AI_pealkiri: Daniel Vaarik ja Tõnu Runnel e-teenustest, automatiseerimisest ja kodanikupalgast

Tere tulemast kuulama Restardi saadet, meil on üksteist aprilli laupäeva pärastlõuna ning Restardi saade on siis Kukussee saade, kus me katsume vaata, vaadata, mis toimub IT äris ja kuidas IT äri võiks maailma muuta ja tänases saates me just seda maailma muutmise poolt katsumegi natukene lahata, saatejuhid Hendrik Roonemäe, Mart Parve, Ja meil on külas Daniel Vaarik ning Tõnu Runnel ja me räägime natukene parima e-teenuse konkursist ja sealt edasi siis läheme küsimusega, et kas neid e-teenuseid on meil nii palju vaja ja kas me peaksime nende üle suuresti uhkust tundma ja iga e-teenust palavalt tervitama või äkki leidub Eestis vaata et kolm neljandikku töötajaid, kellele iga järgnev e-teenus võib tuua hoopiski kurva uudise, et tema töökoht on ohus või või on kadumas. Ja, ja me räägime, räägime kõigepealt sellest konkursist, parima e-teenuse konkurss, Daniel, sina ja Tõnu olete mõlemad selle konkursiga seotud.

Ja sina oled ju seotud veel ühe teise konkursiga, parima mobiilirakenduse.

Ja tõsi, see ka veel, pagana äpid ka veel, jah.

Nii et on näha, et on päris palju huvi leida Eestist üles selliseid ikkagi lahedaid teenuseid ja seada neid teistele eeskujuks.

Mis, mis asi on e-teenus üldse, see mulle tundub, et see võiks tähendada nagu kõike?

No ta peaks ikka kasutama selliseid digitaalseid kanaleid nii-öelda teenuse kättesaadavaks tegemiseks, ma arvan, et see on kõige laiem. Ja kõige parem definitsioon ilmselt.

Kas sinna teenuste hulka kuuluvad ka ametnikult, ametnikule teenused, mis paistavad kodanikele vähe välja, aga riigi efektiivsust tõstavad ju hästi palju, ehk siis et, et kodanik võib ju pöörduda riigi poole ka paber teel või minna kohale, aga kui need protsessid ei võta aega mitte nädalaid näiteks mingi kooskõlastuse saamiseks või seal tagatoimivad e-teenused, siis see on ju väga suur väärtus?

Muidugi on, et selles mõttes võibki võtta laiemalt, et kui see ikkagi muudab nii-öelda elu ja Kui see on isegi väikesele seltskonnale väärtust loov, siis ta on ju e-teenus, kui ta on digitaalse kanali kaudu ja, ja selliselt niimoodi üles ehitatud.

No Tõnu, sinu igapäevatöö ettevõtetes Woog ja Fractal on seotud väga paljude nende samade e-teenuste tegemise ja nendele näo ja sellise kasutajamugavuse andmisega, et nimeta mõned e-teenused, ilma milleta sina näiteks oma igapäevaste eluga ei saaks üldse elada?

No see, siin on raske välja tuua ühte asja, et kogu mu tööpäev koosneb e-teenustest, neist paraku enamus ei ole Eesti omad, need on suurte konglomeraatide valmistatud ja samad, mida kasutad sina tõenäoliselt alates Google'i sellisest vertikaalist ja, ja sinna sekka mõned, mõned vähesed Eesti asjad ka. Aga, aga nad Nad ei ole kuidagi mitte eluasendavad, vaid, vaid nad on, nad, nad teevad lihtsalt mugavamaks asja ajamise, on see tunnetus mul, et ma võib-olla olengi juba nii kaugele jõudnud, et ma ei oska, ma ei oska ette kujutada, nad tunduvad nagu elekter, õhk ja vesi, et, et ma ei, ma ei mõtle nende puudumisele, nad on kogu aeg olemas ja ma ei muretse sellepärast.

E-teenuse konkursile ikkagi oodatakse Eesti teenuseid, et Dropboxi seal ei saa ilmselt valida esimesele kohale?

Kuigi, kui see teenus on nii-öelda eestlaste tehtud nagu laiemas mõttes maailmale, siis see on hästi suur teema ka see aasta, et, et me tegelikult tahaks näha ka selliseid, mis, millel on vähemalt potentsiaal, muutuda Dropboxiks, aga see ei tähenda, et kui on mingi väga hea eestikeskne teenus, mis on ainult eestlastele, et see kuidagi ei võiks ka tulla nii-öelda.

See, see konkurss on ju avatud, et igaüks võib minna ja oma, oma teenuse sinna nüüd üles anda v Kuidas, kust alustada?

No ma soovitan kõige dünaamilisem viis parima e-teenuse konkursi kodulehte otsida Facebookist, tõgemise page üles või siis guugeldada. Aga

see ei pea olema mingi kahte soovitajat või midagi sellist, et igaüks võib sinna ise ennast üles anda või sõpra üles anda või...

Jaa, kõike võib.

Kes seda konkurssi korraldab ja miks?

See on nüüd, kuna ma olen ka esimest aastat, siis ma räägin sellest ajaloost, nii nagu ma umbes pealiskaudselt tean, aga see on üldiselt ka üleeuroopaliste nii-öelda traditsioonidega konkurss, mida on tehtud, mida on tehtud nagu Euroopa tasandina, mis on Eestis nüüd natuke ära kodustatud ja, ja jätkatakse siin omavahenditest ja see on riiklik konkurss selles mõttes, et selle taga on ikkagi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja ja Riia ja, ja sellised tavapärased e-teenuseid arendavad ja nende eest hoolitsevad asutused.

No see konkurss või ütleme see, see klass tundub, või klassid tunduvad väga erinevad, et kuidas te panete kokku, kui keegi on teinud toreda väikse äpi, millest inimestel on kasu, versus et riik on teinud midagi, mis säästab meile kümme miljonit eurot ja ja läheb võib-olla maailma valutama, et paneme näiteks sellesama kodakondsuse sinna või see, mis see on, e-residentsuse näiteks versus pisike äpp?

Tegelikult seal on ka kolm kategooriat, et üks neist on nii-öelda erasektori äpid, no võtame näiteks pangad, teevad meil hästi palju erinevaid äppe, Siis on avaliku sektori äpid ja siis me tegelikult tahaks leida ka selliseid kodanikuäppe, kodanikualgatuse korras vabakonna äppe, et, et selles mõttes on ikkagi olemas kategooriad ka.

