AI_pealkiri: Daniel Vaarik Eesti e-riigi kuvandist ja kuidas hoida tehnoloogilise pioneeri mainet

Lae endale App Store'ist või Google Play poest tasuta uus raadiokuku rakendus ning sinu nutitelefoni jõuab lisaks otse-eetrile ka mugav ja praktiline järelkuulamine, kõik ühest kohast.

Tere päevast, head kuulajad, on kahekümne neljas jaanuar ja nagu ikka, laupäevitisel ajal on eetris IT-ärisaade Restart. Saatejuhid Henrik Roonemaa ja Taavi Kotka MKM-ist, kes täna on ka natukene külalise rollis, päris külalise rollis on meil kommunikatsiooniekspert Daniel Vaarik, kes on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel, koostanud e-riigi mainekontseptsiooni ja, ja suuresti see tähendas seda, et sa käisid, Daniel, koputamas ja rääkimas üks kümnekonna maailma tuntud e-mõtlejaga.

Täpselt nii oli, nad ei olnud mitte ainult e-mõtlejad, vaid üldse mõtlejad. Üldse

mõtleja, tarkade, käisid tarkade inimeste käest siis küsimas, et kuidas see Eesti e-riik siit paistab ja kuidas ta paista võiks?

Jaa, ja ma, no ma käisin testimas ka seda, et kas need asjad, mida me siin kohapeal ette kujutame. Et kas need üldse mõjuvad samamoodi inimestele, kes on nagu mõjukad oma valdkonnas ja mõtlevad laiemalt maailmas.

No aga ma ütlesin, siis see uuring on Majandusministeeriumilt tellitud, alustame siis sellest, et miks või, või ütleme see kontseptsioon, miks sellist asja vaja on, Taavi?

Tead, sellega oli selline lugu, et ma eelmise aasta augustis hakkasin vaatama, et riigi sellised turundamissõnumid on väga pilla-palla. Teine asi, mis mind huvitas, et, et kui tähtis ikkagi on seesama e-kuvand, et me arvame küll, et me oleme kõva e-riik, on ju, aga kui sa vaatad meie nagu poliitikute sõnavõtte, meie ametnike sõnavõtte, on ju, noh, nad räägivad digiallkirjast, räägivad e-valitsusest, näitavad oma...

Sedasama, seda viitteist arvutit. Näidati aastaid, eks ole, iga kord õnneks välis, välisajakirjanik oli iga kord uus, kes siia tuli, ta nägi seda esimest korda, aga see, see käilakuju oli seal üks kümmekond aastat kindlasti.

Ühesõnaga, kõige hullem on see, et on jätkuvalt väga põnev, isegi selle kohta isegi eraldi tehtud nagu turundusvideo ja nii edasi, on ju, et, et on jätkuvalt kuum, aga noh, See ei saa kauba kesta, on ju, et ühel hetkel peavad ikka ilmuma teistesse riikidesse ka need arvutid sinna ja ja, ja sellega tekkiski, on küsimus, et kui meil on nagu Majandusministeerium ja me räägime nagu, et üks osa on ka Eesti riigi nagu müümine ja, ja Eesti ettevõtetele mingi nii-öelda pinnase loomine, ehk siis noh, kogu põhimõte on ikkagi selles, et kui sa mõtled, et mismoodi me tunnetame Saksamaad, noh, Saksamaad me tunnetame läbi kvaliteedi, läbi autotööstuse, läbi inseneride, Noh, Rootsit me tunneme läbi kultuuri, HAPA ja nii edasi,

ja läbi inseneride,

on ju, siis, siis see sama nagu Eesti koha pealt on alati kummitanud, et noh, et mis see see Eesti asi nagu on, on ju, et, et kas me seda kuidagi saaksime nagu, nagu ühtlustada, seda aru saama, et me vaatame, et mis moodi maailm meid näeb, et me loomegi oma ettevõtetele mingit pinnast, et me nagu hakkame mingeid sõnumeid nagu, nagu tugevamalt nagu kajama, aga küsimus on siis, mis sõnumeid? Eks, ja, ja selge oli see, et, et IT-ga peab olema seotud, sellepärast et nagu meil muud väga kõlavad nagu nii-öelda, nagu kommunikatsiooni nagu, nagu nähtavust nagu ei ole, on ju, et võib-olla need samad Ukraina, Ukraina sündmused on meil siin... Eesti

puutumata loodus, pool territooriumist on, Minu meelest kas või kenad naised, neid sõnumeid tegelikult ju, ajakirjanduses paistab iga päev meile mõistu. Eks Tanel

räägib sellest täpsemalt oma kommunikatsioonieksperdina, aga ütleme see, et kui me, kui me vaatame, millest nagu Eesti, Eesti nagu kui Eestis kirjutatakse, et mis see on, millest kirjutatakse, siis peamiselt on see ikkagi nagu start-up, pehnoloogia, ID, kõik see pool. Ja seetõttu oli nagu oluline, et me nagu ikkagi teadlikult tegeleksime ka ikkagi oma maine kujundamise, maine suunamisega ja, ja noh, ütleme nii, et üheks IT-insener seda oma põllu otsa teha ei tohiks, on ju, et et parem on, kui kommunikatsioonieksperdid tulevad hanke, appi, noh, MKM tegi hanke, hanke võiteks oli PDA, on ju, ja kes oli siis omaette palganud nagu Danieli seda asja nagu nagu analüüsima ja tegema ja, ja mõtlengi, et noh, ma arvan, et ma ei hakka rääkima, et, et Daniel ehitas selle nagu lahenduse väga huvitavalt ülesse ja ma arvan, et Daniel, räägi ise, aga, aga see mõte või see point, miks me tellisime, oli jah, see, et, et, et et saada aru, et, et mis peaksid või mis tüüpi need sõnumid peaksid olema, millega Eesti riik peaks ennast järgmiste aastate müüma, mitte ainult e-mõttes, vaid üldse nagu.

No Daniel, kas see, see uuring oli või see asi oli üles ehitatud teile, eks ole, ju niimoodi, et sa käisid intervjueerimas ühte hulka inimesi, mõneti ebatavaline vorm vist sellise kontseptsiooni nagu loomiseks?

Ei, ei, ei ole ebatavaline, ei, see on väga levinud vorm konsultatsioonis ja noh, nimetatakse kvalitatiivintervjuud, eks, et See eeldab, et intervjuud ei lähe tegema mingi üliõpilane või lihtsalt keegi, kellele on antud mingisugune tabel kätte, et täida vastuseid, vaid see eeldab sellist vestlust, kus sa oled hästi ette valmistanud ja, ja kus sa võtad selle nagu väga väärtuslike teadmistega isiku ja, ja vaatad talle pähe, proovid talle tõesti vestluse käigus, kui midagi huvitavat ilmneb, siis kohe küsid, et miks sa nii arvad ja, ja nii edasi. Ja selliselt kogutud asju tehakse väga tihti, ma pakun, et hästi paljude brändide loomisel tehakse seda ja hästi paljude selliste strateegiate loomisel, et, et see ei ole väga ebatavaline vorm.

Aga või nimedest rääkida, siis ma arvan, et vist kas Garri Kasparov oli üks väheseid, kes tegelikult rohkem on Eestiga kokku puutunud, ülejäänud sellised maailmanimed olid ikkagi nagu, nagu suhteliselt ütleme, nagu Noh, mitte iga päev Eestit, Eestit teada, nii me seda on ju, et, et seesama julgus, et üldse nende poole pöörduda, et, et, et räägistest taustast, et miks just selline valik? Oota, aga

räägime need nimed, kui peate ära, me oleme seitse korda öelnud, et väga palju kuulsaid nimesid.

