AI_pealkiri: Eesti e-riigi tulevik ja IT-strateegia uuendamine — Margus Püüa ja Mart Laar

Tere Kuku raadio kuulajad, on laupäev, kahekümne kuues veebruar, kell on neli päeval ning algab saade Restart. Saatejuhid on Henrik Aavik ja Andrei Korobeinik, võite jälgida meie saatet meie Facebooki lehel ja saate teemasid, ning kui te hetkel kuulata ei saa, siis võite meie saadet järelkuulata meie podcastist, mille leiate aadressil podcast.kuku.ee ja lähme saate juurde.

Meie teema on siis Eesti e-riik. Eriik on olnud üks Eesti tähtsamaid edulugusid. Tigrihüpe stardis võimsalt üheksakümne viiendal aastal, arvutid jõudsid koolidesse ja raamatukogudesse ja juba kahe tuhandel aastal kasutas meil internetsi kakskümmend kaheksa protsendi elanikkonnast, mis oli üks paremaid näiteid maailmas. Samal ajal oli kinnitatud riiklik IT-sektori arenduskava, mis oli ka edukalt ellu viidud. Tänu sellele on meil e-maksu amet e-kool ID-kaart e-valimised. Paljud usuvad ka täna, et Eesti on maailma juhtiv IT-riik, kuid asjatundjad vaidlevad pigem selle üle, kas meie IT-tiiger on surnud või lihtsalt magab. E-riikide edetabelis oleme kukkunud kolmekümnendale kohale, Leedu jüüdis meid ette, meist ette, Läti on päris lähedal. Püüame täna meie Tigrile diagnoosi panna, loomaarstide rollis on meil stuudios Margus Püüa, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist ning Mart Laar, Riigikogu liige IRL. Meie saade koosneb viiest osast ja esimesse osas alustame sümptomite kirjeldusega. Aastal kaks tuhat seitse teatas Riigikontroll oma aruandes, et ehkki üksikud lahendused on päris edukad, ei saa Eesti riigi tervikuna, tervikuna toimivaks pidada. Arengufond on Riigikontrolliga nõus, kuid arengufondi ettepanekute jõua Riigikogu saadikute sahtlik, sahtlitest läheb, kaugemale. Viimastel aastatel langeb erikid edetabelites, teist riigid arenguid kiiremini. Mis on meie probleem, miks meie areng, peatus, Margus, oskad kommenteerida, et võib-olla mis on erik tervikuna ja mis arvavad meie tänasest olukorrast?

Alustuseks tuleb vast öelda, et infotehnoloogia oli, on ja jääb toetavaks tehnoloogiaks, et kui me räägime e-riigist, siis mina selle e ei jätaks sealt pigem üleüldse eest ära, ehk et me räägime, kuidas me infotehnoloogiaga saaksime oma avalikke teenuseid parimal viisil kodanikele kättesaadavaks teha. Ja väga sageli, kui me räägime e-teenustest, siis me räägime ainult ühest väga väiksest komponendist, ehk me räägime sellest kodaniku ja ametniku vahelisest kommunikatsioonist ja selle automatiseerimisest, noh, minu jaoks e-riik siis, nagu te küsisite, on märksa laiem, ehk et just, et kuidas me saame võimalikult vähe kodanikke noh, tülitades talle vajalikud asjad nagu ära toimetada.

Mart, kui me vaatame sedasama reitingut, mis noh, ütleme, reitingust nagu väga ei tasu nendega arvestada võib-olla, aga samas see on päris huvitav ka lugeda aeg-ajalt, et siis tegelikult kõige madalamad punktid on seal just e-teenuste kasutamise osas, et Meil on inter, internet levinud, see annab meile plusspunkte juurde, meil on päris palju teenuseid, see annab meile plusspunkte juurde, aga inimesed neid ei kasuta, et mis sina arvad, mis on see põhjus?

No tere kah, veel väga olulisel teemal kõigile kuulama seda arutelu, aga ma arvan noh, kõigepealt jah, peale eilset presidendi või mõni päev tagasi peetud presidendi kõnet loomulikult Loomulikult igasugust edetabelitest enam ei tohi rääkida, kuna nende vaatamine on tabuteema, aga noh, kui tunnetuslikult rääkida ja ma ka natukene ise kahtlen aeg-ajalt nende edetabelite, kuid kui tunnetuslikult rääkida, siis tuleb tõesti ütelda, et ega me nüüd enam nii kiiresti ei ole arenenud küll. Ja teiselt poolt ei ole tarvis mingit tabelit, aga kui vaadata, millega Läti ja Leedu on tegelenud, siis on näha, et nad on ikka tegelenud küll ja tegelikult noh, väga sihikindlalt ja väga tõsised nendel kõikidel aladel, sest üks küsimus on tõesti, nagu eespool öeldi, on see, kuidas noh, tegelikult siis... Inimene ja riik omavahel suhtlevad, kuid tegelikult see ei, on väga lai ala. See on tegelikult ju e-riik ikkagi selline, mille eesmärk, kui seda loodi, oli võimaldada inimesel ka aktiivselt selles osaleda, aktiivselt kaasa rääkida. Just selles on tegelikult see tihtipeale see kasutegur, mis e-riik annab. Üks asi on tõesti, et elu on mugavam võib-olla, kui teine kasutegur on ikkagi see, et, et mida me selle riigiga teeme, et inimestel oleks võimalus noh, nagu tunduvalt aktiivsemalt ise kaasa rääkida ja olla ka kogu selle asja suhtes loov, sellepärast et...

Aga kas siis võib öelda, et inimene ei, ei tee seda mingi, mingi kui, kas selle, sellepärast see, see tarkvara on lihtsalt ebakooli...

Ei, ma ei usu, millegipärast ma ei usu, ma ei usu tarkvara, noh, kes neid võib ka probleeme alati tekkida, kuid ma arvan, et peamine väljakutse ei ole meil kindlasti mitte tarkvaras, Vaid on ühtepidi võib-olla mitte e-riigis, vaid riigis, sellepärast et ma ei ütleks, et Eesti riik vahetevahel seda e-riiki väga armastaks. Olles näha, omal nahal kogenud, kuivõrd raske on olnud mõningaid lahendusi läbi viia ja kuivõrd vaikselt on need lahendused kuskile määramatusse ära vajunud, sest et ega... Ma ei ütle, et avatus peaks olema absoluutne ja kõikjal, kuid ma ütleks, et meie riik poliitilisel tasandil teatavas mõttes endiselt seda avatust pelgab. Ma arvan, et see on vale hoiak.

