AI_pealkiri: Mart Parve ja Bike-ID: QR-koodiga turvamärgis muudab jalgrattakindlustuse kiireks ja pettusekindlaks

Kas sinu ärilaenu saamine pangast on raske ja aeganõudev? Sinu äri või kinnisvaraprojekti aitab teoks teha kinnisvaralaenude ühisrahastuskeskkond EstateGuru. Head plaanid saavad alati teoks. Küsi ärilaenu pakkumist EstateGurust.

Tere, ilusat laupäeva pärastlõunat kõigile Restardi saate kuulajatele, Restart on jällegi Kuku raadio eetris või interneti eetris, kui te meid kuulate hiljem järele, saatejuht täna Henrik Roonemaa ja mul on erakordselt huvitav külaline, kes on Restardi saate püsikuulajatele kindlasti väga hästi tuttav, nimelt see on Mart Parve, tere! Tervist! Mart on, Mardiga me koos tegime Restartisaadet ja Digitunni saadet pikki aastaid, aga nüüd selle aasta algusest liikus Mart edasi uutele jahimaadele ja selle, seetõttu ei ole teda ei Digitunnis ega Restartis kuulda olnud ja Mardi uutest jahimaadest me tegelikult täna räägimegi, sellepärast et see uus Projekt, üks idufirma, millega sa tegeled, on erakordselt põnev, selle nimi on Pike-ID ja Pike-ID lubab täielikult kaitset rattavarguste ja kahjustuste vastu vaid mõne minutiga. Kõlab päris hästi, Mart, kas sa, alustame äkki sellest, et sa seletad lahti, mis asi see Pike-ID, Pike-ID siis ikkagi on?

ICA-ID on, on Eesti-Saksa kindlustustehnoloogia startup, mis tegeleb jalgratastega. Jalgrattad on selline noh, hea kasvupalkkond, kus siis kindlustustehnoloogiat tarbija kindlustustehnoloogiat katsetada, et me teeme igasuguseid huvitavaid kindlustustehnoloogia arendusi ja samal ajal siis, siis proovime neid jalgrattakindlustuse peal samal ajal.

Okei, et kas ta on siis nagu varguse kaitse või pigem noh, et kui varastatakse ära, siis me maksame sulle kinni selle või mõlemat kuidagi?

Jah, tegemist on küllaltki tavalise jalgrattakindlustusega, inimene ostab endale jalgratta ja kui ta on üks nendest umbes kolmest poolest protsendist õnnetutest, kellel igal aastal jalgratas ära varastatakse, siis kui tal on Byk-ID jalgrattakindlustus, siis talle makstakse see jalgratas kinni ja ta saab osta endale uue jalgratta.

See kolm pool protsenti on mingi Eesti number või Euroopa keskmine, mis number see on?

See on Euroopa keskmine, Eestis ta ka juhtumisi ongi umbes kolme koma viie protsendi ümber, see varieerub tegelikult küllaltki palju. Osades Euroopa piirkondades ulatub peaaegu kahekümne protsendini, turvalisemates piirkondades kaks pool protsenti ja sinna vahele need numbrid kõik jäävad.

No aga tegelikult see ei olegi ju väga suur või selles mõttes, et noh. Tallinnas elades, see on selline igapäevateadmise osa, et nii kui sa jalgrattaga nina välja kuhugi pistad, siis hiljemalt paari tunni pärast on see ära virutatud. Tegelikult ei ole niimoodi või?

No võib, võib niimoodi öelda küll, kui neid numbreid ka, neid riske korrutama hakata, ehk siis et jalgrattaga sa sõidad näiteks viis aastat, on sul plaanis sõita, siis see tõenäosus, et ta viie aasta, eks ole, ära varastatakse, on vastavalt siis viis korda suurem. Üle kümne protsendi,

ikka väga väike ju. Kus need numbrid pärinevad, ega see, see on esimene üllatav moment tänases saates, et võib-olla seal tegelikult on, et kuna Eestis ongi nagu väga palju jalgrattaid ja enamus inimesi ei kasuta neid nagu linnas liiklemiseks, on ju, vaid noh, sõidavad sellega maal ja panevad aeg-ajalt auto katusele ja sõidavad kuhugi Peipsi äärde näiteks või mere äärde, et siis neid jah, ei varastata, aga tõenäoliselt nüüd nendest nagu igapäeva liiklemisjalgratastest see protsent peab olema oluliselt suurem, mis ära virutatakse.

Noh, see on tegelikult nii ja naa selle kohta, väga häid numbreid tegelikult ei olegi, sest väga paljud inimesed üldse, kui neil jalgratas ära varastatakse, siis umbes. Tegelikult ainult umbes üks kolmest inimesest teeb politseisse avaldus ja need ülejäänud numbrid pärinevad ohvri uuringust. Inimesed lihtsalt ei lähe teatama, kui neile jalgratas ära varastati. Aga inimesed arvavad, et jalgratas on neil näiteks kuskil garaažis või panipaigas turvaline, siis tegelikult see niimoodi ei ole, varastatakse väga meeleldi jalgrattaga, just nimelt nendest jutu märkidest turvalist Lojupaikadest ja näiteks talvel ja sellepärast siis inimesed võiks eeldada, et, et jalgratas on ohuks, siis kui ma suvel parasjagu lähen kuskile ja panen selle näiteks käidavasse kohta ketiga lukku, siis tegelikult see ei tähenda, et vargus tõenäoliselt siis väga suur on, sellepärast et, et sama hästi võidakse ära varastada näiteks keldrist.

Jajah, see kuidas, kuidas see paiki, paik-aidi selleni jõudis, mis, mis selle paik-aidi lugu on, tõenäoliselt kellelgi varastati ratas ära loojatest ja siis ta mõtles, et no nüüd tuleb teha.

Bykki-ID loost ma tegelikult väga palju ei tea, sellepärast et Bykki-ID-s ma olen, olen tööl ja liitusin nendega veebruari algusest ja ettevõte ise on aastavanune. Nii et kuidas nad täpselt jõudsid selle mõtteni selle kohta, ma ei oska öelda, kuid nad alustasid, meie alustasime jalgrattaregistrist ja hiljem startup bootcamp Berliin. Ärikiirendis või idufirmade kiirendis, siis, siis kui tekkis küsimus, kuidas jalgrattaregistrit, millest, asi jalgratta turvamärgist, millest asi algas, et kuidas seda rahaks keerata, et siis kindlustus võiks olla see tee ja, ja sellest hetkest alates mindi siis selle kindlustuse ärisuunaga edasi.

Okei, kas seal on nagu mingi nagu kaks komponenti, eks ole, et mina ka mäletan Pike-ID ja see nimi ka nagu viitab, et, et iga jalgratast saab mingit templi endale külge. Või ei ole see nii?

