AI_pealkiri: Linnar Viik Eesti IT arenguteest, idufirmade eeldustest ja haridussüsteemi kohanemisvajadusest

Üks mantra, mida vähemalt tol ajal sai püütud väga selgelt välja rääkida ja ma arvan, et see ei ole millegi poolest ka erilinev praegusest olukorrast, on see, olulised turutegijad, neil on, kes tellivad infotehnoloogiat, neil on kõigepealt kaks varianti, nad kas loovad endale sisemise struktuuriüksuse, kes tegeleb nende jaoks infotehnoloogia lahenduste arendamise strateegia loome ja haldusega, või nad ostavad seda turult. Mõlemal on olemas teatud eelised, kuid kui me tahame IT turgu arendada, siis selge on see, avalik sektor ei tohiks olla IT-sektori mitte konkurent, vaid peaks olema hea klient ja suunav klient. Nüüd kuidas seda suunata, avaliku sektori eelarve tegelikult on Euroopas... dominantne turutegija, üle kolmandiku kogu infotehnoloogia tarkvaraarendusest pärineb avaliku eelarve kaudu finantseeritavate asutuste tellimusest. Olgu see tervishoid, olgu see haridus, olgu see mis iganes avaliku sektori valdkond, see on dominantne turutegija, see on suurim tarkvara tellija üldse, kes on nii Eesti turul kui ka Euroopa turul olemas. Ja nüüd on võimalik sellel tellijal, kes on siis suurim ja turgu kujundav ja turukäitumist kujundav tegija, on võimalik tellida turult kas eilseid lahendusi, öeldes, et ma tahan ainult selliseid lahendusi, mis on tõestatud, et nad juba töötavad. Selleks, et saada lahendusi, mis on tõestatult töötavad, me peame minema kuskile muusse riiki, muusse keskkonda, kus nad mingil põhjusel töötavad. Ja minema ka ajas tagasi ja see tähendab, et sinu IT-sektor kaotab oma konkurentsivõimes, kuna nad peavad tegelema eilsete kompetentsidega ja eilsete lahendustega. Põisul on võimalik riigil tellida, tehke midagi uut, tehke niimoodi, nagu teised olid teinud, tehke nii, nagu meile sobiks. Ja see innustab tegelikult ja see tegelikult ka innustas toona ettevõtteid vaatama, mis on need huvitavad asjad. Meil oli ka, ka tarkvara arhitektuuris, vaba tarkvara ja, ja vaba tarkvara lahenduste kasutamine tegelikult serverarhitektuuris riiki läbivalt jõudis, ma arvan, ma, ma ei eksi, see oli Eesti, kes oli esimesi riike maailma, kes vaba tarkvara põhinevat serverarhitektuuri täiesti läbivalt kasutas juba aastaks kaks tuhat kolm, Ja, ja eks see tegelikult tekitas nagu natukene muret võib-olla suurlahenduste pakkujate seas, kuid vaadates maailmatrende, oli see õigustatud otsus. See oli õigustatud otsus, ta kasvatas kompetentsi ja, ja andis võimaluse öelda, kus praegusel hetkel meil on noh, nagu läbiv arusaamine, läbiv kompetents, kuidas selliseid asju teha.

