AI_pealkiri: Otsedemokraatia ja e-osaluse tulevik Eestis koos Indrek Saare ja Silver Meikariga

Otse naelapea pihta ja pole ka ime, sihik on täpne. Kuid tahate tabada just neid, kes kuulavad põhjusega ja mõtlevad kaasa, siis tasub panna enda reklaam kõigi raadio Kuku Tasku Ringhäälingu saadete ette. Uurige rohkem trio.ee.

Hea kuulaja on käes jälle laupäeva pärastlõuna ja nagu ikka, siis on Kuku raadios eetris tõsisem ja töisem tehnoloogiasaade nimega Restart. Ja Restardi saatejuhid Andrei Korobeinik ning Henrik Roonemaa ja täna on külalised meil poliitmaailmast, Silver Meikar Reformierakonnast ja Indrek Saar sotsidest ning spetsialistina ka internetiturundaja Henrik Aavik ja miks meil selline seltskond siin täna on, me räägime otse demokraatiast. Otsedemokraatia ajalugu on üsna pikk, antiikse Ateena keskväljakul langetasid otsuseid ju kodanikud ise, vahendajad poliitikute näol ei olnud ja hääletada sai iga mees, paraku mitte iga naine. Paljud arvavad, et see oligi tõeline demokraatia ja samas on levinud ka arvamus, et just see osalusdemokraatia sai kreeklastele saatuslikuks, väikestes linnades toimis see hästi, aga impeeriumi tasemel tekkisid siis kommunikatsiooniprobleemid ja suurriik varises kokku. Meil on tulemas umbes kuu aja pärast valimised ja tegelikult on internet ju andnud meile võimaluse see suurriik jälle väga väikeseks kokku tuua, kas või näiteks taskutelefoni, mis on ju päris väike, ja seetõttu me räägime täna otsedemokraatiast ja sellest, kuidas seda siis mõista ja kas see otsedemokraatial oleks nüüd mingisugune uus koht olemas või mitte. Ja alustame sellest, härrased, kuidas te üldse mõistate, mis asi see otsedemokraatia on, Silver?

Et sinu sissejuhatuses arvatavasti kogemata hüppas sisse väike viga, eks sa rääkisid nii otsedemokraatiast kui osalusdemokraatiast. Need on erinevad asjad, jah. Need on erinevad asjad jah, et demokraatial on laias laastus niisugust kolm vormi, räägitakse esindustemokraatiast, otsedemokraatiast ja osalusdemokraatiast. Otsedemokraatia on see, et kõik inimesed kõikides otsustes otsustavad ise. Ehk siis, toimub hääletus igas küsimuses, noh, liiklusseadus, paragrahv number nelikümmend seitse...

Parlament ei ole?

Põhimõtteliselt ei ole. Esindusdemokraatia on see, et inimesed valivad endale, niisugune esindusdemokraatia puhas vorm, valivad endale esindajad ja need esi, esindajad siis langetavad kõik ots, otsused. Ja osalusdemokraatia on selline, kus koha peal on küll esindusorgan, aga huvigruppe kaasatakse otsuste langetamisele.

Kõlab sellemoodi, mis meil praegu on või?

Ma arvan seda, et, et see võikski olla... Kuigi huvigrupid väidavad, et neid ei kaasata tihtipeale. Üks, üks eesmärk ja kahtlemata ei ole olemas puhtaid vorme, et kõik on nagu sega, segavormid, et põhimõtteliselt oleks võib-olla õigem küsida, et kui palju me peaksime täna panustama sellele, et kaasata mingeid kodanike ühendusi, vabaühendusi otsuste langetamisele ja mis on selle plussid ja miinused, et niisuguseid täiesti puhtaid vorme ei ole olemas. Indrek, kas kolleegi definitsiooniga võib nõus olla või?

No kolleegi definitsiooniga olen absoluutselt nõus, aga see, me võiksime arutleda küll selle üle, et mis meil praegu on, et, et noh, ma, mina väidan, et vähemalt ühiskond, suure, suurem osa ühiskonnast tajub seda pigem suhteliselt elitaarse esindusdemokraatiana, ehk siis see, mis meil täna on. See, see taju ühiskonnas on ikka pigem see, et kord nelja aasta tagant lubatakse meil valida ja siis öeldakse, et ise olite lollid, et need valisite. Ja, ja ega me, te olete meid valinud, nüüd me otsustame, on ju, vastavalt sellele, mis on meie maailmavaateline tõekspidamine või vastavalt sellele, mis erakonna eliit otsustab ja nelja, hoidke suu kinni ja nelja aasta pärast räägime uuesti, opositsioonil ei olegi sõna öelda, et kui...

Või noh, Ivo, Ivari Padar oli rahandusminister, no vaevalt, et ta nüüd hea meelega igal hommikul näiteks kell üheksa tuli tööle ja arvas, et kella kolmeni pärastlõunal võiks kaasata huvigruppe, ta ikka, tal oli vaja tööd teha ju.

See loo, loomulikult, et seal, seal peaks olema, küsimus on selles, et kustkohast see mõistlik piir kaasamis, kaasamises jookseb ja, ja noh, siin ongi see küsimus. Et kas me, mis otsuste puhul on mõistlik enamuse arvates rakendada otsedemokraatiat ja mis puhul see peaks olema osalusdemokraatia, mina arvan, et osalusdemokraatia on tegelikult väga tore asi, aga, aga meie ühiskonnas suhteliselt lapsekingades, kui me vaatame riigi tasandi otsuseid.

Kas Silver, sina oled näinud hästi palju erinevaid režiime, et ütle, mis sa arvad, kas Eestis on vaja rohkem osa demokraatiat või see praegune olukord on selline kompromissvariant, mis võib kesta siin aastakümneid?

Ma arvan, et Eestis on rohkem vaja osalusdemokraatiat. Et

otsedemokraatiat ei ole vaja?

No otsedemokraatia tähendaks seda, et me mingites kohtades näiteks korra, korraldaksime referendumeid. Täpselt. Ja, ja ma mõtlen, et, et milliste otsuste puhul täna võiksime korraldada referendumit, kahtlemata kui on olemas väga olulisi küsimusi, näiteks liitumine Euroopa Liiduga, siis on see koht, kus koha pealt see otsus langetatakse referendumil. Kui on põhiseaduse muudatus, niisugune põhimõtteline suur muutus, põhiseaduses tehakse mitmeid muutusi, siis või, või võetakse vastu täiesti uus põhiseadus, siis kahtlemata on see koht, kus koha pealt tuleb see otsustada otsedemokraatia kaudu.

Aga kes otsustab, kuidas otsustatakse, jah? Osaliselt meie põhiseadus, eks ole,

aga, aga mitte kõikide otsuste... Täpselt, täpselt see nii ongi, et, et kui on väga kaalukad otsused, siis sel hetkel ongi ka põhiseaduses kirjas need juhtumid, kuna tuleb asi panda, panna referendumile ja kuna mitte. Kas Eestis peaks olema rohkem referendumit, siis noh, minu küsimus on see, et milliste küsimuste juures Peaks toimuma selline üleriigiline kõik hääletavad referendum.