Margus, kas sina ametnikuna tunned, et riik sind ei armasta? Et sina tegeled valdkonnaga, mis ei ole prioriteet ja noh... Ei, seda kindlasti

öelda ei saa, sest noh, minu hinnangul me oleme ikkagi suht süstemaatiliselt nendest aastaarvudest, mis sa seal nimetasid alguses, seda vundamenti ladunud, ehk noh, kas lisaks sellele nimetatud ID-kaardile, Me peame ikkagi rääkima ka täna XT-st, ehk mis on, on ikka väga unikaalne ja mis juba tol ajal, kui me seda arendama hakkasime, pidas turvalisuse eesmärke väga kõrgelt silmas, mis noh, tänasel päeval praktika on näidanud, et me absoluutselt nagu õigesti vaatasime, kuhu, kuhu, kuhu poole nagu toimetada. Et ütleme, ametnikke, ametnikuna vaadates siis nüüd vundamenti, mille peale siis tõepoolest kaasavat ühiskonda ehitada, et see on nagu üle, üle, ülesse laotud, nüüd on jah, küsimus see, et kuidas... Eks ole, see

küsimus on. No, noh,

kui, kui mina vaatan, siis jällegi, nagu ma ütlesin, et tehnoloogia on ainult toetav, siis täna enam ei ole küsimust kaugelt tehnoloogias, et isegi kui on avalikke teenuseid vaatamas, küsimus on ka õigusaktides, et kui me jätkuvalt loeme, õigusakti on kirjutatud, et Et ühe või teise teenuse asutamiseks peab inimene esitama dokumendid ja järgmine pügal ütleb, et ametnik peab kontrollima registrites olevate andmete vastu, noh siis vabandage, niisugust asja on väga raske normaalseks pidada, ehk et me peame koos tehnoloogidega, õigusloojatega ja, ja, ja ka poliitikutega leidma, koos selle, et kuidas tehnoloogias siis tõepoolest seda ühiskonda paremaks muutub.

Mart, sina oled Riigikogus, et miks meil seadust on sellist, nagu nad

on? Noh, asi on selles, et probleem on selles, et, et praegusel hetkel on e-riigi areng muutunud visioonist rohkem tehnoloogiaks. Kui ma ise oma noh, paneksin, ametnikud teevad ja nad noh, teevad tõsiselt tööd, kuid kui tegelikult juba räägiti, see, kuidas seadusi muuta, on poliitika ja see on tegelikult poliitiliste valikute, poliitiliste otsuste töö. Praegusel hetkel on tekkinud olukord, kui kogu see ala... ei ole nagu kellegi vastutada täpselt, või tähendab, on niivõrd lõhestatud, jagatud, et kes seal seda vastutust kannab ja järelikult neid prioriteete määrab ja ütleb, et nüüd me peame need, need, need seadused ära muutma, seda asja vedama, sellist keskust nagu, nagu paraku antud hetkel ei ole ja teine minu mure on see, et, et kaasatud ka X-tee... Kõik see edulugu, e-maksuamet, e-kool, IDK-d... Ma

mäletan,

üheksakümne üheksandal aastal panin ma need kõik eesmärgid ilusasti tabelisse kirja, mängisime ette, noh, minu probleem on see, et, et et sellel alal puudub ka võib-olla tõmme sellepärast, et seda uut visiooni, seda järgmist nimekirja nagu ei ole olemas, aga selleks ma ei saa süüdistada kuidagiviisi mitte ametnikke. Vaid noh, tähendab, see on noh, nagu ikkagi poliitikute rida, et tegelikult see visioon, noh, nagu järgmine visioon, koos spetsialistidega, koos vastavala visionääridega paika saada.

Ja samas, Margus, sa vastasid ühele minu VPL-artiklile, nii et siis, kui mina just tahtsin kirjutama, et meil puudub selline korralik idestrateegia tulevikus, siis sa vastasid, et ma ei viitsi guugeldada, sest see on täitsa olemas, aga ega ma ei vaidle selle vastu, et neid, neid on lausa mitu. Üks oli arengufondi poolt näiteks saadetud eelmise aasta alguses ja sellest ei olnud enam midagi kuulda, et Strateegia on üks asi, aga kuidas siis selle elluviimisega lood

on? Jah, et tõepoolest me kirjutasime arengukava kahe tuhande kolmeteistkümnendaks aastaks ja seal me vaatame just kolm aspekti, et üks on inimese vaatest, kuidas ini, inimest, ühiskonda kaasata ja me ei räägi täna, eks ole, nii väga isegi digitaalsest lõhest kui digitaalsest kihistumisest, et neid kihte... kes ühel või teisel määral ei ole kaasas, on natukene isegi keerulisemad, kui lihtsalt väike lõhe, ühed on, teised ei ole, teine on hästi suur plokk, on majanduse pool. Ehk et kuidas me infotehnoloogiaga oma majandust veame sellisel moel, et me suudame muust maailmast palju raha ära tuua. Sest täna noh, ei ole mõistlik see, et kui... Noh, ei taha jälle ka ärimeestele liiga teha, aga kui ikkagi paljude ettevõtete ainuke strateegia on võimalikult palju riigihankeid võita, no see, see ei ole perspektiiviks.

Aga kui ikkagi sta, strateegilist rääkida, et meil see esimene asja hakkab kohe varsti lõppe, lõppema, et kuidas tundub, et kas selle elluviimine noh, kaks tuhat kolmteist on juba väga lähedal, et kas Kas kõik need toredad mõtted, mis sinna kirja pandud, kas, kas nüüd jõuab ka ellu viia?

Jõua, jõuab ikka, ehk et me oleme just, just ju sinna ka nagu jõudmas, kui me räägime sellest avaliku sektori, kolmanda sektori ja erasektori ühisest teenuseruumist, ehk et seesama, et ka avaliku, avaliku sektori käes olevad andmed oleksid korduvkasutavad ärilistel eesmärkidel, me räägime täna sellest, et kuidas jälle isiku privaatsust riivamata, lubada äriettevõtteid ka üle X-tee andmeid kasutada, noh, need on jälle rida kompleksid, ka õiguslikke küsimusi, mis on vaja nagu ära lahendada. Et need asjad on seal kõik kirjas ja, ja sinna moodi me läheme, aga noh, jällegi need probleemid on natukene komplitseeritumad, natuke rohkem on vaja koostööd teha õigus, õigusloome poole inimestega ja, ja loomulikult ka see poliitiline tahe on hästi.

Vähemalt see lõpp tuli selline optimistlikult suundalring ja nii me siis lähme teise osa juurde.

Kuuled saadet Restart, kell on neli läbi kahekümne kuuendal veebruaril ja stuudios on saatekülalised Mart Laar ning Margus Püüa. Saadet juhivad Andrei Korobeinik ning Henrik Aavik. Teemaks on e-riik ja jõuame e-riigi projektide kvaliteedi juurde. Et kas te kõik olete juba valimas käinud? Jaa. Mina olen ka käinud.

Mina pole veel otsuse langetunud, nii et mul läheb natuke aega sellega.

Aga mõni päev tagasi saime teada, et, et kõige paremad e-teenused eelmisest aastast on Elioni, Minu TV, Isepankur ja Digiretsept. Üks riigiteenus on nende sees olemas, kuid viimasel ajal saavad e-riigiteenused pigem negatiivset tagasisidet. Margus, tuleme tagasi sinu selle EPL-i kommentaari juurde, kus sa ütlesid, et ametnikud, ametnikud ei programmeeri ja sellepärast ei tasu neid e-teenuste kehvast kvaliteedist süüdistada. Andrei, ei ole sinuga nõus, riik peab vastutama nende teenuste kvaliteedi eest, ega sa nii ei arva.

