AI_pealkiri: Aet Rahe ja Janno Siimar riigi IT-hangete kvaliteedist ja Riigikogu kodulehe skandaalist

Käes on teise mai pärastlõuna ning nagu ikka selle laupäeviti, siis on Kuku raadios eetris Restardi saade, see on saade, mis kõneleb IT-ärist ja IT-poliitikast, nagu me täna kavatseme teha, meil on stuudios saatejuhid Hendrik Roonemaa ja Taavi Kotka, on riigi infosüsteemide osakonna juhataja Aet Rahe, tere. Tervist. Ja Skype'i otsas on meil Janno Siimar Velveti-nimelisest loobüroost, kes veebiprojektide ja veebilehtedega päris palju tegeleb, tere, Janno. Tere. Ning me räägime täna, no millest ikka, tulenevalt sellest samast suurest Riigikogu kodulehe, ma ei teagi, skandaalist, skandaaliks on seda palju nimetada, aga ütleme, et puhkenud arutelust ja erimeelsustest selle üle, kas saja tuhande euro eest tehtud Riigikogu koduleht oli piisavalt hea või ei olnud piisavalt hea ja ma tahaks ikkagi laiemaks minna, et mitte ainult terve saate ühest kodulehest rääkida, et me arutaks siis Taavi, et kuidas, kuidas tehakse riigis selliseid suuri IT-projekte ja miks need just nii tehakse?

Ütleme kohe, et see ei ole nüüd suur projekt, eks, aga, aga, aga kindlasti on see skandaal, et ma küll ei mäleta, et ühe, üks, ühegi teise Eesti IT-projekti nii väikse IT-projekti koha pealt nii suurt lärmu oleks löödud. Ehk siis lärmi on löödud, kui me võtame näiteks digiretsept, et noh, see kuus kuud oligi suur lärm ainult või omad ajal, kui e-kool tuli, siis kõik õpetajad olid tagajalgadele ja, ja nii edasi, eks, et eks lärm ikka on olnud, aga just see, et, et mingit kodulehekülje leiab nagu nii palju kajastust, et

Ma ei tea, võimalik küll, aga see summa, ma saan aru, sina ütled pigem, et see on väike summa või?

Ei, selles mõttes nagu selle lahenduse kohta on see kindlasti suur summa. Ehk siis nagu ütleme, see tulemus, mis tehti, on ju, et, et on ikka üle makstud, jah.

Samas mina just kohtusin hiljuti ühe inimesega, kes oli selle, selle hankega kursis ja tema ütles, et see on erakordselt alamakstud, sellepärast et seda veealuste osa, mis seal teha tuli, oli lihtsalt niivõrd palju, et tegemist ei olnudki sellise ilusa disainihankega, vaid oli puhas progemishange ja progemist oli väga palju seal.

Ei no tõenäoliselt nagu siis on jällegi tehtud kommunikatsioonis suur möödalask, kui on jätnud sedasama nii-öelda veealune osa nagu rääkimata rahvale, eks, et aga noh, see on nagu tüüpiline meie IT-projektide juures.

Janno, sina olid ka üks nendest, kes on eelmisel nädalal kommenteeris või sel nädalal seda asja päris palju, et ma saan aru, disainerite või, või veebitegijate number üks etteheide oli see, kõigepealt oli see, et oli väga kallis, aga millalgi see moondus etteheiteks, et on, on lihtsalt väga kole?

Jah. Kuidas öelda, et see, see, see, kas on kallis või ei ole kallis, see on hästi suhteline mõiste. Tegelikult on seda hanke koosseisu vaadata, siis on tõesti tegemist IT või programmisprojektiga, kus disainimaht on, on üpris väike. Samas on see, see küsimus, et kuidas siis sellise hanke tulemusena selline koduleht valmis. Ja väga lihtne on öelda, et see on sada tonni, issand jumal. Tegelikult saja tuhandeseid kodulehte tehakse iga päev Eestis, see ei ole mingisugune suur ega ületamatu raskus. Aga küsimus ongi minu meelest selles, et on. Noh, nagu nende hangetega, selliste hangetega tihti juhtub, et on kõik asjad pandud ühte potti, mille tulemusena ei ole mingisugust selget fookust ühel, igal ühel etapil, mis seal tegelikult, mille peale peaks mõtlema selles sellises projektis. Ja tulemusena on vähemalt siis see välja, väljapoole paistev osa on, on nukker, noh, mitte lihtsalt nukker, vaid ikka suisa kurb.

Aga mis tal siis nii väga viga on, ega ütleme, riigiasutuste või riigiettevõtete või, või ütleme, ütleme, avaliku sektori kodulehti, mis oleks erakordselt ilusad, väga hästi disainitud, ongi väga vähe, kui neid üldse on?

Aga miks on vähe?

Ma ei tea, miks on vähe, öelge Aet ja Taavi, tõesti on ju vähe, no kui me võtame Eesti.ee, see on segaduse tipp ausalt öeldes, see on navigeerimine tavalise inimese jaoks ja seda tehakse ikka kahe aastakümmend ringi.

No Eesti.ee on üldse omaette ooper ja sellest oleks eraldi saade teha üldse, aga selles mõttes on jäänud õigusega, kuna nagu. See ei ole tegevus, mis väga kedagi marjendaks, ehk siis noh, see, et kas see inimene leiab üldse sealt lehelt selle info ülesse või ei leia, ega see ühele tavalisele riigiametnikule vähe korda ei lähe, sest noh, kui sa oled monopoolses seisundis, kui sulle ei meeldi Eesti teenused, mine ära noh, mine Soome. Eks, et noh, selles mõttes ta, ta, ta, ta ei jää sellest nagu leivast nagu ilma või talle ei jää nagu müüki tegemata, täna on see, et kui sa lähed. Ühe panga koduleheküljele, selle panga teenus sulle ei meeldi, sa lähed teise panka, sul on valik. Riigis mingit valikut ei ole, konkurents puudub, noh, näed, Riigikogu koduleheküljel kole, aga näed, vaat seal teisel ministeeriumil, sellel on kole leht. Ja ongi kõik ja, ja sinna see taandub, eks, et, et selles mõttes nagu, nagu seda motivatsiooni ei ole, aga, aga ma selles mõttes nagu Jannoga nõus ei ole, et, et iga päev tehakse saja tuhandese kodulehekülge, ehk siis alati peaks nagu vaatama seda ka, et kes on tegelik kasutajate hulk ja, ja miks seda ka, seda, seda keskkonda kasutatakse ja noh, ma arvan küll, et Riigikogu kodulehekülj nüüd ei ole küll selline nii-öelda keskkond, nii-öelda kodulehekülje mõttes või infoallikana selline keskkond, mis oleks nagu väärt nagu. Riigikogu

on Eesti kõige olulisem võimu institutsioon üldse, kõige kõrgema võimukandja.

Jaa, aga kui palju seal külast käib iga päev selle lehe peale? Ei

tea. No siin on, tegelikult on noh, ühtepidi on nagu minu jaoks ongi küsimus see, et et miks see, miks seal sellel leheküljel käib nii vähe külastajaid? Et kas siis noh, ütleme ajalehes on inimestel huvi väga kõrge, aga, aga Riigikogu lehel millegipärast nii-öelda Hundi suust seda informatsiooni koguma keegi ei tule, et kui ma tegin väikse küsitluse oma tuttavate hulgas. Ma arvan, mingit kümmet inimest küsitlesin, siis ma loobusin, et keegi ei olegi seal kunagi käinud ennem. See on mõnes mõttes see kampaania on nagu superreklaam, Riigikogu koduleht pole kunagi nii palju külastusi saanud.

