AI_pealkiri: Eesti e-riigi eksport Aserbaidžaani: X-tee müügi väljakutsed Cybernetica ja Aktorsi pilgu läbi

Tere, Kuku raadio kuulaja, taas on laupäev ning taas on eetris IT-äri saade Restart. Saadet juhivad Henrik Aavik ning Andrei Korobeinik, meie saadet toetab ITL ja meie saadet saate kuulata korduses täna õhtul kell kümme, podcast.kukku.ee aadressilt igal ajal, Ning saate teemadel võiksite kaasa arutada meie Facebooki kontol, mis on siis facebook.com.

Ja meie tänane saate teema on Eesti e-riigi eksport, meie stuudios on Arne Ansper Cyberneticast ja Aleksander Reitsakas, aktorsi juhatuse esimees ja nemad koos siis suutsid maha müüa Eesti e-riigi Aserbaidžaani. Et Arne, räägi, mis see projekti sisu oli, mida siis Aserbaidžaan ära ostis?

Tervist, minu poolt, no lühidalt nüüd kui, kui hakata pihta võib-olla projekti nimetusest, siis projekti nimetus tõlkes on siis Aserbaidžaani e-riigi süsteem. Ja, ja tegelikult nad soovisid saada sarnast selgroogu, nagu Eestis on X-tee, ja siis sarnast liidest kodanikele, ametnikele, nagu Eestis on Eesti.ee portaal ja kõik see, mis sinna portaali juurde kuulub ja siis Ühtlasi oli selle portaa, selle projekti skoobis oli siis ka selline noh, ütleme esmaselt vajaminevad teenused, et see asi ei oleks mitte lihtsalt selline noh, teoreetiline konstruktsioon või midagi, mis praktiliselt teeks, et see oli siis nagu väga, väga kokkuvõtlikult see, mis selle projekti eesmärk

oli. Mis oli teie rollide jaotus selles projektis, kes millega tegeles?

Meil oli selline jaotus, et see, kui projekt, projekt algas, siis aktors oli see nagu, kes kes üritas asja vedama tõmmata ja... Peale seda, kui õnnestus projekt maha müüa, siis tuli kaasa ka Cybernetica ja põhiosa süsteemist, see turvaspetsiifiline osa, see, mis on turvaserverid ja ja keskserverid ja see, see osa oli välja töötatud siis Cybernetica poolt ja meie poolt oli portaali osa. see läbi, mille saavad kodanikud ja ametnikud suhelda süsteemiga.

Ühesõnaga, aktors siis tegi ära ja siis Cybernetica liidus lihtsalt, et miks te ise ei saanud hakkama selle kogu suure, suure projektiga?

No see oli nii suur projekt, et ise ei saanud hakkama, just nii ongi.

Ja see aktors vist ei pruugi kõigile kuulajatele tuttav firma olla, et mis on üldse selle firma taust, et mis aastast te tegutsete ja...

Me tegutseme kaks tuhat seitse aasta algusest ja põhituumik on inimesed, kes tulid üle sellisest firmast, nagu omal ajal oli selle firma nimi Assert. See Assert pärast muutis mitu korda nime, tänaseks on see Fujitsu services.

Selline niivõttes, aga, aga siis Cybernetica on siis noh, rohkem tundud meie kuulajatele ilmselt ja, ja siis te ei ole te päris palju teinud just eriteenuste arendamisel, et oskad paari sõnaga firma ajaloost rääkida?

Küberneetika aktsiaseltsi nagu juured lähevad välja Küberneetika instituuti aastast tuhat üheksasada kuuskümmend, Nõukogude Liidu kõige esimene Küberneetika instituut ja ja kõik, kõik see, mis sellega seotud, et siis üheksakümne seitsmendast aastast oleme siis aktsiaselts ja, ja juba Küberneetika instituudi ajal tegelesime hästi palju infoturbega noh, kõige laiemas mõttes alates nii-öelda enese ja teiste harimisest kuni väga praktiliste süsteemide loomiseni ja ütleme siis võib-olla olulisematest süsteemidest, kus, kus me oleme kaasa löönud siis kindlasti X-tee süsteem, kus me koos Asserdiga toona siis seda, seda, seda tegime ja, ja noh, teiste firmadega ka, kes seal projektides olid kaasas, meil Ja siis Eesti internetihääletuse süsteem, mis on kindlasti sellised võib-olla väljapaistvamad, aga noh, neid süsteeme, mis me oleme loonud, on päris palju, noh, natuke ütleme, mitte andmeturbe valdkonnast siis näiteks Eesti Maksu-Tolliameti tollideklaratsioonide süsteem, põhimõtteliselt kõik, mis on deklaratsioonidega seotud, on praegu meie tehtud.

Kas kogu see Aserbaidžaani projekt oli tehtud teie poolt või ka kohapeal olid seal teatud arendajad?

Oi ei, selles mõttes, et seal kohapealsetel partneritel oli projektis ikkagi noh, päris suur roll, eriti kui me räägime selle, kuidas see projekt üldse nagu käima läks ja tekkis, eks ole. Ja, ja samamoodi ka arenduse poole peal, et just see, see portaali kõige selline, ma justkui üks öelda nüüd selline, staatilisem osa või see, mis noh, ütleme see infoportaali pool, mis nagu räägib sellest, et, et mis, missuguseid teenuseid riik üldse pakub, et see sai tehtud siis koos ühe kohaliku firmaga, kes oli sellise järje.

Ja selle kliendivalik Aserbaidžaani suunaline, et kuidas see alguse sai, et te just Aserbaidžaani valisite selleks?

No siin võib rohkem võib-olla öelda seda, et Aserbaidžaan valis meid. Aserbaidžaan, see oli aasta kaks tuhat kaheksa vist, kui ma õieti mäletan, kui delegatsioon Aserbaidžaanist käis Eestis tutvumas, Eestis kasutatud XT-ga ja siis ma mäletan, et... Me korraldasime siis seminari, mis tutvustas seda XT-d ja neil läksid särma, silmad särama.

Et ühesõnaga, vastuvõte oli sooe ja siis neile tundus, et võiks ka neil sellist asja teha, aga kas nad kaalusid ka mingeid muid variante või põhimõtteliselt noh, valikuri hindu sellega, et nad pole muid...