Ei, loomulikult vastutab tellija selle eest, et mis ta teeb, aga, aga selle küsimuse on, või selle kommentaari mõte oli selles noh, tähelepanu juhtida ka sellele protsessile, et mida me ostame ja kuidas me ostame, ehk et see on see järgmine asi, mis on mõistlik kiiremas korras nagu ära muuta, ehk et me ei telli, infosüsteemi kuhugi ministeeriumisse keldrisse laua alla, vaid pigem vaatame nagu maailmasse, et minna üle selle teenusepõhisele lähenemisele, millele X-tee ka suurepärase võimaluse on, on, on andnud. Ehk et me pigem telliksime mingile probleemile lahenduse, mis siis ka erasektori poolt välja pakutakse ja me, ja, ja me saame siis seda ka kätte, sest täna ta paraku kipub nii olema, et et ametnikud spetsifitseerivad selle lahenduse ja siis erasektor kirjutab selle koodi, Ja kusjuures noh, ja tulemus on nagu ta on, rääkimata sellest, et paljude projektide puhul meil täna on tõepoolest ka ütleme, halduse pool projekteerimata, rääkimata turvast, ja siis noh, samas olemuslikult täiesti vinge asi, see digiretsept, tema juurutusfaas oli noh, mis tõepoolest noh, ei kannata nagu kriitikat, selles, selles mõttes ma olen absoluutselt nõus. Kus see

lahendus ikkagi siis on, et kõlab väga loogiliselt, aga miks nii ei tehta?

Eks me tasapisi sinnapoole nagu ka liigume, ehk et, ehk et see on ühtepidi meie edu aluseks olnud see hajuse arendus. Nüüd selle hajuse arenduse koordineerimine on noh, natukene, natukene, natukene, natukene keerulisem, ehk et me oleme, mida me oleme tahtnud, ehk et kuidas see koordineerimine käib, üks on vaba tahe ja teine on raha ja kolmas on reeglid, õigusaktid. Ehk et Majandusministeeriumi ülesanne on olnud need nõuded kehtestada ja reegleid kehtestada, aga nüüd nende järgimisega, kuna ikkagi iga ministeerium on vaba otsustama nii raha kasutamisega selle üle, siis me seal noh, peame natuke rohkem vaeva rääkima, et see süsteem töötab, et nagu endiselt olen ma veendunud, et see ajuse arendus on suht

mõistlik. Mart, kas sulle tundub, et tänane skeem on mõistlik või tahaks sinna tugevat keskust ikkagi tagasi saada?

Noh, me oleme seda kümme aastat proovinud ja ega see jutt noh, nagu seda, et, et üks ministeerium, kus on head spetsialistid, üritab siis seda reeglistikku kehtestada, välja pakkuda, seda on seda kümme aastat räägitud. See ei hakka tööle, ma ütlen sulle täitsa, see esiteks on noh, nagu katse-esituse meetod, kui see on kümme aastat tehtud ja pole tööle hakanud, siis vaevalt et ta järgmisel kümnel tööle hakkab. Ja selles on olemas põhjused, mis ei sõltu üldse ametnikest, ei sõltu väga palju ka ühest või teisest konkreetsest poliitikust, kes minister on. See on lihtsalt valitsuse üles valitsuse tegevuse kui sellise tegevuse loogika, kus kas meile meeldib või mitte, kui üks asutus on pandud samale pulgale teiste ministeeriumitega, siis selle asutuse suutlikkus ühtaspuha kui ka tugevam minister või ka tugev asutus enda tahet läbi saada, ehk seda koordineerivat rolli täita on noh, nagu sisuliselt noh, natukene tühikäigul jooksmine. Aga vahetevahel õnnestub, vahetevahel õnnestub... Aga, aga väga tihti tekivad seda probleemi, sest et see, see on, õpikute järgi on loomulikult maailm kenam. Ja õpikute järgi selline süsteem töötaks, peaks töötama väga kenasti ja loogiliselt. Aga karm elu reaalsus on lihtsalt täpselt selline, nagu ta on, ja mitte ainult siin Eestis, vaid ka igal pool mujal ja selles suhtes. See pea, ütleme riigi siis antud hetkel ikkagi kõrgema täitev peaministri isiklik huvivastutus kogu selle ala sees peab siin noh, juures olema, mis on see täpne vorm, noh, nagu selle üle võime tõesti vaielda, kus kui seda korralekutsuvat funktsiooni seal üleval ei ole, siis need katsed seda koordineerida lihtsalt reaalses elus ei... ei anna seda tulemust, samal ajal noh, ma jälle, mina ka natukene osas, meie ametkonnale jälle kaitseks, tead, ka sedasama õnnetut, õnnetuid ülejäänud digiretsepti või muid, teenuseid ühelt poolt, miks ta ei ole läinudki, ongi see olnud, et see ülemine tahe on selgelt puudunud. Väga palju probleeme, kui me näeme, mikspärast nad on tekkinud, on see, et, et keegi pole ütelnud, kuule vaata, keegi pole küsinud, kas sul on see asi koordineeritud, kuidas sa seda reaalselt ellu võid, kuidas sa teed seda, et kui Majandusministeeriumis... Aga

sinu, sinu väide on siis see, et MKM ei suuda praegu selle koordi, koordinaatri rolliga hakkamist?

Vaata, kui ma ütlen MKM, siis see tunduks nagu ma süüdistaksin MKM-i, kas ma suudistan ministrit, kas ma süüdistan ametnikke ja seda, see... Kuidas

sulle tundub, et kas vastus jah või ei, kas nad saavad

koordineerida või mitte? Antud, neile ette antud võimaluste piirides saavad sellega väga hästi hakkama ja rohkem nad ei saa, aga süsteem sellele vaatamata ei, ei tööta... Okei,

kas lahenduseks oleks siis näiteks see, et iga ministeerium arendab enda projekti?

Ei, ma arvan, et lahendus see ei ole, noh, tähendab hea, et seegi olemas on, seisundaks asi värri hull, kui see noh, nagu niimoodi ringi lasta, aga ma ütlen, et mingisugune koordineeriv keskus, kõrgemal kui ministeeriumi tase, kõrgemal kui ministeeriumi tase peaks olema. Ja, ja kui suur, milliste volitustega? Selle üle me saaksime kõik noh, nagu vaielda. Kuid minu kogemus, kui ma olen käinud ka maailmas sellest samast Eesti e-riigi loomise kogemusest rääkinud, üsna paljudel, Maailmapanga ja muudel kohtumistel, kõik nad kinnitavad kokkuvõttes kõikide riikide kogemus üks. Kui ei ole riigi kõrgemal poliitilisel juhtkonnal isiklikku huvi ja vastutust, siis hakkavad projektid venima.

