AI_pealkiri: Martin Aadamsoo ja Digix — digitaalse sisuloome inkubaator Eestis

Lõpuks ometi on ta kohal. Ilmuma hakkab uus ja haarav ajalooajakiri Müstiline ajalugu. Avanumbris viiskümmend sündmust, mis muutsid maailma Leonardo da Vinci sünged saladused, kümme lugu kangelastegudest upuval Titanicul. Osta müstiline ajalugu tutvumishinnaga vaid üks euro. Otsi ajakirjanduse müügikohtadest või vormista proovitellimus www.telli.ee Müstiline ajalugu. Ajaloo avastamine pole kunagi nii põnev olnud. Ilusat lauaga pärastlõunat kõigile Restardi saate kuulajatele, Restart alustab ja Restart. IT-äri ja IT-ettevõtluse ja sügavamalt IT-ga, kõige sellega, mis puudutab mittevidinaid. Saatejuht täna Henrik Roonemaa ja mul on külas Martin Adamsoo, kes on Digixi nimelise inkubaatori asutaja, üks asutaja, tere. Tere, tere. Mis see, mis see Digix on, ega ma arvan, et valdav enamus meie saatekuulajatest kuuleb seda nime esimest korda.

Ma ei imesta, sellepärast et me tegelikult alustasime oma tegevust umbes kuu aega tagasi. Digix on inkubaator alustavatele ettevõtetele, mis tegutseb Tallinnas. Ja selle inkubaatori fookus on ettevõtted, mis tegelevad digitaalse ekraani meedia ja selle sisu loomisega.

Mis, mis asi on digitaalne ekraani meedia? See on

kogu liikuv pilt ja liikumatu pilt, mis on digitaalsel kujul, see tähendab mitte filmilindil ja mis liigub meie ekraanidel, olgu need ekraanid siis laua peal, taskus või kuskil mujal.

Ahah, nagu näi, aga sina oled vist ka, ma ei kujuta ette, mängud või mingid interaktiivsed äpid või?

Jah, tegelikult seda valdkonda natukene. Nii-öelda entsüklopeediliselt raske kirjeldada, sellepärast et kõiki neid asju, mis põhimõtteliselt Digixi alla võiks minna, me ei tea isegi võib-olla veel. Aga sinna kindlasti lähevad alla mängud, sinna kindlasti lähevad alla õpirakendused, tõsised mängud, sinna läheb alla filmi. pärandi uuskasutused erinevad, elektrooniline kirjastamine, animatsioonid, simulatsioonid, kõik sellised asjad.

Ja nende, nendel on siis, Eestis on tegijaid piisavalt, et tasub sellist inkubaatorit hoida?

Aga meie sihtturg ei olegi või tingimata Eesti ainult, et me, meie ainukene... valiku või kriteerium või kitsendav kriteerium on see, et meie inkubantfirmad peavad olema Eestis registreeritud, aga nad võivad olla ükskõik kust tulnud ja ma arvan, et nad mida aeg edasi, seda rohkem tulevadki väljastpoolt Eestit, meil ei olnud mingeid illusioone, et Eestis võiks saada iga kuuekuulise intervalli järel paraja portsu tegijaid, digimeedia, ettevõtteid, kes oleksid sellest huvitatud. Ja praegu meil on sees üks Argentiina härrasmees ja loodetavasti tuleb meile veel ka naaberriikidest, olgu see siis Soome või Baltimaad, sest me oleme meile teadaolevalt vähemalt ainukene sellise kitsa spetsialiseerumisfookusega inkubaator selles piirkonnas.

Üsna kitsas on jah, see, mulle tundus, et see väga konkreetselt olete nagu paika pannud seal, et mida me tahame saada?

Tegelikult me ei ole ikka paika pannud, mida me tahame saada, sellepärast et võib-olla see, milleni jõuavad need ettevõtted selle sisu või selle vormi või ärimudelini, et võib-olla neid üldse ei eksisteerigi veel. Pigem lähtume sellisest taustast. Ma nüüd, ma nüüd puistan natuke numbreid siia, et maailma mobiilioperaatorite assotsiatsioon on avaldanud ühe huvitava prognoosi tuleviku. Ja see ütleb seda, et viie aasta pärast, ehk siis umbes kakskümmend, kakskümmend. On kuuekümnel protsendil maailma elanikest nutitelefonid ja enamus nendest või vähemalt kaks kolmandikku on kiiretes 4G võrkudes. Ja see andmemaht, mis see liigub, on tänasega võrreldes umbes kümnekordne ja see kasv tuleb ennekõike igasuguse liikuva pildi sisu pealt, ükskõik mis vormis. Ja nüüd minu küsimus ongi see, et mis asi see liikuv pilt on, et kas see. See

on täna, on ta YouTube suuremalt jaolt.

Ma just tahtsin küll, et kas me tahamegi leppida selle olukorraga, kus kümme korda rohkem kassi videosid YouTube'is on, mida inimesed vaatama hakkavad, või me tahame seda sisuga nagu reaalselt. Ise suunata või kujundada ja leida selle kasu pealt võimalusi ettevõtluseks ja ettevõtete kasuks. Et see on tegelikult, see on see lähtekoht, millest me, millest me katsume edasi töötada, kuhu me välja jõuame, seda on väga raske öelda praegu. Aga meile tundub, et see valdkond, kus ei ole hetkel veel väljakujunenud standardeid, ärimudeleid, konkreetseid kitsapiirilisi distsipliine. Et see on nagu suur sipelgapesa, kuhu me tahame oma suure kepi sisse torgata ja sudida ja vaadata, mis, millised sipelgad sealt hakkavad välja ronima.

Kas, kas maailmas oskad sa mingeid näiteid tuua, näiteks tuntud ettevõtetest, kelle puhul sa mõtled, et no vot see on, nagu oleks võinud meie juurest välja tulla, et, et, et täpselt õige nagu profiil meie jaoks? Aga ma ei tea, kas näiteks Netflix võiks olla mõni selline või, või midagi kitsamat?

No Netflix muidugi kitsamalt mõttes on... platvorm, sest nemad ise ju mingit sisu ei, tegelikult nüüd juba toodavad sisu ka, nüüd hakkavad tootma, et, et selles mõttes Netflix on hea näide, et nad alustasid ju puhtalt platvormina, aga nüüd on hakanud ise ka selle suunas liikuma, et seda sisu toota, et noh, ma ei usu, et meie Inkubaatorist nüüd lähikuude jooksul tuleks mingi maailmavahelise platvorm välja, olgu siis muusika või mis tahes sisu jaoks, aga, aga sinna suunas see vald ka minu arvates liigub, et esiteks kaovad ära distsipliinidevahelised selged piirjooned, kui vanasti vene ajal, ütleme. oli selge, et kas sa läksid kinno, siis sa vaatasid filmi, kui sa ütlesid telekat, siis sa vaatasid sealt freemiat ja nii edasi. Tänapäeval ju tegelikult nii tootmine kui see levitamine on läinud üha, üha nagu rohkem nagu taiglas erikomponendid kokku, on ju, aga mis pätt sealt välja kerkib, seda on praegu raske öelda.

