AI_pealkiri: Juhan Lepassaar Euroopa Komisjoni digitaalse ühtse turu strateegiast ja piiriülestest tõketest

Tere, ilusat pärastlõunat, on kuueteistkümnes mai, laupäev ja Restardi saade Kuku raadios alustab, saatejuhid, nagu tavaliselt, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa ja meil on täna külas Andrus Ansipi kabinetiülem Brüsselist, Juhan Lepassaar, tere, tere. Me räägime siis tänases saates sellest päris mahukast dokumendist, mis kannab nime, digitaalse ühtse turustrateegia, mis... Mis Andrus Ansipil ja tema kabinetil ja tema alluvatele on valmis saanud ja, ja me tahaksime jõuda nii lahti, rääkida olulisemad punktid eestlaste jaoks ja ka selle, et mis sellest paberist nagu üldse saab, et see ei ole ju mingisugune seadus, mis nüüd on vastu võetud ja mida kõik Euroopa inimesed peaksid hakkama jälgima. Ma arvan, võib-olla me alustaksimegi sellest, et mis asi, mida, mis, mida tähendab Euroopa Liidu mõistes üks strateegia?

Tere veel kord, see digitaalse ühtse turu strateegia on tegelikult õnneks mitte liiga mahukas, et see on alla kahekümne lehekülje. Pingutasime kõvasti, aga loodetavasti sama, siiski sisukas. Ja strateegia iseenesest peaks tegema kolme asja meie jaoks, et esiteks peaks kaardistama need valdkonnad, mida. Millest tuleks lahendada need probleemid, mis täna eksisteerivad, selleks et digitaalne ühtse turuks saaks toimida. Teiseks, peaks identifitseerima konkreetsed sammud ja kolmandaks peaks andma ajakava, et millise ajaraami jooksul neid, neid samme siis võetakse.

Põhimõtteliselt on tegemist Junckeri kabinetti nii-öelda esimese suurema töövõiduga.

Sisuliselt võib nii öelda küll, jah.

Aga võib-olla peaks üldse ära seletama kuulajale ka selle, et, et täna Ansip on, Andrus Ansip on asepresident ja samas on olemas ka mingid volinikud, kuskil on olemas mingi Juncker, et tegemist korra, tegema selle pildi nagu selgeks, et mismoodi see, need, need jooned täpselt jooksevad?

Tänases komisjonis on seitse asepresidenti, kui mul on, te ei peta mind, ma arvan, seitse, jah. Ja mõju on see, et asepresidentid siis kureerivad selliseid horisontaalseid valdkondi. Mis on volinikeülesed või mitmete volinike panust nõudvad. Et noh, näiteks kui me räägime digitaalsest ühtsest turust, siis üks eesmärk, mille asepresident Ansip on sõnastanud, on see, et see nii-öelda turg e-kaubanduse mõttes toimiks, et tarbija saaks osta kaupu teenuseid nii, nagu ta seda kodust teeb, üle piiri ja. Väikeettevõtja ja suurettevõtja saaks müüa neid kaupoteenuseid üle piiri, nii nagu nad seda oma kodus teevad. Ja selleks on terve rida tõkkeid, mis, mis on nii siis nagu tarbepoolsed kui ka siis ettevõtete poolsed, millest tuleks lahti saada ja need tõkked on väga erinevad, et alates käibemaksuerisustest. Mis on näiteks volinik Moskoviisi rida, autoriõiguste fragmenteeritusest, mis on volinik Juttingeri rida. Liiga kõrgete või ebaproportsioonselt kõrgete ülepiiriliste pakihindade küsimusest, mis on volinik Benkovski rida, kuni lõpuks tarbijakaitseõiguseni, mis on volinik Jurovo rida. Et, ja see ongi siis Andruse ülesanne, need kõik erinevad probleemputrad kokku panna ja nad mingiks mõistlikuks ja süsteemseks strateegiaks vormida.

Ehk siis kui me oleme mõelnud seda, et või ütleme, Eestis ka kasutatakse, et noh, et, et Andrus Ansip on, tegeleb digiteemadega, siis otselt digivolinik on ikkagi sakslane Oettinger, ehk siis Andrusel on ikkagi suuremad ülesanded.

Jah, et Oettinger on ühe väga suure ja olulise digitaalse siseturu valdkonna Panustaja, aga ta ei ole ainukene, et ütleme, meil on neli volinikku, kes kindlasti on väga olulised selle, selleks, et seda strateegia saaks olema edukas. Lisaks Otsingerile on siis volinik Jurova, kes tegeleb tarbijakaitse ja õigusküsimustega. Siis on volinik Pjankovska, kes on siseturuga seotud. Ja siis on volinik Vestager, kes on konkurentsivolinik.

Mulle tundub, et Eestis ja ilmselt mitte ainult Eestis ongi päris palju segadust tekkinud, tekitanud seesama Otsinger, kes aeg-ajalt ilmub välja just nagu Ansipi kurikaksikvend, et kui Ansip tuleb ja ütleb midagi, siis kuskil hiljem tuleb Otsinger ja ütleb midagi täiesti vastupidist või, või isegi avalikult ütleb, et tema küll ei allu Ansipile, vaid see on väga segane kuidagi, kas sa saaksid seda seletada?

Komisjon on kollegiaalne organ, see koosneb kahekümne kaheksast liikmest, keda juhib president. Ja on selge, et ta on ka poliitiline organ, kõikide nendel poliitikutel on erinevad arvamused eri küsimuses. Nii et, et kui, kui oli strateegia kujundamise faas, siis oli ka loomulik mõneti, et volinikud olid ka oma avalikes väljaütlemistes tihtilugu veidi erinevatel seisukohtadel. Kuna strateegiat ju veel ei olnud, seda alles kujundati, pandi kokku. Nüüd, kui strateegia on olemas ja me oleme ära vaielnud oma vaidlused, siis eeldatavalt kõik volinikud ja kolledž tervikuna on selle strateegia taga. Ja noh, seda me nägime ka pressikonverentsil, kus asepräsient Ansip ja volinik Oettinger väga sõbralikult esitasid seda strateegiat koos.

Aga kokkuvõttes nagu noh, vot eestlastele ikka meeldivad, kumb on siis post? Kas see on

võimalik üldse öelda, et keegi on kellegi ülemus või sa ütlesid, et on kollegiaalne, et kõik on sama pulga peal, miks siis üks on asepresident?