On õige, iga jalgratas, et selleks seda kindlustada peab endale saama turvakleepise ja see turvakleepis, mis on siis tegemist QR-koodiga kleebisega, mis on turva ses mõttes, et see sulab jalgratta värvi sisse, nii et seda eemaldada ei saa, see on üsnagi selline tööstusliku olemisega kleebis. Mis pärast meil see kleebis on, see on tegelikult natukene laiem teema. Nimelt kõikvõimalike selliste tarbeesemete kindlustuses Sellepärast, et kindlustusfirmade jaoks on kohutavalt kallis tulla veenduma, kas sul näiteks on olemas see mobiiltelefon, laptop, jalgratas. Mida sa ütled, et sa parasjagu kindlustad, kas see sel hetkel on näiteks sul võib-olla ostutšekk, aga võib-olla see asi ise varastati juba nädal aega tagasi ära, mida sa kindlustad, aga kindlustus ei tule seda. Seda vaatama, samamoodi sa võid kindlustada jalgrätta ja ütled, et see on, on väga kihvt süsinikraamiga võistlus jalgratas, kuid tegelikult on see hoopiski üks vana järeliukas. Samuti on kindlustusfirma, kui nad saadaks ühe kõrge kraega mantliga inimesed seda kontrollima, siis see läheks niivõrd arutult kalliks, võrreldes selle kindlustuspreemiaga. Et seda ei saa teha, mille tulemus on siis muidugi kindlustuspettused, ehk siis kindlustatakse asju, mida kas ei ole kunagi olemas olnud või, või mida enam ei ole olemas või siis mille väärtus ei vasta sellele, mida inimesed ütlevad. Me, meie see kleebis on osa sellest kindlustustootest, nimelt kui inimene jalgratast kindlustab, seda saab teha ainult läbi mobiiliäpi. Ja mobiiliäpis on see protsess selline, et mobiilikaamera suunatakse siis või suumitakse sisse selle QR-koodiga kleebisele, Siis süsteem ära ja ütleb, et taganeb mõned sammud, niimoodi tekib viiesekundiline lühivideo sellest jalgratast koos selle kleebisega, mis kindlustus ja. Et inimene X, kes on meil siis autoriseeritud läbi maksevahendi, oli koos jalgrattaga Y, millel oli see QR kood küljes, oli ajal Z, viibisid ühes kohas. Loomulikult ei ole see absoluutne turvagarantii, sellepärast et on võimalik, ma ei tea, laenata kuskilt jalgratasse või, või mis iganes, et noh, pahaseid inimesi leidub, leidub alati, aga see lisab lihtsalt ühe teatud sellise turvalisuse taseme kogu sellesse protsessi. Kui kindlustus on vähem riskantne, siis on võimalik teha kindlustuspreemiad odavamaks, ehk siis inimene peab kindlustusest vähem maksma. Ja see on nii, et nii, nii algab sellest tegelikult sellest turvamärgistusest, algab selline, selline pikem kindlustustehnoloogiline protsess, mis võimaldab meil pakkuda parema hinnaga kindlustust.

Okei, aga nojah, tüüpilise eestlasena ma hakkasin kohe mõtlema, et kuidas ma saaksin teid huiata, et kui ma jalutan näiteks mööda tänavat, näen, et keegi on mingi üle kihvti uue ratta pannud posti külge, on ju, et võib-olla ma panen talle selle QR-i sinna külge, teen pildi ära, see ei ole üldse minu ratas, ma jalutan mööda, võib-olla ma olen üldse välismaal näiteks sel puhul, ja pärast ütlen teile, et see oli minu ratas, varastati ära.

Jah, põhimõtteliselt selline võimalus on olemas küll sellisel puhul, küll kuna sa oled autoriseeritud läbi maksevahendi, siis kui see inimene, kes selle kleebise leiab pärast näiteks, võtab meiega ühendust ja mis. Me näeme kohe, et see kindlustus tuli läbi selle kleebise, mille osas meil on juba kaebus tekkinud, et, et mis kleebise te meie ratta peale panite. Nii et seal on võimalik, võimalik korki lennata küll. Kuid kindlustuses on, nii nagu kindlustus spetsialistid on meile ka öelnud, on lihtsalt mingisugune osakaal inimesi, kes otsivad igasuguses kindlustusmudelist mingit võimalust seda ära kasutada. Eks nende inimeste tuvastamiseks siis on. kõikvõimalikud andmeanalüüsi meetodid, need inimesed on siis kas varem midagi petnud või siis on, on võimalik muul moel tuvastada neid. Või noh, et

tõenäoliselt ma saan seda teha ühe korra, eks ole, et noh, ma ei saa nagu jalutada kord nädalas ringi ja mingit võõrast ratast enda omaks,

noh. Et sa seda üks kord teed, aga praegu on kindlustuses, et kui me võrdleme seda olukorda, mida meie pakume, siis ja võrdleme seda praeguse olukorraga, kus tegelikult noh, Eestis jalgrattakindlustus varem tõsiseltvõetavalt saab, Saadaval eraldi ei olnudki, paljudes Euroopa riikides on see saadaval ja keegi ei käi üldse vaatamas, mis jalgrattaga seal tegemist on ja seal on need, need kindlustuspakkujad selle situatsiooniga väga rahul ei ole me. Oleme läbirääkimistest päris paljude suurte kindlustusseltsidega, kellele see ideoloogia väga meeldib ja kes kinnitavad, et, et see, et see probleem, et, et kindlustatakse kõige võimalikke kujutelda vaid varaselt, see probleem on vägagi olemas ja see meie lähenemine, mida me ise nimetame silmad läbi mobiilikaamera, see lähenemine tekitab päris suurt huvi.

Aa, okei, sest ma hakkasin ka mõtlema praegu meie, sinuga vesteldes, et mul on laenuga ostetud korter, kus on peal kohustuslik kodukindlustus, eks ole. Ja, ja kodukindlustuse osad on ka igasugune minu vallasvara, tuli välja. Ja isegi see ei pea olema seal korteris ega seal majas ega seal koridoris, see võib-olla lihtsalt minuga kaasas. Et kindlustuspakkumine ongi täpselt selline, et, et ma arvan, et isegi jalgratas läheks tõenäoliselt selle alla ja kindlasti siis, kui ta mult garaažist ära varastatakse ja, ja seal käiski see täpselt samamoodi, et ma logisin lihtsalt ühte internetipanka ja ütlesin seal, et mul on uus kivimaja ja mul on vara, ma tahan selle kindlustada sellise summa peale, Vajutasin next, next, kandsin raha üle ja oligi kõik, mitte keegi kordagi sealt ei võtnud minuga ühendust, ma ei pidanud mingeid check'e saatma, mitte midagi, et ma tõenäoliselt võiksin, kui mul mingi kindlustusjuhtum tekib, siis lihtsalt kirjutada neile, et varastati ära viie tuhandene ratas. Ja, ja neil ei ole mingit infot selle kohta, kas mul see üldse kunagi on olnud, Ja iseenesest noh, esmapilgul see on ju kummaline, kuidas nad siis saavad nii teha, aga ma just arvangi, et nende jaoks oleks, kui nad peaksid nagu palgal armeed, inimesi, kes käiksid kogu aeg iga päev kontrollimas, mida ma nüüd ostnud olen, et siis see, see äri ei toimiks enam nende jaoks, et neil on ilmselt sisse arvutatud, see pettuseprotsent ja me kõik kamba peale maksame ka seda kinni.