Või aga mingi, äkki mingi kuulus mängufirma näiteks võiks olla mingi selline, mis, mis oleks nagu võinud teie juurest olla pärit või ma ei tea, World of Warcraft, see on täpselt meie asi.

Aga üks põhjus, miks me tegimegi sellise natukene nagu laialivalguvate piiridega, selle on see, et me, noh, mina ise, olles üle kümne aasta filmivaldkonnas toimetanud, ma ei usu, et ühe kindlalt välja kujunenud distsipliini või valdkonna seest tuleks mingi eriline innovatsioon. Ma olen kümme aastat vaadanud, kuidas filme tehakse Eestis ja maailmas, filmid on erinevad, aga see, kuidas neid tehakse, on laias saastus ikkagi samasugune.

No tehnoloogia ikka muutub ju, paremad kaamerad, LED-valgused, igasugused niisugused asjad.

No jaa, aga põhimõtteliselt võib öelda, et Shakespeare kirjutas hane sulega tänapäeval arvutiga, aga kas tekst on kuidagi mingis mõttes erinev, selles raske öelda. Et meie nagu see filosoofiline lähtekoht on pigem see, et, et see innovatsioon tekib nende erinevate distsipliinide, tektooniliste laamide kokkupuute kohal, kus nad hõõruvad üksteise vastu, sealt hakkab sädemeid pilduma. Olgu see siis film või mängud või e-õpi rakendused, mis iganes, et et mis sädemeid sealt välja hakkab pilduma, mis kujul, raske öelda, aga me tahame seal juures olla, kui see toimub.

Aga sa arvad, et hakkab, kas sa oled kindel, et hakkab?

Ma olen üsna kindel, et hakkab, sellepärast et ma näen ju, me kõik näeme tegelikult, et need kindlapiirilised teraviljakuivatid, kus on nagu selge igas ühes torus, on üks kindel distsipliin, et need seinad hakkavad sealt vahelt ära kaduma, et kõik muutub selliseks suureks. Püdelaks massiks, on ju, mis mingil hetkel kallerdub süldiks, et...

Aga samas mu, mulle näiteks tundub, et need noh, igasugused popid sõnad nagu ristmeedia ja interaktiivne film ja ja, ja no kindlasti veel, eks ole, terve hulk sellised, et need on natuke nagu selline püha kraal, mida noh, kõik nagu räägivad ja kõigil on selline võib-olla tunne sees, et, et oh, et see on nii kihvt, et sealt ju peab tulema, et me viime Liikuva pildi täiesti uuele tasandile ja anname inimestele võimaluse, ma ei tea, otsustada filmi käiku oma nutitelefoniga või noh, mingid sellised mõtted. Ja neist ei ole siiamaani nagu eriti midagi tulnud, et äkki see on üks selliseid tehnoloogiaid nagu, nagu näiteks videokõne, eks ole, et mida inimesed, inimkond on unistanud, et. Noh, et saaks seda teha, küll oleks kihvt ja tegelikult me saame juba kümme aastat, kedagi ei huvita eriti. Äkki see ka ei huvita.

Tõsi ta on, esimene videokõne, mida mina olen näinud, oli vist selles lastelavastuses Kivinõid, kus Suusi Suusil oli suur poroloog, mis telepäev oli ekraanil, jooksis pilt peale, et see mõte on tõepoolest ka...

Et äk just inimesed ei taha neid interaktiivseid filme, äkki nad tahavadki seda vana head 2D filmi vaadata, võib-olla isegi mustvalgen.

Jaa, ei täiesti võimalik, aga ma arvan, et see on, probleem on osaliselt selles, et see valdkond on tahetud nagu ära märgistada või nimetada või piirjooned enne ära tõmmata, kui on aru saadud, kus see nagu reaalne sisu või action toimub, seesama ütleme, ristmeedia. Noh, mis see ristmeedia on, sisu jutustamine erinevatel platvormidel, seda on ju mingis mõttes kogu aeg tehtud, on ju, kui on raamat kirjutatud, raamatust on tehtud film, muusikalik...

Arvutimäng, eks ole. Arvutimäng,

et noh, see ongi ju, et, et noh, tundub, et selle suure nimet Seal põllu peal reaalselt toimunud protsessidest. Et ma selles mõttes see lihtsalt sellepärast, et interaktiivne kino tänases faasis on jamps või noh, ütleme, polegi teist õieti olemas. Ei tähenda seda, et sellest valdkonnast võiks tulevikest mingisugune, mingisugune uus, uus asi välja välja kooruda või tekkida, mida, mida me ei tea, ja, ja, ja tänu sellele ta võibki, et me ei oska seda veel nimetada. Et kui me oskaks seda nimetada, siis me teeksime seda juba kõik, praegu me nimetame asju ilmselt valede nimedega ja asjades ette rutades.

Nii et te tegelikult nagu tahate, et isiks siis teha midagi, mida ei ole veel olemas, et see visioon on nagu pikema aja peale ette?

Põhimõtteliselt küll jah, põhimõtteliselt küll jah, aga kuna me oleme ainult aasta, kuu aega tegutsenud, siis on väga raske nagu öelda, kus maani me välja jõuame, aga igal Ei ole kahtlust, et see valdkond kasvab, noh, puht nende samade kvantitatiivsete näitajate järgi, et mahud kasvavad, inimestele tulevad targad arvutid ekraanidega taskusse, igale poole, mitte ainult arenenud maailma. Et midagi peab seal toimuma hakkama.

Ja mis see midagi on, eks ole, et siis sa tahad olla nende kohal, kus hakkab juhtuma?

Ma tahan olla kohal, siis kui diskosaali ukselt lahti tehakse, jah, mitte rivi lõpus.

Kes see Digix on, sina oled selle üks asutajaid ja kas, kas sina isiklikult või kellest te koosnete?

Sellel on kolm asutajat, üks on siis Eesti Digikeskus, mis toimetab juba aastakest kuus-seitse, teiseks asutajaks on Eesti mänguarendajate assotsiatsioon IGTA ja kolmandaks on Euroopa esimene mängukirendi GameFounder, mis tänaseks on küll kolinud Malaisiasse, aga mille käivitaja Kadri Ugand on meil jätkuvalt nii-öelda pardal.

