AI_pealkiri: Erki Kert ja Priit Vaikmaa idufirmade juhtimisest ning globaalse turu vallutamisest

Sind on meelitatud, sind on ähvardatud, võib-olla ka ära unustatud. Valimiste värk. Kui sa tahad tõesti muutust, vali ikka selle järgi, mis sa oled näinud poliitikuid tegemas enne, kui nad kollektiivselt hulluks läksid. Vali neid, kes tegelikult ka hoolivad, kelle jaoks iga Eesti inimene on tähtis ja eriline. Vali päris sotsiaaldemokraadid. Tegelikult ka.

Ilusat laupäeva pärastlõunat ja tere tulemast kuulama Restardi saadet, Restart on siis saade, mis vaatab IT-äri sisemust, nii hästi kui me seda oskame ja suudame, saatejuhid, nagu ikka, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa ja meil on täna stuudios külas, meil on kaks külalist, meil on Priit Vaikmaa, kes on Eesti start-upi juhtide klubi juht ja sellise iduettevõtte nagu TextMagic esindaja, tere, Priit. Tervist. Ja meil on Erki Kert, keda te võib-olla tunnete kui Kuku raadio saate Buumjuhti, aga kes on siin eelkõige kui start-up ettevõtja ja tema ettevõttega, noh, nime on Big Data Scoring, tere, Erki. Tervist. Me räägime täna umbes kahest teemast, me räägime sellest esiteks, et miks on vaja Eesti riigilist start-upe. Et ühest küljest meie siin, olles nagu IT ringkondades naha ja karvadega sees, et meile tundub see täiesti iseenesestmõistetav, et start-upid, see on hea, iga kord, kui ma välismaal käin, saan kolleegide ja tehnoloogiaajakirjanikega kokku, siis nad hakkavad noh, esimese asjana, nad ei küsi, et mis ilm teil parajasti on või midagi, nad küsivad kohe, nimeta oma riigist mõned start-upid, no kes on teie kuulsamad start-upid, et seda nagu peetakse a priori heaks, kui sul on palju start-upe ja, ja sa oskad nende kohta midagi põnevat rääkida. Ja riigi sees ka, et me ikkagi loeme neid siin kokku ja Maksuameti andmebaasist käisime ka vaatamas, mida, mida nad nüüd avalikustasid, et kui palju start-upid maksavad makse, aga aga, aga mis on selle laiem mõte, et, et miks on ikkagi Eesti neid start-upe vaja, kas nad toovad mingit kasu meile, kas nad toovad meile näiteks rohkem raha, kui ma ei tea, põlevkivitööstus või minu pärast taksosektor või hotellid või midagi sellist, arutame sellele, aga teisest küljest ma tahaks ka täna jõuda teemaga sinnani, et miks on start-upidele vaja Eesti riiki, kui keeg Siis kas on mingi põhjus, miks ta peaks selle just tegema Eestisse, peale selle, et ta näiteks on ise Eestist ja kangesti armastab seda riiki, aga, aga siin sügisel tuli välja näiteks üks maailma, üks uuring, kus vaadati, et kus on maailmas kõige rohkem miljardi dollari väärtusega idufirmasid ja noh, loomulikult juhib pika puuga USA, aga kohe sealjärel on üllatus-üllatus Stockholm. Mis on meile, meie siin Eestis vaatame või oleme noh, kuuleme Rootsist ja Stockholmist pigem kui selline stagneerumas kõrgete maksudega ettevõtted põgenevad, Soome täpselt samasugune, Soomest ju me teame, et enam-vähem kõik soomlased tahavad oma tehased tuua meile siia, mitte, mitte, mitte ise midagi teha. Aga hakkame lugama idufirmasid kokku, palun väga, Rootsi-Soome täiesti tabeli tipus, nii et umbes selline temaatika, selline arutelusaade tuleb, aga ma tahaks alguseks tutvustada teid või lasta teil ennast tutvustada, te kindlasti olete, Erki ja Priit, harjunud sellega, et keegi ütleb, et tutvusta mulle oma ettevõtet, kus ta siis oled, hakkame, Erki, sinust pihta, millega tegeleb Big Data Scoring ja miks teda vaja on?

Jah, ega ta nüüd väga seksikas eriala ei ole, kuna meil on lahendus, mida me pakume teistele ettevõtetele ja mitte eraisikutena, aga Meie klientideks on siis üle maailma pangad ja teised finantsasutused, kes eraisikutele laene annavad ja meie aitame nendel finantsasutustel siis hinnata eraisikute maksevõimet, ehk siis seda, kui tõenäoliselt üks inimene maksab selle laenu tagasi pangale või mitte. Ja mis, mis teeb meid eriliseks, on see, et me kasutame selle laenuvõime hindamiseks võrdlemisi ebatraditsioonilisi meetoditeid ja ebatraditsioonilisi andmeid, et meedias on siit ka läbi käinud, et me oskame inimeste maksekäitumist prognoosida Facebooki andmete põhjal, aga, aga see on mingi ainult üks külg, tegelikult me kogume kokku kõik saadaoleva inimese kohta leitava online-info ja selle põhjal teeme võrdlemisi täpseid prognoose.

Nüüd, kui mina näiteks tahan eluaisma laenu võtta, siis võib juhtuda, et teie algoritm meil käib krõbistab mööda internetti ja vaatab, mis minu kohta teada on ja siis väljastab kiretult mingi numbri.

Jah, tegelikult see number ongi täiesti kiretu, ta võib näiteks öelda, et inimene nagu sina, kolmekümne protsendilise tõenäosusega ei maksa seda tagasi, punkt.

Aga mille järgi, mis mul, mis minu kohta internetis on, ütle, mis, mis annaks aluse midagi sellist väita?

No kokkuvõttes on, on hästi palju sinu kohta, ma arvan, et, et kui sa guugeldad, siis, siis sa leiad, eks ole, üht-teist ja...

Peamiselt sealt, kui ma ise guugeldan, on jah, et ma teen väga kõvasti tööd.

See, see on see pilt, mis sinule sealt paistab, eks ole, ma arvan, et siin on kõige parem tuua seda paralleeli, et, et kui, kui me võtame inimesi tööle, siis ma arvan, tänapäeval on vähe tööandjaid, kes enne tööintervjuud inimest ei guugeldaks, ei käiks läbi tema sotsiaalmeedia profiile. Ja, ja sisuliselt me teeme sama asja, ainult et automatiseeritult ja, ja hindamaks inimese usaldusväärsust laenu tagasimaksmisel.

Ja turg on kindlasti rahvusvaheline, mitte ei, ei ole mõeldud mitte Eesti...

Jaa, ei, ei kahtlemata, et me oleme täna ka oma lahendusi sellisel viisil ehitanud, et riigipiirid seda hindamisvõimekust mitte kuidagi ei puudutaks.

Aga turg on ka väga tihe, ma saan aru, et selliseid sarnaseid tooteid vist on ka väga palju juba olemas?

Kusjuures üllataval kombel ei ole, et ütleme nii, proovijaid on palju, aga neid, kes tänaseks on kuhugi reaalselt jõudnud ja kellel on ette näidata tulemused, mis töötavad, neid, neid nagunii palju ei ole, aga, aga ma arvan, et kahe aasta pärast on neid väga palju.

No ma kujutan ette, tulemust saada sel, sellisel asjal, mida sa üritad meile väita, et me käime, vaatame internetis, mis sinu kohta teada on ja väljastame numbri ja siis see ongi veel tõene ja selle põhjal võib anda kakssada tuhat eurot laenu, tulemust on ikka väga raske saada.