Aga näiteks Ameerika kogemus lööstab ju vastupidist, et seal on osariikide tasandil päris edukalt käima läinud väga erinevaid eri... No

vaata, ma vabandan, Ameerika osariik nähtusena on noh, nagu suurem... Aga ühesõnaga...

See pigem tõestab nagu sinu, sinu...

Ei, ma arvan, et, et see sa, kui sa vaatad jälle osariikide kaupa, kus kohas läheb paremini, kus kohas halvemini, siis seesama see isiklik pühendumus on noh, nagu tegelikult nii huvi, nii jube kui seda võib-olla ütelda, aga see on paljudes kohtades edufaktor. Ja, ja, ja samal ajal, kui see siis koordineerimine on peaministri enda all, siis ta üldiselt, kas talle meeldib või meeldib ta sellest teemast rohkem huvitama, kuna talle ei jää midagi muud üle.

Kas teile tundub ka, et Eesti e-riigi teenused on väga teenusekesksed, et meil on Maksuamet ja meil on mingisugused muud teenused Haigekassa, kuhu saab sisse logida, oma, oma teenuseid vaadata, kuid ei ole niisugust keskest, keskset kohta, kus inimene, kus, kus teenused tema juurde tulevad, et kas äkki ei... Kas ei tundu, et ta on kuidagi teistmoodi, et kui võtta Facebooki loogika või mõne sotsiaalse võrgustiku loogika, siis ma võiksin ennast riiki peale logida ja vaadata vastavatest aknatest, akendest oma nii-öelda seisu tervislikult, oma firmade olukorda ning ühtlasi võiks ka nägupidi näha, kes on need ametnikud, kes...

Alerdid seal ühest kohast, sul on, ma ei tea, Maamaks tasumata ja sinu arstivisiit läheneb ja oleks ju väga lahene.

Kõik, kõik need asjad on olemas, nüüd...

Ei ole, ma pole näinud seda elu sees.

Tegelikult ei, ma, ma pean nüüd jälle ametnikke kaitsma, mitte kui võib-olla nüüd päris täpselt seda, et sa ametnikke näed ja meil on täiendavad põhimõtteliselt selles suunas, et need oleksid olemas, on küll liigutud, Aga vaadake, jälle ma tulen tagasi oma sellele nutu, nagu Jeremia prohvet, ma kogu aeg korra ütles, vaadake, see pole küll teadvustanud eriti, et nad olemas on. See, see on küll tõsine probleem. Ja, ja, ja noh, loomulikult neid tuleks arendada, neid tuleks propageerida kõike, aga, aga vaadake, kui see toimub ühe ministeeriumi sisulisel tasandil, seesama propagandas ise, see, see millegipärast ei haara inimesi eriti kaasa ja see ei teadvustata...

Kus, kus see on olemas, et ma ikkagi tahaks aadressid teada?

Eesti.ee on teenu, teenuse, teenuse suunamiseks.

Ei ole seal seal sellist keskset alertide süsteemi, kust ma saan küll. Ei,

aga tervis on minu meelest olemas

seal, eks ole. Autojuhi loobada ja kõik saate tellida.

Ei, tellida saab, aga noh...

Kui sa oled talle

andnud ülesanded sulle saata, siis ta saadab muuseas ka

nii. Et siin on nagu kaks asja, et...

Ma ei taha ülesannet anda, ma tahan, et kõik nagu... Ei, aga sa

pead kõigepealt andma ülesannet, et ta seda teeks. Ehk siis, siis ta ongi ilmasinutav, vähemalt nendel aladel, mis seal sees on, minule tuleb sealt kogu aeg mingeid teateid, kuna ma läksin sinna sisse ja ütlesin, nii, kallis Eesti, Eesti riik, saada mulle selle kohta teateid, et ma ise sulle ei, et ma ise pea sinu juurde minema, sina saada mulle, aga selleks, et seda teha, jah, sellest tuleb ära käia ja ma arvan, et see on ka õiglane, kuna paljud

inimesed... Jah, ma luban, et ma esiteks täna peale saadet lähen valima ja teiseks ma kontrollin seda asja üle, me lähme sujuvalt kolmanda osa juurde, aeg on kahjuks. Läbi. Eetris on siis endiselt Kuku Raadio IT-saade Restart, mis on siis eetris laapäeval kell neli ja kell kümme õhtul, tuletan meelde, et meil on ka podcast olemas, et kui te olete iPad'i, iPodi või iPhone'i kasutajad, siis saates seda leida, pange sisse Restart ja sealt ta tuleb, meie aga lähme kolmanda osa juurde. Kõrghariduse roll, sellist firmat nagu Microsoft, Cisco, Facebook, saite algusega ülikoolidest. Eesti start-upid reeglina ülikoolidest ei tule ja pole ka ime, kuna Tartu ülikool on maailma etablis kuussada viiskümmend, viiekümnendal kohal ja Tallinna ülikoolidele etablisse ei mahu. Etablisest rääkides, ei lähe meil väga hästi. Mis teie arvate meie kõrghariduse kvaliteerist, Mart? Ma mäletan, et üks erakond lubas taastuda kõrgharidust.

Või see erakond on Isamaa ja Res Publica liit ja selleks, et seda kvaliteeti tagama hakata, me, me seda lubamegi, et sellisel juhul tekib esimest korda riigil reaalne võimalus hakata omalt poolt mõjutama seda, mida meie noored õpivad ja mida meie noored ei õpi.

Seda võimalust siis täna ei

ole? Praktiliselt ei ole jah, sest et see praegune süsteem, mis on seda süsteem, kus osad inimesed õpivad siis riigieelarvelistel kohtadel ja teised õpivad oma raha eest, Tähendab seda, et need erialad, millel tegelikult on riik kujutanud prioriteetseks ja millele ta ise tahab panustada ja ongi panustanud stipendium, et ei ole pealnud näiteks seesama meie tänase saate teema IKT, seal lõp, sealt seda hulka spetsialiste, mida meie ettevõtlust vajab, lihtsalt ei tule, sellepärast et keegi ei, keegi ei taha seal õppida, kuna inimesed tahavad õppida lihtsaid asju. Politoloogiad, kõike muu, mille eest enamus tudengeid maksab loomulikult veel ise oma... Räägi,

kuidas su, sulle tundub, et kui näiteks teha sellist süsteemi, et riik tellib programmeerijat, ütleme, viis protsendi kogu, kogu siis üliõpilaste hulgast. Ja paneb kohustus ülikoolile, et kui sa võtad riigi tellimuse vastu, siis täpselt sama jaotus peab olema ka tasulistel kohtadel. Et miks, miks seda ei

tehta? Tasuliste kohtade jaotus sannane. Kuidas sa seda ette kujutad... Kui sul ilmsel on võimalik endale maksta, siis on tema austuse suunamine väga keeruline.

