AI_pealkiri: Avaandmed Eestis: kuidas avada riigi andmekogud erasektorile ja kodanikele?

Kerge on kuulata, raske on tassida. Milleks raadiot kaasa tassida? Raadio raske. Kuhu ka iganes sa ei läheks, on sul kerge kuulata Kuku raadiot oma telefonist. Lae tasuta Kuku rakendus oma nutitelefoni ja mõtle kaasa, täpsemad juhised leiad kuku.ee.

Tere, Kuku raadio kuulaja, taas on laupäev ja taas on eetris IT-ääri saade Restart. Saadet toetab ITL ning saadet juhivad Andrei Korobeinik ning Hendrik Aavik. Tänane saate teema on avatud andmed ehk Open data ja meil on saates külas ITL-i president Taavi Kotka ning Viljar Peep, kes on Andmekaitse Inspektsiooni peadirektor.

Tere ka minu poolt, Andrei Korobeinik olen mina ja täna siis tõepoolest räägime sellest, kuidas IT areng teeb või võib teha meie ühiskonda avatamaks. Ja OpenData on siis kontseptsioon, mille raames leiaakse kättesaadavaks info kõigile ilma ligipääsu patentide ja autoriiguse piiranguteta. Küsiks võib-olla täpsemalt, et miks, miks see OpenData hea on. Taavi, oskad niimoodi hästi lühidalt vastata, milleks ühiskond üldse vajab seda?

No lühidalt ei saagi väga rääkida, tahaks pikalt

rääkida sellest. Väga sulle, Taavi, millele ka sina oskad öelda? Noh, sinu puhul ilmselt sa pead ju andmeid kaitsma, et, et kas Open data üldse läheb nagu vastuollu sinu väärtushinnangutega?

Kui su küsimuses kumas nüüd läbi see, et mina olen see, kes pidurit vajutab, siis ma võin öelda, et ma teise jalaga talla on gaasipedaali peal, kuna ma olen ühtlasi ka avaliku teabe seaduse järelevalve asutus, mis näeb ette avaliku sektori informatsiooni kättesaadavaks tegemist.

Et see on päris keeruline ilmselt, et sul on sellised vastuolulised ülesanded, et...

Kuidagi tuleb balansseerida üks ja sama informatsioon, mis võib olla siis nii seotud privaatsusega kui transparentsusele, kättesaadavusega.

Aga miks siis siiski see Open data hea on, et mis see ühiskonnale annab?

See annab ühiskonnale lisaväärtust, ma oma eelmisel töökohal olin neliteist aastat vastutav erinevate justiitsregistrite eest, ütleme, äriregister, kinnistusraamat, kus me lihtsalt nägime, et see informatsioon, mis riigi andmepottides on, teda võib nii-öelda müüa üksikpäringuna, nii-öelda üksiku konkreetse noh, küsimusele vastamisena, aga teda võib anda ka erasektorile, kes paneb sinna lisaväärtust juurde ja, ja teeb sellega nii-öelda äri edasi ja võidavad kõik.

No muidugi siin on üks teema ka selles, et kui me räägime OpenDatas, siis me oleme harjunud rääkima seda alati sellest vaatenurgast lähtuvalt, et riik teeb midagi lahti või riik avab mingid andmebaasid iseenesest IT-ettevõtete poolt, OpenDatat meie vaatame kui pigem, kui kui liikumist või, või, või arengusuunda, kus selle oma noh, andmed ei ava mitte ainult nagu avalik sektor, vaid ka erasektor, ehk siis noh... Kui oleks ju meeldiv, kui ma saaksin lugeda enne auto ostu, mis on peamiselt selle autoga olevad probleemid?

Noh, sul oleks kindlasti meeldiv, aga võib-olla müüjal nii meeldiv või oleks, et noh, siit me siis tuleme selle küsimuse juurde, et mis on see noh, näiteks riigi motivatsioon, miks ta peab neid andmeid üldse avalikustama, mis riik sellega võidab?

No siin on seesama teema, et mis on OpenData, ta teebki eriliseks, et me täna ei oska ette ennustada, milliseid uusi ärivõimalusi või uusi ettevõtteid see võib tekitada, et, et sa teed oma andmed nagu lahti. Kui me teaksime täpselt, mis moodi liiguvad inimesed meie teedel, noh, aitaks toidukohtade tegijatel paremini planeerida oma, oma toidukohtade asukohti ja neid näiteid on, siin on kümneid või kümneid, et et mida kõik sellest võiks võita, et mida annaks see, kui Maksuamet teeks näiteks lahti oma andmebaasid selliseid, et me saaksime küsida statistilist informatsiooni, näiteks selle sama asja kohta, et kui me väidame, et Eesti üliõpilased käivad kõik tööl, no Või nüüd teeme siis päringu vastu statistilist Maksuameti andmebaasi, ilma nii-öelda detailandmed saamata, et kas nad siis käivad kõik tööl või ei käi kõik tööl?

Aga andmed, kui nad on varjatud, nad on ju väärtus, kui me teeme andmed avalikuks, siis nad on andmed tasuta ja me ei saa nende pealt teenida, et samasti võiks ju väita, et Eesti geenivaramu anonüümsed andmed võiks ju internetti üles riputada, iga meditsiinitööstus saaks neid kasutada, analüüsida ja vaat kui palju headust tekiks planeedi peale, kui ravimid tekiks rohkem või paremaid. Aga ometi on, et müüakse kalli raha eest neid kokutud andmeid.

Viljar siin mainis, et oma eelmises elus taoline on teadmete müügikala osas jaotud, et ja nüüd siis kaob selline suurepärane ärivõimalus riigil, et on see ikkagi ohtlik või, või äkki riik teenib kuidagi teistmoodi seda raha tagasi?