No väga mängukeskne ikka, jah, et ühesõnaga, kas sa näed seda tulevikku siis nagu mängulisena või, või, või mängutootjad ise tundsid, et neil on vaja mingit laiemat väljundit?

Ta ei ole tegelikult mängukeskne, me arvasime ausalt öeldes, kuna me asume Balti Filmi- ja Meediakooli majas füüsiliselt ja kuna GameFoundersi kontaktid olid väga suures osas meie infokanaliteks, siis me kartsime natuke, et meile tulevad ainult filmitegijad ja mängutegijad, kes tahavad teha ainult filme ja mänge, aga low and behold ei tulnud, et et ütleme, puhtalt filmitegija ei teinud mitte Et, et selles mõttes...

Aga neist sul ei ole mõtet ju kiirendisse võtta, kui keegi tahab filmi vändata, siis mingu vändaku, mis ta seal kiirendis

teeb? Jah, aga teisest küljest ei saa ka eirata seda, et kui sa paned erineva taustaga inimesed kööki kinni ja vot, viskad võtme ära ja nädala aja pärast tuled vaatama, siis tõenäoliselt on seal juhtunud väga huvitavaid erinevaid asju, et... Puhas filmitegija, kes sinna kööki läks, ei välju sealt tõenäoliselt enam nagu puhta filmitegijana, kui ta on pidanud sööma pikalt koos ühe laua taga, mängu tegijatega, mingi e-rakenduste tegijatega ja niisuguste sellidega.

Nii et need inimesed on reaalselt teil seal, füüsiliselt seal majas olemas?

Meil on erinevad võimalused jah, meil põhimõtteliselt saab inkubeeruda tibuna nii oma toas, oma laua taga, aga puhtalt reaalselt samamoodi, et sa ei olegi füüsiliselt kohal, kui sul on näiteks enda kontor või töötab kodust ja käid seal lihtsalt osal

Okei, me teeme siis siia väikse pausi ja siis räägime sellest programmist ja Digixi, igapäevaelust edasi. Restart on eetris tagasi ja meil on täna külas Digixi nimelise Kiirendi üks asutajaid, Martin Aadamsoo ning räägime siis sellest, mida te seal teete, alustame siis, kuidas sinna saab? Peab ilmselt kandideerima ja siis mingi komisjon otsustab?

Üsna lihtsalt sissevõtukriteeriumid, esiteks ei tohi olla üksiküritaja, meie ei usu, et üksinda on võimalik tänapäeval teha reaalselt toimivat ettevõtet või mingisugust selle valdkonna. Ideed ellu viia, see tähendab seda, et me eeldame, et on tiim, seal peab olema vähemalt kaheliikmeline. Teiseks, seal peab olema mingi huvi või kogemus selles valdkonnas tegeleda, olgu see mängud või audiovisaal või, või e-kirjastamine või mida iganes. Ja kolmandaks, sul peab olema üsna selge arusaam, mida sa tegema hakkad ja kuidas sa selle, kuhu sa tahad välja jõuda, ehk siis me ei ole selles mõttes nagu eelinkubaator, et nagu, või ütleme, nagu Hackathon, kuhu tulevad erinevad inimesed kokku, igaüks viskab oma ideed välja, hakataks sellise ideid otsima, hakataks selles meeskondi otsima, et me oleme samm sellest edasi, et me eeldame, et sul on meeskond olemas, sul on nii-öelda projekt olemas, su idee olemas, mida sa tahad ellu viia. Ja siis kuue kuu jooksul, kui, kui me sind inkubeerime, mis on see meie nii-öelda keskmine rütm, mis me, mis me planeerime, see tsüklipikkuseks, et selle aja jooksul sa alguses kohe sead meie mentoritega endale konkreetsed eesmärgid, kuhu sa jõuda tahad, kas siis nii-öelda tootearenduse seisukohast või äri või ettevõtte ülesehituse seisukohast. Ja miks kuus kuud tavaliselt enamus kiirendeid maailmas on kolmekuulised? Aga see tuleb sellest, et kiirendid võtavad sisse ettevõtted või tiimid, kellel on tõenäoliselt juba mingi teenus välja töötatud või prototüüp olemas. Meie, meie nii kaugele arenenud tiime ei võta, me eeldame seda, et sa tegelikult oled ideega, aga sul ei ole seda veel valmis. Ehk siis selle kuue kuu jooksul sa pead nii oma toodet arendama kui ettevõtet arendama ja teisest küljest miks mitte kauem, sest inkubaatorid näiteks tavaliselt on kaks aastat ja siis veel võib-olla harastus-heksikarjus aasta otsa veel. Meie eeldame, et kui see kuue kuuga ei ole suutnud nii kiiresti arendusvaldkonnas nagu digitaalsed vidinaid ja kulinaid midagi enda jaoks selgeks teha. Kas firma peab olema ka registreeritud

või? Ta peab olema

inkubatsiooni ajal registreeritud, et sa võid tulla oma tiimiga ukse taha ja kui me ütleme, et jah, sa sobid, astu

sisse, siis sa pead tegema oma firma Eestis. Kas me, ma ei teagi, kas nii-öelda alaealised saavad ka firmad teha või kas peab olema täisealine, et sinna tulla või mingi haridusega või mingeid selliseid nõudmisi teil on või ei ole või?

Meil on see eeldus pigem, et sa pühendad suure osa oma ajast sellele projektile või sellele ettevõttele, selle idee arendamisele ja kui sa oled kuueteistaastane alaealine, siis tõenäoliselt

sa oled keskkoolis.

See seab teatud piirits, et kaks varianti, kas sa teed poppi või sa ei tee kodusõid, et... Et pigem nagu, pigem nagu vanemad, aga samas meie rahastajad jälle nõuavad, mis minu pärast, minu arust ei ole lõpuni loogiline, aga. Aga nii nad nõuavad, et sa ei tohi olla vanem kui kaks aastat, ehk siis sa pead olema asutanud oma ettevõtte üsna hiljuti, just. Ja teine asi on see, et sa ei tohi varem olla suure firma omanike ringis, mis on ka pisut nagu segane minu jaoks, miks selline nõu on esitatud, aga pole hullu. Ideaalis mina näiksin, et võiksid olla sellised ettevõtted, kus on sarnaste väärtushinnangute, sarnaste huvidega, kõikide muude parameetrite poolest erakordselt erinevad inimesed, naised, mehed, noored, vanad, eestlased, välismaalased, et ma arvan, et see on kõige parem mix, millest ideed lendu lähevad.

