AI_pealkiri: Linnar Viik Eesti IT arenguteest, idufirmade eeldustest ja haridussüsteemi kohanemisvajadusest

Kuku raadio kuulaja, taas on laupäev ja taas on eetris IT-ärisaade Restart. Mina olen Henrik Aavik ja kaassaatejuhiks on Taavi Kotka, meie saadet toetab Arengufond ning tänase saate teemaks on Eesti IT-turg ja IT-poliitika ning start-upid. Sel teemal vestleb meiega Eesti investor ja ajaloolise mälu kandja Linnar Viik.

Tere ka minu poolt, Linnar, sina oled ikkagi staatuses guru ja, ja, ja, ja väga õigustatult guru ja, ja just sellepärast, et sa oled kogu selle nii-öelda Eesti IT-maastiku ja start-up-maastiku kujunemist ikkagi näinud algusaegadest peale, et, et ka sa oled juba põhimõtteliselt kogu selle nii-öelda, kus me ütleme siis, turul või sektoril silma peal hoidnud?

Esimene korralik selline nagu eraettevõtlus IT-valdkonnas läks käima siis, kui ma olin Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonnas informaatikat õppimas teisel kursusel ja sai tehtud põrandaalune Hoki MM-i ennustusvõistlus, kus Kogu pott läks võitjale jagamisele ennustusvõistluses, selleks sai vanad robotid ja arvutid olümpiahotelli veetud MM-i ajaks ja sealt seda staapi salaja juhitud ja selleaegses mõttes oli toona. Üks nii-öelda osaluspilet maksis kakskümmend rubla ja me saat, suutsime põrandaaluselt neid levitada peaaegu tuhatkond.

Mis aasta see oli?

Kaheksakümmend kuus. See oli väga valus üritus ja... Siis

kakskümmend tuhat rubla oli pottis?

Ja jah, ja, ja mina lahkusin sealt selle asja korraldamise eest ütleme, ühe aasta stipendiumi mahuga. Ja see oli, võib-olla see oli selline nagu selline põrandaalune IT-ettevõtlus, aga tegelikult jah, et infotehnoloogia kui ettevõtlusvaldkonnas olen ma kaheksakümnendate aastate lõpus tegutsenud, et ettevõtte kaasomaniku staatust või asutaja staatust olen ma nautinud, ma arvan, üheksakümne kolmandast aastast alates ja, ja, ja sellesse aega on jäänud. Valdavas enamuses õnnelikke eksiteid ja, ja, ja head õnnetunnet, kuid õppinud olen ma siiski kõige rohkem asjadest, mis on olnud kas kriitilised kriisihetkedes või olnud ebaõnnestumise ääre peal. Sealt on ka olnud alati mul üks moto, et mitte kunagi ei ole võimalik sul õppida edust. Seda enam, et kellegi teise edust. Need on joovastavad ja, ja tegelikele edufaktoritele saad sa jälile alles siis, kui sa vaatad, mis sul valesti läks. Ja mida kiiremini sa suudad ebaõnnestuda ja oma vigadest õppida, seda paremini on asjad üles ehitatud.

Ma ütlen, inimesed teevad täna sind rohkem ka õppejõu ja, ja, ja, ja ütleme investorina, et peamiselt tegutseid sa vist koos mobiga, eks, et aga ikkagi, kui me tahtsime täna rääkida sellest kujunemisest, vaadata seda, kus me täna oleme välja jõudnud, et mis sinu hinnang on, et vaatas kõigepealt nagu meie IT-sektorit, et oleme me siis IT edulugu või me ei ole edulugu, et kuidas sa me sektorit näed?

Me oleme maailmas kõige kiiremini arenenud ja kõige vähesema panusega ühe elaniku kohta, rahalise panusega ühe elaniku kohta, arenenud infoühiskond. Ja, ja meil on selles osalenud kõige väiksem osa infotehnoloogia spetsialiste, noh, nagu tööjõuturu mõistes. Ehk me oleme tegelikult väga vähese arvu spetsialistidega jõudnud välja väga kaugele. Nii-öelda noh, maailma top kümne seas, mõnedes valdkondades maailma top kolme seas, lingi liikumas infotehnoloogia just rakenduse koha pealt ja me oleme selleni välja jõudnud väga väikest. Nii rahaliste kui ka inimressursi investeeringutega. Selles mõttes võime me olla huvitav näide selle kohta, kus nii-öelda vähesega on võimalik palju saavutada ja nüüd võib siis hakata analüüsima selle taga, et mis siis on selle põhjuseks, et et vähema rahaga on võimalik ja vähesema inimestega on võimalik kiiremini jõuda välja tulemuseni kui kuskil muudes riikides ning Ning võib-olla seal on neid faktoreid väga palju erinevaid, sellega seoses kindlasti tuleb vaadata, et kas riik on ülereguleerinud või on pigem alareguleerinud, mida vähem on olnud piiravaid tegureid, mida vähem on olnud skeptitsismi, seda lihtsam on nendel uutel ideedel olnud edasi liikuda, meil on olnud teatud moodi selline tehnoutopistlik usk, et tehnoloogia abil, eelkõige nagu meie enda arenenud tehnoloogia abil on võimalik, uute ideedega edasi liikuda ühiskonnas ja, ja, ja tegelikult on meil olnud õnnelik hetk ka nagu globaalse tehnoloogia arengu mõttes, me oleme headest hetkedest edasi liikunud nende tehnoloogiarakendusteni.

Aga mis see kogemus ütleb, et mis on parem, kas pigem rohkem reguleerimist start-up community'tele või vähem reguleerimist ka start-upidele riigilt?

See ei ole mitte pelgalt minu kogemus, ma arvan, mul on hästi alati meeles see, kuidas ametist lahkunud Ameerika Ühendriikide president Bill Clinton omal ajal pidas oma lahkumiskõne ja tõi esile just teadus-arendustegevuse, innovatsiooni ja ettevõtluse koha pealt näite, kus see, mis on parajasti teadusuuringutes jõudnud välja rakendusfaasi, jõuab välja umbes kolme. nelja aasta pärast ettevõtlusesse, start-up ko, kommuuni ja sealt siis turul toimivatesse esimestesse toodetesse, teenustesse, ja sealt edasi kolme-nelja aasta pärast regulaatorid seadusandjate lauale, kes siis võtavad vastu otsuse üldjuhul see turg ära tappa. Ja see on see kõige kurvem saatus, mida me saime ette kujutada, ma arvan, et regulaatori või seadusandja rolliks on kindlasti raamistuse loomine, kuid mida sügavamale sa kirjutad seadustesse sisse mingisugused tehnoloogia või teadusarenguga seotud aspektid, seda rohkem sa pärsid tegelikult selle tehnoloogia arengut.