Jaa, mis on sinu vastus?

Et, et minu vastus selles küsimuses on selline, et et kui kahtlemata toimub uus põhiseaduse näiteks korralik muudatus, siis sel hetkel on see referendumi otsus, kui kahtlemata me peaksime otsustama, et me astume välja Euroopa Liidust, peaks seda ka otsustama rahas ja nii edasi, kui tehakse väga suur põhimõtteline otsus. Aga kõikides nendes muudes küsimustes, mida me siin iga päev lahendame, Nii kohalikul kui riigi tasandil, ma leian, et see kaasamine võiks olla veel suurem. See kaasamine on olemas, aga, aga kahtlemata ei ole see piisav, see ei ole piisav Eestis, see ei ole tegelikult piisav mitte kuskil.

Kuulge, aga, aga iga kord kui, iga jumala kord, kui Tallinna linnavalitsuses on olnud mingisugune kaasamise asi, no seda, seda kisa, mis on ühiskonnas ja meedias ja, ja opositsioonipoliitikute poolt tõusnud, ei jõua keegi ära kuulata. Kui nad ostsid muruplatsi, kui oli siin küsimus Linnateater versus Kultuurikatel ja mis iganes, need on ju korraldatud ja kõik on need maha teinud, miks siis? Ja nüüd me räägime, et võiks ju rohkem olla.

Nende otsuste puhul on häda olnud selles, et, et inimestel on tihtipeale ka põhjendatud kahtlused, neid tulemusi manipuleeritakse. Ehk siis ots, otsedemokraatia eeldab tegelikult seda, et see, see seltskond, kes hakkab otsustama, saab suhteliselt hästi aru, mida ta otsustab, ehk siis, ehk siis teema peab olema võimalikult hästi lahti räägitud ja, ja, ja pigem sünnib sealt selline otsus, mis inimesi rahuldab sellisel juhul, kui me räägime väiksematest kogukondadest. Et Eesti puhul ma kaarvan, et, et, et näiteks see võiks olla adekvaatne, see otsus sellisel juhul, kui me räägime mingitest näiteks detailplaneeringust.

Aga see

on ka küla näiteks, mis iganes, planeering, kui seda on vaja otsustada ja see teema on korralikult lahti räägitud, rahvamajas kokku saadud, interneti teel asjaga tutvutud, Et siis me võime seda teha nii interneti teel või rahvumajas, hääletades, et, et nüüd on niimoodi, et selle kiige me paneme siia, on ju, või et, et see bussiliin sõidab siit läbi. Aga, aga nii, nagu sa lähed selliste üleriiglike asjade juurde ja sa hakkad spetsiifilisi asju otsustama, kus sa, kus sa, kus sa paned inimestele ette mingi paragrahvi, et kuidas me selle paragrahvi kirjutame, siis, siis sa, sa, sa ei pruugi sealt saada adekvaatset tulemust, sest inimesed ei ole võimelised selle asja mõjusid hindama. Kas

sa, kas sa arvad seda, et siin on nagu sama probleem, mis laste puhul, näiteks kui sa küsid lapse käest, kas tahab süüa putru või supi, pommi talle ei paku ja tekib selline virtuaalne valikuvõimalus, et kas sa arvad, et Eestis on pigem see, et küsitakse valesid asju või et inimesed ei ole huvitatud selles, et nad osavad näiteks referendumis või internetis küsituses või? Milles on probleem, et miks, miks need praegused initsiatiivid ei ole väga sellised eeskujulikud, kas või Šveitsiga või USA-ga?

Probleem on selles, et, et ei seletata asja olemust, ehk siis tehakse kampaaniat tulenevalt oma poliitilisest eelistusest ja püütakse manipuleerida avalikku arvamust ja asja olemust ei selgitata, kui kui me vaatame kas, kas või ka näiteks Eesti seadusloomet, siis, siis tihtipeale selle asemel, et, et selgitada seaduse mõjusid, Räägitakse seaduse paragrahvidest üksikuna kontekstist välja rebituna. Ja, ja sellisel juhul sa ei saa adekvaatset vastust, kui sa, kui sa, kui sa tegelikult ei lähe selgitama, et mis need siis mõjud on, kas me tahame minna vasakule või paremale.

See on natuke nagu turunduse küsimus.

Kõige suurem hirm poliitikutel või kui me seda las, lapsenäidet kasutame, on see, et, et ei anta valida pudru ja supi vahel või antakse pudru ja kompveki vahel valida, ehk siis kohe, kui tuleb otsedemokraatia, siis juhtub niimoodi, et astutakse Euroliidust välja, legaliseeritakse narkootikumid, ja surmanuhtlus tuleb tagasi, et see on nagu suurem.

Aga huvitav on küsimus... Kui

sa küsid näiteks seda, et mis on selline optimaalne tulumaksumäär, Kas see võiks olla null protsenti või kakskümmend näiteks või kakskümmend kaks, et mis, mis see vastus tuleks sinu arvates?

Noh, ma, võiksime kohe hääletama hakata, et ega siin tulumaksu või suurt kogumist ei tuleks,

aga ma tuletan, ma tuletan meelde ühe väga huvitava Osdemokraatia niisuguse vormi oli, Tallinnas oli kunagi üks, üks selleaegne siis linnajuht korraldas referendumit, kus ta küsis, et kas vabaduse sammas peab tulema vabaduse platsile ja teine variant oli kuskile mujal. Et selliseid naljakaid, naljakaid juhtumeid on, me teame siin ka Eestis, kus koha peal mängitakse otsedemokraatiat. Aga ma tahaks nõustuda hea kolleegi Indrekuga selles osas, mis puudutab otsedemokraatia võimalikust, võimalikult, ütleme siis küla kogukonna tasandil. Ja ma, ma lähen veel ühe sama väiksemaks, kus toimub täna väga hästi otsedemokraatia, on korterühistu? Jah, aga, aga minu enda kogemus on see, et kõiki neid otsuseid, mida minu kuue korteriga majas tehakse, selles väga suured vaidlused, kõik osalevad ja kokkuvõttes püütakse leida selline kompromiss, et kõiki see rahuldaks. Kui me läheme sealt nagu suuremaks külatasandile, siis täpselt samamoodi. Tehakse tegelikult otsuseid niimoodi, ma ei tea, rahvamajas ja seda võiks ka rohkem olla. Ja noh, ütleme, et kui me võtame nüüd ajaloost, siis noh, Platon rääkis ju ka sellest otsedemokraatiast ja sel hetkel see poolise suurus oli maksimum viis tuhat inimest. Kui see läheb suuremaks, siis läheb ta, läheb see raskemaks, kui me räägime ajaloost, siis noh, russ, Rousseau oli see, kes, kes näidib niisugust Platonist natuke erinevat viisi, et ikkagi on olemas ka mingi valitsus, Aga ikkagi inimesed võtavad vastu seadusi, kõik seadused on inimeste poolt, aga valitsus viib neid ellu ja, ja ütleme, et mil pidas siis ütleme, esindusdemokraatiat demokraatiline kõige kõrgemaks, kõige paremaks vormiks ja nüüd me oleme sealt nagu veel edasi sammu astunud ja ütleme, et, et räägime osalusdemokraatiast. Et, et selline areng on toimunud ja ma arvan, et, et, et kui me räägime, kui me hakkaksime näiteks jõudma nüüd selle interneti juurde tagasi, siis noh, internet võimaldab mõnes mõttes rakendada kõiki neid kolme vormi ühiselt ühtemoodi,