Jaa, ei noh, seal on näiteks võib-olla Tim Berners-Lee int või VVV nii-öelda tegelikult leiutaja, võiks tituleerida Sir Tim Berners-Lee, Tema oli üks, mida ma arvan, võiks pidada väga heaks selliseks intervjueeritavaks, siis kes on kursis Silicon Valley nii-öelda ja võib-olla üldse tehnoloogia investeeringutega, siis Ben Horovits firmast, Andreson Horovits oli, ma arvan, ka...

Kuulus riskikapitalist.

Kuulus riskikapitalist, kelle

üle

jaa, et kelle üle mul oli väga hea meel, noh, Kari Kasparov oli selles mõttes lihtne, et ta sai siit vanaliinast nagu kätte. Nagu käib tihti Eestis, siis on selline ajakiri nagu Monocle, kus on Tyler Brüley... Monocle on siis

kuidas me ütleme, hipsterite, ikooniline ajakiri või?

Ta võib-olla on ka hipsterite, aga noh, tema nagu üks mõte, miks me üldse pöördusime Monocle'i poole, oli see, et see ajakiri tegeleb pehme võimuga hästi palju, sellise kultuurilise tõmbejõuga. Nad isegi annavad pehme võimuindeksit välja, et, et see on need riigid siis, kes tõmbavad inimese ligi millegi poolest, ehk tundus, et see on just see koht, kuhu minna küsima. Et tüübid, et rääkige vahet, mida Eesti peaks tegema ja, ja kuidas need meie tänased asjad, et kas need on teile veenvad?

Kas, kas Eesti muide on selles tabelis olemas ka, mäletad sa peast? Eesti

ei olnud seal üldse eriti heal kohal. Ei ole

pehmet

võimu? Tähendab, ma ei mäleta peast, ma vaatasin seda tabelit eelmine aasta, selle uuringu kontekstis mul ei olnud seda tarvis vaadata, aga, aga kindlasti me ei olnud seal nagu tipus.

No me ei olegi praegu tõmbekeskus.

Ja siis Tyler Brüley, ehk siis selle ajakirja peatoimetaja oli, noh, siis on olemas Konrad Wolfram, on üks Wolframi vendadest, kes on Eestit ka muidugi, tal on ärihuvid Eestis, et see oli üks põhjus, miks me ta kergemini kätte saime. Ja veel oli, no näiteks võtsime Soomest, võtsime Citra juhi, et siis Soome arengufondi juht, et oleks esindatud ka nii-öelda Soome osa, ja siis oli inimesi, kes võib-olla ei ole ilmtingimata laialt kuulsad, aga kelle puhul võib öelda, et... Et neil on nagu väga huvitav taust, näiteks üks Venemaa ulmekirjanik, Maria Kaalina.

Jah, ma just tahtsin küsima, vaatan seda nimekirja praegu mul ees, et tema on võib-olla üks väheseid, väheseid nimesid, keda ma tegelikult ei ole kuulnudki. Just,

et ta on valitud sellel põhjusel, et kui me räägime mingisugusest mõjujõust, et siis me tegelikult peaks rääkima ka kultuuritegelastega, me peaks rääkima sellest, et aru saada, et kas need inimesed näiteks võib-olla lõpuks ühel hetkel tahaks oma teostes rääkida meie ideedest, muidugi me ei hakka neid kuidagi peale sur Tahaks näha, et mis oleks need põhjused, mis inspireeriks neid inimesi sellest rääkima ja see on see, miks ma proovisin rohkem kultuuritegelasi, aga nad üldiselt saatsid mu nii, nagu öeldakse, puu taha, sellepärast et et kui sa ütled, et sa teed ühte valge, noh, ma inglise keeles nimetasin white paperit, et, et kas te tahaksite anda intervjuud selle jaoks, siis nad tihti ütlesid, et sorry, mul on mingi väga palju intervjuusid ees ja mul ei ole selleks aega, nii ütles ka Steve Wozniak.

Kelle juures sa käisid, keda sa siis ei saanud?

Näiteks Wim Wenders ja, ja siis Werner Hertsog kaks, Saksa päritolufilmi režissööri ja Werner Hertsog, seejuures tehnoloogia teadmistega isik ja siis tema mõlemad said eitavad vastused, Stephen Fry on tegelikult Briti luuletaja, näitleja, kes on ka nii-öelda sõber Twitteris, meil on, tegelikult ei saanudki vastust, nii et, et selles mõttes oli palju inimesi, kellelt ma ei saanud vastust, aga lõplik nimekiri, ma arvan, on päris hea.

Siin on ka, eks härra Jakov on üks küll, kas teda on see üks küll, kas kuidagi on Eesti üks küllidest põlvneb

või? Kusjuures vist on kaudselt, aga samanimelisi on varem olnud ja, ja temal tänane seos Eestiga on nii palju olemas, et ta on siin iseseisvumise algusest peale külas käinud aeg-ajalt. ja tema on siis World Future Council'i asutaja ja see on selles mõttes väga oluline institutsioon, et esiteks me saime selle ka sellise vanema isiku ka siia, et meil on nagu, ei räägi ainult ühesuguste inimestega, teiseks ta on nagu kodanikuaktivist ja kolmandaks, World Future Council soovib siis üle maailma nagu selliseid ägedaid lahendusi. nii-öelda promoda, et nad näevad kuskil mingisugust head asja, siis nad tahaksid seda head praktikat nii-öelda viia mujale ka. Ja et, et selles mõttes see tasakaalustas, ta on natuke selline roheline oma mõtteviisid ka, et see tasakaalustas võib-olla Ben Horovitsi ja seda tiiba, nii-öelda proovisime leida erinevaid vaateid seal.

Taavi, kas riigi abiga näiteks ei oleks võinud saata Danieli, Barack Obama juurde või, või mõne sellise nagu tõeliselt suure maailma nime, väga olulise poliitilise... Meil oli Neely

Kruus, oli põhimõtteliselt eelmine digivolinik oli sees ja seal riik natuke ka aitas mul uksele koputada. Okei,

no siin on ikka kokkuvõttes ikkagi, kuna tegemist oli hankega, on ju, siis hanke võite ise vaata, mis muidu oma tulemuse kätte saab, on ju, et, et selle koha pealt ju riik siin midagi ette ei kirjutanud, on ju, et, et me pigem vaatasime ja hindasime neid tulemusi, jah.

Kuidas see protsess siis välja nägid, mis jutuga sa läksid nende, nende inimeste juurde?

Ma kasutasin ära seda, et ma olen ka presidendi mõttekoja liige, ehk ma ütlesin, et ma olen selle presidendi mõttekoja egiidi all ja, ja Eesti riigi egiidi all koostamas ühte white paperit. Ja et see aitab kujundada Eesti ja võib-olla heal, heal juhul ka isegi Euroopa nii-öelda lähiaastate sellist digitaalset agendat, sest et kaks tuhat kaheksateist Eesti eesistumine noh, nii edasi, nii edasi, et, et põhimõtteliselt ma nagu ütlesin, nagu see asi on, et, et need mõtted, mis siin on, et need võivad jõuda välja selleni, et Eesti riik ühel hetkel otsustab, et kuulge, me peaks natuke teisiti tegema või me peaks, ma ei tea, Euroopas suruma rohkem neid väärtusi sisse.

Ja, ja need üksteist, kes siin nimekirjas on, nendega sa, kas sa said nagu kergesti jutule, kas see, see, et üldse teie Eestist rääkida, kas see on mingisugune argument tuntud mõtlejate jaoks?

Ma olin väga üllatunud, aga see on. Kui me vaatame sellist tavainimese taset maailmas ja vaatame nagu, proovime, ükskõik kuidapidi netis kas või mingid otsingud teha või nii, siis Eesti ei ole nagu noh, liiga kaardil. Aga huvitav on see, et väikestes gruppides otsustajate, poliitikute ja selliste jaoks me oleme piisavalt kaardil, Et kui sa ütled, et sa oled Eestist ja sa saad tegelikult päris hästi jutule, no võtame kas või selle, ma proo, pöördusin kolmekümne kolme inimese poole, ma sain üheteistkümnega jutule, see ei ole tegelikult üldse halb.

