AI_pealkiri: Garage48 Hardware and Arts kokkuvõte Priit Salumaa ja Hiilise Seren Eilmanniga

Kuku Raadio kuulaja, taas on laupäev ja eetris on IT-ärisaade Restart, mina olen saatejuht Hendrik Aavik, meie saadet toetab. arengufond ja meie saade on korduses täna õhtul, aga saate seda kuulata alati podcastis ja leiate raadio1.ee lehelt või siis podcast.kuku.ee aadressilt. Eelmine nädalavahetus toimus, Eestis selline sündmus nagu Garage48... alapealkirjaga Hardware and Arts ja täna ongi meil selle garaažisündmuse teema, restarditeemaks, stuudios on Priit Salumaa, kes on garaaži üks eestvedajatest ning selle sündmuse Hardware and Arts ära võitnud tiimi juht, ma arvan, et ei ole vist isegi sobilik öelda enam, Tiimijuht, vaid tuleks öelda start-upi rajaja Seren Eilmann, räägime alustuseks neile, kes ei tea, mis asi on Garage48 paari sõnaga lahti, mis asi on Garage?

Tere, tere, Garage48 on initsiatiiv. Mis korraldab nädalavahetuse, arendusnädalavahetusi ehk häkatone inglise keeles. Ja meie põhiidee on väga lihtne, me kutsume kokku umbes sada inimest reede õhtuks ja lubame lava peale kõik oma ideesid esitlema üheksakümne sekundi jooksul. Ja parimad ideed koguvad endale meeskonnad väga demokraatlikul moel, inimesed lähevad nende ideede juurde, Mis neile meeldivad, meie ainuke tingimus on, et meeskonnas oleks insenerid, oleksid disainerid, ehk siis kaks komponenti, kes ehitavad ja, ja teevad selle toote või, või prototüübi. Ja, ja oleks ka kindlasti marketing ja, ja müügipool ning tiimijuhtlus ja visionäärlus ka esitatud, et et oleks keegi, kes hoiaks tiimi koos, hoiaks seda õigel kursil ja keegi, kes suudaks mõelda ka natukene äripoolt sellele külge.

Restart, garaažid on toimunud juba päris mõnda aega, et kas vist juba viis aastat?

Ei, viit ei ole, meil saab kohe, varsti saab neljast täis, nii et noh, et, et varsti koha on neli aastat tehtud, seda asja.

Aga raudvara sündmus oli seekord siis esimest korda, et senini on olnud kõik garaažid tarkvara arendamise peal?

Jah, selles mõttes, et me tegelikult ei limiteeri ühtegi ideed, meie üritusele võib tulla suvalise ideega, see võib olla mingi äriidee, see võib olla funhackimise idees, see võib olla tarkvara, riistvara idees, see võib olla mingi non-profit teema, et me tegelikult ei, ei piira, mis tähendab seda, et me oleme varem näinud juba oma üritustel meeskondi ja ideesid, mis tegelevad riistvaraga, noh, näiteks keegi teeb midagi telekate ja Raspberry Piidega või keegi ehitab valmis roboti, mis suudab mingi kombitsaga tõsta asju ühest kohast teise, ringi vurada ja enda veebikaamera silmast pilti näete su nutitelefoni või tabletisse ja selliseid riistvaraga seotud mõtteid on olnud veel ka mingid kaisukarud ja asjad olid kõige esimesel, kõige päris kõige esimesel garaažil. Et selliseid ideesid ja asju on varem olnud, aga see andis ka tõuke tegelikult, miks teha riistvara ja kunstide garaaž. Nimelt poolteist aastat tagasi tekkis meil juba mõte, et võiks olla mingisugune garaaž, kus me keskendume just riistvara arendusele ja, ja sellisele noh, ütleme laiemalt päriselu asjadele. Sest kui seni on enamus tiime teinud mobiili ja internetiga seotud ideesid, sest neid on kõige lihtsam teostada, sul on vaja üritusele tulla ainult oma laptop'i ja telefoniga kohale ja sa saad seda kõike teha. Aga riistvara jaoks on sul vaja joote kolbidest nõelte elektroonikakomponentide ja kõige nii, noh, väga palju erinevat kola. Ja riistvara prototüüpid on ka märgatavalt keerulisem, öeldakse inglise keeles, hardware is hard, aga? Positiivne on see, et, et meil tekkis mõte, et võiks seda proovida, need mõned üksikud tiimid, kes on meil varem käinud tegemas riistvara ideesid, jõudsid alati oma prototüübini või, või mingisuguse tulemuseni, mida oli võimalik näidata, ja nad olid alati väga lahedad, millele nad väga meeldisid. Ja kui nüüd kevadel toimus niisugune proof of concept'i moodi asi, et, et EKA ja Tartu Ülikooli tudengid said kokku Tartus ja tegid, arhitektuuritudengid ja füüsikud siis, ja tegid kolme või nelja, nelja tiimiga, tegid ühe nädalavahetuse ja said kolm nendest ka oma, oma prototüübi valmis, noh, mingisugused arhitektuuri transformeeritava arhitektuuri ideed. valmis, kus mingil valguse sensori peale mingi pind muutub või midagi sellist, siis me vaatasime, et see peab olema võimalik ja siis me panimegi Kunstiakadeemia ja Tartu Ülikooli seljad kokku, Suur tänu Anu Piiriselale, Alvo Aablale, sest noh, nemad kahekesi olidki EKA ja, ja ülikoolipoolseteks initsiaatoriteks ja siis me otsustasime, et me teeme riistvaragaraaži. Ja septembris hakkasime organiseerima ning veebruaris asi toimus ja väga edukalt.