Ei, sa ei suuna,

sa ütled lihtsalt, et kui ma tellin sinu käest... Teiseks on osaliselt rahasid, tähendab ikkagi tasuliste kohtade vähenemist, kui neid tasulisi kohta väheneb, vot see summa tulebki ülikoolidele ära maksta, sest et muidu nad ei hakka seda tegema. Reaalselt, seda on tegelikult juba korra katsetatud, aga ülikoolid kaotavad noh, nagu rahaliselt, kui nad hakkavad tõmbama taseme nõudmeid peale, mis ilmselt oleks see viis, kuidas sa noh, nagu tegelikult teed, siis reaalselt noh, tähendab ülikoolid, miks nad seda ei tee, milleks... Sellepärast, et

riik, riik ei ütle neile

seda. Riik, võib seda ütelda, aga nad kaotavad ka ise raha, selles suhtes see segasüsteem, mis ka sellisel juhtumil säiliks. oleks ebanormaalne, riik peab tegelikult selle vajaduse täis tellima ja selle, vaata, probleem on meil Eestis, mitte noh, Stanfordis ja see on see asi lihtsam, meie probleem on see, et meil on teada, noh, ma arvan, ma peaaegu kümme aastat ette, kui palju meil igas aasta käigus neid, kes teoreetiliselt isegi rääkides, või hädas võimed välja, suudavad peale gümnaasiumi lõpetamist siis kõrgkoolidesse minna, see on piiratud kogus. Ja probleem on see, et kui me isegi laseme sellel piiratul kogusel käia noh, nagu oma vanemate raha kulutamas ainetel, mis ei tule kasu neile, ei neile ega Eesti riigile, siis selle liberaalsusega me kahjuks mitte kuskile ei jõua. See on ka, meie probleem on

siis see, et meil on liiga vähe rahvast, nagu ma aru saan.

See on muuseas meie probleem kogu aeg, sest et vaata Stanfordis ja paljudes riikides saab sellise noh, tähendab sinna noh, on, tung on noh, nagu olemas, vaata meil on noh, nagu ju probleem selles, et vaatame, reaalselt seda tungi ei ole. Ja, ja kahjuks on, ongi küsimus, et kas riik lõpetab, säilitab oma liberaalsuse suhtumise või ma vabandan, muutub, muutub nõudlikuks. Sellesama tasulise kõrghariduse peale ütlen, ühtepidi me oleme sotsiaalselt õiglasem, anname nendele, kellel on noh, materiaalsed raskused, suur hulk nendest samadest tudengitest lähevad tööle, sellepärast et neil pole raha oma noh, õppimisest tasuta, õppimine ei ole mitte ainult õppemaks, õppimine on ka muud kulud. Ja see on noh, nagu asi, kuskohas riik peab tegelikult väga selgelt appi tulla, aga teine asi, teine pool sellest tasuta kõrgharidusest ongi see, et, et ükskord ometi tekib võimalus suunata.

Ja muidugi ma mäletan seda, et Euroopa Ülikoolis on välistungite keskmine protsent kakskümmend ja Eestis on see kolm, aga noh, see on võib-olla...

See, see on eraldi teema, väga

oluline teema, sellepärast et... Ma olen sellega nõus, me võime selle juurde ka tagasi tulla mõni, mõni päev võib-olla, Margus, et kuidas sulle tundub, et kas kas näiteks MKM-i tööle minnes inimestel on piisav kompetents või sulle tundub, et kõrgharidus ei ole meil väga, väga, väga kõrgtasemel?

No ma vaataks seda küsimust nüüd natuke teise, teise pilgu alt, sest lisaks oma, oma nii-öelda riigiametis olekule, ma jõudumööda annan ka IT-kolledžis loenguid ja näen, näen ka seda seespoolt ja, ja minu meelest hakkab see probleem nüüd natukene pihta ka juba gümnaasiumi poole pealt, sest, sest kui me vaatame ja, ja see õpetamise tase, sest see, mis noh, matemaatikas tuleb sõna otseses mõttes ka, järeleaitamist teha ja, ja, ja, ja need inimesed, kes siis lõpuks, eks ju, ka loodusteadlased valivad, nende peale ju konkureeriv, lisaks IT-inimestele ka, ka arstid ja, ja neid on ju veel vähem sealhulgas. Nii et, nii et see on väga tõsine probleem, et, et vaadata ka, et see põhi, põhikoolis ja gümnaasiumis me ei tekita olukorda, kus me ka jälle mingisuguste suundade, valikutega lõikame ära õpilaste võimaluse üleüldse sinna teisele poole nagu tulla.

Mis oleks lahendus? Paku lahendust. No mis

me oleme nagu teinud vähemalt, et need õpi, üliõpilased, et, et spetsiaalselt tegin, tegin ka, õhtuõppes tegin ühe kursuse, kus nimelt me õpetamegi, nimetame seda äri, äritehnikate modelleerimist, kus me õpetame IT-analüütikutele arusaamist, et kuidas nad IT...

on, on ettevõtlusõppe kohustuslik sõltumata sellest, mida sa õpid, et sellepärast, mis ka Google sealt tuli, aga sa alustasid sellega, et sa ütlesid, et ka keskkoolides on meil keeruline olukord sellega, et kas, mida saaks koolides muu, muuda selleks, et inimesed oleksid rohkem valmis kõrghariduse saamisega?

Noh, ikkagi rohkem tuleks panustada koolide aitamisele ja ka õpetajate kvalifikatsiooni tõstma, sest meil täna on ju teada, et füüsikaõpetajaid praktiliselt pole enam.

See on jälle, muuseas tuleme jälle tagasi sinnasamma, et, et füüsikaõpetajaks õppimine on suhteliselt keeruline. Palju lihtsam on õppida politoloogiat. Jah. Ja, ja selle, nagu ma tulen, sellesama tasuta kõrghariduse juurde, siis see, see selle asja noh, tegelikult peamine eesmärk on, et me suudaksime hakata nendel aladel järgi tõmbama, aga ma tuleksin, tegelikult on see väga õige probleem, mida praegu käsitletakse, sest et kindlasti ei piisa ainult kõrgharidusse minekust, tegelikult on see üldharidus, tõesti kogu üldharidus, Ja see on läbivalt ka kuni siis gümnaasiumi ja sealt edasi siis kõrgkoolini välja ja kutseharidusse samamoodi. Sest et tegelikult on ju, nagu enne on öeldud, on IKT on ju vahend. Ta on, tegelikult ta on osa absoluutselt igasugusest ettevõtlusest, justaspuha millega inimene teeb. Ja noh, me selle tõttu ka oma programmis panime noh, väga selgelt kogu selle osa noh, nagu sisse, mis hakkab pihta kõigepealt õpetajate õpetamisest. Kui ei ole häid õpetajaid, muuseas noh, tähendab siis, siis ei juhtu kokkuvõttes mitte midagi. Ja, ja see tulemus ongi see, et iga noh, nagu ka kõrghariduse, õpetaja, kes saab ka kõrghariduse, saab sellega nii ettevõtluse kui ka igati ala. Need on olulised asjad, muidu ei ole võimalik nad õpetada ja samal ajal on ka selge see, et koolidesse tuleb need teatud ained sisse viia, mida uus põhikooli-gümnaasiumiseadus võimaldab ja ka ette näeb. Üks väga oluline samm on ära tehtud, mida ma muidu kohe ütleksin, et tuleb teha see matemaatika riigieksami taastamine. Mikspärast see ausalt öeldes see õudne olukord on, sest niipea, kui see eksam ära kadus, siis sellisele raskele eksamile koolid lihtsalt oma õpilasi ei lasknud, kuna see oleks löönud kooli keskmisi hinde kohe kolinal anda, matemaatika ei ole

Okei, no ilmselt teemaks oleks ka programmeerimine koolides ja siin on see kaadrite probleem hästi oluline, sellepärast et kui sa võtad mõnda maa kooli, siis ega seal programmeerimise õpetajat ei ole lihtsalt füüsiliselt ja, ja noh, sealt võiks tulla ju päris palju andekat tudengit, aga ei tule, sellepärast et nad ei saanud teadmisi kätte.