Jaa, kolmandik eduprotsessil. Ma olin

valmis selleks, et ma pöördun saja poole ja ma saan kümnega jutule.

Aga kas nad peale Skype'i veel teadsid midagi Eestist või oli see ikkagi põhine selline... Jaa, kas sa pidid

ütlema Skype, kui sa...

Nemad ütlesid mulle Skype, et see oli põnev, et vähemalt kolm inimest ütlesid, et miks te räägite nii vähe Skype'ist, aga need olid juba need, kes natuke teadsid Eestit, nagu Kasparov oletame, ja sealt tuli jah, see välja, et kui sa näiteks lähed Texasesse, oled liftis, keegi küsib, kus sa oled, ja sul on aega üks lause öelda, et Skype, sa pead ütlema. Et mis asi on Eestisse? See on tegelikult

täiesti uskumatu, sest need, noh, ise mina siin Eestist C-st vaatan ja ma olen kirjutanud ühe kolumni, eks ole, sellest, et A, kõik, me oleme tüdinenud sellest ja B, Skype on viimasel ajal olnud, noh kuidas me ütleme, et mitte kõige kuumem nimi tehnoloogiat olemas, et kas me nagu tahame järjekindlalt ennast sellega siduda, et äkki on aeg leida uus

Skype. Tead, mis see põhjus on, põhjus on see, et midagi tundmatut saab selgitada läbi tuntu. Ja kui sa võtad Skype'i, siis see lihtsalt on nii tuntud asi. Sul on nii lihtne öelda, et Eesti insenerid tegid selle, kõik.

Aga sa ise oled hakanud ütlema või oled, oled ta avaldanud muret, et, et, et noh, üks hetkel see täht nagu tuhmub, täpselt samamoodi, nagu soomlastel on Nokia või oli Nokia, et et jätkuvalt saab selle kaudu nagu seletada, et, et aga, aga ikkagi nad otsivad samamoodi nagu sellist uut narratiivi, millega neid siduda, eks. Jah,

ei, selles mõttes küll, aga kui nüüd küsida, mis see teine märksõna oli, siis kuna mu intervjuud olid üsna palju selle e-residentsuse nii-öelda väljakäimise ajal, Siis hämmastavalt paljud inimesed ikkagi teadsid sellest väga palju, ainult et nad ei saanud sellest lõpuni

aru. Siis ei ole pilt väga erinev sellest, mis meil siin Eestis ees. Aga, aga

mis oli huvitav, et hoolimata sellest, et nad ei saanud sellest aru, nad ütlesid, et see on nii äge idee.

Aga seda nad ütlesid sulle ka, nagu ise mainisid, et nad ise teadsid seda juba enne, kui sina ütlesid?

Seda oli pooleks, et ütleme nii, et oli inimesi, kes tõid selle ise välja, noh, ütleme kui valim ei ole tegelikult väga suur, eks ju, siis võib-olla kokku oli neid, kes ise välja tõi, kolm-neli, on ju, rääkisin sellest kõigiga ja, ja need, kes ei teadnud, neid oli siis võib-olla kaks üldse. Ja ma ütlen, et selle idee puhul on hämmastav see, et, et see on tabanud mingisugust väga ma ei tea, niisugust suurt kellukest, et võib-olla see on see nimi, mis lubab midagi, mis suunab nagu inimesi mõtlema mingisuguse tulevi, riikide tuleviku või ma ei tea, mingi asja peale ja isegi huvitav on see, et kui siis neile seda tutvustada ja noh, öelda, et see on, põhimõtteliselt on praegu nagu autentimine, et riik tagab sulle nagu selle, et sa oled see, et sa saad esineda sellena, kes, kes sa oled, ja ütled, et ärge nagu väga palju praegu oodake sellest teenusest, et see on alles algus, siis nad ütlevad, et ei, ei loe, et mis siis, et see on väga hea idee, et meile lihtsalt nii väga meeldib see idee. Et see oli üks väga, ma, ma olin isegi üllatunud sellise järelduse üle.

Kas e-valimised ka on, oli mingisugune teema nende... Jaa, ma

ise küsisin seda, et keegi seda ise välja ei toonud, aga e-valimiste puhul nüüd jällegi tuleb vahe teha sisse nagu võib-olla sellise laia seltskonna vahel ja siis need nagu sellised üsna ikkagi head arvamusleiderid. Et neid e-valimiste nii-öelda muresid kui selliseid noh, nad ei jaganud, et nad nagu enamasti leidsid, et e-valimist on nagu vajalik, aga kui sa oled konservatiivne inimene, siis sa ütled, et, et minu jaoks ehk see vastaja jaoks, täna on oluline käia ikkagi, teha see raske toiming ära ja lasta see paber sinna sisse. Samal ajal nad ütlevad, et nad ei kujuta ette, et noor inimene peaks osalema mingis asjas, milleks tuleb minna kas postkontorisse või kuskile valimisjaoskonda. Nii et, et see on selline asi, mille puhul ma arvan, et Eesti siiski ei tohiks nagu, ka nagu püssi põõsasse visata või nii, et, et noh, kõik saavad aru, et see tulevikus tuleb. Ja

meil juba muidugi on, see tulevikus. Ja meil juba

on ja nüüd ongi see küsimus, et kuidas me õpetame teistele seda, et mis selle seadja halba on.

See läheb küll teemast kõrvale, aga ma lihtsalt tahan öelda, et väga suur huvi on e-valimiste vastu nii-öelda väljaspoolt just nagu ülevõtmise koha pealt, et kuigi nagu jätkuvalt on punt teadlasi või võimeline üldse nimetada teadlasteks, eks, et kes, kes seda nii-öelda ründavad, siis, siis teistpidi on, on just riikide poolt, isegi väga konservatiivsetest, konservatiivsetest riikidest, näiteks UK, on, on väga suur huvi nagu, nagu tehnoloogia vastu.

Selge, me teeme siia väikse pausi ja jätkame varsti.

Restarti saade jätkub, saatehoid Henrik Roonemaa ja Taavi Kotka ning meil külas Daniel Vaarik, kes on käinud intervjueerimas üht-teist, ehk siis üksteist maailma mõtlejat ning tulnud tagasi Eesti e-riigi kontseptsiooniga ja kui me esimeses saate osas rääkisime sellest, mis, kes need olid ja kuidas nende intervjueerimine välja nägi ja kui palju nad üldse Eestist teadsid, siis tahaks nüüd selle juurde jõuda, et mis nad siis rääkisid sulle, milline see Eesti kuvand nende jaoks on?

Et esiteks muidugi me ei võta nende inimeste mõtteid ja ei pane mingisse kontseptsiooni otse, need mõtted olid lihtsalt selleks, et me saaks aru, et kas need, mida me oleme ise mõelnud, üldse mõjuvad, et kas me saame neid edasi arendada ja niimoodi me testisime nende inimeste peal. Ja nüüd võib öelda seda, et... kõigepealt testitud idee, et kas Eesti on selline eesrindlik riik, et see tegelikult langes usutavale pinnasele, inimesed on valmis uskuma, et Eesti on pioneer mingisugustes valdkondades. Ja see on minu meelest väga hea uudis, et kui me sellele nii-öelda pioneeri või eeskäija või, või rajaleidja kuidagi sõnumile rõhku asetame, siis ma arvan, et... Erinevad inimesed, erinevad arvamusliidid üle maailma saavad sellest aru ja nad ei vanguta uskumatult pead, ütlevad, et see ei ole

võimalik. Me, me ei pea hakkama seda tõestama? Me

ei pea seda hakkama tõestama.

Aga siin on ka mingi põlvkonna erinevus, nooremad arvasid ühtemoodi, vanemad teistmoodi?