Aga see on ju hea hõbekuul, eks ole, mis siin nüüd kohe, kohe ka nagu läbi käis, et tõepoolest, kui me räägime, et otsedemokraatia, siis kohe on võimalik öelda, aga no kuulge, et meil on nagu väga palju väga spetsiifilisi tehnilisi küsimusi, mida me ei saa anda kõigile otsustada, sest nad lihtsalt ei saa aru. See on nagu absoluutselt mõistetav, aga samas, kumb teist julgeb tõsta käed, te olete absoluutselt igast viimasest kui lupuväeutsest seal Riigikogus nagu sisuliselt aru saanud, mis te olete oma karjääri jooksul teinud

Et kindlasti mitte, sa, sa usaldad väga palju ju eksperte, aga, aga selle jaoks, et ka see usaldus kas või saad, selle jaoks sul on seda osalusdemokraatiat vaja, ehk siis, ehk siis kui seaduse muudatuse mõjude üle ei ole avalikku debatti. Siis, siis sa ei teagi, mida sa saalis teed ja sa usaldad pimesi ühte või teist eksperti või, või kolleegi. Kui mõjude üle on debatt, siis sa oled võimeline ka otsustama, et kas need mõjud on need, mida sa oled valmis toetama või need ei ole?

Indrek, ma vaatasin, et viimasel ajal sa oled kirjutanud artikleid sellest, et Eestis võiks olla rohkem osalusdemokraatiat. Samas ma vaatasin, et aastal kaks tuhat kaheksa näiteks tänane teie erakonna esimees hääletas rahvaalgatuste seadustamise vastu. Mis on, ütleme, tänaste Riigikogu erakondade seisukoht sellest, et kuhu Eesti liigub? Kas Eestis võiks olla rohkem osalusdemokraatiat? Või ikkagi esindusdemokraatia on siin selleks, et jääda ka nelja, kaheksa, kaheteistkümne aasta pärast?

No siit nüüd tuleb poliitiline madu, et kindlasti Reformierakonna... Väga hea, on, on ka aeg, te olete kogu aeg ühel nõu, muidu. Ma pean

vaata, mulle tundus praegu, et Silver on üldse otsedemokraatia vastu, selles mõttes ma vastupidi loodan, et siin tekib selline väike vaidlusmoment.

Et ma täpsustan selle oma seisukoha ära, et, et ma ütlen veel kord, et ma olen otsedemokraatia poolt täpselt sellised, nagu me oleme ka rääkinud sellest, küla tasandil, aga ma kujundan ette, kujutaksin ette Eesti riiki selliselt, et meil on rohkem osalusdemokraatiat. Ja, ja see on minu arvates, see võiks ka olla meie eesmärk, veel rohkem osalusdemokraatiat ja otsedemokraatiat siis noh, küla kogukonna tasandil.

Aga mis on puudu sellest otsedemokraatiast, et miks ei võiks juba täna teha otsedemokraatiat, et kõik olete, kes on inimene Riigikogus, pane veebihääletus välja, kuidas ma järgmisel korral hääletan ja üt, hõik ka reklaami välja, et ütle oma peasekretärile, et erakonnas, et tegeleb pastakate ostmisega ja mina teen nii, nagu rahvas tahab või SMS-i number, et vaata, teen hääletust, kuidas on tulnud SMS-sse ja hääletad.

Kogemused,

kogemused selle, kogemused selle otsedemokraatiaga on ju väga erinevad, on ju, et siin just ennem oli näide, et, et panna inime, inimesed hääletavad, kumba te tahate, kumb on Eestile vajalikum kas või Tallinnalinnale vajalikum kas Kultuurikatel või Linnateater, on ju, et... Et siis on natukene küsitav, et kas me sellist otsedemokraatiat tahame. Aga tulles selle eelmise küsimuse juurde, siis noh, Silver on muidugi ebatüüpiline näide, teda ennast on väga raske rünnata, et, et sest üldiselt, kes on Reformierakonnaga lähemalt kokku sunnitud olnud puutuma, see teab, et Silver on viimane liberaal, nagu meie teda kutsume, et... Et ta ei esita, esinda mitte tüüpilist reformierakondlast, vaid, vaid pigem tüüpilist liberaali ja Reformierakond ja Eestis ja liberaalid on kaks erinevat asja, üldiselt viimastel aastatel eriti. Et, et see, see, mida Reformierakond on teinud, on elitaarne esindusdemokraatia. Ehk siis see on see, mida, millest me, mida ma enne ütlesin, ise te ju valisite, on vastus sellele, kui, kui otsus võetakse vastu partei tagatoas ja seda selgitatakse pärast seda, kui ta on kiiruga Riigikogus ära koputatud pressiteadete abil, miks see inimestele hea on. Et, et aga kui me räägime osalusdemokraatiast, siis, siis see eeldab seda, et enne, kui üldse mingit seadusmuudatust tegema hakatakse, enne seda selgitatakse avalikkusele, mis on selle seadusmuudatuse võimalikud mõjud.

Mõnus poliitiline vaidlus, Silverile ei anna võimalust meie jõuast öelda, lähme meie teise peadiki juurde.

Me oleme Restartis tagasi, Andrei Korobeinik, Henrik Roonemaa, saatekülalised Silver Meikar, Indrek Saar ja Henrik Aavik, turundusasjatundjana. Ma tuletan meelde, et meil on ikkagi tehnoloogia saade, me oleme nautinud veerand tundi head poliitilist debatti, aga, aga ma tahaks nagu avada saadet ka selle külje pealt, et et hea küll, jätame võib-olla tõesti selle otsedemokraatia kui sellise väga puhta vormi kõrval, et ilmselt ei kujuta seda täna keegi Eestis ette, et see saaks olla sada protsenti võimalik. Aga kui siin kõik on ühel nõul, et, et osalusdemokraatiat võiks ju nüüd tõepoolest kuidagi paremini rakendada, siis no mis oleks parem võimalus, kui need arvutid ja telefonid, mis meil on, et, et see on, kõik on võimalik ka nendega?

Meil on Tom.ee keskkond, mis suri küll loomuliku surma ja ka sellejärglane Osale.ee, mida ootab ilmselt sama saatus. Mulle tundub, et toimub selline rahva võõrandumine poliitikast ja millega see võib tingitud olla, et mis te arvate, miks need suurepärased internetilahendused ei ole populaarsed Eestis, et miks inimesed neid ei kasuta, Silver, palun?