Tulemuse jaoks me oleme nüüd enam kui kaks aastat, varsti võet sirga kolm aastat tööd teinud ja ja, ja mis on meie äri selline, kuidas ma ütleks, negatiivne pool, ongi see, see kohutav ajamahukus, sest esimesed kaks aastat me sisuliselt lihtsalt kogusime andmeid ja võrdlesime neid andmeid siis reaalses elus. Ehk siis me ehitasime sellist nagu proof of conceptit või, või, või tõestust. Ja, ja nüüd on meil nii-öelda pabernäpus, me näitame, et näed, üks aasta töötas see sellise elanoolandja juures, teine aasta töötas see sellise elanoolandjas. andja juures ja proovi nüüd sina ka.

Hüva, Priit, mida sinu ettevõte tegeleb?

Minu ettevõte tegeleb siis SMS-teenuste pakkumisega firmadele, tegutseme näiteks Inglismaal, Austraalias, sellistel turgudel, ja põhimõtteliselt võib meid võrrelda sellise firmaga nagu Mobi, kes kunagi alustas ka sellise teenusega, SMS saatmine, vastuvõtmine. Ja põhimõtteliselt meie teenust kasutavad transpordiettevõtted, erinevad salongid, massaažisalongid, juuksurid, poeketid

näiteks.

Meeldetuletused või, või informatsioon, kinnitused. Ja põhimõtteliselt toimib see teenus väga hästi, kui ka räägitakse, et SMS-i saatmine on nagu languses, siis tegelikult Eestis näiteks SMS-i saatmine kasvab.

See valdkond, millega teie tegelete, seal on küll konkurente, ma arvan, mustmiljon, et kui ma Google'isse lähen, kirjutan SMS midagi, et siis neid vasteid tuleb meeletult.

See on jah, väga, väga palju konkurentsi, et selles vallas. Aga

mille poolest siis teie ettevõtte näiteks parem on, kui kõik need kolmsada tuhat konkurenti, kes seal leida?

Põhimõtteliselt see minu ettevõte, ta on selline nii-öelda cash flow või noh, raha teenimisettevõte, et ta nagu ei defineeru nagu selliseks start-upiks, kes kasvab a la viis protsenti nädalas või kümme protsenti nädalas. Et ta on selline business to business, selline... commodity nagu teenus, mida siis, see õnnestub müüa siis läbi interneti Google'i otsingumootorite näiteks, läbi AdWordsi, teha reklaami, optimeerida otsingumootorite jaoks.

Nii et mõnes mõttes te olete nagu sarnased, väga seksikas, aga raha oled

või?

Okei, korra kas meil üks taustaküsimus, statistiline number, start-upi juhtide klubis on praegu kui palju?

Vaatasin just, et viiskümmend neli liiget on täna.

Et IT-l veel juhib, IT-l on vist umbes kaheksakümmend liiga.

No palju meil Eestis üldse neid start-uppe on, kas keegi on kokku lugenud? Ma saan aru, et mingil hetkel see piir läheb väga õhuks, eks, et mis on start-up, mis ei ole, aga no üldiselt, on neid sada või tuhat või?

Ma arvan, et ajakirjandusest läbi käinud on vast miskümmend tükki umbes, keda noh, mina tean umbes.

Leedukad koguvad seda informatsiooni ja leedukatel on olemas kodulehekülg lause selle kohta, et kui palju on rahvusvaheliselt tuntud start-upe siis millisest Balti riigist. Ja üks hästi oluline statistiline number on seal see, et Eestis on neid rahvusvaheliselt tuntud start-upe rohkem kui Lätis ja Leedus kokku. Ehk siis see on nagu hästi oluline teada, et kui me võtame nagu seda loogikat, et igas, ütleme, ühiskonnas ettevõtlikke inimesi on noh, kindel protsent, kuskil neli protsenti ühiskonnast on üldse võimeline olla, olema ettevõtlik. Siis on loogiline see, et noh, meie kui ütleme rahvaarvud päiksem, ühiskond, meil peaks olema kõige vähem start-up. Aga jah, et noh, ta ei vasta üldse standardile, et meil on neid rohkem kui, kui Lätis ja Leedus kokku, et selles mõttes on eriline, eri, Eesti juba eriline. Ma arvan,

see tulebki sellest, et Eestis on neid exiteid ja edulugusid olnud, et see innustab nagu teisi rohkem tegutsema. Aga Lätis, Leedus mulle väga ei meenu, ainult see Ask.fm oli vist Lätis üks suurem.

No leedukatel oli mingisugune mobiiltelefonidesse Java programmide müümise asi, kas see oli Leedu ja Läti oma? Oli küll. Aga, aga siin

täpselt sama lugu on, mis sinuolukse statistikaga ka, et ütleme ausalt, sa tõid selle Stockholmi näiteks on ju, aga noh, Stockholm ikkagi täna reklaamib ka noh, kui, kui linn, Skype'i sünnikood on kohane, ehk siis nagu noh, ütleme sama, Skype, mida me nagu peame ikkagi enda omaks, tegelikult ma arvan, ka selles statistikas kokku... Seal

ta oli, oli Stockholmis?

Jah,

aga ta ei olnud ainus. Noh, kui me jõuamegi sinna ja et, et seal oli näiteks Spotify, seal oli näiteks see firma, kes Minecrafti tegi või noh, teeb, ma ei tea, Microsoft ostas nad ära, et kus see tegemine nagu praegu on ja seal oli nagu midagi veel, aga, aga mis nendest ikkagi, mis nendest start-upidest Eestile reaalselt nagu kasu on, alustame, et kas majanduslik efekt on olemas neist või?

No kui sa teed puhtalt, vaatad nagu maksulaekumist, siis ta on vist juba üle nii-öelda ühe protsendi Eesti majandusest, ehk siis, et ta nagu hakkab juba mingit pilti nagu omandama või ei, sellepärast nagu mitte nagu, mis nagu, mis nagu klassifitseeruvad siis nendele start-upide alla, et minu meelest see arvutus tehti läbi just seesama Maksuameti informatsiooni põhjal, et, et, et noh, ta hakkab juba omandama mingit sellist nii-öelda silmaga nähtavat väärtust, et ta ei ole enam nii-öelda päris nišikas, aga no ütleme nii, et noh, tema nagu Kui me analüüsime seda, et millega selles üldse Eestit nagu mainitakse, kuidas ta nagu peegeldub ajakirjanduses nii-öelda noh, ta on ikka täna osa Eesti mainest. Et kui me üldse räägime, et kas, kas noh, täna Eestil või Lätil või Leedul üldse mingi maine on, siis Eestil ikkagi on see innovatiivsuse ja tulevikku vaatab nagu maine, mida noh, oluliselt toetavad need sama meie start-up ja community, et ta nagu, nagu just nagu sellesama nii-öelda sellesena, nagu riik välja tahaks paista, selle, selle, selle juures on nagu ülioluline faktor, üli, ülioluline

Ma ei tea, mulle tundub, et, et samas kui me räägime siin mainest, siis see maine ei peaks ikkagi olema, eks ole, eesmärk iseenesest, vaid maine on tööriist millegi muu asja saavutamiseks ja ja, ja tõenäoliselt see hea maine, mis meil noh, kohati on ja mille poole me püüdleme, on, on nagu soodne pinnas selleks, et siin võiks neid start-upe veel rohkem tekkida. Et, et selles mõttes noh, ma, maine on üks vahend muude eesmärkide saavutamiseks ja muud eesmärgid ikkagi suhteliselt lihtsalt, ma arvan, on, on see panus majanduskasvu ja, ja panus tö

No ma ei tea, selles mõttes on oluline, et täna ei ole ikka Eestis mitte ühtegi ettevõtet ka kõige suuremat, kellel oleks oma bränd, rahvaliselt tundustatud pär, bränd, mis tähendab seda, et nii kaua, kui seda nagu brändi ise ei jõua endale ehitada, sa toetud ikkagi riigimainele, ehk siis sa oled nagu see, kes sa nagu nii-öelda noh, kuidas ma ütlen, see näide, et kas sa võtaksid e-residentsuse, võtaksid Iraanist, on ju. Et noh, et, et noh, sul on ikkagi nagu riigil on sul noh, mingi tunnus on ju, mingi, mingi tuntus ja see ettevõte saab selle peale toetuda, on ju, ja noh, nii kahju, kui see ei ole, ega paljud ettevõtted lähevad ka siit ära, noh, ongi Šveits või Londonisse, puhtalt sellepärast, et see noh, see mai, maabränd ei ole piisavalt kõva ja noh, nimbränd ei ütle mitte üldse midagi, on ju, et noh, et, et selles mõttes mängib rolli.