Seda on nüüd raske öelda, ma ei ole kuulnud, et nad oleks kaalunud teisi variante või...

No kui teistes variandides rääkida, siis oskad sa nimetada, mis riikides on sarna, sarnased projektsid edukalt käima läinud, ma tean, et näiteks Venemaa praegu üritab midagi sellist teha, kas oskad mõned muud näited ka tuua?

Kõige, kõige markantsem näide on, kas see oli Lähis-Idamaades, kus see oli, Singapur

või? Seal on natuke teine ideoloogia, seda, seda,

jah. Ma saan aru, et X-tee on selline noh, meetotasandil lahendus, mis siis üritab siis ühendada kõik need e-teenused, mis, mis riigis on, et noh, kindlasti on paljudel riikidel selline plaan täna olemas, kas keegi on ka teinud midagi?

Tähendab, ma arvan, et praktiliselt igas riigis on, on olemas mingisugune selline keskkond, mille kaudu erinevad organisatsioonid, riigiasutused saavad suhelda ja paljudes riikides on isegi mitu, mis on ka omaette probleeme, et neid on mitu, aga selle noh, X-tee puhul just see ideoloogiline lähenemine, ma arvan, on, on see, mida, mida kuskil nagu ja, ja tegelikult ka mastaap, eks ole, et ta on nagu absoluutselt igal pool juba Eestis. Et, et kas või seesama ütleme, teenuste maht X-tee peal, kui meil on kakssada viiskümmend miljonit teenuse vahendust nagu aastas, et see on nagu tegelikult väga suur number. Ja, ja just seesama unifitseeritus, et sul tegelikult ei ole nagu mitte mingit vahet, et millise teenusega või millise andmekoguga sa suhtled, eks ole, ja, ja siis see noh, teistpidi ka see, et sul nagu kõik turvaprobleemid, lõpetades sellega, et sul tekib nagu seal tõendusväärtus, lahendatakse sinu eest ära, Et noh, niisugune selles mõttes on ta unikaalne.

Et ühesõnaga, tundub, et teistel liigidel mitte sellist täna veel ei ole, noh, peale siis Asiborzani nagu ma aru saan. Kui suur see projekt oli, et kao, kao seda tehti ja palju see eelarve oli, kui see on avalik informatsioon?

No alustasime, tähendab, lepingu me sõlmisime märtsis kaks tuhat kümme. Ja laivi läks süsteem paar nädalat tagasi.

Noh, see, see oli siis see kõige, kõige viimane, kus nagu kõige kõrgemal ametlikul tasemel teatati, et nüüd on see süsteem tootes, et see oli see, praktika selleks tegelikult juba...

No ta läks juba eelmise aasta suvel, aga siis see viimane aeg nüüd kulus sellele, et Aserbaidžaanis juba kohalik rahvas tegi juurde teenuseid sinna, sellele süsteemile.

Aga noh, ta ilmselt ei ole valmis või teie roll on nüüd juba läbi?

Ei, selles mõttes, et ega ta kindlasti ei ole valmis, et et meil on noh, ütleme, ase, aserite poolt on nagu esimene samm astutud, aga selleks, et tast nagu nüüd tegelikult praktiline kasu oleks, nad peavad sinna neid teenuseid juurde ehitama, nad peavad selle nagu praktilisse kasutusse võtma. Et mis, mis ma arvan, mis oli selle projekti üks kindlasti oluline saavutus, oli see, et seal kohapeal on nagu meeskond, kes nagu noh, igal tasandil natukene saab aru, kuidas see asi käib, et alates sellest, et nii-öelda seal noh, organisatsioonilisel tasandil, kuidas seda asja administreerida, kuidas arendada sinna peale teenuseid, et see kõik on nagu olemas seal koha peal. Me loomulikult toetame neid jätkuvalt, aga, aga kui nad, noh, kui kuskil seal oleks nagu lünk, eks ole, siis oleks nagu suur probleem, aga õnneks seda, seda seisu seal praegu ei ole.

Kuidas see koostöö tulevikus välja näeb, kas teie olete siis lepinguline partner või noh, ta ostavad ma ei tea, jooksvalt kontseptsiooni sisse, arendust sisse?

No praegu on ikkagi noh, nagu hetkel meil on garantiiperiood, et kõik probleemid, mis tekivad, lahendame ära ja, ja samamoodi, kui neil tekib nagu täiendavaid soove, siis me saame seda asja nende jaoks edasi arendada. Et noh, me loodame loomulikult, et see koostöö on jätkuv, et me tuleme uute ideedega välja ja nemad tulevad nagu uute nõudmiste, uute soovidega välja, et me saame seda asja ikka edasi arendada.

Kuidas on Aserbaidžaanis see interneti penetratsioon, et ma ütlen, kas see rahva poole pealt selle süsteemi kasutatavus on või kasu, kasutatavuse tase on sama, sarnane Eestiga või on seal vähem või rohkem kasutajaid?

Ma täpseid numbreid ei oska nüüd öelda, aga ma oletan, et kusagil kolmkümmend protsenti vist võib-olla võiks olla see interneti penetratsioon. Aga siin, kui rääkida nüüd selle Aserbaidžani X-tee kasutatavusest, siis tõsisem probleem on see, et süsteem on häälestatud ja põhiaudettimisviis on seal elektrooniline, tähendab kaart, ID-kaart? No ta ei ole päris ID-kaart, ta on allkirja andmise kaart, kui nüüd täpselt tõlkida, ja neid kaarte on suhteliselt vähe praegu veel inimestel käes ja ta on kallis. Ta ei ole.

Mis vahe Eesti ID-kaardiga võrreldes?