Ülemus on kindlasti Juncker, et ja noh, küsida seda, et kus siis Andrus Asip, Andrus Ansip asub, et Juncker on delegeerinud asepresident Ansipile teatud omavolitused. Ja need volitused on siis just nimelt selles samas digitaalse ühtse turu valdkonnas, et tema koordineerib Paneb kokku, koostab ja ka kooskõlastab siis näiteks volinik Köttingeri algatusi. Ja seisab hea selle eest, et, et volinikud mitte ei trabeleks omaenda siloturnides, vaid nende kõikide tegevustele oleks mingi seostatud mõõde ja meie vaates see mõõde on siis digitaalse ühteturu loomine.

Ekski me mõtleme selle peale, et eelmises koosseisus selliseid asepresidendi kohti ei olnud.

Oli, aga nad olid teistsuguse funktsiooniga, et Siim Kallas näiteks on ka olnud kogu aeg asepresident.

Ma just mõtlen seda, et, et näiteks Neely Kreutz on ju, kes oli endine digivolinik, et ta vaesid ka tõesti noh, mässas seal oma silos, on ju, ja me kokkuvõttes hakkasime tulemusi lugema, siis noh, väga nagu ei olnudki midagi, et ette näidata.

No asepresident oli toona pigem protokollaarne tiitel, kui et selles mõttes sisuline. Et jah, et Nely Krossi mure oligi ju tegelikult see, et tal oli väga hea strateegia, selline suhteliselt väga mahukas ja laia ilma hõlmav. Aga need küsimused, millega ta pidi tegelema, olid väljaspool tema portfellid, tehti lugu. Ja teised volinikud lihtsalt ei olnud huvitatud nendega tegelemist, puudus mingi hoob, noh, välja arvatud muidugi komisjoni president, kes oleks siis sundinud neid seda tegema.

Ja nüüd see hoob on, ehk siis asepresident peaks vaatama, et kokkuvõttes ikkagi midagi juhtuks, see oleks ära tehtud üle nii-öelda silotornide. Just.

Andrus Ansipil oli Eestis pressikonverents, umbes nädal tagasi vist, mälu või peta, ja ma istusin seal ja ma mõtlesin päris mitu korda, et, et Andrus Ansip on läbi teinud tõenäoliselt kõige kardinaalsema muutuse, mida ükski Eesti poliitik on oma karjääri jooksul pidanud tegema või, või saanud teha. Ansip kaks tuhat viisteist opereeris avalikkuse pressi ees terminitega sujuvalt nagu VPN, Decrunch, Twitter, Spotify, torrent. See ei meenutanud mulle mitte ühegi kandi pealt seda Andrus Ansipit, kes siit Tallinnast ära läks. Sa oled vähemalt seda muutust väga lähedalt näinud, kuidas see nii kiiresti sai käia ja kas see on sinu, sinu jaoks tundub ka selline väga suur muutus, nagu ta võib-olla meile siin Eestis tundub?

Liiga üllatav see minu jaoks ei ole, ma olen töötanud Andrus Ansipiga koos alates kahe tuhande kaheksandast aastast ja ta on ülikiire haaramisvõimega inimene. Et selles mõttes, et kindlasti see keskkond oli tema jaoks teistsugune, harjumuspäratu mõjuti. Kuigi ta Brüsselis oli ju käinud ülemkogudel üheksa aastat järjest, siis komisjoni töö on midagi muud. See nõuab võib-olla ka veidi rohkem sellist. sissekaevamist konkreetsetesse küsimustesse, nii et, et kindlasti see alguses oli ka talle, ei taha ütelda seda nõme sõna, väljakutse, aga väljakutse, aga ta sai sellega minu arvates väga hästi hakkama, nii nagu ta kõikide teiste probleemide lahendamisega hakkama on saanud. Selles mõttes see, et ta kiiresti haaras need teemad endale, ei olnud minu jaoks üllatus, mina, minu jaoks üllatus on see, kuivõrd hästi ta on pannud selle meeskonna toimima, kõik need erinevad volinikud. Et ega see ei ole kerge. Kui sul on Poolatar ja sakslane ja tšehh ja taanlanna ja siis on meil, on meil, on meil, on meil, on meil, on meil, on meil, on meil, on meil, on meil, on meil, on meil, on meil, on meil, on meil, on meil, on meil, on meil, on meil, on meil, on meil, on meil, on meil, on meil, on meil, on meil, on meil.

Aga siin ongi praegu see, et okei, praegu on raamdokument olemas, nagu no ütleme, raamstrateegia. Aga anname selle ülevaate ka kuulajale, et ka kokkuvõttes ju volinikud on, on kõvad töömesilased, aga nende volinike selja taga on ju terve formaada inimesi, ehk siis võib isegi öelda, et nende teemadega, mis täna nagu siin strateegiasse kirja on saanud, et et põhimõtteliselt võiks panna tööle kuskil kolm tuhat viissada neli tuhat inimest järgmise noh, nii üle viie aasta jooksul.

Ja see on ka selle uue komisjoni struktuuri üks eesmärk, et, et president Junckeril on kümme prioriteeti, nendest üks on digitaalne ühtne turg ja see tähendab seda, et enamus komisjoni ressursse peaks olema koondatud nende kümne prioriteedi taha. Ja, ja nende kümne prioriteedi üks ja ühine eesmärk on see, et nad peavad looma kasvu- ja töökohti Euroopas. Me näeme seda, et need peamised peadirektoraadid, kes, kes täna peaksid siis hakkama strateegiat rakendama, et need on jah, umbes kuskil kaks tuhat viissada, kolm tuhat ametnikku, noh muidugi kõik nüüd sada protsenti ainult ei tegele selle ühe prioriteedi täitmisega, et siin on ka teisi prioriteete, mõneti on kattuvad, aga noh, me võime kindlasti öelda seda, et kuskil kaks tuhat, kolm tuhat inimest aktiivselt selle strateegia elluviimusega komisjonis nüüd tegelema hakkab.

Mis seisus see strateegia siis nagu on, et kas ta on valmis, kõik on ta heaks kiitnud, alla kirjutanud ja nüüd ametnikult mingid ametnikud hakkavadki seda noh, piltlikult öeldes homsest nagu tegema. Või liigub ta kuhugi heakskiitmisele, ma ei tea, ratifitseerimisele parlamentidesse?

