AI_pealkiri: Taavi Kotka: kuidas e-riigi maine avab uksi Eesti eksportööridele

Kuku raadio kuulaja, on laupäev ja eetris on taas IT-ärisaade Restart, meie saadet toetab Arengufond. Mina olen Henrik Aavik, saatejuht ja tavaliselt on mul saates, saa, kaassaatejuhiks ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler IT-alal Taavi Kotka, kuid täna on Taavi Kotka küll stuudios, kuid hoopis külalisena ning me arutame teemat, mida oleme mõnda aega juba tahtnud lahata, on riikide IT-alane konkurentsivõime ja Eesti võimalused IT-d hästi edukalt eksportida.

Tere ka minu poolt, mõtlesime jah, Henrikuga, et teeme ühe saate sellest, et mis kasu üldse ikkagi on Eesti riigile sellest, sellest, sellest IT-st. Et mõtteni viis see, et juba teine ametisse astuv EAS-i juht oma esimeses avalduses ütleb kohe välja, et, et Eestis on liiga palju IT-d, et sellele peaks vähem tähelepanu pöörama, Sealsamas, kui IT-st on saanud vaata et number üks suuksehaava ja üldse nagu Eesti ettevõtjate ja Eesti delegatsioonide jaoks nagu maailmas. Et meil president käib ringi, peaminister räägib sellest, kõik nagu räägivad, tõesti võib tekitada tunne, et, et seda on liiga palju, et avaks tänase saate jooksul seda, et, et, et mis sellest ikkagi kasu on ja, ja mis siis tegelikult sellistel kohtumistel üldse räägitakse.

No ma ise olen ka IT-ärimees või väikest viisi, võiks öelda, ja minu jaoks on ikkagi IT eelkõige see, millega üks riik peaks tõstma oma elanike töö efektiivsust, sellepärast et IT oleks väheseid valdkondi, kus sa saad teha ühe korra ja müüa mitu korda, noh, et loomulikult võib ka teha tooteid disainimaailmas ja, ja muus loomemajandusvaldkondades, kuid IT on kõige rohkem niisugune, see on koht, kus sa muudkui teed tootevalmis ja siis aina installid.

Nojaa, aga vaat siin ongi see Eesti probleem, et Eestil täna on rohkem IT ka nii-öelda teenusmajanduse osa, mitte nagu tootmishoone või noh, tootmismajandus. Ehk siis, et me ei ole veel sinnamaani jõudnud, kus meie sektor noh, peamiselt üldse nagu tegeleks, toodete tegemisega, et me kahjuks ikkagi oleme veel seal rohkem, kus me, kus me pakume teenust, kas me siis programmeerime, testime, juhime kvaliteeti, mis iganes, eks, et et, et päris niisuguse tõelise majandusmootorina me liiklete sektor peale ei käitu. Aga siin ei olegi nagu sellel tähtsust, et täna on isegi väga, väga olulisem Eesti riigi jaoks see, et millist kuvandit ta Eesti riigile loob. Ehk siis kui me räägime ekspordist, kui me räägime sellest, et meil on ütleme näiteks mingi mööblitööstur või, või kas või mingid suured tegijad, nagu näiteks ütleme siin, VKG või, või, või, või Silmet, et kuidas nemad nagu müüvad suurtel turgudel, ehk siis kui me jääme tõeliselt suurtest lepingutest, noh, kus need lepingumahud ulatuvad ikkagi nagu, nagu ütleme kümnete või kui mitte sadade miljonite eurodeni, et sellised lepingud sünnivad ikkagi läbi suhete. Ja, ja nüüd kuidas neid uksi lahti saada, kuidas saada õigete inimeste juurde, noh, jah, ütleme niimoodi, et Ameerika ühiskonnas vaata, et piisab külmast kõnest või, või, või, või kellegi patsutusest ja tutvustusest, siis kui ida poole minna, et siis üha tähtsamaks muutub nagu see, et, et mis on sinu riigi enda kuvad. Et me oleme seda näidet siin korduvalt teinud, et noh, et, et kui me ütleme välja sõna Saksamaa, Me kõik saame aru, et ohoh, et ükskõik, mis toode see on, see peab olema kvaliteetne, sellepärast et noh, Saksamaa on ju ütleme, kvaliteedi nagu, nagu musternäidis on ju. Või kui me ütleme, Jaapan, et, et siis on nagu ilmselgelt see peaks olema nagu kõrgtehnoloogiline, sellepärast et noh, Jaapan on, on tuntud kui väga kõrgtehnoloogiline maa, on ju. Ja nüüd tekib küsimus, et kui me ütleme Eesti, et mis siis on, et, et mis on see Eesti kuvand, mille järgi meid teatakse ja noh, nii kahju kui ei ole nendele eestlastele öelda, kes, kes rohkem siin Eestimaal on ja vähem väljas käivad, et noh, see kahjuks ei ole laulupidu ja, ja Eesti metsad ja, ja, ja puhas õhk, on ju, et, et meil on vaja nagu anda nagu midagi enamat välja selleks, et üldse tahetaks meiega kohtuda. Ja siin tulebki nüüd mängu IT. Ehk siis täna on meil Eestis, käib aastas kuskil üle kolmesaja välisdelegatsiooni ja absoluutselt kõigil. Kõigil neil on agendas üks küsimus, tahame rääkida IT-st, tahame rääkida e-riigist. Ehk siis see on põhimõtteliselt see valdkond, see teema, mis teeb ukse lahti, mis paneb nagu, kuidas ma ütlen, et kui Eesti delegatsioon, ütleme Eesti välisministeerium või, või presidendikantselei, soovib minna külastama mingit, mingit, mingit, mingit riiki, no näiteks Jaapanit viimase näite puhul siin presidendi puhul, siis avasüli võetakse vastu. Ja just sellepärast, et koos selle riigipeaga loodetakse saada rohkem teadmust oma nagu, nagu e-valitsemise probleemidele nagu vastuste ära otsimisel.

Okei, sa ütlesid, et põhiline on see meie teenuse osa, kus inimesed programmeerivad, müüvad oma tagumikutundi ja ühe tunni müüvad maha ühe korra. Aga kas ei ole see mitte lihtsalt üks faas enne seda, kui on üks riik võimeline oma toodetesse minema? Ja teine asi on ju see, et seesama e-riik, mida Jaapanis see nüüd näidatakse, see ju ongi tegelikult toode, mida see tagumikutundide istumine on, kuhu me oleme lõpuks välja jõudnud. Kui me vaatame selle tänase või mitte tänase või üldse Restarti saate külalisi, siis vahel me oleme mõne IT, programmeerimisfirmaga saateid teinud, aga üldiselt on ikka kõigil ju toode ja nendega just maailma minnaksegi.