Tegelikult ongi niimoodi, et, et noh, kui meie Eesti ID-kaart, Eesti ID-kaart on isikutunnistus ja tal on taga nagu ja ta on kohustuslik ja ta on nagu noh... ütleme, sajaprotsendiline riigi garantii, siis Aserbaidžaani, ma ei tea siis, kuidas me seda nimetame, digialgkirjakaarte, mis kõige täpsem öelda, Aserbaidžaani digialgkirjakaart on tegelikult, ongi, Noh, tal ongi üksainuke funktsioon, sa saad digiallkirja anda ennast, veebis autentida, noh, loomulikult seal kõik see reeglistik, kuidas neid sertifikaate välja antakse, on, on, on sarnane sellele, mis meil Eestis on. Aga ta on täiesti vabatahtlik, eks ole, ja seal peab seesama, see motivatsiooni tekitamine, et miks peaksid inimesed, kodanikud või keegi endale seda kaarti võtma, eks ole, et noh, mõnes mõttes on neil natuke sarnane mudel, nagu oli kunagi Soomel, eks ole, kus oli vabatahtlik ID-kaart ja mis tegelikult ei, ei läinud nagu lendu üldse. Aga, aga see on jälle see koht, et, et nad tegelikult väga, väga tõsiselt mõtlevad, et teha kohustuslik elektrooniline ID-kaart ja noh, kuna seal praegu on ju tegelikult ka see passid lähevad elektrooniliseks, kõik see biomeetriline kontroll, eks ole, siis tegelikult see teema on neil natukene nagu lahti, et, et võib, võib arvata, et mõne aasta pärast võib-olla see olukord muutub neil.

Kas nad on kaalanud ka, ma ei tea, Eestist midagi ID-kaardi valdkonnas sisse osta? Või meil ei ole nagu midagi neile pakkuda?

Ei, ma arvan, Eestil on kindlasti pakkuda ID-kaardi valdkonnas, et see, siin ei ole üldse nagu küsimustki ja, aga noh, selle kaalumisega on ka täpselt see, et eks see on ikkagi väga pikk ja keeruline protsess, sest noh, riiklik ID-kaart on ikkagi väga suur asi ja seal noh, kaalutakse ja pakutakse ja, ja, ja tegelikult nagu see, ütleme see... Noh, see kaarditootmise ja see kaardifüüsise ja selle kiibi pool on tegelikult väga nagu suure osakaalu ja tähtsusega, et kui võrrelda sellega, et kui palju seal juures see sertifitseerimisteenus ja kõik muu on, eks ole, noh, kas või kui rahaliselt vaadata seda asja. Et seal kipub vist olema niimoodi, et need kaarditootjad nagu juhivad seda protsessi, mitte need sertifitseerimisteenusepakkujad.

Ja kas ilma, ilma selle digikaardita ei saagi kasutada?

Ei, seal on, se, seis on selles mõttes nagu üsna sarnane sellega, mis oli Eestis kunagi, et noh, kui Eestis olid pangad, need, kes pakkusid autentimisteenust, siis seal on maksuamet, kes pakub autentimisteenust ja ja neil on päris suur kliendibaas, aga see on nagu selles mõttes kallutatud, et seal on nagu noh, inimesed, kes teevad äri, kel, kes peavad makse deklareerima, kellel ei ole midagi maksuametiga ajada, et nendel on nagu autentimisvõimalus täitsa nagu olemas.

Jaa, põhimõtteliselt

Maksuameti portaali kaudu saab siseneda sinna ja samasse keskkonda.

Et Maksuameti, Maksuameti saab siis kasutanimega parooliga ja sealt saavad

siis...

Ja ettevõtetel on e-maksuametituse asjade ajamine seal lihtne ja mõnus.

No nad saavad hakkama, et selles mõttes, et Maksuamet nagu täitsa teeb jõupingutusi selles mõttes, et, et, et seda kasutataks. Et seal, kas oli kahesaja, kolmesaja tuhande vahel, oli neil, neid kasutajakontosid seal, mis on nagu täitsa arvestatav, ütleme niimoodi?

Need inimesed, kes seda süsteemi kasutada saavad, need on nagu Eesti mitte FIE-d.

Et eriistikud esitavad oma maksud seal paberi peal? Maksudeklaratsioon?

Vot, ma ausalt öeldes väga, väga täpselt seda päris füüsilise isiku maksudeklaratsiooni esitamise poolt ei, ei, ei olegi isegi sellega kursis, et see...

Aga no tund, ühesõnaga tundub, et Eestil on siin üht-teist vaadatud, kui esimene müük on tehtud, siis küll võib-olla tulevad ka teine ja kolmas.

Selles mõttes küll, et, et see, ma arvan, et see mulje, mis me seal jätsime oma asjaajamisega, oli pigem nagu positiivne ja nagu selline, et saime probleemid lahendatud ja lõpptulemus oli ikkagi nagu toimiv, et et see on kindlasti tähtis selle juures.

Täna on teemaks Aserbaidžaani riiklikud teenused, kuna need on sinna müüdud Eesti inimeste poolt.

Jah, mõni riik ekspordib demokraatiat, mõni siis e-riigi lahendusi. Kuidas on üldse Eesti e-riigi teenustega lood, et see omandiõigus on ju tihti üsna komplitseeritud, et kas X-tee näol oli tegemist projektiga, mis kuulub Eesti riigile või eraettevõttele?

No kui seda päris esimest X-tee projekti tehti, siis seal lepingus oli tõepoolest klausel, et kui me tahame seda kuskile mujale müüa, et siis meil on selleks võimalus ja õigus olemas, see oli juba Aastal kaks tuhat üks või kaks tuhat?

No jah, see kaks tuhat oli. Kas selles mõttes riik maksis selle projekti eest ja siis pärast, kui, kui teie seda müüda, siis riik sellest mingit, mingit sellist rajaltit ei teeni?

Jah, nii see oli.

Kas ka teiste projektidega on sama olukord? No näiteks e-valimistega?

Enamasti kipub olema niimoodi, et kui riigihankega midagi hangitakse, siis tahab see klient saada seda omandiõigust täiega endale. Mis on ütleme, selle e-riigi lahenduste eksportimise mõttes väga halb olukord, kuna see tekitab suurt segadust investorite kaasamisel, on sellest väga palju tüli ja et on, on mõningad õnnelikud sellised erandid, kus meil on tõesti kliendiga väga hea, hea suhe olnud ja me oleme saanud selle... Selle omandiõiguse, õiguse seda teistes riikides müüa nii-öelda endale, aga konkreetselt internetihääletuse süsteemi puhul ei ole meil seda õigust näiteks. Aga seal on muidugi ka see lugu ausalt öeldes, et see... Internetihääletus on niivõrd riigispetsiifiline asi, et ma kardan, et seal nagu seda tehnoloogiat niimoodi üks-ühele või koodi üks-ühele nagu müüa ongi, ongi keeruline, et see nii palju sõltub ikkagi riigist endast.