Strateegia on valmis ja heaks kiidud komisjoni poolt, et see on komisjoni strateegia, meie seisame selle eest ja, ja ka vastutame selle elluviimise eest. See ei tähenda, et me saame seda üksinda teha, et Euroopa Liidus kaks seadusandlikku institutsiooni on parlament ja nõukogu, parlament kodanike poolt valitud nõukogu esindab liikmesriike valitsusi. Ja meil on vaja tegelikult nende heakskiitu sellele, mis me strateegias oleme ette näinud nendele sammudele. Ja selle heakskiidu saamisega me oleme ka alustanud, et, et ka selle strateegia kujunemise käigus kakskümmend kolm liikmesriiki. Saatsid oma panused sinna strateegiasse, et me võime küll ütelda, et see on komisjoni strateegia, aga tegelikult on see meie ühine strateegia, et samamoodi. Suuremad Euroopa Parlamendi fraktsioonid kirjutasid oma ettepanekuid. Nii et kõik need, meil on seal kolm sammast, kaksteist tegevusvaldkonna, kuusteist konkreetset sammu. Ei ole ühtegi sammu, kus ei oleks vähemalt kolmandike liikmesriike ja kaks suuremat poliitilist gruppi parlamendist taga ja see võib-olla eristab seda. Digitaalse ühtseturustrateegiat ka sellest eelmisest digiagendast, mis oli veidi laiapõhjalisem, laiahaardelisem. Aga võib-olla selle kokkupanek ei olnud niivõrd. Inklusiivne. Kaasav, kaasav. Aga ma

ütlen, et noh, suures pildis hästi ruttu kokkuvõttes, kui eelmine kabinet tahtis teha võimalikult palju, tegi ja pani hästi palju kirja ja kokkuvõttes tarb, tarnis vähe, siis Junckeri nagu plaan on see, et, et lubame vähe ja proovime võimalikult palju nagu ära teha sellest, mis lubatud sai.

Jah, ja see strateegia on selgelt ajas ja ruumis piiritletud, eks ju, et me tahame saada tulemusi aastast kaks tuhat üheksateist, kui selle komisjoni mandaat lõpeb.

Aga ikkagi Euroopa parlament peab selle heaks kiitma ja, ja tõenäoliselt see...

Strateegiat ei pea heaks kiitma, on küll need sammud, mis on seal strateegias ette nähtud, et seal neid, nendel on küll vaja parlamendi ja nõukogu heaks...

Ja, ja no ülimalt tõenäoliselt see eeldab ju ka liikmesriikidelt oma seaduste muutmist ju.

Jah, vähemalt mingis vaaduses küll.

Ja seda peab siis ju iga liikme eraldi nagu tegema, seda te ei saa kohustada ega käskida sealt teha.

Läbi jah, nende Euroopa Liidu õigusinstrumendi me saame koostööliikmes ikka mingeid samme võtma, aga kuidas nad seda teevad, mingil määral on ka nende enda määratleda.

Sa ei määrata seda aega kui banaanikõverus ja, ja maapoe see... Nüüd sa

ütled, et Netflix on uus banaanikõverus.

Aga teeme siia kohta pausi ja siis

läheme edasi.

Nii, aga tege tulemast tagasi ja jätkame Juhan Lepassaarega ühtse Euroopa Liidu siseturu ja digituru strateegia arutelu. Et läheks kohe asja juurde ja, ja võtaks selle dokumendi lahti, et sa ütlesid, et selles dokumendis on nii-öelda kolm suurt vaada.

Jah, et laias laastus öeldes, et see esimene maal on siis siseturu toimumine onlain maailmas, kaupade-teenuste vaba liikumine onlainis. Et kui ma olen Portugali kodanik, tahan endale osta näiteks kingi Prantsusmaalt läbi e-kaubamaja, kuidas ma seda teha saan, või kui ma tahan Inglismaalt pääseda ligi digitaalsele sisule, mis asub näiteks Itaalias, et kas ma seda teha saan. Ja teiselt poolt, kui ma olen siis näiteks väike keskmise suurusega ettevõtja, tahan oma kaupu või teenuseid turustada. Läbi internetti, et mis on need takistused, mis täna, mis täna takistavad mind, et see loosung on jah, selline, et tarbija peaks saama tarbida nagu kodus ja müüa saaks saama müüa nagu kodus, digitaalses ühtsel turul, digitaalsel ühtsel turul.

Jaa, aga seesama Portugali ei näida nüüd, on ju, prantslane vaatab, et näed, et kui ma Prantsusmaa sees ainult oma e-kaupa laiali vean, siis ma saan siin, ma ei tea, viis eurot paki kohta hakkama, on ju, aga näed, kui ma pean hakkama tarnima sellele nagu kliendile sinna nagu Portugali, on ju, et. Et siis on paki hind kakskümmend viis eurot, on ju, et noh, mul on lihtsam mitte jännata selle Portugaliga, seal on veel mingid omad tarbijakaitsereegleid ka, on ju, et noh, et, et ah, et ma parem loobun sellest turust, et kuidas me nagu. Me ei saa ju sundida nagu neid ettevõtjaid

Ei saa jah, aga küll, aga saab neile vaadata, et mis on tänasega need probleemid, miks nad ei müü, et tegelikult me oleme ka vaadanud nii sellist nõudluse kui pakkumise seisukohalt, et mis need suuremad nagu komistuskivid on. Ja mis selgub, et kui jätta kõrvale siis geoblokeerimine, mis on siis seotud kas nagu kommerts kaalutustega või siis autori õigusest tulenevalt territoriaalsuse printsiibiga, siis ega tarbija ei tunneta, et tal on, tal on probleeme ülepiiriliselt osta. Ta ei osta lihtsalt sellepärast Euroopa Liidu sees, et pakkumist ei ole, et ettevõtjad ei paku üle piirikaupas ja see lihtsalt hea näide on see, et kolmandast riikidest Euroopa Liitu tuleb iga aasta umbes sada miljonit väikest pakki. Et tulevad peamiselt Aasiast ja Ameerika Ühendriikidest. Euroopa tarbijal ei ole mingit probleemi osta Alipabast või Amazonist, USA-st, eks ju, väikest asja, et arendada seda Euroopasse. See toimib millegipärast, Euroopa Liidu siseturul sama loogika ei toimi. Ja siis, kui vaadata siis nagu ettevõtte seisukohast, et mis need nagu probleemid on, et miks ei müüda siis? Et no üks on näiteks tarbija õigus, tarbija õigus on niivõrd erinev, et väikesele ettevõttele see on suur koormus, kui ta peaks hakkama selgeks tegema endale kakskümmend kaheksa erinevat tururegulatsiooni, ta ei tee seda, järelikult ta ei müü ka. Ja meie eesmärk läbi selle strateegia ongi pakkuda välja harmoniseeritud lahend, Mis tähendaks, tähendaks tegelikult seda, et kui sa online'is müüd, et siis sul on üks tarbija õiguse lepingule raamistik, et sa ei pea muretsema, sellepärast et mis see erisus on. Käibemaksust ma rääkisin samamoodi, eks ju, et käibemaksu erisused, need on ka suur takistus. Siis kolmas küsimus, mida sina mainisid ka, on see ülepiiriline pakivedu, eks ju, paki hind üle piirivead. See erineb kaks kuni viis kuni lausa seitse korda siseriiklikust hinnast. Et miks see nii on, me ei tea seda tegelikult sellepärast, et su turg ei ole väga läbipaistev. Ja, ja kui rääkida veel viimast asjast, mis on sellest geoblokeerimisest, et noh, see on, see, see on nii tarbijad kui ka väikeettevõtteid ahistav, sest, sest. Nii-öelda ei geolokaliseerita ja diskrimineerita mitte ainult tavatarbijat, vaid tegelikult ka väikseid ettevõtjaid. Autoriõigustest rääkides jällegi suur küsimus, eks, et. Et kui, kui me räägime digitaalsest sise, siseturust, siis ja ka digitaalne sisu ei ole siseturul liikuv, siis, see, siis noh, selle sõna digi me võime selle siseturu eest ära võtta tõenäoliselt. Ehk siis see sisu portatiivsuse, sisu ligipääs üle piirile, see on üks suuremaid küsimustikke, kuidas sellega tegeleda. Ja see ei ole mitte ainult filmide küsimus, et ma tahaksin mingile, mingi, mingit filmi endale striimida või ma tahaksin endale saada mingit väikest muusikapala. Suurbritannias tarkvaratootjad, nende osakaal SKP-st on kaks korda suurem kui filmitööstuse osakaal. Nad kurdavad, nad ei saa oma tarkvara tegelikult ülepiiriliselt turust Euroopa Liidus lihtsalt, sellepärast et see autoriõiguse raamistik täna segab neid.