Just täpselt nii see on, kindlustus tegelikult on üllatavalt ebaefektiivne äri, et päris palju me näiteks räägime sellest, kuidas taksondus on olnud ebaefektiivne äri. Ja et kuidas siis näiteks Uberi või Taxifyi sugused ettevõtted toovad läbi mingisuguse tehnoloogilise ärikanali, toovad siis süsteemsust ja efektiivsust sinna ja, ja muudavad seda olemasolevat äri. Vot lõpptarbijatele suunatud kindlustus on ka üks ääretult, ääretult ebaefektiivne äri, kus tegelikult. Kui sa kujutad ette, et see maksab näiteks, ma ei tea, autokindlustust, kasvakindlustust, no näiteks, ma ei tea, viissada eurot aastas. Et siis sellest viiesadast eurost inimesed, ma, intuitiivselt kujutavad ette, et päris suur osa läheb selleks, et kui su autot midagi juhtub, siis sulle makstakse kahju välja. Või siis, või kellelgi teisel juhtub, makstakse vastavalt talla välja. Tegelikult on see kulustruktuur ikkagi selline, et noh, näiteks hea näide on, et agentidele makstakse päris sageli näiteks kuni neljakümne protsendilist vahendustasu kindlustusseltside poolt. Et nelikümmend protsenti läheb nagu selle peale, et üldse agent on nõus sulle selle, selle kindlustuse maha müüma. Hakkame siis edasi vaatama, siis on mingisugune osakaal, on kõikvõimalikke ebaefektiivsusi, pettusi ja mitte võib-olla otselt pettusi, vaid selliseid asju, mida klient nii-öelda eelistab enda kasuks tõlgendada. Siis on kahjukäsitluse kulud. Siis see, et keegi on, ütleme, et auto läheb katki, keegi vaatab, et auto on katki. Siis samamoodi pakkumise tegemise kulud, klienditoekulud ja nii edasi. Et tegelikult on, on kindlustustooteid, kus on kuni isegi ainult kümme protsenti kulub kindlustushüvitisteks ja ülejäänud on selline noh, Kummaline vahv, mis sinna ümber tekib, nii et seda ebaefektiivsust, ebaataktiivsust, mis on kogu kindlustusäris, eriti just muidugi tarbija valdkonnas on kohutavalt, kohutavalt palju ja see on. See on valdkond nagu insurance tehnoloosia, on, on nüüd, nüüd on ka järjest rohkem akseleraatoreid näiteks, mis tegelevad just nimelt kindlustustehnoloogia asjadega ja see on. Et selline start-up'ide huvi selle vastu, kuidas kindlustusvaldkonda süstematiseerida ja efektiivseks muuta, on viimasel ajal muutunud palju suuremaks.

Aga sa ütled, et, et see jalgrattakindlustuse nišš, kus teie olete, on ainult üks, üks nagu haru sellest, et põhimõtteliselt kogu kindlustusvärki võiksid idufirmad lähematel aastatel kõvasti reformida?

Jah, täiesti, täiesti kindlasti. No meie siis läheneme sellele, sellele kindlustustehnoloogia valdkonnale läbi nagu kahe sellise prisma. Esimene prisma on jalgrattad. Miks siis jalgrattad? Jalgratastel on paar head põhjuse, mis pärast me jalgrattaid vaatame, esiteks jalgrattad on asjad, kus, mille kargus on tõsine probleem, Euroopas varastatakse aastast kolm koma viis miljonit jalgratast. Kümme tuhat jalgratast varastatakse Euroopas iga päev. Jalgrattaid üles üldiselt ei leita, nii et kui see on, kui see on kadunud, siis, siis Siis tuleb sellega hüvasti jätta, need väga sageli selline tööstuslik jalgrattavargus käib niimoodi, et sõidetakse ühest riigist mingisuguse bussiga teise riigi, varastatakse bussi jalgrattad täis ja turustatakse hoopis teises riigis, et neid leida on raske. Üks koma kaks kuni üks koma viis miljardit eurot kantakse Euroopa Liidu, Euroopa majanduspiirkonnas, siis klientide poolt kahju. Jalgrattaid varastatakse palju. No vaatame üldse, mis jalgratastega toimub, siis jalgrattad, jalgrattad on, teevad omamoodi, buumi läbi. Esiteks muidugi e-jalgrattad, mille müük tõuseb kakskümmend protsenti aastas juba, juba siin viimased kuus-seitse aastat. Ja teiseks, jalgrattad muutuvad aina rohkem selliseks nagu uhkuse ja elustiili asjaks. Kui varem olid need rohkem sellised praktilised sõidukid, siis noh, vaatame näiteks Hispaanias on keskmine jalgratas viie aastaga muutunud kaks korda kallimaks. Umbes kahesaja kahekümnelt eurolt, tegelikult neljasaja kuuekümnele eurole, isegi rohkem kui kaks korda kallimaks. Madridis, Barcelonas on, on tohutu kallite linnasõidujalgrataste buum. Poola on väga tugevaks jalgrattariigiks muutunud, Poolas on jalgrattad muutunud viie aastaga kolm korda kallimaks. Rootsis UK-s viiendiku võrra üldiselt, kõikides arenenud riikides on jalgrattad aina kallimad, mispärast, inimesed hoolivad jalgratastest rohkem.

Palju inimesed maksavad Lääne-Euroopas oma, oma tavalise ratta eest? See on ilmselt sadades eurodes.

Sadades eurodes. Euroopa keskmine jalgratas maksab nelisada kolm eurot, on riike, kus näiteks Rootsis maksab keskmine arvates kaheksasada nelikümmend neli eurot, mitmetes riikides on need hinnad sellised.

Okei, see on ju tõsine summa tegelikult, kui sa, kui sa sellest ikka ilma ajad ja pead iga kuu aja vastama, siis see on nõme, nõme lugu natukene.

Just, just nimelt ja see on asi, mis, et jalgrattad meie uskumuse kohaselt ei kao nagu ära, et see ei ole niimoodi, et, et nagu Kodak näiteks kunagi kujutas ette, et, et see digifotograafi asi läheb üle, et küll need filmid tulevad kunagi tagasi, et nad ei tule tagasi. Ja samamoodi linnadest jalgrattad ei kao ära, ei ole niimoodi, et, et näiteks järgmine põlvkond võib-olla näiteks meie laste põlvkond hakkab uuesti Ikka kõige populaarsem asjad, jalgrattad ei kao linnadest mitte kuskile, pigem vastupidi, linnad muutuvad järjest jalgratta kesksemaks. Ja kui inimesed on, on, tahavad ja osalt ka on sunnitud kasutama peamise liikumisvahendina jalgratast. Siis see muutub uhkuse objektiks ja, ja need jalgrattad muutuvad, muutuvad kalliks ja see ei taha, et need varastatakse.