Aga ma ei saanud aru ikkagi, et kas meil nendest start-upidest on pigem nagu rahaline kasu või on pigem nagu

Ma arvan, et start-up ettevõte on samasugune ettevõte, mille eesmärk on teenida raha, eks. Ja kui ettevõte teenib raha, siis see on väga kasulik riigile ja sellepärast ongi riigil vaja start-uppe. Ja teatavasti keskmine start-up kasvab oluliselt kiiremini kui mõni väikeettevõte siin Eestis näiteks, kes teeb halangeid näiteks, start-upid kasvavad tihti kiiremini. Kas või,

kas või tööhõive osas, nagu noh, siin on väga hea praegu näidet tuua, Eestis on suurusjärgus viiskümmend tuhat töötut inimest ja, ja alles paar päeva tagasi me lugesime uudistest, et Transferwise võttis eelmine aasta tööle kakssada inimest. Kui oleks need kakssada inimest võetud Eestis tööle, siis oleks see väga oluline nihe juba Eesti kogu riigi tööpuudus, oleks meil kümme Transferwise'i sugust ettevõtet, kes oleks võtnud tööle kakssada inimest aastas, siis oleks meie tööpuudus mitte seitse koma neli protsenti, vaid oleks seitse koma üks protsenti, ehk siis meie suurusega riigis suudavad väga vähesed edukad start-upid tegelikult riiklikul tasemel olulist mõju omada.

No jah, ühes mõttes nagu iga, väga hästi öeldud, et iga ettevõte on majandusosa, on ju, et samas ütleme ka Transferwise ei võtnud neid töötute hulgas, neid inimesi, vaid nad ikkagi noh, mõnes mõttes majandus mängis ennast ümber, on ju. Ja kui me hakkame niimoodi vaatama, siis noh, tihti, tihti nagu noh, tuhande töötajaga mingist tööstusettevõttest võib ju olla noh, sellisel juhul nagu silmaga rohkem. kasu, aga just see, et, et et seesama, et nad täitavad ise eeskuju, kuidas globaalsetel turgudel tegutseda, mitte jääda siia Eestisse ja lähi, lähiturgudel ainult pidama, et, et kõik see nagu on, on väga oluline.

Et sellest viiekümnest start-upist te ikkagi väidate, on mõõtmatult rohkem kasu, kui näiteks oleks viiekümnest, ma tean, hakkan juba kohe liiga tegema, kui oleks viiekümnest kohvikust või viiekümnest jupsurisalongist või viiekümnest, ma ei tea, autovedudega tegelevast ettevõttest?

No Eesti on mikroettevõtete riik, et meil on, üheksakümmend protsenti on mikroettevõtted.

Ma arvan, see on ka tingitud osaliselt meie vahvast maksusüsteemist, miks see niimoodi? Ma arvan, et siin laua taga istudes igaühel on vähemasti üks ettevõte, aga

mitte. Tegelikult on kasu kõikidest ettevõtetest, et mida ettevõtlikumad inimesed, seda parem, eks ju, et ei saa niimoodi öelda, et ega seesama see kohvikupidaja tema ilmselt start-upi asutamisega hakkama ei saaks. Et noh, selles mõttes seda ei saagi niimoodi püstitada, seda küsimust

No selles mõttes saab, et küsimus on, et noh, et kas me peaksime näiteks sellist tegevust nagu toetama, arendama, kas me peaksime nagu soodustama kohvikute teket, me peaksime soodustama nagu start-upi teket, siis täna nüüd kõige selgelt see riik soodustab start-upide teket, et kui me nagu küsime, et noh, mis tehtud on, ega see, et seesama nii-öelda Balti fond, fond sai loodud ja alafondid on tehtud ja me oleme täna saavutanud olukorra, kus noh, järgmisel kolmel-neljal-viiel aastal ei tohiks küll keegi väita, et tal ei tee sege, selgemata sellepärast, et raha ei olnud, et see probleem, mis meil oli, ütleme neli-viis aastat tagasi, on ju, et siis, siis nagu ikkagi noh, teadlikult sinna seda samme astutakse ja miks astutakse, ongi see, et meil on vaja niisugust globaalset ettevõtlikkust, meil on vaja neid edulugusid, mis nagu nii-öelda innustavad teisi, ka nii-öelda globaarsel turule minema ja teistpidi meil on vaja nagu riigile mainida.

Eks kokkuvõttes on, on fakt ka see, et kui me majanduses ootame sellist nagu märkimisväärset nihet ikkagi kuhugi paremuse poole või, või uuele tasemele, siis me võime nagu ükskõik kui häid kohvikuid siin teha, sellest nagu midagi oluliselt ei muutu, aga, aga kui meil õnnestub paar väga head start-upi suureks kasvatada, siis sellest võib, võib välja, väga palju muutuda.

Hüva, me teeme siia kohta pausi ja oleme varsti tagasi.

Restartisaade jätkub, meil on stuudios saatejuhid Taavi Kotka, Henrik Roonemaa, külas Erki Kert ja Priit Vaikmaa ning me räägime sellest, miks on start-upidele Eestit vaja ja miks on Eestile start-upe vaja?

Eelmine plakk jäi meil koha peal, kus näitasime, et, et majanduses on toimunumus mingi strukturaalne nihe, ehk siis meil on olemas täiesti uut liiki nagu ettevõtlus. kes tegutsevad siis globaalsete turgudel ja nii edasi, et iseenesest on olemas selle kohta päris hea statistika või näitaja, mis näitab seda muutust juba, on, iga aasta koostatakse Eesti kõige väärtuslikum ettevõtet, top sada. Ja kui ütleme, üks üheksa aastat tagasi või isegi ütleme, kuus aastat tagasi noh, ei olnud seal ühtegi nii-öelda start-up tüüpi ettevõtet, siis täna on selles topis juba kuskil kas, kas kaheksa või üheksa tükki, kes nii-öelda sinna saja kõige väärtuslikuma hulka nagu, nagu võiksid kuuluda. Ja kui sa avat, avastad, et, et oih, et näed, et, et ekspress Grupp on ju, on, on vaata, et noh, nii-öelda... kümme korda või, või, või, või, või, või, või, või sada korda väiksem kui, kui Transferwise, on ju, et siis hakkab sul see muutus nagu kohale jõudma, on ju, et mis moodi see üldse nagu selle majanduses võiks muuta, muuta, eks. Et neid start-upe täna juba on võtnud nagu nende kaheksa positsiooni sajast. Ehk siis noh, see on, see on juba oluline muutus.

Aga ometigi, kui, kui ma ise räägin inimestega, siis see suhtumine start-upi väga, väga laialt võttes on, on väga kahepalgeline. Et üht küljest öeldakse, start-up, räägitakse niimoodi, nagu sina praegu rääkisid, et on nihemajanduses, väiksed Eesti ettevõtted teevad tohutult suuri asju, ühel hetkel tuleb meile siia miljard dollarit ja sealt pealt tuleb maksuraha ja kõik on väga vahva, ja teisest küljest On ikkagi väga suurult ka inimesi, kelle arvates start-upid on nagu mäng või et mingisugused kõõrikud kulutavad võõrast raha ja, ja noh, kõik lähevad pankrotti ja pagan, võtaks riik veel nagu maksab neile peale ka, miks nad mulle peale ei maksa, küsivad inimesed?