Ei no ega see ongi see vastus, et mind ka hämmastas, et kui kõik hakkasid hüüdma, et kus on responsive disain ja miks ma ei saa mobiilist vaadata, on ju, ja siis hakkad küsima inimeste käest, et kas sa üldse kunagi oled käinud selle kodulehekülje või isegi noh, vahet ei ole, kas mobiilist või, või, või, või, või masinast, on ju, et, et ei ole, noh. Aga

siit ka see tegelikult selline noh, see üleskutse, minu üleskutse tänane, et, et kui on. See, see tuleneb natukene sellest, et, et klient tegelikult ei ole noh, pädev seda kõike tellima, sest et ühtepidi võib-olla on motivatsioonipuudus nagu Taavi rääkis või on, või on lihtsalt ei ole, inimene teeb seda üks kord elus. Siis ja, ja ühe disainihanke korraldamine ei ole mingisugune lihtne asi, sest et eriti tingimustes, kus su hanke ting, nagu kriteerium on hind. Siis peab olema ülioluline, et selle, selle hinna eest saaks kõik need asjad, mis sul vaja on. Ja selleks, et seda sinna kirjutada, pead sa ülitäpselt teadma, mida sul vaja on. Antud juhul ma olen, on tunne, et kuigi päris suur hulk läks siis nii-öelda numbrite järgi analüüsile, siis, siis see analüüs ei ole seda vajaduste külge üldse vaadanud. Või, või, või on väga mööda vaadanud.

Aga see ongi selles mõttes huvitav koht, et minu arvates see, milline pilt meil täna vaatab riigi selts, riigieeskkondadest vastu, ei ole ikkagi nagu, me ei saa nad näpuga näidata, ainult nagu noh, et a la rumal tellija. Ehk siis see on selgelt peegeldus sellest, mis ongi nagu Eesti selle valdkonna tehnoloogiaettevõtete kvaliteet. Sest kõik me räägime sellest, et oh, me oleme võimelised kliendi eest mõtlema ja noh, palgake meid, me teeme teie eest ära, on ju, me teame, mis asi on responsive disain ja nii edasi, on ju, reaalselt on midagi muud ja ma ei tea, et ütle sina seda, et kas nagu päriselt hinda, hind ei ole ainus kriteerium?

Ma selles mõttes tegelikult ikkagi natukene tahaks toetada seda, mida Janno räägib, et reaalsus on see, et, et ülikonnad kipuvad ikkagi nagu tellija materjalist valmima. Et, et paraku nii on, et seda me näeme väga palju ka täna IT-investeeringute juhtimisel, et kui sa ikkagi tegelikult tellijana ei oska seda ülesande püstitust korrektselt sõnastada ja siiski ikkagi lähed soodsaimat hinda lahenda, hankima, siis, siis selliseid tulemusi saabki.

No aga mina selles mõttes ei ole nõus, et kui me räägime seda samast responsive disainist, siis see ei ole asi, mida peaks nagu hankes ja tingimisena sisse panema, vaid see on nagu ütleme sõnade mõttes basic hügieen, mis peaks tulema ikkagi nagu seda samast IT-ettevõttest endast juba.

Jah, ja sellest tulenevalt ongi, sellepärast ma selle nagu üleskutse täna kirjutasin, et on hea tulemus, sünnib disaineri ja kliendi koostöös, kui disainer näeb, et klient ei ole küsinud asju, mida ta peaks küsima, siis ta. Tema selline, see on nagu eetika küsimus, sinu, sinu asi on mitte teha neid asju, mida, mida riigil ei ole vaja osta. Sa pead tõstma häält, ütlema, ärge tehke nii, tehke paremini kuidagi.

Janno räägib siin manifestist, mis on kättesaadaval veebis, manifesto.ee, mis on siis, ma saan aru, juhend või selline eetikakoodeks veebifirmadele, üldse firmadele, kes riigile teenuseid pakuvad?

Aga ma ütlengi, et selles mõttes on sul Janno jumal õigus, et noh, aeti enda kogemusest rääkides, te olete vist isegi lükanud tagasi mingeid taotlusi selle koha pealt, kus te näete, et, et, et päriselt see asutus, kes tahab midagi hankida endale, tegelikult ei vaja seda lahendust.

Jah, alles eile oli üks väga kirglik kohtumine selle osas, et olenemata sellest, et tegemist ei olnud üldse mahuka investeeringuvajadusega, siis nelikümmend minutit vaidlesime selle üle, et üritasime tõestada, et mainstream kasutusmustrid ei õigusta sellist, sellise lahenduse loomist. Ja, ja tundub, et me ka selle neljakümne minuti jooksul ei suutnud tegelikult eile alles seda selgeks teha.

Aga milles siis, kas asi on siis selles, et täna on see niimoodi üles ehitatud, et riigiasutusel on eelarves raha, nagu näiteks Riigikogu kantseleid on, ongi sada tuhat eurot kodulehe tegemiseks ja riigiasutused kulutavad selle raha ära. Sest nii olete nähtud.

Raha kulub alati

ära. Allikaid on mitmeid, eks, et kogu süsteem tegelikult baseerub sellele või põhimõttele, et Eestis on hajusarhitektuur, iga maja teeb oma asju ise. Ei ole nii, et MKM tuleb ja, ja, ja, ja, ja ütleb, et nüüd peate tegema nii või naa, kasutama selliseid tehnoloogia, tollesed tehnoloogiad, ei ole. Et igaüks teeb nii, nagu, nagu ise heaks arvab, jah, on olemas, on olemas mingid baasreeglid, põhimõtted ja nii edasi, et noh, a la näiteks nagu ma ei tea, Autentimiseks tuleb kasutada ID-kaart või mobiili-ID-d ja nii edasi, aga, aga igaüks teeb ise. Ja nüüd ongi küsimus rahastuse allikas, ehk siis kui asutusel endal on eelarves raha, siis nad on täiesti omapäi, teevad nagu tahavad. Kui nad tahavad kasutada investeeringuks euroraha, siis on ka MKM-il sõle õigus, ehk siis siis me saame nagu küsida, et, et miks, kuidas kavatsete teha. Ja nii edasi, on ju, et, et siis me saame seda asja mõjutada, aga jah, kui asutusel endal on raha, siis põhimõtteliselt on kogu oma tarkusega. Ja noh, siin nii juhtus ka praegu Riigikogu juures.

Ma saan aru, teie MKM-i esindajatena jutust kuidagi kumab läbi, et te ei ole rahul sellega, et, et, et mida kulutati, mida saadi ja et üldse võib-olla kulutati.