No kes inglise keelt oskavad, need tõlkisid ära, et hardvara ja arts ei ole ainult hardvara, et ei ole ainult riistvara, et kas artsi ka oli?

Oli küll, meie mõte oligi, et, et me saaksime kokku elektroonikud, mehhatroonikud ja tarkvarainsenerid, ehk siis sellised insenerid inimestega, kes siis disainivad päris maailma asju, nagu arhitektid, tootedisainerid, moedisainerid ja nii edasi, et, et, et, et ja noh, et, et saaks teha päris asju ja Artsi pool oli ka täiesti olemas, et... Need ideed, mis tiimid kogusid, olid küll pigem mingisugust reaalse elu probleemi lahendavad või, või tegelikult tehnilised ideed. Ja neid kunstilisi ideid oli vähem, aga neid oli ka. Aga samas noh, kuna me olime kogunud ikkagi arhitekte ja, ja tootedisainereid ning muid disainereid üritusele päris palju, siis iga tiim sai endale mingisuguse disaineri, nii et, et alati oli selle prototüübi kontekstis mingisugune tootedisain ka kõrval.

Nii et kõik, mis valmis, oli ka ühtlasi kasutatav ja ilus?

Jah, ja kui ta veel kasutatav ei olnud, siis oli vähemalt kõrval mingisugune korpuse prototüüp või mingi asi, mida, mida sai noh, nagu käes hoida ja vaadata, et kuidas see asi võiks nagu tulevikus välja hakata nägema.

Kuidas need disainid tekkisid, et kas nad tehti lihtsalt 3D-s või ma saan, tean, et seal oli 3D printereid ka koha peal, et kas need kogu aeg trükkisid?

Jah, see oli päris hullumeelne, meie leidsime ühe väga laheda Läti 3D printeri tootja, Massportali nimelise pundi, kes tulid meile appi ja nemad tulid kohale kuue oma 3D printeriga.

Läti printeri tootja?

Just, seal on mingisugune väike punt, kes hakkas printeri esitama ja neil on väga soodsad hinnad, vist pea tuhande euroga saab printeri kätte. Et ja nemad tulid kohale kuue printeriga ja noh, reede õhtul nad alguses trükkisid mingeid vidinaid, lihtsalt noh, näidata, kuidas kõik asjad võimalikud on, bari Garage48 logot ja tehti mingeid asju, aga ütleme niimoodi, et laupäeva hommikust läks selliseks andmiseks, et vahepeal oli seal printimise järjekord nendel kuuel aparaadil, kogu selle kuue aparaadi peale vist viis tundi, vahepeal oli poolteist tundi ja printimine käis nii, et need mehed ei maganud kaks ööd järjest, need printeri mehed, sest nad olid noh, selle tar, printimistarkvara eksperdid, nad teadsid, kuidas Solidworks ei kasutada ja ühtlasi nad andsid väga hästi tiimidele nõu, et kuidas seda printimist teha. Et see oli super koostöö ja, ja tulemused olid niimoodi, et peaaegu kõik tiimid, peaaegu kõik tiimid, printisid midagi 3D-s, kas mingeid elemente oma robotitele või, või asjadele või, või korpuseid või, või midagi alati tehti, välja arvatud mõned tiimid. Sinu tiim vist Seren ei printinud ega ju?

Jah, me nii hirmsasti tahtsime, aga me lihtsalt ei jõudnud.

Sa olid nüüd üks väheseid, kes ei printinud.

Kas ei ole natukene lihtsustav lubada kõigil printida, et oleks võinud tisler ka koha peal, kes kännis peaga noaga oleks teinud mingit puust prototüüpe?

Tead, ilma naljata, meil olid kohal kõiksugu materjalid, millest sai disainida asju, alates plastiliinist modelleerimissavini, mida kasutati kuni selleni, et meil oli üks partner nimega ECCom siin Tartu lähedal, kes lõikas laseritega välja puidust asju ja, ja tegi CNC nende freesidega, lõikas asju välja, nii et noh, tegelikult mitte ainult 3D printimist ei kasutatud, vaid see spekter oli päris lai.

See on väga, kõlab väga kosmoslikult, et kuhu siis garaažil edasi on plaan liikuda, et kas tuleb ka nanotehnoloogia ja biotehnoloogia garaažid?

Et peale seda üritust mul on küll niisugune tunne, et, et ei või iial teada, sest tundub, et, et see niisugune põhiline aspekt, et inimesed väikeses tiimis väga lühikese aja jooksul tugevalt kontsentreerudes, hoides ülevalt tohutu vinget kambavaimu või meeskonnavaimu, Suudavad teha täiesti müstilisi asju, et noh, miks mitte, ma tean seda, et, et meil on aprillist olemas järgmine üritus Tallinnas, see on kakskümmend seitse kuni kakskümmend kaheksa jah. Nädalavahetus ja me praegu vaatame, mis teema poole me läheme, aga tundub, et, et mingisugune meditsiiniteema võiks tulla näiteks.

Kui pikalt inimestele peab ette teada andma sellest, et mis stiilis tuleb, et saaks ennast juba sättima hakata, et ma kujutan ette, et tarkvara mõtted tulevad kiiresti, aga kui näiteks teha kosmosetehnoloogia Garage48, siis seda vist tahavad tehnoloogid varem teada.

