AI_pealkiri: Ave Lauringson ja Kristi Kivilo ProgeTiigrist ning noorte IT-huvi kasvatamisest

Uus kooliaasta on alanud ja, ja õnneks numbrid näitavad, et üha rohkem ja rohkem noori püügi, pürgivad insenerihariduse poole, et annaks kohe sõnajärje üle ja küsiks seda, et kas see mure, et noored ei taha õppida loodusteadusi, see, et noored ei taha minna inseneriks, et kas see mure on hakanud lahenema või, või on see jätkuvalt Eestis probleem?

Ma näen, et see mure mõnes mõttes näitab lähenemise märke, vaadates näiteks matemaatika eksami populaarsust viimastel riigieksamitel. Aga endiselt ma arvan, et sellesse tuleb panustada ja mitte ainult õpilastega, kes on oma riigieksami valikute ees, vaid pigem alustada juba lastega päris noores eas, lasteaias ja alusharidusest pihta, et sinna tuleb tegelikult suunata teravik igasuguse huvi ja teadlikkuse tõstmise programmide näol.

Jaa, see oli täiesti õigesti, et aga kuna ma Tiigrihüppes olen tegutsenud juba kahe tuhande kuuendast aastast, siis ProgeTiiger on alles viimase aasta selline suur ja kõlav nimi, mis sealt välja tulnud on, aga Tiigrihüpe tegelikult on panustanud juba varasemalt ka ja üks, mis on pro, programmeerimisega väga tugevalt seotud olnud ja, ja IT ja ütleme siis ka inseneriharidust tootev programm on olnud Tiigrirobot ja sellega on alustatud kaks tuhat seitse aastal. Kus esmalt proovitigi lego robu, robotite baasil siis robootikat tutvustada pigem nagu vanemale kooliastmele, aga näha oli, et Eesti lapsed on niivõrd nutikad, nad tulevad sellega nii kergelt toime, see läks liiga lihtsaks nende jaoks. Et siis me hakkasime järjest aasta nooremasse vanusegrupi sellega tulema ja asi on tippnenud sellega, et käesoleva aasta alguses me alustasime pilootprogrammi ka Eesti lasteaedades. Sest Legol on vahendid väga erinevale vanusegrupile, millega robootikaga on võimalik tegeleda, nii et esimesed viisteist lastel, kui ma ei eksi, siis on oma seadmed kätte saanud selle aasta kevadel, ning katsetavad juba ütleme, viieaastaste lastega siis seda tegevust. Aga kui rääkida initsiatiividest, siis jah, Progetiiger on üks kõige konkreetsem, millega oleme tulnud nagu appi siis ütleme, Eesti IT-sektorile ja ja, ja püüdnud seda huvi infotehnoloogia IT kui sellise vastu lastes äratada või tegelikult seda ei ole vaja äratada, meie lapsed kõik on väga IT-teadlikud, juba väga varases eas, nad ei ole veel kooligi jõudnud, kui nad kasutavad vanemate nutiseadmeid ja arvuteid, pigem mis meie Progetiigri eesmärk on, on olnud see, et anda sellele laste arvutikasutusele selline sisukam mõõde, et kui nad kõik esimesena puutuvad kokku arvutimängudega, siis väga lihtne on näidata lapsele, kuidas sa võid olla tegelikult ise selle arvutimängu looja ja juba esimese klassi lapsed tõesti puutuvad kokku selliste arvutiprogrammidega, kus neil on võimalik oma arvutimäng luua. Ja, ja see on kõige lihtsam moodus neid selle ju tuua.

Aga lähme selle, meenutakse ka noortest inimestest väikesele pausile. Tere tagasi kuulama IT-äri saadet Restart. Endiselt on laupäev ja saadet juhivad Henrik Aavik ning Taavi Kotka Majandusministeeriumist, meie saadet saate kuulata korduses Kuku raadios, aga alati võite tõmmata selle endale podcasti ja kuulata, millal iganes, adressilt raadio1.ee. Meie saadet toetab ITL ja tänase saate teemaks on see, kuidas kasvatada Eestis noortest inimestest tublisid insenere veidike rohkem. Ning meie saatekülalisteks on Kristi Kiviloo Vaata Maailma sihtasutusest, kelle tegevusalaks on täna nutilaborite projekti vedamine, mis pakub siis inimestele tehnikaalast hobiharidust, ehk siis noortele kooliõpilastele. Ning Ave Lauringson, kes on MKM-ist, kuid endine Tiigri Hüppe Sihtasutuse koolitusvaldkonna juht ning olnud suuresti Proge Tiigri projekti taga, Proge Tiigri projekt on siis see, kus nüüd juba siis viieaastased noored inimesed või vähemalt saavad roboteid katsuda, aga Proge Tiigri raames saavad nad õppida esimestel kooliaastatel programmeerima.