Linnaril on siin õigus jaa, et, et kui me vaatame kas või Eesti enda suuremaid tehnoloogia murranguid, eks, et kui me vaatame ID-kaardi tulemist, vaatame e-valimiste tulemist ja nii edasi, et need said kõik juhtuda just tänu sellele, et meie ametkond oli väike, meie ametkonnol oli muid päevakohasemaid probleeme, millega tegeleda ja seetõttu nagu selle valdkonna reguleerimine ei olnudki niivõrd suur.

Meil oli ka kõrge usaldusmäär tegelikult tehnoloogia spetsialistide suhtes, me, me, õnneks meil ei ole Eestis toimunud erilisi usalduse kuritarvitamise aspekte kui välja arvata, mõningad üksikud mingisugused ministeeriumid, IT-juhid, kelle saatus on nad liiga ahneks teinud ja pannud seadust rikkuma, aga valdavalt on IT... kommuun olnud kõrge, ütleme, eetilise ja moraali tasemega meie nii-öelda häkkerieetika positiivses tähenduses on olnud väga kõrge ja me ei ole tegelikult ühiskonna usalduskrediiti kurdagi kuritarvitanud.

Aga ma ikkagi, et, et tahaks, et sina olid nende otsuste ikkagi ütleme, süda ja, ja hinge, et mis ütleme, kahe tuhandendate alguses või üheksakümne üheksa aja lõpus tehti. Et räägi sellest ajast, et kui raske oli ikkagi murda nagu ütleme, Mart Laari ja teisi neid otsuseid tegema, mis kokkuvõttes selle edu nii viisid, mida me, mille Villu me tegelikult naudime, eks?

Ma arvan, et selleks ajaks oli välja noh, nagu kumuleerunud kokku tegelikult hulk teemasid, mis Mida, mida mina, kui ma tagantjärele meenutan, nagu kõik tundus nagu tegelikult suhteliselt lihtne olevat. Mida oli vaja, oli vaja suhelda, veenda, rääkida, silmast silma vaadata. Ma ei arva, et selle kõige taga oli, oli väga palju noh, nagu tööd seadusandlusega, regulaatoritega, aga. Aga selle taga oli, oli eelkõige kohtumised, veenmised ja kui ma mõtlen, et kelle, et, et, et see oli esimene kord, kui erinevate osapoolte huvid said võib-olla laua taga kokku toodud ja see, see oli mudel, mis töötas sel hetkel, jah. Oli kompromisse, oli ebaõnnestumisi ja, ja oli nendest õppimist, ma arvan, et et meil on, siiamaani on tegelikult hulk küsimusi õhus, et et millega me praegugi oleme silmitsi, millega ka sina oled silmitsi oma praeguse hetke ametis rollis, ja see on seotud sellega, küsimusega, et kuidas koordineerida infoühiskonna arengut Eestis ja, ja kas see on selline väga selgelt kirjeldatud institutsiooni, asutuse või ministeeriumi või seadusest tulenev või kas tegelikult sellist kiirelt muutvat dünaamilist ruumi ja, ja keskkonda tuleks tegelikult koordineerida hoopis sellise paindlikuma? Nagu tiimiga, sellise struktuuriga, kus, kus sul on koos, on erinevad asja poolev, osapooled ja nende rollid võib-olla ajas vahetuvad, mõni teine võtab liiderolli vahepeal üle. Kui on sul tegemist mingi küberintsidendiga, siis see ei tähenda seda, et sul ilmtingimata on nagu Kaitseministeeriumis tööl üks ametnik. või Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi üks ametnik, kes automaatselt vastutab sellise küsimuse eest, vaid just see, kes on selle konkreetse intsidendi, selle teema kõige parem asjatundja, ekspert, tema võtab selle liidriüli üle ja kuidas me suudame tekitada olukorra, et selline jäigalt paika pandud avalik haldus. tunnustaks seda, et mingisuguses hetkes on liider hoopis inimene, kes tuleb, ma ei tea, ülikooli mingisugusest instituudist või osakonnast, ja teinekord on see hoopis inimene, kes tuleb mingisuguse ettevõtte, telekomifirma või panga kuskilt arendusosakonnast.

Ma ütlen, et sellega ma täna isegi ei näe väga probleemi, aga mul on just see küsimus, et ütleme, kui sina kaitsid siin peaministritel teha neid tähtsaid otsuseid, eks, et noh, ma ütlen, guru ja evangelisti rollis on ikka üks nõrk koht, on see, et kõik need reformid võtavad aega. Et kui me võtame kas või ID-kaardi, näiteks võtame digiallkirja, siis ütleme laialdasem, kasutus alles hakkas ju tekkima tegelikult alustal kaks tuhat kuus, murrangut digiallkirjas me näeme alles kaks tuhat üksteist, kaks tuhat kaksteist, eks, et kus ka ütleme, e-valimised saavad suurema tähelepanu ja nii edasi, on ju, et et ikkagi noh, sul läheb kümme aastat põhimõtteliselt enne, kui, kui sinu evangelism jõuab nii-öelda sellise tulemuseni, kus kõik on üliuhked, enam ei kujuta oma elu üldse ette, ilma selleta... Aga noh, kümme aastat on ju, et kümme aastat oled sa nagu noh, mäletad küll neid lugusid, kus räägiti, et, et selle kart kõlbab ainult jää kraapimiseks autoaknadelt, on ju, kusjuures ta oli nii kehvast plastikust kõik kokkuvõttes, see kõlbab isegi selleks mitte, on ju, et et, et just, et kuidas nagu, kuidas nagu tulla toime sellega, et julge, julge, julged nagu unistada ja, ja ikkagi pakkuda välja uusi ideid.