Võib-olla juhiks tähelepanu ühele pisikesele asjaolule, et lisaks sellele, et, et MKM tegeleb investeeringute juhtimisega, siis me tegeleme ka poliitikute kujundamisega, mis tähendab seda, et meil on väga palju ka juhiseid ja raamistikke nende, just nende tellijate jaoks välja töötanud, kes ongi võib-olla sellel teel, et nad alles avastavad, kuidas IT-d tellida. Et näiteks selline tore dokument nagu Veebide koosvõimeraamistik, et mis ei ole küll võib-olla kõige värskem enam tänases võtmes, kui ma õigesti mäletan, siis kaks tuhat kaksteist viimati uuendatud, aga sellegipoolest ta tegelikult katab päris palju niisuguseid basic asju, et, et okei, et kui sa annad endale aru, et sa tellid sellist asja esimest korda, siis tee sellised elementaarsed viited, et pane need dokumendid nende nõuete komplekti, et huvitav oleks vaadata, kas selles konkreetses hankes näiteks kasutati.

No Janno, te olete kindlasti teinud avalikule sektorile mitmeid erinevaid projekte, mis sinu kogemused ja kokkupuuted on, et kas seda tarka asjadest arusaavat ja raha lugevat tellijat on seal avaliku sektori poolt või ei ole?

Minu kogemus, ma olen teinud, nii isiklikult kui nagu ettevõtjana olema teinud päris palju tööd riigiga. Mu kogemus on see, et. Et kui me alguses võib-olla ei saa vedama, et siis, siis kogu see protsess on puhtalt suhtumise küsimus. Kas meie suudame kliendile selgeks teha, et me tahame teha ägedat asja? Kas, kas klient nagu siseneb sellesse töösse sellise suhtumisega, et, et no põhimõtteliselt see abi, mis me sinna hankesse kirjutasime, tulemus peab olema hea. Ma ei saa väita, et kõik, mis me teinud oleme, on puhas kuld päeva lõpuks. Aga, aga ma olen kindel, et me oleme pingutanud nii-öelda viimase piirini, mida me nii hästi kui me suudame teha, me ei ole ühtegi nurka lõiganud. Selles, nendes protsessides, ma arvan, mina saan oma kliente kindlasti ainult kiita, et nad on super hästi kaasa tulnud selle, selle mõtteviisiga, et, et kui me hankesse kirjutasime sisse, et teeme. No ma ei tea, mida, et siis me, siis me peame selle hanke ära muutma või me peame otsast alustama, peame arutama, kuidas neid asju teha mõistlikult, mitte lihtsalt punkti taga ajades või, või mingit eurot veeretades.

Aga vot, sa, sa kasutasid ka väga toredat omandussõna hea ja mulle tundub, kui ma vaatasin erinevate inimeste seisukohti siin sellesama riigikogu veebiosas, siis see, mis on hea. Mulle tundub, et sealt juba läheb esimene põhimõte, neil on lahknevus või, või teine läheb sealt, mis on disain. Et riigikogu esindaja käis Raadio kahes ja ütles, et noh, et neil ei olegi vaja disaini, et neil ei ole vaja, et koduleht oleks nagu, ma tsiteerin, kirev ja üli, ülidisainitud. Ja, ja teisest küljest, kui ma loen Tõnu Runneli artiklit Postimehest, ma saan aru, et tema ei vaata disaini kui mitte seeriat ilusaid pilte, vaid kui kogu noh, veebinurgagi või üldse, et mis seal on, kuidas see on esitatud ja kuidas inimesed seda kasutavad. Need on kaks teist eri asju ju. No

disain on alati iluvaataja silmade, eks. Ja

siin on ka ilust, aga teine inimene räägib arhite

Info, info, info esitamisest ja nii edasi, on ju, et et see kõik on õige, aga no ma ütlengi, et ja sellega koha peab lõputult vaidlema jääda, et aga noh, tegelik vastus on ikkagi see, et, et kui palju päriselt seda informatsiooni vaja on, mida sinna lehe peale pannakse, kui palju päriselt neid tarbijaid on, Ja kuidas me leiame nüüd sellesama nii-öelda päris vajaduse selle noh, noh, tegeliku info vahel selle tasakaalu, et mis on see nii-öelda kõige mõistlikum viis selle esitlemiseks, millisel moel, millise arhitektuurse disaini ja visuaalse disainiga ja millise hinna eest, eks, et, et, et selles mõttes nagu seda oleks nagu tervikuna hinnata ja, ja tundub, et siin, selles projektis on meiega asjad paigast ära läinud.

Hüva, meil on aeg teha siia esimene paus ja pärast seda oleme tagasi.

Restarti saade on eetris tagasi ning me räägime täna sellest, kuidas riik IT-d tellib ja kui palju Eesti riik IT-le raha kulutab ja kuidas see kõik käib ja kuidas ta võiks käia, ning no Taavi, sul on numbrid peas ilmselt, et kui palju me siis kulutame Eestis IT-le?

No eelmises plokisjal me rääkisime pikalt ühest saja tuhande eurosest koduleheküljest, mis nagu suures pildis Väga, väga, väga pilli ei puhu või siis ikkagi nagu puhub ka selles mõttes, et, et iseenesest Eesti võrreldes muu maailmaga IT-le kulutab kolossaalselt vähe raha. Ehk siis noh, koos palkade, koos investeeringute ja, ja ütleme, nii-öelda hooldus, iga, igapäevase hoolduse ja, ja nii-öelda halduskuludega kulutab Eesti, no meil on umbes, on tuhat spetsialisti avaliku sektori peale kokku ja kulutatakse umbes viiskümmend miljonit eurot. Aastas? Aastas, jah, mis on umbes nelikümmend korda vähem kui näiteks Soomes. Ehk siis Soome kulutab kaks miljardit.

Jaa, aga neid on ka rohkem.

Aga mitte

nelikümmend korda rohkem.

Jah, aga mis see loeb, et ole rohkem, et see on see kulu, kuluvaidlus, mis see on sinuga olnud pidanud, et et see ei loe see, et, et kui me oleme e-panganduse keskkonda, et siis meie saame ainult kontojääke vaadata, sest me oleme väiksem rahvas, aga nemad on suurem rahvas, nemad saavad teha nagu pangaülekannet ka, on ju, et, et suurus tegelikult ei loe, et, et ainuke vahe, mis tuleb skaleeruses, aga noh, me oleme ju pilveajastul, et noh, mis mõttes kaks

hea keskkonna sa pead tegema ühele miljonile soomlasele või ühele miljonile eestlasele, et sa sealt kokku ei hoia.

Pluss, vastupidi, on meil, soomlastel on veel edu, sellepärast et neil nii-öelda cost per transaction või ühe, ütleme ühe nii-öelda selle funktsionaalse kasutamise hind on tegelikult neile soodsam, sellepärast et kasutada rohkem. Ehk siis ütleme nii, et meie vaatenurgast väiksemale või väikerahvale funktsionaalse loomine on kordades kallim kui, kui, kui suurrahvale.

Okei, ma saan aru, aga mida sa selle näitega öelda tahtsid, et Eesti kulutab, et, et meil on isegi väga hästi asi?