Jah, see on üks hästi oluline asi, et rääkides inimestega Üldse muutustest, mitte Eestist, siis selgelt joonistub välja, et noorem põlvkond tunneb ennast ikkagi nii teisiti. Üks näide, kui kahe inimesega tuli just jällegi Šoti referendum, iseseisvus referendumi jutuks, ja sest see oli ka enam-vähem samal ajal või noh, hiljuti olnud, ja siis need inimesed, mõlemad juhtisid enam-vähem samale rajale, et kui noored oleksid otsustanud, siis oleks Šotimaa täna iseseisev. Ja, ja sealt tuli välja ka see, et nooremaid põlvkondi vaadates need lojaalsused on hoopis teistsugused, inimesed on rohkem sellised vähem rahvusriigikesksed ja rohkem nagu mingisuguste kitsamate piirkondade kesksed, et inimesed tihti ütlevad seda, et ma olen Barcelonast või ma olen Silicon Valleyst, aga nad ei ütle, et ma olen USA-st ja ma olen Hispaaniast. Ja see on väga oluline trend, sest et ühel hetkel, kui see põlvkondlik nihe ära toimub, Siis see võib olla nagu paari aasta pealt nagu domineeriv ja see, kui me teeme mingi tulevikku vaadatavaid nagu otsuseid Eestis ja loome mingeid strateegiaid, me peame arvestama, et me peame oskama nende inimestega rääkida. Ja see on üks koht, kus Eesti tuleb huvitavalt välja, et need kitsamad sellised väiksemad kogukonnad võivad ollagi väikestele riikidele tegelikult hea mängumaa. Võib juhtuda, et mõni riik ongi liiga suur, et, et rääkida mõnda juttu. Ja sealt leiabki natuke võib-olla toetust see, mida eestlased ise on ka tihti nii-öelda enda kohta arvanud, et me oleme mõnes mõttes selline koht, kus saab eksperimenteerida. Kus saab luua sellist väikest toimivat kogukonda. Aga hästi tähtis järeldus, millele mina jõudsin nagu oma vaatluste tõttu ja mida inimesed ise mulle ei öelnud, aga mida ma olen siis nagu kokku pannud ja mis on minu osa nüüd siia kontseptsiooni, on see, et me vahel kipume Eestit nii-öelda ja tema IT-d nii-öelda müstifitseerima. Ja, ja sellest saab justkui selline muinasjuttuline edulugu. Ja ma nimetan seda kokkuvõtlikult selliseks e-narnjaks. Et sa lihtsalt esitledki neid viitteist arvutit ja räägid, et oo, see on see maagiline ruum, kus kõik lahedad asjad sätendavad

ja...

Aga mis sellega juhtub, on see, et inimesed tulevad siia Eestisse, vaatavad seda ja nad võib-olla isegi vaimustuvad sellest, aga nad ei oska seda üle võtta või oma riiki viia või nad ei saa selle ka nii-öelda sina peale.

Me teeme selles Eesti showroomis, teeme neid demosid väliste delegatsioonidele ja noh, neid tehakse ikkagi noh, nädalas kümneid, on ju, ja põhitagasiside ongi see, et noh, ongi see, et nad vaimustavad. Praktiliselt kõik publik vaimustab, et mina ei ole veel näinud, et keegi istuks nagu kala näoga ja, ja ei küsiks pärast huvitavalt küsimusi. Aga klassikaline küsimus, mis sa nagu pärast nagu saad või ütleme, märkus, on ikkagi see, et noh, et jah, et et noh, mis teil siin väikses riigis noh, nagu viga, on ju, et, et noh, nii lihtne on niisuguseid reform Et meil suurriigis, et niisugune asi polegi üldse võimalik ja noh, sealt tuleb see müstifikatsioon. Jah, niisugune põhjamaine,

muinasjuturiik, kus lund kukub aeg-ajalt puuokstelt ja, ja kus on mingisugused mõnusad müstilised asjad, aga... Disney, Disney, Vanalinnas nagu... Jah, aga seda, sellega ei saa teha nagu seda e-riigi mainet?

Aga, aga tegelikult seda narnja juttu me oleme ju suuresti ise rääkinud neid.

Ja see on üks hästi oluline põhjus, et analüüsides veel sügavamale, siis eestlase nii-öelda moodne identiteet rajaneb hästi paljul sellel IT-edul ja ma toon alati võrdluse Leeduga. Leedu moodne identiteet sellele ei rajane ja neil ongi see tühimik ja sellepärast leedulased toovad alati välja, leiavad jälle mingisuguse kuupäeva, mis on umbes ala tuhat aastat Leedu esmamainimisest või, või Grünevaldi lahingust nii ja nii palju aega ja noh, ühesõnaga, et ühest küljest on see IT nii-öelda meie identiteedile väga palju andnud, see eristab meist nagu endistest sotsialismiriikidest, aga aga teisest küljest me oleme sellesse armunud ja, ja me, me katsume seda vahel nagu üle müstifitseerida.

Aga iseenesest on ju hea, et kui nagu Leedu vaatab ikka jätkuvalt nagu tuhat aastat tagasi, siis meie nagu vaatame selgelt nagu ette, olgu, olgu veenarne, aga ikkagi nagu ettepoole, et ikkagi nagu...

Aga, aga mis selle teadmisega siis nagu teha, et kas me peaksime hakkama rääkima ka oma, ma ei tea, probleemidest või, või sellest, sellest pildist nagu tõesemalt või?

Jah, selles ongi üks selle kontseptsiooni nii-öelda ettepanekuid, Et me ei tohigi karta rääkida õppetundidest, see, kuidas me neid esitleme, see võib olla nii-öelda noh, konkreetse sõnastuse küsimus, aga me peame olema avatud selle osas, et mis võib ka untsu meile, ma toon näite, kui näiteks USA-l oli plaan viia inimene kuule, siis kõik teadsid, kui palju asju võib valesti minna. Sa ei saa varjata seda. Ja, ja lõpuks, kui see õnnestus, see oli nagu suur asi, aga kõik teadsid, et see võib untsu minna, samamoodi oleks, ma ei tea, mingisugune totalitaarne riik inimese kuuleviimist plaaniski tegelikult.

Ei no seda nad tegidki ja nad lasid neid päris palju õhku. Jah, ja

suur müüt on üleval, on ju. Ja nüüd ma arvan, et Eesti peaks olema nagu USA selle oma mehe kuu, või inimese kuuleviimise asjas oma e-riigiga, et Kui meil läheb ka halvasti, siis ma ei tea, ilmub presidendil mingisugune artikkel, lessons learned kuskil, ma ei tea, Financial Timesisse, vist ta räägibki, et mida me õppisime teie jaoks, maailm, et see on see koht, kus me saame sellest enarmiast minna eemale nii palju. Et me saame anda väärtuslikku nagu sellist kuvandit E pluss, on see, et me saame lahti ka sellest, et kui meil tegelikult mõni väga oluline aplikatsioon ei tööta, me saame lahti ka sellest, et see oleks selle surm. Me saame öelda, et mida me õppisime, miks me seda

tegime. Jah,

ja et meil on suurem eesmärk ja me, me loomulikult teame, et see on nii uus asi maailmas, et, et see ei saagi kindla peale garanteeritud töötada alati.