Meil oli väga lihtne kokkulepe peaministriga, mina olin, mina palka ei võtnud, olin veerand kohaga ja, ja sai väga selgelt eelnevalt kokku lepitud see, et mis valdkonnas, mida ma teen ja, ja nõuniku rollina on selles mõttes nagu väga lihtne olla, et, et, et sinu nõu kas kuuldakse või ei kuulda. Ja sa näed oma töö tulemust läbi selle, et kas teda on kuulda võetud või ei ole kuulda võetud. Sellist noh, nagu mingit mandaati, et mine ja, ja mölla seal, seda ei antud kindlasti mitte kunagi, mitte kellelegi ei antud ka tänapäeval, aga aga ma arvan, et üks sõnum, mis sai väga selgelt esile toodud tol hetkel, oli see, et visioon on ainukene nii-öelda tõsine vara, mis meil on olemas ja, ja, ja see. Kas me suudame sõnastada tegevused, mis viivad meid selle visiooni poole lähemale? On see, mis eristab meid paljudest teistest, kõikidel riikidel sel ajal hakkas tekkima mingisugune infoühiskonna visioon ja arengukava, mis oli, mis oli laialivalguv. Selline sõnade mula ja, ja kuskil ei olnud suudetud selgitada ära, millised on need tegevused, mis ma peaksin täna tegema ja seejärel homme tegema, mis on väikesed asjad, iga päev tuleb teha natukene. Selleks, et selle kaugema ja pikaajalisema visiooni poole minna ja võib-olla mul õnnestus just selles küsimuses veenda, et on olemas mitmetes valdkondades. asju, mida tuleb teha ja need asjad on iga päev väikesed asjad, mis lõpptulemusena viivad selle noh, nagu kaugemale ulatava visiooni poole ja see ilmselt aitas ka mõista, et see, see tulevik, kuhu me, mille poole me püüdleme, A. Ei ole noh, ei oota mingisugust noh, nagu MES-ja saabumist või mingisugust gravitatsioonireeglite eiramist. Vaid, vaid meil on selle poole võimalik minna nagu igapäevase tööga ja teiselt poolt. Kui sul on natukene selline tehnoloogiaga läbipõimunud tulevik, mis natukene on paljude jaoks võib-olla isegi nagu hirmutav tulevik. Siis korraga pläraki selle tuleviku sinu ette asetamine on, on väga palju siin inimesi tegelikult negatiivselt meelestamas, kui sa aga nii-öelda annad neile, et iga päev natukene seda süsti sisse, natukene tutvustad järjekordselt tehnoloogi, et nüüd me teeme veel selle asja, nüüd me viime nagu selle asja ka veel sisse, siis tegelikult sammhaaval inimeste õpetamine, koolitamine ja nende. Nagu tulevikku poole lähemale viimine paneb neid tegelikult pigem positiivselt ja turvaliselt tundma selle suhtes.

Tere tagasi, edasi kuulama saadet Restart, mina olen Henrik Aavik, stuudios on ka Taavi Kotka ja meie külaliseks on Linnar Viik.

Eelmises plokis rääkisime sellest, kui raske on olla guru, aga, aga, aga selles plokis tuleks korra nagu start-upide teema juurde tagasi, et võrreldes jällegi nüüd teiste riikidega, kes nagu meie ka samal ajal umbes startisid, just Ida-Euroopa riikidega, on meil start-upide koha pealt ikkagi väga hästi, et ütles ka nagu edu, see success rate, et kui mitu alustanud start-upi kokkuvõttes jõuab välja kas siis esimese nagu reaalse raundini või teise raundini või isegi exitini on ju, korrektsena või üldse nagu ongi nagu maailma mõttes tugev ettevõte juba, et ikkagi väga palju on neid näiteid, et meil nagu hakkab juba tunduma vaikselt, et et kas tõesti on võimalik, et meil positiivsed näited hakkavad ületama negatiivseid näiteid, eks ju, et mis on tõesti ju unikaalne, arvestades Ameerikas noh, heal juhul kümnest üks jääb ellu, on ju, et Et prooviks sinuga koos nagu lahata nüüd ikkagi neid baaspõhjuseid või, või mis on need juur, juurasjad, et, et miks siis on Eesti start-up community just niivõrd tugev, nagu ta praegu on, ja, ja miks me oleme nii edukad, et kas see on nagu ajutine nähe, kas see läheb mööda, kas see on ainult inimestest kinni, on ju, et, et mis need põhjused on sinu arvates?

Ja kas me oleme edukad?

Mind on alati huvitanud selline valdkond nagu, ütleme nagu difusiooniteooria, mis lihtsalt sõnastades peaks küsima, küsimusi teemal, kas ja kuidas mingi asi levib ruumis, aines, keskkonnas ja, ja difusiooniteooria kohaselt võib ehitada küsimuse, kas ja kuidas, uued teadmised. Ja, ja tehnoloogia levib mingis organisatsioonis või ühiskonnas laiemalt. Ja, ja nüüd selle difusiooniteooria kohaselt võib ehitada küsimuse siis, kas meil on ka alustavate ettevõtete ja nende eripära suhtes olemas mingisugused nähtused ja mudelid, mille kohta võib öelda, et nad on nagu Eestile eripärased ja, ja seotud mingisuguste põhjustega. Kui, kui võrrelda tõesti Eestit nii-öelda meiega sama saatust jaganud riikidega, siis meil on kindlasti olemas mingisugune eriline... Aura praegusel hetkel meie alustavate ettevõtete kohal ja, ja need on tegelikult pikaajalise töö tulemus. Ma arvan, et, et üheks olulisemaks on olnud seotud meie laiem selline riigimajandus ja, ja majanduspoliitika, mis on soosinud ettevõtlust, ei ole jalgu roninud. uutele alustavatele ettevõtetele, aga selle kõrval kindlasti hakkab üha olulisemaks muutuma majanduse läbiv struktuur. Ja, ja endiselt olen ma seda meelde, et kogu meie infoühiskonna arengu... juures, on väga tähtis roll olnud välisinvesteeringute kultuuril. Vaadates neid riike, kus välisinvesteeringutega ei käi kaasas, sama sektori välisinvesteeringuga, olgu see, ma ei tea, kas või pitsabaar, mille ehitad üles ükstaspuha missuguses riigis, keegi välisinvestori poolt. Eestisse on need tulnud peaasjalikult Soomest, Rootsist ja kõrge tehnoloogia kasutusega riikidest ja need väikeinvesteeringud, millega koos käis kaasas ka pisikene arvuti, millel oli väikene juhtimisinfosüsteem, mingisugune raamatupidamissüsteem, viisid meie teenindussektori ja meie tegelikult suhteliselt nii-öelda madala tööviljakusega valdkonna inimeste ette korraga arvuti. Kus nad pidid seda oma igapäevatöös kasutama. See oli läbivalt majanduse struktuuri muutev, mõjutav ja tegelikult ka toomas arvutit täiesti loomuliku asjana igapäeva inimeste töömeeleollu ja sellega koos tekkis ka tegelikult pisikene, aga siseturu nõudlus. Teenuste, arenduse, hoolduse järele ja sealt tekkis selline nagu esimene laine ettevõtja, et kui mina meelutan üheksakümnendate aastate keskpaika, siis seal oli väga palju IT-ettevõtteid, kes alustasid, nähes tegelikult. enda tulevikku mingisuguses valdkonnas teenusepakkujana eelkõige Eesti sees ja mõeldes ja unistades sellest, et Eesti võib olla mingisugune test site või mingisugune stardiplatvorm selleks, et kui töötab Eestis, äkki töötab ka mujal maailmas, see oli selline nagu läbiv mõte, aga see on praeguse hetkeks nagu radikaalselt muutunud. Meil ei ole võimalik öelda seda, et kui see töötab Eestis. Siis ta töötaks mujal maailmas ka, vastupidi, mu väide on see, kui ma olen suutnud Eestis ühele haiglale või ministeeriumile või ühele suurettevõttele mingil põhjusel oma toote maha müüa, siis see absoluutselt ei tähenda seda, et mul oleks võimalik seda edulugu jätkata. Meie praegune alustavate ettevõtete kultuur on õnneks... Selle kunagise lähenemise eiranud ja on koheselt mõtlemas selle peale, kas ja kuidas meie toode, meie teenus oleks võimeline globaalselt läbi lööma. Ja tänu jumalale, meil ei ole olemas sellist suurt siseturgu. mis uinutaks alustava ettevõtte tähelepanu ja paneks neid keskenduma noh, oma pealinna ühistransporditeenuste lahendamisele või, või mingisugune meie, meie suurriigi probleemide lahendamisele, me peame koheselt Eestis mõtlema globaalsetele, universaalsetele lahendustele, mis lahendaksid probleeme mujal maailmas. Ja see on suur-suur mõtlemise erinevus, kui ma vaatan ka paljude muude edukate suurriikide start-up kommuune. Kus ma olen käinud neid. Neid skautimas, neid uusi alustavaid ettevõttes vaatamas, kas on asju, millesse investeerida, tehnoloogiliselt väga kihvtid lahendused, aga kas nad esitavad ka probleemi, mis on globaalselt lahendatav? Ma väidan, et ei. Nad töötavad Rootsi kontekstis või, või Saksa kontekstis, aga neil puudub globaalne puude, mis tihtilugu on just olemas väikeriigist tuleval firmal, kes ei suuda iialgi näidata, et ta jõuaks kasumisse ainult oma kohapealse kasutajate arvuga. Vaid ta peab koheselt mõtlema, kuidas ma suudan äri teha globaalselt.