Et ma arvan, et selle Tomi ebaedu ja võib-olla ka siis osale see ebaedu üle või me räägime täiesti eraldi, aga aga mõtleme nüüd korra, et mida see internet siis toob, kui me räägime nendest demokraatia vormidest? Et on olemas ka selline termin nagu digital, direkt, digital demokraatsio või dim, direkt, digital demokraatsio, ükskõik kust me seda kutsume. ja, ja selle mõte on selles, et tänu internetile, tänu sellele kõigile on mobiiltelefon, siis tegelikult on võimalik väga lihtsate vahenditega tehagi nii, et inimesed noh, igas küsimuses tuleb SMS... No ei

pea ju igas küsimuses. No aga

põhimõtteliselt enamustes küsimustes, kuidas sa hääletad, vajutad... yes, no ja nii edasi, et tegelikult tehnoloogiliselt oleks see ju võimalik.

Ja kujuta ette, kui veel need Riigikogu need kuulsad ööhääletused on, siis istub terve Eesti rahas üleval, mingi hommikul kella kuueni, hääletab

parandusettepanekuid. Tegelikult selle, selle, see kõlab ju väga-väga hästi, selle suur probleem on selles, et Sel hetkel see inimeste hulk, kes selles reaalselt osaleb, võiks olla tõesti suurem ja toetan meelde, et ka need kuulsad Tallinna rahvahääletused on olnud nii, et osavõtt on neli-viis tuhat inimest ja, ja, ja kui Tallinnas elab nelisada tuhat inimest, siis kas see üks protsenti... Ja, ja ütleme, et see peaks olema kindlasti rohkem ja teine asi on see, et minu arvates ei ole demokraatia hääletamine, minu arvates on demokraatia debatt. Kaasamine, kaasamine poliitikas, see toimubki nii, et kui sul on mingi teema vastu huvi, see on tehnoloogia saade. Kes siin laua ümber kõik istuvad, tunnevad huvi tehnoloogia vastu. Vaieldamatult me loeme rohkem, vaieldamatult me kohtume rohkem, vaieldamatult me omavahel arutame... Me saame

aru sellest.

Ma, ma arvan seda, et meil on ka mingid, meil ka selles samas, siin tänases arutluses kindlasti tekivad mingid ideed ja me suudaksime noh, ütleme, me tahaksime, need ellu läheksid, on ju. Ja väga põhjus küsimuses ma pean ausalt tunnistama, et kuigi ma väga, väga tahaksin olla spetsialist energeetika küsimuses, ma lihtsalt ei jõua.

Ühesõnaga, vastas on see, et inimesed ei saa poliitikast aru nagu ma

pean tunnistama seda, et ükski poliitik ei saa kõikides poliitikavaldkondades samamoodi aru, Riigikogu liikmed on jagatud kümnesse erikomisjoni pluss veel siis üks erikomi, pluss veel siis Euroopa Liidu asjade komisjon, pluss veel, veel niisugused erikomisjonid nagu eelarvekontrollikomisjon ja, ja mina väliskomisjoni liikmena Eelkõige jälgin välispoliitika küsimusi ja kahtlemata on mingid huvitavad muud küsimused, ma püüan seda, püüan nendega kaasa rääkida, püüan jälgida, mis teises komisjonis toimub, aga sa saad tegelikkuses ka Riigikogus, olles, eelkõige olles spetsialist, konkreetses komisjoni valdkonnas.

Okei, poliitika on siis selline keeruline asi, et mis siin ikka, Indrek, kas sina oled kasutanud tom.ee näiteks või Osale.ee-t? Oled sa neist vähemalt kuulnud?

Ma olen neist kuulnud, ma tunnistan ausalt, ma ei kuulanud, et ei, ma, ma olen ka neid näinud, aga ma ei ole neid tõepoolest kasutanud, et mina olen, mina olen niisugune selles mõttes laisk inimene, et, et selle, selle aja selle jaoks ühte, et ühte või teist elektroonilist lahendust kasutada võtan ma ainult surmaähvardusele ette, et, et tavaliselt on, on ajaga kogu aeg probleeme, Ja, ja ma kasutan neid lahendusi siis, kui, kui enam mitte midagi üle ei jää. Et ja ma arvan, et, et nii on väga, väga paljude eestlastega. Hendrik, mis

on sinu kui turundaja vaade sellele, et kas, kas need osalejad ja need on lihtsalt ega keerulised või need küsimused on ega keerulised, et inimesed aru saaks, äkki me peaks küsima kuidagi lihtsamalt?

Ja neid on nii vähe reklaamitud, ma nüüd turundajana ütlen, et...

No ei

ole, ei ole ikkagi inimestele selgeks tehtud seda, et, et sa lähed sinna ja saad oma häält avaldada. See on tehtud selgeks, sa saad oma häält avaldada ka seda, et ka seda kuulda võetakse, et täna otsustan mina tulema, lõppes vist niimoodi sellepärast, et et inimestel, inimesed tegid ettepanekud... No olgem ausad, seal olid mingid

ettepanekud, mingi ma ei tea, legaliseerime kanepi ja siis käis mingisugune kolm inimest, vaidlesid omavahel, kas see tuleks legaliseerida või mitte.

sa pead ka vastuse andma selleks, et kas siis legaliseerimegi kanepi, kui on inimesel, on see võimalus antud, kõik hääletavad, et legaliseerime, no legaliseerime.

Silver, kas sina tead mõnda ettepaneku, mis näiteks Osaleh.ee kaudu jõudiski Riigikokku ja keegi viis selle ellu?

Ma tean, et tegelikult mitmed debatid on jõudnud nagu kaugemale selles arutluses, aga, aga mulle meenub, mulle meenub Tomi puhul, et kui Tom vist sai viieaastaseks, siis ma, mul oli au sellel tähtsal üritusel osaleda ja, ja ma vist vihastasin välja pool Tomi seltskonda sellega, et ma ütlesin, et, et ühtlasi, ühtlasi, ma loodan, et see on Tomi viimane sünnipäev.

No see oligi viimane sünnipäev.

