AI_pealkiri: Ahti Kuningas ja Taavi Kotka IT-sektori tööjõupuudusest ja välisspetsialistide värbamisest

Tere Kuku raadio kuulaja, taas on laupäev ja taas on eetris IT-äärisaade Restart. Saadet juhivad Henrik Aavik ning Andrei Korobeinik ja meie saate toetajateks on ITL ning EAS.

Ja tere ka minu poolt, meie täna teema on siis IT-sektor Eestis ja ITL-i uus kontseptsioon, mille järgi aastaks kaks tuhat kakskümmend peaks Eestis olema viiskümmend tuhat IT-töökohta. Ja meie stuudios on täna Taavi Kotka, ITL-i president ja Ahti Kuningas, kes on EAS-i nõukogu liige ning MKM-i asekantsler. Ehk siis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler, tere Ahti. Tervist, tervist. Räägi paari sõnaga, millega sa ministeeriumis tegeled ja kuidas sulle tundub, kas IT-sektor Eestis vaev nii palju inimesi?

Meil on seal palju asju, millega tegeleme, et põhiasi on erinevad ettevõtlustoetused, garantiid, laenumehhanismid, niisugused märksõnad, millest kõik aru saavad, on ettevõtluse EAS, on ju, ja Kredex. Analüüsime ka üleüldse majanduse seisu ja olukorda ja üks produkt meil on tööjõuvajaduse prognoos järgmiseks viieks aastaks või isegi seitsmeks aastaks. Mis esitatakse iga sügis Haridusministeeriumile ja selle põhjal pannakse kokku ka, või seda peetakse arvesse, koolitustellimuse kokkupanemisel.

Ehk siis IT-sektori vaadused on seal ka arvestatud?

Nad on seal arvestatud, aga noh, ta on niisugune poolenisti mehaaniline mudel, et vaadatakse ajalooliselt, kuidas siin, esiteks noh, palju inimesi siin tuleb tööjõuturule, kes liigub pensionile, kes sureb ära, kes läheb välismaale tööle, kes tuleb välismaalt tagasi, niisugused liikumised, ja siis mis on ajalooliselt toimunud, kuidas sektorite vahel inimesed liiguvad ja siis ka, et nende samade ITL-i näiteks hinnang, et paljude inimesi vajab.

Aga äkki teemegi saate alguses niisugused makronumbrid ära, et kui palju tuleb inimesi aastas tööjõuturule, kui palju tuleb neid, palju võiks olla IT-sektoris, et oleks saate jooksul hea matemaatikat teha?

Ma arvan, see on selline rohkem filosoofiline küsimus, eks ole, et iga sektor noh, sellistes aruteludes tahab ju väita, et just meie, vaeme inimesi, sellepärast et selle järgi tehakse ka ülikooli terimus. Kuidas, kuidas ITL-iga näiteks koostöös ujub, et kas kas ITL-i soovid ja riigitellimus on omavahel kooskõlas, riigitellimus, kas, kas on piisav või mitte?

No täna, kui me vaatame nagu, kui palju Riik tellib ja riik tahab tellida, siis küsimus ei olegi võib-olla nii palju riigis, vaid kui palju just selles, et palju meie kõrgharidussüsteem on üldse võimeline koolitama. Ja siin on asjad läinud palju paremaks, et nii ülikoolid ise kui ka uued initsiatiivid, stiilis Interakadeemia ja nii edasi, on oluliselt kasvatanud vastuvõttu, ka ilma riikliku tellimuseta on kasvatatud vastuvõttu, Ja sellel aastal asus ütleme siis IT-ga seotud erialadele õppima üle tuhande kahesaja üliõpilase juba. Ja kui me arvestame siia juurde veel seda, et avaldusi kokku on üle kolme poole tuhande, siis me võime öelda, et põhimõtteliselt nagu noh, iga viies noh, proovis, proovis minna IT-d õppima, eks, et kõiki saanud, eks, mõni tegi võib-olla topeltavaldusi, aga aga, aga see, et ala on populaarne ja ja numbrid kasvavad ja see on väga positiivne. Aga kui me arvutame, siis noh, kahe tuhande kahekümnendaks noh, viiskümmend tuhat või isegi kolmkümmend tuhat noh, me niimoodi kokku ei saa, sest noh, tänane üliõpilane noh, kolme aasta pärast on tal PAKa, veel kaks aastat on tal Magister, eks, et no me räägime, kaks tuhat seitseteist hakkavad nad alles välja tulema, eks, et, et kindlasti on ka siin Muud teemad peavad arenema nagu võõrtöö või välistöö sissetoomise lihtsustamine ja nii edasi, et, et ainult nagu haridusele lootma jääda ei saa.

Pluss need, pluss need, kes firmade poolt kolmandal kursus ära nupitakse.

Jah, sest et need, kes sisse astuvad kaks-kolm korda vähem on ju need, kes lõpetavad tegelikult.

Ma mäletan, Taavi käis meil kuidagi restardis ja siis arvas, et see on täiesti vale süüdistus IT-firmade suhtes, kas sa oled...

Jaa, jätkuvalt arvan ja, ja käisin just ise lugemas ülikoolis loengut ja palusin kursusele tõsta käed, see oli üks kursuse õhtune õpe veel, et palunult tõsta käed, et kes töötavad ja ja noh, päris kõik käed tõusid, ja siis ma küsisin, et kes töötab sektoris. Ja kogu selle suure loengushaali peale kokku tõusis viis kätt. Ja ma pole siin viiel käel siis ära nimetada ka, et, et noh, et mis need siis firmad on, kus te siis töötate ja nendest ühte ma tundsin. Ma ei hakka siin nimetama, aga ühte ma tundsin, et ülejäänud olid noh, neli olid siis mingid pisikesed, aga see ei ole valdav, et, et et ma ütleks, et sellest probleemist me oleme ikkagi üle saanud, et et ettevõtjad nii-öelda rabavad toorest kraami. Aga samas mõõdikutena jätkuvalt ka ITakadeemia näiteks on oma programmidele peale pannud selle, et nominaaliga lõpetamine on prioriteet. Ehk siis, kui ma nüüd õigesti mäletan, siis ITakadeemia magistriprogrammi IT-akadeemiat rahastatava magistprogrammi nominaaliga lõpetamise eesmärk on vähemalt kaheksakümmend protsenti.