Noh, siin ongi võib-olla üks asi, mis tuleks nagu lahti seletada ja et see, ütleme, välisdelegatsioon käis Jaapanis presidendi eestvedamisel, see, et ma ise personaalselt olen käinud Jaapanis viimase aasta jooksul neli korda, et see kõik on riigimaine nimel, mitte nüüd IT-sektori maine nimel. Ja ütleme ausalt, et ega ma oleks väga õnnelik, kui mõni Eesti IT-ettevõtt sealt lepingu saab. Aga kokkuvõttes me mõõdame neid lepinguid IT-ettevõtete jaoks ikkagi nagu ütleme siin noh, mõne miljoniga, eks, et see ei ole nagu selline läbimure, kus me sõna otseses mõttes hakkame tegema noh, ma ei tea, saja või kahesaja miljoni euro eest IT-eksporti. Et see, need külaskäigud ei ole absoluutselt selle pärast. Need külaskikud on puhtalt sellepärast, et need annavad aluse väga kõrgetasemeliseks kohtumiseks, noh, antud juhul siis president kohtus imperaatoriga ja delegatsiooniga, ütleme delegatsioonid, tippinimesed said võimaluse kohtuda peaminister Raabega ja peaminister Raabe veel eraldi oma nii-öelda suhtumise ja austuse märgiks pakkus veel Eesti delegatsioonile õhtusöögi. Ehk siis mis on väga eriline sündmus ja, ja, ja, ja vot sellise sündmuse raames ongi nüüd võimalus meie nagu, nagu teiste äride ettevõtetel, meie mööblitöösturitel, meie keemiatöösturitel oma toodete müümiseks, et kui ma aasta tagasi esimest korda käisin delegatsiooniga Jaapanis, siis mina kolitsesin mööda ministeeriumi, rääkisin IT-st ja samal ajal EAS mu selja taga põhimõtteliselt müüs seepi. Ja müüs ära, ehk siis nagu, et, et et see on seal nagu EAS-ile aluse, et nad said nagu uks, ustest sisse, nad said viidata, et näete, me oleme siin ametliku delegatsiooniga, näete, palun, et me räägime teile siin e-riigist, aga olge head, samal ajal teie korraldage meile kohtumised nende, nende müügikontsernide juhtidega, on ju. Ja, ja, ja, ja niimoodi see käib, ehk siis nagu noh, kõlab rabaselt, aga ütleme niimoodi, et IT on täna meil ikkagi ukse avaja, mitte see, et me lähme ja nüüd noh, ütleme, et hakka, hakkame kõvasti eksportima. Ja siis kui vaadata IT-sektori, kui vaadata meie ettevõtteid, ega meil ei olegi väga võimekust. No kui sa võtad siin, on ju, ütleme, oletame, võtame välja e-valimised või X-tee, on ju, et, et noh, kui sa vaatad, et noh, nende teemadega meil täna näiteks tegeleb peamiselt küberneetika, Noh, sadakond inimest, isegi kui me tahaksime teha nagu eksporti, noh, ütleme nii, et ega aastas võib-olla üle, üle, üle nelja-viie juurutuse ei tee, on ju. No ei ole päris toode ikka, on ju, et mida sa nagu niimoodi noh, copy-paste'd, on ju. Ehk siis see on ikkagi nähtav, see suurendamine, see on nagu, nagu nii-öelda sellise image'i loomine ja eriti oluline noh, ütleme, Jaapani puhul on see, et noh, tegemist on ikkagi maailma suuruselt neljanda majandusega, Ja kuhu me tegelik, noh, me müüme meid ikka väga vähe sinna ja, ja ütleme ausalt, me magasime maha suurepärase võimaluse ajal, kui Baruto oli või Parto oli veel, veel, veel noh, sumos, väga seal tipu lähedal, et, et... Võib-olla isegi maganud maha, et parte tegelikult siiamaani on ikkagi nagu ütleme, Jaapanis jumal, et väga naljakas situatsioon olnud, Kyoto's jalutasin kuldse templi juures ja, ja, ja väiksed lapsed tulid juurde töövihikutega, et neil on kohustus läheneda välismaalasele, välismaalasele ja hakata temaga inglise keelt rääkima. Noh, umbes noh, selli, väga elementaarses stiilis, et noh, what is your name ja do you like Japan ja what is the Japanese food you like most ja, ja, ja sellised, sellised laused ja, ja see vastad ära, nemad kribivad selles töövihikusse ja siis sa pead allkirjastama selle töövihiku, siis nad saavad oma õpetajana meeleta, et noh, et ala, et nad tõesti siis suhtlesid inglise keeles ja, ja nad said mingid vastused kätte, eks. Ja nii naljaks kui oli, et seesama õpetaja pärast tuleb siis nagu vabandab su juures, et noh, et, et, et näed, et a la, lapsed siin kiusasid, aga noh, et, et see on nagu osa nende treeniprogrammist, on ju, ja ja muuhulgas siis kuules mind muu delegatsiooniga rääkimas, küsib, et noh, et, aga et kust te pärit olete, on ju, ja noh, vastuseks, et Eestist, kohe assotsieerus Baruttoga või Partoga. Ehk siis sealne põlvkond eriti, kes on kolmkümmend pluss, on ju, et need kõik teavad meid nagu ikkagi läbi tema. Ja, ja nüüd, kus nagu noh, part, enam ise aktiivselt Jaapanis sportlasena ei tegutse, siis seda olulisemaks muutub, et meil tekiks veel muid sõnumeid ka, mida sinna turule panna, et meid märgataks, et Jaapani juurde meil märkaks ja, ja Jaapani juurde tahaks üldse tulla, nagu näiteks Eesti kaudu Euroopasse või, või, või Jänemaale.

Aga miks Jaapan? Jaapan on nii tohutult kaugel, kontaktide loomine on kallis, lennuk lendab kaua, lapsi ei saa kaasa võtta, sellepärast et lapsed hakkavad lennukis nutma, et meil on Soome, mille, mis on turujõult ilmselt palju, palju kordi, viisteist korda võib-olla Eesti, meil on kõrval Rootsi, mis on võib-olla nelikümmend viis korda Eesti, et... See, see maht on siin ümberringi nii liht, nii suur ja teine asi, et meil on ju inimesi vähe, et ega meil seda IT-d nii väga palju eksportida ei olegi, et täna me ekspordime võib-olla tagumikku tunde, aga kui meil need tooted tulevad, siis kui meil on toode, mis, mida saab läbi internetti müüa, see on, seda saab juba siin, inimesed suunduvad kõigepealt USA-sse. Aga miks Jaapan