No ma arvan, et, et tegelikult siin veebruarilõpus ma arvan, et see info tulebki välja, et mingisugune kaks kuud, eks ikka ette teada. Aga ma tahan rõhutada seda, et garaažile võib tulla suvalise ideega, ma kordan seda väga üle. Et isegi kui on tegemist nagu teemagaraažiga, nagu meil oli Hardland Arts, Siis meil oligi siin ainult tarkvaraideid, nemad küll ei kogunud tiimi see kord vist eriti, aga, aga ka sellisele noh, aprilliüritusele võib tulla täiesti suvalise mobiiliäpi idee või, või mingi muu ideega ka, sest me, me kutsume inseneride pahapilt ikkagi kõiki nii tarkvara kui riistvarainsenere ja, ja, ja disainerite osas ka nii graafilisi disainereid kui tootedisainereid. Ja noh, kui sa teid praegu näiteks selle kosmosetehnoloogia, siis noh, tegelikult üks tiim esitas, ehitas meil siin Hardo nüüd arvselt kosmosetehnoloogiat, nimelt need tudengisatelliidi tüübid olid kohal ja nemad tegid satelliidi toite, toiteplokki ja sellist, mis oleks kaks korda väiksem, sest noh, kosmoses satelliidilis on see ruum tohutult arvel ja kaks korda parem ehk siis töökindlam ja nad tegid seda nädalavahetusel.

Täitsa võimas. Kas garaaži sündmuse enda võtmes ei teki nüüd mingit uut seisu, et kui seni on teil garaaž teada olnud niisugune häkaton, kus on tarkvara ja teie sponsorid on kõik tarkvaraga seotud. Teie ootajad teistes riikides, kes tahavad teiega koos midagi arendada, on tarkvaramõttelised. Et nüüd, kui on, kas hardvara formaat nüüd liigub ka teistesse riikidesse teie? garaažisündmusega ja kas te hakkate ka üle, rahvusvahelisi raudvaraettevõtteid sponsoriteks

otsima? Jah ja jah, selles mõttes, et järgmine üritus tõenäoliselt võib toimuda juba Lätis, sest huvi on Läti poolt väga tugev ja needsamad 3D printerimise mehed olid nõus õla alla panema kohe. Ja rahvusvahelistes toetajate osas noh, meil on noh, Microsoft on neid alati toetanud, toetab ka edaspidi, ma tean seda, et, et meil on niisugune lahe uus toetaja nagu Arrow, nemad on niisugune elektroonika distribuutor, kelle käest on võimalik igasugu kola tellida, Inteliga käivad jutuajamised, et tõenäoliselt jah, see toetajate ring ka natuke laieneb. Ja ma arvan, et tulevikus me tõenäoliselt teeme veel neid hardware garaaže, sest see oli väga hea ja, ja noh, ütleme see osalejate tagasiside oli, oli fantastiline, et inimesed, kes on käinud juba üheksa korda garaažil ja olid nüüd hardware garaažil, ütlesid, et, et see oli kõige, kõige parem garaaž seni üldse, sest see oli lihtsalt veel nii palju vingem. Ja, ja aga ma noh, kordan üle, et, et suvalisele garaažiüritusele võib tulla ükskõik millise ideega, et aprillis, kui kellelgi on mingisugune riistvara idee, siis nad võivad sinna tulla, küll aga me tõenäoliselt selle ürituse jaoks ei telli ise seda kuutekümmend kilo, kuutekümmend nelja kilogrammi elektroonikat, mis meil nagu enda poolt oli ette antud ja välja pandud meeskonnaliikmetele kasutamiseks.

Lähme selle mõttega nüüd väikesele pausile ja räägime hiljem edasi juba Sereniga tema uuest start-up'ist, mis alguse Hardware garaažil sai. Tere tagasi kuulama Kuku raadio IT-äärisaadet Restart, mina olen Henrik Aavik ja meil on stuudios täna Seren Eilmann, kes on ühe start-upi juht, millest kohe juttu tuleb, ja Priit Salumaa, kes on Garage48 üks eestvedajaid, nimelt eelmisel nädalavahetusel Toimus Garage48 sündmus Hardware and Arts esimest korda, ei loodud seal peamiselt mitte tarkvaralahendusi, vaid hoopis riistvaralahendusi ning reaalseid asju, mida mis paljudele ka katsumiseks hilisemaks mälestuseks jäid. Seren, räägi paari sõnaga, mida teie tiim seal tegi, kuulajatele veel nii palju, et Sereni tiim võitis Hardware and Arts sündmuse ära.

Meie tiim sai nimeks Hiilis ja, ja nagu nimi väga selgelt ka vihjab, siis tegu on sellise üdini naiseliku probleemiga kõrgete kondsete kandmise valulikkuse lahendamiseks. Ehk siis ideel endal on tegelikult nagu natuke ka pikem, pikem või suurem perspektiiv, aga, aga nädalavahetuse jooksul suutsime me valmis saada sensor-tallad, sisetallad. mis siis mõõdavad, kui palju survete jalg kingale, kingale nagu osutab või ühesõnaga, et kus kohas on kinga, kingakandes kõige suurem survejalal ja, ja seda, seda andmestikku saab kasutada tegelikult edaspidi, Just nimelt konkreetselt selle inimese jala järgi tehtud sisetaldade valmistamiseks ja need sisetalad, mis on tõesti sinu jala järgi tehtud, need aitavad valu natuke vähendada, mis, mis just väga ebasobivad või liiga kõrged kontsad võivad põhjustada.

Jah, ilmselt on põhjus selles, et noh, kui, kui need nii mõnusaks lähevad, võib-olla hakkavad ka meesterahuvad kontsakingi kandma, et ei tea ju.