No muidugi, Taavi, sul, mul on sulle üks kurb uudis ka, et ma loen sinna ITL-i poolt tehtud uuringu, kus nad väidavad, et et enamus neist, kes täna ülikoolis õpivad, ei ole uued töö, tööjõuturule sisened, sellepärast et nad juba on seal tööjõuturul täiesti olemas ja tegutsevad. Mis ilmselt tähendab seda, et nad on IT-firmades juba tööl siiski, aga see võib-olla noh, erinev noh, erinevates ülikoolides on erinev olukord. Aga sa mainisid IT, IT-akadeemiat, kas see on ju suhteliselt raske initsiatiiv, kas ta juba kuidagi mõjutab seda tänast olukorda?

Ei no selles mõttes on lihtsalt oleme saanud täiendavat rahastust ja see täiendav rahastus on võimal, võimaldanud avada nagu uusi õppekohti, ehk siis nagu kuidas ma ütlen siis, et on võimalik rohkem spetsialiste koolitada, et ilma selle rahastuseta neid kohti poleks avada saanud, eks, ja ja samamoodi on see rahastuse ajana aidanud nii-öelda kvaliteetidest, ehk siis on saanud ka paremaid õppejõudsid hankida nii Eestist kui väljastpoolt Eestit.

Ahti, sa mainisid, et, et üks teema on ka migratsioon, sina, noh, sina oled Majandus-Kovinikatsioonide ministeeriumist ja just see ministeerium tänapäeval suure, suures plaanis kujundab seda poliitikat, et kas sulle tundub, et, et Et IT-sektoris on välismaalt inimestele, inimeste toomine lihtne või, või mitte ja kui, kui ei ole, siis mis võiks teistmoodi olla?

Me räägime sellest teemast valjult, aga meil ei ole ühtegi instrumenti, et seda otseselt kujundada. Et nii need asutused kui ka siis näiteks see seadus, välismaalase seadus, noh, tegelikult on ühe teise ministeeriumi haldusalas. Aga kuna me oleme niisugune Ettevõtluse ministeeriumi, siis seda probleemi me kuuleme kõige palju, rohkem ja, ja... Kui täna meil veel avalikult, ma meie, mõtlen siis kogu riiki, õnnestub seda teemat vältida, siis kahe aasta pärast seda enam ei õnnestu vältida. Sest siis toimub meil niisugune murrang, kus tööjõuturult läheb ka kogu aeg rahvast rohkem ära, kui neid sisse tuleb. Näiteks noh, kui täna tuleb meil kakskümmend tuhat inimest üldse tööjõuturule iga aasta, siis tuleb viisteist tuhat ainult alates kaks tuhat neljateist, seda on viis tuhat noh, veerand vähem kui täna.

Kas sulle tundub, et riik üritab seda problee, probleemi täna ignoreerida?

Noh, ta ei ole kindlasti päevakajane ja kui ta päevakajaliseks saab, see saab reeglina mingisuguse probleemi läbi. Et noh, eelmine aasta taheti välismaalaste seadusega siin muuta igast protseduuril lihtsamaks, siis tuli see tööjõulubade skeem, mis tegelikult oleks pidanud keskenduma sellele, et noh, tehakse paremat järelevalvet, kes see tuleb või ei tule, aga löödi jälle kogu aeg Eesti lukku, et noh, üsna niisugune ortodoksne lähenemine, et võõras ära tule. Mitte, et nad nii väga tahaksid tulla siia. Et kui teised nagu kogu aeg tahavad meelitada talente, siis meie pigem praegu hoiame neid mingi määral

eemale. Kas sa oskad võib-olla nimetada, ma ei tea, paar-kolm konkreetset sammu, mis võiksid seda probleemi ka mitte lahendada, siis vähemalt kuidagi pehmendada?

No pikas perspektiivis on vaja, on siin ülikoolil suur roll, et siia tuleksid välismaalt inimesed õppima, sest see on üks kana, kui keegi tuleb siia, siis tal on ka suurem tõenäosus, ta jääb siia tööle. Aga noh, täna mis koheseks teha, on see toru teha natuke suuremaks.

Ehk siis kvoodi suurenemine?

Noh, isegi selle kvoodi sees, et kui täna näiteks tahab mõni ettevõtja võtta inimese tööle ja kui see on kolmandast riigist, noh, Euroopa Liidu sees pole probleemi, aga siit on raske saada, sest nad liiguvad mujale. Et nad ei hakka siia Eestisse tulema, siin on see sissetuleku vahe natuke võib-olla liiga suur, kolmandast riigist on see tõenäolisem saade. Aga seal tuleb kõigepealt sul teha Eestis siseriiklik konkurss. Siis, kui see ebaõnnestub, siis sul tuleb anda oma taotlus Politsei-Piirivalveametile. Siis see inimene, kes sulle tööle tuleb, see peab otsima saatkonna ülesse välismaal, seal taotluse sisse andma, siis vaadatakse siin, et paberdab, see võtab kõik kolm kuni kuus kuud. Et vastupidiselt näiteks Austraalia, kes on väga sõbralik nooremate inimeste suhtes, siis ka talendikamate inimeste suhtes, et noh, et kui on ikka hea inimene, siis ma saan talle postkastiga selle kutse, tulen minu juurde tööle. Et noh, me oleme teinud siin ettepanekud, et teatud reeglid seab meile ka see Schengen, kus me oleme, bürokraatial, aga vähemalt võiks see nii olla, et mil iganes viisil see inimene siia Eestisse tuleb, kasvõi turist ei viisa ka, mida on tal lihtsam saada, et noh. keegi tahab töötajat võtta, ta on nädala aja pärast turistiviisaga siin ja me ajame siin Eestis tal asjad korra, et ta võib juba tegelikult hakata tööga pihta. Et noh, see on see variant, mida me praegu välja pakume.

Kellele?

Kellele me seda pakume? No praegu välismaalaste seadust muudab Siseministeerium.

Ehk siis Siseministeeriumile ja kuidas, kuidas see nagu vastuvõtt seal on?

Mõistlik, ma loodan.