Me läksime nüüd ütleme eraldi teema peale, et tasuvõtmine nende andmete kättesaadavaks tegemise eest ka masinlootaval kujul kättesaadavaks tegemise eest, et seda on lahendatud Eesti riigis erinevalt, Euroopa Liidus kehtib üks direktiiv, avaliku sektori informatsiooni taaskasutuse direktiiv, ma ei ütle nagu väga täpselt aru, ütleme siis mõte on... Mõte on selles, mis põhimõtteliselt ikka, ka ei keela tasuvõtmist, kui avaliku sektori asutus oma andmepotte kättesaadavaks teeb ja, ja erasektorile nii-öelda siis kasutada annab, see ei ole keelatud, see peab olema põhjendatud ja ütleme, jääma siis sinna omahinna ja mõistliku marginaali piiridesse, et see on tõesti kahe otsaga asi, ma olen selgesti veendunud, et riigis on hulk andmeid, mis peavad olema nii-öelda igaühele tasuta kättesaadav, oleks jabur, kui riik müüks riigi teatajat, riigi teate vaatamist raha eest. Või ütleme, oleks jabur, kui me ei saaks teha lihtsalt päringut ja kontrollida, kas mingi firma on olemas ja kes seda võib esindada. Kui me nüüd räägime, et äriliste klientide soove arvestav masinloodetavaks töötlemine, ütleme, et ka sellega seotud kulud peaksid olema maksumaksja kanda, ütleme, see on koht vaidlusteks. Meie üldine lähenemine on see, et... Kui on riigile või seaduses või mingis eriseaduses tasuvõtmise võimalus, seda võetakse, omaalgatuslikult ei saakski asutus sinna tasu peale panna.

No siin on ju ka see nüanss, et ega need süsteemid, mille, millega andmeid kogutakse, on loodud ju maksu, maksumaksja raha eest. Ja nende süsteemide ülapidamine käib ka maksumaksja raha eest, et sellisel juhul, miks need andmed, mida seal hoiame, peaksid olema raha eest maksumaksjal.

Ja selles mõttes ma võib-olla lähen veelgi täpsemaks, et siin on hiljus juhtunud üks elamüüdik lugu Facebookiga, kes on Iirimaale oma Euroopa peakontorit asutanud ja selgus, et Euroopast kehtiv direktiiv, mille järgi nad peavad Igale Soovijale tema kohta kogutada andmeid, välja anda. Ja nüüd siis tekkis üks väike flash, flash mob, mille raames inimesed küsivad neid andmeid ja siis saavad posti, posti ka need CD-d ümbrikutes. Kas see, et riik kogub andmed inimese kohta ja inimesel ei ole võib-olla väga lihtne need kätte saada, kas Eestis on see probleem, kas sinu astuses Viljar on kaebusi tulnud, et inimene näiteks ei saa enda kohta kogutada andmed kätte?

See on nii hästi Eesti põhiseadusest kui ka Euroopa Liidu õigusest tulenev igaühe õigus nõuda iseenda kogutud andmetega tutvumist.

Et kui näiteks mina lähen mobiilipäraaduri juurde ja ütlen, et ma tahan...

Asi on nagu ikka kurat peitu pisiasjades, et meil on noh, ütleme sellised andmed, mis on lausa avalikud, Põhimõtteliselt sa saad nii-öelda pärida kõike, ütleme näiteks äriregistrit, see põhimõtteliselt ei ole salajase andmed. Okei, mingid teenuseid on tasuvast, aga põhimõtteliselt on avalikud andmed. Ja meil on andmed ütleme siis, kus on mingisugune filter vahel, kui me räägime politsei andmekogust näiteks. Siis see, kui Pätt või Suli ühesõnaga vaatab, mis tema kohta on kogutud ja kes tema andmeid vaatas, siis sellega võidakse teha palju jama. Selles mõttes seal on mingi filter vahel, ühesõnaga, et noh, me ei saa teha ühtset rakendust kõigi avaliku sektori andmekogude jaoks, et mis, mis minu kohta on kogutud ja keskmine andmeid vaatas, et noh, sinu lähenemine on diferentseeritud. Ja noh, mööname ka, et tegelikult ei ole võimekust katta kõiki neid erinevaid riigi ja munitsipaalandmekogusid siis selliste ühesuguste lahendustega. See võtab, see võtab aega, ühesõnaga ühte koma teist on tehtud, kui te vaatate eesti.ee teabeväravat, mis on praegu niimoodi jõudselt siis arenemas.

Et ühesõnaga, ei ole võimalik saata kuskile aplikatsiooni ja saada vastu CD kõigi andmetega, mis Eesti riigil minu kohta on, nagu Facebook teeb?

Täna veel ei ole, aga me oleme seda siis Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ja riigikindlustega ametiga arutanud Eesti teabearhavas, mis on siis nii-öelda see koht, mille kaudu ettevõtja ja kodanik saab riigiga nii-öelda ühes kohas internetis suhelda, et sellised teenused, et minu andmed, minu andmete vaatamised, minu asjaajamised ja menetlused, oleksid siis ütleme, kataksid võimalikult suurt skoopi. ütleme seda, mis avalikus sektoril sinu kohta on.

Ja muidugi kahtlustan, et kui keegi annaks kohtusse seda passi, siis Riigikogus on ta olnud nüüd käsitsi, aga kallid kuulajad, ärge palunud tehke seda.

Muidugi nii, ma olen ju, ütleks kommentaariks, et kui me räägime OpenDatas, siis Open data's tulevad efektid, nii ärilised efektid kui muud efektid, nad tulevad ikkagi massi pealt. Ehk siis see, et noh, et, et me üksikisiku kohta noh, teeme mingeid päringuid, vaatame üksikisikut, see ei ole nii, niivõrd oluline ja see ei ole niivõrd suur teema Open data juures, kus just see, et me saame nagu teha üldistusi. Et see on see Open data eriline efekt ja, ja see on see teema, mille pärast me peaksime täna rohkem rääkima ja rohkem keskenduma.