Ma arvan, et see on lihtsalt jäänud selline mulje, et, et need start-upid ei teeni raha, aga tegelikult teenivad küll, näiteks ettevõtted, Airply teenib Ameerikas, ma ei tea, miljoneid dollareid või siis ZeroTurnaround, kujutan ette, et tema käive on juba üle kümne miljoni dollari aastas.

Mõlemad, eks ole, Eesti, Eesti idufirmad?

Eesti, Eesti asutajad, siis Transferwise, kelle aastane raha liigutamise maht on ka üle miljardi ilmselt juba. Ja noh, ma arvan, et sellepärast on see mulje jäänud, et sellest räägitakse liiga vähe, eks

ju. Probleem võib ka olla selles, et, et kelle raha sinna siis kokkuvõttes investeeritakse või kelle raha põletatakse, et kui põletatakse erainvestorite raha läbi riskikapitali fondide, siis noh, see, see ei lähe avalikkusele korda, eks ole, et, et jõukad inimesed jäävad natukene vaesemaks, aga ega, ega kellelgi selle üle just kurb meel ei ole, eks. Teine, teine suhtumine või, või teine vaade asjadele tekib siis, kui, kui need riskikapitali fondid on riikliku raha toel. Ja, ja siis tõesti võib tekkida paratamatult küsimus, et, et kas seda raha peaks sinna investeerima või, kui need noored, noored tüübid selle ära põletavad.

No samas, kui me vaatame, et, et ütleme nii, et suures pildis riik on investeerinud ainult läbi arengufondi. Ja arengufondi jaoks on see väga targalt kuldatud raha olnud, sest arengufond on plussis. Ehk siis nagu on teenitud nagu tagasi rohkemgi veel kui see, mis sinna sisse on pandud, eks. Väga head investeeringud, et noh, et ei tohiks nagu üldse nagu küsimust olla. Aga mina arvan, et see on ikkagi väga palju kinni kadeduses. ja õigustatud kasutus kadeduses, ehk siis ütleme ka tuhande töötajaga ettevõte, tema ei saa nagu väga palju tähelepanu Eestis ja meedias, ega kuskil nagu muud, muud tunnustust, samas start-up'is kirjutavad kõik, on ju. Maksumaksjal on tuhande ettevõtte, töötajaga ettevõtte tõenäoliselt nagu suurema majandusse panustaja noh, hetkel, Kui näiteks nagu kolmekümne töötajaga start-up, ehk siis nagu tekib nagu täiesti loogiline nagu kadeduse efekt, et, et a la noh, ma teen ka tööd, ma maksan rohkem maksu, ma tegelikult olen rohkem väärtust nii-öelda hetkel, aja, konkreetses ajahetkes

on ju...

See on muidugi point, et meie poliitikud, kõrged poliitikud käivad liiga vähe nagu nii-öelda, kas ma ütlen siis, nii-öelda klassikalise majandusega ettevõtetel külas, peaks käima palju rohkem seal külas ja tunnustame neid ka. Ehk siis, aga, aga jah, see pigem on, on see, on see nii-öelda kõu, kõurikute või mis sa ütlesid, et probleem ikkagi pigem jah, ma ütleks, et tuleks, et tuleb seda karduse poolele.

Tegelikult üks start-up edu mudel ongi see, et see asutaja ise on ka nagu bränd, kaubamärk, eks ju. Huvitav isiksus, kellest saab rääkida, teha lugu, eks ju. See mõjub nagu väga hästi nagu start-upi PR-ile ja turundusele.

Kusjuures tihti ajakirjanikuna ma ütlen, et tihti start-upid ka keskmisest palju rohkem tahavad tulla, et alati, kui me kutsume neid saatesse, noh, reede õhtul kell kuus, ei ole mingit probleemi, muidugi tuleme, aga no ütleme, teistes traditsioonilistes majandusharudes oluliselt keerulisem.

No aga see ongi see üks start-upide põhireegel, et räägime teist võimalikult paljudele ja meil on võimalik nagu oma toodet arendada ja müüa.

Aga, aga see on tõsi, et start-upid põletavad raha, kas, kas õudne vedamine on, kui sealt mõni edulugu välja tuleb, kas see on tõsi või ei ole?

Tegelikult võib juhtuda küll nii, et mida rohkem noh, sa ei, sa saad kõrgema valuation'i, kui sa ei teeni rahakasumit. Sest nad, keegi ei tea veel täpselt, mis see sinu lõplik mudel on, eks, et see on ainult...

Mis see potentsiaal

on? Kogu raha, mis sul on, sa investeerid turundusse ja PR-i. Kas

Twitteril on tekinud kasum juba?

Twitteril või? Jah. Ma nüüd peast ütlema, et ei tea, ma tean, et Facebook on küll kasumise mitte

vähe,

aga mitte ammu ka.

Aga Twitter leidis ka oma ärimudeli, minu meelest see, et ta julgisid hakata sinna nii-öelda uudisvoogu panema, nii-öelda reklaamtviite sisse, on ju, see on ka alles mingi...

Nojaa, aga need ei ole ka ikkagi õiglased näited, nad, need on noh, ma kujutan ette, et kümnest tuhandest pankroti läinud ettevõttest on need kaks, keda sa nüüd välja tõid, on lihtsalt väga suureks läinud ja küll nad leiavad tõenäoliselt mingisuguse majandusmudeli endale.

Nojaa, aga USA-s on täitsaametikast statistika, et igast nii-öelda miljonist ettevõttest, mis asutatakse, ikka järgmist aastat näeb kümme tuhat ja veel järgmist aastat näeb tuhat, on ju, et ehk siis nii-öelda põlemine nagu on, on niisugune hääda läigiga, aga ma ütlen, et te peaksite oma statistikast teema paremini, minu meelest see Eesti õnnestumise statistika on ikkagi nagu oluliselt parem jah, et ma umbes, ma ütleks, silmaga kümnest viis nagu jääb ellu ikkagi vähemalt mõneks aastaks.

Eesti idufirmadest või?

Ei noh, eks, eks see oleneb ka nagu õnnestumise definitsioonist, eks ole, et, et noh, kui, kui sa suudad nagu kaks suud ära toita, et kas see on õnnestumine ja noh, kas kergelt positiivne rahavoog on õnnestumine või ei ole, eks ole?

Siis ei ole start-up,

kui sa saad osta viiekümne tuhande eurose auto, eks ole, ja neljasaja tuhande eurose maja ja... Nüüd ei ole

start-upid,

ma toitan, sest start-upid on kasuorienteeritud nagu tehnoloogia komponendiga ettevõtted. Ma ei tea, kust ma ta ise defineeritan ennast. Jah,

Eestil on, Eestis on kindlasti ka päris palju neid start-upe, mis alles otsivad nii-öelda seda turu, turule sobivat toodet, et on juba mitmed aastad tegutsenud, aga ikka ei ole veel leidnud seda õiget turulistus, nagu kustkohast seda raha hakkab tulema, et, et selliseid ettevõtteid on Eestis päris palju praegu.

See põhiline väärtus on ikkagi see, et, et nad süstivad seda globaalset mõtteviisi, nad toovad selle kogemuse, selle globaalse kogemuse nagu koju kätte. Et mul, ma olen seda näidet varem toonud, kui Hans Sass kirjutas Ekspressis, et et ei ole Eestis üle alfaisased, et noh, ei ole niisuguseid mehi, kes lähevad rinde ees ja, ja löövad uksed lahti ja, ja müüvad ja ostavad ja teevad kõike, on ju. Ja siis hakkad mõtlema, et noh, nendest, nendest nii vanadest inimestest meil ei olegi neid globaalsed ettevõtteid tegelikult, on ju, et kes nagu oleksid viiekümne aasta juhi käe, käe all täna, aga samas on meil kümneid, kes on kolmekümne aastaste juhtide käe all, kes on ju globaalsed, on ju, siis selle mõtteviisi või selle kogemus on ikkagi noh, puhtalt see start-up-sektor ja Eestisse toonud ja seda ei saa alahinnata.