Samas ma olen ka Eesti poolt näinud, et start-up'idel on, nad ütlevad, me läheme, meie põhiturg on USA, ma mõtlen, kas ta Aasiale mõtteid ei meil on USA-st nii palju teha, et me ei lähe niipea Aasiasse ega Lõuna-Ameerikasse näiteks.

No aga seal on loogiline põhjus, ehk siis nagu lihtsalt need rajad on sisse tallatud ja ütleme nii, et seda sipelgate feromooni on, on, on, on nii-öelda kastetud sellest, selle, selle raja peal, nii et, et sa nagu lõhna järgi lähed juba sinna, on ju, et aga ma küsiksin selle kohta, et enne veel, kui me jõuame siia nagu tänapäeva, et Eestil oli veel üks idealiseks oluline periood, mis jäi sinna ütleme, kuskil kahe tuhande ühe ja kahe tuhande kaheksa vahele, Kus oli täiesti ebanormaalne innovatsioonivajadus terves ühiskonnas. Kus me vaatame, mida pangad tegid, kuidas võisteldi üksteisega nagu paremate internetipankade pärast, kus me vaatame, mida telkot tegid, et noh, et, et tõesti mõeldi täitsa absurdseid teenuseid välja, innoveeriti ja, ja võib-olla pärast hakati alles lugema, et huvitav, kas me kasu ka teenime sellest, riik püüdis kaasa minna ja, ja jällegi investeeris, noh, ütleme täna nagu laku neid mõnes mõttes neid haabu, et Et me oleme investeerinud kohtadesse, kus tegelikult me nii-öelda innoveerisime üle, on ju, et, et me tegime asjad võib-olla liiga keeruliseks, liiga automatiseerituks ja oleks võim, võib-olla võimu hoopis nagu seadusandluse, andliku koha pealt hoopis lihtsustada ja nii edasi, on ju, et, et meil on paras legas juba tekkimas, et et mis oli see põhjus, mis nagu kahe tuhande tandel nii-öelda, nagu pani terve selle nii-öelda meie community või IKT community nii-öelda täiesti sege, segaselt nagu nii-öelda, nagu nii-öelda uusi asju leiduma?

Meil kujunes välja üks sisemine arusaamine ja leitmotiiv, mille kohaselt Eestis konkurentsieeluseks ei saa olla skaleerimine mitte turumahu suunas, vaid see, et sa skaleerid innovatsioonis. Selleks, et võita ja säilitada enda positsiooni siseturul, pidi olema su teenus kvalitatiivselt erinev, sest et mahupõhiseid eeliseid ei ole sul võistlik võimalik tekitada ja meil. Läbivalt kõik välisinvesteeringud ja suurimate ettevõtted, tippjuhtkonnad vähemalt, kellega minul oli sel ajal kokkupuudet. keskendusid ühele küsimusele, kuidas saada ühe tarbija kohta kõrgemat lisandväärtust, ühe kliendi kohta kõrgemat lisandväärtust ja, ja tulu, mitte kuidas müüa rohkematele inimestele. Ja vastus oli see, et me peame pakkuma noh, komplekssemat teenust, keerukamat teenust, kõrgema lisandväärtusega teenust, paremini sisemiste protsesside poolt korraldatud teenust, ja, ja küsida, kuidas seda teha, siis vastuseks oli IT. Selle taga juhtus tõesti nagu mitu. Apsu, kõigepealt meie ei, noh, kõrvalt vaadates meil on olnud selliseid noh, nagu IT-sektori jaoks on, on see olnud väga tore elu kindlasti, aga meil ei ole kunagi olnud sisuliselt nagu langust IT-turul, mida oleks võimalik turgu läbivana kirjeldada. Samas ei ole meil olnud ka ühtegi sellist tõsist nagu supermulli, mis oleks lõhkenud niimoodi, nagu, nagu on neid olnud. Eesti taasiseseisvumise jooksul juba kaks-kolm tükki, nii-öelda globaalsel IT-turul, aga selle kõrval on olnud meil selliseid perioode küll, kus me, kus me oleme kasvanud võib-olla noh, nagu kolm, neli, viis korda kiiremini kui kogu majandus. Ja, ja need on asjad, kus võib öelda, et IT-sektor on üle kuumenenud. See tähendab ka tegelikult seda, et meil on olnud tellija poolt. tihtilugu ülesanne sõnastatud niimoodi, et kõigepealt teeme, ja siis vaatame, kas tuleb välja ja kas sellest mingit efekti on, ehk sellist investeeringu tootlust. Ja, ja tegelikult IT integreerimist oma põhiprotsessidesse nii, et sa, et sa muudad ka oma organisatsiooni toimimist, seda tihtilugu ma ette ei näe, või ei, ei osatud planeerida, see oli natukene keeruline võib-olla ka mõelda. Ja seda oli natukene keeruline ka juhtida ja ellu viia, ehk uskumine selle kohta, et IT on nagu imetöövahend, võluvitsakene, mis tuleb ja muudab kõike. oli olemas, IT-sektor ei teinud midagi selleks, et omalt poolt seda ümber lükata, sest et see oli nende jaoks tegelikult klient olemas ja, ja, ja seda, aga, aga õnneks see oli asi, mis oli jällegi, Eestis on võimalik teha nagu kiirelt eksida ja kiirelt sellest eksimust õppida ja õnneks see ei löönud mitte kedagi lukku, et, et ma enam mitte kunagi ei tegele infotehnoloogia, vaid tegelikult otsiti küsimuse, et mida siis teistmoodi teha?