Meil on superhästi, ühesõnaga nii vähe, kui me jätame nüüd mingid päris päris pisiriigid välja, aga nüüd see OECD-s, mitte ükski riik ei kuluta nii vähe IT-le kui meie. Ja sellest hoolimata me oleme nagu, kui me hakkame nüüd nagu lugema, et kui palju meil siis on võimalik nii e-kanaleid pidi, on siis nagu hea disainiga või mitte, on ju, aga aga kui palju on võimalik e-kanaleid pidi asju nagu ära lahendada, siis noh, ütleme niivõrd funktsioonid rohkem, et. Aga vaata,

kui huvitavalt see võib välja paista, sina, eks ole, kes sa noh, nüüd, nüüd töötad avalikus sektoris, sa, sa näed seda väga suurt pilti ja ma, noh, kahtlemata sul ongi õigus, eks ole, ja see ongi kõva saavutus, teiselt poolt, mina töötan ajakirjanikuna ja iga jumala aasta jõulude ajal hakkan ma saama riigiasutustelt neid e-jõulukaarte, tõenäoliselt vähemalt kolm tuhat euri laks. Vähemalt. Ma arvan, et mõnikord on seal kulutanud mitu korda rohkem. Ja ma vaatan seda poolt ja ütlen, minu meelest see ei ole normaalne.

Aga ma toon sulle kõrvale teise dimensiooni, et just suhtlesin, Austraalia niisugune piir on nagu Victoria, nende inimestega, kes kirjutasid halvaks läinud projekte, IT-projekte, eelmisel aastal Korstnase koguvääringus ühe miljardi euro eest. Ehk siis ühe aasta jooksul nagu suutsid nemad nii palju Korstnase kiir, kirjutada, kui meil kulub kahekümne aasta jooksul nagu noh, Eesti IT, nii-öelda Riigi IT üleval hoidmise peale, eks.

No siin jääb ainult üle küsida, et mis see põhjus siis on, kuidas, kuidas nii?

Tähendab, eks siin on palju argumente, aga üks põhilisemaid argumente või üks põhilisemaid mustre, mis me oleme leidnud, on, on see, et me oleme suhteliselt vaene rahvas, mis tähendab seda, et meil ei ole aega nagu lollusteks tegemiseks. Ja meil on olnud nagu kuidagi, alati oleme ise tagad olnud, et me oleme hoidnud eemal kõiksugu suured tegijad, nagu Accentureid, IBM-id ja nii edasi, ehk siis noh, nende kontorid ei ole Eestis. Ehk siis eelarved on ikka meeletult väikesed, et, et ma ei tea, kohe kommenteerib, aga noh, ma ei tea, X-tee kirjutamine nullist noh, alla viiesaja tuhande euro. Kui sa teeksid sama asja nagu noh, norakad on teinud, norakatel samalaadne asi, mis pole isegi kaugeltki nagu ütleme, tehnoloogiline arening kui meie oma, maksis neile miljard, või oli see kaks miljardit, kaks miljardit, kaks miljardit norikrooni.

Mis see oledus on?

Seitsmega. Jagame, mis ta on siis, kolmsada tuhat eurot, kolmsada miljonit, vabandust, kolmsada miljonit eurot. Noh, ühesõnaga, meil on alla, alla, alla poole miljoni ja meil on korralik asi ja töötab juba viisteist aastat, on ju, norrakatel üle kolmesaja miljoni ja mitte midagi, isegi ei tööta.

Jah, aga ma, ma hakkan nagu, siit paistab selline uskumatu diil, et kui ma läks Norras, siis ma, või kui ma läks Eesti, siis ma võib-olla läheks Norrasse ja ütleks, et ostke saja miljoniga, saate kolm korda säästu ja töötava asja. Või vastupidi, kui ma läks Norras, siis ma tuleks siia ja teeks võib-olla pakkumise kogu mingisuguse riigisektori, et tulge siis meile.

No ütleme, aga sealt me oleme ju, me pakume tasuta, miks te tahate, Eesti riik... Ei, keegi ei taha. Ei, kah soomlased tahtsid, soomlased juurutavad praegu.

Seal on jah,

niisugused põhimõtteliselt kohatuvad mängu, et kui sa oled nii kohutavalt suure investeeringu teinud, siis WIPOV muutub mingil hetkel poliitiliselt, emotsionaalselt ja igast muust vaatest peaaegu et võimatuks, kui keegi isiklikult ei ole valmis koos selle lahendusega hauda minema, et et kui, kui investeeringute mahud on nii kohutavalt suured, siis tegelikult need toodavad täiendavalt väga suuri ja uusi investeeringuvajadusi, et ma arvan, et meil Eestis on selles mõttes väga, väga vedanud, et meil on õigetel ajahetkedel olnud väga head insenerid, kes on teinud mõned baasotsused õigesti. Ehk siis need põhimõttelised tõsi, tõsiasjad, et, et meil on hajusarhitektuur, meil on andmevahetuskiht.

Et meil on seesama hajusarhitektuur, mis produtseeris meile selle Riigikogu kodulehe, et see põhimõtteliselt on hea asi?

Jaa, ikka, see on ai, ainuvõimalik asi.

Palju hullem oleks üks keskne suur tükk, mis on valesti tehtud, et väikseid eraldiseisvaid valesti tehtud tükke on lihtne likvideerida ja, ja asendada ühte suurt keskset tükki oluliselt raskem, keerukam ja suhteliselt kiiresti jõutakse kohta, kus, kus tegelikult see infosüsteem vananeb, ta on nii tohutult suur investeering, selle wipeoff'imine muutub äärmiselt raskeks ja, ja keeruliseks ja, ja ei lähe väga palju aastaid mööda, kui see infosüsteem tegelikult hakkab selle inno, innovatsiooni takistama.

Aga Taavi, kas ma mäletan õigesti, et sina just tahtsid sellest hajusarhitektuurist lahti saada, sa nimetasid neid mingiteks luua kappideks?

Ei, see on, me räägime, nüüd me räägime juba sellest, et mis puudutab

riistvara... Aga seal on samasugused mehhanismid ju, kui keegi ostab ühe vale serveri, siis see on palju vähem kui see, kui ta ostab viissada.

Ei, selles mõttes ärme nüüd ikkagi nagu rauda ja tarkvara kokku pane, et, et meil on kaks erinevat maailma siin koha peal praegu, et et see, mismoodi me kasutame oma serveriruume, versus see, mismoodi me ehitame oma tarkvara, on ju, et, et selles mõttes jää mingi haru, ajuse arhitektuuri juurde, et see on ikkagi kindel see. Aga

samas ütleme,

Singapuril on ka, Singapuril on keskne büroo olemas, kus töötab kaks tuhat inimest ja on, neil on ka kaks miljardit kasutada raha. Ja no nemad käivad ka nii, et no viis aastat on hajusad, siis nad ei ole tsentraliseerivad, siis nad ei ole hajusad, jälle tsentraliseerivad, ehk siis nagu sellist, nemad ei ole ka sellist nagu enda jaoks õiget mudelit leidnud, aga ütleme, meie vaatame, kas see mudel, mis on praegu, on see ikkagi ainuõige. Aga see ongi huvitav näide, et, et kui me võtame seda, jälle seesama eestlaste vaesus või ütleme, riigi vaesus tuleb nagu mängu, et et selliseid kalleid ja olulisi projekte või reforme me ei saa teha kaks korda, meil lihtsalt ei ole raha. Ehk siis näiteks seesama ID-kaardile üleminek või ID-kaardi kohustuslikuks tegemine, see reformina võttis aega äkki kuus aastat, ütleme noh, läks meeletult pikka aega, enne kui inimesed hakkavad seda kasutama, on ju. Ja, ja, ja need samad riigid, kes seda varem on proovinud näiteks teha, ütleme siinsamas, Jaapan proovis midagi sarnast teha umbes kümme aastat tagasi, neil sai poole tee peal, sai, kuidas ma ütlen, isu sai otsa või ütleme, nad väsisid ära, ehk siis nad ei suutnud hoida seda nagu reformi lõpuni nagu kümne kümne kinni, ajakirjandus tuli, sõitis sellest asjast üle ja kuna see, kuna on tegemist rikka riigiga, noh, ongi, kirjutad korstnasse ja, ja hakkab minna pärast uuesti, on ju.