Ma seda kuulen küll esimest korda ausalt öeldes, ma ostan suhteliselt palju tarkvara, ma isegi ei tea, mis riikidest, ma täidan netis selle krediitkaardi koha ära ja ta tuleb mulle, ma just. Tahtsin seda tuua positiivseks näiteks, no näiteks arvutimängud, on ju. Või kus on tekkinud suured ülemaailmsed poed, nagu Steam. No seal üritati, ma mäletan aastaid tagasi teha mingisuguseid trikke, et Eesti näiteks tõsteti Aga see läks suhteliselt kiiresti mööda ja täna see toimib noh, super hästi, kuskil ei ole mingit blokeeringut.

No pluss on platvormide kaudu müük nagu ütleme noh, telefonimängud ja nii edasi, on ju, et aga, aga just noh, samas me tunnetame seda, et me Netflixi ei saa kasutada näiteks või, või. Või noh, ütleme eestlasena, see, et sa tellid e-poest ja, ja, ja tuleb tekst, et sorry, aga Baltikumi me ei tarni, küll aga tarnime Soome.

See olukord on kindlasti palju kirjum, et noh, kui, kui me niimoodi lihtsustades räägime, eks ju, et suured turustajad, neil ei ole tegelikult probleemi sellega, et turg on kirjustatud, nemad elavad seal üle, et need on just need väiksed tegijad, eks ju, keda me võib-olla ei näe, kes, keda, keda ei saagi, kes ongi pigem tegutsevad kohalikul turul, nad võiksid küll pakkuda üle piirilt, aga niipea, kui nad seda peale mõtlema hakkavad, siis on terve rida takistusi, eks ju, me peame ületama ja nad mõtlevad niimoodi, et ah, me parem ei tee seda või siis läheme kohe A Ennast suureks kasvatama ja see on ju üks asi, mis, mis, mida me proovime selle esimese vallaga ära lahendada. Et meil oleks turg, mis ei oleks kindlustatud, mis võimaldaks tegelikult väikestel start-up'idel ja väike ja keskmise suuruse ettevõtetel ennast nii-öelda üles töötada. Euroopas, ilma et nad peaksid minema Atlandi teisele rannikule ja siis tulema tagasi siia teenuseid minema.

No Spotify on selle kapealt hea näide.

No see on väga hea näide, just. Et ja see puudutab just, et kui me rääkisime Spotifyga, et noh, mis teie probleemid oli, siis me ütlesime, et noh, miks me ära kolisime, eks ju, et noh, et Rootsi oli kümme miljonit, noh, natukene siin laienesime, aga kogu aeg olid erinevad autoriõiguse rakendamisreeglid, erinevad käibemaksureeglid, erinevad tarbijakaitse õiguse reeglid, et noh, seal on lihtsam, et seal on need reeglid ka olemas ja kusjuures tihtilugu karmimad. Aga lihtsalt turg on taga ja turg toimub üheselt.

Kuidas see, ma tahaks sellest Spotify mehhanismi nagu lahti rääkida, et see, et nad läksid USA-sse, et seal nad lihtsalt said nii suureks, et neil tekkis ressurssi hakata siis hiljem tegelema nende Euroopa Liidu...

Ja siis ei olnud enam probleem see, et turg oli killustatud.

Kas sa mõtled selle peale, et sa lähed USA turule, sa tead, et sa pead ühe korra nii-öelda noh, kogu selle YAMSI läbi tegema, ja siis on sul kolmsada miljonit, on sul nii-öelda olemas, on ju. Versus see, et see on nagu Euroopa Liidu, kus, kus tegelikult on viissada miljonit, noh, võiks öelda siis vaadake, et...

Ja, ja, ja

pluss juures mitte ainult niimoodi, et, et sa pead vaatama neid regulatsioone, vaid ka seda, et, et kokkuvõttes on meil ju tegelikult kakskümmend kaheksa täiesti noh, oma identiteeti ja, ja arusaama nagu sellest tootest, on ju, et, et USA turg üldjuhul tajub seda toodet ikkagi noh, samalaadsena, on ju, või need põhimõtted, mis moodi nagu noh, ma ei tea, agressiivne müük toimub, mis iganes, need on vastuvõetavad, on ju. Siin Lõuna-Euroopas müüdi ühtemoodi, Põhja-Euroopas teistmoodi, noh, ei ole nii, et noh, tõks ja valmis, on ju.

Aga see, mis võib-olla eristab ka seda strateegiat, on see, et see strateegia väga seltsiisistatud just onlainis toimuvale. Et kui me räägime tarbijakaitseõiguste ühtlustamist, me räägime ainult online'ist tarbijakaitseõiguste ühtlustamist, kui me räägime autoriõigustest, ehk siis me vaatame seda poolt, mis puudutab digitaalset sisu. Me ei hakka lammutama tervet ülejäänud maailma ära selle ümber, et loodetavasti see siis aitab meid ka vältida neid mingid kaasnevaid, tihtilugu muidu igasuguste seaduste ümbertegemisega kaasnevaid probleeme. Et meil on suhteliselt selgelt defineeritud sel, probleemid, mida tuleb lahendada nende, nii tarbijate poole pealt kui ka siis pakkujate poole pealt ja loodetavasti nende probleemide lahenedes, lahendades meil tekitada uusi probleeme, vähemalt nii me proovime teha.