Selge, me peame tegema siia pausi ja oleme kohe tagasi.

Restart.

Restartisaade läheb edasi ja me räägime täna Eesti jalgrattakindlustus- ja ülesotsimise võib-olla firmast Pike-ID ning mul on hea meel, et minuga räägib sellest praegune Pike-ID äriarendusjuht, meie endine Restartisaatejuht, minu hea kolleeg Mart Karve. Me rääkisime sellest, et jalgrattad lähevad järjest kallimaks ja teie nutikalt proovite neid kindlustada odavamalt, kas me võime nii-öelda, et odavamalt, kas kogu see tehnoloogia, mida te siin olete sisse pannud, võimaldab olla nagu odavam turul, kui nagu näiteks, kui ma läheks suvalisse kindlustusseltsi ja ütleks, et kindlustega ära, Muratas?

Jah, noh, siin on loomulikult veristada nagu kahte küsimust, et kas me oleme odavamad klienti jaoks või me oleme odavamad nagu enda jaoks, et kas me ostame kindlustus sisse odavamalt, see ei tähenda ilmtingimata, me peame seda kindlustust odavalt edasi minema, eks ole. Et meil see kulu eelis on täiesti selgelt olemas, ehk siis, et me suudame osta kindlustus sisse odavalt. Kui palju me tahame sellest, sellest tulust kliendile või sellest võidust kliendile edasi delegeerida, on juba noh, on juba järgmine küsimus, sellepärast et me ei paku kliendile ju, ju ainult. Ainult hindame, pakume kliendile ka mugavust, et ta ei pea, näiteks kui tavaline kindlust, kindlustamisprotsess on selline, et sa pead näiteks helistama siis Lääne-Euroopas sageli kindlustusmaaklerile. Kirjeldada talle ära, mida sa tahad, lased pakkumise saata, siis täidad mingeid vorme, kus küsitakse mingisuguseid imelikke küsimusi ja, ja nii edasi, et see kõik nagu. Et see, et see ei ole kliendi jaoks kuigivõrd, kuigivõrd mugav. Ja samal ajal läbi selle mugavuse me muudame ka selle protsessi efektiivsemaks, mis tekitab meile siis peale, kui ma nimetasin, et üks nagu viis, kuidas me saame kindlustust ise teha odavamaks, ehk kui me tõstame kindlustusest mingi riski välja, siis kindlustus muutub selgelt odavamaks. Vähemalt siis nii-öelda, ütleme, kindlustuspakuja jaoks muutub selle kindlustuse pakkumine odavamaks, milles siis on võimalik mingisugune osa sellest, sellest võidust kliendile edasi delegeerida. Teine osa, kus see kindlustus muutub pakkumise mõttes fundamentaalselt odavamaks, on siis protsessivõidud. Kindlustuses on kahte liiki protsessi, üks on pakkumise tegemise protsess. See on see, et keegi suhtleb sinuga ja müüb kindlustuse maha, ehk siis mis võib võtta kuni seal nelikümmend või isegi rohkem protsenti kogu sellest kindlustuspreemiast, kulub sellele, et keegi sulle seda üldse maha müüb. Ja teine pool on siis see kahjukäsitluse pool. Eks see, kui midagi juhtub, tuleb inimesega suhelda, kahju selgeks teha, vaadata üle, kas kõik dokumendid vastavad nõudmistele ja, ja nii edasi. Mõlemal poolel, kuna me tegutseme MR-i kanalis, siis on meil teatud võimalus seda protsessi muuta efektiivsemaks, toon näite. Näiteks kui inimesed varastatakse ratas ära, siis kahjukäsitleja tavalise kindlustuse puhul nõuab, et vot nüüd saada meile politsei tõend. Meie kanalis ei olegi võimalik noh, hetkel Eestis küll on võimalik, aga, aga, aga arenduses ja nii, kui me läheme suurematele turkudele, siis kus meil on suurem skaala ja me ei jõua lihtsalt tegeleda üksikute kahju juhtumitega, siis see nupp, mille kaudu saab äpist öelda, et ratas varastati ära ja teha kahjunõue, on senikaua hall, kuni see pole juba sisse pildistanud seda politsei tõendit. Seega me võtame ära sealt, üldse keegi ei hakka helistama selle inimesele ja seletame see asi politsei tõendena, kust seda saab, vaid lihtsalt inimesele öeldakse äppis ära ja enne ta, enne kui klient ei ole seda nii-öelda tööd ise ära teinud, seda kahjukäsitluse dokumentatsiooni tööd, enne seda ta ei saagi üldse seda, seda kahjunõuet teha. Nii et see on nagu teine selline efektiivsuse allikas, kust, kust meil on võimalik tekitada kuluefektiivsust. Okei,

see äpi osa on, ongi nagu tegelikult see innovatsiooni kese, ma saan aru, kas äpp on innovatsioon või, või kleep see kahe peale kokku?

Äpp ja kleeps kahe peale ja kokku, ehk siis see silmatäbi mobiilikaamera, kui meil ei oleks seda kleepsu, mis on siis unikaalne ja, ja mille kaudu meie süsteem saab aru, et see on meie kleeps ja et, et see on unikaalne kleeps, et meil ei saa kahte ühesugust kleepsu olla, siis, siis need kokku annavad selle, et me suudame siduda ühte kohta kokku inimese, objekti ja aja.

Räägi sellest kleepsust natuke, see kõlab nii huvitavalt, mis, mis imeasi see on, mis sulab sinna värvi sisse, nii et sellest enam mitte kunagi lahti ei saa?

Peab ütlema, et ma ei ole tööstuskeemik, aga ma tean, noh kleebised on, nad on kleebise peale, ei ole isegi mitte trükitud. Vaid see on kahekihiline mingisugune imelik materjal, kuhu on laseriga graveeritud siis kogu see QR-kood ja informatsioon, mis seal peal on. Ja seda kasutatakse näiteks ka autotööstuses garantiikleepekate jaoks ja see on mingisugune. Keerulisemat sorti kleepakas ja, ja kui meil ükskord kontorisse kast neid kleepakad jõudis, ma küsisin, et muide, mis see kast maksis, siis see oli mingisugune väga-väga suur summa, mis ulatus mingitesse tuhandetesse eurodesse, nii et need kleepsud on niisugused, nad on, nad on ilusad. Sellised nagu hõbedased ja siis on must, on sealt alt välja graveeritud, ka mu enda jalgratta peal on see, ma ütleks päris, päris ehteks lausa ja. Aga kuidas ta sinna, sinna liimis, ma muide, kui ma panin seda enda uue jalgratta peale, seda kleeps, ma teadsin, ma ei saa seda tead enam mitte kunagi ära, Et, et see ratta, et see jääb sinna, sinna nüüd nii-öelda, nii-öelda jõuks, see oleks nagu tätoveering peale, aga selle osas, kuidas ta seda teeb, ma jäänud vastuse võlgu.