Jah, läks see täide ja terve rida inimesi tulid, ütlesid, kuidas ma nii halvasti ütlen sellise väga fantastilise asja kohta ja ma ütlesin, et, et, et see ei tööta, sellepärast et see on, see on ehitatud ülevalt alla. Ehk see on tegelikult nagu, nagu mõeldud välja süsteem, et nüüd tulge kõik sinna, see on kuskilt riigi poolt loodud keskkond, öeldud seda, et noh, et kes tahab, siis tulge ja vaadake, mis siin toimub. Et, et sellised süsteemid hakkavad ainult siis tööle, kui nad on ehitatud alt ülesse. Ja ma tegelikult, kui ma räägin natuke nüüd nagu, nagu, nagu veel niisugusest terminoloogiast, siis, siis üks asi, millesse ma usun, et, et kus kohapeal internet tuleb abiks, siis see abi ei ole mitte selles otsedemokraatias, vaid just osalusdemokraatias. Ja selle asja, ütleme, võiks ju siis nimetada või otse, otse, otseosalusdemokraatia. Ja siin on see, et ega, ega vana osalusdemokraatia suur probleem oli see, et me kaasame mingeid kolmanda sektori organisatsioone, aga selleks, et sa saaksid oma arvamust avaldada seal, sa peaksid olema selle kolmanda sektori organisatsiooni liige ja see ju tegelikult noh, et sa siis valid seda, käid seal kohal ja nii edasi. See, mida internet võimaldab, on see, et kui on mingi põletav probleem, siis sa võid üheainsa väga kiire liigutusega internetis, võid sa öeldagi, et mind huvitab see asi, sa näed, kus koha peal toimub diskussioon, sa osaled selles ja tegelikult sa võid olla automaatselt selle kolmanda sektori internetiorganisatsiooni liige,

Ilma, et sa seda tegelikult iga päev oleksid või?

Jah, täpselt, et sa saaksid, sa saad palju rohkem olla kaasatud mingites gruppides ja, ja ei ole olemas seda vana piiri, et sa lähed ja esitad taotluse, tervist, ma tahaksin astuda teie organisatsiooni, ma tahaksin osaleda nendes, nendes küsimustes ja kaasa rääkida. Kas

see võiks toimida niimoodi või?

Jah, ma, ma arvan küll, et ma, ma arvan, et eks see, otsedemokraatiat ju me rakendame tegelikult, kui me mingis väikses kogukonnas või, või, või mingis spetsiifilises sihtrühmas otsuseid vastu võtame, siis me seda ju rakendame ja kasutame tihtipeale internetti selle jaoks, et viia läbi elektrooniline hääletus või mis iganes. Siin on nüüd, et ta hakkaks riigi otsuseid mõjutama, et, et see, see etapp on ju puudu. Ja see on see kaasamise kunst, et, et Praxis tegi siin ühe mõttehommiku, kus me Silveriga oli, olime ja, ja, ja tutvustas just enda Enda tehtud analüüsi sellest, et, et, et see etapp on puudu, et, et riik läbi ministeeriumite, kes reeglina on seaduseelnõude ettevalmistajad või kust need algatused tulevad, kui ta, kui ta läheb nüüd küsima selle sihtrühma käest, selle kodanikuühiskonna käest vastust, siis omakorda see kodanikuühiskonna seltskond võib küll rakendada otsedemokraatiat, ehk siis hääletada, et jah, me tahame sellist mõju sellest seadusest. Ja, ja, ja see on nüüd informatsioon, mille tegelikult see ministeerium või Riigikogu komisjon peaks nüüd teadmiseks võtma ja, ja, ja ütlema, et okei, et siin me saame ühte-teist teha, siin me ei saa ühte-teist teha.

Aga teisest küljest võib ju alustada otsedemokraatiat just nimelt kõige madalamalt tasemelt, et juba täna võiks mõni, mõned poliitikud või mõni partei juurutada otsedemokraatia ja ja võimaldada seda, mitte ainult seda, et keegi saab hääletada oma e-mailiga, oma hääle saata, vaid näiteks seda, et ta saaks ühelt

See on väga huvitav tähelepanek, et näiteks kuidas meil valmivad erakondade valimisnimekirjad, et kas seal on palju osaliselt demokraatiat või see on selline üsna kinnine protsess, et kuidas teil sellega läheb, Indrek, näiteks?

Süsteemid on erinevad, et, et meie näiteks valimisnimekiri, mida me siin pühapäeval ühiselt otsustasime, käis niimoodi, et, et noh, sisuliselt ta oli ikkagi esindusnorm, sest, sest meil tulid kokku valijamehed, kes valiti siis ringkondades ja, ja kohapeal hääletasid. Aga meie vanem, vanem süsteem oli selline, et, et kõik erakonnaliikmed said kirjateele hääletada. Aga see jälle omakorda tähendas seda, et või, või siis kohale tulla, aga see oma, siin on nüüd geograafilised piirangud, et nii kaua, kuni me kõik ei tee seda elektrooniliselt, siis tähendab see seda, et reeglina on sul üldkogu Tallinnas, on ju, ja Tallinnasid, Tallinnasid tuleb palju rohkem kohale ja selle peale muidugi regioonid ütlesid, kuulge, et see ei ole, see ei ole õiglane, see ei ole aus, on ju, et teeme, teeme nüüd volitusnormi nii-öelda.

Ühesõnaga, teil tundus, et teie Osales demokraatia kogemus ei olnud väga, väga hea? Ei, see

otses, ma, ma arvan, et, et selle jaoks, et tegelikult, et see, et see asi hakkaks toimima, on, on, ongi vaja seda, et me, kui me jõuame näiteks elektroonilise hääletuseni, Siis võiks seda otsedemokraatiat näiteks valimisnimekirjade kinnitamisel vabalt kasutada. Häda on selles, et suur osa erakonna liikmeid täna ei ole valmis elektroonilist hääletust ilmselt läbi viima.

Ja ma panin tähele, et...

Sellega on nende, nende, nende õigus olla esindatud kohe piiratud.

Reformierakonnas on see vist täitsa olemas, et mida sina, Silver, saad sellest, selle kohta rääkida?

Ma ütlen, et see valimisnimekirja, üldnimekirja koostamine toimus väga otsedemokraatia niisuguse viisi kasutades ja läbi interneti ja saadi, saadi hääletada kontoris kõigil erakonna liikmetel, oli võimalik hääletada oma kandidaatide poolt ja selle järgi tekkis üldnimekiri ja, ja see noh, minu arvates on väga, väga aus viis ja see tegelikult toimis väga hästi, väga suur osalus oli, Ja noh, kahtlemata oli seal ju terve rida, terve rida asju, kus koha peal noh, mingid piirkonnad tegid omavahel kokkuleppeid ja otsisid võimalusi, et mis moodi nende inimesed kõrgemale, aga, aga see on täpselt samamoodi, see on kokku, kokkulepete koht ja ja, ja minu arvates see, mis moodi toimi, saadeti kokku Reformierakonna nimekiri, on, on üldse kõikest Eesti parteides kõige demokraatlikku. Aga

sellist nagu, nagu Ameerika primary's, et seda, seda meil ilmselt ei tule, et igaüks saab hääleda ja selle järgi siis reastatakse Aga see ju täpselt

nii oligi, et igaüks sai hääletada, selle järgi reastati erakonna üldnimekiri ja täpselt nii, kuidas inimesed hääletasid, saigi... Aga kui hääletada

sai üle, et Eesti riik oli üks nii-öelda hääletuspiirjand.

Ja igal inimesel oli võimalik valida siis kolmkümmend oma lemmikkandidaati, panna nad järjekorda, löödi hääled kokku ja vastavalt sellele tekkis üldnimekiri.