Aga kes need rahastajad siis on, kes selliseid nõudmisi, esitekui kelle rahaga te toimetate?

Me toimetame kolme rahaga, meie põhiraha tuleb EAS-i loomemajanduse meetmest, siis inkubandid, kes meil on, maksavad selle inkubatsiooni eest ka ja ülejäänud raha paneme siis meie ise, ehk siis selle inkubaatori asutajaid.

Ja kui ma sinna nii-öelda sisse saan, kas siis tähendab, et te võtate ka mingi osaluse või kuidas see protsess käib?

Siin on jälle kaks erinevat mudelit, meie osalust ei võta, tavaliselt kiirendid võtavad osaluse, aga vastutasuks nad annavad sulle ka raha ja sa ei maksa selle teenuse eest. Inkubaatorid vastupidi, reeglina osalust ei võta ja see, kes seal sees on, peab selle teenuse eest maksma. Et me kaalusime enne, kui me käivitasime sellelt, kuidas seda teha, aga otsustasime lõpuks selle teise variandi eest, et ei, me osalust ei võta, me raha sisse ei pane, küll aga võtame inkubantide eest väikse raha. Ja selle põhjus oli tegelikult see, et kuna see valdkond on nii mingis mõttes ähmane või ägune või fluidne veel, et siis on äärmiselt keeruline hinnata selle sissetuleva ettevõtte reaalset väärtust, nüüd, poole aasta pärast, aasta pärast, et me tegelikult ei tea, mida, millest me võtame, mis osalust. Et me pigem eeldame, et me aitame neid saada järje peale ja kui nad järje peale saavad, siis miski meil ei takista ju tegelikult nii-öelda programmiväliselt seda raha sisse panemast.

Minu mõte, mis see, mis see rahastajate ja ka teie huvi siis nagu teha, kui te, noh, ma ei usu, et ta sellest rahast, mida need väiksed tiimid elavad, see ei ole ju mingi kasumlik tegevus ja kui te osalust ka ei võta?

Kasumlik tegevus, no ütleme selles mõttes jah, et rahaliselt me ei, ta ei ole, ta ei ole äriettevõte, jah, seda küll, me oleme MTÜ, et, et meil ei ole eesmärki hakata teenima erinevat kiirenditest, kes investeerivad firmadesse, tahavad kunagi exit'i teha. Et me oleme see, pigem teeme seda oma huvist ja teeme noh, mingis mõttes ka maailma parandamise seisukohalt. Aga ma arvan, et see oma huvi on kõige olulisem, sellepärast et see on tegelikult tõesti nagu ma kirjeldasin enne, see on mingi suur sipelgapesa, miskiha, ja seal suured kummikud on jalas, okas on käes, niisugune tokk on käes, on tore sorkida, vaadata, mis

toimub. Ja kauaks need rahastajad ka, kauaks neil seda huvi jätkub ja maailma parandamise tahet?

No esialgu me tegeleme kaks aastat, ehk siis selle jooksul me saame läbi lasta neli satsi, pooleaastast seda inkubatsioonitsüklit, me loodame umbes kakskümmend, kakskümmend viis ettevõtet läbi lasta, sama aja jooksul, sealt edasi on juba erinevad variandid, kus me jätkame samade rahastajatega, teine variant on see, et me leiame endale juurde mingisugused erasektori rahastajad, kes on sellest valdkonnast oluliselt, eluliselt huvitatud, noh, olgu see siis telekommid või, või midagi taolist.

No okei, ja nemad võiksid rahastada sellepärast, et nad saavad nii-öelda esimese järjekorra juurdepääsu võimalikele huvitavatele uutele idu, idufirmadele?

No see on üks asi, teine asi on see, et kui sa võtad nad, paned ennast suuremagi telekommi, noh, võtame telekommi näiteks saabastesse, siis sinu jaoks on oluliselt nagu kuluefektiivsem outsource'ida see nii-öelda arendus. enda maja seest välja, on ju, sa ei pea inimesi palgal hoidma, pealegi sul on oluliselt suurem nagu see tiik, kus sa neid ideid kokku korjad, kui see, et kui sa võtad kaks arendusinimest ja siis, kes istuvad üheksast viieni ja sa loodad, et sealt tuleb mingisugused väga huvitavaid ideid. Ehk siis ma arvan, et see tegelikult nagu nende jaoks olekski üsna efektiivne ja, ja tegelikult odav ja võib-olla isegi tõhusam. võimalus mingeid uusi arendusi teha.

Mida need inkubandid teil siis saavad, mida te pakute neile?

Meil programm on laias laastus selline, et kõigepealt, kui inkubant on sisse tulnud, me teeme kahepäevase bootcampi, mis põhimõtteliselt on nagu nende minapildi, identiteedi, plaanide ja kõige, kildudeks purustamine. Mille peale me hakkame neid kilde uuesti kokku panema ja vaatame, kas sealt jääb midagi alles. Noh, see on see klassikaline ütlus, et, et ükski äriplaan ei, ei pea vastukohtumist oma esimese kliendiga. Et kahe nädala, või tähendab kahe päevaga me tahame siis saada aru, mis asi see on, mida sa teha tahad. Mis see äriplaan on, kes su kunde on, kuidas sa seda rahaga ette saad tema käest? Ja siis sealt edasi on iga kuu kohtumine, igal ettevõttel personaalselt püsimentoriga, kes siis ei ole valdkonna spetsialist, vaid pigem nagu ettevõtte arendamise spetsialist, kes aitab sul seada eesmärke. Vaatab, mida sa eelmise kuu jooksul teinud oled, mis sa valesti olid teinud, annab soovituse, kuidas edasi minna.

Me,

tarkade inimestega me saame kokku kord nädalas, meil on seminar kolmapäeviti, kuhu me kutsume siis eri valdkondade inimesi väljastpoolt ja need on iga kord erinevad ja noh, praegu, praeguse seisuga selle kuu aja jooksul on meil käinud. Creative Mobile, Adcash, Fortumo, Tehnopol, Fondia, mis on nii-öelda legaalne ettevõte, ehk siis juuraettevõte. Ja, ja nii edasi, et, et me tahame tuua eriliselt selle valdkonna inimesi väljaspoolt, kes ühest küljest annavad nagu ülevaade sellest, mis toimub maailmas laiemalt, mis trendid on ja teisest küljest nagu räägivad omaenda kaaslaste põhjal, mis, mida, mida nemad õieti tegid, mida nemad valesti tegid. Ja ma pean ütlema, et, et see on selles mõttes väga erinev teistest inkubaatoritest siin Eestis, või ka kiirenditest, et see on äärselt intiimne, et kui meil on praegu sees kuus meeskonda. Siis sisuliselt see seminar tähendab seda, et sul on kolm tundi aega nagu Facetime-i umbes seitsme-kaheksa inimesega, selle mentoriga, et sa saad tegelikult lahata päris hästi ka seda konkreetseid asju, mis sind huvitavad või sinu ettevõtet huvitavad.