No väga, väga tore, aga pöörame nüüd selle küsimuse siis ringi, nagu me juba natuke jõudsime ka mainida, et et Eesti, et kas Eestis on siis hästi nende start-upidega, et et miks on sellised vanad kõrgete maksudega vastikult tüütud riik nagu Rootsi, nagu Soome, miks nemad on nii edukad start-upid, et seal on neid üle maailma tuntuid, tuntud idufirmasid noh, varnast võtta?

Ma arvan, et see on väga lihtne, seal tehakse rohkem panuseid lihtsalt, seal on rohkem inimesi, rohkem...

No mitte nüüd nii palju rohkem.

No vaatame, et Rootsid ja Soomet, nad on ikkagi väga tuntud tehnoloogiariigid, ehk siis noh, GSM-i standards on diskuss, on ju. Eks noh, Põhjamaades, eks, et kui sa vaatad Nokiat, vaatad Ericssoni, on ju, siis nende ettevõtete õhku lendamine tegelikult on loonud ju pinnase uute kasuks, on ju, et, et noh, ütleme aastad räägivad sellest, et Eesti innovatsiooni, üks suuremaid pidureid mingil perioodil oli noh, mõnes mõttes Skype, kuna kõik head ajud olid nagu sinna ära koondatud ja nad ei olnud vabad, tegemaks midagi uut, on ju. Nüüd me näeme selle protsessi nagu loomulikult, Skype, Skype, Skype on ükskord alles ja areneb ja kasvab ja kõik on nagu kenasti, eks, aga aga sealt on toimunud ka Spillow'ver, et on toimunud ka nagu muutuse valdkonnas see ju teenimiste nagu areneb.

Kokkuvõttes mulle tundub, et, et siin nagu selliseks eelduseks, et ühel turul saaks selline elujõuline start-upi keskkond tekkida, on ikkagi. Inimesed, kes on, kellel on edulugu, kes teavad, et, et selline asi on võimalik ja kes toovad selle teadmise turu peale koha, et noh, nagu sa ütlesid, Eestis on need Skype inimesed, Soomes, Rootsis on neid inimesi rohkem suurematest firmadest. Et, et see on nagu eeldus ja, ja kui see eeldus on loodud, see hakkab, hakkab neid ka tekkima.

Ja start-upil on siis vaja inimesi, te väidate, number üks. Asutajaid on

vaja, jah. Kust nad tulevad, kust, palju meil Eestisse, kas me peaksime neid sisse tooma, neid

asutajaid või?

Me räägime, ma tean, et meil ettevõtted tahavad tuua ühest või teisest või kolmandast riigist näiteks keevitajat sisse, kas me peaks kasutajaid tooma?

Ma arvan, et seal ei ole probleemi tegelikult, kui sa mõtled selle sama asja peale, et kaks tuhat viis oli meil noh, kui me loeme Skype nüüd enda start-upiks, siis oli meil üks nagu rahvast tunnustatud start-up ja nüüd on meil noh, küm neid juba, on ju, et et ja, ja kes on juba murdnud ka nii-öelda väärtselt mu ettevõtte esisaas, on ju, et, et Et, et siis kus probleem on? Noh, et, et lihtsalt pigem on see, et, et paistab, et mudel töötab, annab hagu juurde, kogemus ju ka kasvab, on ju, noh, üks asi on juht leida, teine asi on saada endaga väga väärtuslik nõukogu, on ju, mis on nagu hästi oluline, nagu startupide jaoks saada see nii-öelda tark raha nendesse ettevõtetes, on ju, et, et las ta areneb.

Kas Tartupil on Eestis täna hea olla arendav, te olete mõlemad sattapiettevõtjad, olete Eestis või? Kas te üldse olete Eestis oma firmadega? Me,

me oleme täna Eestis, pool on Eesti Eestis, pool on Eesti Soomes, aga kuidagi puhtjuhuslikult just, just juhtus see, et, et täna hommikul me muutsime oma kodulehel ära oma Eesti telefoninumbri Londoni algusega telefoninumbriks, et selles plaanis. See image, mida me Eestisse ootame, seda, seda ei ole veel ikkagi kohal, vähemalt finantssektoris on, on meil lihtsam müüa, või meil on Londoni. Algusega telefoninumber veebilehel ja, ja vähemalt meie jaoks küll. Ma olen, ütleme nii, et, et kui, kui ma ise ei oleks Eestis sündinud ja kasvanud, siis me Eestis ei oleks, et ma, ma ei näe mitte ühtegi põhjust, miks me peaks.

Aga kas kõik see siis ei loe teile, millest me siin räägime, et firma asutad veerand tunniga, maksta deklareerid viie minutiga, digiallkirjad lendavad edasi-tagasi, tulumaks on nii väike, firmas jätad raha sisse, ei pea üldse tulumaksu maksma, kas see kõik üldse ei loe siis

või? Ma, ma arvan, et see ei, ei loe mitte karvavõrdki ettevõtte esimese tegutsemisaasta jooksul või esim Selles mõttes tulumaks siis ei, ei huvita mitte kedagi, ettevõtte asutamise keerukuse taha ei ole küll kellegi tee teostamata jäänud, et noh, kui, kui, kui sa oled nagu hakkaja tüüp, siis, siis sa võtad selle tee ette ja asutada ettevõttega kümne päevaga või kümne kuuga, kui vaja, et, et kui sa ei suuda nagu ettevõtet asutada, siis sorry, sa ei saa tõenäoliselt ka ettevõtluse endaga hakkama, eks.

Ma ei sa, mina arvan näiteks, et Eesti riigi, riik on teinud köitmisvõimalik, et ühtegi takistust ei ole nagu, et Eestis asutada seda miljardi dollariettevõtet.

On, see on seesama optsiooni teema. Okei,

aga ma olen kuulnud, et see lahendatakse varsti.

Ma ei oleks ikka veel nii optimistlik, aga töö käib seal niimoodi.

Vähemalt Otseseid takistusi teisi ei ole, eks. Aga on nagu turu ja müügi ja marketingi võib-olla takistusi, et ei ole kõige parem asuda Eestis, eks ju, mingitel põhjustel, näiteks Transferwise ei saaks tegutseda Eesti ettevõttena üldse. Juba finants, igasuguste keerukuste pärast seal.

Aga ma arvan, et see on normaalne, üks sama, et noh, mida me kardame, et oi, et näed, et noh, ZeroTurnaround on Delaware siin korporeeritud, on ju, mis siis? Ega selles mõttes nagu ettevõte tegutseb siin, töötajad on siin, on ju, see, et sul on nagu, registrikood tuleb Delaware'st, no mis siis on? Et nagu see ei ole ju mingi probleem, peaasi need töökohad siia tekivad ja võib-olla vaata, et see olulisem on see, et minu arust oli väga efektne oli, kui üks Soome start-upper, kes müüs ka oma ette võtta, no noh, a la peaaegu et miljardiga maha, on ju, läkski ja maksis ausalt kõik maksud ära, nagu et noh, selles mõttes, et ei trikitanud, ei tõstnud endale kuskile küpruse kehasse ega midagi, makske ausalt ära, et noh, et, et et, et see oli küll mits maha, nagu et... See

on muidugi väga soomlaslik, eks ole, mujal seda tõele oli seda ei juhtu.

Aga see oli ka üks, mida Taavi näiteks tõid.

See mul jäi silma.

Ei tea, mis need teised siis teinud on?