See on ka päris huvitav järeldus, et siis võib öelda, et meie start-up üheks eduks põhjuseks on olnud kehvad keskastmejuhid tellijate poole pealt, ehk siis et kuna väga täpsed investeeringud ei mõõdetud, siis lasti süüdimatult tellida, see andis kokkuvõttes turule kogemust. Ja nüüd, kui juurde sinna võtta ka ütleme Skype'i esimene exit ja, ja, ja see nii-öelda pilt, mis siis avanes, et ahah, et näete, et tõesti on võimalik ka meil kõigil kuidagi jõuda nagu sinna maailmaturule välja üksik millise nagu oma valdkonnaga ja kui see kõik kokku liita, et siis tulebki nagu nii-öelda noh, viljakas pinnas, mis võimaldaks nagu tekkida sellistel ettevõtetel, nagu meil täna on, siin Portumo ja GrabCAD ja, ja Erply ja nii edasi.

Üks mantra, mida vähemalt tol ajal sai püütud väga selgelt välja rääkida ja ma arvan, et see ei ole millegi poolest ka erilinev praegusest olukorrast, on see, olulised turutegijad, neil on, kes tellivad infotehnoloogiat, neil on kõigepealt kaks varianti, nad kas loovad endale sisemise struktuuriüksuse, kes tegeleb nende jaoks infotehnoloogia lahenduste arendamise strateegia loome ja haldusega, või nad ostavad seda turult. Mõlemal on olemas teatud eelised, kuid kui me tahame IT turgu arendada, siis selge on see, avalik sektor ei tohiks olla IT-sektori mitte konkurent, vaid peaks olema hea klient ja suunav klient. Nüüd kuidas seda suunata, avaliku sektori eelarve tegelikult on Euroopas... dominantne turutegija, üle kolmandiku kogu infotehnoloogia tarkvaraarendusest pärineb avaliku eelarve kaudu finantseeritavate asutuste tellimusest. Olgu see tervishoid, olgu see haridus, olgu see mis iganes avaliku sektori valdkond, see on dominantne turutegija, see on suurim tarkvara tellija üldse, kes on nii Eesti turul kui ka Euroopa turul olemas. Ja nüüd on võimalik sellel tellijal, kes on siis suurim ja turgu kujundav ja turukäitumist kujundav tegija, on võimalik tellida turult kas eilseid lahendusi, öeldes, et ma tahan ainult selliseid lahendusi, mis on tõestatud, et nad juba töötavad. Selleks, et saada lahendusi, mis on tõestatult töötavad, me peame minema kuskile muusse riiki, muusse keskkonda, kus nad mingil põhjusel töötavad. Ja minema ka ajas tagasi ja see tähendab, et sinu IT-sektor kaotab oma konkurentsivõimes, kuna nad peavad tegelema eilsete kompetentsidega ja eilsete lahendustega. Põisul on võimalik riigil tellida, tehke midagi uut, tehke niimoodi, nagu teised olid teinud, tehke nii, nagu meile sobiks. Ja see innustab tegelikult ja see tegelikult ka innustas toona ettevõtteid vaatama, mis on need huvitavad asjad. Meil oli ka, ka tarkvara arhitektuuris, vaba tarkvara ja, ja vaba tarkvara lahenduste kasutamine tegelikult serverarhitektuuris riiki läbivalt jõudis, ma arvan, ma, ma ei eksi, see oli Eesti, kes oli esimesi riike maailma, kes vaba tarkvara põhinevat serverarhitektuuri täiesti läbivalt kasutas juba aastaks kaks tuhat kolm, Ja, ja eks see tegelikult tekitas nagu natukene muret võib-olla suurlahenduste pakkujate seas, kuid vaadates maailmatrende, oli see õigustatud otsus. See oli õigustatud otsus, ta kasvatas kompetentsi ja, ja andis võimaluse öelda, kus praegusel hetkel meil on noh, nagu läbiv arusaamine, läbiv kompetents, kuidas selliseid asju teha.

No täna meil ongi probleem, et meil ei olegi väga enam kellegi pealt kopeerida, kui me siis vaatame avalikku sektorit, et noh, ei ole võimalik aga minna Soome või Rootsi ja vaadata, et mis teil siis nagu parem on, et et protsessiliselt nad on küll paremad, et on väga palju kohti, kus nad on protsessid paremini teinud, aga aga IKT koha pealt seda vahet nagu väga ei ole, aga aga ma just küsingi praegu, täna me oleme situatsioonis, kus pärast ikkagi kriisi telekomid ja pangad hakkasid ilmselgelt nagu raha lugema. Et me ei ole näinud nagu telekomist ja pangast tulemast Noh, innovatsiooni liidri rolli noh, ongi nagu pankadelt üle võtnud tänaseks vabalik sektoriks. Mis täna teistpidi jälle, seab mõnes mõttes nagu väga suure väljakutse just ühiskonnale, ehk siis noh, see on sama, et et IT mõistes me tahaksime teha real-time economy't, aga näed, selleks oleks vaja teha käibemaksukontrollisüsteemi korda, on ju, et et noh, jällegi meil noh, IT-mees muidugi tahaks teha kõike vahvaid asju, on ju, aga, aga näed, et... Et ühiskonnas enam nii, nii-öelda vastuvõtav ei ole, eks, et et kas sina siin nagu seda probleemi enam ei näe, et, et või ütleme, küsimus ongi nagu selles, et kuidas me säilitame selle keskkonna, selle pinnase, selleks, et uued start-upid nagu tekiksid või on juba see aeg möödas, et me ei peagi nagu väga sellepärast muretsema, et juba need, kes nagu on oma seda rada tallanud, on, on juba piisavalt palju eeskuju näidanud selleks, et, et, et uued tekiksid ja ja see, et kas siin nüüd, nüüd telkod ja pangad innoveerivad või, või kas riik nagu innoveerib,