Jah, mulle väga meeldis see, et kui see Progeti Ikri uudis tuli, et see kuidagi läks tõlkes kaduma, nii et inglisekeelses meedias ei kirjutatud mitte sellest, et see on vabatahtlik programm või kirjutati, et see on kohustuslik programm ja see vist oli kas Vired või, või TechCrunch, kes ütles, et et Mr. Obama, et te peaksite eestlaste käest õppima seda, et näed, et iga esimese klassi õpilane sunnitakse nagu programmeerimist õppima, et vaat, vaat nii peaks tegema nagu ka Ameerikas, eks, et Seda oli väga südantsoojendav lugeda, et, et aitäh selle tõlkiks koduma minemise eest, aga aga räägiks teises osas sellest, et kui siiamaani need sellised huvihariduse edendamise ja, ja üldse sellise inseneri eriala vastu huvitundmise projektid on olnud sellised sutsakas siin ja sutsakas seal, on ju, et kuidas saada ikkagi seda temaatikat süsteem, süsteemsemaks, ehk siis et, et see olekski ometi eesmärk, et, et noored tahaksid. loodusteaduse õppida, tahaksid kokkuvõttes ka pärast kõrgharidust omada loodusteaduste või inseneerivaldkonnas, et, et mida nagu süsteemselt peaks parandama tänases Eestis, Ave?

Aga siin ka härra haridusminister Aaviksoo populariseerib praegu nii-öelda programmi, et kuidas see seostub nii-öelda sellise meie muude tegevustega, meie, meie IKT vales?

Ma arvan, et see on konkreetne töö nende inimestega, kes seda tööd teevad, et anda neile ette sektori statistikat, näidata töö ju vajadusi ja kõike seda, et et lihtsalt avada neid teadmist, aga ma tulen veel tagasi selle... huvihariduse ja nende inimeste koolitamise juures, tegelikult Tiigrihüpe on ju koolitanud õpetajaid nii robootika, kõigi nende samade tegevuste vallas, millega nutilaborid tegelevad, ainuke asi just ongi see, et meil ei ole siiamaani olnud rahastust IT või inseneri või reaalharidusega tegelevale huviharidusele, sest seda pole üldse nagu eksisteerinudki meie mõtetes. Meie jaoks on huviharidus siiamaani ikkagi tants, pillimängija, sport ja noh, nagu Kristi tõi välja selle statistika, et see on ainult paar protsenti või kolm protsenti kogu huvihariduses, et seda on väga vä Ja tegelikult see lisakulu, mida meil vaja on, ongi nendesamade inimeste, kes seda tööd juba koolis teevad, teevad ka huviringis, nende, lihtsalt selle töö tasustamine, et noh, jah?

Ja tegelikult me rääkisime huviharidusest ja sellest, et riik suunab sinna ka tulevikus raha, aga me ei ole rääkinud sellest, et tehnikavajadus on ka, et lisaks töötasudele, et õpetajale maksta väärilist töötasu. On see tehnikavajaduse baas väga suur, mida on vaja õigete huviringide läbiviimiseks.