Tavaliselt on selliste konkursitega noh, minu meelest kipub olema selline lugu, et need asjad, mis mingi komisjoni meelest on kohutavalt ägedad asjad, ei pruugi tegelikult päriselus lendama hakata ja vastupidi, et päriselus saavad väga ägedateks killeräppideks asjad, millele keegi ei osanud mingit edu, Edu ennustada, et kui me vaatame tagasi eelmiste aastate konkursidele, et kuidas on see track record on, et, et kas, et kas on nimetada mõni asi, mis oli nagu sellel konkursil, sai heakskiiduosaliseks ja lõpuks sai väga ägedaks asjaks ja mis see võiks olla?

Mul nagu esimesena tuleb nende Transferwise. See oli vist üleeelmine

aasta,

ja, ja tegelikult neid konkursse on korraldatud nagu sellise sammuga, et kui ma nüüd jälle õigesti mäletan, siis eelmine aasta ei olnud mitte parima e-teenuse konkurss, vaid oli ainult see parima mobiilirakenduse konkurss, nii et siin on testitud erisuundi, Aga mis ma ütlen nagu žüriide puhul, et see programmilisus on ju okei, et kui riik midagi korraldab, siis ta ikkagi tõstab esile asju, mida ta tahaks näha, et oleks rohkem, et eks turg võib ka tuua teistsuguseid äppe välja ja öelda, et, et need on noh, ka väga edukad ja, ja aga, aga riigil võib olla mingi agenda, ta võibki tahta, et inimesed teeksid rohkem mingite väärtustega äppe.

No Tõnu, mille järgi sa hindad, sa oled žürii, žüriiliige, et millised e-teenused võiksid sinu häält saada, võib-olla keegi kuulab, siis surub sellise e-teenuse täpselt, nagu žüriiliige Runnelile meeldib?

Mina olen osalenud palju disaini žüriides ja ma üritan alati vaadata esteetikast ja sellisest isiklikust meeldivusest kaugemale ja see on üsna raske, et ma otsin välja nende, nende majanduslikud näitajad, kui need on olemas, et, et saada mingisugust pilti ette. Aga paraku see ei ole jah, Nobeli preemia, mis antakse elu lõpus, see tuleb anda nüüd ja praegu, nii et et see on üsna õhuke, see majanduslik vaade, aga ometi see, see on tähtsa kohaga, et sa pead suutma seda ärilist või kasuta, kasutamise perspektiivi ka sinna sisse mõelda. Ja, ja siis see teine osa on, on see kasutuskogemus, millest üks osa on disain ja siin samamoodi, et, et teenuse disain on teisel kohal, esimesel kohal on selline äriline potentsiaal, mille hindamine on paraku raske, aga millest peab alustama.

Jah, Transferwise võitis, seal ei olnud vist, või ma, ma, ma ei tea, kas te keegi olite seotud selle konkursiga, kus Transferwise võitis või? Et kui raske oli, ma mõtlen aastal kaks tuhat kolmteist hinnata, et oo, et siin on päris palju potentsiaali, et paneme nad võitjaks, täna on üle miljardi dollari väärtust

ettevõttega. Ma ei olnud üldse seotud, aga ma vist kuidagi olin seal ürituse kohal ja, ja noh, Selles mõttes oli kohe selge küll, et väga laialt mõtlev aplikatsioon, väga juba ka mingite toimivate lahendustega tullakse hetkeks, et ma arvan, et seal oli žüriil üsna lihtne,

jah. No Tõnu, kui sa ise vaatad Eesti IT-maastiku ringi, et kui palju sinu arvates neid selliseid konkursiväärilisi teenuseid meil tulevad, äppe tuleb ja ei ole nagu väga minu meelest kiita nendega, aga noh.

Minu meelest saab kokku, tuleb järjest, et, et iga aasta on üks pärl, et, et Taxify on tänaseks juba vana asi, aga näed, just eile või üleeile tuli välja parking, et neid, neid asju, mis mõtlevad suurelt ja võtavad ette suurelt, neid iga aasta vähemalt üks tuleb.

Räägime paari sõnaga, mis asi see parking on, kuulsin sellest ka paar päeva tagasi, aga kui see juba nimetus, nimetamisele tulijat, siis mis on?

Nii palju, kui ma aru saan, siis ettevõte, mis toob Tallinnas esialgu turule ka need parkimiskohad, mis muidu on olnud ainult erakasutuses ja sa saad endale koha ära broneerida, nii et see ei ole selline loto, nagu on vana kooli parkimine, et sa lähed kohale ja vaatad, kas on koht, vaid sa broneerid ära selle, mis on vaba, Ja siis sa võid sinna kohale minna, millal sa iganes lähed, maksad selle aja kinni, mõistlikud hinnad, et selline hästi loogiline asi, mis on disruptive selle poolest, et ta toob sama palju parkimiskohti turule, kui neid enne oli.

Kõlab natuke nagu parkimise air BNB siis või, kas eraisikud näiteks, juhuslikud ettevõtted saavad oma pindu sinna, sinna riskida ja siis teistpidi siis saab sinna parke minna?

Olemata seda ise veel kasutanud, täpselt selline mulje, sinna ta läheb.

Aga me teeme siia kohta oma esimese pausi ja siis räägime edasi, et kas need e-teenused on ka kõik head või nendega äkki mingit jama ka kaasneb? Restarti saade läheb edasi, stuudios siis saatejuhid Henrik Roonemaa, Mart Parve, meil on külas Daniel Vaarik ja Tõnu Runnel, kes on, tegevad parima e-teenuse konkursi juures, ma hakkasin mõtlema ka, et kui aeg-ajalt mõni Eesti ettevõte tuleb ja tahab midagi ära optimeerida, siis ta väga tihti teeb seda just nimelt e-teenusega või ta loob tavalise kanali alguses kõrvale ja hiljem vaikselt selle tavalise kanali asemele mingisuguse e-teenuse ja, ja tavaliselt siis me Või tihtipeale me näeme mõnest ajalehest pikka kurba artiklit selle kohta, kuidas väike valla X elanikel kästakse kasutada mingisugust e-teenust ja, ja näiteks mingi kontor, pangakontor paneb uksed üldsegi kinni, aga me ise, eks ole, siin noh, me kõik neljakesi oleme suhteliselt nagu tehnoloogiamaailmas sees, et me läheme väga elevile, kui kuskile jälle mõni e-teenus on ja, ja teeme konkursigi ja anname auhindu neile, et et kas seal on mingisugune selline nihe nagu ühiskonnas, et, et kolmveerand ühiskonda võib-olla ei taha üldse neid e-teenuseid näha, et nende ja

Ma arvan, et see on küsimus arengu kiirusest, et kui sa alla kahekümne viie aastastele esitad selle küsimuse, siis seal on alati vastus see, et, et probleemi ei ole ja kui sa seitsmekümne viie aastastele selle esitad, siis on alati probleem. Et see ongi põhiline häda kogu selle tehnoloogilise protsessi ja automatiseerimisega, et see toimub kiiremini kui inimpõlvkondade vaheldumine ja siis sellest tuleb dissonants.

