AI_pealkiri: Viljar Peep Andmekaitse Inspektsioonist: spämm, andmekogud ja privaatsus uute tehnoloogiate ajastul

Ja kui ma enne tegin sellise tugeva avalduse, et andmekaitse, eriti andmekaitsega ei tegele, siis võib-olla ka sõnast inspektsioon, et noh, kõige klassikalisemalt tähendaks see siis sellist asutust, kes sunnib, kontrollib, karistab. Et ega üldiselt me oleme Eesti üks kõige pisemaid asutusi, eeldada, et me igale poole siis, kus teave liigub inimeste kohta, nagu saaksime kätt pulsi peal hoidma kõigis, kõigis võimalikes infosteemides, andmekogudes, haiglates, riigiasutustes, politseijooskondades ja jumal teab veel kus, sotsiaalmeedia kaasa arvatud, et ei, ei maksa nagu eeldada, et pool meie tööst on selline juriidiline juriidiline saeveski, kus siis tulevad asjad ühesõnaga palkidena, mille sisse, lähevad siis töödeldud juriidiliste laudadena välja. Ehk siis vastame, ühesõnaga lahendame meie ette toodud tülisid või sekkume ise üksikutesse rikkumistesse, mida me siis oleme avastanud, et see on selline... selline üksikkaasuste, üksikjuhtumite lahendamise pool, aga teine pool me üritaks nagu pisut mõjukamad olla, kui üks väike asutus suudab üksikkaasusi lahendada, see teine pool on siis selline ennetus- ja, ja teavitustöö. Et need reeglid, mille täitmist me järgime, on väga abstraktsed. Isikuandmete kaitse tugineb direktiivil, andmekaitse direktiivil aastast üheksakümmend viis ja kui te nüüd mõtlete, et kuidas isikuandmeid kui selliseid defineeritakse, otseselt ja kaudselt tuvastamist võimet, võimaldavad andmed, et jumala pärast, kaudselt tuvastamisega võib minna noh, ütleme siis päris absurdi, IT-nimesed puutuvad kokku sellega, et kui palju veebi identifikaatorid, nagu näiteks IP adresid on või ei ole isikuandmed. Või kui me räägime sellest, et isikukomade töötlemise alus, et kas seaduse alusel või nõusoleku alusel? Ütleme, see arusaamine, et kui, kui palju, kui kaugel on võimalik sellest seadusest andmetöötuse tuletamise alustega minna, on jälle väga sellised kirevad. Isikuamete kaitse regulatsioon on eeskätt tekkinud noh, Lääne-Euroopas seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel, kui oli vaja väikest kodanikku kaitsta suure riigi või suurte ettevõtete eest. Seda, et, et nagu kõige suurem töövool kipub tulema hoopis eraisik versus eraisik segmendist, ehk siis tänu sotsiaalmeediale, seda pole, seda pole ette nähtud, see tugineb meil valdavalt siis ajakirjandussättele. Ajakirjandus on Eesti vabariigis seadusandlikult defineerimata tegevus. See võib olla nii Rahvusringhääling, Postimees, blogi, sotsiaalmeediakonto, mida iganes. Ajakirjanduslikud alustused, tsiteerin mõnuga, on see, et peab olema ülekaalukas selleks, et tungida kellegi eraellu. Peab olema ülekaalukas avalik huvi, ajakirjanduseetika järgimine, mitte ülemärane kahjustamine, ajakirjanduslik eesmärk. Mis kõik neli, ühesõnaga, on sellised kummist tõlgenduslikud terminid.

Arvestades seda, et me tegeleme isikuandmetega igal pool, kus neid on, noh siis vastus ongi see, et see ongi väga kirev, ma võin küll öelda, et jah, üldiselt tavalist eraisikut spänn nii-öelda ajab siis niimoodi veasse ja raevu suhteliselt harva. Ma ise olen kunagi väga veastunud, aga selle peale, kui mul äraval niimoodi hetkel tuli, tuli parasjagu SMS-i teel pakkumisi, mida ma ei olnud siis tahtnud. Aga jah, ütleme inimeste see üksteise kohta info üles riputamine tänu sotsiaalmeediale, tõsi, see külvab kirgi, me ei aita siin mitte väga sageli, sest enamasti on tegemist siis faktiväidetega, avaliku tegevuse kritiseerimisega või küsimusega, et laimas ja, ja solvas. Noh, see on tsiviilkohtu teema. Inimene versus ettevõte, inimene versus haigla, inimene versus kohalik omavalitsus, inimene versus valimiskampaania ja, ja, ja erakond, et kõik need asjad tulevad, tulevad siis... ütleme, kaebuste või probleemide kujul ka meie juurde.

Aga see tõibki kohe nagu küsimuse, et kui me võtame vastu selle järgi, et noh, Eestis ja Rootsis on isikukood suhteliselt avalik, Hannes, samas Saksamaal on selline sotsiaalkindlustusnumbr on olemas, aga see on nagu väga salajane, et, et kui meie paneme oma isikukood isegi ID-kaardi peale, siis, siis Saksamaa seda mitte mingil juhul teha ei taha. Samas, kui tuleb nagu üleeuroopaline seadus, siis noh, iga riik peab ikkagi nagu säilitada seda nagu olukorda, mis neil nagu nii-öelda kombeks on või tavaks on. Kui palju siin juhtub nüüd seda, et sõna otseses mõttes noh, noh, noh, et Saksa tuleb nii-öelda oma suuruse noh, suurusest tuleneva tankiga nii-öelda ja sõidab sellest pisikesest üle just sellepärast, et et, et nad ei taha muutuda selliseks nagu, nagu meie, samas meie näeme, et, et modernses infoiskonnas sa pead olema nagu noh, võimeline seda isikukoodi sinna kaardi peale panema nagu