No aga seesama kehtib ka X-tee puhul, et Aserbaidžaani tuli ju täiesti uus lahendus teha, mis oleks vastanud siis Aserbaidžaani digitaalaljärjaseadustele, noh, et Eesti omadega päris ei klapinud.

Et see tähendab seda, et te olete seda nullist kirjutanud või ikkagi midagi sai võtta vanadest projektidest?

Ei, midagi sa ikkagi võtta vanadest projektidest, et päris, päris nullist ei viga nüüd kirjutanud.

Aga nüüd on ots lahti tehtud, esimene referents, esimene klient on olemas, ilusas, ilus suur riik või noh, võrreldes Eestiga suur riik, üheksa miljonit inimest Aserbaidžaanis, et nüüd vist on siis järjekord ukse taga juba teistest riikidest, kes järjest tahaksid saada, sest on teada, et te suudate tarnida teise riiki. See oleks hea, hea, kui nii ta oleks.

Ei, päris, päris järjekorda ei ole, ütleme niimoodi, et...

Üks ainus riik.

Jah, et sinna, eks me oleme seda X-teed üritanud müüa ka enne seda, enne seda edukat observatsiooni juhtumit ja, ja...

Jah,

et ütleme, aga see on nagu päris keeruline ja, ja spetsiifiline teema riigile müüa, sest et noh, sul on nagu ühes, ühes piirkonnas on üks ainukene klient, et ja kui sa väga konkreetset asja lähed müüma, siis see nii-öelda investeering on seal päris suur ja ja, ja, ja teistpidi on ta selline Väga kõrge profiiliga projekti ikkagi see, ütleme, riigi back-bone, eks ole, e-riigi back-bone, eks ole, kõik tahaksid seda referentsi endale saada ja see konkurents, kui tuleb pakkuma, tuleb niisugune hange, on ikkagi väga, väga, väga kõva.

No aga ega müügimehed ei ole teil ka kehvad peaministrid ja meie, presidente ja või...

See on väga õige, et selles mõttes, et, et riigile saabki nagu riik müüa ja eriti need Aasia riigid, Singapur, Korea väga edukalt tõestavad, et, et see, see ongi nagu see meetod, mis nagu toimib, et kuidas nagu oma e-lahendusi nagu eksportida, ongi riigi väga tugeval toel paraku või õnneks või kuidas iganes.

Kas see oli väike vihje selle peale, et Eestis see päris nii ei ole, et...

Ei, ka seesama Aserbaidžaani projekt on selles mõttes väga hea näide, et, et kui presidendi visiit oli... Siis see tegelikult andis väga tugeva tõuke ja tema nagu ütleme, see oli noh, mõnes mõttes võib öelda, et see oli tema idee, mida tema siis jagas Aserbaidžaani presidendiga, et et selle Eesti lahenduse võiks ka Aserbaidžaanis juurutada. Et see on väga oluline sellisel tasemel, sellisel tasemel antud sõnum on väga-väga oluline ja see annab tegelikult ütleme, üks-kaks-kolm taset allpool rääkides väga palju krediiti sulle juurde ja avab uksi ja, ja teeb noh, palju asju lihtsamaks. Ja minu meelest praegu see noh, ütleme riigi, riigi toetus igal tasemel sellistele initsiatiividele järjest ainult kasvab. Ja mitte niimoodi, et noh, et, et kuskil on nagu mingisugune, ma ei tea, finantseerimise mõttes, aga just nimelt selles mõttes, et, et nagu inimeste... Kas

Tallinnast üldse otselend läheb Aserbaidžaani või kuidas see töö, töö või kuidas te käite siis?

Rail Balticuga läbi Riia, või siis on Estonian Air, Moskva, Bakuu või siis Finnair Helsingis, seal Moskvas, no ühesõnaga...

Selline arenguruumi siingi.

Tahaks lisada siin, et väga palju tänusõnu Kristina Ojulandile, sest ta korduvalt käis seal ja väga aitas meid selles projekti, selle projekti edasiviimisel.

Aga noh, see müügitöö on ju selline noh, üsna, üsna pikaajaline protsess, et kas te olete ka proaktiivselt riigiga suhelnud, et noh, ma ei tea, äkki Kristi Noel tahab veel kuhugi sõita, et lihtsalt öelda talle, et noh, see on nagu päris hea, hea kandidaat, et seal võiks mainida, et meil on selline suurepärane asi olemas. Või te, loodate pigem seda, et, et see initsiatiiv tuleks riigi poolt? Et kas, kas teie, teie tegelevad ka siin kohapealses lobiga?

No eks, eks see toimib ausalt öeldes võiks öelda kolmepidi, selles mõttes, et seal kohapeal peab kindlasti olema mingi huvi, Poliitikutel on mingid huvid ja, ja ka meil on, eks ole, huvid ja minu meelest see suhtlemine Nagu praegu on just nagu tihedam, et siin eelmise aasta lõpus oli päris huvitav visiit, kus me käisime siis ütleme, nii-öelda Eesti ekspertide delegatsioon käis Bulgaarias nende kutsel, hindamas nende olukorda, tutvustasime seda, kuidas Eestis on ühte, teist või kolmandat asja tehtud ja ja nemad rääkisid, kuidas neil on tehtud ja siis kirjutasime sellise lühikese memo, suhteliselt konstruktiivse ja niisuguse, võiks öelda selgesõnalise, et, et mida me näeme, et kuidas saaks seal pareminaks teha, et loodet, noh, muidugi, See, see, eks see võtab aega, selle nii-öelda järelmite seedimine, aga sealt võib ka midagi päris, ühesõnaga, seal me suutsime päris põnevaid pilootprojekte nagu välja joonistada, mis võiksid tulla.

Kuidas üldse see, kas, kuivõrd on see toode selline karp toode, et seda saaks lihtsal viisil ükskõik kuhu viia? Või see, või see eeldab seda, et kohapeal on olemas teatud teenused juba, mida siis saab ainult omavahel ühendada ja selleks seda XT-d kasutada?