või? Esiteks, Hendrik, veel kord, me ei müü IT-d, me müüme riiki, ehk siis ja teine asi on see, et me müüme riiki siin lähiümbruses täna oluliselt, ma isegi ütleks kordades, mitte kui nelikümmend viis korda, aga ütleme, et kordades rohkem kui Jaapanit, et Jaapanis me tegime eelmine, eelmine aasta... Eesti riik tegi ametlikult kaks, kaks visiiti ja nüüd sellel aastal siis välisminister ja president ka kaks visiiti, kokku neli, Jaapan tegi siiapoole seitse visiiti. Ehk siis käisid erinevad parlamendiliikmed, käisid välisdelegatsioonid, me võime eraldi rääkida, miks nad siin käisid, nad käisid siin IT pärast, aga, aga ütleme nii, et, et see on suhteliselt väike osa, kui me võrdleme sellega, mis me Soomega oleme teinud, et kui sa tähele panid, siis eelmine aasta põhisündmus, mis me IT-s tegime Soomega, oli see, et me kinkisime nüüd X-tee. Ja panime püsti ja, ja ütleme nii, ja, ja meie peaministrid olid siis esimesed, kes maailmas allkirjastasid digitaalselt riikidevahelise lepingu, koostöölepingu, noh täis digitaalne leping. Ehk siis, kui sa neid sündmusi vaatad, kui sa vaatad noh, ütleme nii, et meil täna ikkagi Soome suunal nii e-tervises kui X-tee vallas kui üldse e-valitsemises, meil on noh, nii-öelda kus ma ütlen, meil on täiskohaga inimesed tööle, noh Soome jaoks. Siis kokkuvõttes on seal täiesti õigus, Soome on meie jaoks palju olulisem täna kui Jaapan, samamoodi Rootsi, üldse Skandinaaviamaad, me proovime Saksamaale sisse saada, ehk siis me nende riikidega, kes meil on siin ümbriks, meil on peamised ekspordipartnerid, nendega me tegeleme eriti palju. Aga lihtsalt, et noh, Jaapan on nagu veidi üks eksootika, ütleme, et me olime tõesti, me olime aasta tagasi situatsioonis, kus ja kui mina esimest korda Jaapanisse läksin, mul oligi üks ülesanne hinnata ära, et kas panna Eesti, Jaapani esindus kinni või mitte. Et noh, täna ma olen sellel seisukorral, et jumala eest mitte, et noh, et miks me peaksime välja lülitama enda jaoks noh, mõtlema maailma suurima majanduse, kusjuures noh, lennata on sinna tegelikult noh, peaaegu sama, no ütleme natuke, noh, poolteist tunni rohkem kui on, on New Yorki lennata, eks, aga kindlasti on Jaapanis lähem lennata kui näiteks Läänekaldale, Siliconi.

Et ma hüppan veel korra Soome teemasse, et nüüd, kui me oleme kinkinud sinna X-tee, kas ei peaks siis kogu, kas siis ei peaks Eesti riik võtma kõikidel meie IT-firmadel nööbist kinni, viima nad Soome kohale, tutvustama neid Soome IT otsustajatele, näitama, et nüüd või, või, või on see nüüd niimoodi, et viisime X-tee sinna ja siis jääme ootama, et meie võimsad müügimehed ise suudavad Soome läbi murda ennast riigisektorisse?

Noh, Soomega on lihtsam, et Soome iseenesest paneb päris paljud Eestid tähele, ehk siis siin ikkagi me päris muret tundma ei pea, et ütleme nii, et kui sa oled ka väike tege, väike tegija, siis sind veel ei ole märgatud, aga kui sa oled ikkagi üle saja inimese ja, ja sa ikkagi vähemalt tahab midagi Soomes teha, siis sind kindlasti märgatakse, et Et need analüüsid, et kes on Eestis tegija, on soomlastele täpselt samamoodi kättesaadavad nagu soo, noh, nagu meie vaatame, et kes on Soomes tegijad, eks, et et selles mõttes nagu riik nüüd näpupidi nagu kohale ei vea, küll on olnud siin noh, minister Parts on teinud näiteks täiendava vastuvõtu Eesti saatkonnas Soome riigiametnikele, Noh, andes neile nagu vihjida, et millised need ettevõtted võiksid olla, kellega nagu koostööd teha ja nii edasi, et, et eks sellist nagu nööpipidi vedamist on ka, aga ütleme ausalt, noh, räägime IT-ekspordist, siis, siis ikkagi riik täna eeldab, et ettevõtjad ise ka noh, võtavad, kasutavad seda momentumit ära ja, ja, ja, ja võtavad siis sealt nagu Maxima välja, eks. Aga lihtsalt jällegi, et noh, see X-tee, see digiallkirjastamine, see kõik annab jälle seda, et me räägime, et noh, et me oleme noh, innovatiivne, Ja vahet ei ole, et, et me, me oleme innovatiivsed ka muudes valdkonnas, mitte ainult nagu, nagu IT-s, et, et noh, tõesti noh, miks mitte ka mööblis või, või puidu, puidutööstuses näiteks on ju, et et ka seda peaksid meie ettevõtjad rohkem ära kasutama.

Aga nüüd, hüppades selle Jaapani juurde, et kui me hakkame Eestist Jaapanisse eksporti tegema, siis, siis ühele riik on jälle ukse lahti teinud, aga ühele ettevõttele on Jaapanisse lähenemine veel palju, palju keerulisem, kui ennast sisse murda Soome riigisüsteemi riigihangetesse, et kuidas, mis oleks järgmine samm raadiokuulajale, kus ei ole päris sada töötajat, aga on juba noh, me ütleme, üheksakümmend töötajat, aga on kiirele liikumisele sinna saja töötaja juurde ja, ja võib-olla mingi toode on mõttes, et?

See on väga hea küsimus, aga kuna ma olen sul kahes saatejuht tegelikult ja ma vaatan praegu, et me oleme neliteist minutit lobisenud, on ju, see on aeglik, labipausiks.

Tagasi kuulama IT-ärisaadet Restart, mida täna teevad Henrik Aavik ja Taavi Kotka nii saatejuhtide kui saatekülalistena ise ning eilme ploki lõpetas küsimus see, kuidas üks Eesti IT-firma saaks läheneda Jaapani turule?