No seda nimetatakse digitaalseks lõheks, seda fenomeni, kus osad inimesed siis lähevad kaasa selle digitaalse arenguga, teised ei lähe, no Eestis hakati sellele pöörama tähelepanu juba siis, kui Eesti interneti kasutatavus oli alles paarikümne protsendi juures, hakati juba rääkima sellest digitaalsest lõhest ja sellele, selle peale mõtlema ja kahe tuhandendate aastate alguses tegid siis ju Eesti IT-ettevõtteid ja telekomiettevõtted ja pangad sellise asja nagu vaata maailma saja tuhande koolides, mille mõte oligi digitaalselt lõhet ennetada, ehk et saaks korraga võimalikult paljud inimesed võtta pardale kaasa ja nii ongi, et minu kaheksakümne üheksa aastase vanaema, kui ma vahetan igapäevaselt, eile ta on Facebooki kasutaja Skype'is ka, et küllaltki, see oli küllaltki ettenägelik asi, et, et, et seda pandi tähele, hakati tegutsema ja Eestis see probleem ei ole eriti suur.

Nõustun. Ja teine asi, mida siin teha saab, alati äriline võimalus, et kui sul on, kui sul on kolmkümmend protsenti ühiskonnast teisel pool lõhet, siis sa saad ehitada selle peale teenuse ja selle pealt teenida, tuues nad kaasa. Et see vaata maailma küll ei olnud kommertsprojekt, aga aga mõte liigub samas suunas.

Nojah, aga ma ise kuulsin, mõni aasta tagasi tuleb meelde president Ilvest ühel konverentsil esinemus, kus ta tõi sellise paralleeli, et kui kui Eestis ei oleks paljud nendest teenustest e-teenused või meie riik ei toimiks niivõrd palju e-alustel, siis praktiliselt ei oleks võimalik meie riiki normaalse efektiivsusega üleval pidada, sellepärast

et... Nii on, see mind üllatab, sellepärast ma vaatan riigi efektiivsusnumbreid, ehk siis ehk siis maksu, maksutulu suhet sisemajanduse kogu toodangusse, on see Euroopa keskmine umbes ning riigi efektiivsus tundub olevat umbes sarnasel tasemel, kui vaadata teisi mõõdikuid nagu inimarengu indeksi ja nii edasi, et ei ole näha kuidagi, et Eesti näiteks, Eesti e-tiigril oleks näiteks Lätist või Leedust oleks kohutavalt palju riigi efektiivsem, mugavam seda kindlasti, aga et see efektiivsus nagu rahas niimoodi välja tuleks, et nüüd ei

oleks võimalik

riiki pidada ilma nend

Et Belgia on meist kõigis efektiivsustabelites nagu ees, aga samas nagu, kui sa seal tahad e-teenust näiteks, ma ei tea, korterisse sisse saada, siis see on mingi kolmekuuline kadalik. Ei, aga Mart

tahab öelda, et neid võib-olla ei olegi vaja, et võib nagu täitsa rahumeeli mitte teha need e-teenused ja paberiga edasi.

Võib-olla tahtsingi nagu viidata sellele asjale, väga sageli proovitakse e-teenust tulu mõõta rahalises efektiivsuses, aga üks oluline mõõde on näiteks ka mugavus, sellepärast et jah, riigihalduse efektiivsuse aspektist on väga tore, et jah, et mul läheb küll kolm kuud aega selleks ja mingi asi ära teha, aga saab tehtud ja võib-olla see hind ka nii väga ei erine ja palju mul ikka on vaja seda teha, samal ajal inimeste. Noh, õnnelikkus, et, et kui, et Eesti inimesed on kindlasti väga õnnelikud, et asja õnnestub niimoodi mugavalt ajada, see on väga suur väärtus, kuigi seda on rahas raske mõõta ja ja üks huvitav faktor minu meelest e-teenuste juures, mida tuleb tähele panna, on ka haloefektid. Ehk siis see, et nende Eesti riigi e-teenuste arendamisega on, see on mõjunud katalüsaatorina, et on tekkinud väga palju IT professionaale, kes on ju maailma tasemel. Ja ilma selleta, kui ei oleks hakatud investeerima e-teenustesse, siis seda asja tegelikult, ma arvan, ei ole, et selle mõju oli nagu Skype võttis selle üle, eks ole, kujundades seda Eesti IT professionaalide kogukonda, aga see algas e-riigi arendustes minu arvates.

Jaa, täpselt nii, ja ma arvan, et samamoodi see on ka praegu selline tulevikuinvesteering, et meil, me, me ei ole veel sellel tasemel majanduslikult ja ühiskonnana nagu lääne pool, aga hästi kõva vundament on tehtud selleks, et mitte sattuda nii kiiresti samade probleemide otsa, mille otsa nemad hakkavad sattuma oma mahajäänud infraga.

Aga hakkab, hakkavad siis sattuma või kust see välja paistab, et nad hakkavad sattuma nende probleemide otsa?

Hispaanias noorte töö puudus viiskümmend kuus

protsenti. Veeretada see nüüd üheselt, e-teenuste puudus...

Ei, ei, ma ei mõtle seda, ma mõtlen, et, et need, need on kümned väiksed asjad, et, et me oleme konkurentsivõimelisema aluse teinud endale uues majanduses hakkama saada, kui, kui lääne pool, see võib-olla ei ole väga suur vahe ja võib-olla see on ületatav neile, aga ma absoluutselt kindlasti näen, et... Et need samad asjad ei ole veel täielikult realiseerunud, see, et meil tuli Skype, see, et meil on Transferwise, et, et seesama vundament toodab veel ja veel tugevalt majandust positiivselt

mõjutatud asjad. Siim Sikut vist oma Facebooki lehel just al, algatas ka diskussiooni, viidates sellele, et umbes seitsekümmend protsenti olemasolevatest töökohtadest võib Eestis lähiaastatel lihtsalt ära kaduda, sest et kõik on asendatav nii-öelda e-teenustega, et noh, võtame siin kõige tuntumad asjad nagu kassapidajad, Või siis no ma ei tea, tellerid, mingisugused, mitmesugused võib-olla ametiasutuste töötajad, keda lihtsalt pole vaja, raamatupidajad kui sellised võivad ära kaduda suurel, suurel määral siis, kui meil on see nii-öelda real-time economy, mida. Taavi Kotka tihtipeale mainib.