Seal on nagu selles mõttes, et ütleme tehnoloogilises pooles temast saab päris karp toote teha, et tegelikult selle ütleme noh, kas või kui me isegi endale mingeid testkeskkondi ja asju nagu käima paneme, see on tegelikult väga kiire ja lihtne. Aga, aga sellest on, sellest tehnoloogia poolest on üksi väga vähe abi, sest sa pead tegelikult sinna taha saama selle organisatsioonilise poole, selle juriidika ja noh, tegelikult need reeglid ja sellele asjale nagu tähenduse andma. Et, et lihtsalt niisama tal ei olegi nagu mingit mõtet, tal peab nagu tähendus olema just nimelt õiguslikus mõttes. Ja, ja see, ja selle nagu, ja see kindlasti ei ole nagu noh, mingisugune karpi pandav asi, eks ole, see ongi nagu inimestega suhtlemine, nende veenmine, eks ole, noh, see Aserbaidžaan oli selles mõttes ka võib-olla väga õpetlik näide, kus sa pidid nagu... Noh, erinevaid institutsioone mööda, kes tegelikult kõik peaksid omavahel andmeid vahetama, aga kes seda ei tee, käima kolm-neli ringi, eks ole, kõigepealt rääkima neile, mis on põhimõtteliselt võimalik, koguma nagu nende praeguste protsesside kohta infot ja siis tulema teinekord juba targemana tagasi ja tooma neile nagu valmislahendusi ette, eks ole, ja veenma neid, et see on tegelikult asi, millega nemad peaksid liituma. Ja mis nagu aitaks neid efektiivsemaks teha. Ja kui seal esimese ringi ajal oli niisugune noh, pigem väike umbusk, eks ole, teise ringi ajal, kuna me juba tegelikult nii palju teadsime sellest, mida nad tegelikult teevad ja peaksid tegema, siis nagu asi nagu sulas, eks ole, ja siis kuskil kolmandal-neljandal kohtumisel jõudsime võib-olla sinnamaani, et kutsuti ka tehnilised spetsialistid, kes nagu tegelikult teadsid detaile ja olid mõnikord päris nagu sellised noh, oma, oma ala eksperdid, eks ole, välja, eks ole, kellega saime juba rääkida siis.

Et kui läheks halvasti, siis ilmselt see, ma ei tea, esimene või teine ring olekski viimane, et kas teil olid ka negatiivsed kogemused teistes riikides, kus asi polegi lõpuni jõudnud?

Ei noh, selles mõttes, et see, see, mis ma praegu rääkisin, on ju juurutuse protsess, me kahjuks teistes riikides on juurutusprotsessini veel ei ole jõudnud.

Et, et ühesõnaga, kas tuleb selline positiivne vastus ja asi jõuab lõpuni või siis tuleb kohe ei ja see müük on sisust ja põendust olnud. Sellist vahepealset variandi ei ole, kus nagu hakatakse tegema, siis pärast avastatakse, et võib-olla me ikkagi ei tahtnud seda päris...

No ütleme niimoodi, et me, meil on ainult praktika, praktikas ei ole seda ette tulnud, aga praktika on ainult üks juhtumas, et noh

No kõige, kõige kriitilisem moment on vist see riigihange, et enne on müügitöö, siis tuleb ära veenda, et see on see, mida neil vaja on, siis koostatakse mingi riigihange ja siis seal siis selgub. Et te võite seda... Kas me teeme edasi või teeb keegi teine edasi või läheb see hoopis kusagile mujale?

Sumbub ära see asi, see on ka variant tõesti.

Kui palju inimesi teil oli seotud selle

projektiga Eesti poolelt? Ma arvan, et kokku viisteist kuni kakskümmend inimest.

Jah, ma arvan, et eriaegadel umbes nii palju, mida ta oli.

Ja mis see hinda kohta ma olen küsinud, aga, aga seda vastust ma ei mäleta, et mis see kogu eelarve võis olla?

No kogu see projekt oli seitse miljonit eurot. Aga see, selles mõttes see oli üks nendest suurtest hangetest, kus hangeti nagu kõike. Alates seal dubleeritud serveriruumidest, riistvarast ja ma isegi ei mäleta, mis seal veel kõik olid, et...

No ehitus oli veel juures, ehitati välja need serveriruumid ja... Kui,

kui vaadata nüüd tänaseid Eesti e-riigi projekte, siis kuidas teile tundub, mi, millised neist oleksid sellise kõrgema ekspordipotentsiaaliga olemasolevates?

Vaata, siin on üks, üks mõte, mis viimasel ajal on nagu kummitanud, on see, et et, et tegelikult võib-olla peaks seda asja nagu üritama mingit sellist niisugust sünergeetilist paketti tekitada, sest kui sa rebid nagu Eesti kontekstist ühe konkreetse asja välja, siis ta tegelikult ühel või teisel põhjusel ei hakka toimima. Ja, ja ma ausalt öeldes olen mõelnud, et võib-olla oleks kõige, kõige parem kui teha selline tõesti niisugune e-riigi stard, stardipakett, kus ongi sellised vajalikud asjad koos, mida tegelikult noh, Eestis erinevad firmad, aretavad, teevad omavalt kompetentsi, eks ole, erinevad riigiasutused on seal vastas, eks ole, see on selline päris niisugune keeruline asi, ma arvan, aga ma arvan, et sellel oleks võib-olla kõige suurem, kõige suurem potentsiaal tegelikult nagu edukas olla, sest niimoodi üksikut asja, noh, kas või sealsamas, see kodanike autentimise probleem, sellega me nägime hirmsasti vaeva seal, Et leida mingisugune vastuvõttev lahendus. Ja, ja see jutt natukene, kui sa lähed, räägid, sul on nagu ühelt poolt väga hea asi, aga, aga sul on mingi paha küsimus, millel sul ei ole nagu head vastust, eks ole, ja siis see nagu võtab seda usutavust vähemaks oluliselt jutul.

Võib näiteks öelda, et, et kas või selline asi nagu isikukood. Jah. Et Aserbaidžaanis, isegi kui see projekt käima läks ja ja esimese aasta lõpus veel ei olnud selge, Neil on neid, mitu neid koode, et millist isikukoodi siis hakata kasutama ja, ja kuidas?