Aga kokkuvõttes ikkagi ütleme, rääkides strateegiast, siis strateegia edukuse kriteeriumiks on ikkagi nagu noh, mingi saavutatud uus olukord või uus kvaliteet, eks, mis tähendab seda, et et mis nagu ütleme, peaks juhtuma selleks, et me saaksime öelda, et, et, et see üks elevant on nii-öelda hästi ära tehtud, et ma saan aru, et pakihinnad peaksid ühtlustama, see, et ei pea nagu VPN-i tegema, kui tahad nagu vaadata Aktuaalset Kaamerat, on ju, et, et... Et, et see probleem kaob ära, et mis, mis need on need praktilised käekatsustavad asjad, mis siis nagu nii-öelda peaksid juhtuma või, või paranema selleks, et me saaksime öelda, et see, see peatükk on nüüd hästi läinud?

Sa nimetasid neid, aga lisaks on ju kindlasti see, et, et kui täna on keskmine tarbija, kes kaupleb e-maailmas, ostab pigem asju kolmandast riigist kui et Euroopa seest, siis lõppkokkuvõttes, mis peab muutuma, on see, et et viie aasta pärast meil on olukord, kus enamus eurooplasi, kui nad ei taha just enda, enda riigi seest osta, siis nende järgmine valik on mõni teine liikmesriik. Või õigemini, et nende nii-öelda, et neil ei oleks vahet, kas nad ostavad mingit kaupa, kui nad on prantslased, eks ju, Prantsusmaalt või Pelgiast või Saksamaalt või Itaaliast, et vahet ei ole. Et nad teevad seda, nad tulevad ennast vabalt kogu selle nagu turulõikes ja samamoodi siis müüjatega. Et täna see kahjuks nii ei ole, et väga vähe nendest müüjatest, eks ju, ülepilist üldse müüb ja, ja enamus nendest ei müü mitte. Aga

mulle just nagu tundub, et, et mingisugusel moel, noh, Spotify-t sa juba mainisid, eks ole, et mingisugusel moel Ameerika ettevõtted on, on lahti häkinud selle kahekümne kaheksa liikmesriigi koodi, et Ameerikast midagi Eestisse osta on täna palju, palju lihtsam noh, tõepoolest, kui näiteks Prantsusmaalt või Suurbritanniast, Et ma, ma ei tea, kas neil on Ameerikas mingisugune hea firma või mingi veebisait või mingisugune mehhanism, mis aitab neid Euroopa Liidu turul või miks see niimoodi on?

Seda ka muuseas, no Ameerikas on ka tegelikult ju nendel on siis mitte käibemaks, vaid müügimaks, see on osaligiti erinev ja nad on harjunud sellega, et maksumäärad on erinevad ja neil ei ole takistuse mingit, neil ei ole mingeid probleeme. Et kui, kui Euroopa liidus nüüd seda loogikat muudeti, et ei ole mitte siis müüja riigimaks, vaid on siis tarbija riigimaks. Siis tekkis kohe suur segadus, et kuidas ikka nii saab ja et erinevad numbrid ja kuidas me ikka paneme, noh, selleks on olemas üks väike tarkvara. Ja toimib, et nad on natuke harjunud selle nagu suurusega, nad on harjunud erinevusega, aga mis põhiline on see, et põhiasjad toimivad nüüd ühtlustatult. Ja seda Euroopas ei ole. Ja selleks, et sa saaksid sellest üle, et see barjäär ei oleks sulle probleem, pead sa olema piisavalt suur. Ja kuna Euroopa turu on kiilustatud, siis see lihtsalt ei kasva piisavalt suureks.

Ja teine asi, mis muidugi on USA-s ülikõva, on see, et selline tugi infrastruktuur, mis on ka raha eest, aga see ütleme, sa tahad olla oma tootega välja, no ma ei tea, sa teed ühe uue, üle kihvti restorani. Siis seda nagu hobilt frantsiisitakse üle nagu, nagu USA ja sa ei pea sellega ise tegelema, et tuleks, makstaks sulle nagu konkreetne kopikas ja, ja, ja annad oma need õigused ära ja või vähemalt mingis osas, Ja muudkui, muudkui tuleb, on ju, või, või lähed, tahad oma telefoni müügi kaudu teha oma, oma toodet müüa, noh, suured ettevõtte tulnud appi, aitavad sul nagu noh, nii-öelda kasvada, eks, et et see infrastruktuur tegelikult noh, mingil kujul on Euroopas olemas, aga, aga ütleme, sellise tasemel, kui ta USA-s on, ta on ikkagi välja arendamata. See on täiesti uus valdkond, mis on Euroopas puudu, noh, et, et noh, too meile oma toode ja me hakkame seda kohe müüma jõuliselt üle Euroopa.

Kas see strateegia nagu panustab sinna ka või, see on mingi muu, muu fenomen, millest sa Taavi vist räägid natuke?

See on laiem fenomen, mina ütleksin, see on kuidas see siseturgu, meie vaatame digitaalset siseturgu, eks ole, see on laiem fenomen, kuidas siseturgu üldse tervikuna toimib, eks ju, vastastikuse tunnustamise printsiibid, sellised asjad. Et, et selles mõttes, kui meie läheneme, on see, et digitaalse siseturustrateegia ei saa olla lahendus kõikidele maailma probleemidele, et. Siin on ka teisi strateegiaid tulemas sel komisjonil, mis tegelevad siis selle teise poolega ka. Et noh, näiteks kapitalile ligipääs, mis on ka hästi oluline, USA-s on see palju lihtsam kui Euroopas, et meil on kapitaliturgude strateegia tulemus, et see tegeleb sellega siis ka. Et meil on ka tegelikult tulemas siseturu strateegia, et sealt vaadatakse äkki neid vastastikuse tunnustamise probleeme, et miks ei ole võimalik panna mingid toodet turule üle Euroopa kohe päevast üks. Et see ei ole ainult digitaalse maailma peal oluline, tegelikult siseturk tervikuna on ka natukene kindlustatum.

Mulle ka tundub, et osaliselt võib-olla see sama ühisturg on selle taga, et nagu mõtteviisi taga või, et nad ei viitsi, võib-olla lihtsalt mingi prantslane ei viitsigi mõelda. Või, või, või eestlane, noh või eestlane ka, et selle peale, et ta peaks hakkama noh, tegelema üldse mingisuguse kliendiga kuskilt teisest Euroopa otsast, kes räägib teist keelt ja see on tüütu. Ongi tüütu.