Aga ma ütlen, et see oleks nagu vinge, et noh, et kui me saamegi, et kui Eesti saab selle kasvajate kokkuvõttes, tuleb, maksab sealt tulumaksu nüüd ära, siis nagu ta sai siis hood sisse, ta küll vahepeal oli nagu teiste nagu turgude nii-öelda keskkonna kasutaja, on ju, aga lõpuks ikkagi see tulu toob sinna, kus ta nii-öelda sündis, arenes ja kasvas... Aga, aga ma

pakun, et Eesti founder'ite noh, on äkki osaühingud, eks ju, nad ei pea ka selle pealt midagi maksma pärast, kui nad müüvad, eks ju seda. No näed, eks,

aga, aga ma ütlengi, et see ongi oma võit. Noh, dividendid võtavad Eestis välja ja maksavad seal ausalt, et Eesti maksudesse ka ära, väga, väga kõva võit Eestile juba.

Samas ma arvan, et muidugi Nagu founder'id ja asutajad, kes esimesel päeval hakkavad mõtlema selliste nagu tehniliste küsimuste peale, nagu maksud, mingisugune seadusandlikud nüansid, nad, nad fokusseerivad alguses täiesti valedele asjadele, et, et. See oma esimese aasta võid vabalt tegutseda täiesti suvalises jurisdiktsioonis, täiesti suvalises maksukeskkonnas. Ja, ja sellised küsimused muutuvad aktuaalseks alles hilisemas järgus.

Nii et aga...

Aga samas, mina ütleks, et see just on väga suur probleem, mida Eesti start-upid teevad, et see go-to-market strateegia, ehk millega nad turule lähevad, et see, sellele pööratakse väga vähe tähelepanu, võiks rohkem tähelepanu pöörata sellele. Et

pigem noksitseme garaažis valmis midagi ja siis ootame, et

turk tuleks meie

juurde. Et teeme, toode nagu enam-vähem valmis, siis mine turule, mõtle välja, kuidas sa seda positsioneerid täpselt, jah.

Aga ma arvan, me teeme siia kohta väikse pausi ja räägi, mis sellest saate kolmandas osas edasi.

Restart ei saada jätku, me räägime täna, kuidas ma ütleks siis, idufirmade A ja O, puust ja punaseks selgeks, miks neid vaja on ja miks idufirmadele Eesti riiki vaja on, see, miks idufirmasid on vaja, sai pikalt ära räägitud ja jõudsime eelmise osa lõpust ka selleni, et, et Eesti idufirmade üks probleeme on, muidugi üks kuulaja kirjutas meile ja ütles, et meil on liiga palju inglisekeelseid väljendeid saates. Kuidas seda eesti keeles öelda, ma ütlen, inglise keeles oli see go-to-market strateegia, mis see tähendab?

Eesti keeles võiks olla see turule minemises strateegiaid, kuidas sa ennast positsioneerid ja millega sa lähed seal turule, kuidas see on sõnastatud, mis see toode on, teenus?

Okei, eks see kui sul midagi juba olemas on, siis Eesti turg on liiga väike selleks, et seda testida ja oleks vaja nagu mingit, kus ma ütlen, noh, me peaksime välja arendama kombakesi koos nagu mingi, mingi võrgustiku või, või, või lahenduse, kuidas nagu hõlbustada seda, et sa saaksid oma lahendust testida Londonis, Ameerikas, kus iganes. Aga

kuidas see testimine näiteks teie ettevõtete puhul, meil peaksite lihtsalt võtma nööbist kinni, võimalikult paljudele inimestele rääkima, rääkima, rääkima oma ettevõttest.

Ma arvan, et iga start-upi jaoks on nagu eluliselt oluline võimalikult varajases faasis kohe nagu vastakuti saadama potentsiaalsete klientidega, sest noh, sa, sa võid ju oma meeskonnas ideid arutada, sa võid siin käia, ma ei tea, kus Eesti start-upperid kogunevad, seal üritustel omavahel, eks ole, mõtteid vahetada kokkuvõttes mitte miski ei asenda nagu otsest tagasisidet turult. Ja, ja probleem on selles, et Eestis on seda turgu paljude ettevõtete jaoks tegelikult liiga vähe, sa ei saa seda tagasisidet, mida sul oleks vaja saada, et jõuda selle tooteni, siin enne ka sai mainitud, et Eestis on terve rida ettevõtteid, kes kolm aastat juba üritavad endale toodet leida, võib-olla oleksid nad selle protsessi kiiremini läbinud, kui nad asuksid Londonis või Silicon Valley's, kus nad istuksid samas majas oma patalitsaalsete klientidega ja, ja oleks see probleem lahendatud.

Tegelikult jah, paljud, väga hea point, et paljudel ettevõtetel on toode olemas, aga ei ole kliente. Ühesõnaga ei ole leitud seda nii-öelda sobivust ja linki nagu, et mis nagu sobiks klientidele.

Ma lihtsalt mõtlengi, et, et mis siis lahendus on, et täna meil on EAS-i esindaja Silicon Valley's, eks, aitab kokku leppida kohtumisi, kordab niisuguseid üritusi, kuhu kogunevad erinevad riskinvestorid, nii edasi, eks, et mis veel, et sõna otseses mõttes üürime täiendavad pinnad, et oleks näiteks võimalik minna ja ma ei tea, kasutada mingit töölauda või töökohta selleks, et, et lihtsalt... Oota,

aga Taavi, ma tahaks... Ma tahaks ammu tagasi tõmmata, et kui meil on, probleem on see, et meil on Eestis palju ettevõtteid, kellel on toode, aga ei ole kliente, et siis andke andeks, sa tahad hakata mingit pindu ringi ma ei tea, kelle raha eest rentima, siis kui Eesti keeles öeldakse kutu piilu on siis, kui sul on toode ja kliente ei ole, siis...

Ei no ma, ma aitan ainult turule sinna, ma aitan nagu ühesõnaga madalamate kuludega leida nagu noh, jala, jala maha saada, selleks, et nagu sa otseses mõttes tegeleda meil nüüd. Aga sa tahad

öelda, kui sul on toode, praegu kliente ei ole, et siis tegelikult ei ole asi või ei pruugi üldse olla toote?

Ei, praegu on seis see, et sa arvad, et sul on toode või, või tegelikult selguda, et sul ei olnud toodet.

No meil läks, kas seesama ZeroTurnaroundiga, meil läks just ma arvan, et kahe aastani, me saame normaalselt toote käima?

Ma arvan ka, et riik, riik ei, riigil ei õnnestu küll kuidagi müüa ja kelle, kellegi toodet, et ta võib natuke aidata, aga otseselt riigi peale mina küll ei loodaks.

Ja ma, ma, ma arvan, et tegelikult keegi peaks riigi peale lootma, et et niipea, kui üks ettevõtja nagu pöörab sellise küsiva pilgu riigisaade poole, on, on selle ettevõtjaga kõik, et selles mõttes kokkuvõttes tuleks teha nagu absoluutselt kõik, mis sa ise suudad teha ja kui keegi sellel teel kaasa aitab, on hästi, aga kui keegi sellel teel kaasa ei aita, peaksid siis ikkagi hakkama saama, vast noh.

Soome tõi just näite, et nemad kurdavad, et nad on oma start-upidele nii palju raha andnud, et tänapidi olema Pekkal lihtsam kirjutada uus taotlus, kui

Nojah, sellest natukene paralleel võib ju tuua, kui Euroopa Keskpank, Brit, siis kohutavalt palju raha vahepeal Euroopas kommertspankadesse ja siis räägite, et äkki tekivad zombipangad, kes ei saa enam nagu sellise riikliku toeta hakkama, et ei tohi nagu kuidagi lasta juhtuda, et start-upi maailmas sama asi tekib.

Et zombistartupid?