Minu meelest ma võiks ka enne ära kaduda, et kunagi ma, ma mäletan aastake tagasi või niimoodi olin mingisugusel kohtumisel, kus olid, kus olid ka Maksuameti inimesed ja siis me arutasime täitsa tõsi, meil oli võimalust või mina pakkusin välja, et mina, väikeettevõtjana, oleksin väga õnnelik, kui ilma igasuguse real-time economy'ta, kui Maksuamet teeks raamatupidamise minu eest lihtsalt ära.

Nii et järjest, järjest tekib selliseid kohti, kus võiks öelda, et need e-teenused muudavad mõttetuks nii-öelda inimeste töökohad ja siis tegelikult, nüüd see küsimus, kas me saime õnnelikumaks, kas see konkreetne inimene, kelle elu on nii-öelda välgatus, igavikus? kes korraks tuli siia maailma ja vireleb nüüd ilma tööta, et kas ta on nagu kuidagi õnnelikum selle üle, et, et meil on nagu hästi ja sujuvad protsessid, ja seda ma küsin muidugi provotseerivalt, et, et lihtsalt algatada arutelu, eks ju.

Aga no ega samas, ma mäletan seda sama restarti, me tegime võib-olla paar kuud tagasi, kus käis meil külas Erki Kert, kes teeb täna seda automaatset finantsanalüüsi tarkvara, mis igale inimesele annab kiretu skoori tema laenuvõime kohta, tuginedes avalikele allikatele nagu Google ja Facebook ja muud sellised, Ja, ja oli ka küsimus, et kas näiteks see asjaolu, mille üle me Eestis oleme nii tohutult uhked, et me saame teha siin firma veerandtunniga, onlainis. Ja me käime kõik välismaal, igal pool räägime sellest, et noh, et tuled Eestisse, et teed veerandtunniga firma, ja tema ütles, et tema ei näe, see oleks üldse mingi argument, et kui ikka inimene tahab firmat teha, siis kas see võtab viisteist minutit või viis päeva, et kui, kui see nagu ainult sellele tuginedes sa hakkad otsustama, et kas sa teed ettevõtte või ei tee, et siis su ettevõttel ei saagi hästi minna.

Muidugi on See, see on, inimesed unustavad ära, kui oluline on PR kogu sellest asjast. Et see, see võimendab, see, et meil on lood, mida rääkida, see võimendab seda vundamenti, millel me asume.

Sellega ma olen nõus, aga tulen tagasi sellesama äppi juurde või sellesama lahenduse juurde, mis võimaldab Facebooki profiilide analüüsimise järgi öelda, et kas sa oled laenuvõimeline, et kui siiras sa pärast sellist asja Facebookis enam suudad olla? Mul on vist üks küsimus siin. Et kas me tahame sellist äppi, kas me, näiteks Tim Tim Berns-Lee, kellega ma isik, isiklikult juhtusin rääkima mõni aeg tagasi ja ütles, et tema arvates tuleks selline asi seadusega ära keelata, sellepärast et see diskrimineerimine sotsiaalmeedia baasil peaks olema täpselt sama keelatud kui rassiline, vanuseline või sooline diskrimineerimine.

Ja,

ja ei, lihtsalt ma tõin näite, et vot siin me esitame e-teenuse e-teenuste peale ja, ja sellel hetkel küsime, et kas me muutusime õnnelikumaks tänu sellele konkreetsele... Ma saan

aru, me enam isegi ei räägi siin saates sellest, kas me muutusime efektiivsemaks, et see kuidagi läks nagu väga kiiresti mööda meist.

Ei, noh, see efektiivsusega on üldiselt selline lugu, et efektiivsusvõidud tavaliselt nagu noh, ei ole selge, kes need efektiivsusvõidud apropreerib, nagu öeldakse, eks ole, kes sellest efektiivsusest lõpuks kasu saab, ja noh, tavaliselt on selge, kodanikud need noh, väga sageli ei ole, sest efektiivsusvõidud apropreerib keegi teine, ehk see, kui pank näiteks viib teenused e-teenusteks ja paneb kontori kinni, siis selle võrra ei lähe mitte pangateenused sellel turul odavamaks, vaid selle võrra pankade kasumlikkus suureneb, eriti oligopoolsed Noh, saavad tavaliselt võetud väga väheste poolt, aga kui see, see õnnelikust teemat jätkata, mis minu meelest on väga oluline teema, siis mul on üks hea kolleeg, kes armastab rõhutada igal võimalusel seda, et kõiki tehnoloogilisi muutusi nende mõju nagu lühiperspektiivis hinnatakse üle ja pikas perspektiivis hinnatakse alla ja mulle tundub, et sama asi on nende töökohtade kadumisega. Ja see on asi, millele tuleb hakata tähelepanu pöörama, eriti Eestis, kus on, on, kus me oleme uhked selle, sellepärast, et me oleme e-teenuste esirinnas, siin see hakkab kõige varem pihta võrreldes muu maailmaga. Ja noh, tehnooptimistid armastavad rõhutada seda, et siis, kui robotid hakkavad tegema lihtsamat tööd jutumärkides, näiteks raamatupidamine muutub automaatseks, siis muutuvad inimesed kõrgemale lisandusele. Huvitavad tööd, aga praktika seda ei kipu näitama, ehk siis praktika näitab, et raamatupidaja ei suuda õppida endale muud tööd ja, ja jääb töötaks ja ma arvan, et nende inimestega tegelemine noh, kümne aasta versiivis muutub Eestis päris oluliseks teemaks ja see on nagu selline järgmine digitaalne lõhe minu meelest, millele tasuks hakata täna rohkem tähelepanu pöörama.

Lisan siia, et mis, mis veel toimub töökohtadega, on see, et kahjuks ei ole see ainult selliste rumalate robootiliste töökohtade kadumine, vaid, vaid progress toob kaasa tegelikult selliste töökohtade kasvu, et kõik need Tulevased kaubalaevade, kaubalennukite, kaubaautode operaatorid, kes kaugteel tööd teevad, telemarketerid Indias, kes vajutavad sul ette lindistatud lauseid, kui, kui sa helistad kuhugi supporti, et sellised, selliseid töökohti, kus inimene on robotist natuke parem, aga ikkagi mehaaniline, neid tuleb samal ajal hoopis juurde. Et see, see ei ole selline lineaarne protsess.

Ja noh, see kõlab küll natuke niimoodi, et see, need töökohad kõlavad minu jaoks esmapilgul sellisena, nagu need pangaautomaatides need inimesed, kes rahal olevad ja sealt välja topivad sealt, see on lugiliselt, ega neil väga pikupidi vist ei ole...