Minule hakkab silma kaks nagu erisuunalist või, või sellise infoühiskonna ja, ja, ja lisandväärtuse perspektiivist vaadates vastupidist suunda. Üks on see, et meil on tõepoolest tekkinud inimesi, kes on võimelised, võimelised ja huvitunud ja neil on olemas ka keskkond, kus teha väga kihvt. kompleksseid keerulisi ägedaid projekte juba koolinoorena, juba gümnasistina ja sealt edasi juba, juba ülikooli ajal. Ehk kõige olulisem on selle juures siis see, et meil on olemas keskkond, hariduskeskkond, mis on soosinud seda, et talendid saavad endale midagi põnevat ette võtta. Selle kõrvalnäenva protsessi, kus üha rohkem õpilasi väljub gümnaasiumist tehnoloogia tarbijatena ja, ja, ja lihtsalt noh, lihtsalt infoühiskonna teenuste tarbijatena, kellel kõigil on olemas seadmed, millega kõikvõimalikke internetiteenuseid tarbija, tarbida, nad on aktiivsed tarbijad ja kasutajad selle suhtes, kuid neil puudub. paraku aktiivne positsioon, selline, selline purustav uudishimu mõistmaks, miks nad on olemas, kuidas nad töötavad, kuidas neid veel paremaks teha ja, ja, ja see, see sünopsis ei ole ajus tekkinud. selline, et, et, et ma tarbin seda, ma kasutan seda praegusel hetkel, aga kuidas seda võiks nagu teistmoodi teha või sellist ahhaa-momenti ei ole, et ahhaa, see on niimoodi tehtud. Nad ei ole neid asju tükkideks võtnud, lahti võtnud, läbi nämmutanud, ja see on asi, millega tihtilugu tuleb hakata siis tudengitega, kes gümnaasiumist tulevad, esimesel kursusel tegelema. Need suur kolm väljakutset, millega me tihtilugu oleme, silmitsi. Kõrgkoolides läbivalt insenertehnoloogilistel erialadel esimestel kursustel on esiteks. Grupitöö oskused ja võimekused, nad tulevad ja on kapseldunud ja nad teavad, et ma peaksin oma asju üksinda tegema. Vale. Kui sa lõpetad ära kõrgkooli või lähed tööturule, sul ei ole mitte ühtegi töökohta enam jäänud, kus sa peaksid midagi üksinda nukitsema kuskil. Sa pead kõiki asju tegema tiimina ja grupitöö oskused on asjad, mida paraku ei ole nad koolist saanud. Ja, ja mida meie peame hakkama tegema koheselt, et me oleme oma õppekavad üles ehitanud niimoodi, et vähemalt kolmandik kuni pool kõigist töödest, mis nad teevad, peavad olema tiimitööd. Teiseks on neil nõrk eneseväljenduse ja nii-öelda soti, või mõni ütleb nüüd, et sotsiaalsed oskused on madalad. Eneseväljendus nii kirjas kui ka sõnas, inforikkas ühiskonnas on meil niikuinii müra ümberringi palju. Võidab see, kelle sõnum on selge, arusaadav ja mõistetav. Õppigu, ja me püüame sammhaaval lõpetamata neid, mõistma sellest infomürast olulist ja seda ka ise siis selgelt väljendama. Ja kolmandaks võib tuua selline. Sellise nagu teadmiste taseme, kus keel ja matemaatika on, on natukene unarusse jäänud ja tihtilugu me kulutame esimese kursuse sügissemestri selle peale, et veel kord uuesti teha. Riigieksami tasemele vastavad teadmised ära inimestel, kes tegelikult paberite järgi on korralikult sooritanud ära matemaatika riigieksami. Pannes esimesel õppenädalal nüüd, et riigieksami nii-öelda analoogküsimuse, Et, ja paludes neil need ära täita, selgub, et, et meie majas, meie kõrgkoolides, nad seda ratti kätte ei saaks ja me peame tegelikult seda nii-öelda riiklikult tellitud kõrgharidust natukene pikemaks, venitame neil läbi selle, et me alustame taas kord sellega, et võtame põhikooli, gümnaasiumi, matemaatika läbi, see on paraku üks läbivaid vundamente. Need on nagu minu nägemused, meil on nagu toimumas kahesuunaline liikumine ja see, Et on ühelt poolt olemas nagu väga kihvte tippe ja teiselt poolt on need, kes vajavad tegelikult alles nagu ree peale juhtimist, need on, need on kaks protsessi, kus, millega tuleb arvestada, me ei saa nendesse parata praegusel hetkel, vaid nendega tuleb arvestada.

Aga ma ütlen, et kas siin ka ei ole koht ikkagi innovatsiooniks, et tarkvaraarendusguru Ivo Mägi on välja toonud, et ülikoolid võiksid ka olla siin selles mõttes ikkagi vähemalt nii-öelda IT-valdkonna aine, nii-öelda fakulteedid võiksid olla nagu teenäitjad selle koha pealt, et et täna ju ütleme, meie, meie valdkonnas on olemas väga kõvasid loenguid, mida sa võiks vaadata nagu YouTube'ist või, või ütleme, osta nagu, nagu tippülikoolidelt, ehk siis nagu noh, miks mitte keerata kogu see õppeprotsess teistpidi, et et see ongi, et noh, et, et sa kodus kuulad oma loengud, teed seal teooria põhja ära ja ülikooli tuled, ütleme, päevas võib-olla neljaks või kuueks tunniks ja teed siis ära sellesama koostöö ja, ja ühisprojekti Et miks me siin, kui reformi ja kui ettevõtja ei suuda või, või kas ongi sama, et me oleme selles samas vanas ülikoolide haridusmudelis kinni ja ainuk võimalus seda radikaalset muuta, oleks põhimõtteliselt jah, uus ülikool?