Kes ainult avalisi ui vaatavad riigi seda otsa ja ootavad järgmist abi, järgmist EAS-i kontorit ja, ja järgmist rahasüst?

See on ilmselt päris kiire tekkima ka ühel hetkel, kui, kui ettevõtted ära harjuvad selle ju.

No aga selge on see, et kui sul on selline ettevõte, mis on raha tõstnud nii-öelda, saanud investorite käest raha, aga kui sul teatud aja pärast ei ole tulemust ette näidata, siis sul ei ole ka valikut, pead paneme kinni start-upi. Kuna sa ei leia kliente või sa ei kasva üldse näiteks, siis ei ole ka valikut.

Ja mis EAS-i puutub, siis ma olen ka seda meelt, et ütleme niimoodi, et noh, päris algavatele ettevõtetele näiteks sealt küll raha anda ei tohiks, et kui sa ikkagi nagu ise pead ikkagi olema ennast ära tõestanud, et sa oskad ikka ettevõti olla ja suudad midagi luua. Ja siis selleks, et sa ole, saaksid mingit ekstrat teha veel, on ju, et, et siis sa saad nagu mingi toetuse peale, et, et see on nagu normaalne lähenemine.

Aga vaadake ikkagi, kui erinevad on, et kui suur lõhe on selle nii-öelda siis traditsioonilise ettevõtluse ja start-up ettevõtluse vahel, et noh, nagu sa Erki ütlesid, et kui ettevõte hakkab riigi poole vaatama, et noh, siis, siis on juba midagi nagu väga valesti, meil on terved noh, praktiliselt majandusharude kaupa ettevõtteid, kes väga suuresti elavad riigi tellimustest või, või, või noh, mõnes mõttes ka riigi toetustest.

Ma arvan, et neid ei saa start-upideks pidada, eks.

Ei, kindlasti mitte, aga noh, ettevõtted on nad ikkagi. Nad on täpselt samad, kus need ettevõtted nagu teised. Ma arvan, et, et see ongi valesti.

No siin on nii ja naa, et ma vaatan veel teistpidi, et noh, et a la, et kas ilma vee meid, et ta oleks olnud zero turn around ja jällegi ilma EAS-ita ei oleks olnud zero turn around, sest EAS tegelikult maksis kinni nagu selle toote nagu kujunemise, sedasama kliendileid, noh sedasama, go-to-market'i tegelikult noh, vennad kivudsid aasta otsa mööda konverentse või otsisid, rääkisid müüsid, on ju, ja meil endale ettevõtte üldse seda raja ei olnud seda toetada. Ja see oli käinud aru sellele, et noh, et oli niisugune nagu meede olemas, aga see oli juba nii-öelda ennast tõestanud ettevõtte, tegi nüüd spinni, on ju, ja selle spinni läinud, pandi õlga alla, et see on väga normaalne, selles mõttes, et see, see on nagu väga, väga hea mudel, seda ma küll toetaks.

Webmeediast on välja kasvanud veel üks firma nimega Plumber, kes on ka start-up klubi liige näiteks.

Kas riik peaks panema nende start-upitega, kas peaks riigi või, või üldse avaliku raha eest pidama üleval neid toetusvõrgustikke, inkubaatoreid, kogu seda värgindust, kui see nii tore äri on, äkki siis võiks eraettevõtjad ise seda teha, oma, erainvestorid ise seda raha sinna panna?

Ma arvan, et riik on lihtsalt käivitav jõud hetkel ja ma kujutan ette, et võib-olla mõne aasta, aasta pärast näiteks riik üldse ei pea enam panustama, et see toi, toimib kõik nagu turu.

Ma võib-olla olen natuke radikaalne siin, aga, aga nagu hästi liberaalse majandusvaate pooldajana ma arvan, et, et riik ei tohiks kindlasti panna raha sinna, kuhu, kuhu erakapital ei paneks oma raha. Kui me räägime just start-upidest, no okei, ma saan aru, et, et vahel on vaja ehitada mõni maantee või mõni raudtee, mis majanduslikult kohe ära ei tasu, eks ole. Aga investeerida suhteliselt riskantselt kohta, kuhu erainvestor pole nõus oma raha panema, siis ma, ma arvan, et turg tegelikult saab siin hakkama ja riik ei pea siin väga palju toetama.

No mina sellele vaidlen küll vastu, et ma ütlen ausalt, et Angelite võrgustik. Hakkab, või noh, ütleme me räägime noh, see on ühe-kahe aasta teema Eestis. Ja enamus nende start-upid, kes meil täna on, on ikkagi mingi tõuke või, või abi saanud nagu just tänu sellele, et et noh, põhimõtteliselt oligi noh, oli olemas kas arengufond või, või oli mingi muu selline nagu toetusmeede nagu, et et noh, ikkagi väga õigesti öeldud, et kuhugi maani sa käivitad, seda toetad ja sealt edasi nüüd võtab turge üle, sellega ma olen küll nõus. Ehk siis nagu see, et meil on ingli raha üldse turu peal olemas, et üld Aga me oleme juba nagu noh, edukam start-upi riik kui Läti-Leedu kokku, on ju, et midagi on ikkagi tehtud õigesti.

Tegelikult on ka palju sellist, raha nii-öelda tuleb uuele ringile, näiteks sellised inimesed nagu Taavet Hinrikus ja Rain Rannu ja Sten Tamkivid, kes ka juba investeerivad ka angelitena. Mida nad on varem teeninud kuskilt teisest start-upist, juba läheb uuele ringile nende raha, eks ju. Ma arvan, varsti järjest tuleb peale seda, eks ju, läks, oli GrabCAD ja EXIT, eks ju, varsti hakkavad nemad investeerima kuhugi äkki.

Ja niikaua, kui nad leiavad jätkuvalt Eestis veel mingeid ettevõt, on väga tore. Jaa, kas leiavad või, kuidas meil selle järel, järelkausu kohe, inkubatorid on tibukesi täis.

Kui vaadata näiteks sellist firmat nagu Taxify, kaks aastat tagasi seda ei olnud, täna räägivad sellest kõik, me ei tea, kuhu ta võib välja areneda, varsti on Londonis näiteks.

Jah, ja mitmetes, ma natuke. Ja

Taxify, siis see on investeerinud Eesti angelid.

Taavi, sa oled ka investorina tegelikult?

No jah, ma olen küll, ütleme, nagu väga väike tegija...

Investoritele piisab sellest Eesti pilgust, et noh, kui me räägime, et start-up ise tahab kohe maailma nagu trügida, et et kas ikkagi mingisugused kodujuured on, mis, mis siin, neid Eesti investoreid hoiavad siin, et sa käidki Tartus mööda üritusi näiteks ja üritad leida seda idufirmat, kuhu raha panna?

No mina ütleks nii palju, et mis on hästi positiivne, et kui kolm-neli aastat tagasi, kui sa rääkisid nagu potentsiaalse nii-öelda investeeringu saajaga, siis noh, ta ikkagi rääkis sellest, kuidas ta noh, teeb Eestis asja ära ja siis ta läheb Lätti ja võib-olla vaatab Soome ka, on ju, siis täna nagu keegi ei tule sulle niisuguse jutuga, et noh, ma plaanin noh, esimese katsetusega teha Läti, siis ma vaatan Leet, siis võib-olla lähen maailma, räägitakse ainult noh, juba õigete terminitega, et selles mõttes see Noh, mõttes start-upi juhtide klubi on teinud üritusi, mida te teete ja nii edasi, on ikkagi väga hästi toiminud, et et see nii-öelda mõttevaas või see, see start-upi nii-öelda mõtteviis on ikkagi nagu väga õigesti kultiveeritud ja ikkagi see, et see nii-öelda Estonian Mafia või mis moodi seda kutsume, et, et see tugivõrgustik on pannud ikkagi inimesed kohe õigesti mõtlema, et sa ei pea nagu enam seda lävima, et kuule, et. Ärme nüüd Lätis küll enam räägi, et noh, et mõtleme vähe kaugemale, et räägime ikkagi mingist turust, meil on mingi suurus, on ju, et, et et see töö on kõik tehtud, et selles mõttes on väga

abik. See, see

Tartus konverentsil käimine, ma arvan, et muidugi selle esimesest rahast rääkida, mis sa start-up'i paned, et see on tegemist ikkagi suhteliselt lokaalse rahaga, sest sa, sa esimesse investeeringuid nagu väga kaugele füüsiliselt ei tee, kuna Selle staadium, mis need ettevõtted, ettevõtjad vajavad ikkagi silma ja, ja silma peal hoidmist ja käe hoidmist, et sa ei, sa ei, kui sa paned seda liiga kaugele, siis sa tõenäoliselt teed sellest rahast ilma.