No tööjõuendite poole pealt on ikkagi olukord katastroofiline, sellepärast et noh, nagu me teame, oleme rääkinud ka, et ega me seda kolmekümmend tuhandet või viitekümmend tuhandet inimest ei taha siin niisama kokku saada, et, et me näeme, et, et sellele rahvamassile on olemas rakendus, me näeme juba täna, et meil on nagu töö, nii-öelda vedeleb maas ja me, meil ei ole lihtsalt inimesi, kes üles, üles korjaksid ja, ja see on kuritegelik, no selles mõttes, et noh, tahaks raha teenida, võimalus on ka olemas, pakutakse tööd, Aga näed, noh, inimesi ei jätku. Ja me teame seda, et me haridussüsteemist nii palju peale võtta ei saa, ehk siis noh, kas või meie vaatenurgast noh, mingid väga, ma ei, ma saan aru, need on ajutised ja lihtsad lahendused, aga noh, mingi vaitlist, stiilis, et kui Skype või Playtech võtab, et siis me usume, et ta no ei too, ei tegele nagu noh, mingi Mingi murka businessiga või, või siis teeme... No

see tekitab ilmselt küsimuse siiski, et kui mul on, kui ma ei ole ss, kui minu, minu firma nimi ei ole Skype juhuslikult ja ma ei saa inimestele võtta, Skype saab, siis ei kõla väga hästi.

Jah, ma ütlengi, et loomulikult me kõik ootaksime paremat välismaalase seadust ja seesama näide, mida Ahti tõi, et, et et jah, toome ta siia ja teeme siinkähku korda, mitte nii, et noh, et see Indias praegu inimene peab sõidma Pekingisse ja saatkonda, nagu noh, kuigi vist nüüd tuleb ka Indiasse saatkonda, eks ole, aga Aga see kõik on, noh, ta ei ole nii-öelda, kuidas ma ütlen, käesolevale ajastule kohane selline käitumine. Ja meil on probleem, et see probleem on vaja ära lahendada.

Kanadas näiteks on üldse antud see kogu töötajate sissetoomine ettevõtjate otsustada. Et ettevõtjad ja aruliidud otsustavad mis tingimustel keegi, kes, keda sisse

toob. Mis see tähendaks Eesti kontekstis, kas, kas näiteks IT-firmad saavad koos öelda riigile, kuidas nad täpsemalt seda...

Jah, Eestlased oma plaanid ütlevad, et need oleks need kvoodid, mida on vaja ja nendel tingimustel, et a la noh, Eesti tingimustel võib panna mingisuguse palgakriteeriumi, on ju, et me ei too siin lihtsat tööjõudu. Aga noh, ma arvan, et meie ei olegi need pädevad inimesed hindama, et kas tal on kvalifikatsioon hariduse mõttes või töö, töökogemuse mõttes, vaid seda ütlevadki ju ettevõtjad.

Kuidas teile tundub, kas, kas see konkurssi nõue, mis, mis praegu on Eestis, kas kas see on vajalik või piisaks tõepoolest sellest, et on olemas mingisugune minimaalne palk ja kui see on käes, siis inimest võib sisse tuua sõltumata konkursist?

No ma arvan, et see palgateema kindlasti väga palju juba reguleerib, et et noh, lihtsamate töökohtade peale kindlasti noh, võiks olla konkurss, aga ütleme, et kui ikkagi tahetakse tuua mingi kitsa valdkonna tippspetsialisti, siis noh, palk juba väga palju määrab ära seda, et et noh, kui nagu ettevõtja nõus, maksma selle üle, ma ei tea, üle kahe tuhande euro näiteks kuus, et siis on juba, juba...

No üsna selge on see, et pigem loob siin juurde töökohti, kui võtab kellegilt töö ära. Selle kohta on huvitavad uuringud tegelt, iseenesest seal USA-s jah, et iga niisugune kõrgema palka teeniv, inimene loob kaks töökohta vähemalt veel juurde.

No USA kohta ma pool aastat tagasi lugesin ühe uuringu, kus see Fortune 500 firmade analüüsi põhjal jõuds järeldusele, et viimastel aastatel on tegelikult enamus edukatest firmadest astutud immigrantide poolt. Ehk siis Eesti puhul me jääme sellest selgelt ilma. Jaa,

aga teistpidi ma ütlen, et noh, ITL on lõpetamas praegu ühte uuringut, mis puudutab meie ettevõtete, hektori ettevõtete eksporti ja me näeme seda, et viimase kolme aasta jooksul Ericssoni välistades muide, on, on see üle kolme korra kasvanud, on ju, nagu ekspordimahud. Ja IT-ettevõtete puhul me tegelikult ju pigem räägime, et nende esimene ülesanne on enda lisandväärtust noh, muudele tööstusharudele, eks, aga aga isegi noh, hoolimata sellest lisandväärtuse andmisest, me ka ise suudame teha noh, rohkem eksporti ja, ja noh, viimase kolme aastaga, üle kolme korra rohkem, ilma Ericssoni tehaseta. Et see on veel suurem, noh, veel, veel, veel ülbem, eks.

Lähme siiski paosile.

Tere tagasi kuulama IT-ärisaadet Restart, on laupäev ja meie saade on eetris praegu ning õhtul kell kümme, internetist saate kuulata podcasti pidevalt, aadressil podcast.kuku.ee ja meie Facebooki lehel saate arutleda ja leiate meid Facebookist märksõna Restart järgi.

Ja täna me siis räägime ID-sektorist, kas ID-sektor vajab uusi töökohti, kui palju ja kuidas me sinna jõuame, enne pausi me oleme rääkinud sellest, milline on ja milline ei ole Eesti migratsioonipoliitika ja ma mäletan, et arengufond omal ajal, kui ta tegi igasuguseid seljaid, siis üks teema oli ka see, et Eesti ei kuuenda tegelikult oma... migratsioonipoliitikat, ehk siis need inimesed, kes me, kes meile tulevad, tulevad siia üsna juhuslikult, et mis teie arvate, keda Eesti võiks tahta siia tuua, miks ja kuidas?