No Jaapaniga on selles mõttes veel üks huvitav asi, et Et jällegi, mis, mida teevad kuvandid või kui palju me tegelikult teame mingitest turgudest ja, ja tuleb välja, et ikka väga palju ei tea, et et kui tänane, kui mõtled Jaapani peale, mõtled kogu selle kõrgtehnoloogia peale, mis on olemas, on kõik need tehnikaettevõtted, telefoniettevõtted, alates Sony-st, lõpetades Itachiga, eks, et et noh, tohutud kontsernid, tohutu võimekus, vaatad Jaapani autot, tehnikat paksult täis, et mis on üldse ühel Eesti-sugusel riigil, Jaapanile anda. Ja, ja see on jäljeks, kui see ei ole, et kui sa lähed, vaatad sinna riiki sisse, siis jah, tehnoloogiliselt, eelkõige elektroonika koha pealt, nad on absoluutne maailma tipp, mitte mingit vaidlust ka ei ole, et, et Jaapan on number üks, et noh, et, et siin Lõuna-Korea võib pusida ja USAs on ka üht-teist juba tehtud, eks, aga aga hetkel täna ikkagi Jaapan on number üks. Ja kui sa vaatad nende infosüsteeme, eriti just nagu seda, mis toimub pankades, mis toimub riigis, täielik kiviaeg. Totaalne kiviaeg, ma saan aru, et raadiokujul ka praeguse ilmad lähevad suureks, mis mõttes kiviaega, on ju. Aga, aga siin on hästi väiksed nüansid, mis on vajalikud selleks, et üldse mingi selline noh, see e-riik saab õnnestuda. Et ma toon kas või ühe näite, et, et selleks, et infosüsteemides erinevaid süsteeme omavahel rääkima panna, ehk siis ütleme niimoodi, et, et kui me tahame, et süsteem A suudaks rääkida süsteemiga B, Et meil on, ütleme näiteks üks inimene on rahastikuregistris sees ja teine on ARK-s või ütleme, meie autoregistris, et kuidas me teame, et millisele inimesele kuuluvad millised autod? Väga lihtne, meil on inimesel isikukood, isikukood on meie nii-öelda digitaalne nimi, eks ta on unikaalne. Nüüd sellesama unikaalse koodiga on seotud need autod seal meie ARK-s või meie autoregistrile, eks. Ehk siis, aga mis siis saab, kui seda koodi ei ole? Ja, ja nii oleks, kui see ei ole, et kui me ütleme, ütleme, ütleme, noh, nimest ei piisa, et noh, Jaan Tamm ühes registris, Jaan Tamm teises registris, ei anna alust kokkupanekuks. Dokumentinumbrit ka ei sobi, sellepärast et noh, niisuguse dokumen, dokumendinumbri ära vahetada, või ütleme, dokumendid ära vahetada, nii sul eelmise dokumendiga, kuidas olev informatsioon põhimõtteliselt on kadunud, eks. Ehk siis on vaja unikaalset identikaatorit. Ja niikuui naljakas, kui see ei ole, siis suured ühiskonnad, nagu Saksamaa, Jaapani, UK, USA isegi, et neil on mingi tõsine vastumeelsus inimeste nummerdamise koha pealt. Okei, siin on ajalised põhjused, üks asi on see, et, et noh, et, et enne teist maailmasõdal ajal oli inimeste nummerdamine okei, pärast seda sai, saadi aru, et vist ikka ei ole okei, ja täna me oleme olukorras, kus näiteks Põhjamaad, ütleme Saksamaa, Saksamaa vaid Rootsi ja, ja Soome kasutavad nagu Eestigi väga aktiivseid isikukoodi, sellest pole midagi salajast, me, sellest suhtutakse lihtsalt kui digitaalsesse nimesse põhimõtteliselt, eks, ta on meie identifitseerija. Siis jah, need suhtes ühiskonnas on see puudu ja, ja ongi nii, et pisike asi, aga sellest juba piisab, et kuna see süsteem omavahel nagu rääkima panna ei saa, siis no ma ütlen, et eestlane ei mäletagi seda olukorda, kus ta ma ei tea, paberitega pidi jooksma ühest ministeeriumist teise, on ju, et, et noh, meil aastast kaks tuhat seitse veel seadus ka, et, et ükski ministeerium ei tohigi küsida samat informatsiooni kodaniku käest, mis juba riigil olemas on. Ehk siis, et noh, peavad, nad peavad, süsteemid peavad omavahel suhtuma informatsiooni vahetama, eks, siis, siis Jaapanit mitte midagi sellist ei ole. Ja ei saagi teha ka, sellepärast et pole isikukoodi, pole alust nagu informatsiooni sidumiseks. Väike asi, mis tähendab seda, et Jaapani jaoks näiteks riiklik IT-projekt number üks, järgmised kolm aastat, kolm aastat, on isikukoodi juurutamine. Ja kui tundub, et see on nagu niivõrd lihtne asi, et mis on, et noh, viskame kõigile nagu noh, koodi külge ja läheb, on ju, siis ikka päris nii lihtsalt ei käi, et juba see, millise struktuuriga peaks olema isikukood, noh, ma ütlen Eesti puhul on ta hästi informatiivne, nagu teate, esimene number näitab sugu, kaks järgmist sünniaastat ja nii edasi, eks, et, et on väga informatiivne, siis noh, esimene küsimus tekibki, et kas, kas võtab informatiivne number? Või võtta random number, noh, random selles mõttes on täiesti suvaline, et noh, et kood absoluutselt ei peegelda, mitte midagi sellest, et, et noh, mis, mis vanuseks võiks olla ja nii edasi. Ja tuleb välja, et, et see on terve teadus, et see on nagu doktorikraad ja kaeriv teadus. Et, et millises struktuuri see number peaks nagu olema, eks. Et noh, jällegi tekib üllatus, et no mis see siin nii keerulist on, on ju, aga kui sa võtad, et sul on ütleme, Jaan Tamm, keda ütleme, ühes mingis pangasüsteemis on meil neid Jaan Tammeid kuskil noh, ma ei tea, paarsada, eks. Ja nüüd tuleb see Jaan Tamm sulle uksest sisse. Ja kujuta ette, et Jaan Tamme nime ees on, on randomnumbriga isikukood. Siis sa pead, sa, sa vajad täiendavaid küsimusi, sa pead nagu noh, kahes ajas suutma nüüd selle õige siin üles leidma, leida, on ju. Versus see, et, et kui sul on, kui Jaan Tamm tuleb ukse sisse, silmaga näed, et tegemist on nagu noh, seal noh, viiekümnendates oleva härrasmehega, on ju, mis tähendab seda, et siin on kahesajane valim, tegelikult läheb juba noh, ma ei tea, kümne või viie peale, on ju, et, et noh, et, et sul on nagu, nagu mäletavalt lihtsam nagu valida seda, seda õiget isikut sealt sellest. Sellest, sellest nimistust välja, sellised väikesed nüansid, aga meeletult mängivad selle koha pealt, et kui efektiivseks kunagi oma teenindusprotsessid saada ja nii edasi, ehk siis noh, tõsine, tõsine teema. Ja nüüd tagasi tulles, et arvestades seda, et Jaapanil on kõik tegemata, ei mingit digialdkirja, ei mingit noh, rääkimata teie valimistest või mingitest muudest sellistest asjadest, pole isik korralikku ID-kaarte, on ju, mille oleks kiip peale ja nii edasi, on ju. Et kõik süsteemid omavahel kokku panemata. Siis ütleme nii, et noh, kõige labasem Eesti e-valitsemise nagu eksport, et me võtamegi nagu mõne, mõne siin toimiva nagu, nagu lahenduse või funktsiooni, noh jah, me ei saa kopeerida otseselt mingeid autoregistreid või, või maaregistrid, noh, igal riigil on siin oma, oma seadusandlused või omad nüansid, aga miks mitte valimisi. Et noh, valimised täiesti mõeldav teema, kui me noh, nii-öelda vaatame Jaapani ühiskonda e-valimisi.

Aga ma saan aru siis, et vastus minu küsimusele on see, et kolme aasta pärast on näiteks Jaapan valmis, et sinna turule minna ja öelda, et ma olen riigist, kus see kõik on juba ära tehtud, et las ma teen siin ka.