Võib-olla see kostub Selline jesuiitlik lähenemine minu poolt, kes ma vähemalt kolmandiku oma aastast veedan tegelikult auditooriumid ees ja haridussüsteemi kõrgkoolides, jah, meie kõrgkoolid on mugavustsoonis, neil on piisavalt hea ja mõnus olla praegusel hetkel. Et ja, ja need probleemid, mis on rektoraatide ja, ja nõukogude tasandil ülikoolides, ei tegele mitte sellega, et kogu akadeemilist õppeprotsessi pea peale keerata ning ma arvan, et me magame maha ühe olulise muutuse, mis praegu hetkel tegelikult on maailmas toimumas. Maailmas on toimumas muutus selline, kus uue informatsiooni omandamine Läbi siis loengute teooria ja harjutusvormide, on pigem individuaalne ja hajutatud tegevus ning kõrgkooli sees, hoonetes, ruumides, mis iganes, keskkonnas toimuv tegevus on peaasjalikult interaktsioon, seminarid, arutelud, diskussioonid, grupitööd ja, ja... Olles ka Erasmuse õppejõud, mis tähendab minu jaoks seda, et ma pean mööda erinevaid Euroopa kõrgkoole ringi liikuma, ma olen vapustatult, positiivselt üllatunud sellest, kuidas hakkab kerkima ja tärkama kõrgkoole, kes on võtnud tõepoolest teaduskonna kaupa ette lähenemisi, kus neil on. üles ehitatud selline nagu pseudo-õhtuõppele või kaugõppele tegelikult see töö, kus loenguid ei peeta auditooriumides, vaid loengud on, on läbi elektrooniliste õppematerjalide kättesaadavad ning auditooriumides toimuvad konsultatsioonid, arutelud, diskussioonid ja, ja samas, kui ma olen rääkinud selle õppetöö korraldamise koha pealt, siis Õpilastele endile on hästi suur väljakutse see, et neid õpetatakse teistmoodi õppima ja selleks kulub ka majas ja saega eest, et üldharidussüsteem, kust nad tulevad, nõuab ikka seda, et hommikul lähen kooli, pärastlõuna saan koolist ära ja siis on mul mingid kodused ülesanded. Ja nüüd korraga oled sa ülikoolis, kus kohas sul öeldakse, et kooli tule kella kahest. Ja kella kahest või kella kaheteistkümnest võid tulla, aga kella kahest hakkavad meil grupitööd ja seminareid, need kestavad õhtu kella üheksa kaheksani välja ning, ning me eeldame seda, et sa oled selleks ajaks juba omandanud need teadmised nende e-õppematerjalide kaudu, mis oleks olid olulised, siin on õppejõu kontakttunnid olemas, see on tema nagu kabinet. Mine ja istu seal koos teistega, sest et seal on nagu kõik teie kursaomad, on kella kaheteistkümnest tema juurde kutsutud kohvile ja, ja arutama asjade üle. See võtab aega, kui nad lihtsalt selle nautimisest kolivad ka teadmiste omandamise ja mingi kihvte asja tegemiseni.

Seda, kas meil on tehniline valmisolek ja, ja konkreetselt IT-valmi, valdkonnas võimekus sellist asja teha, selles ma ei kahtle. Kas aeg on küps, ma arvan, et aeg on küps tarbijate ja noh, ütleme, õpilaste ja nende tulevikuperspektiivist vaadatuna. Ma ei ole üldse kindel, kas ülikoolid ja nende nõukogud on küpsed selleks, ehk, ehk ülikoolide juhtimisstruktuurid praegusel hetkel, ma arvan, ei võimalda mitte mingil juhul ühes teadus- või, või kõrgharidusvaldkonna nurgas paksemat suppi keeta. Ja, ja rasvasemaid tükke sinna kokku koondada, vaid katsed suunata, eelise arendada, mingisugust valdkonda. Saavad tasalülitatud või õhemaks laiali määritud juba, juba kõrghariduse. elluviijat tasandil.

Jaa, aga see tähendabki seda, et kuna me ei saa nagu olemasolusüsteemi sees, seda on igal juhul teha ja seda on ka elu näidanud, kasvõi ITakadeemia muude programmide raames siin on ju, et siis ikkagi ainuke variant ongi see, et, et kas on siis Haridusministeeriumi nõudmine, mis iganes, ja me teemegi ikkagi nagu uue ülikooli ja võttes välja selle, mis täna juba on seal sees.

Haridusministeerium ei saa nõuda sellist asja ülikooli käest ja, ja keelata ülikoolil, kes tahab õpetada infotehnoloogiat, õpetada seda infotehnoloogiat.

See on juba väga, väga suur ja järgmine asi, aga ma olen nõus, meil on olemas valdkonnad, kus infotehnoloogia rakendamine selle valdkonna sees on aeglane, aeglasem kui infotehnoloogia elutsüklid. Ma võin seda kas või oma laste pealt vaadata, kes praegusel hetkel, ütleme, hakkavad põhikooi lõpetama, kes said kooli sisse ajal, kui sisenesid sinna, kui olid veel personaalarvutid, nad elasid üle laptopid, jõudsid välja tahvelarvutiteni ja nüüd on siis nagu nutiseadmete mingisugune täielik, mingisugune pealekasvamine, ehk siis õpilane lahkub tõenäoliselt koolist, olles läbi elanud kolm-neli tehnoloogiapõlvkonda. Ja kui sa vaatad selle peale, kas ja milliseid efekte ja kasu ja kui kiiresti suudab see valdkond tegelikult juurutada või, või väärtust välja pigistada sellest uuesti euroogilisest põlvkonnast, ta ei suuda, ta on aeglane ja seda võibki nimetada aeglaseks valdkonnaks, nagu slow economy ja aeglane majandus, nendel on aeglased arendustsüklid, haridus, tervishoid ja energeetika. on minu jaoks need kolm valdkonda, mis on nii aeglased, et enne, kui nad infotehnoloogia võimalustest aru saavad, on järgmine tehnoloogia põlvkond peale tulnud ja nad oma sisemisi struktuurseid muutuseid või juulutust ei suudagi ellu viia.

Aga Eesti on ikkagi tuntud oma paindlikkuse ja kiirreageerimise poole pealt, et loodame, et me ka hariduses suudame selle muutuse ära teha. Ja see oli meie tänane Restart, kuulake meid taas nädala pärast.