Tere, Kuku raadio kuulaja, tagasi kuulama IT-äri saadet Restart, mille tänaseks teemaks on noorte inimeste IT-alane hariduse ja huviharidus. Saadet juhivad Henrik Aavik ning Taavi Kotka Majandusministeeriumist ning külas on meil Kristi Kiviloo Vaata maailmast ja Ave Lauringson, endine Tiigri Sihtasutuse koolitusvaldkonna juht, rääkimas Proge Tiigri võtmes. Meie saadet saate kuulata hiljem korduses, aga ka podcastist aadressil raadio1.ee ning

Jah, me eelmises plokis lõpetasime, jõudsime infrastruktuurini või selleni, et mis on siis see masinavärk, mida täna koolid kasutavad, saavad, mis on need võrgud, mida nad kasutavad, ja iseenesest on tegemist suure probleemiga, sest Tiigrihüpe on eelmi, varasemalt poole Restorega aidanud, aga ütleme nii, et nii mõnelgi koolil on, on, on see ikka väga vana ja iganenud, et täna on arutelul koostöös ITL-iga, et, et kuidas ikkagi leida Eesti haridussüsteemile selline äriliselt põhjendatud mudel, et koolid saaksid olla kindlad, et nende riistvarapark iga kolme, nelja, võib-olla viie aasta ainult uueneb, eks, et harjastades täna nagu suuremad nii-öelda arvutite tarbijad, on läinud nii-öelda rendimudelile üle, kus pärast igat kolm aastat vahetatakse arvutid välja, siis selle asemel, et need noh, nii-öelda kolmeaastased vanused arvutid, mis ütleme, koolide jaoks on veel vägagi pädevad, et, et selle asemel, et neid saata kuskile Eestist väljaspoole kui Aafrikasse, et miks mitte nagu tõesti äriliselt motiveeritud programm teha Eesti koolide jaoks, et kui tõsine väga muidu on see nii-öelda infrastruktuuri reaalne probleem?

Kas see infrastruktuuri hind huvihariduses on oluliselt kõrgem IT-s kui on teistel aladel, et kui me mõtleme hindadele, mis maksab kunstmurujalgpallis või mis maksavad puutsad või mis maksab rahvariided? Et need on ju ka päris kallid asjad, et kui me arvestame, et, et rahvariided on igal ühe, lapsele eraldi ja arvuti tuleb mitme peale, et kas ta tuleb üldse muust huviharidusest oluliselt kallim?

Kui me räägime kunstmurust, siis igal koolil on ikkagi väljak, kus lapsed sporti teevad, et paraku seesama huviring või spordiring kasutab sedasama muru, et lapsed ei pea seda enam järgnevalt kinni maksma, huviharidusega, robotitega on ikka nii, et, et kooli neid reeglina ei ole. Ja nad tuleb soetada, ja neid tuleb uuendada ja neid tuleb andureid juurde osta ja siis tuleb veel uuem mudel, millega see põistel, sest vanaga enam ei saa, et paraku on see jah, kallis lõbu.

Mina arvan, et me peaksime tagama igale lapsele võimalused aina kaasaegset haridust klassiruumis saada, et vähemalt õpetajal on töövahend, õpetajal on head õppematerjalid, ma räägin digitaalsetest õppematerjalidest, millega seda õppesisu edasi anda, et, et see, et meil on kõik lapsed üks-ühele mingisuguses mobiilses seadmes, on tõesti maailma trend, aga ma ei seaks seda nagu eraldi eesmärgiks praegu, et me peaksime oma, olemasoleva situatsiooni nagu kaardistama, selle korda tegema. Ja, ja ma näen ka seda, et, et riigil üksinda võib-olla seda rolli raske kanda, et siin võiks võtta ka ära kapitali ja raha nagu appi ja, ja koostöös neid koole paremini siis taristuga varustada.

Ei, ei ole, ma tean, et Tallinna Ülikoolis on eks ju informaatika eriala, kust on varasemalt informaatikaõpetajaid kui selliseid koolitatud, aga kuna informaatika eriala enam või ainet koolis väga ei propageerita, siis ka nõudlus nende järele on vähenenud ja need inimesed on oma ametinimetusi kas haridustehnoloogideks või noh, vastavalt selle kooli iseärasusele nagu muutnud.

Esimene kindlasti on see, et huvihariduse toetamine inseneri ja, ja siis ütleme IT-erialade õppimise võimaldamiseks. Ja teine on taristu korda, et, et koolidesse tekiks kindel süsteem, mille sõnad teavad, et neil, neil, nad ei pea muretsema selle pärast, et neil ei ole arvutit õpetajale töövahendina anda ja nii edasi. Ja, ja kolmas on õppesisu, kaasaegne õppesisu õpilastele, õpetajatele kättesaadavaks.