Ei ole, absoluutselt, see on mingisugune, ei tea, kümme, kakskümmend aastat, aga see ometi on mingisugune aeg olemas.

Aga, aga samas, kas äkki on nagu võimalik väita, et me, et need töökohad, mille kadumise üle me siin täna väga muretseme, on tegelikult de facto ammu kadunud, et kui me vaatame, kuivõrd raske näiteks on leida kaubanduskettidel niivõrd odava palga eest, nagu nad tahaks endale kassapidajaid. Siis need töökohad on kadunud eelkõige hoopis teised pooled, keegi ei taha minna selle hinnaga ja kallimat, kallimat raha või kallimalt ei saa seda tööjõudu osta, sest see kaudub igasugune mõte.

See küsimus võrrelda Selve kassaga ja samamoodi nagu lennujaamades, näiteks igas lennujaamas ma olen nüüd avastanud, et koolitatakse mind tegema seda self-check-in'i, Nüüd ka juba ise pagasi äraandmist, kus ma pean ise kleepima need pagasi, lipakad külge pagasile, esimesed korrad on seal mingi töötaja juures, kes seda õpetab, järgmisel korral juba on odavam hoida seda masinat seal kui töötajat, nii et kui sa oled sellise ameti peal, kus sa võistled oma palgahinna osas masinatega, siis, siis on lihtsalt tulevikus, on tume vist või?

Jah, ma tegelikult tahtsin siin viidata ühele, ühele uuringule, mida refereeris Wall Street Journali blogi mõned päevad tagasi, tegemist siis USA uuringuga, kus kaks teadlast võtsid ette, tööturu vaatasid ja jaga, jagasid ametid rutiinseteks ja mitterutiinseteks, et Ja, ja siis selle jaotuse põhjal nad leidsid, et rutiinsete tööde osakaal on viimasest majanduskriisist alates ehk viimase, ütleme, nelja-viie aasta jooksul kukkunud, ilma et ta oleks tagasi üles tõusnud. Tavaliselt kui on majanduskriis, siis töökohtade pakkumine turule, eks ole, kukub ja mingi hetk, kui majandus hakkab üles minema, tulevad need töökohad tagasi ja nemad väidavad, et nüüd viimasest kriisist alates need rutiinsed töökohad ei ole tulnud tagasi. Ja, ja seda nii valgekraede kui sinikraede hulgas, ehk rutiinsed töökohad, nagu näiteks tehastes sama liigutuse tegemine või ka rutiinsed töökohad, nagu, nagu näiteks on ka nendel samadel raamatupidajatel, et need ei ole tulnud tagasi küll, aga on, on väga kõvasti kasvanud mitterutiinsete töökohtade arv ja seda jällegi nii valgekraede kui sinikraede hulgas.

Tead, võib-olla ma natukene võtaksin hoogu maha selle rutiinsuse osas või õigemini, et et kui kaugele see rutiinsus ulatub, et väga paljud inimesed armastavad mõelda, et ega minu töö ei ole rutiin, nagu vaadata, näiteks mida teeb Khan Academy, teeb koolitundidega, üks suur osa õppest on võimalik viia teatud sellisele masinlikule alusele ja see töötab ju väga-väga hästi, kes on Khan Academy-t proovinud, kes ei ole proovinud, palun minna, kohe proovida, et tegelikult ma kardan, et need, need, need noh, et, et need paljud tööd, mida me peame inimlikeks ja, ja selliseks Selle

kõige juures ongi see küsimus, et me räägime sellest nagu füüsikaseadusest, et see tuleb, meil ei ole mitte midagi teha, õpetajad, pange kõrvad peale, raamatupidajad, tehke palun sama, te olete iganenud, aga küsimus on selles, et ühiskond on siiski kokkuleppe koht ja, ja põhimõtteliselt ma kujutan ette ikkagi, kujutage ette, sellised asjad tulevad, Nii head e-teenused, ühtegi tööd pole enam vaja, mis te istume selle fakti ees, et kas me siis ei võiks kokku leppida, et me ikkagi teeme neid töid ise?

See on ju vana Ateena ideaalühiskond, kus orjad teevad tööd ja ülejäänud ühiskond mõtleb ilusaid mõtteid, filosofeerib, et nüüd on lihtsalt siis orjad asendatud masinatega, paraku see on utoopia. Et sinnani jõudmiseks keegi küll mingit teed ei näe.

Ei, no mina kardan ka seda, et, et kui kõik hakkaksid mõtlema ilusaid mõtteid, siis see muutuks ikka väga väheväärtuslikuks nagu tegevuseks.

Jaa, ei, aga, aga üritus käib siin, eks ole, ju selle üle, et, et kas ma nägin kuskil hiljuti ka lauset, et kui sa suudad, kui sa just natukene mõtled oma töö peale ja kui sa suudad natukenegi ette kujutada, et sinu tööd võiks teha võib-olla ühel päeval arvuti. Siis on, siis on kõik, et siis järelikult siis hakkabki päris kiiresti tegema sinu tööd ja arvutid, ma saan aru, et võitlus käib nagu selle üle, et meil on olemas nagu nii-öelda loomingulised mingid uut väärtust genereerivad tööd ja, ja siis tööd, mis, mis seda ei tee.

Mina, mina näen seda niimoodi, et, et me ei suuda ennustada tulevikku, eriti ühiskondlikku tulevikku, veel tehnoloogilist suudame paarkümmend aastat võib-olla ette näha, aga, aga et kuidas ühiskond seal ka hakkama saab, sellega me ei ole kunagi väga osavad olnud. Aga on, on mõned, mõned meetmed, mis, mis, mis võiksid aidata, kui me mõtleme lahenduse välja nende meetmete rakendamiseks, näiteks Jeremy Rifkin, kes kirjutas töö lõpu kakskümmend aastat tagasi sellel samal teemal, tema soovitus on jätkuvalt see, et et leiaks meetodi, kuidas langetada töötundide arvu, et, et sealtpoolt otsida ajutist lahendust. Et, et see, et kas kaovad rutiinsed tööd ja, ja jäävad loomingulisemad, et see on, see on raskem vahet teha, sellepärast et et disruption tõenäoliselt võtab ka siin loomingulistelt inimestelt järjest rolle ära ja tuleb uusi rolle leiutada. Aga et, et üks, üks suund, mida proovida, oleks lõpuks ometi siis vähendada peale ma ei tea, kui palju aastakümneid pausi, vähendada töötundide arvu.

Ahah, et hakata vähem tööd tegema, sa mõtled või?