Aga no kuidagi on ikkagi võima, kõik on võimalik hävitada, et selles mõttes ma võin võtta mingisuguse liivapaberi või mingi masina ja tähendab selle maha lihvida sealt pealt või ei ole nii?

Sa, jah, sa võid seda, seda teha, aga tegelikult sel hetkel see meid nii väga, no eriti ei huvita, kas sa selle lihvid maha, sellepärast et. Et see puudutab siis, kui me ratast üles leiame, aga rattait leitakse üles suurusjärgus kaks protsenti, et meie kulustruktuurist, et põhimõtteliselt küll, et meil on. See jääks protsess, et kui jalgrattad leitakse üles, siis kui me oleme inimesele kindlustushüvitise ära maksma, see jalgratas nagu meie kui kindlustaja oma. Et me võime seal näiteks maha müüa selle kaks protsenti jalgrattaid, mis me leiame, mis on meie jaoks muidugi suur peavalu selliste asjadega üldse tegeleda, et meile mingi kasutatud jalgrattad kuskilt tagasi tuuakse, mis tegelikult on meie omad. Sel hetkel, kui inimene on selle kleepisega kinnitanud, et ta on selle jalgrattaga ühes kohas viibinud, sel hetkel tegelikult meie kindlustuse, kuidas öelda, töövoos, see enam nii suurt rolli ei mängi, kas ta sellepärast maha lihvib.

No miks te siis üldse sellist high-tech nagu kleepsu kasutate, siis see võiks olla mingi suvaline paber, millega ta

Tegelikult kui on Eestis, meil on näiteks registris juba neli tuhat kakssada jalgratast, neid tuleb umbes kolmsada tükki nädalas juurde. Et seega arvestades, et, et kui väike Eesti on, siis päris suur hulk jalgrattaid juba Eestis on meie kleepsu all ja ma usun, loodan ja arvan, et jalgrattavargad juba teavad seda kleepsut, see oleks vastik kleeps. Ja kui sul, kui sa lähed jalgrattaparklasse tangidega jalgratast varastama, siis, siis noh, vähegi nagu, vähegi kaine ja võib-olla mitte eriti suure narkolaksu all varas peaks saama aru, et, et varastagu parem, see ratas, mis ei ole kleepsval, sest sellest nüüd on olnud. ma ei tea, liivapaberiga seda jalgratast töötlema ja siis pärast selle liivapaberiga nüütut jalgratast müüma justkui, et ja, ja kinnitama juurde, et tegelikult see ei ole parasjagu.

Jaa, jah, et kas mõttes, kui ostja näeb, et ma ei tea, kui suur see kleeps on, on ta postmargi suurune või, või ma ei tea, mille suurune?

Ma võiks öelda, et postmark on. Et

kui ta leiab kuskilt raami pealt sellise postmargi suuruse laigu, mis on selgelt nagu maha nühitud, et noh, siis see on väga suur kahtluse märk, eks ole?

Kindlustuses ei ole nagu väga palju absoluute, et need on kõik sellised väikesed faktorid, et, et me, et me, et me teeme selle jalgratta varga jaoks natukene vähem atraktiivseks, selle jalgrattaga on tal, kui, kui ta kätte saadaks sellele jalgrattaga, on võimalik koheselt tõestada, et ta ei ole selle mingi heaoskne omanik või heaosk või, või. Vaid koheselt on võimalik, et see on varastatud ratasse kindlaks teha, samuti nagu näiteks see meie silmad läbi mobiilikaamera, et see lisab teatud sellise turvalisuse kihi kindlustusprotsessi ja niimoodi me proovime leida selliseid väikeseid parandusi sinna kindlustuse ja riskiportfelli ja, ja samuti siis kliendi riskiprofiili, et seda asja parandada nagu viiekümne väikese pisiasja kaupa, muuta seda protsessi efektiivsemaks nii riskide kui müügimates.

Ma vaatan, et teil on mingi kahe, kahe aastmeline süsteem, et ratta lisamine sinna registrisse on tasuta, aga kindlustus on siis see tasuline toode nii-öelda

või? Jah, vastab, vastab tõele.

Kui ma lisan ta lihtsalt tasuta registrisse, siis noh, juhuks kui keegi kunagi selle üles leiab, ma saan tagasi, et see on mul selline väike nagu lootus lihtsalt või ma selle eest ju rohkem midagi muud ei saa?

No jah, võib öelda küll niimoodi, et, et see on mõeldud selleks, et, et siis nagu noh, et jalgratas on sul, on sul, on sul registreeritud, kui sa varastuseks ära saad tagasi ja teine võib-olla noh, üks näide, mis kasu sellest võib veel olla, on see, et inimesed, kes müüvad kasutatud jalgrattaid, mis on registrid nende nimel, peaksid olema siis, siis vähemalt on teada, Et see jalgratas oli noh, mingisugusel hetkel, hetkel nende oma, eks, et me näeme seda tulevikus või loodame selles tulevikus ka mingis osas garanteeritud ausate jalgrataste müügiplatsi, et kui sa müüd jalgratast, siis sa lingid näiteks Byk-ID profiilile, et see jalgratas on tõesti praegu minu oma ja kui sa müüd selle ära, Siis on meil omanikuvahetuse funktsioon, sa annad seal lihtsalt teisele inimesele paika, ID registrisse jalgratta üle. Noh, ma usun, et neid inimesi on väga palju, kes soovivad osta kasutatud jalgratast ja kes täiesti kindlasti tahavad, et see ei oleks varastatud.

Ja, jah, no iseenesest on muidugi lahe mõte ka näiteks hakata teiste inimeste jalgrattaid enda omaks kuulutama sellega, et noh, mitte isegi raporteerima varastatuks, vaid näiteks kõndima mööda linna, paned kleepsu külge, teed pildi, on ju, ja siis pöördub tee poole, näiteks kahe päeva pärast ütlen, et ma näen, et see vend sõidab minu rattaga, näete, mul on temaga pilt ja üks kleeps on ka peal, ise panin, aga...

Ma vaatan, et seal on palju kiuslikke inimeste seltskonnas viibinud ja neid palju eriti teid.

Jah, jah, aga tegelikult, kuna sa oled äriarendusjuht, me võiks sellest äripoolest ka natuke rääkida, et kui palju see Byk-ID on siis Eesti ja kui palju ta on Saksa ja kuidas see asi üldse on?

Ärikiirendid tavaliselt nõuavad, et ettevõte asutatakse sellesse riiki, kus see ärikiirendi tegutseb, sellepärast et siis need ettevõtted tegutsevad selles õigusruumis. Kus on seal ümbritsevad investorid ja, ja nii on ka näiteks on startup bootcamp Berliiniga seotud investorid, ingelinvestorid sees. Ja sellepärast siis noh, on vaja, et, et, et kuna. Kuna siis akseleraatorisse sai mindud Saksamaale ja, ja osad tuumikinvestorid on Saksamaalt, siis sellega seoses on tegemist Saksa ettevõttega. Sakslasi meil tööl hetkel küll on ainult üks juhtumisi, nii et lõviosa inimesi on, on meil siiski eestlased.