Tead, kümme aastat tagasi toimunu ei olnud tehtud sellepärast sellisel viisil, et praegusel hetkel oleks meil ägedaid start-upe, keegi ei osanud nagu mõelda selle peale. Samamoodi ei osatud mõelda üheksakümne teisel, üheksakümne kolmandal aastal, et see viis, kuidas me umbes niisugust nagu, nagu sõiduautodega Leningradist umbes personaalarvuteid Tallinnasse vedasime ja ise püüdsime nagu katt viis kaableid siin kokku kruttida ja kohtvõrkusid ehitada, Et, et sellel tegelikult on, on sellist vundamenti laduv efekt aastasse kaks tuhat. Ma arvan, et see, mis me praegusel hetkel teeme, see ülesanne, mille ees me praegu hetkel oleme. Sunnib tegelikult üha rohkem ja rohkem talente ja, ja uudishimulikke ja huvitunud inimesi. Viima just IT-d erinevatesse valdkondadesse, ma ei näe praegusel hetkel seda. Et meil oleks niivõrd võimalik mitte info- ja kommunikatsioonitehnoloogiasektori sees olla dünaamiline ja maailmas nagu trendi rajav... sektor tervikuna või siis selle sees olevaid alustavaid ettevõtteid, kes nii-öelda muudaksid IT-maailma suunda või dominantsi globaalselt. Küll aga on meil üks asi, mis on, mis on selgelt praegu hetkel siiski alaesindatud, see on, see on infotehnoloogia kasutamine ühiskonda läbivalt ja paljudes valdkondades, on sellest võimalusest ära kasutada alles marginaalne osa.

E-kaubandus näiteks.

Nii kaubanduses, nii teenindussektoris, transpordis, logistikas, aga võttes selle koha peale, kus nagu avaliku sektori peale vaadates, kui kolmandik meie riigieelarvest on sotsiaalkulud, siis võib ehitada küsimuse, kas ja kui hästi või kui tõhusalt on infotehnoloogiat kasutatud ja ka sotsiaalteenuste protsess juhitud infotehnoloogia abil niivõrd kulurikas keskkonnas, me teame ette, et meil. hakkab olema, me hakkame olema silmitsi olukorraga, kus kohas meil on nii-öelda sotsiaalteenuste saajaid rohkem ühiskonnas kui, kui sotsiaal maksumaksvaid ja seda solidaarsust üles ehitavaid inimesi, meil on vaja neid valdkondi radikaalselt reformida ja selle radikaalne reform ei tähenda seda, et sa lihtsalt tõmbad kulusid kokku või paned haiglaid kinni või, või paned teenuseid kinni, vaid sul on võimalik seda sisemiselt muuta. Ja, ja kõige tõhusam vahend siis, kui on praegu hetkel infotehnoloogia, need on asjad, millega me oleme silmitsi ka globaalselt ja siit tekib jällegi võimalus näha seda, kas ja millised on nagu kriisist tulenevad võimalused. Alati, kui meil on olnud majanduskriis, siis start-upe hakkab tekkima, mitte neid kokku kuivama. Ja, ja see, et praegusel hetkel palju reaalmajanduse osasid ei ole taastunud ega ei ole kriisist restruktureeritult välja tulnud, annab tegelikult start-uppidele head võimalust.

Minul on ju selge, et kui suurfirmad koondavad, siis need inimesed ju teevad midagi põnevat, aga lähme siit

pausile.

Tere tagasi kuulama IT-äri saadet Restart, mina olen Henrik Aavik ja stuudios on ka Taavi Kotka ning meie tänase saate külaliseks on Linnar Viik.

Eelmises plokis jõudsime sinnani, et mis on ikkagi need juurpõhjused, miks meil see start-upi nii-öelda maastiku muld niivõrd viljakas on olnud või, või mis võiksid olla need põhjused, aga, aga vaataks korra ka neid inimesi, et mul on olnud huvitav kogemus suhelda Tartu Ülikooli professorite ja juhendajatega just selle koha pealt, et nemad on viinud nagu sellist katset läbi, et võtnud nagu igal aastal teise kursuse tudengid ja see on ka aine nagu tarkvara arenduse või, või noh, nii-öelda tarkvaraprojekt. Ja see on koht, kus siis tudengid lahendavad niisuguseid reaalse elu ülesandeid meeskondlikult ja ütleme nii, et kui kaks tuhat viis oli, ma vaatasin neid ülesandeid, mida need tudengid nendele võtsid, olid suhteliselt sellised ütleme, lihtsakohalised või klassikalised, ütleme, selline klassikaline raamatukogu süsteem nii-öelda ehitada valmis, on ala sellises stiilis. Siis täna on juba nii-öelda pilt nii palju arenenud, et, et tudengid ise võtavad endale ülesandeteks noh, ehitada satelliite ja ja tõesti noh, teha nagu, nagu väga väljakutsuvaid lahendusi, mis tähendab seda, et ütleme, teise kursuse tudeng täna on oma nii-öelda olemuselt, oma teadmistelt, oma maailmatunnetuselt juba mäletavalt nagu Noh, nii-öelda IT-küpsem ja IT-teadlikum võrreldes sellega, mis oli nagu aastal kaks tuhat viis, et et siin on ikka õppejõud ja, ja igapäevaselt puutunud nende tudengitega kokku, et, et mis moodi sina oled nagu näinud seda, et mis moodi seesama infoühiskonnaga koos on arenenud see meie noor inimene ja, ja, ja just, et noh, et, et kas, kas see materjal, mida meie start-upid võiksid kasutada, et et kas see tõesti on ka nii-öelda nagu omaette väärtus või mitte?