Jah, üleüldiselt, et seda on väga, väga raske ellu viia, sellepärast et et, et meil on, me, me võistleme riikidega, kus seda, kus seda ei kehtestata, pluss et eraettevõtjad, väikeettevõtjad ei kehtesta seda endale, teisest küljest see vabandus ei kehti, sellepärast et Pakistanis teevad kaheksa-aastased lapsed jalgpalle ja ometigi me sellepärast, et näed, need on ebavõrdses konkurentsis, me ei muuda enda põhimõtteid ja ei luba lapsi tööle.

Lapsi jalgpalle tegema, jah. Väga paljuski näiteks just eriti Hollandis kuulema tuttavate käest, et on valitud selle, see viis, et, et mingisuguse palgakõrgenduse, ametikõrgenduse aseme, kõrgenduse asemel on, on hoopiski palutud endale siis ühte või kahte lausa vaba päeva nädalas juurde, nii et see on asi, mida, mida reaalselt suudetakse hinnastada, see, see ei ole üldse nii, nii utoopiline. No

okei, aga, aga ma ei tuleta Eestis ette. Väga hea, räägimegi Eestist, võtame kohe täitsa konkreetse näite, kas meil on võimalik püstitada konstruktsioon, et, et Lihula inimestele on tegelikult väga hea ja kasulik, kui seal pannakse kontorid ja riigiasutused kinni ja, ja näiteks pangakontorid ja inimesed peavad hakkama kasutama e-kanaleid ja needsamad inimesed, kes enne töötasid seal pangakontorites, hakkavad nüüd tegema neli tundi päevas mingit palju toredamat tööd?

See oleks väga ilus, seda ei saa lihtsalt kehtestada üleöö, aga ma arvan, et et noorem põlvkond on nende e-teenustega juba harjunud ja neil ei ole tarvis pangakontorit, postkontorit, Telegrami saatmise masinat, et nad saavad oma asjad aetud, aga vanem põlvkond, nendega tuleks ka arvestada.

Mulle tundub ka, et siin on nagu, mõned asjad on tõesti nagu füüsikaseadused, nagu paratamatused, et nagu elektri tulemise järel sa kindlasti lõpuks näed, et kogu maa on elektriga kaetud ja kõik toimib. Ja nende osas ei tohiks küsimust olla, et siin peaks lihtsalt väga palju eeskujusid leidma, kuidas see toimimine on nagu paremini võimalik, neist rääkima, riik võib-olla peaks ka nagu tegema samasuguseid asju, nagu kunagi oli, vaata maailma. Aga siis on jällegi mõned teemad ja teenused, mille puhul me ei räägi lihtsalt sellest, et see asi läheb paremaks, vaid see asi võib omada mingisuguseid väga tugevaid kõrvalmõjusid, et noh, näiteks on kena mõelda, et sularaha kaob täielikult käibelt mõnes mõttes, mulle tundub, et pankadele meeldiks näiteks see vägagi.

Maksuametile samuti.

Maksuametile samuti, see justkui annab niu, niisuguse sujuvuse ja kontrolli kogu selle majanduse üle, et, et kes see siis võiks selle vastu olla, aga kujutame ette, et ma ei tea mingisugust hetkel võimatut asja, aga et Eestis näiteks muutub poliitiline olukord ja, ja mingisuguse kangi juures on keegi, kellele ei meeldi teatud, ma ei tea, aktivistide kogunemised. vaatab siis nagu geopositsioneeringu järgi, et seal on need inimesed koos oma mobiilidega, paneme nende kontod ka hoiatuseks kinni, on ju. Et, et põhimõtteliselt ma ei räägiks sellest muidu, kui see ei oleks mingisuguse tuhande kilomeetri kaugusel ja peaaegu sellisel kujul hiljuti toimunud Ukrainas. Et, et selles mõttes...

Ma arvan, et, et me näeme mingisugust Bitcoin kaks nulli kunagi, mis lahendab selle probleemi ära, et et enam ei ole vahet, kas see on digitaalne või, või füüsiline see raha, on, on võimalik leida meetod, mis ei ole kontrollitud.

Täpselt, ja sinna ma tahaks ka jõuda, et nüüd, kui me räägime sellest e-teenuste konkursist ja niimoodi, et me tahaks ju ikkagi inspireerida inimesi sinna oma teenuseid esitama.

Parim e-teenus kaks tuhat viisteist on uus rahasüsteem.

Ja näiteks, kui see aasta ei jõua võib-olla järgmine aasta, aga et mulle tundub ka, et peaks vaatama kaugemale nendest suurte konglomeraatide teenustest, need on ka juba tänaseks nagu väga palju institutsionaliseerunud ja nad teevad koostööd nii-öelda väga suurte juba olemasolevate ettevõtetega ja seal no tundub nagu, et nende, nagu seal on nagu... Sellised jõujooned, mis ikkagi, mida, mida peab kahtluse alla seadma teinekord, algoritmi peab kahtluse alla seadma, peab nõudma nende läbipaistvust ja nii edasi. Ja lõpuks mulle tundub, et ei olegi muud varianti, kui peaks leidma ka selliseid ala, alternatiivseid rahasüsteemi, mida mida kaitseb tõesti selline krüpto, mis võimaldab tal jääda alternatiivseks või, või sõltumatuks ja, ja et seal on. Võib-olla me oleme ise Eestis hakanud ka olema nagu selles laines kinni, mille me ise oleme loonud kuskil nullindatel või, või isegi üheksakümnendatel, võib-olla peaks inspireerima inimesi mõtlema nüüd sellele veel järgmist vinti peale, et mitte ehitama seda, mis on, vaid, vaid et minema selle peale, et mis on järgmine, sest Eestil on täpselt samasugune oht nagu Soomel, jääda ikkagi oma praegust, praegusi tehnoloogiaid imetlema, välismaalt ju siiamaani kiidetakse, aga võib-olla mingi hetk jääb nagu väheks.

Hüva, me teeme tegelikult siia kohta pausi ja siis räägime tulevikust kohe edasi. Restardisade jätkub, täna saatejuhid Mart Parve, Henrik Roonemaa ja meil on külas Daniel Vaarik ja Tõnu Runnel, kes seotud Eesti parima e-teenuse konkursiga ja kui me siin juba arutame, oleme arutanud tükk aega, et millised ametid siis jäävad või millised lähevad või kui palju need see eestumine mõjutab ühiskonda tervikuna, siis see oleks ju hea loogiline edasi minna küsimusega, et mis on siis Mis on need asjad, mis on vaja teha ja milliseid oskusi nendeks võiks nagu siis tulevikus vaja olla, küsimus, et mis eriala näiteks soovitaksime oma lastel ülikoolis õppida, kas on mingid selliseid kuulikindlaid, e-kindlaid erialasid?

