda ära manageerida, seal on liiga palju on juriste, eelarvestajaid ja jumal teab, mis tüüpe on nagu vahel, et. Et noh, eriti IT-s, Microsoft on üks selline firma, kes on suutnud ennast, eks ole, nagu taasleiutada ja võib-olla ka Apple, aga, aga mitte nagu üldjuhul sellega, et nad oleks ise läbi kogu oma bürokraatia destilleerinud mingi jube kihvti uue asja. Mis oleks noh, inimesi köitnud, vaid nad on ikkagi kopeerinud, eks, midagi, mis on kuskilt nagu kihvtimalt loodud. Nii et kui siin mingi läbimure või mingi pauk tuleb, et mina pigem ikkagi ootan seda kuskilt luua varrest, mitte, mitte Zuckerbergi kontorist või noh. Mitte mingist sellisest kohast, kuigi riistvara võib tulla, no vaatame, mida Apple teeb, et, et nad on ju väga head nagu riistvara tegijad. Aga see põhjus, oli küsija küsis, et kuna me jõuame sinna, vot nüüd see põhjus, seda ma ütlen, et seda ei ole, täna ei ole, ei ole, ei ole. Ja siis see võib tulla ühel hetkel ühest kolme inimese firmast, eks ole, jumal teab kust kohast. Ja siis homme ärkavad kõik üles ja ütlevad, oh my god, et loomulikult me peame nagu sinna metaversumisse trügima. Aga võib ka mitte tulla. Ja seetõttu me oleme siin kulutanud poolteist tundi suhteliselt ilmaasjata. Meie kokkuvõte on see, et see kõik võib tulla, aga võib ka mitte tulla.

Ei, kokkuvõttega metaversumid tulevad ja me juba rohkem veedame seal aega ja tõesti, üks on teie enda skin time'i pidev kasv. Ja lihtsalt nagu see, mis tüüpi lõbustust või, või sisu te otsite seal, see nagu kujuneb alles, aga et me kõik lähme sinna. Rahaga me juba oleme, rahaga teil ei ole probleem, rahaga me oleme juba virtuaalsed. Ei,

me oleme ka ju ikkagi valdava osa inimsuhtlusega seal, eks ju, et meil on need klotsid, on me vaikselt nagu kolime ennast siit, sinna nendesse virtuaalmaailmadesse. Siis minu probleem on see, et seal, et need maailmad ei suhtle omavahel ja ma täna ei näe, et, et mingit mõistlikud liikumist sinna vahele oleks, et need suhtleks. Noh, me oleme põhimõtteliselt nagu meta-Nõukogude Liidus, kus piir on kinni ja, ja mingit jutugi pole, et sa saad kuskilt üle.

Üks erinevus on, et kui sul see Nõukogude Liit enam ei meeldi, siis võtad järgmisena.

Jah, et sa võid kolista Eesti NSV-st Läti NSV-sse ja sealt võid Kasahstani NSV-sse kolida, kui tahad, aga, aga mingit mõistlikku suhtlemist nende vahel nagu ei ole,

et. Põnevus ongi see, et ikkagi, mis inimest paelub ja miks on avatari film nii popp. Kõik, mis ei ole, noh, mis ei allu nagu füüsikareeglitele või mingite koostamise reglitele, meil on mingid põhimõtted, no ala, me ei löö üksteist maha, noh, kui meil ei ole mingi probleem peas, onju. Aga, aga, aga nüüd frittuaalmaailmades nagu saab. Ja selles mõttes, et noh, täitsa noh, ma ei, ma ei aru, et see on okei, aga nagu noh, inimesed proovivad seda. Nad, nad kombivad mingeid piire, mida nad muidu nagu never päris maailmasugustes teha ja see avab täiesti uut tüüpi nagu väljakutsed, uut tüüpi mõtlem Ja see on ajalube inimesi, see on see, mida nad on siiamaani teha saanud. Iga päev tahame midagi uut teha.

Minu arvates ei ole siin midagi uut, minu arvates on seda tehtud korduvalt ja läbi viimaste aastakümnete, aga me oleme väga sobivalt oma arutelu algusest tagasi. Kõik head lood lõppejad seal, kus nad algavad ja meie lugu lõpeb ka siin, nii et aitäh kõigile, kes on olnud. Virtuaalselt meiega või reaalselt meiega või mida iganes see tähendab. Metaversumi teema jõuab massidesse, paari aasta jooksul arvab pool vastanutest.

Seesjuures mul oli, mul oli üks hea lugu, kaks tuhat üheksa kutsusid mind Eesti kella ja kullaärimehed rääkima tulevikust, kaks tuhat üheksa. Ja siis ma vaatasin, ütlesin noh, stagnandid on ju, et pange tähele, et kellad muutuvad, siis kellad ei olnud popid, noh, et see oli ikka mingi luksusese ja et kellad muutuvad uuesti popiks, et. Inimesed hakkavad neid räigel kandma ja maksavad nagu tuhandeid eurosid nende kellade eest, on ju. Ja sõna otses mõttes kogu see konverents naers mu välja, nagu rämedalt. Noh, et noh, et täitsa loll, mis jutt see on, mis asjast tuleb nutikellale. Ralex jääb nagu,

jah. Ja lõppkokkuvõttes on mõlemad tõeks osutunud, Bitcoini rahaga osteti kõige rohkem Roleksiid ja Patek Philippe ja need on praegu järelturu üle ujutanud, sest Bitcoini meestel on probleemid. Okei, aga nüüd me peame küll lõpetama, sest muidu meil hakkame järgmine, järgmist arutelu segama, aitäh kõigile, näeme järgmisel aastal.

Näeme, toon tagasi või? Ma lubasin.