Jah, kas open data on alati statistiline või seal võivad olla mingid andmed näiteks inimese kohta ilma tema nimeta, aga näiteks koos teiste atribuutidega, nagu, nagu ma ei tea, sugu, vanuseasukoht, noh, üks näide on see, millest ma olen Riigikogus kokku puutunud, on e-valimiste süsteem, kus Tavavalimiste kohta on statistika olemas, e-valimiste kohta aga mitte, sellepärast et arvatakse, et selle statistika järgi võib tuvastada, et kui näiteks selles väikses vallas on Reformierakonna poolt hääletanud üks inimene, kes on sellises vanuses ja mees, lisaks kõigile, siis kõik teavad, kes ta on ja see on privaatsuse rikkumine, kas, kui nagu võib see statistika minna?

Siin on Euroopas ütleme siis kaks kirvereeglit, esiteks on see, et kui informatsioon on ilma isikuandmeteta, siis ei ole ka, ütleme seal pole ka mingisugused ärisaladuse või, või, või autoriõiguse probleemid või intellektuaalse omandi probleemid, siis andku minna. Ja teine pool on see, et kus on isikuandmed. On mõned sellised isikuandmed, ühesõnaga, mida ei ole põhjust varjata, mis on nagunii avalikud, ütleme näiteks andmed selle kohta, kuidas Riigikogu liige hääletab. On ka võimalik anda masinloote või kujul teha selle peale mingisugust statistikat, mida siis andmete sajusahel ühesõnaga peab vajalikuks. Aga muuseas, isikuandmete suhtes arvatakse jah, ühesõnaga, et kui välja antakse üldistusi, siis on see okei, kui üldistus on selline, mis võimaldab inimest ära tunda, siis enam ei ole okei. Ehk näide, ühesõnaga, selles, mida teeb statistikaamet. Ta korjab sinna sisse andmed konkreetselt objektide kohta ja välja annab nii-öelda üldistusi.

Nii et esimese osa lõpetuseks ma mainiks seda, et kahekümne kaheksandal oktoobril toimub Tallinnas Tehnikaülikoolis konverents Visioonist lahenduse nii kaks tuhat üksteist, mis räägib just avatud andmetega seonduvaid küsimustest, et see on ka üks põhjus, miks me seda saadet ka täna teeme. Taavi, oskad paari sõnaga rääkida, et mis, mis on need peamised trendid, mille, millele see konverents keskendub?

No konverents vaatab eelkõige maailmas ringi, ta vaatab seda, mida maailmas on tehtud, on palju väliselektoreid, kes räägivadki sellest, mida ühes või teises linnas või riigis on tehtud konkreetselt OpenData valdkonnas, konverents vaatab ausalt otsa ka sellele, mis situatsioon on täna Eestis. Ja me teame, et see ei ole hea juba ette, aga, aga, aga kui halb või kui head ta siis on, saab selle ka vastatud ja räägitakse ka reaalsetest lahendustest, ehk siis tuuakse mõningaid study case'e sellest, et kus on open data'st mingid kasu saadud või mismoodi seda open data't enda kasuks üldse pöörata, et, et väga praktiline ja, ja, ja kinda eesmärgil konverents.

Aga äkki annad ülevaate, ütleme kolmest eduloost maailmas, mis tulevad esimesena meelde?

No mina näiteks mäletan, et Ameerika valitsus on kunagi paar aastat tagasi teinud konkurssi Open data rakendustele ja nemad vähemalt väidavad, et nad säästisid sellega kümneid miljoneid, et nad said rakendusi, Täiesti tasuta, mis, mis on ühiskonnale väga kasulikud, stiilis, et sa võid vaadata, kuidas on elutase konkreetselt piirkonnas, kuhu sa tahad oma korterid osta, kas, kuidas on seal politseiväljakutsed, noh, kriminaalolekult ja nii edasi, et noh, Eestis minu teada väga palju selles otsas tehtud ei ole, aga me lähme selle teema juurde. tagasi teises osas ja Taavi tahab praegu midagi öelda.

Eestis üks, nagu on ka mujal maailmas, üks suuremaid OpenData valdkondi, kust need võidud on saadud, on, on inimeste liikumise jälgimine. Ja seda tehakse peamiselt siis sellega, et positsioneeritakse mobiiltelefoni, vaadatakse, mismoodi mobiiltelefonid liiguvad, tööpäevadel puhku ajavad ja nii edasi. Selle abil siis planeeritakse linnatransporti, planeeritakse transport suurürituste ajal, Turvat ja, ja kõike muud sellest, et see on üks nagu enam levinumaid ja, ja ka Eestis päris laialdaselt kasutust leidnud noh, temaatika, et enne seda, kui seda, enne seda uuringut ei teatudki näiteks, et Tartust sõidab iga päev Tallinnasse tööle üle tuhande inimese ja nii edasi, eks, et noh, sellised faktid tulevadki välja nagu tänu Open data-le.

Taavi, sina mainisid, et Eestis ei ole olukord väga hea, et üle raskelt öelda, miks noh, Eesti on väike riik, selles mõttes see, see töömaht ilmselt ei ole ka väga suur, et mille taga see jääd, miks, miks meil ei ole seda open data't väga palju?

Ma arvan, et see tuleb Eesti haldussüsteemi iseärasustest, kui me vaatame neid rahusvahelises plaanis selliseid eesrindlike avatud andmetega maid, Ameerika Ühendriigid, presidentaalne riik, Inglismaa, ütleme siis, sellise võimsa peaministri, ühesõnaga juhtimisega riik, sama Kanada. Et ütleme, noh, seal see juhtimine on, on, on ühtlasem, mida heitis OECD raport Eestile, Eesti haldusele, et seda, et me oleme väga ebaühtlased või nii-öelda killustunud.

Kas tahad öelda, et siis tugevat kätt ei ole?

Ma tahan öelda seda, et Eesti riigis on palju unestunud asju, mis on ütleme, avalikus halduses või nii-öelda riigi poolt tehtud, mis on tehtud nii-öelda ühe ministeeriumi lõikes. Aga kui sa nüüd vaatad selliseid projekte, mis nagu oleksid ametkondade ülesed, kataksid kogu nii-öelda näiteks riigi andmekogusid, siis seal me nii edukad ei ole ja, ja kui te vaatate ka Eesti avaliku sektori andmekogude nii-öelda taset, siis noh, ka see on, on, on, ongi väga erinev.