Ei, vot seal ongi see, et, et Jaapan, noh me, kui me räägime, et Eesti on nagu teistest riikidest nagu kümnendate aastate ees, siis jälle noh, see tundub niisuguse nagu noh, noh tühise poosetamise, poosetamisena on ju. Aga kui me teeme ka, noh näppude pealt, teeme väikse arvutuse, et isikukoodi projekt võtab neil aega nüüd kolm aastat. Selle, ma, ma veel kord toonitan, selle ajaga nad mõtlevad välja, mis struktuuriga on isikukood ja heal juhul nad suudavad selle panna nii-öelda inimestele külge ära, ehk siis nüüd tekib see, et, et nende rahvastikuregistris, iga inimene saab nüüd koodi, on ju. Nüüd sealt edasi, ega need koodid siis automaatselt kohe ei levi nagu kõikidesse süsteemidesse, mis tähendab seda, et, et see, et ta üldse nagu, nagu ka teistesse noh, nii-öelda registritesse jõuaks, see võtab omakorda mingi noh, neli-viis aastat. Ehk siis noh, ega nad ei hakka nii, noh, tuimati ei hakka neid andmeid ümber tõstma, et nad ikkagi jääb niimoodi, et inimene tuleb ja kui ta nüüd oma sellise noh, nii-öelda enda suhtes mingi, mingi menetluse algatab, noh, ma ei tea, ostab auto näiteks, mis iganes, on ju, et siis nagu noh, tehakse registrisse täiendus ja pannakse see nii-öelda, see isikkood nüüd juurde sinna ja see võtab nüüd oma viis aastat, on ju. Ühel hetkel nad saavad aru, et ahah, nüüd on meil piisavalt nagu nii-öelda inimeste nimede külge seda isikkoodi Et siis neil on vaja X-teed, praegu neil vaja ei ole, sellepärast et kuna andmed vahetavad registreid väga vähe, et siis see piisab sellistest nagu noh, ma ütleme noh, nagu case by case lahendustest, on ju. Aga kuna siis hakkab olema noh, oluline nii-öelda see andmete massiline seos, on vaja X-teed, selle juurutamine, elluviimine, jälle mingi kolm-neli aastat. Ehk siis nüüd me nagu pisikese asjaga, isikukood, isikukoodi levimine ja X-tee juurutamine, see kõik on vähemalt kümneaastane protsess. Ja kui see tundub jälle eestlasele uskumatu, et noh, et a la, et meil käis nagu kiiremini, no ikka ei käinud küll, eks, et kui me võtame kas või näiteks ID-kaardi, mis meil tuli käibel aastal kaks tuhat, siis selline, ütleme, esimene tõelisem ID-kaarte laiem kasutus hakkas meil olema aastast kaks tuhat kuus. Eks me oleks kuus aastat, meil on tehnoloogiaga olemas, me oleks kuus aastat, enne kui me hakkasime seda noh, üldse nagu kasutama natukene ja ütleme niimoodi, et kaks tuhat kaksteist, kaks tuhat kolmteist, me nägime siis hüppelist kasvu, kus tõesti nii-öelda ühiskonna igapäevatöös noh, ID-kaart tõesti hakkab levima juba kui kliendikaart ja, ja ütleme nii, et noh, ma ei tea, sooduskaart kuskil kinodes ja nii edasi, et noh, et, et me noh, tõelist ID-kaardi kasutust hakkame alles nägema. Kolmteist aastat hiljem pärast seda, kus tehnoloogia loodi, ehk siis, et kuigi noh, IT noh, peaks tegema efektiivsemaks, siis noh, ütleme ühiskonna harjumused, asjade levimine ikkagi võtab meeletult aega ja see on nüüd Eesti eelis. Ehk siis seda akent, et me oleme teistest ees, et me oleme nii-öelda Jaapani mõttes nagu tulevikku näinud, et me teame, et, et digialdkiri tõesti muudab su harjunud noh, efektiivsemaks ja nii edasi, seda tulevikku noh, me võime neile rääkida veel rahulikult kaksteist aastat, nad ei jõua sinna enne.

Aga kui me nüüd võtame, tuleme tagasi IT teema juurde, et riikide konkurentsivõime, just siin üleeile tuli vist uudis välja, et Rootsi riik on, tõdeb, et nende majanduses on tekkimas nii-öelda IT konkurentsivõimes mahajäämuse ja, ja niisugused firmad, niisugused riigid nagu Eesti on minemas mööda. Mida üldse tähendab IT-alal see konkurentsivõime, kas meil on nüüd rohkem šanssi müüa kuhugi lähiriikidesse oma IT-lahendusi, Kas me kuidagi konkureerime Rootsiga paremini?

No selles mõttes, esiteks on niisugune kõva sõna, et Rootsi seda lõpuks ometi tunnistab, ehk siis nagu jällegi nagu selline väike ülbe eestlane, et, et noh, eks me oleme ammu aru saanud, et noh, et, et meil on ikkagi parem, on ju, et ma ei tea, kas või vaadata neid parkimisautomaate Rootsis, on ju, noh, et mida tähendab mobiiliga parkimine, Rootsi, sinna tähendab mobiiliga parkimine Eestis, et noh, et üks Stockholmi satub, et visake pilk peale, et saate naerma natukene, on ju, et see on tõesti naljakas lahendus, mis meil tehtud on, sinna. Et veel kord, see, et me oleme kuskil edetabelis kellestki möödunud, noh, iseenesest on muidugi tore, aga kõike selleks, jällegi, et me teeme seda selleks, et, et riik paistaks silma. Ja tekkis usaldus Eesti kui riigi ja siin toodetud lahenduste vastu. Ja mitte nüüd IT-lahenduste vastu, vaid seesama, et Eesti mööbel võib ka kõlvata millekski. Või, või, või, või, või Eesti ehitaja võib kõlata millekski, on ju. Et see on ikkagi kokkuvõttes nagu riigi maine, nagu müümine, et ahah, nad midagi teevad, nad on ikkagi usinad, nad püüavad paremaks saada, noh, meie jaoks on ju väga oluline, näiteks Saksamaa puhul mind sügavalt häiris see, et Saksamaa näeb jätkuvalt kõiki kolme Balti riiki ühesugusena. Ja kogu Palme-Balti riigi maine võetakse kõige kehvema järgi. Ehk siis, kui täna just finantsmaailmas eriti Lätil on tõsine selline noh, ütleme nagu maksuparadiisi ja, ja rahapesu kuulsus, siis see automaatselt laieneb ka Eesti, ehk siis kui sa loed seal mingeid artikleid, väga tihti liikustab sisse selliseid kohti, kus on noh, ütleme, ja Balti riikides on majanduses tõsised probleemid, näiteks Lätis ja Eestis. Ja siis on see see oma koht, tahaks nagu karjuda, öelda, et, et ei, et, et meil ei ole nagu meeletut riigivõlga ja, ja, ja, ja meil ei ole neid probleeme, mis, mis Lätil on, et meil ei ole korruptsiooni, nii palju kui seal on, meil ei ole oligarh ja nii edasi, on ju. Tahaks karjuda, aga noh, kes see sind kuuleb, keda huvitab, on ju. Ja ongi seesama, et, et noh, et, et kuna kõik riigid on omavahel konkurentsis, kõik riigid on riputanud CNN-it, Euronews'it täis, neid, neid reklaame, et tulge, külastage just meie riiki, et just meie oleme neid kõige säravamad ja, ja parimate puhkuse võimalustega on ju, et siis su, sul on vaja silme paista. Ja seesama IT annabki meile selle, et me lihtsalt, me oleme pildis, meist räägitakse, käivad, tehakse mingeid lugusid ja see annab selle image'i, et sa lähed ja, ja ütled, et ma olen sealt riigis, kus leiutati Skype, aga ostke palun minu nagu luges ahaa neid katteid, mille nimi on kõiguslikult Skype.

Aga kas nüüd riik on teinud paljudes teistes riikides Eesti ettevõtjatele uksed lahti, Eesti IT-firmad on lõpuks ometi võib-olla õppinud ka natukene välismaale müüma, on tekkinud tooted. Nüüd on kõik hästi, aga on ju oht see, et järsku saavad inimesed otsa Eestis, et meid on ju nii vähe, et kus sa näed, kus peaks seda ra, ravima, et kas lootma ainult, et ülikoolides tuleb või äkki peaks õppima eestlased hoopis outsource'ima Valgevenesse oma programmeerimist ja IT-d?