Ja või teine asi on see, et eks see ole kindlasti kellelegi kasulik, et seda, seda kindlustatud säilitada, et vähem konkurette.

Jah, sisseturge kaitse, kõik muud need terminidki. Aga lähme teise vaala juurde, teine vaala.

Teeme siia, reklaami oma siia ja siis räägi, hakkame rääkima teisest vaalast, palju neid vaalasid oli, kolm jah? Kolm. No siis meil on veel kiire saate viimane kolmandik, kahe vaalaga. Nii, me oleme Restartiga eetris tagasi ja räägime Juhan Lepassaarega siis Euroopa Liidu vaaladest, digitaalse ühtse turustrateegiast ja esimese vaala jõudsime ära rääkida, kaks on veel, võtame, hakkame peale.

Tempot peab tõstma. Teine vaal lihtsustatud on siis torud või ütleme siis digimajanduse niisugune infrastruktuur, et kuidas seda toimub. Laias laastus, et kui, kui see regulatiivne raamistik Euroopas loodi kuskil nii viisteist, kakskümmend aastat tagasi, siis olid olemas telekomid, Olid olemas audiovisiaalne eelusepakkujad, aga selliseid asju nagu platvormid ei olnud olemas. Ja, ja üks asi, mida me peaksime vaatama, kui me sellest infrastruktuurist räägime, et on see, et kas see, kas see tänane. Seadusandlik raamistik tegelikult täidab oma funktsioone, et kas need printsiibid, mis toona said paika pandud, on enam üldse pädevad, et võib-olla elu on edasi läinud, seda infrastruktuurit kasutaks hoopis teistmoodi. Teistel eesmärkides on kuidagi hoopis teistsuguselt kokku põimunud.

See on see koht, kus sa peaks mingi näite tooma.

Et no mina toon siin koha peal alati sellise näite, et näiteks mul ei ole kodus ei telekat, ega mul ei ole televisiooniteeruse pakkujat. Sellepärast, et mina kogu oma nii-öelda meedia saan siis läbi internetti, kas siis lähen kuhugi. Mõne, mõne kanali koduleheküljele või lähen mõnele sellisele teenuse pakkuja juurde, kes pakub mulle erinevaid filme, et minu lihtsalt see meediatarbimine on hoopis teistsugune. Ja samamoodi, et kui ma, kui ma räägin, eks ju, siis, et kes mulle siis nagu seda kohale toob, et need on pigem platvormid, mitte siis nii-öelda klassikalises mõttes, noh muidugi juhe jookseb ikka ja kaabel jookseb endiselt majja, et noh, selles mõttes telekom on mulle endiselt oluline. Aga see on nagu see näide, et, et see, et turg on lihtsalt niivõrd palju muutunud, et me peaksime vaatama, et kas see regulaarne, see seadusandlik raamistik on mõistlik. Ja siin muidugi lõpuks olulised küsimused on nagu see, et kuidas tagada see, et kogu Euroopa oleks internetile, interneti ligipääsetav, see internet oleks kiire. See toimiks, et meil ei oleks olukorda, kus meil täna mõnedes maailmaostuses räägitakse sellest, kuidas viis G-d areneda, aga meil ei ole veel Euroopas mõned riigid alustanud neli G roll-out'i, nii et noh, selles mõttes. See on vast nagu lõppkokkuvõttes kõige tähtsam siin, et kuidas nagu tagada, et need investeeringud tuleksid, et need toimiksid, et see. See nii-öelda võrk üle Euroopa toimiks ühtlasemalt suurel kiirusel.

No üks suurepärane lahendus on siin olemas, tuleb lihtsalt, nagu Ameerikas on, ühe käe sõrmedel loed operaatoreid Euroopas ka, miks meil peame, igas riigis kolm, neli, viis mobiilioperaatoreid?

Noh, see oli nii üks suur plaan, on ju, et jätame kolm tükki alles, on ju. No aga

iseenesest see, see toimiks, noh, see ju lööks selle asja käima ju.

Seal on paar nüanssi, mida ma nüüd riigi siin täna pean kohe välja tooma, et miks Eesti sellega nõus ei ole. on see, et noh, ühesõnaga, ma ka võtta tausta ära, et, et mis ongi täna Euroopa probleem, on see, et kui eestlane läheb välja, esimene liigutus, mida sa teed, välismaale jõudus, on see, et sa lükkad data roaming on tal noh, off ja on ju, et jumala eest, et, et, et maksma edasi, no jah. Et, et aga sa, sa ei saa kasutada seda sama, samade harjumust, ega sa oled harjunud kodus kasutama, eks, et sa ikkagi muudad oma harjumust, mis on nagu noh, ebamõistlik, et sa peaksid ikkagi saama nagu samamoodi kodus teed, eks. Aga siin tulebki see vahe, et, et kui me vaatame nagu sedasama nii-öelda turujaotust, siis noh, terve Eesti on ikkagi nagu Euroopa mõistes selgelt nagu turutõrke piirkond. Ehk siis noh, okei, Talias me saame rääkida mingist businessist, aga juba Nõmme näiteks on juba selline noh, turutõrge, eks, et. Ja, ja nüüd olukorras, kus Euroopas on kolm operaatorit, on ju, noh, tekib nagu tahtmatult küsimus, et kas selle kolme operaatori, kelle põhifookus jääb ikkagi Kesk- ja, ja Lääne-Euroopasse, eks, et kas neil on üldse mingit motivatsiooni enam investeerida Eestisse, sest no mida, mida näiteks Eesti tarbijana aru ei saa, on see, et et sellise kvaliteedi või sidekvaliteediga teenust Euroopas teist riiki ei ole, noh, niivõrd kvaliteetset. Võib-olla isegi maailmas. Euroopaga meil võrdlus on olemas vähemalt, on ju, ja me ei taju seda. Ja nüüd ongi see, et, et kui kolm operaatorit jääb järgi, et noh, et mis siis me siis saab, on ju, et noh, see on niisugune, nagu kohe näha, niisugune liikmesriigi hirm, on ju, noh, mida mina esindan siin laua taga, on

ju, noh. Komisjoni vaatenurgast tegelikult ei ole tähtis, et kas meil on kolm, kolm tuhat, kolmkümmend operaatorit või on kolm tuhat lokaalset operaatorit, kolm üleeuroopalist operaatorit, Tähtis on see, et oleks piisav konkurents, taskukohased hinnad ja kiire internet, et need on need kolm asja. Et kui rääkida tulevikust, eks ju, mida meil on vaja teha, on see, et liikmesriigid rohkem koordineeriksid oma nii-öelda spektrumipoliitikat, ehk siis sedasama võrgumah, võrgumahu väljaandmist. Ja miks seda vaja teha on, on see, et muidu lihtsalt kõik need toredad tuleviku asjad nagu asjade internet, Euroopas, nii hästi toimima ei hakka. Kindlasti nad hakkavad, aga lihtsalt suure viitajaga. Ja kui me oma, kui me oma väikest killustatust siin ära, jällegi ära ei kaota.