No siin võib-olla natukene vaidleks, et, et prooviks ikka jätta igale kooliastmele täpselt nüüd nende, nende, nende teadmiste ja oskuste saavutamine, mis on nagu asjakohane, loomulikult võib või, võib tutvustada nende teemadega, aga, aga me oleme ka ju noh, natukene hädas teistpidi, et, et kui juba maast madalast natukene valesti õpetatakse, siis pole pärast enam midagi peale.

No aga ma mõtlen, mina õppsin planeerimist koolis näiteks ja ütleme nii, et ilma selleta ma ilmselt ülikooli ei läheks, sellepärast

et... Kuigi ma lõpetasin, eks see vist oli kaheksakümmend...

See, et, et aga, aga ma arvan, et see ongi noh, nagu meil natukene jälle erinevate koolitüüpide ja kogu koolisüsteemi tugevdamise asi, sest et ma arvan, et nende samade valikainete süsteemidega ja täisgümnaasiumite tegemisega tegelikult me astume üsna tugevas ammu selles suunas, et oleks, aga kõige rohkem on vaja neid jälle õpetajaid ja teiselt poolt on vaja sidet kindlasti ettevõtlusega. Mida, mida, mida kiiremalt meie haridussüsteem tervikuna kasvab ettevõtlusega läbi, noh, loomulikult eriti tugevalt on kõrghariduses tunda, mida kiiremini needsamad tudengid, kes ka IKT-d näevad ja kuulevad mõningaid loenguid ka ettevõtjatelt, kes selle asjaga praktiliselt tegelevad, neil on mõlemale poole sellest äärmiselt palju kasu. Et see on kindlasti üks asi, mida me Mida me kogu hariduse kvaliteeti tõstes peame rohkem tegema.

Aga paraku meil eetriaeg on piiratud, nii et me lähme... Selle saate

sellel teemal.

Tere tulemust tagasi kuulama, kuulate saadet Restart on laupäev ja saatejuhid on Henrik Aavik ning Andrei Korobeinik. Saates on külalis täna Riigikogu liige Mart Laar ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist Margus Püüa. Teemaks on e-riik ja lõpetasime just arutelu, kuidas meie riigis IT-haridusega lood on. Alati saaks paremini neli kokkuvõte.

Jah, et lähme siis järgmise teema juurde. Küsimus on ju ka selles, mida võib tööturk IT-spetsialistidele pakkuda. Paljudele jääb laeks programmeerija koht mõnes veebiarendusfirmas, mis on tore, aga noh, tahaks enamat ja võib-olla põhjus on selles, et meie riigis ei ole näiteks ühtegi suurt arendikeskust ja on väga vähe rahvusvahelise tausta, taustaga IT-firmasid. Viimaste paari aastaga on Leedu saanud viis suurt välisinvesteeringut IT-sektorisse, Eesti ei ole saanud ühtegi kahekümne aasta jooksul. Milles on probleem, Mart?

Noh, jah, sellel teemal on nüüd palju räägitud ja kui ma, minu kriitika, kriitilised märkused on saanud otsustava ja tugeva vastulöögi ajakirjanduses, inimestelt, kes tundsid ennast puudutatuna, kuigi ka ma neid isiklikult nii väga silmas ei pidanud, sest et probleem on jälle rohkem süsteemis ja mõtlemises kui inimestes. Ma arvan, et üks probleem, mis ongi see, et, et me pole selle asja vastu suurt huvi tundnud, meil on tundunud, et me olemegi nii kõvad. Me olemegi nii head, et, et kogu maailm noh, nagu tormab meie juurde ja tahab siia oma raha panna.

Aga mulle tundub, et mingil määral see nii on, et Margus, oskad sina kommenteerida, kindlasti sellistel firmadel nagu Google ja nii edasi on meie regiooni, regioonis huvi tulemas ja siis kui nad valivad, mis riigis teha, kas arendikeskust või serverikeskust, siis nad vaatavad ka Eestit. Et miks nad ei ole Eesti kasuks otsuse langetanud, mis on, mis on need takistused, mis, mis panevad neid siis seda Soomes või Lätis teha või Leedus?

Et laua peal on nad ju kõik olnud, on olnud siin IBM-i data center ka olnud ja aga eks, eks, eks, eks siin natukene mängi rolli ka ikkagi seesama geograafiline, geograafiline asukoht, ühendused, kõik, kõik, kõik, kõik, kõik need muud asjad, mis kogu seda majanduse infrastruktuuri ju, ju, ju kirjeldavad, noh, teadupärast on ju meie üks põhiline häda on, et siia lennatagi. Et noh, need on need niisugused pisi, pisikesed asjad, aga aga, aga, aga noh, teine asi võib-olla on olnud ka noh, ka meie IT... Kui me küsime niimoodi, et mis on meie IT-ettevõtete pakkumine välisturule, et, et mis on see, mille peale see raha peaks siia tulema ja kui noh, jälle ma loodan, et me väga palju nüüd liiga ei tee, kui väga sageli öeldakse, et me programmeerime seda, mida, mida meilt tellitakse, no vabandage väga, see ei ole mitte midagi unikaalset. Ja, ja võib-olla natuke ongi ka süüdi olnud nii-öelda see varasemalt hästi hüppav tiiger, kus avalik sektor on piisavalt palju raha nii-öelda oma siseturule pannud, kus IT-firmad on suhteliselt huvitavat perspektiivikat, head tööd teinud, ja, ja nüüd mingil hetkel noh, meie kogu aeg vaidleme, et, et, et peaks nagu selle e-riigi... asja nagu müüma, aga me ei suuda ka kokku...

See tähendab seda, et et Eesti IT-firmad on saanud väga mugavaid tellimusi riigilt ja nüüd siis...

Noh, mitte mugavaid, aga jällegi, kuna me oleme neid väiksed ja, ja riik on suhteliselt agressiivselt ennast arendanud, siis Ja, ja siin noh, mis me nüüd edasi näeme, ongi, et, et, et kuidas me saame intensiivistada või seda olukorda muuta, on ehk et me enam ei telli asju, me hakkame tegema teenuseid, siis kui me tellime teenuse, siis seda asja on juba võimalik ka teenuse enam mujale müüa. Ehk et see on nagu üks shift, mis võib-olla läheb juba tuleviku poole.