Austraalias sama lugu.

Jah, aga see raiskab meeletus koguses aega ja raha muidugi, ehk siis see on nagu meie eelis olnud, et kui me juba mingi reformi oleme ette võtnud, siis tuleb see nagu risti rätt lõpuni kannatada ja lõpuni ju kannatamine on eestlased olnud siiamaani nagu alguse, et, et, et noh, täna ei tahaks keegi neid id-korrast loobuda.

Muide, mul tuli selle rahvusvaheliste firmadega meelde, et kas mitte selles e-tervishankes ei olnud keegi suur rahvusvaheline IT-firma sees

või? Või oli, või oli Futsutsu, HP oli kindlasti jah, HP-li ka, Mingos on ka Eesti asjadest näiteks Futsutsu, mis on suur Raapani kontsern, aga aga nad on üldjuhul lõpetanud ikkagi noh, kas, kas väga napiga või, või, või isegi ainult kahjumisse, et, et noh, kas HP rohkem on teinud Eesti turu peal asju või ei ole, on ju, et, et sul ei ole väga pikka nimekirja siin. Aga ütleme jah, et see keskmised hanked Eestis ikkagi noh, infosüsteemide puhul noh, maavalitsed on jäänud sinna kuskile nagu ütleme noh, kahesaja viiekümne tuhande kuni kuni miljoni euro vahel umbes, on ju, või noh, et oskad sa täpselt kommenteerida.

Jah, need suurusjärgud on kindlasti täna nii pisikesed, et, et võib-olla selles mõttes täpsustatakse, et sa ütlesid enne, Taavi, et et me oleme suutnud eemal hoida neid suuri korporatsioone, et reaalselt on see, et nad hoiavad eemale, kuna lihtsalt eelarved ei õigusta nende sisenemist. Ja Eesti firmad

teevad sama raha, sama, sama töö siis ma ei tea, kümme korda odavamalt ära või?

Aga siin ongi, ma, kuule nüüd valesti aru, mis saaks, et me nagu jõuga või kunstlikult ei hoia turult kedagi eemale, et et kuskile hangetesse ei ole sisse kirjutatud, et, et peab olema Eesti ettevõte. Ma ei

tea, kuidas see praegu, need protsendid on, aga ma mäletan, mingist ajast loeti, et kogu Eesti IT-sektorist kas kolmkümmend viis, nelikümmend protsenti tegelikult püsis, ütleme, toot, püsis avaliku sektori hangete peal või raha peal, et et kuuskümmend või kolmkümmend, nelikümmend protsenti Eesti IT-sektori käibest tuli avaliku sektori tellim Jah.

Ehk siis, ja kriisi ajal, ehk siis kui erasektor ära kukkus, siis avalik sektor oli ainuke see tellima ja õnneks see kriis sattus täpselt sellele ajale, kus just nagu Euroopast oli järjekordne euroraha lael tulnud. Ja see on olnud täna Eesti IT, IT üks suuremaid miinuseid, et ega me investeeringuteks kasutame ikkagi ainult peamiselt, ma arvaks, ma, võib-olla ma eksin, aga ütleme seitsekümmend, kaheksakümmend protsenti just nimelt euroraha. Et kui üks hetk, kes euroraha otsas on, siis meil nagu ütleme nii, et IT-investeeringute tegemisega nagu majad arvestanud ei ole ja noh, seda poliitikat täna nagu, nagu ajate oma meeskonnaga muutmas ongi. Aga jah, et täna selgelt on, kui me vaatame Eesti-siseseid kliente, siis suurim tellija on kindlasti arvelik sektor. Ehk siis pangad, telekomid oma mahtudelt on ikkagi oluliselt väiksemaks kukkunud. Aga nad

teevad ka palju ise, eks ole?

Ei no isegi nagu, kui sa loed seda, mis nad ise teevad, et et, et noh, noh, just arenduse mõttes on ju, mitte halduse mõttes, et noh, riik ka haldab enamikest kohtades ise, on ju, aga ütleme, just arenduse mõttes nad on, on nagu vähem, vähem innoveerivad praegu võrreldes sellega, mis need kümme aastat tagasi olid.

Vaata, ma tahtsin selle kolmekümne, neljakümne protsendi jutuga öelda, et ega mingis mõttes see ei ole ka Eesti IT-sektorile hästi mõjunud, et noh, vahepeal hakati rääkima, et jube paljuks läheb see protsent, kõik on ju harjunud, toodavad ainult riigile oma, oma seda ühte asja, keegi ei ole sunnitud nagu välisturule minema, oma äri kasvatama, et jube mugav, muudkui hange tuleb või ta on, hange tuleb või ta on.

Nii see oligi ja, ja ütleme nii, et jumal tänatud see kriis tuli, sellepärast et pärast seda hakati üldse Eestisse eksporti tegema ja me IT- See eksport kasvas iga aastaga kordades, sellepärast et see on enne sellest ei olnud. Et, et selles mõttes see oli hea kriis Eesti IT-sektori jaoks, kaks tuhat üheksa, kaks tuhat kümme kriis. Ta jõudis IT-sektorisse hiljem, eks, aga ma küll nõus ei ole, et, et riigisektorile tegemine halb on, sellepärast et täna on selgelt Eesti IT-sektoris nagu innovatsioonivedajaks just Eesti riik. Ehk siis kuna ei tule väga innovaatilisi hanked erasektorist, siis keegi peab nüüd tegema. Ja täpselt samamoodi nagu, kuna kasutatakse peamiselt Eesti ettevõtteid, on ju, siis Eesti ettevõtted saavad seda kogemust, mida, mis aitab neile siis nagu pärast nagu rahvahelisel turul nagu paremini läbi lüüa. No

see on mingi koht, kus tuleks näiteid tuua.

Ei noh, selles mingid

keerulisemad viimase aja hanked.

Ma pigem niisuguse, ikkagi nagu natuke üldisemas võtmes, ma kordaks sedasama, mida Taavi just ütles, et et asjaolu, et meil on võimalik täna astuda ülikooli uksest välja, isegi mitte ülikooli lõpetanuna, vaid võib-olla esimese või teise kursuse tudengina, tarkvaraarendust tehasesse, uksest sisse teha, siis nagu väga positiivses võtmes siin mõeldud kindlasti. Ja, ja hakata põhimõtteliselt algusest peale tegema midagi nullist, midagi ise looma, versus see, et, et noh, minna siin natukene nagu põhja poole, astuda Soome tehase uksest sisse ja, ja tegeleda seal viisteist aastat maintenanceiga, ehk siis ja sealt natukene koodi ja, ja see ongi su programmeerijakarjäär. Ehk siis täna Eestis... Noh, ma arvan, et neid, neid arendajaid, neid programmeerijaid, kes pole mitte midagi nullist kirjutanud, kas neid üldse on? Ja, ja see kompetents, et sa oled olnud mitme jalgratta leiutamise juures, sa oled nullist arendanud ja üles ehitanud suuri infosüsteeme, ma arvan, et sellel on tegelikult täna olnud väga suur mõju ka meie start-upi kultuurile. Eks meil on inimesi, meil on insenere, kes on asju nullist õppinud tegema, mitte ainult nagu koodihooldust.