Mõnevõrra juhuslik on, aga noh, nii palju on, et meil on praegu pandud, mis puudutab ettevõtte töötajad, siis ikkagi see palgakriteerium, kuhu palk sellest alates siis... Jah, ta peab mingid protseduurid läbi tegema, aga ta on põhimõtteliselt ikkagi tööta, otsustada, et varem oli see, kus me hindame seal kõiki neid dokumente ja minister annab veel mingi oma heakskiidu, et õnneks see nii enam ei ole. Aga seda ametnike vahelist bürokraatiat on ikkagi kõvasti.

Kas see on piisav, kui on palgakriteerium, et et võib-olla peaks riik valima ka endale prioriteetsed tegevusalad, kas siis näiteks noh, ma isegi ei oska öelda, kas see...

No näiteks, näiteks...

Kõrgepalgaline on alati hea

vist. Näiteks, ma

ei tea,

programmeerijat või, või õppejõud või noh, kes iganes.

Ma arvan, et see, üks asi on see, mis me laia pintsliga teeme, et see on palgakriteerium. Et noh, ei taha kellegi käest lukku lüüa, on ju, mingeid võimalusi, et kui ta tahab siia endale mingeid talenti saada, mingi insenere, mis iganes valdkonda näiteks kas või... Üks asi on see jah, prioriteetsed valdkonnad, mida praegu siin arengufondi vedamisel kaardistatakse. Praegu on seal kaheksa tükki välja valitud, nende hulgas ka IKT, kusjuures IKT mahub veel mitme teise valdkonna alla, seal on see innovaatilised majad, tervisetehnoloogiad, masinaehitus ja nii edasi, nii edasi. Nendest valitakse neli välja, ma eeldan, et need, esiteks nende toetuste mõttes, nendel neljale valdkonnale me hakkame rohkem tähelepanu pühendama. Aga teine asi, noh, Haridusministeerium on ka seal kaasas, et ka koolitustellimuse mõttes võiks nendele valdkonnale tähelepanu rohkem püüd, pöörata. See on nüüd teine dimensioon, aga ma tooks veel kolmanda dimensiooni, et tegelikult me isegi ei tohiks ära unustada ka seda lihtsat teenindajat. Et meil lihtsalt need demograafilised arengud on nii hullud, et kaks tuhat neliteist, kaks tuhat viisteist alates ma arvan, et need suured teenindusettevõtted a la nagu see meie kõige suurem, see laevandusettevõte, on hädas omale töötajate leidnud, et on mingisugune kümme tuhat töötajat. Ja kui me täna ei hakka aktiivselt mingit migratsioonipoliitikat ise juhtima, siis mingi hetk on meil niisugune auk, et nad hakkavad ise tulema siia. Ja siis me peame, lööb ühe hädas.

No kuidas nad ise tulevad, kui on palgalimiit, mis on keskmisest...

No nii nagu kriminaalfilmidest Ameerikas, et konteinerisse Hiinast...

No üks variant või siis nad on saanud endale kuskil töö ja loa juba siin Euroopas ja meil on niivõrd suured palgasurved ja, ja lihtsaid ametikohti on vaja täita ja, ja juhti tulevad. Aga võib-olla ei tule ka, siis meil on veel suurem probleem.

No siin on õnneks, õnneks, kahjuks on siin mõningad piirangud veel, ehk siis see, et me nagu lihtsalt seda limiiti tõstame praegu, et kes saab sisse või kui palju saab üldse sisse tuua, noh, see on ainult üks osa valemist, sest teine mure ja võib-olla isegi suurem mure, mida me näeme, on siin see, et kui isegi tuleb inimene siia. Siis see keskkond, kuhu ta tuleb, see iseenesest ei soosida. Ehk siis, kui tal on lapsed, tal on pere kaasas, meil on kohe lasteaedade ja koolide küsimus väga teravalt üleval, ma tean just, et Skype selle pealt, pärast tuleb väga palju muret, kui me vaatame noh, elu väljapool Tallinnat ja ütleme, et toome spetsialist näiteks Tartusse, vaatame, mis on tema, üks mõtlen siis nii-öelda meelelahutusvõimalused, et mis, kui palju on näiteks nagu ütleme, inglisekeelsed kultuuri nautimise, nautimise võimalused Tartus ja nii edasi, on ju, et noh, käidki iga õhtul kinos ainult

või? Ei,

ongi, aga ma ütlengi, et noh, et kas see on nagu ainukene, on ju, et et iseenesest ka seda keskkonda täna nagu väga agressiivselt peaks nagu looma, et, et et see community, kes sinna nagu tekkima peaks, ka siis nii-öelda hispaania keelt või inglise keelt kõnelevatest inimestest, eks, et neil oleks nagu olemas väljund. Jaa,

kahjuks ilmselt käib praegu noh, vajaduse nõudlus põhimõttel, et kui, kui neid inimesi ei ole väga palju, siis need kohad ei teki ja noh, selline kinnine ring, ring tekib.

Nõusar, mõtlen, et kui me praegu hakkame nii-öelda tegema seda sissetoomist nagu märgatavalt lihtsamaks, siis me võime noh, nii-öelda kaks käiku ju ette mõelda, et me näeme, et kohe järgmisena tekib see probleem, et neil hakkab siin igama, eks, et meil on endal kogemusel sellest, et näeme, teeme Ameerikast inimesi ja, ja Tartusse ja, ja noh, ütleme, Noh, nad ütlesid ausalt meile, et, et kõik on väga tore, aga igav on. Väljapool tööd on igav, et töö on väga huvitav, aga väljapool tööd on igav, eks.

Kas, kas need Eesti inimesed, kes kolivad siit ära ja tagasi ka väga ei kipu, et kas seal on loodust, et õnnestuks neid rohkem võib-olla Eesti, Eestisse meelitada, kas? Kas see Talendid koju programm, mis kahe aastaga suutis tagasi tuua kakskümmend seitse inimest, tundub selline hea lähenemine või on vaja midagi muud selles suunas teha?