Minule hakkab silma kaks nagu erisuunalist või, või sellise infoühiskonna ja, ja, ja lisandväärtuse perspektiivist vaadates vastupidist suunda. Üks on see, et meil on tõepoolest tekkinud inimesi, kes on võimelised, võimelised ja huvitunud ja neil on olemas ka keskkond, kus teha väga kihvt. kompleksseid keerulisi ägedaid projekte juba koolinoorena, juba gümnasistina ja sealt edasi juba, juba ülikooli ajal. Ehk kõige olulisem on selle juures siis see, et meil on olemas keskkond, hariduskeskkond, mis on soosinud seda, et talendid saavad endale midagi põnevat ette võtta. Selle kõrvalnäenva protsessi, kus üha rohkem õpilasi väljub gümnaasiumist tehnoloogia tarbijatena ja, ja, ja lihtsalt noh, lihtsalt infoühiskonna teenuste tarbijatena, kellel kõigil on olemas seadmed, millega kõikvõimalikke internetiteenuseid tarbija, tarbida, nad on aktiivsed tarbijad ja kasutajad selle suhtes, kuid neil puudub. paraku aktiivne positsioon, selline, selline purustav uudishimu mõistmaks, miks nad on olemas, kuidas nad töötavad, kuidas neid veel paremaks teha ja, ja, ja see, see sünopsis ei ole ajus tekkinud. selline, et, et, et ma tarbin seda, ma kasutan seda praegusel hetkel, aga kuidas seda võiks nagu teistmoodi teha või sellist ahhaa-momenti ei ole, et ahhaa, see on niimoodi tehtud. Nad ei ole neid asju tükkideks võtnud, lahti võtnud, läbi nämmutanud, ja see on asi, millega tihtilugu tuleb hakata siis tudengitega, kes gümnaasiumist tulevad, esimesel kursusel tegelema. Need suur kolm väljakutset, millega me tihtilugu oleme, silmitsi. Kõrgkoolides läbivalt insenertehnoloogilistel erialadel esimestel kursustel on esiteks. Grupitöö oskused ja võimekused, nad tulevad ja on kapseldunud ja nad teavad, et ma peaksin oma asju üksinda tegema. Vale. Kui sa lõpetad ära kõrgkooli või lähed tööturule, sul ei ole mitte ühtegi töökohta enam jäänud, kus sa peaksid midagi üksinda nukitsema kuskil. Sa pead kõiki asju tegema tiimina ja grupitöö oskused on asjad, mida paraku ei ole nad koolist saanud. Ja, ja mida meie peame hakkama tegema koheselt, et me oleme oma õppekavad üles ehitanud niimoodi, et vähemalt kolmandik kuni pool kõigist töödest, mis nad teevad, peavad olema tiimitööd. Teiseks on neil nõrk eneseväljenduse ja nii-öelda soti, või mõni ütleb nüüd, et sotsiaalsed oskused on madalad. Eneseväljendus nii kirjas kui ka sõnas, inforikkas ühiskonnas on meil niikuinii müra ümberringi palju. Võidab see, kelle sõnum on selge, arusaadav ja mõistetav. Õppigu, ja me püüame sammhaaval lõpetamata neid, mõistma sellest infomürast olulist ja seda ka ise siis selgelt väljendama. Ja kolmandaks võib tuua selline. Sellise nagu teadmiste taseme, kus keel ja matemaatika on, on natukene unarusse jäänud ja tihtilugu me kulutame esimese kursuse sügissemestri selle peale, et veel kord uuesti teha. Riigieksami tasemele vastavad teadmised ära inimestel, kes tegelikult paberite järgi on korralikult sooritanud ära matemaatika riigieksami. Pannes esimesel õppenädalal nüüd, et riigieksami nii-öelda analoogküsimuse, Et, ja paludes neil need ära täita, selgub, et, et meie majas, meie kõrgkoolides, nad seda ratti kätte ei saaks ja me peame tegelikult seda nii-öelda riiklikult tellitud kõrgharidust natukene pikemaks, venitame neil läbi selle, et me alustame taas kord sellega, et võtame põhikooli, gümnaasiumi, matemaatika läbi, see on paraku üks läbivaid vundamente. Need on nagu minu nägemused, meil on nagu toimumas kahesuunaline liikumine ja see, Et on ühelt poolt olemas nagu väga kihvte tippe ja teiselt poolt on need, kes vajavad tegelikult alles nagu ree peale juhtimist, need on, need on kaks protsessi, kus, millega tuleb arvestada, me ei saa nendesse parata praegusel hetkel, vaid nendega tuleb arvestada.

Aga ma ütlen, et kas siin ka ei ole koht ikkagi innovatsiooniks, et tarkvaraarendusguru Ivo Mägi on välja toonud, et ülikoolid võiksid ka olla siin selles mõttes ikkagi vähemalt nii-öelda IT-valdkonna aine, nii-öelda fakulteedid võiksid olla nagu teenäitjad selle koha pealt, et et täna ju ütleme, meie, meie valdkonnas on olemas väga kõvasid loenguid, mida sa võiks vaadata nagu YouTube'ist või, või ütleme, osta nagu, nagu tippülikoolidelt, ehk siis nagu noh, miks mitte keerata kogu see õppeprotsess teistpidi, et et see ongi, et noh, et, et sa kodus kuulad oma loengud, teed seal teooria põhja ära ja ülikooli tuled, ütleme, päevas võib-olla neljaks või kuueks tunniks ja teed siis ära sellesama koostöö ja, ja ühisprojekti Et miks me siin, kui reformi ja kui ettevõtja ei suuda või, või kas ongi sama, et me oleme selles samas vanas ülikoolide haridusmudelis kinni ja ainuk võimalus seda radikaalset muuta, oleks põhimõtteliselt jah, uus ülikool?