Jah, et jah, see ongi see, tegelikult niisugused asjad, et et noh, sama ka tegelikult firmade identifitseerimine, et noh, sellega läks muidugi lihtsamalt, eks ole, kuna Maksuamet oli seal niivõrd tugev olnud ja oli nagu oma selle koodistiku kehtestanud sisuliselt, aga, aga isikutega tõesti, et noh, see, et Eestis on üks isikukood, mida saad universaalselt kasutada, et ma arvan, et ei saa me siin kohapeal isegi aru, kuivõrd nagu suurepärane situatsioon see on, eks ole. Et kuivõrd palju raha me oleme tegelikult säästnud sellega, et me ei pea nagu jamama seal, ütleme, erinevate koodide omavahelise klapitamise mõtlemisega.

No Venemaal näiteks samuti ei ole koodi, et nemad üritasid seda käivitada, aga, aga selgus, et see on suur pivaatsuse rikkumine.

See on, see on üks lähenemine, jah, seal on, et noh, miks seda ei tehta, ühel ja teisel põhjusel ei tehta seda, jah. Seal lihtsalt olid võistlejad isikukoodid.

Kas see nüüd tänu sellele, et Aserbaidžaanis on samasugune süsteem nagu Eestis, et kas tänu sellele on ka Eesti ja Aserbaidžaani elektrooniline suhtlemine kuidagi lihtsam, et kui nüüd Aserbaidžaani isikud tahaksid äri ajada Eesti, kasutada firmasid siin, et kas see muide kuidagi muutuks nüüd nagu sujuvamaks, tänu sellele, et elektrooniliselt saab seda teha?

Ei, paraku või mitte, et siin on nagu, siin on nagu kaks teemat, et, et, et et üks asi on see, mida me praegu näeme näiteks Eesti.ee portaalis, kus on võimalik nagu eri riikide autentimisvahenditega sisse logida ja, ja siis on võimalik algatada, asutada firmasid, eks ole, eri riikide allkirjastamise vahenditega ja nii edasi, et see on nagu ühel tasemel integratsioon, see tegelikult eeldaks, et Aserbaidžaanis oleks see nii-öelda toimiv digiallkiri ja seda tunnustataks vastastikku. Nüüd teine teema oleks see, et, et kui meil on nüüd kaks sarnasel tehnoloogial põhinevat nii-öelda baasinfrastruktuuri X-tee ja siis Aserbaidžaanis Ehtis, et saaks neid teenuseid ristkasutada. Et see on kindlasti üks, see praegu ei ole võimalik, aga me näeme, et see on üks asi, mis, mis oleks nagu väga mõistlik tehniliselt ära lahendada, et see annaks sellele X-teele tegelikult nagu rohkem... Müügiargumendi juurde, ütleks nii?

Teeks rahvusvahelisemaks.

Teeks rahvusvahelisemaks, jah.

Aga kolmas aspekt on ka, et Eestis on X-tee nii üles ehitatud, et ta on internetis, ta asub internetis. Aserbaidžaanis on see teistmoodi, see X-tee on nende valitsuse suletud võrgus. Et X-tee-st saavad osavõtt ainult need asutused, kes on selles suletud võrgus.

Jah, ja siis see kodanikuportaal nagu paistab sealt välja.

Sealt välja nagu paistab.

Oleme tagasi eetris saatega Restart, mida juhivad Henrik Aavik ning Andrei Korobeinike ja tänane saate teema on Eesti X-tee lahenduse müük Aserbaidzaani. Meil on külas firmad Cybernetica ja Aktors,

Ja mitte terved firmad, vaid nende esindajad, nimelt Arne Ansper Cyberneticast ja Aleksander Reitsakas, aktorsist. Jätkaks selle eelmise osa teemad, et oled maininud, et müüa võiks sellist tervikpaketti, kas, kuidas see võiks välja näha, kas seda võib igale riigile müüa või tõepoolest ainult neile, kellel ei ole üldse midagi sellepärast, et noh, Vastasel juhul võib juhtuda, et üks või teine osa on juba olemas ja siis see on selline dealbreaker, et, et nad ei saa seda täislahendust võtta, kas noh, sobivad ainult sellised riigid nagu noh, seal mõeldavad Aafrika riigid või, või ka päris Euroopa riigid.

Ei, ma arvan, et selles mõttes, kui midagi kohapeal olemas on, on see väga hea ja seda saab kindlasti ära kasutada, sest noh, tegelikult kui, kui vaadata ka Eestis, siis tegelikult need need seosed nagu nende erinevate oluliste komponentide vahel on tegelikult nagu väga sellised noh, lihtsad. Suhteliselt standardsete protokollidega, suhteliselt nagu sellised üldised. Et asendada seal näiteks ühtki sertifitseerimise infrastruktuur teisega, eks ole, noh, see on, see on kindlasti teostatav, et kui on kuskil ID-kaart olemas, siis väga, väga hea, seda saab kasutada. Aga lihtsalt nagu peab olema nagu valmisolek, et kui ei ole, kui on nõudlus, et siis oleks nagu tegelikult ka nii-öelda noh, lahendus või viis selle nõudluse ära rahuldamiseks.

Ja kuidas, kuidas riik võiks sellega edasi minna, et mis võiks, võiksid olla järgmised sammud selleks, et ma ei tea, kolme aasta pärast oleks meie portfoolis mitte ainult Aserbaidžaan, vaid ka ma ei tea, kümmekond riiki üle maailma?

Seda on päris raske öelda, et selles mõttes, et siin on erinevad initsiatiivid, noh, näiteks on olemas selline üksus nagu ekspordiklaster, mis siis koondab tegelikult päris paljusid IT-firmasid, kes, kes sellel suunal tegutsevad ja kes teeb päris head tööd demokeskuse juures, et see on, demokeskus on kindlasti väga oluline, nii-öelda ütleme, niisuguse esi, esimene kontaktpunkt ja selline info jagamine.

No üks, üks aspekt on ju see, et need projektid on tavaliselt riigi omad ja riik ei ole just kõige parem müüja, ma arvan, no üldjuhul sellepärast, et noh, Ei ole väga inimest, kes oleks sellest ise huvitatud, et kas...