Aga te olete Saksa kiirendis?

Me olime Saksa kiirendis ja meil on seal laud, laud ka olemas. Aga hetkel me ei ole noh, kiirendi programm on läbi ja me, me oleme siis nii-öelda nende, nende vilistlane.

Ahah, aga kas see tähendab, et teil on kuskil investorite raamil, aga te tegu, tegutusete või olete iseseisvalt kasumisse jõudnud, kuidas see pool teil praegu on?

Me oleme praegu, nagu öeldakse, siis pre-revenue või siis, me veel ei, veel ei teeni raha ja oleme siis, siis me ei ole, me oleme protsessis, et leida. Product market fit või ühesõnaga, et siis leida toote ja turu sobivuse, sobivuse koht või tõestada see järgmise. Faasi investoritele ära, nii et me oleme praegu selline, selline klassikaline ingelinvestorite raha peal tegutsev ettevõte. Mis siis valmistab tehnilist, mis valmistab ette tehnilist lahendust. Ning üritab tõestada siis, siis numbritega seda, et sellele lahendusele on olemas, olemas nõudlus, seda siis nii partnerite osas, sellepärast et meie jaoks, et me suudaksime opereerida, on meil vaja päris häid partnerlusi nii kindlustusfirmadega kui jalgratast jaemüüjatega nendes riikides, kus me tahame tegutseda, kui et on kliendipoolne huvi olemas selle toote vastu. Ja siis, kui meil on see product market fit mingite numbritega tõestatud ja me saame näidata näiteks, mis on meie kliendi omandamise kulu. Mis on meie kliendi elu ja tulu ja tekivad sellised mõõdikud, siis me muutume selleks niinimetatud seed stage ettevõtteks, mis siis saab minna ja teha oma, oma esimese riskiinvestoritelt kaasatud rahastamisraundi, mida meie siis proovime teha sügisel.

Okei, kas sa võid öelda ka, kes, kas teil on Eesti investorid või kelle, kes need inglid on, kes teile raha on pannud?

Meil on peamiselt Eesti ja Saksa investorid inglid.

Palju te, sa ütlesid, siin on Eestis on mingi neli tuhat midagi ratast, eks ole, registris? Jah. Jah, et kus on need turud, kus te, kas, kas te väljaspool Eestit ka nagu aktiivselt tegutsete, et inimestele ütlete, et pange oma rattaid, et Saksamaal on kindlasti rohkem rattaid kui Eestis?

Ei tegutse aktiivselt, sellepärast et meil ei ole sellel, sellel, kui meil ei ole võimekust pakkuda parasjagu näiteks Saksa turul kindlustust, siis meil sellest, et need inimesed sinna registreerivad oma ratta. Et noh, see meie jaoks on, on suhteliselt tühi tegevus, sellepärast et meil ei õnnestunud neid konverteerida maksvateks kindlustajateks ja sellega seoses. Meil on küll välismaalt päris palju registranti, äkki meil on küll. Me neile mingisugust turundust ei tee, me tegutseme praegu selliste turgudega nagu Hispaania, Suurbritannia, Poola, Saksamaa, Taani. Erinevatel põhjustel oleme vaadanud sellised riigid välja, kus me siis suhtleme kindlustusandjatega, et saada endale võimalikult hea kindlustusstiil ja teiselt poolt suhtleme jalgrataste jaemüüjatega, et jaemüüjad võtaksid meie kindlustuse endale soovitada, pannaksid näiteks kaasa. tasuta proovikindlustusi nende poolt ostetud uute jalgratasega ja muul moel siis teeksid meiega koostöös.

Nii et kindlustust ei paku ise, te lihtsalt vahendate mingeid suuri seltse?

Just täpselt.

Ahah, me teeme siia teise pausi ja varsti läheme edasi. Restart jätkub, räägime idufirmast Byk-ID, kes pakub nutikamal ja natukene paremal moel jalgrataste kindlustamise võimalust. Kui palju teil Eestis kindlustuscase's on, kas sa oskad nagu peast öelda, et kas seesama protsent, mis sa saate alguses ütlesid, on see näha ka teie baasi pealt, et sealt lähebki mõni protsent neid jooksu?

Seda ma peaksin nüüd ausalt öeldes, ausalt öeldes vaatama, vaatama back-end'ist, kui palju meil neid varastatuid, varastada rattad on. Aga meil see praeguse protsent, ma arvan, ei ole päris adekvaatult, see on üsnagi kõrge, see on kõrge tõenäoliselt sellepärast. Et kui ma hakkan vaatama neid üksikaid varastada rattad, siis nad kipuvad ilma piltideta olema mõnikord, mis tähendab seda, et inimesed on lisanud jalgrattaregistrisse otsuse check'i aluse, siis kui see neile on juba varastatud, mõnes mõttes nagu too little too late võib-olla, et, et. enne kui jalgratas, kutsukski üles, et enne kui jalgratas võiks registrisse minna, siis enne, kui ta on ära varastatud, pärast seal võib-olla selles nagu natuke väheneb.

Jah, aga samas, ega eks see ongi, vaata, inimestele nad ju ei viitsi enne, kui, kui häda nagu käes ei ole, kuidas sa jõuad nendeni selle mõttega, et tee see parem kohe ära? Mis sa ütled neile? Loedki epistlit, ütled, et üks kord see võib sul ikkagi minna jooksu ja siis sa oled õnnelik, et see turundus võib päris keeruline olla.

Turundus on keeruline, keeruline, eriti Eestis, sellepärast Eestis on kindlustusturg, eriti eraklientide osas on, on alaarenenud, ehk siis Eestis ei ole sellist tugevat kindlustuskultuuri. On riike, kus on, kus kindlustatakse, kus eraisikud kindlustavad kõike ja kus on täiesti loomulik, nagu näiteks noh, näiteks meil on peres selline üleeuroopaline vastutuskindlustus. Ja kui me näiteks läheme lastega reisile ja lapsed lähevad jalgpalliga naabrimaa ja akna näiteks löövad katki, siis meil on selle jaoks kindlustus, kui seal mingi. mingisugune tohutu suur, ma ei tea, näiteks mingi vitriinakend, mis võib maksta tuhandeid eurosid, siis meil on spetsiaalne kindlustus selle ajaks, see on täiesti loomulik, et, et selliseid imelikke kindlustusi, mida Eestis tegelikult väga palju inimestel ei ole. Nii et Eesti on mõnes mõttes selles suhtes ka erikaaslased, inimesed on kuidagi nagu natuke lühiperspektiivi mõtlemisega, et et jalgratas on rõõm siis, kui see on ostetud ja kes tahaks seda rõõmu rikkuda selle mõttega, et äkki see näiteks varastatakse kunagi ära. Noh, teistes riikides, eks ole, nagu Ü Inimestel on nagu, nagu. Kindlustada, noh, ega mis me muud oskame öelda, kui seda, et kui ma vaatan näiteks seda, mis jalgratastega inimesed ringi liiguvad, linnas liiklevad, siis väga sageli need jalgratad on ikkagi üsnagi koledad. Ja miks nad on koledad, noh, eks nad on koledad, sellepärast, et no odavad inimesed ei taha kalli jalgrattaga sõita, sest nad kardavad, et varastatakse ära ja varastataksegi ära. Et selle asemel, et sõita ringi ühe koleda panniga, sest jalgrattaga sõitmine on niivõrd see vahva asi, et võiks lubada endale hea jalgrattaga sõitmist ja kui vaadata, minna lehele ja vaadata, mis tegelikult need, nende kindlustuste kuutasud on, siis selle rõõmu eest, et on võimalik normaalse jalgrattaga ringi sõita, ma arvan, et, et igaüks võiks, võiks leida need mingisugused vähesed eurod kuus ja, ja seda maksta.