Võib-olla see kostub Selline jesuiitlik lähenemine minu poolt, kes ma vähemalt kolmandiku oma aastast veedan tegelikult auditooriumid ees ja haridussüsteemi kõrgkoolides, jah, meie kõrgkoolid on mugavustsoonis, neil on piisavalt hea ja mõnus olla praegusel hetkel. Et ja, ja need probleemid, mis on rektoraatide ja, ja nõukogude tasandil ülikoolides, ei tegele mitte sellega, et kogu akadeemilist õppeprotsessi pea peale keerata ning ma arvan, et me magame maha ühe olulise muutuse, mis praegu hetkel tegelikult on maailmas toimumas. Maailmas on toimumas muutus selline, kus uue informatsiooni omandamine Läbi siis loengute teooria ja harjutusvormide, on pigem individuaalne ja hajutatud tegevus ning kõrgkooli sees, hoonetes, ruumides, mis iganes, keskkonnas toimuv tegevus on peaasjalikult interaktsioon, seminarid, arutelud, diskussioonid, grupitööd ja, ja... Olles ka Erasmuse õppejõud, mis tähendab minu jaoks seda, et ma pean mööda erinevaid Euroopa kõrgkoole ringi liikuma, ma olen vapustatult, positiivselt üllatunud sellest, kuidas hakkab kerkima ja tärkama kõrgkoole, kes on võtnud tõepoolest teaduskonna kaupa ette lähenemisi, kus neil on. üles ehitatud selline nagu pseudo-õhtuõppele või kaugõppele tegelikult see töö, kus loenguid ei peeta auditooriumides, vaid loengud on, on läbi elektrooniliste õppematerjalide kättesaadavad ning auditooriumides toimuvad konsultatsioonid, arutelud, diskussioonid ja, ja samas, kui ma olen rääkinud selle õppetöö korraldamise koha pealt, siis Õpilastele endile on hästi suur väljakutse see, et neid õpetatakse teistmoodi õppima ja selleks kulub ka majas ja saega eest, et üldharidussüsteem, kust nad tulevad, nõuab ikka seda, et hommikul lähen kooli, pärastlõuna saan koolist ära ja siis on mul mingid kodused ülesanded. Ja nüüd korraga oled sa ülikoolis, kus kohas sul öeldakse, et kooli tule kella kahest. Ja kella kahest või kella kaheteistkümnest võid tulla, aga kella kahest hakkavad meil grupitööd ja seminareid, need kestavad õhtu kella üheksa kaheksani välja ning, ning me eeldame seda, et sa oled selleks ajaks juba omandanud need teadmised nende e-õppematerjalide kaudu, mis oleks olid olulised, siin on õppejõu kontakttunnid olemas, see on tema nagu kabinet. Mine ja istu seal koos teistega, sest et seal on nagu kõik teie kursaomad, on kella kaheteistkümnest tema juurde kutsutud kohvile ja, ja arutama asjade üle. See võtab aega, kui nad lihtsalt selle nautimisest kolivad ka teadmiste omandamise ja mingi kihvte asja tegemiseni.

Aga mõtlengi, et just, et nagu ma nagu tahaks ütlema, et sa ütlesid ka, et me oleme nagu seisma jäänud või, või ütleme, et vesi on nagu seisma jäänud, et et just, et seda nagu radikaalset muutust saada, et või oled sa või Jaak Vilo, sul on ikkagi väga raske seda pööret teha, sellepärast et sa ei ole ülikooli sees üksinda, et sul on seal keemiavaldkond, sul on füüsikavaldkond, sul on majandusvaldkond, juuravaldkond, kõik nad tahavad ju nagu nii-öelda ellu jääda ja, ja püsida, ehk siis ma tahakski nagu öelda, et et kas ei oleks nagu Eestis ka nagu aeg selles mõttes radikaatseks reformiks, kus me võtamegi sõna otseses mõttes Tartu Ülikoolist ja TTÜ-st IT välja, liidame selle võib-olla isegi kolledžiga ja, ja teemegi nagu üle uue ülikooli ja, ja teemegi teistmoodi, sellepärast hoopis teistel alustel nii-öelda puhtalt lehelt, eks ju, et, et äkki nagu on

Seda, kas meil on tehniline valmisolek ja, ja konkreetselt IT-valmi, valdkonnas võimekus sellist asja teha, selles ma ei kahtle. Kas aeg on küps, ma arvan, et aeg on küps tarbijate ja noh, ütleme, õpilaste ja nende tulevikuperspektiivist vaadatuna. Ma ei ole üldse kindel, kas ülikoolid ja nende nõukogud on küpsed selleks, ehk, ehk ülikoolide juhtimisstruktuurid praegusel hetkel, ma arvan, ei võimalda mitte mingil juhul ühes teadus- või, või kõrgharidusvaldkonna nurgas paksemat suppi keeta. Ja, ja rasvasemaid tükke sinna kokku koondada, vaid katsed suunata, eelise arendada, mingisugust valdkonda. Saavad tasalülitatud või õhemaks laiali määritud juba, juba kõrghariduse. elluviijat tasandil.

Jaa, aga see tähendabki seda, et kuna me ei saa nagu olemasolusüsteemi sees, seda on igal juhul teha ja seda on ka elu näidanud, kasvõi ITakadeemia muude programmide raames siin on ju, et siis ikkagi ainuke variant ongi see, et, et kas on siis Haridusministeeriumi nõudmine, mis iganes, ja me teemegi ikkagi nagu uue ülikooli ja võttes välja selle, mis täna juba on seal sees.

Haridusministeerium ei saa nõuda sellist asja ülikooli käest ja, ja keelata ülikoolil, kes tahab õpetada infotehnoloogiat, õpetada seda infotehnoloogiat.

Saab rahastuse kaudu juhtida seda, et ta näiteks ei anna nagu sellist tellimust enam?

See on juba väga, väga suur ja järgmine asi, aga ma olen nõus, meil on olemas valdkonnad, kus infotehnoloogia rakendamine selle valdkonna sees on aeglane, aeglasem kui infotehnoloogia elutsüklid. Ma võin seda kas või oma laste pealt vaadata, kes praegusel hetkel, ütleme, hakkavad põhikooi lõpetama, kes said kooli sisse ajal, kui sisenesid sinna, kui olid veel personaalarvutid, nad elasid üle laptopid, jõudsid välja tahvelarvutiteni ja nüüd on siis nagu nutiseadmete mingisugune täielik, mingisugune pealekasvamine, ehk siis õpilane lahkub tõenäoliselt koolist, olles läbi elanud kolm-neli tehnoloogiapõlvkonda. Ja kui sa vaatad selle peale, kas ja milliseid efekte ja kasu ja kui kiiresti suudab see valdkond tegelikult juurutada või, või väärtust välja pigistada sellest uuesti euroogilisest põlvkonnast, ta ei suuda, ta on aeglane ja seda võibki nimetada aeglaseks valdkonnaks, nagu slow economy ja aeglane majandus, nendel on aeglased arendustsüklid, haridus, tervishoid ja energeetika. on minu jaoks need kolm valdkonda, mis on nii aeglased, et enne, kui nad infotehnoloogia võimalustest aru saavad, on järgmine tehnoloogia põlvkond peale tulnud ja nad oma sisemisi struktuurseid muutuseid või juulutust ei suudagi ellu viia.

Aga Eesti on ikkagi tuntud oma paindlikkuse ja kiirreageerimise poole pealt, et loodame, et me ka hariduses suudame selle muutuse ära teha. Ja see oli meie tänane Restart, kuulake meid taas nädala pärast.

Restart!