No siin on ka mitu probleemi tegelikult puudutatud, aga kui ma edasi räägin, mis minu meelest on asi, et, et ega meie riik poliitilisel tasemel pole olnud liiga aktiivne justkui tagasihoidlikkus ütelda, sellel alal neid investeeringuid hankida, me ju teame, kuna ma tean ka, tunnen hästi Leedu, Leedu peaministrit, siis ma tean suhteliselt hästi, kuidas ta neid investeeringuid hankis ja see on läbi isikliku poliitilise ränga musta töö. Käimise, veenmise, käimise, veenmise pakkumist ja kõige muu, ja, ja noh, nii see käib. Teiseks, asi on probleem, et tegelikult on ka öeldud, et me oleme kritiseerinud kõik diplomaate, tegelikult diplomaat ei ole mõtet kritiseerida, kui diplomaadid on meil tugevad ja kui neile anda sellega ülesanne, siis nad selle ülesandega täidavad. See probleem on see, et me neile tihtipeale ei anna seda täpset ülesannet. Me oleme pannud oma diplomaatide majandustegevusele väga selged piirid peale ja seda teeb Välisministeerium, see kodu, koduleheküljed võib igaüks lugeda, mida tohib meie diplomaat teha ettevõtte heaks ja mida ta ei tohi teha, see teine nimekiri on peaaegu sama pikk kui sellest, mida ta tohib teha. Kusjuures sellest, mida ta siis tohib teha, ongi ainult, et ta ettevõtjad saab aidata siis, kui ettevõtja on mingisse jamasse sattunud. Minna ja jamasse sattuda, siis tuleb... Ja, ja, ja, ja juba loogiline see, et, et hoia siis eemale, kui sa jamasse tahad sattuda, siis hakka seda aktiivset tööd tegema, aga seal on noh, teine üks mõtlemine on see, et me kogu aeg mõtleme nagu otsekui sellele, et me tahame tuua siia välisinvesteeringud. Mis noh, tähendab võib-olla midagi noh, tõesti teeb, paneb kokku, aga need on tihtipeale, kuna ei ole tõesti uurimiskeskused, üsna lihtsad investeeringud. See, mida me peaksime hoopis hakkama mõtlema, kuidas me aitame oma ettevõtjaid välja, Eestist välja, ja siin on väga praktilised probleemid, kaasa arvatud näiteks seesama, need, millest enne mainiti, et tuleb, teeb ettevõtja lahenduse, meil on kapitäis lahendusi. Meil käi siin, kui avati Ülemiste keskuse selle Soome suure investeeringu taustal, olid siin sellesama Soome investeerimisfirma Ameerika spetsialistid, need vaatasid seda nimekirja, mida me oleme teinud, noh, noh, igasugu lahendusi, suu kukkus lahti ja... Aga ma

tuleks tagasi korraks selle loobitöö juurde, et miks, miks diplomaadid ei tee seda, et kes, kes keelab...

Ei, neil on olemas otsene instruktsioon... Aga kuidas saaks seda muuta? Muudab selle instruktsiooni ära ja paneb kogu välisministri... Seda küsi, noh, nagu välisminister.

Pole, pole vahepeal küsinud tema käest.

Ei, mina pole vahepeal küsinud, ta oli küll väga paane, aga aga, aga noh, ütleme see pahameel näitas ka võib-olla seda jätkuvat suhtumist. Sellepärast, et kui su suhtumine on selline, et, et, et piir jookseb siin Siis ausalt öeldes, ega midagi ei muuta. Välisministeerium peab muutma oma põhimõttelist hoiakut ja minema aktiivset välismajanduspoliitikat ajama ja diplomaadid, ma usun, saavad sellega üsna hästi hakkama, kes loomulikult vajavad koolitust ja täiendab, et eriti muud.

Noh, siin on võib, võib-olla paar positiivset kogemust ka ikkagi tuua, selles mõttes, et on üks valdkond, kus Eesti öeldakse noh, näiteks küberturvalisuse väga suur osariik seostab kohe, et selle taga on ka Eesti. Mis tähendab, mis oli peale seda neid küber, küberintsidente, mis meil siin kaks tuhat seitse oli, peale, pea, peale selle niisuguse päris selgi, päris selge tegevusega, kus me tahtsime... Et, et me oleksime selles mängus nagu kaasas, siis see töö ka ära tehti. See on üsna riskantne näide, et enamustes kohtades kirjutatakse Eestist ja kübersõjas sellega, et Eesti sai

kohutavalt kolki ja hävitati ära. Väga raske on leida ainult erialadest kohtadest seda, et me saime millegagi hakkama. Ja

seal oli ikka juttu selles, et monitooringusüsteemid ei olnud paigas, et see rünnak oli ikka väga nõrk ja keskmise suurusega Ameerika firmas hakkas sellega ise hakkama ja nii edasi ja nii edasi, see ei ole väga positsiivne näide, ütleme nii.

Aga noh, tähendab kõik sõltub,

ei, ei,

aga, ei, aga kõik sõltub jälle sellest, kuidas seda pakid, ma ei ole jälle päris nõus, no ka nende väidetega, et ta nüüd nii nõrgukene oli, ta oli sellises ulatuses omas laadis üks esimesi.

Ta oli ikka üsna tagasi kodlik meie vahel rääkides. Saab iga nädal oluliselt suuremate mahtudega hakkama ja, ja ka sellest ajalehed ei

kirjuta. Küsimus ongi selles, milline on noh, nagu kogu selle asja taust, et vaata, riigi poole tuli selline esimene, ja noh, ma küll võin kinnitada, olen näinud ühte teist küberrünnakut lähedal, see mis tuli Vene-Gruusia sõja ajal, kui esimest kord kasutati küberrünnakud otseselt koostöös. paralleelsete koostöö sõjaliste objektidega ehk Gruusias rünnati mobiilivõrku kahtepidi, ühtepidi rünnati lennukitega, eks sõjalennukid pommitasid maste maha ja teiselt poolt samal ajal toimus siis

küberrünnak. Aga no ütleme nii, et küberkass, me jällegi teeme saadet, pargu meil on hästi piiratud aeg, ma arvan, et me lõpetame siin ka neljanda osaga ja lähme viimase osa juurde.

Tere tagasi kuulama, on, saade Restart on laupäev ning stuudios on riigioriige Mart Laar ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist Margus Püüa, saadet juhivad Henrik Aavik ning Andrei Korobeinik. Meie tänane konsiilium püüab panna diagnoosi meie hingevaakuvale IT-tiigrile ja peame arutada, kas e-riik on elus või mitte nii elus. Paljud teemad oleme läbi käinud ning mis on hetkel? kuumad teemad, kuhu peaks riik edasi suunduma, et me saaksime tagasi oma liidripositsiooni IT-teenuste turul, et me, me siis taas hakataks rääkima kui kõige kõvemast e-riigist planeedil.