Ja see, see käis meil läbi tõesti, et mehed kui ratsionaalsed olevused, enne ei hakka kandma kerget kant, aga see on mugav.

Aga kas teie eesmärk on siis ainult mõõta ja koguda andmestikku või te hakkaksite tootma, et mis ärimudel on?

Tegelikult tahaks ikkagi jõuda sinna, et, et on nii-öelda täisteenus, et, et saad minna poodi, ostad endale tuttuued väga lahedad kingad, lähed sinna leti juurde, mõõdad jalad ära ja saad viie minutiga oma sisetallad kätte. Et, et hetkel on küll selline plaan, et, et tallad kohe kätte.

Ja need siis tekivad sinna poodi kuskilt laost või trükitakse koha pealt?

Tahaks koha pealt oota, et kas see nüüd, kuidas see täpselt, see lahendus hakkab olema, et kas 3D prinditud tald või, või mingite muid tehnoloogiaid ja lahendusi kasutades, et seda veel ei tea, aga, aga kuna ta on ikkagi personaliseeritud sisetald, siis, siis laost on neid väga raske tellida.

Ma isegi ei mäleta, kas oli Nike või Adidas, aga ma arvan, et see oli juba neli-viis aastat tagasi, kui Eesti mõnedes kauplustes olid põrandal niisugused ruudud, et pidid sealt kergejalgselt üle lippama ja siis nad kuvasid arvutis samamoodi talla Survet siis nendele ruudukestele ja andsid sulle täpselt sinu jalale ettenähtud tallaga vastava spordialatsi. Et kui uudne teie tehnoloogia on, et kas sa oled vaadanud konkurentsi ja kuidas see sellega on?

Sellised sisetallad või just jala järgi valmistatud nii-öelda customerid tegelikult järjest enam tekib. Praegu näiteks USA-s just tõstis päris korraliku investeeringuraha endale Sols, kes, kes 3D prindib taldu jala, jala ja mudeli järgi. Aga, aga mis on nende põhiline küsimus, on see, et kui ikkagi toodetud tald on ja eriti kui 3D prinditud on, siis see võtab päris palju aega, et tellimusaeg on pigem selline kaks nädalat ja pluss, enne kui sa postikannet kätte saad. Ja me tahaksime ikkagi lahendada just nimelt nii, et saad kohapeal kätte ja, ja see on nagu, see on nagu see, mis on, ütleme see kõige suurem valu või kõige suurem eesmärk, mis me tahaksime saavutada.

Aga kust see mõte tuli, et, et minna just kingatalla ärisse ja et sellega garaažil aru, alustada?

Eks see ka isiklikust valust tuli, eluaegse kinga ja eriti kõrge kontsakandjana, ma olen päris palju sellega kokku puutunud ja, ja olen ka käinud oma jalavalumuredega arstide juures ja siis selguski, et tegelikult ortopeedilised tallad on olemas, loomulikult masstoodang ja ja neid on ka võimalik ka praegu juba oma jala järgi tellida. Aga kui hakata nagu täpsemalt uurima, siis, siis ta taandub ikkagi sinna, et, et nad ei sobi näiteks naiste elegantsetesse kingadesse, lihtsalt ei mahu sisse, ei sobi sisse, paistab välja ja, ja kõigele lisaks pead, pead nagu mitu nädalat ootama, et neid kätte saada. Ja, ja siis tuligi, tuligi ikkagi see soov, et küll hirmsasti tahaks, et saaks nii, et saaks kohe.

Sex on the city saatest on nähtud, et naisterahvastel võib väga palju kingi olla, et kas see tald, mis välja trükitakse, on siis igale jalatisele erinev või on ta niisugune kõikidele kingadele sobiv tald, mis käib rahakotis kaasas?

Pigem oleks parem seda kanda ikkagi iga, iga kingaga, et tõenäoliselt ta sobib ka teistesse kingadesse, mis on sarnase liistuga, et aga päris, päris sellist universaaltalda tõenäoliselt ei ole võimalik, sest kingad on nii erinevad.

Kuidas selle idee garaažil maha müümine oli, oli see lihtsalt, et kohe tuli tiim taha või oli tükk seletamist?

Ei, tegelikult see oligi see minu kõige suurem hirm, kui ma garaažile läksin ja enne, kui ma ütleme, seda pitch'i ette valmistasin, siis kui naistele selle idee maha müümine on noh, ikkagi päris lihtne, siis, siis meestele, eriti inseneridele ma ei kujutanud absoluutselt ette, mida neile öelda või kuidas neid veenda või kuidas üldse öelda, et tegelikult see on probleem ja see vajab lahendamist. Ja, ja siis ma rääkisin oma sõprade inseneridega, kes vaatasid ka mulle suhteliselt tühiapilguga otsa, ega ei osanud ka midagi nagu soovitada, et kuidas ikkagi inseneridele maha müüa seda. Ja läksin siis oma parima teadmisega pitchima ja suutsin kokku saada, vaevu, vaevu, aga sain.

Aga siis, mida nad küsisid või, või?

No meestel tegelikult ongi see, et, et ega nad eriti nagu küsimuga ei tulnud, et noh, nad lihtsalt absoluutselt ei ühendunud selle ideega või et lihtsalt, et need, kes tulid küsima, need natukene nagu noh, nad küsisid küll, et kas see tegelikult ka lahendab probleemi, et kas tõesti tallad tegelikult lahendavad selle valuprobleemi ja see, see vastus on tõesti jah, aga, aga ega nad nagu muud küsima ei tulnud ka. Et tuli üks, kes kohe tuli, ta oli üks tütarlaps, disainer, kes kohe oli väga, väga, väga nagu valmis kaasa lööma ja oli ka üks programmeerija meesterahvas, kes kohe oli, oli juba enne silmapideele peale visanud ja arvanud, et, et see võiks olla see, millega tegeleda, aga teiste, teiste veermine võttis ikka natuke vaeva ka.