Ma mõtlen, et kuvandi koha pealt tegelikult selline laks on meil minevikus käinud, see on seesama kaks tuhat seitse küberründed, mille me ka ära müstifitseerisime ja rääkisime nagu kübersõjast... Sest me

tulime ikka päris hästi välja, Jaa, aga

seal oleks asi nagu PR-i mõttes üle käte, et kui me siin ikkagi mõtlesime kuskil kuu, kaks tagasi austraallaste poolt tehtud videot Eesti kohta, et näete, et nad teevad seal oma seda e-residentsust ja nii edasi, väga lahe video oli tehtud Eesti kohta, siis ma ei tea, kas pani tähelepanelik vaataja, pani tähele, et seal räägiti ka sellest, et kuidas kaks tuhat seitsmes aastal Venemaa surus Eesti põlvili, kuigi noh, olgem ausad, noh, maksimum, mis juhtus, oli see, et meil vist oli paar pangateenust poolteist tundi maas, on ju, Aga, aga kuvand, kuvand on ikkagi selline, et noh, me oleme ikka noh, ütleme, digiriik oli ikkagi nagu, maa oli mudase, on ju, ja siis pidi hakkama sealt jälle üles ronima ja nii edasi, on ju, et et selles mõttes niisugust minevikulakse on käinud, aga ma olen nagu Daniel nõus, et isegi noh, ma jumal eest ei taha seda ja soovi seda, aga ma, ma olen mõelnud selle peale, et, et näiteks kui kuskil tõesti peaks mingi olulise aplikatsiooniga või ma ei tea, ka noh, Oi, kui ma vaja välja valimistega on ju, mingigi laks käima, siis kokkuvõttes ollakse võib-olla isegi veel kasulik. No aga

samas ma mõtlen, et kas need, need õppetunnid, kui, kui me nüüd siis nagu räägime, et tihtipeale nendel välisajakirjanikel näiteks on isegi keeruline mõista seda meie edulugu, et siis seda keerulisem äkki on neil mõista neid mingisuguseid noh, peeni mehhanisme, mis seal sees valesti läksid või nagu teine variant, kui meie siin võime öelda, et oi, meil... Ma ei tea, digiretseptiga ei läinud kõige paremini, sellepärast et nii ja naa, üks, kaks ja kolm, et siis tegelikult noh, ütleme USA valitsus õppis sellesama õppetunni umbes samadel põhjustajal lihtsalt tuhat korda suuremana, et meil ei olegi võib-olla seal nagu midagi rääkida.

Ma arvan, et ka selles võib-olla Eesti natuke nagu, natuke suunda näidata, et, et digiretsept on hea näide, et... Me tegime seda teenust ise, umbes seda mütologiseerides, öeldes, et ma ei tea, minister umbes piltlikult öeldes tuli ja lõikas lindi läbi ja ütles, et siin on teile mingi suurepärane uus asi. Aga IT-teenused võib-olla ei saagi niimoodi üldse teha, et sellest tuligi see suur pettumus, et inimesed hakkasid proovima ja see ei töötanud.

Aga ütleme, nende suurte IT-asjadega, mis on suunatud laiemale publikule Eestis, minu meelest no praktiliselt kõigiga on, on kaasa käinud seesama sellise, see pettumuse, languspettumus, et noh, mäletame, ID-kaart veetis seal aastaid. Kuus aastat.

Aga siin vaata, kui lihtne oleks teha selline asi, et öelda, et me võtame kõigepealt inimesed, kes tahavad vabatahtlikult seda testida, miks me seda teeme nii vähe? Ja oletame, et seesama digiretsept näiteks, sa annad selle võimaluse neile, kes tegelikult tahavad, ja siis sa tänad neid iga leitud vea eest. Et see on nagu see pööre nagu mõtlemiseks, mida ma tahan selles kontseptsioonis ka välja käia, koos PDA-ga.

Väga huvitav oleks Taavi käest küsida, kas see on reaalne või minu meelest... Noh, ütleme, poliitiliselt on palju lihtsam suruda see asi ühe korra koos naha ja karvade ja sabaga läbi, saada see rahastus, saada need seadused, saada see riigikogu hääletama selle poolt ja siis vaadata, mis saab, kui sa hakkad seda tilgutama, seal võib seitse valitsust vahepeal vahetuda ja neli majandusministeeriumi asekantslerit ja see asi jääbki tegemata.

Ei no selles mõttes on sul õigus, et noh, miks me tagusime seda e-residentsuse rauda nii kõvasti, oligi see, et saaks nüüd noh, nii-öelda saaks ta saadud Riigikogust läbi, et saaks tegema hakata, on ju, et, et kuigi me teadsime, et teenus valmis ei ole ja, ja, ja läheb veel mitu kuud enne, kui teenus üldse valmis saab või üldse hakkab mingit väärtust looma, eks. Et selles mõttes on sul õigus, et, et niimoodi ühe pauguga teha seda lihtsam ja me oleme seda ise nagu naljatades kutsunud, et see on nii-öelda. Innovation through pain on ju, see toob alati kellelegi mingi valu kaela, et noh, et me midagi teeme siin, noh, ma olen Maksuamet tegi oma tuhat eurot reformi, on ju, kõigil on väga valus, aga näed, täna vaatad numbrid, päris hea pilt juba on ju, et ühesõnaga. Et, et see on alati niimoodi käinud, noh, alates e-koolis minu meelest oli see, kus nagu õpetajatele öeldi, et me ei maksa talle palka, kui ta nagu oma ainet sisse ei pane ja siis läks üks kuu ja reform tehtud, on ju. Või tegi retsept, on ju, et natuke pool aastat palus ja nüüd ei kujuta ette elu, elu enam ilma selleta, on ju. Aga teistpidi ma olen Taaniliga nõus, et, et seda saab juhtida paremini, seda kommunikatsiooni saab paremini juhtida, seesama see katselendurite ja katsejänestude nagu teema, et, et kokkuvõttes on ju kõik katsejänesed, on ju, aga Et selles mõttes on Taanil õigus jah, et, et aga võib-olla see ongi niimoodi, et, et, et see seadusloome ja selle poole peaks tegema paugu ja, ja siis selle nii-öelda... Tegelikult

elluviimine on see, kus väga palju olla paindlik, see on see parlamendist juba läbigi käinud ja noh, digiretsept on nagu põhimõtteliselt valmis progetud ja nüüd sa, tuleb te, see periood, kus sa lased suure koormuse peale nagu. Või suurema järjest suurema koormuse peale, seal ei ole küll mingisugust põhjust ilmtingimata inimesi nagu koheselt visata sinna, võib-olla tolle konkreetse projekti poole äkki midagi oli, aga ma räägin... Mul on ikkagi

nagu see tunne, et me, me siin istume kolmekesi, eks ole, ja õudselt huvitav on arutada selle üle, et kuidas me seda voorst ikkagi täpselt teeme, et noh, kui kui pikki latte ja mis me sinna sisse paneme, aga kas see neid üht-teist inimest nagu kuidagi huvitaks või et me, äkki neid ikkagi huvitakski see suur tore pilt, et oi, et te teete kõike nii vah

Ma arvan, et ka e-residentsusega on nagu näiteks väga hea see koht, Et kui tegelikult tuleb mingisugune kümme tuhat inimest, kakskümmend tuhat inimest ja sa tegelikult ajad neile mingit müüti, et see on nagu hullult äge asi, ja siis nad avastavad, et paljud teenused ei toimi, on eestikeelsed, näiteks on mingisugused abitelefonid ja, ja mingid üldse noh, mingi kolm asja on maas ja... Palju

asju, mida nad kindlasti avastavad, kui nad hakkavad... Ja vot siit me

siseneme tegelikult riigiga sinna start-upiliku maailma, kus on see olukord, kus sa pead, need inimesed juba... Need ei ole sinu oma kodanikud enam, kellega sa võid andestust saada hiljem, need on inimesed, kellele sa pead ikkagi algusest peale selgeks tegema, et nad on väärtuslikud nii-öelda testijad ja ise saatma neile umbes sõnumi, et kuule, et proovi veel selle brauseriga ka, et kui sa leiad vigu, anna meile teada. Ja siis nad on sinu liitlased ja kui sa oled neile samas mingi müüdi loonud ja neil tuleb pettumus, siis nad ei ole enam, et see ongi nii lihtne. Siis

nad kukuvad istuma ja see on väga valus, jah.

Jaa, ja siit ma arvan, hakkaks murenema päris kergesti see meie e-edu, kuna me ise, kuna me ise pressime seda nii-öelda valupunkti sinna, et kuulge, tulge, vaadake, kui äge ja siis ei ole, on ju.