See on üks huvitav trend ja täiesti erinev võrreldus muu maailmaga Eestis, ehk siis kui siin mõni süsteem on just tavalikus sektoris minu arust ära elanud, siis lükatakse puhtaks, no täiesti, plats täiesti puhtaks ja, ja tehakse nagu, nagu noh, tühja koha pealt uuesti. Et me vaatame, me oleme praegu väga uhked, näiteks ma ei tea, Maanteeameti infosüsteemide peale ja nii edasi, noh. alles siin tehti, noh, kaks tuhat üheksa tehti süsteeme, kaks tuhat kuus tehti süsteeme, nüüd on jälle kokku lükatud, kõik jälle noh, otsast peale tehtud, eks. Ja kokkuvõttes tuleb välja, et, et see on isegi nagu rahalises mõttes nagu säästlikum, kui see, et sa käid selle MacKyveri teiviga ümber, täpselt. Et noh, ega seesama soomlaste kaks miljonit eurot, mida nad kulutavad, enamus sellest on hooldusraha või ütleme see haldus, see, et sa hoiad seda vana nii-öelda üleval, eks. Ja ütleme noh, meil on jätkuvalt viis tuhat Soome riigi jaoks aitab seda, seda koodi üleval hoida ja nad ütlevad, et neil väga suur osa koodist on kolmkümmend aastat vana. Rääkisime Uus-Meremaa IT-pealikuga, Uus-Meremaa mees ütles, neil on siiamaani kolmkümmend viis miljonit koboli koodi, koodi rida. Ehk siis ja need mehed, kes nagu enamus, kes see progenud on, on kõik surnud tänaseks, on ju, et noh, et et kuidas sa hoiad midagi sellist üleval ja kuidas sa lähed üldse midagi sellist looma või muutma, on ju, et et tõenäoliselt on lihtsam teha seda, et sa nagu noh, ühelepanu ütled, et

Rääkides numbritest, siis Uus-Meremaa tänastest, kui vaadata nen, seda raha hulka, mida nad panevad, kas uute indo, innovatsiooni või maintenance'i, siis tänu sellele, et neil on väga suur osa infosüsteeme muutunud legacy's, on nende tänane pilt selline, et kaheksakümmend protsenti rahast läheb maintenance'i. Kaheksakümmend protsenti jah, selleks, et see masin hingaks.

Soomel saama number umbes.

Hüva, meil on aeg teha siia pausi ja siis räägime edasi.

Enne pausi Aet hakkas rääkima legacyst, ehk siis sellisest nii-öelda vanast tarkvarast, mille üleval hoidmine on kallis ja kulukas, et et üks asi, millega Aeti osakond on ja Aeti ise on tegelenud viimase pooleteist aasta jooksul ühe taskina, on olnud kujundada välja üldse poliitika, mis moodi Eesti riik peaks suhtuma vananevasse tarkvarasse. Ehk siis nii näiteks, kui see mõelda ei ole, siis see, et sinu arvuti, ütleme, sinu lauaarvuti või sinu laptop kolme aastaga vananeb, see on normaalne nähtus. Mistõttu raamatupidamine ka noh, suhtub sellesse kui, kui asja, mis noh, nii kui arvuti on ostetud, hakatakse kohe nagu, nagu teistpidi raha koguma selleks, et kolme aasta pärast uus masin osta. Aga tarkvara puhul millegipärast midagi sellist ei tehta. Ja sealsamas, kui sa vaatad, et noh, ma ei tea, Microsoft ei toeta enam XP-d, kuigi see on nagu vist enam jätkuvalt, enam, enam levinuid operatsioonisüsteeme maailmas, Apple uuendab oma versiooni nii tihti ja põhimõtteliselt kõiki vanemaid versioone nagu, nagu toetab väga vähe, ehk siis kõik, ütleme tarkvaramaailm liigub sinna suunas, et, et, et, et unustage ära see vana, et me ei jõua seda hallata, see ei ole enam turvaline, ta on ajast ja arust, et tegeleme pidevalt sellega, et meil oleks nagu värske seis, et meil on pidevalt, oleks nagu niisugune uus seis. Ja seetõttu nagu noh, ütleme meie nagu jagame seda ideed või mõtet. Ja, ja nüüd ongi küsimus, et, et kuidas siit nagu edasi minna, kas siin on üldse võimalik mingid reeglid teha?

Jah, tõepoolest, sellise uue poliitikasuuna väljatöötamisega me hetkel tegeleme, et sellepärast ongi, selles mõttes on hästi, hästi huvitav protsess olnud see, et, et see mõte sai tegelikult alguse just sellest samast IKT investeeringute juhtimise protsessist, kus siis mingil hetkel hakkas välja paistma selline tõsiasi, et kui infosüsteemid väga vanaks hakkavad muutuma, siis, siis kulud... Kuulud kipuvad suhteliselt kiiresti suurenema ja, ja toona oligi põhi, põhimure see, et, et kuidas selline reeglist, reeglite komplekt nagu välja töötada või läbi, välja mõelda, mis aitaks siis sellisest liigsest, maintenance, kulu kumuleerimisest vabaneda. Aga mis on olnud nagu põnev selle, selle teema detailsemal uurimisel või, või mida me nagu avastanud olema, on see, et tegelikult olenemata sellest, et esmane reaktsioon sageli kipub olema see, et, et okei, et kui mingit väga keerukat infosüsteemi nullist uuesti kirjutada, siis on tõenäoliselt sellega seotud suhteliselt suured kulud, et kuidas seda ikkagi õigustada, see reaalsus on see, et, et üha sagedamini selgub, et, et tegelikult selle infosüsteemi uuesti mõtestamise käigus. leitakse viise, äriprotsessi selliselt optimeerida, et tegelikult see investeering tasub ära.

Kas sa mõtled, kas sa selle peale, et enamus Eesti tervishoiusüsteeme on tehtud kümme aastat tagasi, kus ei olnud mingeid puudutundlikke ekraane, häältuvastust, igasuguste videode ja suurte piltide hoidmine äärmiselt kallis, eks, ehk siis need samad, seesama disain, see tarkvaradisain ja nii edasi, on ju, mis tehti kümme aastat tagasi, noh, Nii palju on muutunud, inimeste töövahendite kasutamise arvamused on muutunud, sa tahaksid kasutada tööl samasugused töövahendid, nagu sa kasutad kodus, ehk siis tahaksid töö juures ka vaipida ja, ja, ja, ja, ja täppida ja nii edasi, on ju, ei saa, noh, inklaratuur ja, ja, ja, ja, ja füüsiline niir on kasutada, eks, et, et nii palju asju on muutunud, noh, küberturve, kümme aastat tagasi, mitte midagi, nüüd kõik. Eks, et nagu et, et selles mõttes nii palju neid põhjuseid, miks peaks nagu ütlema, teeme palatsi puhtaks ja tegema uuesti?