Aga ikkagi, mis see lahendus siis oleks?

Lahendus on ütleme, see, mida on ometilised Eestile soovitanud, see, mida Eesti praegu üritab tegelikult ka ütleme, riigiaparaadi enda initsiatiivil teha nii-öelda seda suuremat ühtlustamist riigi valitsemises, Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi juurde on praegu loomisel ka uus osakond, mis tegeleb kindlipööks, kuna teenuste tsentraalse ametkondade üles arendamisega, noh... Meie kontor on muuhulgas pushinud ütleme seda teabevärava asja, mis peaks nii-öelda olema siis kanaliks kõige avaliku sektori teenuste ja, ja, ja asutuste tegevuse kohta, et noh, sellised lahendused tulevad nüüd ka järgi, ühesõnaga need, mis peamiselt seitsid, ütleme sellise noh, valitsemiskorralduse killustatuse taga.

Jah, kõlab väga optimistlikult, me lähme siit väiksele pausile.

Restart! Jätkame IT-ärisaatega Restart, saadet juhivad Henrik Aavik ning Andrei Korobeinik ning meie saadet, kui teil ei ole praegu võimalik kuulata, on alati võimalik järgida internetist aadressil podcast.kuku.ee ja kui meie saate teemad teile piisavalt korda lähevad, siis kindlasti tasub kaasa rääkida meie Facebooki lähil, meile leiate, kui otsite Restarti Facebookist. Meie tänane teema on OpenData ja stuudios on meil külalisteks Taavi Kotka, kes on ITL-i president ning Viljar Peep, Andmekaitse Inspektsiooni peadirektor.

Et siit lähme suurelt üle tänasele olukorrale. Et riik kogub and, andmeid avaldamisega ja kiirust ja Taavi, mis sina arvad, et noh, miks, miks, miks see nii on, me just nagu saime teada? Aga mis sa arvad, et kuidas see protsess võiks üldse käia, et kui mina, kui mulle tundub, et mingisugused andmed võiksid avalikud olla, et, et kella ma pean sellest rääkima, noh? Kes, kes see õige, õige isik on?

See ongi täna meie ühiskonnast puudu see teadmine, et täpselt samamoodi, nagu me nõuame oma vallalt või linnalt uut teed või, või uut lasteaeda, et täpselt samamoodi me võiksime oma riigilt nõuda seda, et milliseid andmeid ta võiks koguda ja, ja milliseid andmeid ta võiks teha ka, ka rahvale kättesaadavaks. Ja kuna meil see kogemus puudub, siis me esimese otsaga, esimese, esimese hooga ei suudagi nagu kellelegi otsa vaadata, et, et kes see nüüd siis olema peaks, eks, et et kas ma peaksin oma, oma rahvasaadikule ütlema selle, et, et näete, ma tahaks, et asjad oleksid niimoodi. Et ja kuna tõenäoliselt igasuguste registrite loomine ja, ja nende muutmine on, on, on suurem tegemine, siis kindlasti tuleks alustada kuskilt suuremast initsiatiivist, noh, mingist erialaliidust, noh, näiteks kui ehitajad tahavad midagi saata, mingit muutust või, Või, või ITL-is, kui IT-inimesed tahavad saada mingit muutust, eks, eks need on need kohad, kus, kus seda protsessi nagu algatada saab. Aga ma arvan, et riigil täna ei olegi päris olemas sellist oma õiget protsessi reglistikku, mida, millest nagu lähtuda.

Kuidas võiks ikkagi edasi minna sellega, et ma ei tea, viie aasta pärast, kuidas see võiks välja näha? Kas on mingisugune osakond mõnes ministeeriumis, kes otsustab, on olemas mingisugune juht, kes teab seda üldpildi? Kas on

olemas open data arengukava?

Meil on Eestis infoühiskonna arengukava ja sellega seotud arengudokumente, meil on avaliku teabe seadus, mis põhi, põhjusimõtteliselt näeb ette, et avaliku sektori informatsioon on on kasutatav, kui tal ei ole siis juurdepesu piiranguid peal, noh, üldised raamid on nagu olemas, tegelikult ka kasutajate huvi erinevate andmebottide suhtes on üsna erinev, et kui me võtame nüüd siin lipulaevad noh, Ruumiandmetega tegeleb meil Maa-amet. Kataster ja, ja, ja Maaregister, aga nad haldavad tegelikult ka päris palju, päris palju muud. Teed, muinsused, jumal teab veel niimoodi, mis kõik niimoodi tuleb ja millega tähendab võimalik avaliku sektori informatsiooni nii-öelda siis ka vähemalt, ütleme mis, puhtalt ruumiandmed või sellega seonduvaid andmeid liidestada, et asi toimib. Ütleme, Rahvusarhiiv on päris palju teinud informatsiooni veebis kättesaadavaks, Äristri kinnistaraamat samamoodi. Aga noh, mõnel puhul tuleb, tulebki ühesõnaga ette see, et aga miks me seda peame tegema, ühesõnaga, et me täidame oma seadusega pandud ülesandeid, asi toimib, nõuded on täidetud, ütleme siis, kohustused on täidetud, et miks me peaksime niimoodi tegelema uute teenustega, et hiljaaegu küsisid minu käest Tallinna... Linnakantselei juristid, et saame väga palju erinevaid, ütleme siis avaliku teabe seaduse alusel päringuid, kus arhitektuuri bürood tahavad ütleme siis erinevaid ehitus- ja ruumi andmeid Tallinna linnat saada ja mitte lihtsalt saada, mitte loomulikult paberi peal, vaid siis nii-öelda neile sobivas masinloetavas formaadis, mis on sellele, ütleme siis omavalitsusele, lisakulu. Et kas me peame seda tegema, et... No siin ongi ühesõnaga, et kas on võimalik see ühesõnaga mingisuguse teenuse puhul, mille vastu on tegelikult sel kurju, ühesõnaga, saada ka seda lisa, lisa ühesõnaga impulssi, kas siis nii-öelda eelarve raha jagajate poolt või teenustasude näol?