Ma kommenteeriks seda selle koha pealt sektori vaatele vast, et. Ma suhteliselt julgelt teen väita, mul küll nüüd numbrilist tõestust ei ole, aga vaadates lihtsalt nagu no, nagu nii-öelda enda ümber, et, et ei ole noh, arstidega sarnast või niisugust nagu, nagu niisugust lahkumise lainet IKT sektoris. Ega streiki. No streiki nagu nii ei ole, aga ütleme, et Et ikkagi noh, täna see töö on ikkagi nii huvitav ja, ja, ja ka finantspaketid on piisavalt head, et ja noh, ma olen näinud ka seda trendi, et ikkagi tahetakse oma lastele anda üldjuhul noh, omakeelset haridust, eks, ja see kõik paneb need piirid, et ei kiputa väga sinna välismaale. Jah, käiakse välismaal tööl, tehakse Soome tööd, tehakse Rootsi tööd, eks, aga... Aga noh, see on ka erilast tulenev, et, et me ei pea olema kogu aeg kohal, eks ju, et et sellepärast, et siin ma väga ohtu seda, seda probleemi sektoris ei näe, et, et me nagu peaks muretsema, et noh, et lähevad Inglismaale nagu massiliselt.

Noh, siin on suur erinevus jah, et need inimesed, siin on võimalus olla keegi väga varakult, kui sa oled nutikas ja kui sa nagu tahad asjadega tegeleda, et näed, seal välismaal sa pead ennast üles ehitama kindlasti kauem. Aga noh, mis selle Talendid koju programmi kasvuks räägib, kindlasti on see, et noh, see teema tõstatati. Aga noh, et nad, Eesti talendid, noh, ma ikkagi pigem vaataksin talente laiemalt. Ja isegi, kui need eestlased koju tuleksid, noh, ei piisa sellest, nad CV ülesse paned, ma arvan, et see võib-olla ei käivita neid nii palju. Kui neil oleks siin kohe funktsioon, mul üks hea näide on see ekspordibulluus, buldooser programm, mida EASV edasi, et... Et me ise toodame siis nendele eksportivatele ettevõtetele ekspordijuhid. See oli see väike matchmaking veritus alguses, nad valisid inimesed välja ja siis EAS koolitas neid mingisuguse pika aja. Vot sinna tuli meil kaks korda rohkem kui sellest Talendid Koju programmist välismaalasi. Et kui nüüd on funktsioon siin, näed, ettevõtted on vastas ja neil on niisugune suur tähtis ülesanne neid kuskil välismaalt müüma hakata. Et

müü, müü võib-olla seda Eestit tervikuna on keerulisem kui mingisuguse konkreetse niši, et kui, kui Talendid kohe asemel oleks mingisugune programmeerija koju probleem, siis võib-olla see toimiks, toimiks edukamalt ja võib-olla see tulemus oleks ka absoluutarvudes suurem teoreetiliselt.

No kui oleks lihtsalt kuskil mingi riik, ütleks, et tulge meile. Siis noh, tal ei ole kliimat, tal ei ole sinukeelset meelelahutust ja, ja üldse vähe inimesi ja palgapakett on ka niisugune nii ja naa, et siis võib-olla ei lähe, aga kui tuleb Barcelonast minule tuleks praegu pakkumine, et ma selle ilmaga mõtleks. No

ma ei tea, see mingi putridism võiks ka olla, aga tuleks korra tagasi hariduse juurde, et. Ma sain aru, et Taavi mõte oli see, et, et kõrgharidusega on olukord enam-vähem okei.

No selles mõttes sektori eesmärk oli, et jah, me kõik näeme seda demograafilist kriisi, me näeme seda kiiret ärakukkumist, aga juba neli aastat tagasi võttis sektori eesmärk siis endale, et et kuigi sisseastujate arv langeb, ta ei tohi langeda meie erialadel ja täna me oleme tulemuses, kus ta ei ole langenud ja ta on isegi tõusnud, ta on oluliselt tõusnud, ehk siis noh, Me veel ei ole võitjad, vaatame ära, mis on nii-öelda esimeste semestrite tulemused, eks, ja palju neist jääb siia süsteemi ja ja palju kukub seal sellepärast välja, et see teema on kõige keerulisem kui ütleme muu eriala, aga, aga vähemalt nagu noh, esimene mulje või esimene emotsioon on, on nagu hea ja ma näen, et õppejõud ja ka ülikoolide juhid ikka väga pingutavad selle nimel, et, et, et siia valdkondi noh, nii-öelda jõud juurde saada või spetsialiste juurde saada.

Kui mina ülikooli astusin, siis minu grupis oli konkurss viisteist inimest ühe koha peale, et nüüd on see publisti tagasikoollikum, et kas sulle ei tundu, et see on võib-olla mingil määral selline ohumärk?

Jaa, aga sina kui meie erilane inimene pead tegema õiget matemaatikat, ehk siis sel ajal, kui sina käiksid kooli, mitu poolju selle kursuse peale võeti?

No ikka mingi mitukümmend.

Jaa, aga noh, praegu on tuhat kakssada, eks selles mõttes nagu kõik kokku ja kolm pool tuhat avaldust on ju, et, et selles mõttes nagu eriala mõttes on ju, et...

Aga kas sulle ei tundu, et, et võib-olla noh, minu ajal oli programmeerimine näiteks mul kooliaineks, et nüüd minu koolis seda ei ole ja ka päris paljudes koolides ka mitte, kas ei tundu, et võib-olla vaatamata kõrgele palgale, suurele lisandväärtusele ja atraktiivsele töökeskkonnale inimestele tundub, et see valdkond on ikkagi liiga keeruline?

Mul on veel häid uudiseid siin koha peal, ehk siis kuigi ütleme, tase TTÜ-s, ITKolled siis Tartu Ülikoolis, no need on põhiülikoolid, kes siis toeta, nii-öelda kasvatavad neid meie spetsialiste, et see tase on erinev ja ütleme, kõige adekvaatsemad andmed on mul Tartu Ülikooli kohta, siis hetkepilt on selline, et me oleme noh, sihiteadlikult õpetanud programmeerimist Tartu Ülikoolis viimast seitse aastat, Ja iga aastaga on sisseastujate kvaliteet, just nagu programmeerimisoskused, on noh, arvestatavalt tõusnud. Ehk siis see tase, mis täna juba on, juba, juba sellel tudengil, kes astub ülikooli meie eriala peale, on marjatavalt tugevam kui seitse aastat tagasi noh, üliõpilane, kes tuli programmeerimist õppima, ehk siis ma tahan öelda, et et see ettevalmistus juba nagu enne ülikooli on, on, on, on, on on seda aset tõstnud ja, ja ütleme see, mis täna ülikoolist tuleb välja ka programmeerijatena, ikka selle kvaliteet on parem ja ta on rohkem vastav nii-öelda tööandjate soovidele. Et see koostöö nagu erasektori ja, ja ülikoolide vahel on, on tulemuselnud.