Ma ütlen, et kui see, ütleme kui see valdkond, nagu me alguses rääkisime, on nii segane, et tegelikult keegi ei kujuta ette, mis sealt nagu välja peaks tulema, et see ilmselt annab või on ka mentorile päris paras nagu väljakutse, et mis, mis nõu sa siis annad neile, kui sa ise ei ole ühegi sellise ettevõtte nagu loomise juures Mis raske võib olla, midagi öelda neile tarka.

Jah, aga, aga ma arvan, et see on ka üks põhjus, miks nad nii hea meelega tulevad, need mentorid meile, et noh, kuna kui sul on väga selgelt ette antud maatriks, et vot nüüd räägid, on ju, kodaniku ala A, B ja C teemadest D, E ja F, et siis see ilmselt ei ole nii huvitav, et see, ta on täiesti ebastandardne, inimesed reeglina nagu ei, ei tea, mida oodata ja see tööb selle asja nende jaoks ka huvitavaks. Aga teine põhjus, miks ma arvan, miks see nende mentorite jaoks huvitav on see, et ega tegelikult ma arvan, nad tajuvad ka ise seda, et kõiki nende kitsad valdkonnad, olgu see siis mingi veebireklaamid või, või, või, või mänguarendus, mida iganes, et nad tajuvad ilmselt seda, et, et see on nagu fluidne valdkond ja see on kiiretes muutustes, on ju. Ja, ja kui nad leiavad mingisuguse seltskonna, kellega neid mõtteid jagada, siis see on nende jaoks ka põnev.

No võtaks, võtaks mulle need näited, et, et mis ettevõtted teil seal sees on, millega nad siis nag

Meil on, hetkel on sees kaks mängumeeskonda, üks teeb üsna lihtsat põhimõtteliselt nagu nipsu male taolist mängu, mis on põhimõtteliselt on nagu aja, ajatapja mäng isadele, kes tahavad oma lastega need side'd taas

mängu. Mingile iPadile

umbes? Ta võib olla suvaline jaoks iPad või, või, või telefon ja midagi taolist. Teine mängufirma on meil selles mõttes huvitav, et ta üritab reaalses füüsilises keskkonnas toimuv mängule ehitada peale virtuaalset kihti. Ja see reaalne keskkonnas toimuv mäng on Airsoft, ma ei tea, kas te olete kursis, mis see on? Et mina ka ei olnud, tuleb välja, et see on Paintballi sarnane asi, Paintball on see, kus inimesed jooksevad võsa vahel või garaažides, lasevad üksteise pihta tindikuulidega. Airsoftis lastakse mitte tindikuulidega või millegi muuga, aga see on põhimõtteliselt, on nagu rollimäng, kus tullakse reaalselt nende püssidega, tulistatakse, aga seda on väga raske ohjata, sellepärast et stsenaarium tuleb välja mõelda...

Oota, millega nad laseb, mitte päris püssidega?

Ei, ei, ma alguses ehmatasin ka ära, et kas me inkubaatori territooriumil tohime päris püsse hoida, relvakappi ei ole. Eks, ehk siis reaalne nagu sõjamäng, mitteohtlike relvadega, kus inimesed tulevad kokku kümnete, sadade, suuremates kohtades ka tuhandete kaupa, kus tehakse lahingustsenaarium ja siis üritatakse seda lahingut reaalajas juhtida. Aga selle organiseerimine erakuslikult keeruline, sellepärast et ei ole olemas mingisuguseid platvorme, kuidas seda stsenaariumit kokku saada, kuidas osalejate käest raha korjata ja teine asi on see, et kui antakse stardikäsklus ja mäng peale hakkab, siis kaob mängujuhil igasugune kontroll selle seltskonna üle, sest nad jooksevad nagu võsa vahele laiali, ehk siis selle.

Raadio, raadiosidet ei ole neile leiutatud.

Raadiosidega on see häda, et kui sul on nii palju seda seltskonda seal, et siis hakkab segama üksteist. Okei. Ehk siis see mõte ongi see, et, et teha mobiilipõhine real-life trackinguga, kus sa saad jälgida, mängukoguht saab jälgida, mis toimub, saab anda stsenaariumi muudatusi ja seda kõike kontrollida. Siis on meil üks põhimõtteliselt nagu tehnikafirma, mis aretab välja vidinat, mis ühe filmigrupi liikme tavalisel võtteplatsil töötu, töötuks jätab. Ehk siis automatiseeritud fookus, fookusesead ja filmikaamerad.

Oota, kas selle jaoks on eraldi inimene või?

Selle jaoks on eraldi inimene, tänapäeval operaator istub kaamera taga ja seal kõrval istub fookuspuller, kes keerab fookust.

Keerab seda teravustamisrõngast, miks operaator ise ei keera seda?

Sellepärast, et tema peab jälgima teisi asju seal, sealt kaamerate arust, tal ei ole aega sellega tegeleda.

Ja autofokus on liiga ebakindel, et seda nagu filmitegemist

kasutada. Autofokust sellisel kujul, filmikaameratele töötavaid asju, hästi töötavaid asju kõikides nii-öelda keskkondadesse, siseruumidesse, eri valgusega väliruumidesse, sellist ei ole. Et see ettevõte, kes meil seal on, tema on tulnud tegelikult sellepärast, et ta tahab olla sellises kohas, kus tal selle nii-öelda kontrolltsükkel on võimalikult lühike ja kuna me oleme Balti Filmi- ja Meediakooli hoones, kus tulevad kogu Baltimaad järgmise generatsiooni operaatorid,

Kogu aeg midagi filmitakse.

Siis nad saavad piltlikult öeldes hommikul anda vili, vidina tudengikätt ja tuua ta õhtul tagasi kuulata, mis, kuidas läks.

Aga nemad teevad siis mingit riistvaralist toodet, ma saan

aru? Riistvara, aga põhimõtteliselt see riistvara iseenesest noh, optika ise ei tee midagi, et seal, seal taga on need algoritmid, mis siis, mis aitavad seda fookust teravustada. Siis on meil üks ettevõte, mis võib-olla on sulle ka tuntud ajapaik.