Aga tegelikult Sereni esitlus oli väga hea, ta tuli kõrgete kontserdaga lavale, ta väga veenvalt esitas oma, oma valupunkti ja probleemi ja ja ma arvan, et see tegelikult ikkagi aitas just selle meeskonna kokkusaadete esitlus, oli väga hea.

Jah, eks meesterahvastele võib-olla eriti IT-vallas võibki olla niisugune Albandi temaatika natuke jalatsid, aga iga see, igale äriliselt mõtlevale inimesele on aru saada, et turg on neli miljardit ja temaatika on huvitav. Et mis saab edasi? Nüüd, kui garaažil on käidud, nüüd on mingisugune seade olemas, mis see seade on üldse, mis valmis sai garaažil?

Saidki sensortallad, mis, mis mõõdavad selle andmestiku sisse, et mõõdavad need survekohad sisse, et nüüd edasi tuleb sellest infost hakata mudelit, ehk siis on vaja programmi, mis teeb selle infojalad või sisetalla mudeliks, mille alusel saab siis seda hakata tootma, et, et need on nagu järgmised sammud.

Mis asi on sensortald, et raadiokuulaja ei kujuta ette,

et... See on, põhiliselt on kinga sisetald, mis on varustatud sensoritega ja mis sa paned siis oma kinga sisse, astud jalaga peale ja kõnnid natuke ringi ja ta saadab Ilma juhtmevabalt saadab arvutisse info, et kuidas see, kuidas sa kõnnid, kus või kuidas sul surve jaguneb ja, ja sealt on ka päris hästi näha tegelikult, kui sa valesti astud, näiteks astud kas siis siseküljega kogu aeg või, või, või muud moodi valesti.

Kui suur see, kui jäme see tald on, sõrmejämed on õhuke

või? Ei, ta on praegu, praegu selle prototüübi saime, eks sellise viie millimeetri paksuse aga, aga pehme ja ta, ja ta selles mõttes, kui ei jalga sisse panna, siis ta selles mõttes vajub veel õhemaks.

Millest see koosnes, kas see oli silikon või see oli mingi vaht või?

Ta oli vahust, jah, jah.

Mis vaht see oli selline?

Elektrit juhtiv, jah, conductive rubber, foam.

Okei, kust ta seda materjali santi üldse?

See on selle, me käisime kogu selle prototüüpi jaoks tegelikult käisime küla pealt kokku korjamas ikka päris palju asju. Aga

see oli jah, väga elegantne, mismoodi see tald ühendub üle Bluetoothi

telefoniga ja telefonis mingi rakendus, mis saadab selle kuidagi arvutisse, arvutis on

näha 3D mudel kõige, kogu sellest asjast. See oli väga, ütleme, et lahendus ja teostus oli superäge ikka.

Aga juba ongi 3D, selle, selle talla 3D mudel on näha? Just,

just, et, et just, et meil oli noh, jooksis selline 3D-s, liikus ringi, see jalapiltis olid need, need noh, nagu tallapilti, seal olid näha need punased ja rohelised piirkonnad, et kus on surve, kui suur, eks ju. Et see oli väga, no ütleme, et see, kogu see teostus neil nädalavahetuse jooksul oli päris eriline. Te vist mitu korda pidite ümber ka mõtlema oma, oma lahendust, kas mitte?

Jah, me alustasime tegelikult see nendest lahendust või tehnoloogiatest, mis on praegu juba kasutust, kasutuses teistele, et Kinektiga ja telefoniäppidega mõõta seda jalga, et, et sisses, et noh, probleem oli see, et oli vaja kuidagi sisse skaneerida. Ja, ja me proovisime erinevaid variante ja ei saanud sellist täpsusastet, nagu me tahtsime. Ja siis, siis jõudsimegi selleni, et, et otse kontaktiga saab ikka kõige, kõige täpsema tulemuse.

Ühesõnaga, tegelikult garaažile sa läksid lahendama ühte probleemi ja sa veel ei teadnud, kuidas sa lahendad, sa ei läinud sinna plaaniga teha sisetald või sa läksid sinna plaaniga mõõta, milliseid taldu oleks vaja?

Et ma läksingi jah, tegelikult väga üldise, väga üldise plaaniga, et tõepoolest see, et on see probleem, ma kavatsen seda lahendada ja mul on vaja selleks tiimi. Ja tuli lahendus, tuli tiim, et väga edukas.

Kuigi minu arust sa reedel mainisid, et, et sa tahad skaneerida, aga see skaneerimise idee sai ikkagi üle parda visatud.

Ja see lõpuks sai üle parda.

Aga

nüüd, mis siis nagu edasi saab, et tegelikult ju ajujahikonkurss on juba finaalis, et kas see nüüd jääb see idee settima või, või mis, mis järgmine nädal juhtuma hakkab?

Et meie puhul on küll see, et noh, tänu sellele, et me võitsime, tänu sellele, et kogu see tagasiside, mis igalt poolt tuleb ja, ja ka meediast, et et see küll väga hästi praegu motiveerib edasi tegelema, ütleme nii. Et, et tahaks kindlasti ikkagi edasi tegutseda ja, ja midagi sellest asjast välja kasvatada, midagi suuremat. Et kui ma alguses ideega läksin, siis tegelikult ma arvan, see Garage'i üritus ka samahästi valideeris tegelikult seda ideed, et, et see ei ole ainult minu, minu mõte, et et tuleb tipsi ja arvab, et kõrged kontserd on probleem, et tegelikult õudselt hästi sai nagu näha, et, et see on paljudel probleem ja see on, see on lahendatav ka.