No siin ongi, tulebki välja selline open data kurioosum, et jah, ruumi andmeid näiteks täna haldab Maa-amet, aga kõige adekvaatsem aadress, register on kus? Eesti Postis. Sellepärast, et maa-ametil ei ole kirjas neid põllupealseid maju, millel ei ole veel olemas kasutusluba või ütleme nii noh, ütleme aadressi veel peaaegu nagu ei eksisteeri, aga posti juba viiakse. Ehk siis, mis toob, teeb jälle olukorra, kus nii paljudki ettevõtted noh, pigem kasutavad nagu Eesti Posti andmebaasi, mitte seda noh, mida riik nagu ametlikult peaks nagu, nagu, nagu oma, oma, omamoodi hoidma. Ja siit ongi võib-olla nagu Noh, minu nägemus see open data eda, edasimineku koha pealt selline, et meil lihtsalt on vaja hakata selle teemaga tegelema, meil on vaja lihtsalt hakata noh, leidma näiteks positiivseid lahendusi, kus siis mingi registriga ühiskonnaga koostöös on neid muudatusi tehtud ja vaadatud, et mis siis juhtub, kus on vaja andmeid parandada, kus on vaja andmekoosseisu muuta ja nii edasi, et lihtsalt tuleb hakata sammavahel minema, et, et see tõenäoliselt ongi see lahendus meie jaoks.

No ma arvan, et peaar mõttes oleks päris hea, kui tuleks mingi selline rakendus, mis oleks hästi populaarne ja hästi kasulik, et ma mäletan, et siin oli initsiatiiv näiteks, mis, millest tahaks laosa eraldi saadet teha kunagi, kui õnnestub. Et Taavi, sina ITL, presidendina kindlasti oskad seda kommenteerida, kas, kas Eestis on mõni selline... hea toimiv lahendus, mis võiks olla Open data illustratsioon, illustratsioonis ka tulevikus, et noh, eeskujuks.

No selles mõttes noh, meil on täna olemas ju väga head toimivad registrid, noh, mis mõnes mõttes vastavad OpenData'le, nad on küll, võtavad mõnes kohas raha, aga aga see, mis moodi täna toimib, kui usaldusväärne näiteks on krediidiinfo või, või kui hea on äriregister, et see kindlasti on täna aidanud väga palju IT-ettevõtteid oma, oma süsteeme, teenuseid paremaks teha, et me teeme samasuguseid asju praegu näiteks Venemaal ja noh, ei ole, no ei ole sellist registrit, mida saaks usaldada. Et sul tuleb näiteks, klient saadab e-maili sisse, sa võtad e-maili küljest tema noh, ettevõtte nime ja sellest kohe nagu noh, püüad nagu leida nagu ettevõtte kohta taustinformatsiooni. No ei ole häid registreid.

No krediidiinfo vist ei ole ka riiklik register, et krediidiinfo ju helistab ja ähvardab ebakompetentsusega, ta ütlebki, et kui te oma andmeid meile ei anna, siis teie... Krediidireiting on, saab olema madal.

Jaa, aga OpenDate mõttes väga hea näide, et noh, et, et mis moodi nagu kogutakse kvaliteetse informatsiooni, selle pealt saab teha suuri järeldusi, selle pealt saab teha nagu detailinfo väljaandmist, et väga hea nagu avatud info kasutamine.

Ma ei tahaks teha ühele konkreetsele ettevõttele reklaami, aga tegelikult maksejärje andmete müümine ei ole Eestis kellegi monopola. Põhimõtteliselt igaüks võib võtta eriregistrist, ütleme siis ettevõtete andmed, nende raamatupidamise andmed ja liita sinna lisaväärtust andvaid andmed, näiteks maksejärjate kohta selle asja edasi müü, et see on nagu väga hea näide, ühesõnaga selles, kuidas andmed saab siis kokku, kokku miksides nii-öelda tuua lisakasuga. Välja.

Jaa, tõepoolest vaatas seda, Taavi, millest sina rääkisid, olid pigem sellised interface'id, liidesed nende, nende registrid, et OpenData rakendused on pigem ma, kus sa paned nagu mitu asja kokku ja selles mõttes noh, see võib-olla on nagu selle, selles mõttes tehniline jutt natuke, aga... Kuidas, kuidas see käib, et ma olen olnud näiteks äririgistris, kui sa ise teed neid päringuid, siis ta aeg-ajalt küsib sinu käest seda kontrollnumbrit, ehk siis captured, et, et, et sa jumala eest, mingit, mingi robotiga seda, seda ei tee, et kas, kui firma tahab sealt andmeid kätte saada, kas ta peab maksma selle eest või kuidas see käib? See

ongi noh, eriregistri kinnistu raamatu päringutega niimoodi ongi, ühesõnaga, et nii-öelda need üksikpäringud, mida sa siis teed, roboti vabalt, ühesõnaga, on igaahel ja tasuta, sa pead saama teadma ühesõnaga, et kas see kinnistu omanik on ikka see, kes ta on ja kas ettevõte võib esindada, ütleme see Juki Jurikas või Juhan Tamm, ühesõnaga, kes väidab ennast siis olevat juhatuse liikme. Aga kui on nende masinlootaval kujul, ühesõnaga andmete saamine, siis selle kohta on praegu teenustasu. Kas ta on suur või väike ja, ja kas tal üldse peaks võtma, ühesõnaga nii-öelda omaette vaidli see küsimus, aga need teenustused ühesõnaga täna nendest tasutest arendatakse.

Aga kas, ja kas see maksumaksja raha, raha eest ei

arendata? Nii-öelda on iga mehe teenused, Ja on ühesõnaga siis need teenused, mida hallatakse, arendataksegi siis selle teenustasu eest.

Kas sa ei näe seda, et kui see oleks tasuta, siis see võimaldaks võib-olla sellist kiiremat arengut, siis ma ei tea, koolipoisid teeksid ka oma rakendusi ja noh, seal kindlasti tuleks mõni hea asi välja ja noh, tulevikus nad teeniks sellega väga palju raha, riik saaks omakorda maksud kätte ja kõik nagu õigseks.