Ja ma olen, see on selline, millest ma olen kuulnud, aga ma ei ole vist, ma kunagi ei mäleta, mida nad teed, iga, mitu korda olen enda selgeks teinud, millega nad tegelevad, ja siis läheb jälle meelest ära, nii et räägi üle.

See langeb lahtrisse nii-öelda digitaalse visuaalpärandi uus kasutus, ehk siis probleem. Probleem on selles, et maailmas on tohutult palju fotoarhiive, Väga paljud neist on digitaliseeritud, aga neil ei ole metadata't juures, nad ei ole otsitavad, nad ei ole leitevad, neid ei ole seetõttu kasutatav.

Ühesõnaga, mingi, mingi pilt mingist vanast tänavast või kaast, jah, ja sa ei tea, mis see on?

Täpselt, ja seetõttu kuna sa ei tea, mis see on, siis sa ei saa seda ka kasutada. Ja filmiarhiividel reeglina või fotoarhiividel ei ole seda ressurssi, et ise nagu kõik need tohutud kogud läbi käia ja seda andmestikku sinna leida, Ehk siis ajapaiga point on selles, et nad outsource'ivad või crowdsource'ivad selle metadata panemise nende fotodele rahva sekka, et see põhimõtteliselt on ta nagu veebirakendus, aga nagu mobiiliäpp, et sa kõnnid mööda linna ringi ja kui sa tunned ära mingisuguseid koha, siis sa saad geotag'ida selle pildi ja üle pildistada ja niimoodi tekib filmiarhiividele metadata kirjeldus nende fotodele juurde, mis neil on. Ja nende uus mõte on laiendada seda nüüd fotodelt ka filmidele, filmiklippidele, ehk siis mitte ainult vaadata, et siin on Estonia teater kagu suunast pildistatuna, vaid et vot siin on näiteks see koht Ahja jõe ääres, kus Gabriel suudles Agrest.

Aga mul peab selleks siis või ma ei saa ju seda arhiiv endale pähe õppida, kus ma tean, kui ma kõnnin mööda tänavat, et, et keegi otsib parajasti seda tänavanurka nii-öelda, et ma võiks nii seda hakata täägima?

See töötab niimoodi, et suur hulk fotosid on laetud üles sellesse äpi keskkonda, Ja sa lihtsalt brausid seal ja vaatad ja kui sa midagi tunned ära, siis sa paned, kägid selle ära ja lähed teed uue foto sellest.

Okei, okei, et ma lihtsalt õhtul tiivani peale vaatan ja mõtlen, pagan, see on ju minu vanaema maja.

Ja selle äriplaan noh, ei ole veel päris selge, aga tõenäoliselt see võiks olla mingi White Label lahendus teistele arhiividele, kes paneb seda omas kinni peale ja, ja siis kasutavad seda nii-öelda algoritmi mootorit, et, et, et neid oma kogusid nagu väärindada sellega. Ja siis on meil üks ettevõte, mis on kas natuke nagu asukohapõhise teenuse pakkuja, kes tahab teha põhimõtteliselt, lihtsalt öeldes. Rannaskäijate Tinderit, olgu need siis surfarid või, või perekonnad, et aga mis see täpselt on, seda ma isegi ei oska hetke sulle kirjeldada, et see...

Oota, mis selline mõte on see, et kui ma tahan minna randa, et siis ma otsin sealt kedagi, kellega koos randa minna või?

No mõte on see, et esiteks sa vaata, et kuhu randa on mõtnud praegu minna, mis ilm on, mis laine on, kes seal kohal on, mis seal parasjagu toimub, mina tulen sinna, kes, kes saaks kokku, midagi taolist. Okei. Ja, ja, ja seal kohapeal olles siis luua nagu seda oma layer'it, seda sisu juurde pildistada, panna sinna mingeid klippe üles, et teised saaksid omakorda vaadata.

Ahah, ja kõik, praeguseks rohkem ei ole, te olete vist kuu aega tegutsenud

või? Jah, me võtsime, me algselt oli ka üks, üks ettevõte, mis selle Bootcampi üle ei elanudki, ehk siis me tagusime selle kilgudeks, aga pärast pusla kokku enam ei läinud.

Aga väga huvitav, kas sa võid sellest case'ist rääkida või?

Ma võin rääkida küll, sellepärast et ma ei, ei nimeta nimesid, põhjaliselt mõte oli see, et viia kokku vabakutselised kujundajad ja tekstitoimetajad nende inimestega, kes kirjutavad sahtlisse, kellel sinna enam ära ei mahu. Ja kellel ei ole ressurssi, et oma täiesed, olgu need luuletused või kirjutised või pildid, on ju iganes, on ju, et neid kirjastada põhimõtteliselt, ka olgu siis elektrooniliselt või paberil, ehk siis viia need inimesed kokku nendega, kellel, noh, piltlikult öeldes töötute toimetajate ja töötute küljendajatega. Ja see firma oleks see platvorm, mis seda teeb keskel, aga seal läks see, seal Bootcami arutelu käigus läks see asi nii aruliseks ka ära ka ette, et nad võtsid aja maha ja võib-olla tulevad kunagi uuesti tagasi.

Mis seal see nagu peamine probleem siis oli, mina kujutan ette, et seal ei ole raha selles valemis, ühed on töötud ja teised on, kirjutavad sahtlisse, ma ei tea, on seal raha selles?

No ega selliseid analoogilisi või no ütleme, sarnaseid platvorme on ju tegelikult palju ja mingi raha seal ikkagi liigub, pigem probleem oli selles, et, et see, et see tiim ei suutnud välja mõelda, et mis see siis täpselt on, et kas see nüüd on toimetamine või see on nüüd mingi kujundamine või kas see klient on see, kes,

kas maksab see, kes...

Kes, kelle sahtel on avaldamata luulutustes pungil või nad hakkaksid ise neid asju avaldama ja võtaksid sealt mingisuguse kati, et no põhimõtteliselt see asi läkski käest ära aruliseks, et nad ei, ei saanudki aru, et mida nad siis täpselt teha tahavad.

Millest need inimesed huvitav elavad, kui te, sa ütlesid, et te eeldate, et kuus kuud nad teevad ikkagi peaaegu kogu aeg tööd, eks ole, aga need on ju nii varase faasi asjad, et noh, ega neil mingit investorit ju sees ei ole?

Neil ei ole investorid sees, välja arvatud üks firma vist, kellel on mingisugune rahastus olemas, enamusid noh, ma arvan, et see tõenäoline profiil praegu ja ka tulevikus on see, et kellel on freelancerid, kellel on piisavalt paindlik nii-öelda päevakava või nädalakava, et nad saavad ise valida, millal nad teevad seda ja millal nad teevad teist.