Aga need meesterahvad, kes tiimis olid, arvavad nüüd juba samamoodi jah? Kogu tiim tahab edasi liikuda.

Just, et nemad on ka praegu väga vaimustuses, sest et, sest et jah, et see väljakutse on tegelikult jätkuvalt päris suur ja, ja see saab väga põnev olema, seda lahendada.

Ja nüüd siis on konkreetsed plaanid siis, mis saab edasi või?

Me arutame seda asja tiimiga jah, et, et oleme varsti kokkusaamisele minemas ja ja seal saame siis täpsemad plaanid paika, et praegu ei ole küll midagi lubada, et kõigiga tuleb läbi rääkida.

Ja ilmselt siis tavaline EAS ja, ja, ja tootearendus. Eestis on teada, et noh, siin on ju, Fits.me on erinevate investorite portfellis juba päris palju aastaid ja hakkasid eelmine aasta ka raha teenima, et ma küll peast ei tea täpselt, kuidas neil täna läheb, aga ma tahaks loodet hästi, et siis ilmselt on sobilik, kui sinna kõrvale tekib analoogne jalatsiteenus. Räägiks võib-olla veel ka teistest garaaž neljakümne kaheksa all, Harvard and Arts osalenutest, et kas oli Sereni ettevõtte järsult parem teistest või, või oli rebimine tihe, Priit?

Tegelikult oli rebimine päris tihe, see viimane, viimane ots oli selles mõttes väga huvitav, et meil oli hästi palju osalejaid, üle saja, sada kolmkümmend kolm vist oli osalejaid ja tiimeid oli üheksateist ja kõik jõudsid mingisuguse prototüübini, mingisuguse teostuseni ja siis lõpuks oli nii, et kui žürii läks otsustama, siis seda otsust oli väga raske teha. Küll aga ütleme nii, et šürii lemmikuteks osutasid üks kolm tiimi ja nende vahel omakorda oli jälle väga raske valikut teha, sellepärast et, et et noh, nad olid kõik väga, väga head, nende ja noh, me hindasime seal neli erinevat asja.

No räägi nendest konkreetselt võimadest.

Ahah, noh, me hindasime seal ideed, hindasime idee teostust, ehk siis palju nad neljakümne kaheksa tunni jooksul saavutasid, esitlust, kuidas nad seda ideed esitlesid, ja tegelikult me hindasime ka potentsiaali. Et, et võitjatele anda natukene noh, nagu särts või jõudu, see just selle osa, osas edasi läheksid. Aga neid, neid ideesid oli väga heedaid, üks oli Typerbell, oli meeskond, kes otsustasid, et mähkmed tuleb varustada niiskussensoriga, selleks, et lapsevanemad õigel ajal saaksid teada, kuna tuli, kuna tuleb pissi. Niskumatu,

kusjuures ma, mul on minu vanemad rääkinud, et mul oli see.

Ah sul oli see

jah? Just nimelt, lapikupatareiga ja, ja tavalise, tavalise task. Nelikümmend aastat tagasi.

Vaata siis, vaata siis, ja nüüd kujutad ette, et ühel värskel isal, kes on kaks nädalat tagasi saanud isaks, ütles, et tema tahab seda väga teada. Ja tuli, elektroonikaintsionär ütles, et mina tahaks seda probleemi lahendada, tulge mulle tiimi, lahenda oma probleemi. Ja siis nad tegidki mingisuguse prototüübi ja muide nende see 3D disainitud ja 3D prinditud lahendus, sest noh, neil oli ka karbikene ümber ja puha, et, et see kõik oli selline emase disainiauhinna näiteks. Ja, ja kes see kolmas run, runner-up oli?

Rahu, rahu.

Aa jaa, õige jah, see aju jahitiim, aju juhitiim, see Rahunimeline tiim, tema ju, tema ju tuli garaažile endale inseneride meeskonda otsima, sest nad olid kahekesi aju, ajujahist, super ägeda ideega, aga oli vaja tiimi. Mis see

idee oli siis?

Nende idee on see, et, et tekitada selline käekella moodi või, või randmepaela moodi sensor vanainimestele, et, et kui sinu vanaema näiteks on üle üheksakümne aasta vana, elab kuskil üksinda näiteks, et kui ta peaks kukkuma või temaga juhtub midagi sellist, mis on noh, elukriitiline või ohtlik, et siis sa saad teada sellest. Ja, ja nad tegid prototüübi, lõhkusid ühe smartwatchi ära, võtsid sealt välja õiged komponendid, 3D printisid kella sarnase sellise käevõru moodi asja ja panid kõik need komponendid sinna sisse ja töötas. Et kui Kukust tuli telefonikõne, et väga lahe oli see jah, nemad, ja nemad, nemad said ka vist mingi eriahuhinna, mulle tundub. Ja, ja siis oli, kusjuures üks tiim oli veel, kes sai ühe eriauhinna, nemad said meie selle Tartus asuva esimese riistvara kiirendi, Bilditi eripreemia, Bilditi andis neile pääsu eelakseleraatorprogrammi, tuhat eurot ja ja kaks kuud programmi kontoripinda ja nii edasi, oli see Rollicat. Nemad tegid kassimänguasja, niisugune pallikene, mida on võimalik siis telefoni pealt juhtida. Ja niimoodi kassiga mängida, et nemad olid ka väga lahed iid minu arust, et ja seal noh, neid ideesid olid väga palju, alates sellest, et mõned olid kunstideed, üks tüdruk tegi seal oma meeskonnaga viiekümnest plasthelmest kleiti.