Aga selliste hääletussüsteemidega on muidugi alati see oht, et, et nii nagu Silver siin kogemata välja lobises, et, et piirkonnad tegid omavahel deali, on ju. Et hakatakse kasutama strateegilist vastuhääletamist ja lepitakse kokku, et teie panete meile, meie paneme teile, mis tegelikult toob muutuse. Ehk siis ta, et kes on osavam, sõlmima kokkuleppeid, et vaadake, meil on niimoodi kasulikum, me saame omad poisid kõrgemale, kui me, kui me lepime kokku teiega, teie panete meile, meie paneme teise, teile, Ja siis nendele, kes on meie otsesed konkurendid, nendele ärme pane. Ei no aga,

aga ühe erakonna see-eest, ütleme riigi piires, no palju, kuidas te nüüd omavahel niimoodi tülli lähete?

Ei, mitte tülli, aga... See eeldabki, see eeldabki, see eeldabki sellisel juhul väga suurt sisemist küpsust, et sa ei lase ennast manipuleerida. Et, et sellisel juhul sa saad selle tulemuse, mida sa tegelikult tahaksid saada.

Aga kus saad sellist tulemust, mida sa ei taha saada?

No siis, siis sa pead ise endale otsa vaatama ja küsima, et kas see ikkagi oli, on päris selline valimiskord nagu, nagu...

Sellise valimistulemuse selgumist ühe suure pauguga loodud ja ka Eestist juba kadunud erakonna esimehe valimistel, kus oli väga suur sisedemokraatia, aga oli ka väga suur mure, et mis siis, kui see suur sisedemokraatia ei too meile seda esimeest, keda me tegelikult tahame.

Oleme

Restartis tagasi, Andrei Korobeinik, Henrik Roonemaa, saatejuhid ja Silver Meikar, Indrek Saar ning Henrik Aavik stuudios.

Jean-Charles Prousseau väitis, et kui eksisteeriks, eksisteeriks jumalat rahvas, oleks nende riik kindlasti demokraatlik. Paragu ei sobi nii üllas valitsemisviis harilikele lihtsuurilikele. Antud seisukoht on siiski huvitav, kuna tsitaat pereneb tema ühiskonnaleppest, teosest, kus kirjeldati kaasaegse Osalesdemokraatia printsiipe. Demokraatia võidukäik maa, tänases maailmas algas paarsada aastat tagasi, otse demokraatia võidukäigust on rääkida veel vara. Samas on ka mõned edukad näited, näiteks Šveits, kus korraldatakse mitukümmend referendumit iga aasta. Mis teie sellest kogemustest arvate?

No Šveitsi kogemus on kindlasti eriline, et ja, ja minu teada keegi ei ole suutnud, suutnud tegelikkuses midagi sellist järgi teha, noh, ma ütlen, et on mingid näited kas väiksemate kogukondade või kohalike omavalitsuste tasandilt. Aga, aga ma arvan, et see on üldiselt, kuna meil on Silveriga siin üks ühine harrastus Riigikogu liikmetena, et me oleme Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee liikmed, Et, et ka seal viimased raportid, mis on selle kogu Euroopa demokraatia teemal tehtud, ütlevad seda, et, et kui üldiselt ühiskonnad ei hakka midagi sisulist tegema osalusdemokraatia suurendamiseks, aga ma rõhutan, et osalusdemokraatia eelkõige, et, et pigem peaks selle sammu tõsiselt ära tegema. Siis, siis võim võõrandub järjest enam ja seda enamikus riikides ja tulemus on see, et me saame väga palju äärmusi, mis on kaugel sellest, et, et see oleks tegelikult nagu ühiskonna, ühiskonna soov.

Šveits tegelikult alustas oma referendumitega suhteliselt ammu, ma pakun, et see võiks olla mingi kuuskümmend aastat tagasi. Aga tänapäeval on olemas meil internet, kus on sellised edukad näited nagu Vikipeedia, mis on vaadamas sellele, et seda teevad, teevad tavainimesed, sisuluvad vähem vigu kui Britannica, mida teevad siis eksperdid. Meil on olemas WikiLeaks, mis natuke muudab seda, kuidas suured riigid oma poliitikat teevad ja tundub, et int, internet annab sellist lisavõimalust ka Osalehes demokraatias, et mis teie arvate, kui pru, kui vaadata praegu seda, mis Eestis toimub, siis milline teenus võiks meil järgmisel aastal ilmuda internetis, mis tooks rahvast poliitikale natuke lähemale? Kui Osale.ee sureb võib-olla kiiremini kui Tom.ee, mis, mis võiks olla selline kolmas natuke edukam, edukam lahendus?

Ma arvan seda, et kui me räägime sellisest inimeste kaasamisest poliitikasse, siis mind on alati üllatanud vahepealsed mi, mingite vahepeal välja käidud seisukoht, et, et see on nagu lausa kohutav, kui parlamendis mingi seaduse vastuvõtmine võtab väga palju aega või siis parlamendis seda seadust muudetakse oluliselt, võrreldes sellega, mis ta näiteks valitsuselt oli. Minu seisukoht on selles, et kui me nagu räägime, kus koha peal inimesed võiksid olla kaasatud kas siis läbi internetti või siis läbi, läbi erinevate organisatsioonide, siis ma arvan, et see ongi parlamentaarne debatt. Ja minule isiklikult väga meeldiks, kui kogu selline arutelu ja inimeste kaasamine toimukski Eesti esindusorganis, see on parlament, see näeks ideena välja selliselt, kui on mingi seadus, ennem rääkis Indrek siin sellest, kuidas praktilise uuring näitas, et kui palju ministeeriumid neid kaasavad, siis minu arvates see kaasamise koht võikski olla parlament. Esiteks sellepärast, et siis sel hetkel on kõik avalik, teiseks sellepärast, et sel hetkel on süsteem väga läbipaistev, on olemas erinevate erakondade, erinevate organisatsioonide seisukohad ja kokkuvõttes kahtlemata see lükkaks seda menetlusprotsessi pikkust edasi, ehk see kogu seadusloome võtaks rohkem aega. Aga ma olen päris kindel, et, et, et, et, et sel hetkel toimuks siis see, millest ka Indrek on mitu korda rääkinud, ehk sisuliselt saataks aru, mida see seadus kaasa toob.

Ühesõnaga, sulle tundub, et internet ei ole selline hea variant, et võiks rahvast ikkagi sinna parlamendimajad, majja tuua, et uus meremaa on teinud sellist eksperimendi, et nad lasevad oma seadusi Internetis redigeerida, Vikipeedia põhimõttel, ja siis, kui see töö on tehtud, igaüks saab oma panust teha, läheb see parlamendi kinnitamiseks ja kogemus näitab seda, et need seadused on kvaliteetsemad kui need, mis on parlament ise teinud. Indrek, kas, mis sa arvad, kas Eesti oleks selleks valmis?