Okei, me teeme siia oma teise pausi ja oleme kohe tagasi. Restart on eetris tagasi ja me räägime täna Digixi nimelisest inkubaatorist, Martin Aadamsooga, kes on selle jaoks asutajaid, kas selliseid inkubaatoreid on maailmas sinu teada veel? Ma kujutan ette, et see on mingi valdkond, kus kõik tahaksid nii-öelda olla sees seal sipp, sipelgapesas.

Balti vaadates minu teada sellise fookusega inkubaatoriga kiirendaid ei ole. Ma tean, et Helsingis on asutusnimega, mis asub ülejuures, mille nimi on Loft, mis tegeleb samamoodi nii-öelda pliikuva pildi alustavate ettevõtetega. Aga ma ei ole külas käinud, et ma täpselt, väga täpselt ei tea, kuidas nad toimivad. Loomemajanduse valdkonda, kuhu me mingis mõttes nagu kvalifitseerume. Inkubaatorid on tegelikult kolm koos meiega, üks on Tartus, teine on siis Baltika kvartalis ja meie, aga need teised on sellised nagu seinast seina, et seal tegeletakse nii. Filmide, Peipsi-äärsete sibulate kui, kui tikanditega. Et noh, seal me erine, erinemegi selle poolest, et me oleme digitaalse sihikuga ja selle mõte tegelikult on see, et me näeme, et see on kõige kiiremini eskaleeritav, see on kõige kiiremini eksporditav. Et sul ei ole füüsilisi piire laia saastus, et eksport toimub siis, kui sa paned oma vidina sinna kuskile Google Play'sse üles, see ongi eksport.

Ilmselt võiksid, sa aina mainisid telekome, aga tõesti, et mingid suured telejaamad, teletootjad võiksid ju samamoodi olla nagu huvitatud sellest, et mingi osa nende tulevikus tõenäoliselt teie seinte vahel ju on?

Kusjuures huvitav, et see nädalavahetus peakski toimuma Rahvusringhäälingu korraldatud häkk ETV Plussi uute rakenduste toomiseks, ma ei ole iseenesene veel jõudnud, ma ei tea, mis see tuleb, aga jah, kindlasti, et Et kindlasti võiks huvi pakkuda ka e-kirjastajatele. Kui me praegu vaatame vähemalt Eestis, milliseid nagu e-õpirakendused on olemas, kas koolide jaoks või siis ka mingid muudeks asjadeks, siis tegelikult see asi on ikkagi üsna lapsekingades. Et kui räägitakse digiõpikutest, siis preeglina mõeldakse trükitud aabitsa PDF trükifaile, et. Et sellise interaktiivsuseni on vähemalt Eestis ikka jupp maad minna ja minu arvates ka mujal. Et ja see on, see on valdkond, kuhu sa saad tegelikult integreerida ja kus on reaalne nõudlus olemas, nii filmi, nii mänge, nii mingeid asukohapõhiseid asju suurepäraselt, aga miskipärast ei ole selleni jõutud.

Aga sa näed, et näiteks see õpimaterjal kui selline peab olema kuidagi pakendatud kokku just õpimaterjal, eks ju, et need klotsid on meil ju olemas, et noh, kui sa tahad anatoomiat õppida, tõmba iPadi äpp. kori inimkehalt neid leiereid maha, kui sa tahad, ükskõik mida ajaloos teada, mine YouTube'i, trükki sa sinna otsisõna sisse, et need klotsid on ju olemas

tegelikult. No klotsid on olemas, aga põhimõtteliselt võib ju öelda, et, et mine Briti raamatukokku, seal on kõik olemas. Et kui sul seda ei ole nagu struktureeritult mingisugusesse loogilisse jadasse pandud ülesannetega ja nii edasi, Siis see tähendab, siis ta ei ole nagu, selle järgi on üsna raske õpetada, noh, kui sa paned ühest näiteks õpetaja seisukohta, et praegu ta on ilusti paberil ette antud õppekava, mida ta peab tegema, ta tahab, kui sa lähed sellesse tohutusse netimaailma, kus on kõik see justkui olemas, siis reaalselt sul ei ole ei aega, ei süvenemisvõimalust, et sealt nagu välja filtreerida seda, kuidas seda reaalselt oma tunnis kasutada, et see tegelikult see,

Nii-öelda tavalistest idufirmadest, eks ole, siis seal see toeta, toetav infra on väga hea ümber, et, et kui keegi lendab inkubaatorist välja, kohe on, eks ole, mingisugune kiirendi, noh, on spetsiaalsed investeerimisfirmad, kes kohe tahavad nüüd võtta üle selle, selle väikse nõrgukese firma, et ma arvan, et selles valdkonnas, kus teie tegutsete, on seda ilmselt vähem või et mingid potentsiaalsed kliendid, nagu näiteks... Suured telekomid või suured telejaamad on piisavalt konservatiivsed, neil ei ole neid protsessi ja neil ei ole seda niisugust huvi, mis ühel näiteks Silicon Valley riskikapitalistil kindlasti on.

Noh, see on võib-olla natuke optimistlik vaade Eesti start-up seal ökosüsteemil, et meil on noh, selline progress on tohutu tegelikult, noh, võrreldes mingi viie aasta taguse ajaga, aga oleme ausad, aga. Ega see õhk on siis, siiski siiamaani üsna hõre ja ta on hõre just nimelt sellepärast, et kuigi kiiresti kasvav, siis nende erakapitalistide või nende ingelinvestorite mahud, võimalused ja, ja, ja soov ja huvi investeerida. Ei ole nii suur, kui ta võiks olla, teisest küljest muidugi võib öelda, et. Et Eestis võib-olla ei ole ka neid, sellise start-upe nii palju, kuhu, kuhu nii, kuhu panna.

No üldiselt näidatakse näpuga, et üks näitab ühe poole, teine näitab teisele poole, üldiselt meil pole investorid, teine ütleb, meil pole firmasid, niimoodi see käibki jah.

Aga no ma arvan, et, et, et suur osa sellest mõtlemisest lähtub nagu vildakalt sellest, et tingimata, tingimata on vaja see ükssarvik tekitada, tingimata peab seal olema lõpuks mingisugune IPO või arvamus või miljard dollarit väärt, tegelikult see piisab sellest, kui sul on kahe meie firma Mingisuguse e-rakenduse pealt, mida sa edasi arendad, jooksvad kassavoogu, saad, saad endale tulu ja elad ära nagu mis ka, et. Et igal juhul parem variant, kui olla töötu filmitegija elu lõpuni ja kiruda kulkad.

Kuhu need firmad ikkagi siis nagu minema peaks teie juurest, et te kuue kuu pärast tõstate nad ukse taha, mis neist saab?