Üldse ei võidle vastu, aga mida see maks siis on, ühesõnaga, et see, kui me kõik ma, maksame ühesõnaga makse ettevõtjate või, või kodanikena, see läheb üldiselt Riigikassasse, kust asi jagatakse uuesti laiali ja on teatud teenused, tähendab, mida arendatakse siis konkreetselt selle teenuse eest võetava, võetava tasu või maksuga. Et noh, mõlemad on põhimõttelised maksud.

Üks asi, mis, mis on iseenesest väga oluline, et aasta alguses, kui ma eksi, toi, toimus Garage48, mis oli nii-öelda public teenustele suunatud ja seal tuli välja tegelikult päris mitu põnevat projekti. Et see, noh, sellest me oleme ka saadet teinud aasta alguses, aga võib-olla uuriks, kuidas nendel projektidel läheb.

Jätkame nüüd oma IT-ärisaatega Restart, endiselt on laupäev ja endiselt on meil saate teemaks Open Data. Nüüd on meil telefoni otsas mõtteportaali Memokraat, asutaja Daniel Vaarik. Tere, tere.

Sina olid seotud ka garaažiüritusega aasta alguses, kus tehti igasuguseid public teenuste lahendusi, et on see nii?

Ma olen osalenud ühel üritusel žüriis ja teises olin isegi osaleja, jah, nii et selle, selle võrra olen seotud, jah.

Mina mäletan, et seal olid väga põnevad projektid, mis, mis tegelikult nägid paremi välja kui mõned riigi lahendused, kas sa tead, mis, mis nendest saanud, näiteks minuraha.ee, punkt.eu, mis võimaldas visualiseerida riigieelarvet ja noh, kõik teised?

No minuraha.eu peaks olema ülevõetud või siis niimoodi, sellele pani toe alla selline mõttekeskus nagu Praxis ja minu teada nad seda vaikselt arendavad seal, nii et, et sellel näeks hästi, aga noh, nende projektide põhimure ongi alati see, et kas nad leiavad endale sellise pikaajalise edasi viia, et ma teiste puhul isegi... Hetkel ei oska öelda, aga ma olen täiesti nõus, et ideed olid seal väga head ja esimesed nelikümmend kaheksa tundi näitasid, et nad on isegi ka kõik elluviidavad ja, ja mäletan isegi, et mul tekkis mitme projekti puhul tunne, et miks nad juba ei võiks töös olla.

Jah, tuleb tunnistada, et ma olen ka üle õla näinud, et juba uus riigieelarve on ka minu raha, EU vähemalt backoffice'is või back-end'is andmed on sisse kantud.

Mina, mina vaatasin seda ja tegelikult see ei ole just väga hästi visualiseeritud, et sai seal nagu sügavuti minna, mis on väga pro, tõsine probleem, et ma tahan uurida, mille poolt ma hääletan või vastu, aga ei saa. Kas, kas sina tead, kas riik on mõne sellise, sellise koostööd teinud ja Kas, kas sa näed sellel üldse perspektiivi?

Ma olen näinud, ma olen näinud küll seda, kuidas, kuidas Rahandusministeerium tegi nendega koostööd, kes minuraha.eu tegid, nii et selles mõttes nad ikkagi teevad ja samuti oli seal Garage48-l üks projekt, mis võimaldas siis puuetega inimestel, kes siis ei kuule või, või ei saa rääkida paremini, tellida abi, abitelefonilt, et seal ka minu teada siis riik tegi koostööd, nii et põhimõtteliselt mina arvan seda, et riik ei ole tavaliselt vastu, kui nendega saab niimoodi hästi mõistlikult seda projekti nagu koos teha. Muidugi tuleb arvestada, et riigil on omad tempod ja omad sammud ja, ja vahel nad lihtsalt ei jõua kohe nagu sama kiirusega kaasa joosta.

Et riik kindlasti ei ole vastu, aga me oleme siin seda saadet varem arutanud ja tundub, et see Eesti progress väga kiire ei ole, et mis sa arvad, mis, kuidas võiks seda kiirendada, et mis on meil puudu selleks, et vabandada lahendusi, oleks meil rohkem ja nad saaksid ühiskonnale rohkem kasu tuua?

Vot, nüüd me jõuamegi teise probleemini, mis on tegelikult nende andmebaaside ja registrite tänane seis, et see ei ole kuigi hea. Ja isegi kui on hea tahtmine, siis tihtipeale tekib probleem selles, et andmed on sinna lihtsalt kantud sellises formaadis, mida on väga keeruline kasutada. Ja ma arvan, et see on juba asi, mida ei saa lahendada nagu üksikute ametnike tasemel, vaid kus on väga oluline, et poliitiliselt pannakse paika nagu selget rööpad, et kui Eestis andmeid kogutakse, siis neid kogutakse põhimõtetel, et neid oleks võimalik vastavalt siis turvalisuse reeglitele niimoodi kasutada, et sellest hiljem oleks võimalikult palju kasu, et sellest tekiks sellist kasulikku ühiskonda mõjutavat open data't.

Aga mis sa arvad, kuidas protseduur võiks toimida, et kes seda initsiatiivi algatab ja kes pärast otsustab, et mis, mis see formaat võiks olla ja noh, kirjelda seda ideaalset ühiskonda?

Ma arvan, et see on väga palju tegelikult sellise võimul oleva nii-öelda koalitsiooni teha. Ja peast küll ei oska öelda, aga minu teada on ka selles praeguses koalitsioonilepingus siiski OpenData-le viiteid olemas, nii et ootaksin ka selliseid konkreetseid seadusandlikke samme, kus algatatakse vastavad muudatused isegi seadustest, sest et tihtipeale ei piisa sellest, et sa lihtsalt räägid, vaid tulebki... teha kohustuslikuks andmete ühtviisi kogumine, et ikka on kuskil keegi, kes kirjutusmasinal lööb mingi asja sisse, skeneerib ja paneb lõpuks PDF-ina üles, et ja teiseks tuleb arvestada seda, et kui ei ole see seadustega kirjas nii väga hästi, siis on olemas inimesi, kes paratamatult, keda nagu vastutus väga ei huvita. Ja nad võivad isegi sihilikult valida kõigist võimalikest kõige keerulisema lahenduse ja noh, hea oleks, kui selline asi oleks välistatud.