Ma arvan, et Eestis on, on tegelikult mingi valmidus olemas, ega, ega ka praksis ei oleks muidu üldse sellist nagu analüüsi teinud üldse sellest, et, et kas meil on midagi osalevusdemokraatia suunal, suunal teha ja, ja Mitmed tegelikult ka ministeeriumid järjest enam, enam püüavad seda seda osalusdemokraatiat suurendada. Tänane probleem on pigem olnud see, et, et see kaasamine on käinud formaalselt, pigem nagu linnukese tegemise järgi, et, et ahah, seal on olemas mingi sihtrühm, kes on nõudnud, et nad peaksid ka seadusloomist midagi teadma, me saadame neile juba valmis kirjutatud seaduseelnõu ja ootame, et öelge kahe nädala jooksul, mida, mis te sellest arvate. See eeldab seda, et iga see MTÜ, kellel see saadetakse, peab hoidma palgal juristi, kes on võimeline kõigepealt selle ära tõlkima. Ja siis ta, ja, ja, ja, ja ka sellest hoolimata ei pruugida aru saada, mis on, mis need mõjud on. Ehk siis ka tegelikkuses see Praxise analüüs ütleb seda, et algama peaks kõik sellest, et kõigepealt selgitatakse, et mis on mõjud. Ja see mõjude hinnang, kui see mõjude hinnang on see, mis pannakse internetis üles, kõik teavad, kust keskkonnast seda kätte saab ja alati juhitakse ka erinevate sihtrühmade, erinevate kodanikeühenduste tähelepanu sellele, et vaadake, nüüd tuli teid puudutav, tõenäoliselt teid puudutav mõjude hinnang üles, palun reageerige, vaadake, mis seal on. Et sul on inimkeeli näha, et kuhu, kuhu see asi liikuma hakkab ja sulle antakse teada, ehk siis sama turundus või, või, või, või, või info, informeeritus, aga, aga ka, ka nagu arusaam sellest

Et ma tahtsin öelda seda, et, et umbes viis aastat tagasi käis sarnase idee välja Peeter Marvet, kes rääkis sellest, et seaduse loome võiks olla niisugune täiesti nagu viki, vikipõhine, ehk erinevad osapooled, kes sinna täiendavad, on naha, mis täienduse nad tegid, miks nad seda tegid, põhjendavad ja nii edasi. Ja minu arvates on see väga hea idee, aga ma tuletan selle koha pealt meelde, et internet ei ole nagu omaette eesmärk, vaid ta on vahend. Ja kahtlemata, kui me saame kasutada internetti selleks, et suurendada, suurendada osalust selleks, et muuta see osalusdemokraatia paremaks, siis on see väga hea. Aga ta on siiski vahend. Eesmärk on see, et inimesed oleks kaasatud, kas inimesed tulevad kohale või kasutavad internetti, noh, ideena oluline tulemus ja lõpetuseks veel see asi, et, et väga palju oleneb tegelikult Riigikogu liikmest endas, endast, pojuda kaasa, ma mäletan, kui kahe tuhande neljandal aastal ma vastutasin Majanduskomisjoni liikmena elektroonilise side seaduse eest. Siis ma kutsusin komisjoni töögruppi arutama mitte ainult telekommunikatsiooniettevõtete juhid, mitte ainult siis sel ajal kolme suurima mobiilioperaatori esindajad, vaid ma kutsusin ka kolmanda sektori. Ja väga palju seadusepunkte saigi muudetud, noh, samamoodi tulles tagasi Peet, Peetri juurde, Peeter Marveti juurde, et me... terve reapunkti, tõstatasime küsimusi ja muudetigi ära tänu, tänu temale ja mitmetele teistele aktiivsetele internetikasutajatele. No

maailmas nii ongi, et ega inimestele ju meeldib tegelikult see, kui neid kaasatakse niimoodi, et nende arvamust küsitakse, et nii Osale kui Tom on asjad, kus nad võivad minna ja avaldada, aga noh, kui inimene ärkab hommikul üles, ta ei tunne, et ta peaks kohe hakkama maailma muutma, paljud inimesed ei tunne. Et ma arvan, et see, kui ei oleks süsteem, mis inimestelt küsib, et nüüd kohe on tulemas seadus, mis sind puudutab, ütle oma arvamus ja see tuleks talle kas meili või SMS-i peale, siis oleks arvajaid rohkem.

Et ma ütlen, et selle Tomi ja Osale puhul ega see idee ei ole halb, tähendab, inimesed ei taha mitte ainult tunda, et need kaasatakse, inimesed tahavad tunda, et tahavad ka teada, mis saab nende arvamusest. Kas seda arvestatakse või mitte, kuidas käib see protsess? Ja minu see ettepanek kunagi seal Tomi matustel siis, võib siis nii öelda, oli see, et tegelikult peaksid sellised osaluskeskkonnad mitte kutsuma inimesi oma keskkonda, vaid kasutama neid keskkondi, kus juba inimesed on.

Jaa, see on õige.

Ja, ja see on nagu seesama asi, et näiteks mingid olulised punktid, noh, meil on, ma ei tea, Delfist on kõige suurema kasutajakonnaga niisugune internetiportaal, et kui on mingid olulised punktid, et selle asemel, et seal on näiteks mingi artikkel... Oota, oota,

sai, sai tegejast ettepaneku, et me hakkaksime riiki valitsema Delfi kommentaarid juba

Ma ütlen, kui on mingi oluline teema, siis tegelikult sisuline debatt võiks toimuda nii, et kahtlemata inimesed siis ütlevad, kes nad on ja nii edasi, oleks täiesti võimalik selles keskkonnas, ehk seal on olemas mingi teema... Ega tegelikult puhul

ei olegi vahet, mis see keskkond on, see ei ole üldse tähtis, kust kaudu nad sinna tulevad. See, et

kui me jõuame tagasi selle Osalejad homme juurde, siis enne me oleks käisime läbi, et liiga vähe on võib-olla reklaamitud, on ju, Sest mina mõtlen seda, et alati tuleb minna sinna, kus int, inimesed juba käivad. Mitte püüda neid tuua mingisse keskkonda, kus nad veel ei käi, vaid, võid kasutada neid kohti, kus inimesed juba ees on. Ja öeldagi, et nii, väga hea, nüüd arutame siin praegu liiklusseaduse paragrahvid üle, mis puudutavad jalgrattureid.

Kas sa oled midagi ise, petitsioone ees näiteks üles pannud, see vist on praegu hoopis populaarne?

Ja olen seda hääletanud?