Hiljuti sai Eesti päris palju välismeediat uudisega, et hakkame esimesest klassist alates programmeerijaid koolitama, et kas on arvata, et esimene laine programmeerijaid sellesse sektorisse hakkab tulema mõnede aastate pärast keskkoolist juba?

No me selles mõttes kõik teame, et, et, et see tegemist oli noh, ütleme poolede libauudisega, et, et ikkagi iga õpilane ei hakka õppima, aga samas on muidugi suurepärane, et Eesti saab sellist tähelepanu. Ja ma ütlen, et esmaspäevane Päevaleht küll kritiseeris meie presidenti, aga mina kindlasti tahaks kiita presidenti selle töö eest, et ta seda sektorit jätkuvalt nii-öelda propageerib. Sest noh, kui me läheme jälle absoluutarvudesse ja mõtleme selle peale, et noh, oletame, et meil oleks nüüd viiskümmend tuhat noh, kõrgepalgalist IKT-sektori töötajat, see on noh, see oleks mingi üheksa, kaheksa protsenti kogu tööealisest elanikkonnast, eks. Ja me peame arvestama sellega, et ütleme nüüd... Kui me, IKT ettevõte teeb eksporti, siis temal, noh, materjalikulud on juba väga väiksed, ehk siis tema käive põhimõtteliselt ongi tema cross-profit, ehk siis noh, kasum enne tööjõukulusid. Ja tööjõukulud ja kogu maksutulu ju noh, kulutatakse enamjaolt nagu sealsamas riigis, kus nagu see töötaja nagu tegutseb, ehk siis kui me suudaksime oma tänase, noh, täna on meil seitseteist tuhat sektoris töötavat inimest, eks, et kui me suudaksime selle numbri ainult kahekordistada, Noh, oleks, oleks suur samm edasi, aga kõik sellised initsiatiivid, et, et, et õpetame lastele malet või õpetame lastele programmeerimist, arendame nende analüütilist mõtlemist noh, meie sektor loomulikult kirjutab alla ja kindlasti see aitab neil nagu, nagu loodusteaduse paremini omandada.

Ja siit me lähme järgmisele pausile.

Endiselt on eetris IT-äärisaade Restart ja jätkame siit IT-valdkonna tööjõu probleemidega ja ka plaanidega jõuda viiekümne tuhande IT-valdkonna töökohani lähiaastatel, täna on teatavasti seal seitseteist tuhat töökohta.

Jah, me kõik teame, et eestimaine välismaal on selles valdkonnas päris hea, kuid vaatamata sellele on päris paljud Eesti firmad, start-upites, otsivad endale inimesi välismaal, mitte Eestis. Ja tegelikult teeb seda ka Skype näiteks, kes võtab inimesi tööle pigem Londonis kui Tallinnas. Ja kuidas me saaksime seda olukorda muuta, et kas Taavi sulle kui suure IT-firma taustaga inimesele tundub, et meie palgad on liiga kõrged selleks, et siin arendajaid otsida või probleeme hoopis kuskil mujal?

No ma ütlen, et ega Skype võtaks Eestisse ka, kui Eestis oleks, ehk siis probleem ei ole palgas, et probleem on ikkagi selles, et vastava kvalifikatsiooniga spetsialistidest on puudus, et siin ei maksa jah segamini ajada, et et see fookus peab ikkagi olema täna spetsialistide arvude suurendamisel. Et palgaga me oleme väga hästi konkurentsis veel, et ma olen seda näidet korduvalt toonud, aga veel kord, et kui me mõtleme kas või kõige labasema tarkvarateenuse tunnihinna, siis vahe Soomega on kolmekordne, vahe Rootsiga on nelja kuni viiekordne.

No selles mõttes, seal on kõrgem.

Jah, seal on kõrgem, jah, täpselt, see, ma ütlen noh, see, seda vahet me ei, me ei söö tagasi. Ja kui me ütleme, et sektoris on seitseteist tuhat töökohta, siis jah, need on need, kes töötavad, aga täitmata on ju veel tuhanded töökohti ja noh, mida võiks ka siia tuua, et et noh, kõige lihtsam, no helistage Skype'i või küsige, et palju nad kohe võtaks, kui oleks, on ju, ja ja need numbrites on kohe kümnetes, aga neil on võime tegelikult luua rohkem siia töökohti, noh, kui oleks teada ka, et, et saaks võtta sadades, eks.

Aga see on siis kirjaalsus, see ei ole mingi üks või kaks firmat, kes viivad oma arendussiid ära, need on küll sellised väiksemad firmad täna, aga me ei saa ju välistada, et see juhtub ka Skype'iga näiteks, üks päev?

Ei saa välistada, aga noh, jällegi mõningad nüansid, mis, mis nagu toimivad, millest, millest on ka juttu varasemates saadetes, aga oma minevikule tuginetes, vaadates neid erinevaid rahvaid, vaadates nende IT-haridust, nende see, mismoodi nad tarkvara teevad. Ja ma ütleks, et noh, Eesti on siin ainulaadne, sest me oskame, ja see ei ole üldse mingi oma saba liputamine, aga me oskame kordades efektiivsemalt IT-d arendada. Ehk siis kui me vaatame nagu noh, ühe euro eest loodud kasu, siis see on kordades parem siin Eestis, pluss see, et kui eestlane jookseb nii-öelda kinni, noh, mingi probleem, mis osutub ületamatuks, ta leiab lahenduse, ta lahendab selle probleemi ära, ta ei jäta seda laua peale, ta ei jäta seda seisma, ja, ja ta viib asja lõpuni.