Aga natuke võib-olla konkreetselt rohkem, et teeks seaduse ära, et millise?

Ma olen ka muidugi seaduste ekspert, aga hakkame vaatama, et millised seadused siis viivad selleni, et tekivad on.

Kas me keelame siis seda, et ametnik võiks paberit skaneerida, et noh, võtame

skenderid sealt... Põhimõtteliselt näeme ette, et noh, võtame näiteks kas või mõned lihtsad näited, et kui me võtame selle, kuidas on inimeste Palgaandmed avalikustatud Eestis, siis need on kõikvõimalikes erinevates formaatides, et ühel on nad kodulehel siin kohas, teisel on nagu teises kohas, kolmandal on PDF-is, neljandal on Excelis, et noh, põhimõtteliselt siin jääb küll nagu selline tunne, et kas ärme avalikusta üldse või siis avalikustame kuidagi nii, et sellest oleks võimalik midagi välja lugeda või aru saada. Et, et see on kindlasti ühe konkreetse seaduse teema ja seda noh, peaks nagu saama teha.

Kuna open data on suuresti statistiline töövahend, et kas üldse on mõtet neid küsimusi lahata Eesti tasemel, et äkki peaks hoopis kogu selle lobi viima kuhugi Brüsselisse, et oleks andmemahud suuremad, et, et need direktiivid võetakse Euroopa Liidu tasemel vastu? Kas niisugusel tegevusel võib-olla oleks rohkem mõtet või sisu?

No kindlasti tuleb arvestada juba olemasolevate formaatidega, et kui Ma usun, et statistikas on see nagu selgelt kokku lepitud, kuidas andmeid esitatakse riigiti, et siis siin muidugi oleks tõepoolest parem, kui need andmed näiteks, mis Eestis kogutakse ja Lätis kogutakse ja, ja võib-olla Prantsusmaal kogutaks, oleks rohkem sarnased, nii et selles mõttes kindlasti ma küll ei tea, mis seis sellega praegu on ja, ja kas see tähendaks, et me jääks hästi paljudeks aastateks lihtsalt ootama mingisugust konsensust, et kui see nii on, siis, siis võib-olla Me peaksime siiski kiiremini tegutsema, aga kindlasti on mõned kohad, kus saab seda juba praegu vaadata, et, et kuidas asjad kokku klikiksid.

Aga aitäh, Daniel, ja kena päeva!

Ja siit me jätkame sujuvalt, üks viimane mõte, mis kõlas, peale seda Brüsselit muidugi, oli formaatide küsimus, et kas praegu noh, teadusest ka päris palju, et kas praegu iga amet paneb need andmed üles nii nagu noh, nagu vahelikuks peab või on mingid ka olemas, mingid standardid, mille järgi seda tehakse?

Andmekaitse Inspektsioon avaliku teabe seaduse järelevalvajana ei ole selle kohta soovitusi olnud, selle kohta on soovitusi andnud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Need on nii-öelda siis soovituslikud juhend materjalid riigi ja omavalitsusasutustele.

Ja kuidas nende soovitustega lood on, et kas nagu kõik lugesid need läbi või noh, või mitte, kas tehti ka midagi ümber?

Ma ei ole seda ise monitoorinud.

Taavi, kuidas teil veebmeedias näiteks on lihtne need andmeked saada või tuleb iga konkreetse juhtumi jaoks oma eraldi tarkvarajüppi tegema?

No ikka me näeme vaeva, jah, aga üha rohkem, vähem on probleeme liidestamisega, rohkem probleeme andmekvaliteediga, et andmeid on kogutud juba aastakümneid, need on olnud erinevatel perioodil erineva kvaliteediga, see on suurem probleem.

Kas see probleem on ka selles, et ma tahan, dubleeritud ja võib-olla ei klapi seal erinevates allikades?

No seal on topeltkirjad, seal on tühje andmevälju kohtades, kus neid peaks olema väärtus ja nii edasi, et nad on klassikalised vead ikka.

Okei, aga mis te sellest stand, standardiseerimise mõttest arvate, et Brüsselis oleks nagu kõik ette antud ja...

Vahepeal tahtsin selle kvaliteedi kohta öelda, et ütleme siis, andmed, mida antakse niisama ja andmed, mida antakse teenustasu eest. Riigiasutuste poolt. Ma võin vih, vihjata sellega, kuidas teenustasu mõjutab asutust otse kohe, andmekvaliteedis paljundaks rohkem, aga kui Brüsseli tasemel võtma, siis tänane direktiiv avaliku sektori teabe, taaskasutuse direktiiv räägib, mis tingimustel kui antakse, avaliku sektori infot ärilise või mis iganes ühesõnaga eesmärgil taaskasutuse, siis mis tingimustel, mitte diskrimineerivad ja, ja, ja kõik need moodi need muutorid ja asjad ta iseenesest ei kohusta ja ta ei sea ka mingisuguseid eesmärke, ühesõnaga siis seda standardida. Et noh, see võib-olla on üks tee, ühesõnaga, kui me tahame Euroopa Liidus tervikuna, ütleme siis, infoühiskonda ja majandust elavdada.

Et võiks, võiks siis kohustuslik olla, et kõik, ma ei tea, aastased peavad vaeva nägema selleks, et andmed oleksid avalikud.

Või vähemalt oleks siis selle kohta ka mingisugune tsentraalselt läbimõeldud nimistu, võib-olla absoluutselt kõike igasugust infojupikest, ühesõnaga, mis avaliku sektori käes on, et selle mingite, mingitesse formaatidesse pööramine on lisaguru.

Aga kas sellega peaks tegema seesama IT-agentuur, mis tõestisse tuleb või see on natuke teine valdkond?