No siin ongi see, et noh täna meil näiteks konkreetselt sellesama projektiga on ikkagi see probleem, et, et küsimus ei ole mitte IT-lahenduses ainult, vaid ikkagi selles, et seesama väärtuspakkumine talle, et noh, seesama, et et kas me ise üldse saame aru, miks ta kasulik on, on ju, ja mis temaga tegema peaks, eks, et see on nagu, nagu see teema, et. Õnneks vähemalt need, kes praegu esimestena on käinud nagu rabamas ja neid on ikkagi täna juba, juba ligi viissada, on ju, et, et, et need on ikkagi väga noh, no ise nii-öelda kasu näinud, et neil on endal nagu igapäevategevuse jaoks vaja seda lausa, et, et ütleme nii, et neid, kes lihtsalt avastavad seda, et noh, et kas on äge, on ju, et neid on ikkagi vähemust.

Proovivad allkirja panna failile, sai, jaa, jaa,

jaa, meil on ikkagi vähe täna, aga Aga tuleme tagasi selle, selle uuringu juurde, et et mis ikkagi oli siis see, mis sealt nii-öelda kuu, kuu nii-öelda kujunes või, või, või, või koorus on ju, et mis on see, see ikkagi see, see sõnum, mis moodsid Eestis ikka nähakse?

No nähakse üldiselt positiivse riigiga, kellel on mingi sarnasus Põhjamaadega, mis oli minu jaoks väga oluline, et ka intervjuudest koorus välja see, et kui räägitakse näiteks Põhjamaade lahendustest, siis neid usaldatakse. Ja nagu ma naljaga pooleks ütlen, et kas sa Iraani või Venemaa e-residentsust ostaksid?

Jaa, kas mitte üksteist temp kumbi öelnud mulle kunagi, mitte küll eetris, aga et kui sa ei usalda riiki, siis sa ei usalda ka selle riigi e-lahenduste punkt.

Ei, mina seda.

Okei, aga minu meelest see väga nagu võib-olla oli see Taavi, ma ei tea, aga Keeg mulle seda ütles ja see on ääretult hea mõte, sellepärast et ega no minul näiteks ka eratarbijana Aga sul on ikkagi nagu mingisugune aura selle ümber või halo, mis ei ole positiivne, sest et see, sa, sa tead, et seal võib-olla kergem mingi... Et me

oleme tegelikult Eestis väga õigesti oma brändi nii-öelda ehitanud, see on tulnud loomulikult, see, et meil on põhjamaised väärtused siin sees ja need töötavad, et kui inimesed, nad ütlevad Rootsi-Soome peale näiteks. Nad usaldavad seda tehnoloogiat rohkem, isegi kui tegelikult ta ei ole nagu ilmtingimata nagu teistsugune. Vot see on nagu üks tähtis sõnum ja sealt me jõuame ka selleni, et ka Eesti tulevikus ei tohiks kindlasti lahti lasta sellest põhjamaisusest ka. Ja me peaks vaatama, et meie näiteks eelahendustes on nagu alged olemas väga lahedatest, läbipaistvatest väärtustest, noh, kõige lihtsam näide, et kui keegi on su andmeid vaadanud, sa saad teada, et seda tehti ja kes tegi. Nüüd see ei ole meil läbivalt olemas, aga mida ma sellest kontseptsioonist ka pakun, on see, et kui me tahame, et meie sõnum oleks piisavalt tugev, et me positsioneeriks sinna Põhjamaadesse, me peaks tegelikult ka hangetes ja, ja arhitektuuris ja igal pool seda järgima hakkama.

Okei, teeme siia väikse pausi ja siis räägimegi, ma arvan, umbes sellisel teemal edasi. Restart, saade jätkub, me räägime täna Daniel Vaarikuga Eesti e-riigi kontseptsioonist, mille väljatöötamise käigus ta siis intervjueeris üht-teist maailma rohkem ja vähem tuntud mõtlejat ja pani nad siis rääkima Eestist ja Eesti kuvandist ja e-riigist ja muutustest üldse, ning üks oluline koht, kuhu me jõudsime, hästi paljud nendest inimestest mainisid andmete turvalisust, andmete läbipaistvust, sa ise ütlesid ka just enne, et... Et Eesti riigil ei ole läbivalt igal pool punaselt kirjas, et kui keegi on su andmeid vaadanud, siis sa pead seda teada saama, aga et see võiks olla, et mulle nagu tekkis neid mõtteid lugedes selline küsimus, et kas kas see on nagu selline moehaigus, kas see on, kas see on tänu selle pärast nii tugevalt üleval, et see NSA ja nuhkimine ja kõik on üleval, et see läheb varsti ära? Või see on mingisugune asi, kust me võiksime haarata, haarata kinni ja sõita selle rongiga nüüd edasi?

Ma arvan, et inimestel on ikkagi väga suur usaldamatus praegu Võimu suhtes, sest et võim saab väga palju kasutada nagu tehnoloogiat nagu selliste asjade tegemiseks, mis on läbipaistmatud, nad on sellised tumedad nii-öelda. Ja inimesed ühtlasi ka, nagu me enne rääkisime, nagu kui on riik väga suur, siis nad tunnevad järjest rohkem, et see valitsus on neist kaugel ja, ja see ainult süvendab kõike seda, nii et ma arvan, et see on pigem selline asi, mida, kui me seda selgeks ei räägi. Siis see jääb mürgitama nii-öelda seda õhkkonda päris pikalt. Ja siin on jällegi, et kuidas Eesti välja paistab, siis Eesti oma väikeste sammudega pigem läbipaistvate lahenduste suunas, pigem hajutatud arhitektuuri suunas, neile, kes teavad, mõjub hästi. Ja juba sellepärast, et see on olemas selline teadlikkus, minu meelest on mõtet sellele tähelepanu pöörata ja vaadata, kas me saame seda suurendada. Et me ei võtaks vastu kõiksuguseid ideid, mis meil on, et me mõtleks ka sellele, et inimesed pärast selle idee rakendamist tunneksid, et nad on ikkagi väärtuslikud veel ja, ja nendega ei manipuleerita, et me noh, üks sõna, mis palju käis läbi või väljend, oli OpenSbyDesign, et, et sul on arhitektuuri juba sisse kirjutatud, see, kuidas need asjad on avatud, kuidas info on avatud ja lõpptulemusena seda nähakse ka ikka sellena, et kuidas ühiskonda väärtust juurde luua. Ja üks hästi huvitav väljend oli see, mida ütles Konrad Wolfram, oli see, et, et lõpuks sa pead lihtsalt kedagi usaldama. Lõpuks kellegi välja valima, keda sa usaldad.

Kus sa oma andmeid näiteks usad või? Jah,

just, ja kui me nüüd vaatame, meil on seal e-residentsus, meil on hajutatud arhitektuur, meil on selline kasvav maine nii-öelda, Et võib-olla me saaksime sellise rahvusvahelisele usalduse turule nii-öelda pakkuda tõesti lahendusi, mis on teistest usaldusväärsed. Selles mõttes

me oleks nagu mingi andmete Šveits?

Ei, andmete Šveits meil vist ei saa olla lõpuni, aga me saame olla sellised, kes ütlevad näiteks, et me saame anda rohkem, me saame öelda, et sinu andmetega juhtuvad need asjad ja midagi rohkem nendega ei juhtu. Mina ei tea, mina ütleks isegi nii, et okei, et kui NSA neid vaatab, siis sa vähemalt tead, et siin neid vaadati.