Ja kas, kas üldse peaks see riik olema, et võib-olla oleks kõige jõulisem hoopis ennast müüa, kas Microsoftile või, või IBM-ile, et ka, ka, mis on teie firma tulevik, et äkki,

kui... Ma pigem mõtlen seda, et kui projekt on riigi oma, siis sa võid ennast müüa ju kellele iganes, aga noh, see projekt ei kulu ju suurt.

No antud juhul ta, ma saan aru,

on võimalik endal firmadel seda müüa. Et kas, kas riik peaks siis loobuma omandiõiguse selleks, et

See, see on väga, väga hea püstitus ja see küsimus on ammu üleval olnud, et praegu riik nõuab ainulitsentsi sellele, mida, mida siis hangitakse. Kui see oleks mitte ainulitsents, vaid lihtlitsents. kõikide nende õigustega, mis tavaliselt hangitakse, siis oleks asi juriidiliselt lihtsam.

No kuidas see juhtus, et X-tee puhul see läks just sedapidi, et, et ongi ainult litsents, mitte, mitte omandi õigus?

Ma ei tea, kas on

näpukas seal...

Pigem me, ju meil oli kõhutunne, ütles, et see tuleb hea asi, et et sellel on potentsiaali, aga...

Kui see läbi läks niimoodi, et selles mõttes...

Aga, aga see tegelikult praeguses kontekstis nagu eriti oluline ei ole, sest see tuli praktiliselt nullist uuesti kirjutada, et siin ei, see ei haaku nagu, Aserbaidžaani XT ja Eesti XT, need on erinevad asjad.

No seda küll, aga näiteks, kui sul on noh, ütleme digiresept näiteks, no mitte, et see oleks ideaalne toode, mida eksportida, aga noh, näiteks. Ja see omandiõigus kulub riigile, aga siin oled seda projekti valmis teinud ja siis sa lähed näiteks Armeeniale seda müümas ja Armeenia ostab ja siis saad nulliks kirjuda, et kas, no ma arvan, siin tulevad teatud... nüansid mängu, et võib-olla see ei ole päris, päris noh, selline seaduslik tegevus, et ilmselt prioriitsem oleks see, et riiklikult lihtsalt luuab seda teha. Luuab ka seda seda... Ja seal on tegelikult see, see asi

ka, et, et Mõnikord nagu vaadatakse seda võib-olla liiga, liiga kitselt ja Eesti-keskselt, et noh, et, et noh, mis on nagu riigile kasulik, eks ole, et noh, loomulikult on riigile kasulik, et kui ta peaks IT-firmadele maksma vähem raha, noh, ütleme kui meil on selline tarkvara nagu ma ei tea, mingi dokumendihaldussüsteem, mida võiks kõik riigiasutused kasutada, põhimõtteliselt osta ühe, ühe korrada välja ja siis ise kasutada oleks nagu noh, efekt. Aga teistpidi on see, et kui, kui õnnestuks seda IT-lahendust eksportida, siis see raha tuleks ju hoopis te Aga

kas üldse säästetakse?

No ei, vaat ei teagi, selles mõttes, et on kindlasti süsteemi, niisuguste unikaallahenduste puhul pigem ma arvan, ei säästeta.

No riik ise maks, ju müü, müüma ei lähe, eks ole.

Absoluutselt jah.

No ta, iseenesest oleks ju võinud minna, aga noh, tõepoolest see on ideaalmaailmas, et päris maailmas.

No riik ei ole ju äri, äriettevõtte.

Noh, see eeldaks, see eeldaks, et on struktuurid selleks, et seda müüa niimoodi ja, ja kõike muud, eks ole. Ei,

on naftariigid, kes müüvad naftat ja on IT-riigid, kes võiksid

Aga kuidas on olukord näiteks open source paradigmaga, et kas, kas riik ilmselt nõuab rohkem avatud koodi või, või peaasi on see, et asi, asi valmis saaks ja, ja see pole oluline?

Viimasel ajal nõutakse või, või soovitakse või et, et need tulemid oleksid avatud lähtekoodiga, et see on kindlasti omajagu seotud sellega, et päris palju riigisüsteeme on viimasel ajal tehtud struktuurfondide tahaga ja seal tuleb EUPL litsentsinõue ühel või teisel viisil kipub sisse tulema.

Ja siis tähendab, et neid on siis keerulisemaks koolisid, sellepärast noh, sul pole noh, sul on müües ilustanud konsultatsioone, mitte, mitte tarkvara.

See on nagu... Noh, nagu ikka, nüüd open source asjadega selle hea ärimudeli leidmine on seal päris keeruline, eks ole, et kindlasti on selliseid noh, üksikuid, õnnelikke ja toimivaid erandeid, aga aga seal ongi jälle see asi, et need, need e-riigi süsteemid kipuvad olema liiga, noh, ütleme, open source tegelikult, et ta toimiks, ta eeldab community't, et sul on mingisugune seltskond, kes seal nagu... sinna juurde paneks ja siis sealt kasu saaks, eks ole. Ja kui sul on niivõrd spetsialiseeritud asi nagu noh, mis iganes me toome siin näite, võib-olla X-tee isegi ei ole nii spetsialiseeritud, aga ütleme, hääletamised või tolliinfosüsteem või mis iganes muud, eks ole, siis, siis tegelikult seal on üks, kaks, kolm huvilist ja see, see kesk, nagu see kogukond ei hakka lihtsalt tööle seal ümber. Et seal võid nagu üritada seda teha, aga tegelikult nagu see, see ei hakka toimima.

Kuidas sulle tundub, et kui noh, võtta mingisugune konkreetne projekt ja riik ütleks, et et et me oleme nõus loobuma sellest omandi õigusest, aga vastaks soodustust saada näiteks?

Ma arvan, et see oleks väga mõistlik. Selles mõttes, et noh, kas just, kas just praegu seda soodustust, aga ma arvan ka tulevikus, selles mõttes, et et noh, tegelikult kui hakkab toimima selline mudel, et, et, et see süsteem, mis alguses nagu riigi jaoks luuakse, aga mida me saaksime eksportida, ja, ja need uued kliendid ju tegelikult tulevad uute nõudmistega ja seda asja täiendatakse ja kui need nii-öelda täiendatud versioonid kuidagi soodsamalt tuleks riigile tagasi, oleks ilmselt selline kõik võidaks sellest, ma arvan.