No mis teie ettevõtete jaoks, meil on kaks ettevõtet stuudios, eks ole, mis on see number üks probleem, mis täna takistab veel olla veel suurem?

Meil on nagu hästi ettevõtte spetsiifiline probleem, selles mõttes alati võiks ju rohkem kliente olla ja, ja, ja alati võiks müük suurem olla, aga aga nagu meie spetsiifikast tulenevalt on meie müügitsüklid hästi pikad. Et me, me helistame täna oma potentsiaalsele kliendile ja heal juhul aasta või pooleteise pärast hakkab ta meile raha maksma ja, ja meie... Nii kaua

veenate lihtsalt, et see tõesti töötab?

Sisuliselt küll jah, ja aga, aga, aga meie, meie probleem on see, et, et mida me see pool aastat, poolteist aastat teeme, kui me selle ettevõtte käest veel Et, et see, see, see on see meie äriiseärasuse, et müügitsüklid on hästi pikad.

No kuna ma tegutsen sellises tihedas konkurentsi, tiheda konkurentsiga valdkonnas, siis minu probleem number üks on marketing. Et kuidas seda paremini teha.

Et kuidas paista nende, kõigi nende teiste konkurentide hulgast silma, jah?

Just, et see, sellega ma tegelen nagu hommikust õhtuni, et olla. parem kui see piliiti nagu, nähtavus.

See on mingi huvitav, me tegime uuringuid, mis moodi noh, ütleme, mitmed nii Vene kui Ukraina ettevõtted näiteks on, on otsinud nagu Eesti kaudu nii-öelda pääsu maailma. Või noh, katsu, kasutada Eestit nagu silla peana, avaldanud soov, et tahaksid tulla, tuua oma ettevõtte siia, mis iganes, on ju, registreerida siia kaubameerikid, nii edasi, on ju, et Ja nad toovad seda argumendina, et Eestit on võimalik leida neid mehi, kes suudavad ka nagu müügis ja marketingis nagu nii-öelda aidata neid. Et kas tõsi, aga tuleb välja, et meil on niisugune maine nagu nii-öelda nii ida kui lõuna poole, jah.

Seda on tegelikult ju peetitud Eesti idufirmade noh, vaata et kõige suuremaks nõrkused.

No paistab, et me ise teame seda, aga kuidagi oleme väljapoole sinnapoole paistnud, et meil võiks olla see.

Samas ma arvan, et see on juba päris palju muutunud viimaste aastate jooksul. Et tegelikult, kui sa vaatad, kui edutult jääb Transferwise PR-i, kui, kui tuntuks on saanud need asutajad näiteks.

Aga nad teevad seda, ma arvan, et neil on mingid Londoni võlurused... Ei loomulikult, neid Londoni

PR-firmadeid nagu maamehe tarkusega sellist PR-i ei tee.

Richard Branson on, on nende investor näiteks, õpivad, seal võtavad nõu kuulda näiteks.

Ilmselt on armeede kaupa, aga ma mõtlen, Taavi, et ega neid, nende kahe ettevõtte probleemi kuulates, ega riik ei saa siin eriti midagi teha, on ju. Saad lihtsalt õlale patsuda ja öelda, et tubli, et saate hakkama. Pigem

vastupidi, aga ma arvan, et, et hoolima seda meie tegutsemini, sest nad on ikka edukad.

Võib, võib, võib-olla aitaks meid presidendi tempel, mis ütleb, et nende lahendus töötab, punkt.

Ma arvan, et kõige rohkem, mis start-up aitab, ongi nagu, nagu tuntus, et sa saad kuidagi tuntumaks enda start, start-upi teha nagu, see on nagu asi, mis meelitab kliente ja noh. Promo.

Aga, aga need mõlemad ikkagi asjad või noh, teie mõlema puhul, see eeldus on ju ikkagi see, et te lähete siit Eestist mingil hetkel noh, suhteliselt minema, et see jääbki nii, nagu Taavi ütles, et et meile jääb lootused, kui te ühe korra saate rikkaks, ettevõte maha müüte, on ju, et siis te maksate mingi osa maksudest Eestis. Te, te ei saa, mingil hetkel Eestis tuleb see piir ikkagi väga kiiresti ju vastu.

Meie puhul küll jah, ses mõttes, kui, kui jutt, kui jutt on nagu suurema raha tõstmisest, siis Eestisse registreeritud olla ei saa, kuna Eesti seadustandlust mitte keegi ei tunne või ei viitsi tundma õppida, sama puudutab meeskonna kasvu ja, ja noh, kolmandaks ei ole meil Eestis kliente, nii et meil ei ole...

Oma tuntust, sa ei saa veenda tegelikult ühel hetkel sult hulk oma kliente, et, et see tõesti töötab. Ja

kahtlemata ja kui, kui sa tahad ikkagi rahvusvahelisse meediasse pääseda, siis täna on seda lihtsam saada, kui sa oled Londonis registreeritud kui E

On olemas Tallinnis üks start-up nimega Toggle, kes on nii-öelda ajamõõtmise tarkvara, time tracking, eks ju. Nemad näiteks asuvad kõik Eestis, kõik töötajad on eestlased ja müüvad Ameerikasse väga edukalt, neil on seal kümneid tuhandeid kasutajaid päevas näiteks ja teenivad ka päris hästi raha juba. Selles mõttes ei pea füüsiliselt lahkuma Eestist, et teha väga edukate autost start-upi. See ei ole vajalik.

Ja veel kord, et noh, et see, et sul on, oled inkorporeeritud mujale on ju, et see on üks teema, aga ja nii kaua, kui sa töötajad leiad ka veel siit Eestist ja hoiad ka mingit rakku siin, mingit sidet nagu Eestiga, nii kaua on ju kõik hästi.

Pluss veel üks asi, millest mulle tundub, et väga tihti vaadatakse üle, on see, et, et isegi sellised suurfirmade Eesti harud, nagu näiteks Skype täna on, nad on tegelikult meeletult kasumlikud, sellepärast et see suurfirma ilmselt saadab iga kuu päris suure hulga raha, et maksta nende töötajate sotsiaalne tulumaksu meie, otse...

Nõus, ütleme, keskmise tööstusettevõttega võrreldes oli seal vaheaega kordades, nii-öelda nutika ettevõtte siis kasu, me nii ei tohi öelda, nutika ettevõtte, aga ütleme siis Skype'i kasuks.

Et, et see sama kehtib tegelikult ju väga paljude nende start-upide kohta, et ega kui Transferwise'il on siin suur kontor, vahet pole, et nad on, teevad oma PR-i Londonis, aga et nende inimeste pealt makstakse ju makse Eestisse ja mitte vähe.

Aga klassikalist tavatööstust ja, ja ettevõtlust on ka ikkagi vaja.

Selle mõttega me lõpetame oma tänase saate, aitäh kõigile osalejatele ja kuulmiseni jälle nädala aja pärast!