Jah, no sa ise elad Brüsselis, mis ei ole väga kaugel ju Euroopa jalgratta Mekast, Amsterdamist, kus kõik sõidavadki, no enamus sõidab sellistest roostest logude pannidega ringi, kas see turg ei, ei ole tulnud teinud mõttesse või?

Noh, tegelikult me, Hollandis on jalgrattakindlust see turg küllaltki, küllaltki hästi arenenud ja, ja eks noh, sellepärast ongi, et, et. Et seal on palju jalgrattad ja Hollandis nad on tegelikult oma jalgrattakindlustusega probleemides ja, ja kindlustusseltsid on üsna pettunud kogu selles, kogu selles asjades, et neil ei ennast sellega eriti hästi raha teeneda, sellepärast et kõik need. Need noh, kindlustusäriprobleemid on seal väga hästi välja joonistunud, mida me tegelikult üritame ka lahendada. Me sarnasele turule, me tegeleme tegelikult Taani turuga, mis on mõneti Hollandi turuga sarnane, kus jalgratta kindlustuse penetratsioon kallimatuse ratta, kallimate rataste osas on väiksem, eks, et seal on meil natukene parem seda teha, aga samal ajal jalgratastega liiklemise osakaal on, on Kopenhaagenis sarnane Hollandi linnadele, nii et me, me mõnes mõttes nagu me teeme nagu pseudo-Hollandit natuke Taani.

Nojah, tegelikult noh, tõesti Kopenhaagen on ka täpselt sama suur jalgrattalinn, ma arvan, kui, kui aastal, meil on vähemalt samas suurusjärgus. Sa mainisid ise Hispaania ja Suurbritannia turge, räägiks natuke sellest äriarenduse protsessist ka, kindlasti meie kuulajatele on huvitav, milles sinu töö nagu seisneb, mida sa teed, kuidas sa arendad ühte sellist äri?

Üks töövaldkond, mis, millega ma tegelen, on siis saada head kindlustuspartnerlused ja sellega on see probleem, et selleks, et meie äri toimiks, peame me ostma kindlustus sisse nagu väga hulgi. Et sellised diilid, mida me, mida me teeme, nagu üks Eesti hea mentor ütles, on, et. Peab saama läbirääkimisi sellele tasemele, kus räägitakse läbi. Et meil on võimalik minna ostma kuskilt agentide käest, näiteks seda kindlustusi edasi müüa. Aga siis oleme me juba nagu, nagu seal ahelas niivõrd allpool, et meil ei saa see lihtsalt mitte kuidagi toimida, see äri. Ja sellepärast me peaksime justkui minema, sisenema kindlustusseltsidega läbirääkimist sellele tasemel. Kus me räägime siis kümnest tuhandetest poliisidest aastas. Aga meil ei ole muidugi olgu siis neid kümneid tuhandeid poliise aastas. Ja, ja meil ei noh, ja, ja kui me, kui me ei saa ja, ja seal tekib munakana situatsioon, et kui me ei saa sisse läbirääkimistasemele ehk juhatuse tasemele läbirääkimistrateegilisele tasemele, siis me ka ei jõua mitte kunagi selliste kogusteni, et, et saada seda, seda toimivat hinnataset. Ja suur osa tõest ongi selline, et ma käin läbirääkimas Euroopa ja maailma suurte kindlustusseltsidega ja proovin maha müüa neile seda strateegilist visiooni. Et me oleme kahe nende jaoks olulise sellise risma nagu kokkupuutepunktis. Teine oluline on siis M-äri, sellepärast et, et M-äri on üks asi, mis on kindlustajate jaoks praegu väga huvitav, kui näiteks online kaubandus, ehk siis see, mis läbi brauseri tehakse. Kasvab umbes kümme kuni kaksteist protsenti aastas ja teeb seda Euroopas ja Ameerikas juba viimased viisteist aastat. Siis mobiilkonverts kasvab Euroopas näiteks keskmiselt nelikümmend kaks protsenti aastas. Ja seejuures M-kommerts on loomulikult, nagu võib arvata, on eriti võimas just noorte kaheksateist kuni kolmekümne nelja aastast seas. Võrreldes siis kui traditsiooniline online kaubandus, mis toimub läbi brauseri, on tegelikult juba, juba ealine distributsioon on muutunud küllaltki. Võrdseks, et, et igas eas inimesed ostavad ja kui kindlustuseltsid mõtlevad selle peale, kuidas pugeda naha vahele nendele inimestele, kes näiteks on praegu tudengid või, või just ellu astunud, kellel võib-olla ei ole veel enda kodu, kellel näiteks on üürikodu. Et kuidas nad viia sisse sellesse kindlasse mindset'i, siis M-kommerts on asi, kus nad näevad, et toimub väga kiire areng, millega on võimalik kõnetada neid. Noori inimesi, kellel täna võib-olla peale jalgratta ja läppar ei ole palju midagi muuda, kes tulevikus peavad olema need tuumikkliendid keskealistena. Et noh, kuidas siis selline strateegiline visioon müüa maha suurtele kindlustustegijatele Ühendkuningriikide eest Saksamaal ja nii edasi. Ja nii ongi, ma olen see aasta käinud, ma arvaks, et kuskil noh, see veebruari algust saadik umbes kaheksal. kuni kümnel reisil, kohtumistel Londonis, Berliinis, Kopenhaagenis, Soomes ja ja nii edasi, selle, selle eesmärgiga, et müüa kindlustuspartneritele maha mõte, et, et, et kuigi me oleme täna väike, väike start-upike, siis me tegeleme mingisuguse väga suure ja olulise asjaga ja nad peaksid võtma meid siis kõrgel tasemel läbirääkimiste

lauda. Kuidas see, kuidas see õnnestub sul, see müügiprotsess ilmselt on nagu päris pikk, et kas, kas sul on mõni allkiri ette näidata ka või ei ole?