Viiekümnest tuhandest.

Sorry, viiekümnest tuhandest, jah, mul see K kipub ära unustama. Viiekümnest kilo, kilohelmest tegi, viiekümnest tuhandest helmest tegi plastkeeti ja see, ütleme nii, et noh, et muidu tundub see idee nagu, võiks tunduda nagu tavapärane, et on ju tehtud ka varem kleite, millele pannakse diskoküled tuled külge, sest noh, on ju näha olnud T-särke, mis kuskil klubis helendavad muusikale ja noh, nagu valgusele kaasa. Aga nende mõtte juures oli üks asi lisaks veel, et, et see kleit reageeris ümberoleva valgusele ja nad tegid aksessuaari, nad 3D printisid sellise LED-pallini, et seal oli võimalik oma kleidiga nagu mängida, et kui seda palli liigutasid kleidile lähemale, kaugemale, siis see kleit reageeris, need leidid reageerisid, et see oli minu arust väga äge.

Ja see on kahtlemata aarts.

See on kindlasti aarts.

Aga lähme selle mõttega praegu väiksel pausil ja räägime kohe edasi.

Restart.

Tere tagasi kuulama Kuku raadio IT-ärisaadet Restart, mina olen Henrik Aavik ja tänase saate teemaks on Garage48 Hardware and Arts. Meil on stuudios Priit Salumaa, kes on Garagei pikaaegne eestvedaja ja Seren Eilmann, kes on tänavuse või selle viimase Garagei, mis toimus eelmise nädalavahetusel. võitjatiimi eestvedaja ja see tiim on nimega Hiilis, kes tegid väga vahva talla, elektroonilise sensortalla, millega saab teada, kuidas inimene astub ja on võimalik talle teha veel ergonoomilisemaid taldu, eriti just naisterahvastele, kes kannavad kõrgeid konsakingi. Oleme siis seni rääkinud sellest vahvast tootest, garaažist üldse ja eelmise saate osa lõpus jäi meil pooleli see, et me kirjeldasime ära vahvaid tooteid, mida garaažil veel leiutati, et kas on, kas oli seal veel mõni teenus, mida sa, Priit, tahaksid välja tuua või tähendab, toode, millest võiks tekkida vahva start-up?

Oli küll jah, ühel Läti tiimil oli päris hull, võib öelda, et isegi kunstiline idee. Aga nad võitsid ära tegelikult inseneriahuühna, sest nad tegid super hea teostuse, nimelt tegemist oli lummekusemise robotiga. Ja selle, selle roboti põhipoint oli, et, et pakkuda inimestele, kellel muidu ei ole võimalik lumme kusta, ja mingisuguseid kujundeid või, või nime sinna kirjutada niimoodi valge ja puhta lume peale, pakkuda neile seda kogemust. Ja noh, teatavasti on umbes poolel populatsioonist see, see noh, kogemuse, kogemus puudub, pluss noh, inimesel, kes elavad teatavatel laiuskraadidel, kus on liiga soe, et lund oleks. Ja siis nemad mõtlesid, et nad teevad sellise veebi poolt veebiliidese kaudu programmeeritava roboti, kus sa lihtsalt joonistad selle kujundi ja siis see robot kuskile puhtasse lumme pissib selle, selle kujundi ja, ja noh, see robot oli superäge. Sest tal oli, tal oli liikumisvabadus kolme telje peal, mis tähendab seda, et, et see robot suutis noh, kolmesada kuuskümmend kraadi igatpidi seda oma juga juhtida ja, ja nad seal noh, ütleme see roboti teostus oli fantastiline, nad ehitasid nullist täiesti fantastilise aparaadi, oi, vabandust, mul käed hakkasid nii käima, et, et Et raadios kuulajale seletada, kuidas see, kui äge see robot oli. Igatahes, ja seal oli lamineeritud veejuga, niimoodi, et seda sai äärmiselt täpselt sihtida sentimeetrise täpsusega, niimoodi, et, et noh, ütleme, et insenertehniliselt tulemus oli midagi sellist, et sa võiksid mingisuguse sellise robotiga kasta näiteks väga täpselt mingeid üksikuid taimi kuskil põllu peal, noh, selle tehnilise platvormi, kui ma mõtlen, aga noh, neil oli mõte, et nad panevad sellise rändnäituse sellest kokku, et, et kuhugile, galeriidesse ja nii edasi, et, et saab viia sellist robotit, kes siis veel lisaks noh, tuleb teine robot juurde teha, kes toodab ka lund, et oleks alati puhas ja värske lumi olemas, sihukene idee oli.

No võib ka müüa seda Siberisse või, või Lapimaale, et tundub, et igal juhul on ka ärimudel taga nendel seekordsetel ideedel.

Ei no tegelikult neil ikka on, nad tulid lihtsalt puhtalt lõbu pärast seda asja häkkima ja see, et nad selle ära tegid, see oli ikka müstiline, nad konde printisid sinna erinevaid osi ja lõikasid suurtest torudest välja mingeid juppe ja ja, ja panid sinna kollase vedeliku sisse, mida võis tegelikult juua ja nii edasi, et, et see oli, see oli päris äge. Tead, ma tahtsin tegelikult enne sind parandada, sa kasutad sõna start-up hästi meelevaldselt, et tegelikult me ei tee neljakümne kaheksa tunni jooksul start-upe, vaid me ehitame prototüüpe siiski, et see on väga oluline, oluline vahe minu arust.