Aga kuidas on nii, et programmeerimishindade vahe ei ole ju Skandinaaviaga nii suur, Eestis müüakse mingisugust programmeerimisfirma tundi, välja seal ütleme, kuuskümmend kuni üheksakümmend eurot tund, Soomes seal üheksakümmend kuni sada kakskümmend eurot tund, et see on ainult natukene suurem. Ja ometi noh, nemad, kas nende kasumiootus on nii väike või kuidas, millest see tuleb, et nad... Teine küsimus on

selles, et kes paneb kasumikasutuse. Muidugi ühe esimese asja ära, et Neid ettevõtteid Eestis, kes müüvad välja kuuskümmend kuni üheksakümmend eurot tund noh, pigem ühe näppudele, et valdav osa müüb ikkagi ennast välja kolmkümmend kuni kuuskümmend eurot tund, teine asi, mis tuleb vahet teha, on see, et mis, kui küps, küps on tarkvaraarendusturg. Ehk siis Eesti puhul tuleb see nüüd see kuuskümmend eurot või kolmkümmend eurot, mis iganes see hind on, läbi korrutada efektiivsusega. Ehk siis soomlased üldjuhul arveldavad üheksakümmend protsenti oma töötundidest. Ehk siis iga tund loeb. Ja Eestis see ei ole levinud, Eestis makstakse nii-öelda kasulike tundide eest. Ja kui me vaatame ettevõtete nagu majandusnäitajaid, vaatame, palju on tunde aastas, siis sa näed, et Eestis keskmise IT-ettevõtte efektiivsusnäitajad noh, nii-öelda ringlevad seal viiekümne protsendi juures. Ehk siis sa võid panna küll nagu, et kuuskümmend eurot on välja mingi tund, aga kui sa vaatad, et noh, palju see on nüüd saja kuulmast tunnis, siis nii-öelda arve saad esitada, on ju, siis tegelikult tuleb välja, et noh Kui sa müüksid nagu kolmkümmend eurot tundi ja kõik tunnid arvestatud noh, välja mõjudud oleks sama tulemus, eks, ehk siis siin on noh, nagu ma ütlen, tuleb seda efektiivsust ka juurde vaadata, et on vahe, on ikkagi jätkub, ma ütlesin, kolm kuni viis korda on, on see vahe tunnides.

Jaa, aga siiski, kui me noh, tuleme ikkagi selle sama teema juurde tagasi, et kui me vaatame Skype'i kodulehel, siis seal on oma kolmkümmend töökohta, mis on paar aastat juba täitmata, et see ilmselt nagu väga kaua kesta ei saa, et

Ta on kestnud ikkagi juba aastaid. Et

on

muid omadusi, mille pärast nagu ei ole ainult see, et, et, et noh, ma ei saa uusi spetsialiste, et sellel, sellel meeskonnal on muid häid omadusi, mis, mis ikkagi noh, jätkuvalt tasub, nii Playtechil kuskil.

Küsimus on siiski selles, et kaos seda kannatust ikkagi jätkub, et Majandus-Kommunikatsiooniministeerium kindlasti on teinud mingisuguseid Visioone ja prognoose, et kuidas, kuidas siis tundub, kas tänases olukorras ei ole ohtu, et suured firmad hakkavad Eestist lahkuma? Tänu sellele, et meil kas ei ole inimesi või siis tuleb neid inimesi mujalt üle osta, kalli raha eest?

No Skype on üks hea näide, kes toob üsna palju töötajaid ka sisse väljastpoolt. Noh, täna oli alles meil üks inspiratsiooniteema üritus, kus president oli kohal, oli ka Tiit Paananen, kes ütles, et ta on lihtsalt, tal on tekkinud oma ametnikud, kellega ta asju ajab, Ja ta saab oma asjad aetud ja seda need inimesed toodud, aga noh, see on ikkagi kuuldes kestev protsess. Kui ta saaks nädalaga sisse tuua, ma arvan, et oleks lihtsam ka välismaalt neid sisse tuua. Nüüd tekib see, et okei, kolmandast riigist ma olen talle ka, Eesti on konkurentsid endale palka maksma. Peaks mõtlema ka, et kuidas siis nendest nii-öelda Euroopa Liidu riikest või soetsejate riikidest saaks siia töötajaid tuua. Kellel on siin võib-olla mingisugused sissetuleku ootused. Palju on räägitud sellest sotsiaalmaksulaegst. isegi jookseb läbi koalitsioonilöpingust, et ma arvan, et see teema tuleks esile tõsta mingi hetk niisugune suurem reform, mis meil aitaks neid tööjõudu siia meelitada.

Siin on muide veel, ma arvan, et suurem probleem isegi ei ole mitte see, et Skype'st ära tahab minna, vaid suurem probleem on see, et täna on ukse taga suurettevõtted, kes tahaksid siia oma arendust tuua. Et noh, mul Rootsi pangaga läbirääkimised vahepeal käisid, kes tahtsid tuua, noh, vähendada oma Stockholmi programmeerijate hulka tuhandelt niimoodi, et noh, kolmsada tuleks Tallinnasse, on ju. Ja nad loobusid sellepärast, et nad nägid, kui keeruline see ülesanne on, eks, on ju, aga sellel meeskonnal nagu keskmine tunni hind oli noh, sada viiskümmend eurot tunnist, on ju. Versus kolmkümmend või nelikümmend, mis saaks siin Eestile, on ju. Et oluline võit oleks, täna on niisuguseid ettevõtteid palju, kes tahaks tulla, Liidus rääkimas, IT-s rääkimas sellest, et tahaks tulla, aga noh, mingid hetked ohkuvad ära sellepärast, et noh, spetsialist ei ole piisavalt.

No kui sotsiaalemaksuga on olukordena vähem kontrolli all ilmselt, see ikkagi tuleb, see lagi, siis teiste meetmetega... Ma kuidagi nagu väga ei ole midagi kuulda, et kas, küsin siis uuesti, et kas, kuidas Ahti sulle tundub, kas ministeeriumis on mingi konkreetselt plaanid ka olemas või, või praegu lihtsalt üritame selliste väiksete sammudega, nagu näiteks haridustellimus ja nii edasi, asja lahendada?

Vart, nüüd ükski ei ole väike samm, et haridustellimus, väga konkreetne samm. See, et ma võtan endale nipsust tööle inimese, et noh, et mulle sa meeldid, sa tuled mulle homme tööle. Et see, kogu see bürokraatia selliseks muuta, see on ka üsna oluline

samm.

Ja sotsiaalmaksu laagi on ju absoluutselt suur samm, et see ikkagi lõikab ära nendel noh, a la kellele seal palgad hakkavad paari tuhandest eurost, hästi suure osa sellest kulust, just täitsa üles, millelt saab maksta palkadesse, noh, need on just väga suured sammud, mis tuleks algatuseks ära teha.