Noh, kõik teame, see on progemine, et... Oled sa kindel, mina olen väga

skeptiline.

Maailma viimane amet on progeja.

Mina arvan ka

pigem niimoodi. Alati sa saad, sa saad alati tegeleda progemisega, kui muud ei ole, kui, kui kõik muu töö on otses, sa saad progejana sealt endale tükke välja progeda sellest suurest karmist süsteemist. Sa saad alati progejana mõjutada tehnoloogilist pilti.

Tead, see on

natuke niisugune raamatutrükk, oli jutt, et kunagi kujutati ette, et tead, et see, kes neid trükiladusid teeb ja paneb neid

nähti

sinna. Alati trükkida, aga mingil hakati printerist lihtsalt välja laskma, seda sodi olid valmis.

See, see, see on väga halb analoogia, see on väga halb analoogia, ükle sina, mis on viimane amet.

Tahtsin alustada sellega, et oot, nüüd ma ütlen ühe väga ebapopulaarse mõtte, aga kui, kes neid ilusaid mõtteid mõtleb, kui sa ei ole varem õppinud neid mõtlema kuskil ülikoolis? Et, et okei, sa annad kõik oma ametid ja asjad ära ja nüüd sul on need kaks vaba päeva nädalas juures ja ja, ja ma olen väga palju näinud inimesi, kes on tegelikult nagu start-upidega nagu jõudnud kuhugi punkti. Ja siis ühel hetkel nad nagu tahaks nagu hakata nagu mõtlema nii-öelda filosoofilisel tasandil ja tuleb välja, et tegelikult on meeletult palju vaja hakata lugema ja, ja otsima kuskilt ja see on nii vaevaline. Et, et selles mõttes mulle tundub, et nagu. Võib-olla see kõik võiks meile jätta aega ka humanitaaria ja, ja selliste asjade jaoks?

Absoluutselt, töö, töö lõpp tähendab töö lõppu meile selgel, meile arusaadaval kujul, et et kui vaadata enne aurumasinate leiutamist mõni sajand tagasi, siis, siis oli töös teistsugune ettekujutus kui täna ja, ja praegune murrang ka muudab ennekõike ettekujutust tööst. Ja, ja kui vaadata veel sada aastat tagasi, siis kolmandik ühiskonnast tegeles koduste asjade ja laste kasvatamisega ja, ja, ja täna on tööhõive suurem hoopis kui sada aastat tagasi, siis, siis jälle me peamegi mõtestama selle, selle inimeseks olemise ja töö ümber ja ainukene keeruline koht on tegelikult see, et kuidas finantssüsteem sellega kaasas käib, et kuidas, kuidas sa saad Kuidas sa saad panna selle tulevase tööga kokku raha?

Väga huvitav, mulle hakkab tunduma, et siit hakkab kooruma tõesti seesama asi, et, et nagu koosolemise vormid ühiskonnas, kuidas see sotsiaalsus, info liikumine kõik on, ja teine on täpselt see finants nii-öelda suhestumine, et need on ikkagi niivõrd töömahukad ja innovatsiooni nõudvad asjad ja siin olenevalt sellest, millised lahendused tulevad, võib ikka tulevik olla väga erinev.

No vot, ja siin ongi, et kui, kui me ei oska välja mõelda head lahendust selleks, et järgmised olemise vormid ka tasustatud saaksid, siis see, mis praegu toimumas on, on keskklassi õhukeseks lihvimine, keskklass on see, mis kõige suurema löögi all on, nii et selline... See, see digi, digitaalse lõhe kõrval on, on finantsiline lõhe see oht, millesse me jookseme, et vana, vana hea natukene marksistlikult kõlav, aga et, et need, kelle käes on vahendid, neil, neil on jälle, et, et kuidas seada päitsed pähe, et, et ei monopoliseeruks ära, kui kõigi masinate omanikud on needsamad inimesed. Ja, ja teisel pool on suur tööpuudus.

Ja mul on edaspidiseks üle selline näpunäide, kui sa ei taha selliseid vanu hallitanud klassikuid, tsiteerida, siis tänapäeval on Piketi.

Ma tahaks sellest ka edasi minna, ma, ma ei taha, ma, ma ei taha kumbagi öelda, ma, ma ei taha kumbagi öelda, et need mõlemad viitavad tõesti valele asjale. Ma

natuke läheksin tagasi sellele Taanieli, Taanieli öelde juurde, nimelt humanitaaria juurde, kui me vaatame neid majandusi, mis on tõeliselt edukad maailmas olnud, Siis kõik need edulood tuginevad mingis, mingil moel kultuurile ja vaatame Apple'i edulugu, Toyota edulugu, siis need on sügavalt siis nende, nende riikide, riikide rahvakultuuri põimunud edulood, et need ei ole seal tekkinud nii-öelda MBA-d ja, ja insenerid mõtlesid välja mingi tohutult targa masina, null koha peale ja siis ilma igasuguse humanitaariata läks see käima, vaid kui ma vaatan neid edulugusid, siis see on tegelikult humanitaarias ja filosoofias elamise kultuuri ja rahvuskultuuri sügavalt sisse põimitud, nii et nii et ses mõttes on, on see humanitaaria valdkond selline, mis võib-olla saab tõesti ka Eestit liiga vähe tähelepanu.

Ei no üldse, kui me vaatame nagu kunsti, siis viimasel ajal ma olen näinud nagu erinevaid äppe lausa, kus on lõpuks kunstnikud võtnud ette ja noh, teevad sellist täitsa tähendusrikast kriitikat, nii-öelda üldiselt, näiteks äppide kohta. Ja, ja tundub, et tänu sellele pagasile, mis neil on tänu oma ettevalmistusele, me saame mõttega edasi minna, näiteks hiljuti ma kuulsin ühte lauset, mis mind pani, tegelikult tõi pahviks, keegi ütles, see on ju klassikaline start-upi mudel, ja siis ma ütlesin, et mis asja, et, et, et see on nagu... Mõnes mõttes see oli paar aastat tagasi, oleks see nagu oksümooron olnud, et ei ole olemas klassikalist start-upi mudelit, täna juba on. Et joostakse nagu ringi, ratas tehakse kõike seda, mida keegi eelmine esmaspäev ütles, et kümme asja selleks, et saada edukaks ja ja need on kõik nagu enam-vähem needsamad kogu aeg ja ja siis mõtlen, et kuhu see veel edasi läheb, et, et varsti on need vanad mingid peerud oma start-upidega, ütlevad, et see on klassika ja muud ei ole, et ja, ja siis on see Kus see vastasseis võib tulla, võib väga vabalt tulla hoopis mingid noorte suhteliselt vihaste, humanitaaride suunast.