Minu teha on, siis ma tahaks käivitada rahvuslikku programmi, mille nimetus on Tõstame hinda. Ehk siis hiljutisest vabandust, ma rääkisin ühe mööblitöösturiga, kes kurtis, et tellimusi on nii palju, et ta oli vahepeal sunnitud müügi seisma panna oma, sellepärast et et noh, ei jõua ära teenindada mõistliku ajaga, et noh, et, et need täitmise ajal lähevad liiga pikaks, on ju, et seal vist kolm-neli kuud oli tal juba see järjekord seal. Ja no issand jumal, milline positiivne probleem, on ju. Ja noh, küsimuse peale, et noh, et miks sa siis teist vahetust ei pane tööle, et noh, et ega sul ju öösel tõenäoliselt masinad seisavad, on ju. Oli tal väga lihtne vastus, et jah, et tead, et mul ei ole inimesi, paneks küll, aga pole neid insenere, kes suudaksid nagu neid sedasama automaatikat juhtida, on ju, et, et lihtsalt ei jätku inimesi, et, et pole kvaliteetset ressurssi. Okei, nagu inimesi ei ole, no aga miks sa siis nagu hinde ei tõsta, et noh, et, et noh, et sul on nagu vahete turgu, on ju, et, et hakka müüma nagu rohkem Norra või, või, või, või ütleme, Jaapanisse kas või on ju, ehk siis nende turgude peale, mis kannatavad välja ja noh, kõrgem, kõrgema nagu toote maksumuse, on ju. Ja see pani tal nagu mõtlema, ehk siis et, et ütleme ausalt, ega... Võib-olla meie ettevõtjate jaoks on ka murenguline aeg, et tänu sellele, et meil uued turud on nüüd lahti, võib-olla tõesti, et kui siiamaani olnud, ütleme, peaturuks Soome või, või ma ei tea, Poola, et äkki täiesti on mõttekas nagu mõelda nende turgude peale noh, kus tõesti on, on, on see nii-öelda valmidus kõigepealt hinda maksta suurem. Ehk siis ütleme, Jaapani puhul noh, ma olen aastaga siin nüüd õudseks eksperdiks saanud muidugi, aga Aga Jaapani puhul on, on, neil on väga niisugune... Tõsine kiikspea, eks jaapanlane tahab saada kõige paremat asja. Et kui keegi tuleb ja ütleb neile, et vaata, mul on siin ütleme, mul on siin karvitäis maasikad ja need on kõige punasemad, kõige suuremad ja kõige ilusamad maasikad üldse maailmas, siis jaapanlane on nõus maksma põhimõtteliselt noh, ükskõik mida sa küsid selle eest. Et ja noh, seda teades noh, ütleme tõesti, kui sul on, kui sa oled nagu täiesti väärtustele pakkumas või looma, siis ta hea meelega tahab ja võtab ja, ja ütleme, seal turul on ruumi. Ehk siis noh, ütleme viimasel presidendi visiidil ka on ju, kaasas olid VKG, kaasas olid Silmet, kõik need said lepinguid ja, ja suuri lepinguid. Ehk siis need, need turud on nõus nagu ostma maailma palju ja, ja Ja jällegi noh, ma ütlengi, et noh, sada kolmkümmend miljonit inimest ja, ja, ja rikas ühiskond, eks, et, et, et sinna saab müüa.

Lähme selle ilusa mõttega taas korra pausile. Tere tagasi kuulama IT-saadet Restart, mina olen Henrik Aavik ja saates on külalise Taavi Kotka, kes muidu on meie saates saatejuht, ning meie viimane mõte oli sellest, et üks hea alternatiiv rohkem töö tegemisele on rohkem raha teenimiseks hinda tõsta. Ja mul on nüüd selle kohta Taavili niisugune küsimus, et kuidas on mulje jäänud, et kuidas on Eesti hinnakuvand teistes riikides? Tean, et kui me IT-d müüme Soome IT-teenuseid, siis soomlased selleks, et reeglina osta, nad teavad küll, et Eesti on kvaliteetne, aga nad ikkagi eeldavad, et vähemalt kolmandiku peaks olema odavam kui niisugune, Soome turuhind, et kui on nagu sarnane hind, siis isegi siis, kui nad teavad, et võib-olla Eestist tehakse hästi, siis nad ikkagi eelistavad osta Soomest, et ongi kümneprotsendine hinna eelist, neid ei, ei, ei huvita. Et kas, kuidas mujal riikides on, kas sakslased eet, eeldavad ka, et Eestist on odavam ja, või rootslased?

Tähendab, jah, see on väga hea küsimus, esiteks on see, et IT-s eestlane ongi odavam, ütleme täna jätkuvalt on see seisund, kus Soome turu keskmine tunnihind, ütleme sellisel tagumikutunnil, on seal suurusjärk nagu noh, ümber, ümber üheksakümne euro ja Eesti noh, sajaprotsendilise utilisatsiooni ehk siis efektiivsuse juures on see tagumiku tunni hind kuskil seal ütleme noh, nelikümmend viis, noh, väga heal juhul nelikümmend viis eurot.

No ma olen kuulnud juba Eesti riigihangetest, mis on kolmkümmend üheksa, viiskümmend,