Oota,

oota, aga kas me saame seda üldse öelda? USA, USA suurfirmad on, on näinud kurja vaeva, et kuidagi pugeda läbi ju nendest seadus, seadusaukudest üldse öelda, et midagi on toimunud. Või siis, siis selle

nagu tagasi või selline teine lahendus on see, et siis sa ütled, et me, et NSA vaatab neid. Sa oled selline riik, kes ei hakka hämama, et noh, ma ütlen, et, et... Nad ei

tohi öelda seda, isegi need... Ei, ei sa ei ütle, et, et konkreetselt, ei sa ei

ütle seda, et konkreetselt keda vaadati, aga sa ütled, et me oleme nende Meil on need lepingud, seda ma arvan, see lõpuks kuidagi... Ma juba kujutan ette,

kuidas vaene peaminister, kes ta siis sel hetkel iganes ka ei oleks, peab valima Ämari lennubaasi ja, ja siis selle ühe lause vahele, ma... Ma arvan, et sellist valikut ei tule.

Siin millest, jälle millest Eestis võib-olla ei saa aru või me ei taipa, nii lihtsalt ongi see, et, et noh, seesama, et, et me saame täna näidugi võtta maaregistri ja pärida, et millised kinnistused kuuluvad presidendile, on ju, et noh, sellist läbipaistvust ikkagi maailmas ei ole, et see läheb ka selle Põhjamaade väärt Et võib-olla kus Eesti täna on pidama jäänud, ongi see, et, et kui sa Soomest tead ka naabrimehe palka, on ju, siis kui naabrimees on Eestis, on, on sul, on erasektori töötajas, sa ikkagi ei tea, on ju, et noh, riigitöötaja puhul tead, aga ütleme, erasektori töötaja puhul ikkagi ei tea, on ju. Et selles mõttes nagu seda, ma arvan, ta ainult mõtleb siin, et, et me oleme just selles nii-öelda oma olemises, selles, mida me kogume, milleks me mingeid andmeid kasutame ja nii edasi, et selles osas oleme hästi avatud.

Jah, aga see peab olema ku Tähendab, see ei tohi olla kellegi meelevallas, nii et meil ei ole nagu kontrolli selle üle, et suvalisel hetkel saab näiteks uus mingi jõud võimule ja siis ta lihtsalt muudab selle ühe näpuliigutusega ära, et see peaks olema nii-öelda võimalus ikkagi kontrollida enda kohta käivaid andmeid, see peaks olema nagu võimalikult sisse kodeeritud. Kas

me võiks nagu luua mingi maailma, ütleme näiteks top kümnest turvaeksperdist või mingist sarnasest inimesest koosneva sellise

Ma nüüd teen väikse märkuse, et tegelikult on olemas Euroopa Liidu direktiiv, ametnik räägib, et mis sätestab, et kõikide registrite omanikud peavad andma välja selle informatsiooni, kui kodanik palub, eks, et palun hädake mulle, et, et kes kasutas mu andmed, kasutas mu andmed, Ta peab seda info välja andma, ehk siis... Seda läheb

kodanikule endale. Ja, ja noh,

see ongi see point, on ju, ühesõnaga, ehk siis mõte on tegelikult selles, et et see kohustus iseenesest on olemas ja see on üle Euroopa olemas. Aga ükski riik ei ole suutnud seda niimoodi välja mängida, et ma sõna otseses mõttes läheb mingisse portaali, noh, stiilts.eesti.ee, on ju, võtan ühe lehe ja näen seal kõik, et meil täna on Eesti ees niisugune lõik olemas, aga sealt me näeme peamiselt noh, politsei ja kae maakohta, aga mitte rohkemat.

Jah, aga ma mõtlen,

et, et, et, et Eesti võiks nagu see, mis Tanel räägib ka ja mis meil nüüd tööplaanis juba sees, on, on ikkagi see, et et tehagi see niimoodi, et, et sa nagu lähedki ja vaatad, et noh, täna on sul patsientiportaalis omanik vaadata, kes su, kes arstidest vaatas, sul on ja nii edasi, on ju, et aga et see oleks ühes kohas läbipaistev.

Kusjuures see on, mida Henrik hakkas ka nüüd arendama küsimuses, seda mõtet, et mingi maailma ekspertidest mingi nõukogu või umbes, et natuke sarnase int, idee pakkus intervjuu käigus Tim Burnes-Lee välja, kes ütles, et tegelikult noh, ega ainult arhitektuuriga ei saa ka tagada seda, et noh, kõike saab muuta, kõike saab manipuleerida. Aga et võib-olla peaks sellises riigis, kes tahab sellist usaldust saavutada, olemagi mingi suhteliselt tõsiseltvõetav mingisugune organ, noh, ma ei tea, kas see on Andmekaitse Inspektsioon või mingi muu, kellel on õigus algatada uurimist, kui on tunne, et kuskil on nagu kuritarvitatud andmeid. Ehk ta peab olema sõltumatu, ta peab suutma kuidagi, ma ei tea, prokuratuuriga koostööd teha, ma ei tea kõike seda. Aga, ja aga põhimõtteliselt, et, et see peab olema nii süsteemi, nii softi kui ma ei tea, kõigisse lahendustesse ühtemoodi sisse kodeeritud, ja alles siis me saame jälle minna eemale sellest nii-öelda e-narniastumisest, vaid siis me saame juba hakata rääkima mudelist, mida võivad ka teised riigid kopeerida, mida meie oma e- või selle Euroopa Liidu esi, esistumise käigus näiteks võiksime ka võib-olla üleeuroopaliselt arendada, ja, ja kõik need õigused ja väärtused Mida me siis koos tehnoloogiaga katame, on minu meelest sama tähtsad kui see tehnoloogia ise.

Okei, aga nüüd tuleb tagasi selle raporti juurde, et, et seda sa ka räägid, et, et, et ei ole mõtet enam rääkida nii palju e-riigist, vaid sellest samast rajaleidjast või pioneeriks olemisest, on ju, kui me vaatame oma start-upi maastikku, vaatame oma edukaid start-up ettevõtteid, on ju, siis see kõik iseenesest ju toidab seda leeki, on ju, et nad ka kõik on oma valdkonnas või raja leidnud, nad katsetavad, on ju, ükskõik, kas on siis keeletehnoloogia vallas või, või taksonduses, kus iganes, on ju, et me ikkagi katsetame, proovime, on ju, et, et kuidas ikkagi see kuvand nii-öelda nagu üldse nagu, kuidas sul tuli see kuvand nagu kokku üldse, et?

Jah, et ma olen selle noh, ühelauselise nii-öelda... tõesti sellise positsioneeringu välja mõelnud selle kontseptsiooni käigus ja see on see, et Eesti kui rajaleidja, ja rajaleidja on siis keegi, kes käib natuke teistest ees ja tunnistab seda, et seda tehes võib esineda raskusi.

Pead aeg-ajalt kõnnima kolm sammu tagasi ja minema järgmist haugunud. Aga meil on

laiem eesmärk ja meenutagem sedasama USA näidet, et meil on eesmärk panna inimene kuule või et Eestil on eesmärk teha niimoodi, et demokraatlikud väärtused nagu ka tehnoloogias toimiksid, euroopalikud väärtused, ma ei tea, Põhjamaade väärtused toimiksid, Ja sellel retkel on meil nagu see eesmärk ja see, seda tehes me oleme valmis ka teisi õpetama nende asjade osas, mida me avastasime. Ja nüüd see on selline lai idee ja see tuli mul tõesti läbi selle, et ma olen ju Eesti IT-daamu vaadanud, ma tean, et see komponent on alati olemas, me oleme nagu rääkinud sellest, et Eesti võiks olla koht, kus ka katsetatakse asju, aga see tõsiselt töötas nende inimestega, kellega ma rääkisin. Et kui ma nagu seda testisin tavaliste intervjuu lõpus ka veel käisin üle, et noh, et Eesti kui pioneer ja et kas see on nagu usutav, erinevate küsimustega proovisin, siis, siis see oli tõesti selline asi, mis nagu toimis. Ja ma arvan, et ma olen see proovinud ka Eesti sees erinevate inimestega, et kui me näiteks räägimegi inimesest, inimesega, kes on frustreerunud, mu ID-kaart ei tööta umbes siin, mingi kolme brauseriga, Ja siis hakata arutama seda, et, et miks me üldse kannatame seda ja siis jõuda selleni välja, et aga kui see on selline asi, et me tegelikult kõik tahame jõuda lõpuks nagu parema tehnoloogiani, mis... Jaa,