Okei, aga ma saan aru, et siis on tulemas poliitika, mis ütlebki, et mingil hetkel, kui süsteem saab, ma ei tea, viis aastat vanaks, siis kustutame ära, kustutame kõik failid ära ja teeme uue.

Ütleme nii, et valmib kindlasti selline suuniste komplekt, mida järgida selleks, et maksimeerida väljatöötat, väljatöötatava tarkvara eluiga, aga õigel hetkel teha ka otsus WIPOF-i osas. Kas

see on siis suunis või kohustus, suunis kõlab nagu, mis see siis suunis üldse on?

Me tegelikult loodame leida, leida võimaluse seda ka sellise range regulatsioonina kehtestada, ehk siis tegelikult, ütleme nii, et see, seda poliitikat on vaja eelkõige nendele, kes, kes võib-olla ei ole kõige professionaalsemad IT-tellijad, et ma igaks juhuks rõhutan üle, et, et Eesti riigis on ka väga professionaalseid IT-tellijaid, kellele seda poliitikat selles mõttes vaja ei ole, et, et ma praegu olen palju selliseid ekspertintervjuusid teinud ja ja nii mõnegi tellijaga on näha, et nad tegelikult juba järgivad seda reeglit. Nad juba ise tegelevad sellega, et nad regulaarselt hindavad üle, kas on mõistlik vanasse infosüsteemi investeerida või tegelikult see infosüsteem asendada. Ja, ja kalkuleerivadki erinevaid alternatiive läbi, et Maksuamet on siin näiteks hea, hea näide. Aga on ka neid maju, kes ei ole sellisele professionaalse tasemele veel jõudnud ja nende jaoks on neid täiendavaid check-pointe või checklist'e vaja.

No ja teiselt poolt ma saan aru, see on, või ma kujutan ette, et see on mingi asi, mis sunnib ka Eesti IT-ettevõtteid ennast nagu innoveerima, kust võib tulla välja tõesti ootamatut innovatsiooni, et sa hakkad ikkagi nullist mingile probleemile mõtlema ja mõtled võib-olla hoopis teistmoodi, sest hankevõitja on, on teine ja aeg on vahepeal viisteist aastat edasi läinud.

Täpselt nii, ma ütlen, et kümme aastat tagasi näiteks politseiautos, isegi kui sai kiiruskaameraga vahele ja sind filmitakse sinna kaamerasse, on ju, ja see video ei olnud tõend. Sellepär Nüüd täna nagu noh, andmete talletamine pilvel ei maksa midagi, on ju, et, et noh, võiks seda videot hoida nagu noh, suurtes kogustes, on ju, et, et noh, video kui tõend võiks jälle tulla nagu täna nagu, nagu, nagu, nagu laua peal

tagasi. Aga kui sügavale teha need käärid lükata või et ma, ma kujutan ette, et seesama X-tee, mis sa mainisid, mis on Eesti e-riigiline alustala, see on päris vana asi, veel hetkel

selle... See on juba kuues versioon.

Aga on siis nullist tehtud vahepeal? Ja

nüüd tehti, just, just lõpetati, praegu on uues versioon, vahetati keeld lausa, mindi Javale üle ja nii edasi, et näed, tead, ja näed, sa ei pane tähelegi.

Ei, muidugi ei pane tähelegi, kui see töötab, siis ma muidugi ei pane tähelegi, miks ma, ega imelik oleks see, kui ma paneks tähele tavalise kasutajana, siis oleks nii halvasti.

Täpselt nii ongi ja sama asi on ka näiteks samal Eesti.ee-ga või selle portaaliga, et, et meil on ikka tõsised vaidlused täna, et kas Eesti üldse vajab sellist portaali või mitte. Sul oli väga õigus, sa ei leia sealt midagi ülesse, sellepärast et sul ei ole kunagi Eesti riigiga suhtes välja arvatud maksud, sul ei ole nagu kasutajakogemust. Ega

see Maksuameti asi parem ei ole, olles just ka läbinud selle ma, ma saan aru, et me kiidame seda ja õigusega, aga teisest küljest see on ikka päris õudne kasutada.

Ei, aga ma ütlengi, et nad järgmisel aastal peaksid jõ Tuleb e-mail ja ütleb, et kui see nüüd viie päeva jooksul reageeris, kanname raha üle.

Ega see on igasugust asju, näiteks mul oli vaja muuta kodulaenu sihtotstarbe protsent saja pealt mingi üheksakümne seitsme peale, eks

ole.

Ja see nõudis põhimõtteliselt maksuameti töötaja tehnilise toe ajakulutust, keegi kulutas aega selle peale, et ma saaks ühe protsendi ära muuta, sellepärast et mina isegi, ma ei suutnud aru saada. No vaata, kas sa oled, sina oled ka programmeerija, eks ole, ta alustab, mina ei ole, et seal mingi jama ei saa, mingi nupp ei reageerinud või midagi?

See on küll eba, ebameeldiv koht teha, aga jah, ma sinna praegu ei ole.

Ma tegelikult tahtsin ka just kommentaari, kommenteerida sama, sama nüanssi, kuhu te tegelikult praegu jõudsite, et seesama alguse kommentaar, et Eestist ei leiagi ju midagi üles, et need teenused on nii palju ja nii edasi, et see on ka jälle suurepärane näide sellest, et, et kui sa Teed kriitilistel õigetel hetkedel vaip-offi ja, ja mõtestad kogu oma äriprotsesse uuesti, siis ma ennustan, et väga paljud teenused, mis täna on interaktsioonipõhised teenused, muutuvad üha rohkem ja rohkem nähtamatuteks teenusteks, teenusteks, mis toimivadki selliselt, et, et seda kodanikuna isegi ei saa aru, et sul on teenust osutati, et, et õigetel ajahetkedel lihtsalt õiged teenused aktiveeruvad sinu jaoks. Ja seda on jällegi noh, ma ütlen, et kui sa oled igapäevaselt oma äriprotsessis sees, siis sa ei mõtle selliste asjade peale võib-olla nii out of the box, kui sa hakkad mõtlema siis, kui sa mõtestad kogu süsteemi uuesti. Ja, ja tehes seda sellise kümne või viieteist aastase tsükliga, siis tõenäoliselt on selle aja jooksul ka teiste silode, teiste valdkondade infosüsteemide võimekus oluliselt palju muutunud, võrreldes selle ajaga, kui sa oma infosüsteemi algselt lõid. Ehk siis seal on väga palju potentsiaali tegelikult muuta teenuseid järjest rohkem. Aga

kui me täna ehitame neid süsteeme Euroopa Liidu raha peal, nagu Taavi ütles, kolmveerandi ulatuses umbes, eks ole, siis kui see rahastus mingil hetkel üsna nähtavas tulevikus ära kaob, teie teete samal ajal reegli, et, et regulaarselt peavad kõik hakkama nullist int, infosüsteemi tegema, et need... See, ma näen, et seal tekib mingi jama täna, et kust see raha tuleb?

Seal on jah, see oluline moment, et, et tõepoolest selle policy üheks osaks peab olema ka see rahastusmehhanism, ehk siis tarkvara amortiseerimine peab muutuma sama, sama tavapäraseks või loomulikuks osaks, nagu on riistvara amortiseerimine või, või teede amortiseerimine või, või muud taolist.