Aga mis puudutab seda bürokraasia vähenemist, kas sa näed, et asi liigub või praegu see on lihtsalt selline... Soovidus.

Praegu ta on niisugune seis, et me nojah, need ettepanekud, oleme mitu korda saatnud, on tagasi põrgatud, et vaja täiendatud analüüsi, me oleme analüüs ju ära teinud ja loodetavasti see analüüs on piisav, et noh, et ega me ei jäta, jah.

No jah, ma ütlen, et siin ei ole aega oodata, et kiire on, väga kiire on.

Kaks tuhat neliteist on ikka niisugune väga karm tärmin ja see ei ole mitte ainult IT-sektor, vaid see on absoluutselt kogu majanduses.

Kas see on see Euroopa raha teema või?

See ei ole Euroopa raha teema, see on see, et kui meil täna tuleb kakskümmend, kakskümmend tuhat inimest öövaturule iga aasta, siis alates kaks tuhat nelist tuleb kuskil viisteist tuhat inimest.

Et demograafiline kuristik on seal kahe aasta kaugusel?

See on kahe aasta kaugusel, et... Kui me vaatame siin majanduskasvu, et me, millest ta nagu lihtsates sõnades võiks koosneda, et noh, et palju massi peale tuleb sulle rahvast, palju sul raha sisse tuleb ja siis, kui palju seda muutuda efektiivsemaks. Ja kui me seda massi peale ei tule, noh, see, mille arvata Hiina kasvab kogu aeg, on ju, läheb ainult sisemaa poole, siis ei tule siia ka raha sisse, et need on kõik omavahel seotud, et meil on vaja selle massi peale mõtlema hakata. Jah, ja veel niisugune asi, et me räägime kogu aeg, kui avatud me oleme, et noh, et ainult ekspordist sõltume, et me ei saa siin sisemajanduse kasvust sõltuda, siis me sõltume ka nendest inimestest, kes meile siia tulevad juurde. Ametlikult seda öelda ei saa, aga vähemalt meil peaks protseduuriliselt kõik olema üles seatud nii, et inglise keel oleks nii-öelda teine riigikeel. Mis ma selle all mõtlen, see, et sa saad haridust. alates seal lasteaiast kuni keskkooli lõpuni ka ülikoolis, omandada inglise keeles, et kui sa käid mööda tänavat, et siis kõik need märgid, sildid oleksid inglise keeles, kui sa lähed ametiasutusse, siis sul on võimalik suhelda inglise keeles.

Kas see keel ei või olla ka vene keel, et sellepärast et Venemaa on ju ka väga suur riik siin kõrval, kus peaks ka majad IT-inimesed ikkagi olema?

Seda oskab kindlasti Taavi kommenteerida, aga ma arvan, et IT-maailmas ka venelased räägivad väga hästi inglise keelt. Et noh, et ongi see, et ise, kui see inimene siia tahab elama jääda, otsustama näiteks, et ta ei ole siin enam tööloaga, siis täna me nõuame talt mingi kindla tasemel eesti keele oskust. Ma arvan, et see, et kui me tal mingisugusel tasemel inglise keele oskust nõuaksime selleks täiesti piisav, sest seal on oma kogukond, kes räägib oma keelest, tal ei ole vaja eesti keeles rääkida.

No sektor rahvusvaheliselt räägib ikkagi noh, inglise keeles, kuigi me oleme väga selle idee pooldaja, et me peame rohkem ära kasutama seda Venemaa lähedust, aga aga kindlasti toetan Ahti seda avaldust siin või, või mõtet, et ja ütleme, kui me vaatame jälle IT-akadeemiasse, siis näiteks needsamad magistriprogrammid täna on kõik inglisekeelsed, ehk siis ja seal on ka eesmärk, et vist kakskümmend viis protsenti peaksid olema välistudengid. Aga kui vaatame nüüd, et, ja see, see on isegi täidetud nagu vist enamikel erialadel, et aga probleem on selles, et kui nüüd see üliõpilane siin selle nagu hariduse kätte saab. Selle asemel, et soodustada talle ja isegi vaata, et pool kohustada teda siia jääma ja siin töötama mingi aja, me peame ta minema saatma.

Kolm kuud on armuaega?

Kolm kuud on armuaega, seda ka. Hea inimene, et toome siia, loome suhte, et paneme nii-öelda community'sse sisse, kogukonna liige, ja siis käsime ära minna. Kas on veel jaburamat asja?

Ainus võimalus, et ta

abiellub.

Siin on Austraalia vastupidi näide, et kui sa oled kooli lõpetanud seal, siis sind vabastatakse absoluutselt muust protseduurikast, siis sa oled kohe enam-vähem kogukonna liige.

Aga mis meil sellest puudu on? Tahe. Noh, ma mõtlen konkreetselt, et...

Tahe. Tahe on, siis siin ei ole midagi mitte ära ainult,

noh. Kui näiteks minul ja sinul on see tahe olemas, siis sellest ilmselt ei piisa, et

noh, sul on natukene rohkem võimalik oma tahet näidata Riigikogu liikmena, eks, et taha.

Aga see on meil ka ettepanekute listis, et kui sa kooli lõpetad, siis sa saad siin kohe tööd otsima hakata ja sulle antakse siin natuke valimisaega ja sa ei pea minema kodumaale tagasi oma pabereid vormistama, kui sa siia tagasi tahad tulla.

No see ilmselt saab teha koostöös ülikooliga, eks, et ülikool ise peab olema huvitav selles, et see tudeng...

No me oleme sektoril huvitav, et nad siia jääksid, eks, et siin ongi küsimus ikka siseministeeriumis, et et ei ole aega oodata, et tegutsege kiirelt ja, ja mõned lahendused veel.

Loodetavasti on ka riigilt oodata neid, need esimesed sammud juba väga lähitulevikus, meie stuudios olid aga Ahti Kuningas, EAS-ist ja MKM-ist. Ning Taavi Kotka, ITL-i president, meie saade on, eetris laapäevas kell neli, kordusega külge kümme õhtul ja podcastist saab seda järguda iga kell. Ilusat nädalavahest!