Me tõstame nad füüsilises mõttes ukse tagasi, me tahame nagu lauad puhtaks saada ja uued inimesed laua taha, aga see ei tähenda seda, et see virtuaalne programm, ehk see, kus noh, need meie nagu seminarid ja, ja, ja õpireisid ja konverentsikülastused ja pitchinguid, et nad endalgi osaleda võiks, sinna me tahame pigem, et nad jääksid juurde. Aga. Üks on selge, et Eesti on nii väike, et ma arvan, et siinse turu jaoks. Neil ei ole mõtet tegelema hakatagi ainult, nad, ja kuna see on digitaalne, siis õnneks seda, neid nii füüsilisi piiranguid ei ole.

Aga no nad peaks olema, eks ole, pärast seda kuute kuud valmis vähemasti minema kuhugi raha küsima või noh, oma, oma elujäämise nimel nagu võitlema, et ega väga pikalt ei saa niimoodi freelance'ida.

No tegelikult me tahame oma selle programmi, kuuekuulise programmi lõpus nad juba viia seda raha küsima, on ju, no raha küsimine võib olla nii, nii see, et sa lähed mingi ingelinvestori juurde, kui see, et sa paned kuskile crowd, crowd Et neid võimalusi on palju, me, meie enda huvi muidugi on see, et nad selleks ajaks, kui nad meilt ära lähevad, et neil on juba esimene kunde olemas ja esimene müük tehtud. Aga kuhu nad lõpuks välja jõuavad, seda ma ei oska öelda, et, et meie, meie eesmärk on ikkagi eksport, mis iganes asi, mida nad teevad, et nad seda teenust või asja ekspordiksid. Sest noh, Eesti sees ma ei näe väga palju võimalusi, et, et, et siin.

Kui palju nad ise, ütleme selle valdkonna tegijad aru saavad, et, et tegemist on nagu ikkagi äriga, mida nad peaks tegema, noh, ma, ma arvan, et see on keskmisest kõrgem oht, et kõigil on jube kihvt teha mingisugust toredat teenust, aga äriliselt mõtlevaid inimesi on vähem kui mõnes teises valdkonnas?

Aga see on üsna tavaline, mitte ainult selles valdkonnas, et inimesed armavad ära sellesse asja, mida nad teevad, nad tahavad seda asja järjest paremini teha ja paremini teha, mis täiesti nagu tänuväärt iseenesest, aga, aga, aga unustatakse ära, et kellegi teisele peab see ka meeldima, ehk siis nagu peab olema kuskil mingi klient ja nii edasi. Et see tundub olevat kõikidel, mitte ainult nagu meie inkubaatoris, vaid üleüldiselt laiemalt nagu tõsine probleem, et, et tegeletakse oma tootega või teenuse arendamisega ilma selleta, et vaadatakse, et kes. Mis, mis need rakendused on, kes, kes need inimesed

on,

just nimelt, jah. Nii et see, mida me, suures osas, mis me teha tahame, ongi see, et mitte õpetada neid oma mängu arendama või sinna mingi uusi feature'eid juurde lisama, vaid just nimelt see, et sundime neid mõtlema, et, et okei, lahe feature, lahe mäng, aga so what, et mis, mis nüüd edasi järgmine samm on.

Ja nad kuulavad seda ka või?

No vara öelda veel, aga no eks ma, Noh, ma arvan, ka see, kui me jõuame selleni, et osa sellest seltskonnast saab aru, et neil tegelikult ei ole äri, äri case'i ja neil ei ole tegelikult soolikat olla see ettevõtja, et ka see on mingis mõttes hea, et vähemalt selle tõdemuseni jõuab, niisuguse kitsa konkreetse aja jooksul.

Enne kui ta oma maja ja auto panti paneb, eks ole?

Jah, või siis, või siis, või siis jah, aastaid ja aastaid seina, seina järk mööda käib nukra ilmel, et...

Et see osa, et või ütleme, see, see, et öelda neile, et kuulge, ärge enam tehke, et see vist kuulub ka nii-öelda teie igapäevatöö juurde, see, see on üks võimalikke tulemijaid.

Noh, see, et, et paneme selle poe kinni, selle otsuse nad peavad ikka ise tegema. Meie saame öeldes, et ära seda konkreetset asja tee, et see ei aita sind kuidagi edasi. Et jah, selles mõttes me oleme jah, nagu nii-öelda peorikkujad natukene küll, tahame olla vähemalt.

Selge, aga esimesed lõpetajad tulevad siis kevadel millalgi, eks ole?

Meil on, esimene sats peaks märtsis saama ühele poole ja märtsis hakkame võtma ka uusi, aga erandkorras me oleme valmis ka võtma tegelikult jooksvalt, juhul kui me näeme, et see ettevõte oma vajadustega sobib sellesse rütmi, et ta ei pea kohe algulisest tingimata seda bootcampi tegema, ta ei pea tingimata kõiki neid seminari läbi võtma. Et selles mõttes, kui keegi tunneb, et tal on kindel huvi selle valdkonna vastu, et siis ma soovitan, et võiks vaadata meie koduleheküljelt digiks.eu, kus on olemas ka aplikatsioonivorm, ta saab jooksvalt täitma, ei pea ootama seda taotluse vooru algust või avamist, et saab jooksvalt ära täita, ja me vaatame, kes, kes, kes see seltskond on, me vaatame, mis see meeskond on, mis see plaan on, kui see tundub perspektiivikana, siis kutsume intervjuule. Ja siis räägime läbi ka selle, et mis oleks optimaalne pakett, et kas sellel ettevõttel on vaja selline kui paateristuba või piisab talle lauast või tegelikult ei ole lauda ega tuba vaja, vaid ta lihtsalt võiks selles programmis osaleda.

Aga et kui sul ikkagi on juba ettevõtte nii-öelda toimib ja, ja business käib, siis ei ole mõtet tulla, et need on ikka päris varajase faasi asjad, mida te otsite

või? On küll mõtet tulla, kui me näeme, et see annab sellele mingisugust lisaväärtust, et no me ei taha olla puhtalt nagu rendiruumi ja rendifirma, et, et tee oma asja Et me tahame ikkagi seda, et ta, et ta panustab sellesse üldisesse seltskonda, sest no see, osa sellest väärtusest on ju see, et needsamad viis-kuus firmad, kes on meil sees, on füüsiliselt, nad igapäevaselt puutuvad kokku, nad arutavad oma asju ja siis rikastavad selle läbi üksteist.

Hüva, aitäh, Martin Aadamsoo ja Restart on jälle eetris nädala pärast.