See on tõesti teine valdkond, IT-agentuur on tegelikult väga kitsas asi, ta tegeleb Schengen, Europoli ja muude piiriülestise julgeoleku, sisejulgeoleku andmekogude andmeturvalisusega.

Aga mulle väga meeldib see mõte, et see võiks olla selline üleeuroopaline initsiatiiv täpselt samamoodi, nagu me vahetame praegu oma, oma pirna välja, säästu pirnide vastu või, või, või, või teeme muid selliseid üleeuroopalisi kampaaniaid, see oleks väga kihvt idee, kui üle Euroopa me töötaksime kõik selle nimel, et, et Euroopa oleks võimalikult, kuidas ma ütlen siis, hea open data kultuuriga.

Jaa, see kõlab kindlasti väga revolutsioonist, aga ma arvan, et siis isegi säästupirnides oleks see kasulikum. Eesti võiks enda peale sellist asja võtta ja ma arvan, et noh, ka meie riigi mainel oleks see päris kasulik. Aga saade hakkab vaikselt lõppema ja võib-olla küsiks lõpus seda, et mis võiks Eesti riik ja võib-olla ka järesektor teha selleks, et OpenData arengut kiirendada, no üks, üks mõte sind kõlas, et tuleb teenuse vastast loobuda, eks ole. Noh, Viljar kindlasti kaitseb seda väga tuliselt, aga kas veel midagi?

No selgelt täna erasektor ei ole hea tellija, ehk siis me võime siin saates ju kobiseda ja viriseda ja vinguda, aga aga kui me selgelt ei ütle välja ära seda, et näete, meil on vaja selliseid andmekvaliteete, meil on vaja neid ja neid teenuseid, mitte midagi ei hakka juhtuma ka. Ja niikaua, kui see on üksikinimeste või üksikettevõtete initsiatiiv, ikka midagi ei juhtu. Kui riigil on valmidus olemas muutuda ja meil on olemas mingi kollektiivne tellimus, asjad juhtuvad.

Nii, aga konkreetselt, kas tuleb seda erialaliidude kaudu ajama, kas tuleb ministeeriumides loobit teha, et mis, mis see järgmine samm siis on?

No aga if there is a wish there is a will, eks ju, et selles mõttes, et kui on soov olemas, küll see soov läbi meedia või, või läbi rahvasaadikute või läbi liitude kohale jõuab. Küll

ta jõub. Jaa, mis sina arvad? Kas või äkki ei olegi midagi vaja teha?

Kindlasti on, ühesõnaga, et meil on teatud asju, tähendab, kus asjad juba toimivad, ütleme, teatud andmekogusid, kus avatud andmete kasutamine toimib, muuhulgas, kui me võtame ka näiteks riigi infosüsteemi haldussüsteemi, kus on kõik avaliku sektori andmekogud ja onlain-teenused, siis nad on kättesaadavad kõigile tasuta masinlootaval kujul. See on see süsteem, mille kaudu me anname siis avalikus elektraafikogra kooskõlastusi, aga noh, ühtlustamine on nagu see võlusõna, ehk siis selleks tegemine ühesõnaga, et kus oleks seda rohkem vaja ja, ja mis oleksid siis need soovituslikud standardid, mida siis kõik... andmebottide omanikud või need asutused peaksid kasutama selleks, et oma andmet ka, taaskasutamiseks võimaldada.

Ja kuidas see võib, võib tekkida, et kust need standardid tulevad?

Selles osas on meil nagu selge, selge ministerialne vastutus, see on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastutusala.

Aga ma eeldan, et... Nii ITL-il kui Andmekaitse Inspektsioonil on päris palju siseinfot, et mis üldse seal õhustikus ja koridorides toibub, et mis on järgmine suurem open data edulugu, mis võiks Eestis juhtuda või mis, mille kohta on juba koridorides kuulda, et midagi on tulemas?

No ITL-i huvides on kindlasti e-check see, et me suudame Eesti riigis loobuda üldse nagu pabertšekkidest, et me ei, me ei maksuametele ka esita pabertšekke või meil on ikkagi Kõik või vähemalt suur osa oma ostudest on, on, on keskregistris ja ja see on ka nii-öelda open data kontekstis lahti tehtud, on ju, et see oleks kindlasti meie nagu motivatsioon ja ja vajadus, et see juhtuks.

Ja kindlasti need idoloog peavad oma plaane Andmekaitse Inspektsiooniga kooskõla, kooskõlastada igaks juhuks.

Et see osas olemegi seda arutanud, nõustanud ja probleemid nii-öelda siis ära lahendanud.

Juba korras, et kas mõni, veel üks, ma ei tea, start-up on teie juures käinud sarnaste küsimustega?

Me üldiselt üritame selliseid suuremõjulisi, olulisi ja kasulikke asju, ütleme, ettevõtmisi nõustada, nõustada enne, nii-öelda siis disainida need andmekaitse nõuded sinna sisse, enne kui pärast probleemid tekivad midagi hoopis tegelema.

Aga selleks jaa, et ütleme, suuremastaapsemalt Eestist open taotet levitama hakata, selleks on vaja ikkagi see probleem ära lahendada, et... Kui me täna teame, kus me oma andmetega oleme ja teame, kuhu me jõuda tahame, siis see vahepealne osa, et see vajab ikkagi täiendavaid investeeringuid ja täiendavat tööd. Ja nii kaua, kui see ei ole meil noh, nii-öelda olulises fookuses või see ei ole meie riigi prioriteet, nii kaua see seda ei juhtu, eks, et, et ega need andmed iseenesest korda ei lähe.

Siis palju on nii-öelda riigi käes?

Ma ikka nii palju ütleks, et palju on ka erasektori käes, et kui soovi ei ole, kui, kui vajadust ei ole, siis ei ole mõtet ka midagi parem kuidagi.

Ja see oli siis meie täane Restart, järgmine Restart on juba nädala pärast, laapäeval.

Kuulake meid tagantjärgi ka podcast.kuku.ee, kena nädalavahetuse jätku!