Siin on muidugi see ka, et kui sa saatad oma Soome numbrit, eks kui sa ei tee seda puhastamist, siis sa lõpetad kahe miljardi peale. Tänu sellele, et me oleme kogu aeg hoidnud ennast nagu puhtana, on viinud selleni, et me oleme nagu fine omad, ega et, et meil on nagu need mahud nii väiksed, või ütleme, kulutuste mahud on nii väiksed, eks, et. Ja, ja teine asi on veel, et, et täna isegi, kui sul IT-spetsialist näeb, et süsteem on nagu ajast arust ja, ja enam pole turvaline või ütleme, väga vaevu püsib, püsib püsti, on ju. Siis ta täna on ikka väga raske minna oma ülemuse juurde, öelda, et kuule, et mul on vaja siin paari milli, et, et, et seda asja ümber teha, on ju, et noh, me tahamegi talle anda nagu kas või selle võimalusega, et tahaks minna niimoodi lontis näoga, öelda, et et ega ma väga ei tahagi seda süsteemi ümber kirjutada, MKM-il on, näed, see reegel või noh, seadus nõuab, on ju, et tuleb teha, on ju, et et täna küll IT-juhid on päris tänulikud olnud selle mõtte eest, et niisugune võimalus ka juurde tekib, jah.

Aga kas see ei tekita järjekordselt, me alustasime oma saadet Riigikogu veebikritiseerimisest ja üks mehhanismiks põhjuseid oli see, et kõik teavad, et noh, et me oleme monopoolses olukorras ja niikuinii see asi tuleb, niikuinii see raha on ja niikuinii kulutame ära, et see tekitab Eesti IT-ettevõtetele võib-olla teistsuguse sellise väga halva olukorra, kus nad teavad, panevad kalendrisse, et aa, viie aasta pärast tuleb see, viie aasta pärast tuleb too, kolme aasta pärast tuleb too ja niikuinii ta tuleb turule, Ja see tekitab meile uue samasuguse ratta, et keegi ei viitsigi ennast väga liigutada, sest kõik teavad, et regulaarselt tuleb riigikast rahalaev.

Noh, konkurents on ikkagi turu peal, et meil on, peaks ikka parem võitma, on ju, et, et selles mõttes nagu ma ikka loodan, et see ka Eesti IT-ettevõtte professionaalsus kasvab siin koha peal, jah.

No ma arvan, et see päris, päris selliseks rutiiniks ei muutu ka, et, et on võimalik kalendrisse ette ära panna, et et Maksuameti infosüsteem X asendatakse aastal kaks tuhat kolmkümmend seitse. Et ta päris, päris nii, nii hästi ennustatavaks siiski ei muutu, jah.

Ja ütleme niimoodi, et kui igal aastal ikkagi Eesti IT-sse investeeritakse, no erinevalt suurusjärg on erinevalt sõltuvad aastas, seal ütleme viis kuni kaksteist miljonit eurot on ju, ja meil on praegu hädakisa nagu ühe saja tuhande eurose nagu investeeringu pärast, siis tegelikult ikkagi enamust sa ei näe, et...

Aga eks need nähtavad osad tekitavadki selliseid probleeme, et... See, see summa ei pruugi olla väga suur, eks ole, aga näe, kui palju ta on nähtaval ja, ja kohe peavad hakkama inimesed käima raadios ja rääkima, et miks see nii on ja, ja noh, väga palju halba PR-i, eks ole.

Selles skandaali muidugi, ma tahan öelda, et varem pole olnud, aga ma olen sinuga nõus, et mind suhteliselt väsitab tegelikult see, et kui kellelgi on kuskil negatiivne kogemus e-riigiga, et siis ta ostab kohe Facebooki ja tag'ib mind sinna. Enne

kuhu sa lähed siis, enne ei, enne ei saanud sedagi teha.

Ei, ma mõtlen, et kas noh, toidupoes oled, sul on nagu negatiivne kogemus, et kas sa teed kohe pildi ja paned selle üles või? Okei, mina ei tee.

Ei no mina ka ei tee, aga ma tean, nii et see, see ongi, kuidas keegi siis ütles hiljuti selle lause, ma kuskilt sotsiaalmeediast nägin, et, et. Et sotsiaalmeediast on nagu saanud ikkagi kõige olulisem kliendi tagasisidekanal ja kvaliteediosakond ja nii edasi, et enne ei olnud midagi, enne ei olnudki võimalust öelda, et, et see on kehv, kõik käisid ringi ja kirusid, aga nüüd saab ju vähemasti avalikult selle välja öelda.

Nõus sellega, aga ühesõnaga jah, et, et viimased kaks aastat aetava meeskonnaga on püüdnud seda nagu riigi IT-investeeringute raha nagu juhtida ja, ja seda targemaks muuta ja Ja vähemalt need tulemused, mis on praegu ajas juba, on selgelt seda näitavad, et, et, et asi on läinud paremaks, et kui algusaegadel me hakkasime küsima noh, nende samade taotlejate käest, et miks teil seda süsteemi ikkagi vaja on ja mis kasusid tahate saavutada ja nii edasi, siis, siis ma ei tea, et kommenteerime ise, aga küll vaatan, ütlen küll, et, et täna ikkagi nagu tellija peab olema ikka väga tark, enne kui ta üldse tuleb nagu meie käest raha taotlema.

Jah, et ma tahtsin tegelikult üle rõhutada selle, selle legacy infosüsteemide kontekstis ka seda väikest tõsiasja, et päris sellest ainult ei piisa, et, et tuleb, tuleb mõni asutus, kelle infosüsteem on vananenud ja, ja see, ja ainult selle argumendiga siis nagu uue lahenduse loomiseks vahend leitaksegi, et ei leita. Et, et see, et infosüsteem on, on vananenud, see on, see on üks asjaolu, millest lähtuvalt tuleb hakata siis nagu mõtlema, aga raha saab ikkagi siis, kui on ette näidata ka seda, et, et äriprotsessid on läbi mõeldud, regulatsioon on ülemõeldud ja nii edasi, ehk siis ainult jah, sellis, selle argumendiga, et infosüsteem vananes ja nüüd on vaja uus kirjutada, et päris nii need asjad ikkagi nagu ei käi. Et, et ja jah, noh, mina olen nüüd MKM-is selle investeeringute juhtimisega olnud seotud peaaegu et kaks aastat, Ja, ja see lähenemine, kus me oleme nõudnud igalt infosüsteemi arenduselt business case'i, tõestust selle kohta, et selle infosüsteemi arendamine tasub ära, et kuskilt tuleb raha tagasi. Et see on mõtteviis, mida poolteist aastat tagasi ei olnud üheski taotluses näha, mitte üheski rahastustaotluses, null. Sügisel oli seda, ütleme, pisut alla kolmandiku, nüüd meil oli just üks raund ja, ja hakkab looma, pilt läheb järjest ilusamaks ja selliste taotlustega, kus tegelikult reaalset business case'i taga enam ei ole, neid jääb järjest vähemaks.

Ehk siis läbimõeldus tuleb ja, ja reklaamiga natukene, on ju, et järgmise kuue aasta jooksul riik investeerib euroraha suurusjärk peaaegu et sada miljonit eurot, nii et tööd jätku.

Selge, selle teadmisega me oma Restardi selleks nädalaks lõpetame, oleme eetris tagasi nädala aja pärast.