Noh, ma lähtun sellest siinkandis levinud definitsioonist, et start-up on ärimudel ja start-upi tegemine on selle ärimudeli tõestamine, et start-up ei tähenda ilmtingimata osaühingut, mis on asutatud, või et see on mingisugune, mingisuguse probleemi lahendus ja mudel, kuidas selle lahendamisega võiks liikuda vältimatu rikastumise poole. Et loomulikult, aga ma arvan, et ma vähemalt mäletan varasemaid väärasemaid garaaže, kus ikkagi žürii hindab ärimudelit, mitte nii väga seda, et keegi on suutnud koodi ritta seada ja tekib prototüüp.

No seda küll jah, et, et me paneme ühe komponendina hinnangutest nagu ka siin panime juurde selle potentsiaali, et kas sellel ideel on potentsiaalse, pot, potentsiaali selliseks jätkusuutlikuks mudeliks, ta võib olla kas äri-idee või non-profit idee, aga kas tal on nagu mingi mudel taga, mis aitab sellel ideel elus hoida. Et aga vot noh, mulle tundub, et mina näiteks pean start-upi all silmas ikkagi agressiivse kasvukõveraga iduettevõtet, et keegi, kes, kes suudab skaleerida oma, oma äri ja, ja müüa tohututes kogustes niimoodi, et, et sul on võimalik väga väikese tiimiga väga palju maailmas ära teha. Näiteks Serene, kas sina praegu loed oma ettevõtmistartupiks juba või, või praegu olete ta alles prototüüp või idee või mis te olete praegu sinu arust?

Hetkel, hetkel ei loe küll start-upiks, ma ütleks, et me oleme meeskond.

Te olete meeskond, aga kuna te start-upiks muutute?

No vot, ja mina ütleks ka, et sel hetkel, kui on firma registreeritud.

Et kui on osaühing loodud, no vaata, siis meil sind, me siin mõtleme hoopis teisiti kui sina seal.

No Priit, vaata, me ei mõtle ka päris erinevalt, sellepärast et sina loed selleks järsu kasvukõveraga ettevõtet ja mina pean selleks ettevõtet, kes alles plaanib järsku kasu, kasvukõverat, et tegelikult noh, tõde me ju ei tea ennem, kui see kõver on toimunud ja seda juhtub harvemini kui start-upe.

Aga seda küll jah, et ju enamus start-upe kukuvad läbi

haledalt. Ükski vahva kogemus on läbikukkumine, et kindlasti on see jah, asi, aga noh, fakt on see, et et lugupeetud Läti lumemärvijad ikkagi kõrget kohta ei saanud, et nad said lihtsalt niisuguse oma vahva tehnilise õlale patsutuse, aga mitte, et ei olnud need garaaživõitjad.

Ja muide, nemad said meie ostetud, kamas said ühe väga, väga hea Multimeetria auhinnaks, mis oli tõenäoliselt väärtuslikum kui kõik teised auhinnad.

Kas saate lõpuks, Priit, tahad sa veel midagi öelda, mis hakkab toimuma nüüd garaažis lähim, lähimal ajal, sa ütlesid, et kahekümne seitsmendal aprillil on järgmine sündmus, et kas registreerimine on avatud, oskad sa midagi öelda?

Jah, no sellest ma palju ei räägikski, ma ütlen, et meil tuleb neid üritusi veel, aga point on tegelikult selles, et sellel eelmisel nädalal toimus Tartus kaks väga orulist asja, üks oli Hardware and Arts, aga teine oligi ss, start-up, student start, start-up camp, mis oli meie esimene piloot nädala-ajaliseks programmis, kus on tohutu palju loenguid ja, ja nii edasi, hommikuti pooli, hommikupoolikuti ja kus tudengid õhtupoolikult ei, teevad sama asja, mida garaažis tehakse, aga lihtsalt kogu see programm on tänu sellele õppebrommile nädala aja peale laiali lükatud, et meil oli kaks väga olulist üritust tegelikult toimusid Tartus samal ajal, mõlemad meie jaoks esmakordselt, et ja, ja mõlemaid oli väga raske ettevalmistada, et me valmistasime neid mõlemad ette umbes pool aastat ja eriti raske oli seda haar, haarduna tartsid teha, et See riistvara aspekt lisas nii palju keerukust ja ütleme, et meie eelarve oli umbes tüüpilisest kaks korda suurem, tiim oli kolm-neli korda suurem ja aega kulus ka kolm korda kauem, et asja ette valmistada. Aga jah, aprillis on järgmine üritus ja, ja praegu juba mõtleme, et kuna võiks järgmist riistvaragaraaži teha.

Kui see järgmine riistvaragaraaž toimub, et kui suur on tõenäosus, et ta jälle taas Eestis toimub?

Praegu on fifty-fifty, et see sõltub, et kes meil kõvemini natis kinni rabab ja ütleb, et, et me aitame teil selle asja ära teha ja teeme, teeme, teeme, et hetkel on lätlased päris agressiivsed, aga noh, ma arvan, et, et tegelikult kui toimub Lätis üks selline üritus, võiks ka Eestis, miks mitte teine ka toimuda veel selle aasta jooksul. Aga noh, ütleme nii, et, et kui teha natuke harvem neid üritusi, siis on, säilib huvi suurema.

Selge, suur tänu teile saatesse tulemast, see oli meie selle nädala Restart, kuulake meid taas nädala pärast.