Aga mingi väike rojaltsi näiteks? Noh,

see, see põhimõtteliselt on ka see variant, eks ole.

Teile tundub, et esimene samm võiks olla see, et riik võiks oma praeguste projektide portfoolios üle vaadata seda, et kes on, kes on omanik ja mis, mis on siis eraettevõttele lubatud?

Jaa, kindlasti, see teeks asjad palju selgemaks.

Kas riik võiks panna selle omandiõiguse kuidagi oksjonile?

No siis jah, koos nende ajudega purkides sinna omandiõiguse realiseerimise juurde, et eks nende heade lahendustega kipub niimoodi olema, et see kood on üks asi, aga teine asi on see visioon ja teadmine sinna juurde, et seda on nagu raske. Nojah,

ma mõtlen, et kui, kui riik annaks nüüd selle oma, tal on täna ainulitsentsid, et kui ta, kas ta, kas ta võib anda lihtsalt öelda, et nüüd hea küll, võtke siis see tavalitsentsiks, võtke tagasi see ainuõigus meie käest, et riik peab, peab vist tegema mingi hanke selle peale?

Noh, see on küsimus

juristidele.

No eks see riigihangeseadus kindlasti praegu ei luba seda teha.

Kuidas noh, me räägime siin teemast ekspordist, kas olete kuulnud ka sellest, et Eesti vaadaks, et midagi võiks ka importida? Et näiteks noh, tuleks vastupidi Asierbaidžan, ütleks, et neil on selline lahe asi olemas ja...

Sõjanduse valdkonnas on ju olemas vastuostude komme? Et kas me nüüd peaks Aserbaidžaanist ka võtma mingisugust ilmateadeta?

Aga minu teada mingi tarkvara Aserbaidžaanist Eestis jookseb, kas see oli vist lennujuhtimisega kuidagi seotud? Ma ei ole nüüd päris kindel.

Et meil ei ole väga levinud see, et, et me ostame edenused mujalt, kuigi noh, mõnedes valdkondades on mõned teised riigid jõudnud suhteliselt kaugele.

Ja ausalt öeldes ei tule küll ette praegu, et, et oleks kuulnud mõnest sellisest, sellisest vastuostust.

Ja sellist, et teha koostöös mingisuguse asja, et mitte, mitte näiteks müüa, vaid kui Eesti vajab näiteks mingisuguse no ütleme, e-tervise lahenduse, siis teha seda koostööst näiteks noh, Lätiga või Soomega.

Tähendab jällegi see, et ma ei tea, et oleks siiamaani nii-öelda midagi valmis tehtud, aga praegu on selles mõttes väga tugev nagu, nagu liikumine või surve küll Euroopa Liidu suunal. Et siin on nagu, nagu mitmel suunal, et noh, seesama tollivaldkond näiteks, et kuna kogu see tollitemaatika praegu läheb väga noh, jõuliselt elektrooniliseks, seal on väga palju põhjuseid, Ja, ja see tegelikult tähendab seda, et noh, põhimõtteliselt kakskümmend seitse korda tuleks sama tarkvara arendada, teha kõik need ühilduvustestid läbi, eks ole, see on meeletult ebaefektiivne. Et see on valdkond, kus praegu riigid täiesti tõsiselt istuvad koos ja mõtlevad, kuidas saaks nagu ühiselt arendada, et kõik nagu, ja noh, selle sama küsimus tegelikult, et kuidas see mudel kokku pannakse, mis see omandiõigus on, eks ole, sest seal neid huvisid on jälle palju. Teine asi on seesama piiriülesed teenused, eks ole. Noh, see haakub otseselt X-tee-ga, On päris palju europrojekte, kus, kus üritatakse seda probleemi lahendada, et seal on jälle seesama asi, et kas saadakse piisav jõud taha ja, ja, ja noh, kui tegeldakse ainult tehnoloogiaga, siis nad ei ole edukad, et seal tuleb taga saada ka see nii-öelda rakendamise pool, see organisatsiooniline pool.

Ja kuidas see käib, kas riik esindab siis riiki või eraettevõtted lähevad kohale ja...

No see on erinev, näiteks see toll, tolli, tollilahenduste puhul see on ikkagi nagu tolliametid omavahel teevad koostööd. Kui me räägime nendest europrojektidest, siis seal on täiesti nagu noh, ütleme siis firmad, riigiasutused, kellel on just nagu huvi, kellel on midagi pakkuda, kellel on vajadusi, kes, televisioonid nagu klapivad, need ühinevad sinna. Et seal on täitsa erinevaid variante.

Et võib juhtuda, et mõni Eesti firma ja siis hakkab tegema mingisugust Euroopa suurt infosüsteemi või teenust?

Jaa, me loodame küll.

Aga kas nüüd, kui samasugune süsteem kui eils, siis nüüd suures osas kirjutati uuesti Aserbaidžaani jaoks, samade inimeste poolt, kellel oli juba kogemus Eestis selle asja kirjutamisel, kas ka Eesti võiks oodata nüüd uut versiooni oma tarkvarast, väikest upgrade'i, kuna nüüd ju on kindlasti midagi mingi osi paremaks kirjutatud selles tarkvaras?

Ja kas see riigi jaoks on tasuta?

Kas ta tasuta on, see on hea küsimus, aga kindlasti on sellest, sellest lahendusest, mis me seal Aseris tegime, on, on, on selliseid asju, mida Eestis saaks nagu, nagu kasutusele võtta, kas või selle ma ei tea, lihtne näide, et kui meil Aserbaidžaanis kasutame näiteks kiipkaarte selleks, et turvaserverid annaksid digiallkirju, eks ole, see on kindlasti asi, mis, mis oleks, oleks mõistlik üle võtta.

Nii et varsti siis võt, saame enda osa Aserbšaani eduloost, aga see oli siis meie täiendane Restart, kuulake meid jälle järgmisel laopäeval kell neli, kordus kell kümme, külastage meie Facebooki kodulehe, mida saate leida sõnaga Restart, ilusat nädalavahetust teile.