Jaa, pluss see teine asi on see, et ma arvan, et me, meie probleem siin täna neljakesi on see, et me oleme suhteliselt vanad inimesed juba selle uue, uue maailma jaoks, järgmise maailma jaoks, et me oleme harjunud paljude asjadega, võtame paljusid asju loomuliku ja iseenesest mõistetavana, mis ei pruugi tegelikult sellised olla, maailmas on väga, väga palju asju tegelikult... tegemata ja väga palju on halvasti ja väga palju ei pea üldse olema nii, nagu meie oleme siin kolme-neljakümne aasta jooksul elades harjunud olema, et, et neid tehakse kõik ümber.

Üks asi on see, vabandust, aga mulle tundub, et ei ole sugugi välistatud, et ka meiesugune generatsioon võib olla just see, kust võib tulla ka seda, et me, see on ka natuke klassikaline start-upi mudel, et sa pead olema kahekümne kahe aastane ja, ja siis see alati töötab juba, see on nagu pool võitu, et sa oled kahekümne kahe aastane, aga kui korraks tulla e-teenuste juurde, siis Ma tean, et Eestis on päris hea see pakiautomaatide süsteem, aga ma ikkagi vahel unustan ära ja tellin mingi vana aadressi järgi postkontorisse endale mingid e-kaupu ja siis Postkontoris käies ma avastan, et seal liiguvad need numbrid hästi kiiresti ja seal on alati mingi üks-kaks paanikas vanainimest, kes ei saa pihta selle lihtsa nupu süsteemile. Ja, ja nad ei saa aru, kus läks, kas nad, kas seal on kolm nuppu, umbes filateelia ja teenindus ja veel mingi kolmas, eks ju, ja, ja nad vajutavad mingeid valesid ja, ja siis ma mõtlen, et aga kas see on nagu õige, et nad on välja optimeeritud siit? Sellest süsteemist. Et, et tegelikult, kas see on nagu normaalne, et nad peavad olema selles seisus?

See on väga halb, väga halb teenindus ju tegelikult lihtsalt. Järelikult, järelikult neil sellel ettevõttel ei, ei ole oma klientidest võib-olla head pilti ja nad jätavad maast mingisuguse raha välja, välja võtmata. Et võib-olla, võib-olla peaks vaatama selle konkreetse ettevõtte poole.

Ei, ma isegi ei taha nagu jah, selles mõttes näpuga näidata, aga mulle tundub, et see... See

küll just näitas, et postkontoreid opereerib Eestis üks ettevõte.

Jaa, aga, aga ei, ma ei, ma ei mõelnud seda viia sellele tasemele, vaid ma tahtsingi öelda, et see on mujal ka nii. See juhtub kuidagi liiga kergesti. Aga see on lihtsalt

üks väga väike näide asjadest, mis on maailmas valesti või mis peaks olema teistmoodi.

Aga mõned inimesed õpivad, näiteks, näiteks käisin ühes pangas, mida ma ei nimeta, kus varem oli kaheksa nuppu või, või kuus nuppu, et mis sa võisid valida, kes sa oled. Ja need olid väga müstilised panga žargoos asjad. Arveldused näiteks ja, ja mingid, mingid kaardid ja seal oli veel asju. Ja siis nüüd viimati käisin, siis seal oli, seal oli üks nupp, järjekord. Super, nad, nad, nad said asjale pihta.

Küll nad,

küll nad arendavad seda edasi, sellepärast et konkurents surub, ma loodan, aga võib-olla pangad on nii ära optimeeritud turg, et keegi sinna ei sisene ja siis nad ei pea optimeerima ka oma protsesse.

Hüva, me, me oleme saate lõppu käes, ega me ei tea, kas me jõudsime siis järeldusele, et kuhu erialale me oma lapsed suuname ülikooli. Mul tuli meelde see kokkade lugu, et kui pikalt olid koolikokkade üks suht ainukene töö see, et nad olid rikkas perekonnas kokad. Restoranilist hästi vähe ja keegi ei käinud väljas söömas ja see muutus umbes teise maailmasõja paiku, et kui need rikkad perekonnad niimoodi sellisel kujul natuke kadusid ära ja Ja siis kokkadel korraks oli nii-öelda koka professiooni hulgas paanika, et mis meist saab, et kellelgi ei ole meid enam vaja, issand jumal, inimesed, hakkavad ise süüa tegema. Ja, ja sellest hetkest tegelikult toimus nagu meeletu plahvatus ja, ja täna on neid kokasid tõenäoliselt tuhandeid kordi rohkem üldse turul, kui, kui kunagi oli.

See on väga hea näide, aga vaata seesama uuring vist, millele sa viitasid, see vist reastas seitsesada erinevat ametit kadumise võimalikkuse järjekorras ja kõige tõenäolisemalt jäävad alles nende teadlaste arvates sellised tervishoiu, ma ei tea, isikliku heaolu masseerimise ja mingite muude selliste asjadega seotud... Aga

parem siia hulka, näiteks olete, Eestis on mõned poliitikud rääkinud näiteks kodanikupalga kehtestamisest ja kuna noh, see ütleme, et ei ole väga soojalt vastu võetud see idee ühiskonna poolt laiemalt, aga aga millalgi näiteks seesama idee ujus välja minu meelest, kas oli Šveitsis või?

Äkki on

võimalik, äkki ongi näiteks mingil hetkel selline selline absurdne tulevik, et masinad teevad tööd ja inimesed saavad kodanikupalka ja käivad massööri juures või?

No aga vahepealne aeg tuleb ka kuidagi üle elada. Kui

rääkida sellest vahepealisest ajast, siis olukorras, kus on suur ettemääratus ehk ettemääramatus, kus ei tea, mis tulevik toob, on esma, esmatähtis oskus, on, on oskus omandada uusi oskusi ja väga on vaja õppida õppima.

Just, mitte, mitte õppida ühte konkreetset kutset, näiteks mingisugune laserkeevitaja... Või progemine, Tõnu. Jah, ei noh, progemine, te võtate liiga kitsalt, ma lähen tagasi natukene kaugemale, matemaatik, saate aru, jah? Et point ongi selles, et sa õpid mõtlema, et sa oled generalist ja sa õpid edasi õppima.

Meie saade on muide täpselt selle koha peal läbi, aitäh kõigile, kes kuulasid, aitäh kõigile, kes osalesid ja nädalaja pärast jälle!