et... Ei, see pilt läheb pigem teistpidi, et meil ikkagi on juba tänaväe kuu pakkumised, kus on juba nelikümmend kaheksa, viiskümmend viis, üle kuuekümne, noh, meie edukamad, ka siin saates käinud, Code Aga seal on jah see küsimus, et kas sa saad nagu kõik oma tunnid müüdud, on ju, kas sul on sada protsenti üldse versiooni, et see tõesti müüb iga kuu sada kuuskümmend tundi välja, on ju, et. Et no vot, advokaatidel on ka hästi kõrge tunni hind, aga kokkuvõttes neil ei ole kõik tunnid tegelikult töö kaetud, et neil jääb kõik auke sisse, on ju, mis kokkuvõttes, nagu sa. Nüüd tun, noh, nii-öelda kasulike tundidega läbi korrutad, saab välja, tuleb välja, et polegi nii palju, eks, eks. See tunni hind midagi. Aga, aga ütleme IT- Et, et siin seda muret nagu ei ole, teise sektori ma oskan väga kommenteerida, aga mis on nüüd oluline, on see, et kui me vaatame palka, ehk siis üks on tunni, mida teine käest küsitakse, on ju, aga teine asi on see, et, et, et mis on see palk, mida kätte saab, on ju, siis siin vahet nüüd hakkavad juba ühtlustama. Ehk siis ütleme näiteks Saksamaal selline lihttöö, IT-mõttes lihttöö, ta ei ole lihtne töö, aga ütleme IT-tähendus lihttöö, ütleme mis läheb sinna kvaliteedi juhtimise, testimise valdkonda, eks. Seal on spetsialist Saksamaa turul pärast oma maksude maksmist ja pärast üürimaksmist. Aga veel enne toidukulusid ja kõik seda poolt, on ju, et, et tal ikkagi nagu ütleme, elamiseks kätte jääb umbes sama palju raha kui, kui juba, juba ütleme, vastava töö tegijal nagu Eestis, et, et, et selles mõttes nagu, et see elukaridusega võrreldes need vahed nagu, vahed nagu, nii-öelda lähe, lähevad nagu väiksemaks. Aga mis on ütleme, riigi kuvandiku koha pealt oluline on see, et, et kui veel ütleme, kaks-kolm aastat tagasi ka välisdelegatsioonidega käies, suhteliselt ka EAS-il oli ikka retoorika see, et, et me oleme odav, et me oleme nagu odavam maa kõvasti kui Soome või Rootsi, et tasub siia tulla, et meil on nagu ütleme, ikkagi palgaeelis ja nii edasi, on ju, siis kas või viimasel Jaapani reisil praegu see jutt on retoorikast absoluutselt kadunud. Ehk siis me räägitakse, praegu räägite sellest, me oleme innovatiivne, et noh, meil on see e-värk, on ju, et siin on, saad Venemaale lähedal, kus oli logistikute reklaamimiseks või siis, et a la, et noh, kus võtab Mitsubishi või, või sellised ettevõtted, kes tahavad tulla Euroopasse oma tehnoloogiaga, Et tulge, et meil on nagu lihtsam regulatsioon kui ütleme, Euroopa Liidus tervikuna, eks, et et müüakse ikkagi seda Estonia kui testbedi ja enam mitte ka odavat allhankemaad, ehk siis see retoorikas on nagu tõsine, nagu muutus toimunud, mis mul on väga hea meel, et et me ei räägi sellest, et tulge siia, sellepärast siin on odav, sest noh, see, see konkurentsieelis kaob veel varsti ära, et noh, Rumeenia on odav, Bulgaaria on odav, on ju, täna on juba Euroopa Liidu liikmed, on ju, eks siis, et, et sellega me ei jõua mitte kuskile ja me, ja ma just ütlesin, et meil on vähe ka, on ju. Et me ei saa muud moodi, meil on vaja olla pigem, me oleme kallis ja kvaliteetne. Ehk siis see, mis on haruldane, see peab ka olema kallis.

Aga noh, sellisel kallil riigil. On ikkagi alati väike kiusatus, võiks ju olla ikkagi kuskilt seda alltöövõttu sisse osta ja müüa seda, osta odavalt ja müüa kald. Et kas ei võiks olla mingisugune Eesti IT-ärisaladus see, et eestlased on siis mingites projektides arhitektid, planeerijad, peatöövõtjad, ja suudavad lihtsalt juhtida mingisuguseid programmeerimisfarme, noh, ma enne mõtlesin Valgevene, miks mitte Ukraina taasjalule aidata?

Ja siin on see küsimus, et jälle, kas vabandust, kas sul on vaja üldse farmi? Eks see jällegi noh, üli naljakas situatsioon, kolmapäeval olin Londonis, veetsime päeva, tegime küll, küll ei korra tööd Londoni riigi CIA-ga või noh, IT, IT-juhiga, London, vabandust, noh, UK, ühesõnaga kogu, kogu riigi CIA-ga ja, ja käsitlesime erinevaid teemasid ja muuhulgas vaatasime üle ka rahastamise ja rahastamispõhimõtted, et mis moodi üks või teine riik nagu oma IT-projekti rahastab. Ja ma pidin pikali kukkuma, kui ma aastasin seda, et UK riigi IT-eelarve, IT-eelarve, ehk see raha, mis nad kulutavad IT peale, on kuusteist miljardit poundi aastas. Eesti riigi GDP on kolmteist ja pool miljardit poundi. Ehk siis me oma riigiga tervikuna loome vähem väärtust, kui nemad kulutavad IT peale. Ja ma veel kord toonitan, et IT mõistes nagu riigid on noh, sama suured, on ju, et, et ei ole nagu, funktsioonides ei ole väga palju vahet.

Noh, raadiokuulajal on ilmselt per capita number olulisem kui nüüd absoluutarvud, aga...

Ei, aga mis see per capita siin tähtsust on, küsimus on see, et palju sa raiskad nagu nagu IT peale raha, on ju. Ehk siis see jutt, et me teeme farmidega tööd, on ju, noh, tuleb välja, et ei ole vaja farme. Selleks, et teha ära nagu noh, ma ei tea, digiretsept, ei ole vaja farme. Selleks, et teha ära nagu X-tee, sul ei ole vaja farmi, sul on vaja nagu noh, kümmet venda, kes, kes nagu, nagu viitsivad progeda veits, on ju. Et, et noh, Eesti edulugu ongi see näide, et, et, et me suudame teha väga vingeid asju väga efektiivselt, aga sul on selles mõttes õigus küll, et ega ta on meil ekspordipotentsiaaliga, et, et see, et me tõesti nagu võtame mingeid arhitekti positsioone või juhtimispositsioone, ma ei tea, mitut eestlast näiteks on Saksamaal just selliste võtmekohtade peal, a la nad on näiteks kogu testimisprotsess võ Nad on tootejuhid just tehnoloogilised mõtted nagu tootearhitektid, eks, et et iseenesest on head kohad, aga ma ütlen, sealt ei teki seda nagu hüppelist kasvu, meie hüppeline kasv on ikkagi see, kui meil start-upitel läheb hästi nii, et need noh, lihtsalt replikeerivad oma, oma, oma tooted, on niimoodi, litsents ja mis iganes, on ju. Aga veel kord, et nagu sellest, et nende väliskülaliste, välisdelegatsioonide, kogu selle meie presidendi retoorika mõte, et miks ta IT-st räägib, on see, et need teised riigid tahavad sellest kuulda. Nad ei taha kuulda Eesti metsadest, nad ei taha kuulda Eesti laulupeost, jah, kõrval on nais, muidugi tulema vaatama ja nii edasi, on ju. Aga nad, kui sa tahad sinna ja sa tahad kahe riigi vahel suhteid arendada, siis kaks, kahe riigi vahel suheneb, partner suheneb, mõlemale poole peab olema kasu. Ehk siis kui me läheme nagu Jaapanis või me läheme Inglismaale, tahame sinna turule oma tooteid müüa, siis on väga õigustatud küsimus jaapanlastel, et okei, aga mis me vastu saame? O, te suudate meile rääkida isikukoodist, great, teil on kakskümmend aastat kogemust, super. Väga tahaks kuulda, rääkige meile, kas peaksime tegema random number'i või peaksime tegema mõttedise, nii-öelda mõtestatud numbri. Meil on midagi pakkuda ja sellepärast me peame rääkima küberkaitsest, sellepärast me peame rääkima X-teest, ID-kaardist ja kõigest sellest. Ehk siis ma saan aru, noh, ütleme, president ka ühel päeval, ta pidi üheksa korda andma intervjuu ja tegema ettekande. Üheksa korda ja paned nagu jälle plaadi peale natukene varieerida oma, oma, oma juttu, ma lihtsalt kujutan ette, et noh, et temal kui Eesti number üks müügimehel praegu on, et noh, tal võib oksendamiseni olla sellest, et noh, et, et et teate, et, et, et siis me tegime Tiigri hüppe ja, ja siis me hakkasime arvuteid kokku panema ja noh, issand jumal, ma ütlen, et noh, tõesti see on, see on, see on jube.