Siin ongi nüüd küll, võtame nagu sellesama mõõdiku, on ju, see ideaalne mõõdik oleks see, et kui täna nagu ütleme, kõne hind ja sõnumihind juba nii-öelda Euroopa sees noh, väljaspool Eestit on juba noh, enam-vähem normaalne, sa ei taju seda, et, et noh, et helista mulle tagasi, kui sa oled välismaal, on ju, et, et, et see nagu Euroopa sees ei ole nii tähtis enam. Siis noh, andmesidega on küll niimoodi, et teed ühe video eferitornist ära, midagi, ma saan aru, et vist ei tohi teha, et see on autoriõigusetöö, midagi sellist, on ju, aga noh, teed oma video ära, Apple võid selle Facebooki ja hops, noh, jälle maksa seitse viiskümmend ja, ja saad järgmise sadam megabaiti, on ju, et noh, et see on nagu jabur, on ju.

See ongi jabur, aga ma mõtlen, et mis see nagu lahenduses, et nii kaua, kui meil on igas riigis kolm operaatorit näiteks või neli, siis noh, nad peavad hakkama siis kas ühel hetkel mingisugust hinnakoostööd tegema omavahel nii-öelda, et noh, lepime Teemegi siis ühtse hinnastuse.

Siin üks näide näiteks on, on ju, sa hoid teha nüüd sellise reegli Euroopas, et et noh, see nii-öelda, kes tuleb sulle külla sinna riiki, see nii-öelda välisklient, on ju, et, et, et tema maksab kahekordset päeva hinda, mida muidu maksab nagu koduklient, koduturulient. Aga

mul ei ole ju päeva hinn.

No see on tegelikult, on, kui sa täna mõtled, ütleme keskmine... Ma jagan ära lihtsalt. Jah, täpselt, keskmine kulu nagu ütleme, täna on umbes kuskil viiskümmend senti on päev umbes, kui see on, et noh, et Ja noh, saab ka nii-öelda.

Kunagi proovis minu meelest seda teha Suurbritannia Vodafone, või ütleme siis, Vodafone proovis seda teha Hispaania Suurbritannia vahel. Ja nad lõpetasid seal ühel hetkel minu meelest ära, aga ma õigesti mäletan, see põhjendus oli see, et nad said aru, et kõik inglased käivad Hispaanias ja tarbivad seal seda Vodafone Hispaaniat, üks Hispaanlane käi Inglismaale.

Aga noh, ega see suund sinna suu, suunas on, et ega see rändlustasu, see peaks tegelikult kaduma, et see ei ole nagu loogiline, siseturul see ei peaks niimoodi toimima ja noh. Kui vaadata siin mõningaid riikideks, Belgia ja Luksembur leppisid kokku, et nemad omavahel kaotavad selle ära. Ja ehk me loodame, et eks see nii-öelda trend laieneb. Aga ma libistan ennast kiiresti sellele kolmandale viimasele alale, sest muidu äkki me sellest ei jõuagi rääkida. Et kui me rääkisime ennest, sellest, enne sellest, kuidas kaupade teenuste turk toimib online'is, siis rääkisime nendest nii-öelda torudest. Ja siis see kolmas vaala on võib-olla pigem niisugune tulevikku vaatav. Et mida oleks vaja teha selleks, et me kahekümne aasta pärast ei oleks jälle samamoodi lõhkise külalise, vaatame siin kurvalt pealt, kuidas mujal maailma otseses. Suurettevõtted kahvavad endale Euroopa turgu ja meil ei ole nagu konkurentsivõimelisi konkurenti vastu panna. Et minu arvates tuleks tegelikult teha kolme asja, et üks on see, et vaata, et kuidas andmed Euroopas erinevate liikmesriikide vahel liiguvad ja kuidas, kuidas andmete portatiivsus või andmete kasutamine. Kuidas see on reguleeritud, kas see tegelikult see regulatsioon ja see viis, kuidas me andmeid käsitleme, et kas see vastab nagu sellele, mida tulevik taotleb. Et üha enam ja enam nii ettevõtted kui ka, kui ka turul tegutsejad vaatavad andmeid kui ressurssi. Ja kuidas meie sellesse suhtume, et noh, et see on üks küsimus, mis tuleb nagu ma arvan, ära lahendada ja ma arvan, hea baasi annab selleks ka, et tõenäoliselt selle aasta lõpuks. Andmekaitse on üle-Euroopa lihtsalt samal tasemel tagatud, kui me andmekaitse reformi läbi saame viia. Et siis me saame rääkida sellest, et okei, et ole ju tegelikult suurt vahet, et kas, kas ma hoian seda ühte bitti Saksamaal või hoian seda Prantsusmaal, kus on. Nii-öelda kellegi persooniandmetega seotud või kus on üldse ettevõtete andmed või siis masin. Genereeritud või masinloetavad andmed, et, et sellisel juhul peaks ka andmete nii-öelda vaba liikumine siseturul olema tegelikult tagatud. Teine teema, siin on standardid ja vastastik on ühildatavus. Et meil on terve rida valdkondi nagu tervis või transport, energia, energeetika, kus kõik, igas liikmesigis toimub mingisugune digiteemaline areng nende valdkondadega. Aga meil, meil tundub, et meil ei ole sellist ühtset lähenemist sellele, kuidas tagada see, et kui ma arendan midagi Saksamaal, et siis seesama arendus töötaks ka Prantsusmaal. Et me peaksime mõtlema, mõtlema selliste üleeuroopaliste standardite ja selliste vastastikuste ühildatavust peale. Ja kolmas on siis see, kuidas e-ühiskond toimib, mida teavidab väga hästi, eks ju, et kuidas nagu avalikud e-teenused, et kuidas neid arendada sellisel viisil, et need oleksid ka ülepiiriliselt ligipääsetavad ja et, ja et me võtaksime mingid printsiibid kasutusele, mis aitaksid tegelikult ettevõtetel nii-öelda e-ühiskonnas paremini toimetada.

