AI_pealkiri: Eesti ID-kaart 10: Jaan Priisalu ja Kalle Arula RIA-st digitaalse isikutuvastuse sünniloost ja tulevikust

Et see sai alguse Küberneetika Instituudist, et uurisime seal kiipkaarte ja, ja, ja nende kasutusvaldkondi ja siis jõudsime nagu lihtsama tõdemuseni, et, et paroolkaitse on asi, mis nagu pikas perspektiivis ei tööta. Ja miks ta ei tööta, on see, et, et teda saab taaskasutada, samal kujul saab teda uuesti esitada ja ja see pettus on nagu väga lihtne. Ja kui nüüd hakkasime mõtlema, et noh, kuidas nagu saaks teha niimoodi, et, et, et see taaskasutus oleks võimatu ja siis tuli, noh, leidsime, eks ole, et selleks on igal juhul vaja krüptograafiat kasutada. Ja noh, oli selge, et, et selleks on vaja inimesele mingisugune arvuti anda, sest inimene ise nagu peast skrüpteerida ei oska, kiipkaart on kõige lihtsam arvuti, et seal tõesti ei ole, ei ole mitte, mitte, mitte midagi üleliigset. Ja noh, niisugune turva, üks põhimõtteid on, et asjad, mis on turvalised, peavad olema võimalikult lihtsad. Et see kiipkaardist lihtsamaks nagu arvuti ei lähe.

et see on, see on nagu õige jah, eks ole, et see ja samas noh, siduva või pikalt, pikalt kehtiva lepingu jaoks meil oleks vaja mingisugust, mingisugust asja, mis jätab jälje maha ja selleks on meil noh, peale selle pika, PKI pole nagu... paremini töötavaid süsteeme välja mõeldud, et allkirjasüsteeme on tegelikult ka niisugused, mis käivad lihtsalt hash'idega ja mis assümmeetriist krüptot ei kasuta. Aga need on noh, kohmakamad kui, kui see asi, mida me täna, täna PKI nime all tunneme.