Jah, jah on. Me teeme alguses siis sellised nagu ühiskavatsuste protokollid ja, ja liigume, liigume neist edasi. Ja aga samal ajal, et jõuda siis selliste kindlustusseltsidega, noh näiteks mul üks, üks tuttav Poola startup kulutas poolteist aastat, nad tegid sellist kindlustus, kindlustustoodet, kus on siis, kus jälgitakse GPS-i ja OBD-ga, jälgitakse autoga sõitmise nagu sõidustiil ja selle põhjal arvutatakse kindlustuspreemiat. No neil kulus kindlustuskoostöö saamiseks Poolas näiteks poolteist aastat. Et kindlustusfirmad ei ole kindlasti nagu kiired ja äkilised, nii et, nii et nendega noh, nendega toimetamine nõuab sellist noh, nõuab kannatust ja, ja, ja järjepidevust. Ja, ja noh, üldiselt neisse nagu suurtesse firmadesse sisse pugeda on küllaltki raske. Peab ütlema, et eestlased, et, et see Eesti, Estonian Mafia, see Eesti töö, mis staatus. Kui on näiteks mõne Euroopa start-up ja kaudu saad eitro näiteks mingisuguse kindlustuse inimese juurde, siis tavaliselt neid intervjuuid võetakse nagu väga tõsiselt.

Okei, et sa saad vähemalt jutule, saad, saad uksest sisse, et võtavad vastu vähemalt?

Küllaltki hästi, et ma olen saanud introid ka näiteks noh, lääne partnerite kaudu ja mõned on nagu toiminud ja mõned mitte. Aga ma ütleksin, et kõik intro, mis ma olen Eesti start-up'i ette kaudu saanud, saanud, neid on võetud erakordselt tõsiselt mööda organisatsiooni, koheselt edasi soovitatud ja. On eeldatud, et, et kui eestlased soovitavad, ju see on ikka mingi tõsine asi ja, ja sellest ma ütleks päris palju abi praegu nendel, kes nii-öelda tulevad hiljem.

No sa ütlesid meie saate alguses ka, et sa oled Eesti-Saksa start-up, et sul on nagu, nagu kaks passi, et sa saad vajadusel kasutada ühte või? Et sa kuskilt ütled, et ma olen Saksa start-up?

Ma alguses ausalt öeldes kasutasin seda Saksa passi päris palju, aga ma ei, ma ei ütleks, et selles mingisugust kasu oli, et meil on Saksa aadress ja me oleme Saksa äriregistris ja, ja nii edasi, aga see Eesti, Eesti, Eesti pass start-upi maailmas tegelikult on minu meelest üks Eesti, Eesti start-upi kodakondsus, see on praegu väga hea start-upi kodakondsus, mida pid

Kas meil on nagu siin Eestis alades ettekujutus, et Lõuna-Euroopa maad on palju nagu, ma ei tea, laisemad selle e-värginduse osas, et kas sa tunned seda vahet, et kui sa, et sa, ma ei tea, sa Hispaaniast saad raskemini jutule kui Suurbritannias või, või Taanis näiteks?

No see on natukene stereotüüpne ettekujutus, et Hispaanias, näiteks Kataloonia on võtnud ikkagi väga tugevalt ette selle, et, et olla, et olla innovatiivne, nad töötavad sellega tõsiselt ja nad mõtlevad nagu innovatiivselt. Ja peale selle, kui nad otsavad midagi teha, siis, siis nad liiguvad Ja kiiresti edasi, nii et, nii et, et ma ei ütleks küll, et, et, et lõunaeurooplastega kuidagi nagu väga raske oleks asju ajada ja noh, küll muidugi noh, on. Noh, ärikultuuriti muidugi on erinev, eks ole, et, et, et sakslased, noh, sakslased võib-olla tahavad väga varakult juba selle. Selle koostööprotsessi alguses väga paljude detailidega tegelema hakata, enne kui üldse on tegelikult ühist kavatsust jõuda siis nagu kunagi koostööni ja, ja. Ja võib see suhtlus jääda väga sellist, et noh, ta oleks ka Ornung juba esimesest päevast saadik. Samal ajal kui britid on rohkem sellised, nendega jõuab nagu kiire ei, nii ka, kui nad ikka ei ole huvitav, siis nad ei hakka su käest küsima igasuguseid intiimseid andmeid, vaid, vaid kui nad saavad suurest piilist aru, siis nad on võimelised küllaltki kiiresti ütlema neile, siis nad ei taha sellega edasi minna, aga noh. Eks noh, kui, kui tahta äriarendusega tegeleda rahvusvaheliselt, siis need kultuurilised erinevused peavad meeldima ja peavad neist aru saama ja peab oskama nautida neid erinevaid stiime.

Mis, mis teie nagu eesmärk on, räägime saate lõpuks sellega ära, et kaua teil nii-öelda aega on enda, ennast, ma ei tea, kasumlikuks saada või vähemasti mingi suur investor saada?

No eks ma ise arvan, et, et noh, nagu öeldakse, fail fast, et ega meil ei ole siin nagu midagi, et see ärimudel on meil küllaltki selge, meie turunduskanalid on küllaltki selge, väärtus, pakkumise olemus on tegelikult küllaltki selge, et meil nagu, nagu noh, see lahendus, mida me pakume, on, on küllaltki, küllaltki selge, piiriline, Ja meie järgmised strateegilised eesmärgid on saavutada siis valmisolek vähemalt viiel turul opereerimiseks ja samal ajal näidata Eesti turul. Siis numbreid, mis puudutavad seda, kui ja kuidas, kuidas ja mis hinnaga meil õnnestub muuta, muuta siis, siis tasuta registrant. ütleme, mis hindadega meil on võimalik muuta jalgrattureid registrantideks, jalgrattaregistris. Ja mis hinnaga meil on võimalik muuta neid maksvateks kindlustajateks ja kui need. Need, need numbrid on olemas ja me saame kõrvutada need selle valmisolekuga suurematel turgudel alustada, siis selle jutu me võtame. Võtame siis esimesel võimalusel VC-d juurde kaasa ja, ja hakkame sealt tõstma juba seed round'i. Et siis järgmisel aastal teha või turgu.

Hüva, meie saateaeg on läbi, aitäh sulle, Mart, soovine edu siis Byk-ID tegemistel ja kõik inimesed, kes saadet kuulasid, võiks minna siis oma ratast registrisse lisama ja kes tahab siis raha eest vist kindlustama ka, palju see maksab muide, ütleme sellega ära.

Vot seda võikski siis iga inimene minna vaatama. Lehele sõltub loomulikult paljusest asjadest kindlustuse perioodist jalgratta hinnast. Kas on soov kindlustada ainult varguse vastu või ka kahjustuste vastu, näiteks jalgrattaga hukkumine. Siis paikkriips.id.eu lehel on need, on hinnakalkulaator väljas, igaüks võib vaadata, mis seda talle maksma läheb.

Selge, aitäh, Restart on läbi, kohtume jälle jälle järgmisel nädalal.

Restart.