et me ei taha ka sellest üld, mingi hinna eest loobuda, pigem kasutame seda natuke vildakat, sest see, see tulemus on... Jah,

aga et me õpime sellest kogu aeg ja seda riik peabki tegema, et sellel hetkel, kui riik jätab inimese nagu üksi lihtsalt vaevlema selle tehnoloogiaga, siis sellel hetkel, ma arvan, me ei õpi sealt enam, on ju. Et, et, et sellel on mingi laiem mõte, siis tihtipeale inimeste nägu ka selgineb, ütleb, et ma saan aru, tegelikult päris huvitav, et kui oleks veel kuskil mingi koht, kuhu ma saaksin, kus ma saaks osaleda seda, seda tehes. Ja sealt ma näen lahendust kõige sellele nagu logisevale nagu hetkeolukorrale, et... Aitab põhjendada. Et see aitab seda ka põhjendada, aga teisest küljest see on ka loogiline, et miks ta logiseb, see on nagu nii suur. Noh, nii suur hüpe nii-öelda.

Aga samas see on, see on, mul lihtsalt tuli meelde, et ma mõned kuud tagasi sattusin ühte seltskonda ühe, ühe Eesti idufirma inimesega ja see idufirma on ka noh, maailmas tuntud ja suhteliselt kõva nii-öelda väärtusnumbri endale hinnalipiku külge saanud ja siis ta ütles, et jube huvitav on tööle minna, tähed hommikul tööle, vaata, et siia ei tööta, siit logiseb, see on täiesti katki, see on täiesti lootusetu, samal ajal loen lehest, ma töötan nii kallis ettevõttes, et noh, et, et tanna aga olla, Jah, et,

et aga samal ajal muidugi tuleb arvestada, et asjad peavad siiski ka üks päev tööle hakkama, järjest sa pead ikkagi tunnetama, et mida aeg edasi, seda läheb paremaks, et ei saa kogu aeg rääkida sellest, et sa ka, kannatad nii-öelda seda mingi parema tuleviku nimel.

Aga kui me räägime sellest rajaleidja kontseptsioonist, siis mis moodi need sõnumid peaksid nagu muutuma, et ühesõnaga meie poliitikud, EAS-i inimesed, üldse riigi turundajad, et, et me enam ei räägiks nii väga sellest, et et meil oli, kunagi tegime, tegi retsepti ja kuni, kunagi tegime ID-kaardi ja vaid ikkagi nagu no ongi see, et, et, et Eesti ongi see riik, kus asjad nagu juhtusid esimesena ja me järjest avastame, avastame juurde nagu uusi valdkondi, uusi teemasid, et kas see on see sõnum või kas see on see mõte?

Jah. Aga see tähendab, et me oleme tegelikult olema valmis ka uusi asju peale võtma, et noh, võtame näiteks igasugused dokumendisüsteemid. Me võtame

krüptoraha, no selle asemel, et kakskümmend protsenti käibeks panna, teeks nagu midagi ägedat sellega. Ma ei

tea, mis need asjad on, aga neid asju on väga palju, mida saaks teha ja siin on väga hoiatav näide Soome, et kui ka, kui Soome intervjuud ka kokku võtta ja vaadata, siis nad on ülimalt mures selles, et nad on nii-öelda eelmisse tehnoloogialainesse kinni. Ja Eesti võib täpselt samamoodi jääda sinna kinni, et kui meil ei ole... Oota,

aga mida nad mõtlevad sellega, sellepärast et ütleme, kui me vaatame Soome osa vähemast erasektorist, siis see on väga kaugel sellest, et olla kinni jäänud, vaid no ütleme, teatud kadudega küll, aga näiteks Nokia sai sellest suhteliselt mürgisest noh, vidinaärist välja ja kui täna vaadata näiteks iOS-i rakenduste poe USA edetabelit, siis seda valitsevad Soome firmad oma, oma mängudega, näiteks rahanumbrite...

Nõus, aga kui sa vaatad nende riiki, siis see, et sa nagu kaks ministeeriumit paned omavahel infot vahetama, seda ikka ei ole. Okei,

see ongi põhiprobleem, et seal, ma ei tea seda arvu täpselt, aga seal on tuhandeid programmeerijaid, kes on palgatud nii-öelda ühte vana kooli nagu platvormi haldama.

Soome riik kulutab nelikümmend korda, nelikümmend korda. Probleem

on pigem siis nagu ütleme, Soome avalikus sektoris rohkem kui Soome erasektoris. No Soome

riigis,

riigistruktuurides.

Ei, see on

ikka eratevõttes ka, et ma ütlen, et kui sul on ütleme Neste-sugune ettevõte, siis tema IT budget on täpselt sama suur kui Eesti riigi oma, on ju. Et jällegi, et noh, sa oled nagu mõne tuhande töötajaga ettevõtte, on ju, kuidas, miks sa nii palju kulutad, on ju, et me on terve riik ja me kulutame vähem, on ju. Ehk siis selles mõttes nagu nad on majanduses tehnoloogiates kinni, nagu väga palju on Kobolit noh, tehnoloogia, mis oli aastat seitsekümmend nagu tehtud, on ju, et keda keegi julge näppida ka, sellepärast nagu näppida on katke, on ju.

Ja ma arvan, et, et Eestil on nagu sama, samasugune seis, et me peaks võtma julgemalt mõned asjad, mis vastavad meie väärtustele ja neid jätkuvalt ellu viima. Aga mitte tegema seda nii-öelda kuidagi valemüüti luues, poliitiliselt võib-olla ka üle müües. Sest et tegelikult inimesed saavad paremini aru sellest, et me oleme nagu mingis asjas pioneerid isegi kui sellest müüdist, see müüt nagunii ei ole usutav, nii et, et see, see on ka minu meelest juba iseenesest nagu põhjus, miks võiks võtta nagu selle rajaleidja mõtteviisi.

Aga no mõtleme, et kui nagu noh, vaata oligi, et start-up on ka iga ja oma valdkonnas nagu nii-öelda raja leidja, on ju, ta avastab mingis omas valdkonnas mingit uut lähenemist, uut, uut, uut tehnoloogiat, et siis kokkuvõttes nagu iseenesest ju klapib, on ju, et, et Eesti riik kui start-up ja, ja, ja raja leidja kui start-up, on ju, läheb kokku küll.

Ma, ma, ma siin muidugi olen ise ettevaatlik, sest et start-upide puhul on täiesti okei, kui nad ebaõnnestuvad, aga noh, riik nagu suures mõttes ei tohiks ebaõnnestuda.

Parallell nüüd edasi vähemalt, sest start-up'i eksistents lõpeb ühel hetkel. No mis see exit tähendab seda, et, et müüme ennast Stockholmile maha või, või kuidas... Mida iganes,

aga põhimõtteliselt ei

tohi ka iga...

Et see on just see, mida mina nagu ka ei tahaks, et me oleksime need rajaleidjad ikkagi paaris väga konkreetses asjas, nagu e-riigi lahendused, on ju, võib-olla küberkaitse, Ja need on ka kohad, kus me siis saame talente Eestisse hakata kutsuma, kus me saame öelda, et näiteks rääkida sellist lugu, et tõesti, Eestis oli kaks tuhat seitse küberrünnakut, pärast seda me tegime oma küberkaitse palju paremaks, tahad, tule, õpi seda Eestis, näiteks. See on väga hea lugu, see on rajaleidja lugu, see sisaldab nii seda ebaõnnestumist kui ka seda, kuidas me sellest üle saime ja on aus selles mõttes.

Hüva, meie saateaeg on kahjuks läbi, aitäh, Daniel Vaarik ja kuulmiseni järgmisel nädalal!