Aga nüüd, kui rääkida äkki regionaalsest konkurentsist, et me rääk, oleme rääkinud siin Eesti mured, aga tegelikult on ju soomlastel samad mured ja rootslastel, nagu nad see just tõdesid, et nende konkurentsivõime langeb, et kui palju teeb Eesti koostööd ja milliste riikidega peaks tegema koostööd, võib-olla hoopis Lätiga peaksime koos andma infot ja käima, käima koos välismaal, kui nad Kui Saksamaa võtab meid Baltikumi ühe piirkonnana, siis äkki me peaksime ennast ka müüma ühe piirkonnana, ütleme, et tooge oma IT siia, et meil on siin, kambas on Eesti ja Läti ja, ja, ja kamba peal on meil jube palju programmeerijaid.

Ma ei saa nüüd öelda raadioeetris, et me Lätiga peaks koostööd tegema.

Okei, aga, aga ütle, ütle pigem nagu positiivselt, et milliste riikidega me juba teeme koostööd, et kas ma saan aru, et, et Soomega on selle X-tee osas, on koostööplaan lobistada seda X-teed võib-olla veel mõnedesse riikidesse, kas me peaksime, kas me juba teeme Läti ja Soome koostööd?

Väga hea küsimus, ühesõnaga noh, Lätiga ja Leeduga teeme koostööd, et näiteks Läti ja Leeduga meil on väga oluline see, et me saaksime digialdkirjastandardid näiteks ühtseks. Ehk siis Euroopa Liidus kokkuvõttes loeb riikide arv, kes sinu tehnoloogiat kasutab, ja kui sa oled täna jõudnud nagu kümne riigina ja noh, et siis on näiteks võimalus, et kui kümme riigi kasutavad sinu tehnoloogiat. Siis on väga tugev šanss, et seda saab kehtestada üle Euroopa. Noh, šanss on šanss, see ei ole veel vast, aga, aga see on väga, väga tugev võimalus. Lätiga on see probleem, et me ikkagi peame suutma maine mõttes hakata äristama, et me oleme konkurentsis nendega, loomulikult nagu me oleme Soome ja Rootsi konkurentsis, aga ütleme, kuna muu maailm näeb muidugi nagu noh, üks Balti grupp, on ju, et siis siin väike diferentseeritus oleks oluline. Soome kindlasti aitab Eesti mainel meeletult kaasa, ehk siis ükskõik mida me teeme Soomega koos, Kuna Soome nähtavus on maailmas kordades suurem ja nad on ikkagi oma imidži juba minevikuga loonud siin Nokii ja kõik muud, eks. Et, et siis Soomega koostöö tegemine, Soomega ühiselt X-tee arendamine, Soomega ühiselt e-lahenduste maailma viimine, see kõik oleks Eesti imidžile väga palju juurde anda. Noh, vaadata kas või mis moodi nende stuup mööda maailma ringi möllab ja, ja, ja Soomest, Soomelt räägib nende sama Team Finlandia on ju, Eesti on siin palju õppida, et kui me saaksime nagu nendega koos no ütleme, ka nende vaguni peale hüpata, eks, et, et, et siis meil on kindlasti rohkem kasu kui see, et me siin nagu tõstame nende Balti riigid, paneme seljad kokku ja midagi üritame ära teha. Aga

ilmselt siis ongi mõistlik... Et Ilves ja Stuub lähevad koos riike müüma.

Ei, miks mitte, ikka käime eraldi, aga ütleme nii, et paneme mõlema portfelli see, et, et Stuub räägib, et näete, et me teeme eestlastega koos ja, ja et Ilves räägib, et näed, me teeme soomlastega koos, et, et, et kokkuvõttes kaks müügimeest erinevates kohtades on ju rohkem kui kaks müügimeest ühes kohas.

Oleme rääkinud headest naabritest, oleme rääkinud kaugetest maadest, et aga siis on veel meil niisugused võib-olla mitte alati nii sõbralikud naabrid, aga küll on ka IT eelarve, et ma pean silmas Venemaad, et hiljuti oli siin Codeborne, kes on Venemaale vist müünud juba kolm internetipanka, et kui suur potentsiaal on IT vallas orienteeruda idaturule?

No Venemaal on üks turg täiesti vallutamata ja see on seesama e-valitsemise pool, ehk siis kõik need riigid, mis ei taha läbipaistvust või oma ühiskonda, no see on ainult Venemaa noh, Prantsusmaa ei taha läbipaistvust, Itaalia ei taha läbipaistvust, sellepärast et noh. Mida hämaram ja, ja, ja, ja arusaamatum kogu see nii-öelda sisu on, seda rohkem on tegelikult võimalik seal nagu noh, musta raha liigutada, on võimalik maksudega petta ja nii edasi, on ju, et see valge ühiskond, mida me seal oma harjunud nägema, et, et noh, tõesti ei, arve makstakse tähtajaks ära, noh, see on ennekuulmatu Lõuna-Euroopas, on ju. Et, et noh, Soomes on kõik palgad kõikidel näha, mitte ainult riigiametnike palgad, vaid, vaid ka kõik nagu nii-öelda erasektori palgad. Noh, isegi Eesti jaoks on see ennekuulmatu, on ju. Ja, ja noh, rääkimata Prantsusmaast või Itaaliast, on ju, et kes keerdasid üldse ära, näiteks Euroopal ju toetuste läbipaistvuse puhtalt sellepärast, et piinlik näidata, kui palju raha läheb rikastele põllumajandusettevõtetele Prantsusmaale näiteks, on ju. Et sama asi on Venemaaga, et, et Venemaa ei taha tegelikult riigisektoris välipaistvust, sest see tähendab kokkuvõttes seda, et ma ei saa jälle kellelegi statkemaksu küsida ja nii edasi, on ju, et, et ma ei saa jälle tõsta paberit vasakust pakist paberi paremasse pakki õigesse kohta, on ju, ja sellest väikest hüvitist küsida, on ju, et, et see on nagu osa nende majandusest. Ja, ja seetõttu nagu, kui keegi tuleb kunagi noh, kindlasti pärast seda juhti, et selle juhe kindlasti mitte, on ju, aga kui keegi pärast seda tuleb ja, ja otsustab, et ta tõesti tahab nagu, nagu Venemaa riiki paremaks teha, et siis on see muidugi meeletu potentsiaal ka Eesti ettevõtjatele.

See oli meie selle nädala Restart, loodan, et oli huvitav kuulata, viimaseid hetki Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi seisukohti, sest nüüd on tulemas vist kaks ministeeriumit, vähemalt kaks ministrit, kui mitte ministeeriumit.

See on jah, selles mõttes huvitav küsimus, et meil tuleb kaks ministrit, aga IT on tegelikult mõlem osa. Ehk siis sideosaga me oleme infrastruktuuri osa, aga kõige sellega, mis ma täna saates rääkisin, me tegelikult oleme noh, väliskaubanduse ja, ja majanduse edendamise osa. Ehk siis, et noh, IT mõistes ka, eks meil tuleb niisugune mõnes No

õnneks te ilmselt asute samas majas, et sul lihtsalt saab olema kaks ministrit, kelle kantsler olla. Nõus. Ilusat nädalavahetust kõigile, kuulake meid taas nädala pärast!