No siin ongi tegelikult, juba andmete vaba liikumine oleks väga palju juurde ja see kohustus just, et kui ükskõik, näiteks ütleme, me oleme seda näidet siin saates teinud, et kui Saksamaal on mingi noh, nende äriregister või nende pank on ju võimeline võtma informatsiooni sinukest vastu kas suuliselt või paberil, Et peaks olema mingi reegel või, või sõnatuses mõttes direktiiv, et, et ta peab seda olema võimeline võtma ka vastu masinloodetaval kujul. Ehk siis kui ma näiteks tahan saata neile oma, noh, oma e-pangast minu väljavõtte oma, ma ei tea, Saksamaa uude võimaliku noh, panka selleks, et omale kontot teha, on ju. See peaks olema võimalik teha niimoodi, et ma ütlen oma Eesti pangale, tule ja saada, mitte niimoodi, et ma lasen välja printida ja siis ma lähen selle pakiga nagu, nagu Saksamaale ja esitan need andmed seada, on ju, et. Et, et, et noh, sellised riik, nii-öelda regulatsioonid, mis, mis panevad neid ettevõtjad rohkem innoveerima. Just nii-öelda noh, kaasajastama, et just sama masin loodetavus, masin loodetavalt välja anda informatsiooni, masin loodetavalt sisse võtta informatsiooni. See paneb nagu asjad nagu paremini liikuma üle Euroopat, seda on Eestis pannud ja seda me oleme siin näinud, noh.

Aga selle üks kord küsimise põhimõte ettevõtete andmetega seotud, selle me tahaksime küll jah, ellu viia, et, et ei oleks niimoodi, et ettevõte, kui ta mõtleb noh, mul on mingi tore toode, eks ju, ma tahaks hakata seda turustama üle Euroopa. Esimene asi, mida ma tõenäoliselt tegema pean, on kõikidesse kahekümne seitsmesse liikmesriiki saatma, hakkama saatma oma andmeid. Milleks, et miks ma ei võiks, nagu Taavi ütles, eks ju, öelda, et nendele, kas nendele siis maksuametitele või mingitele sertifika, sertifitseerimisasutustele, et näe, mul on need andmed kõik Eestis olemas, tulge, võtke. Et noh, minu nõusolek oleks ju, nad saavad nendele andmetele ligi.

See on nii naljakas, et me oleme Eestis sellega ära harjunud, et noh, et a la noh, isikui sa viisid kuskil mingil hetkel noh, mingi paberirüansi, mingi informatsiooni, siis me eeldame kohe sealtmaalt edasi, et, et noh, edasi läheb see informatsioon juba automaatselt Asutus on harjunud omavahel suhtlema, isegi seadus kohustab neid tegelikult omavahel suhtlema, et see on nii normaalne. Aga see on täiesti, kui see vaatamise Euroopas on noh, kuna neile puuduvad isikukoodid, puuduvad üldse võimalused, noh, tehnilised võimalused selle informatsiooni sidumiseks, siis noh, täiesti avastamata maailma. Ja sa oled sellega nii harjunud siin ühiskonnale, sa ei saagi aru, et, et millised seisid nagu Euroopa on, on ju, et, et see on mingi suur töö, hakata seda üldse ühtlustama, on ju.

No ja ma, tuletades meelde näiteks, mi, milline pool hüsteeriline vastasseis on ID-kaartidele näiteks Suurbritannias olnud, või iga kord, kui see teema üles tuleb, siis tuleb suur jama, et noh, ma, ma arvan, et kas või seesama isikukoodide küsimus, et noh, sul on väga raske seda hakata just standardiseerima.

Euroopa võlu vast on see, et ega me ei tahagi, Komisjon kindlasti ei taha hakata ID-kaarte standardiseerima või ütlema, et kõik peaksid samamoodi tegema. Mida meie tahame teha, on see, et need erinevad lahendused, mida riigid siis nagu mõtlevad välja, et aut, ennast, digitaalselt autentida saab ju ka läbi teiste lahenduste, eks ju. Mul ei pea olema ID-kaart, ma võin seda teha läbi panga või läbi mu meiltelefoni või ükskõik mille. Et need omavahel läheksid koostööbevõimelised, see on see oluline küsimus, et kui nad seda on, siis ei ole probleemi, et nad on erinevad ja noh, selli, ja sellisel kujul Euroopaga toimib.

Siis tegelikult tuleks nagu mingit suur hulk selliseid tarkvaralisi tõlke kastikesi ehitada või?

No vot, see on nüüd see lahendus, lahenduse küsimus, ma siin laua taga ei tahaks vaidlema hakata, minu arvates ei tule. Aga... Ma just tahtsin

sinu käest küsida, et sa oled IT-s palju töötanud, et... Hakkama tõikima, midagi siis läheb jamaks.

See asi läheb ikkagi vajadusepõhiseks, see on vajadusel näiteks ka lahenduseks, aga teatav standardiseerimine siin kokkuvõttes ikkagi tuleb, et juba järgmine aasta tulemine seidas, Mis on siis Euroopa Liitu sisene nii-öelda siis digitaalse identiteedi vastastikune tunnustamine, et noh, et a la kui sa mäletad, kui oli, kui see oli panga kaudu sisselogimine omal ajal, et nüüd kui sa kujutad ette taanlast, kes on ütleme, oma panka sisse loginud ja nüüd tahab sealt, sealt samast Taani pangast siis nii-öelda kasutada Eesti e-teenust, siis me peaksime põhimõtteliselt vastastikku tunnustama, on ju. Sest halb on nagu see, et erinevatel riikidel on erinev arusaam noh, kõrgest turvalisusest. Noh, nii mõneski riigis võib juhtuda see, et, et et nemad logivad sisse sõna otseses mõttes raam, raamatukogu lugeja piletiga, on ju, ja meie peame vastu panema nagu noh, PIN2, on ju, et noh, et, et et noh, ühesõnaga, et et, et sellist nagu harmoniseerimise keerukust siin on ikkagi väga palju, ehk siis see ei saa üldse olema lihtne ülesanne. Aga noh, keegi peab sellega tegelema hakkama ja kokkuvõttes oleks ju tore nagu noh, Tal on, saad ju Portugali ID-kaardiga saada Eestis ettevõtet avada, noh, võiks ka vastupidi toimida, on ju. Aga noh, olulisem ongi see, et, et, et selline nii-öelda autentimine, noh, nii-öelda üksteise tunnustamine, noh, see on nagu tore, on ju, aga noh, põhiline noh, ütleme, fookus peaks ikka minema sellele, et et terve Euroopa ühiskond nagu päriselt ka hakkab nüüd siis digialdkirja kasutama, no sellisel viisil, nagu meie teeksime. Ja kui see juhtuks, siis oleks Junckeril kindlasti... Või midagi sarnast. Ja siis jah, Junckeril oleks neid töökohti

Selge, meie saateaeg, muide, on sellega läbi, aitäh kõigile, kes kuulasid ja kohtume järgmisel nädalal.