Margus, kui sina saaks praegu peaministrikoha, siis mida sa oleks kogu aeg kiiremas korras teinud? Ma

saaksin lihtsalt nendele asjadele, mis praegu kamandatud on, saaks nagu kiirema vungi peale.

Et mingit revolutsiooni siis järelikult ei

tunne? Ei kindlasti kaugel sellest jah, et ikka see evolutsioon, ehk et siin lisaks, mis me oleme teinud, ütleme ka riigi enda süsteemide arendamisel, et meil on juba noh... Meil on koht olemas, kus me enne, kui asju hakatakse kavandama, saame neid kooskõlastada, nii arhitektuuri mõttes kui isikuandmete kaitse, kaitse mõttes, siis kindlasti, mis mina teeksin, jõuliselt muudaks ära asjade ostmise teenuste ostmiseks, ehk et tekiks teenusepõhine lähenemine. Ja, ja viiks ellu siis ka selle, et kuidas siis vastavalt teenusepõhisena saaks ka neid e-riigi kogemusi teistes riikides müüa. Sest see on kogemus, mida me saame müüa, me ei saa ühtegi tarkvara müüa, aga teenused, sest me olime juba päris kaugel, sest Albaanias ju me nii-öelda Eestis oleva... X-tee keskuse peale panime nende tolli- ja autoregistri kokku, näitasime, kuidas see süsteem töötas, mille peale need vähenda, nemad ütlesid, et palun jätke tööle, me hakkame kohe maksma.

Albaanias, aga miks mitte, miks mitte USA-s näiteks? Oleks ju palju lahedam.

Noh, me peame ikkagi vaatama ka, et, et, et, et, et jälle see kogemus, et noh, võimalik on ju raha teenida rohkem sealt, kus see areng on nagu kiirem, kuhu, kuhu nagu raha panustada.

Ühesõnaga, Albaaniast on võimalik kiiremini raha teenida nagu.

Noh, ma tõin selle näiteks, sellise koht, kus öeldi, kus ollakse nõus ja aga kuidas see tegelikult läks, on, et seal tehakse mingi hange, milles meil ei olegi nagu šanss võita, ehk ma räägin sellest, kui me teenusepõhiselt, me saaksime businessi kohe käima, ehk et minu eesmärk oleks, ehk et need e-riigi lahendused kahe kuuga kuskil käima ja hakkame selle pealt kohe raha teema.

Okei, enne kui ma lähen Mardi unistuste juurde, et ma küsiks ikkagi üle, et kuidas meil selle omandi küsimusega on lood, et kas mida riik võib müüa ja mida ta, ta müüa ei või? Kas minu, minu teada on hästi paljud teenused teisteks on erafirmade omandis? Teine suur ports on open source, mida müüa nagu väga ei tohiks, ja kolmas ilmselt see kõige väiksem osa on riigi oma, et kas, kas selle omandi küsimuses on plaanis midagi kuidagi ühtlustada või see jääbki nii, nagu...

Noh, Euroopa Liidu raha asjadest on kõik litsents on ikka sinna, sinna seatud, ehk nad on nii-öelda open source, aga sellepärast ma räägingi, et... Sa

müüts support'i nagu, et? Paned teenuse peale ja siis müüd konsultatsiooni?

Jah, täpselt niimoodi, ehk et, et äriettevõtted saavad müüa, riik ei müü. Riik saab teha selle töö ära, riik saab teha neid poliitilisi kingitusi, nagu Serbiale X-tee anti, aga business tuleb sealt, kus hakatakse nendele registritele teenuseid tegema ja seda teevad ettevõtted, mitte riik.

Mart, sina oled kindlasti aeg-ajalt mõelnud, kui mina oleks nüüd peaminister, siis, et mis siis?

Noh, ma arvates esiteks paneksin koordinatsiooni paika, selleks et seda kõiki neid probleeme, praegu, praegu kõik probleemid, mida me täna arutame, on selle koordinatsiooni puudumise taha tegelikult jäänud. Teiseks paneksin selle oma päevakava kui ühe prioriteetse ala ja tegeleksin sellega tõesti, tõesti tõsiselt, nii nagu minu hääsõber Kobiil just seda teeb. Tulemused on näha, kolmandaks on haridussüsteem. tagaksin selle, et need ilusad otsused ja ilusad jutud, mida me siin oleme rääkinud, mida tuleks teha haridussüsteemiks, ka tõesti tehtaks, kuna see ei ole, sellel alal ei saa kuidagi ära püüa kaasa aidata nende lahenduste otsimisele. Ja järgmine ongi seesama välisinvesteeringute eksport, esiteks Välisministeerium peab noh, oma hoiakut välismajanduspoliitika suhtes põhimõtteliselt muutma. Ja teiseks, ja andma oma Eesti diplomaatidele vastavad instruktsioonid. Ja kindlasti on otsas seesama toetus Eesti ettevõttu selle väljapoole minekust. Seesama litsentside asi tuleb selgeks saada, see peab olema üheselt selgelt sellega tegelevad äriettevõtted ja riik annab oma teatud reeglite järgi selle asja selgelt neile üle. Ja siis on meil lootust, et me tõesti saame kogu selle asja uuesti sellisel kujul liikuma, et, et sellest Eestile reaalselt ka kasutada.

Aga kui mõni Eesti ettevõte, ütleme IT-ettevõte, müüb välismaale mingisugust täna mingisugust teenust, noh, ükskõik mis see ka ei oleks, Ja ta näeb, et ühel riigil oleks nüüd hädasti vaja endale juurde saada veel ka kogu e-riik, mis Eestis olemas on. Kas tal on võimalik seda müüa? Ei ole

praegusel hetkel, ta põrkub kohe, ma tean mõningad firmad, kes osasid sellest, on tahtnud müüa. Ja kuni ei ole noh, seesama see vaimse omandi õigus lahendatud, siis tekib igasugu jama ja kokkuvõttes jäävad need asjad seisma ja me anname oma enda eelised konkurentidele lihtsalt käest ära.

Vaimne omand, seega on täna probleem riigi teenustega?

Aga see on jälle asi, mida ei saa lahendada, Majandus-Kommunikatsiooniministeerium ütles puha kui hea, see on valitsuse kogu poliitiline otsus. Ma just veel kord rõhutan, et kogu, kui me tahame selle tiigri üles äratada, see ei ole asi, milles me saame süüdistada, et ta magab ühte või teist ametnikku või isegi ühte või teist ministrit, see on valitsuse töö, valitsuse kui terviku otsus ja valitsuse koordineeritud tegevus.

Okei, no ühesõnaga võib öelda, et see lõpp tuli natuke pessimistlik, aga samas hea uudis, hea uudis on see, et tiger magab, sellepärast et noh, on väga raske aru saada, kas ta magab või on surnud, loodame, et ta ikka magab ja, ja me suudame seda siis äratada ja see oli siis meie täna Restart, kuulage meid jälle järgmisel laapäeval, ilust päeva teile!