Otsedemokraatia või osadestemokraatia ei ole ainult hääletamine või debatt, et Ameerikas ma olen näinud näiteks seda, et riigiastus on teinud abit oma teenustele, et igaüks saab kirjutada programmi, mis võtab siis riigi andmebaasidest andmeid ja noh, üks näide oli näiteks see, et saaks vaadata, mis linna otsas on parem elada selle järgi, kus on politsei väljakutsed, millised on kooli reitingud ja nii edasi, ja nii edasi, veebruaris toimub meil Tallinnas üks Garage48 üritus, kus inimesed tulevad kokku ja ühe nädalavahese jooksul teevad ühe projekti, iga meeskond siis valib enda jaoks midagi, teeb ära ja pühapäevas siis saab seda vaadata ja see üritus on mõeldud just avaliku sektori teenustele. Et mulle tundub, et võib-olla nende riigi teenuste probleem oli selles, et noh, kuidas ma ütlen, ükski riik ei ole väga edukat veebikeskkonda veel kunagi teinud. Nii et võib-olla kui see initsiatiiv tuleb erasektorilt, siis meil tulevad natuke paremad lahendused, ma ikkagi tulen selle vana küsimuse juurde tagasi, et kas... Teile tundub, et on olemas selline, selline teenus või keskkond, mida teie praegu vaete, ma lähen sinna garaažiülitusele ja teen selle valmis, et mis see olla võiks?

Minule väga meeldiks küll selline keskkond, kui Riigikogu menetluses oleks mingi eelnõu, no võtame siis samamoodi, see liikluseelnõu, liiklusseadus on ju ja seal näiteks mind väga huvitav osa, mis puutub jalgratturite õigusi. Ja et, et ma väga lihtsalt leiaksin üles need inimesed, kes sõidavad jalgrattaga, kelle jaoks on näiteks probleem see, et nad saavad kõnide liiklemise... Kuule, aga sa alustad seda

jälle samast otsast, kus sa ise osalejad nagu kritiseerisid. Peaksid leidma sind üles, sellist äppi on vaja. Ja täpselt

nii see ongi, et mul oleks hea meel, kui oleks olemas selline äpp, kasutame siis sellist.

Meil on tehnoloogiasaade, me võime kasutada

seda. Ütleme, selline äpp, kus koha peal ma ütlen, et, et minu jaoks on oluline, et Need inimesed, kellel on olemas mure, kes sõdavad jalgrattaga, neil on olemas mure tänasest liiklusseadust nende paragrahvide, mis täna veel kehtivas liiklusseaduses on, et saame kokku, räägime internetist, mõtleme läbi, et milline oleks see lahendus. Täna, mida ma teen, on see, et ma tean erinevate jalgratturite organisatsioonide esimehi, ma helistan neile, saadan neile kirja, küsin nende arvamust, mida, mida nad arvavad ja nii edasi. See on see tüüp, mille vanakooli

lähenemine, eks ole, sa pead leidma seltsi.

Aga, aga seal on jah, seal on kaks-kolmsada aktiivset liiget, aga kes kasutavad jalgratast ja kellel on selle kohta arvamus, on ju tegelikult Eestis tuhandeid. Ja kui oleks nagu lihtne võimalus selleks, et, et see küsimus nagu üles tõsta, läbi arutada, leida nagu ühe sobivam lahendus, küsida, et kas teil on ka mingid konkreetsed ettepanekuid, siis selline äpp oleks väga

hea. Indrek, kas sul on mõni tellimus, et või kui ei ole tellimus, siis ütle, et mis on sinu arvates otsedemokraatia olukord Eestis kahekümne aasta pärast, näiteks, et Kas meil on ikka samad erakonnad, sama esindusdemokraatia või midagi on teistmoodi?

No erakonnad tõenäoliselt võivad olla samad, ma loodan, et nad sisuliselt on ajaga kaasas käinud, et, et nüüd hakkavad erakonnad ka natukene arenema, et, et tulevad seal üheksakümnendate aastate algusest kahekümne esimesse sajandisse ja võtavad kasutusele ka hulgaliselt kaasaegset tehnoloogiat, muuhulgas, aga, aga mina arvan, et meil, see, see, see valmidus, keerutada äpp või mis iganes asi, on meil tegelikult täna ühiskonnas nagu väga olemas. Küsimus on, küsi, küsimus on sellest, kas me, kas me riigina ja ka see, seda riiki siis esindavate organisatsioonidele oleme valmis maha rahulema, et me ei taha üleöö kohe midagi ringi teha, kui me avastame, et midagi päris täpset ei toimi. Või me oleme valmis sellel teemal ennem natukene aga arutama. Ja see eeldab seda, et kui keegi tahab seadust muutma hakata või midagi põhimõtteliselt ümber korraldada, siis, siis kõigepealt... Ja räägitakse lahti, mis on selle asja mõjud. Ja, ja aga kui seda, kui seda ei tehta, kui kirjutatakse mingi seaduse jupp valmis, siis ükskõik milline see tehnoloogiline lahend on ja inim, siis, siis inimesed ei saa aru, mis, mis, mida see tegelikult reaalselt endaga kaasa toob.

Jah, ma näen küll vajadust ja ma arvan, et Andrei, et ma telliks sult küll ühe programmi sealt, et kui sa näiteks läheksid, teeks niisuguse programmi, kus iga inimene saab minna ja teha ühe demokraatliku partei algatada ja kutsuda sinna Facebookis kasutajaid, näiteks create party, next, next, next ja siis ta vaatab, kas ta teeb endasuguste inimeste partei, jalgratturite partei või ükskõik millise. Et

ta,

et ta saab selle korraldada hääletamist ja anda tagasisidet siis otsustele langetamiseks. Kas

Facebookist on võimalik muidu automaatselt, huvide järgi inimesed tõmmata kuidagi gruppi või, et kui ma olen seal öelnud, et minu huvi on jalgratas, et ma kohe saan automaatselt mingisuguse... Jaa, ma

usun, et reklaamida saab küll jah, et selles mõttes tundub, et siis järgmistel valimistel on meil hoopis teine poliitiline mastik, nagu ma aru saan.

Aga, aga kui me, kui me räägime sellest, et kas see idee lahendus peaks tulema riigi- või erasektorist, siis ma mäletan kunagist vestlust My Society juhiga Tom Steinberg, kes on siis Suurbritannia aktivist, kes on teinud erinevaid väga lahedaid, väga lahedaid e-demokraatia vidinaid nagu Fix My Street ja, ja, ja nii edasi ja, ja, ja, ja tegelikult muutunud ka kogu seda, mismoodi Briti parlament näeb välja veebis. Aga tema ütles sellise asja, et vaadake, et, et, et ainuke võimalus, et, et mingi internetiprojekt tööle läheb, ongi see, et selle peab tegema erasektor. Ja selles suhtes ma ütlengi, et, et sellepärast, et see mõtlemine on seal teistsugune, see aktivistide grupp, et kui seda hakkab tegema riik, siis sel hetkel antakse sinna suur raha peale, sel hetkel on seal mingid niisugused ütleme, ametnikud, kes seda teevad ja kokkuvõttes täetakse mingit projekti, mingit eesmärki. Facebook, ma arvan, et enamus inimesi, kes sa oled kuule, ma näinud filmi maisus, vabandust, Social Network. Täpselt samamoodi, mingid inimesed, lihtsalt tekkis see mõte, mingi vajadus ja see tekkis, kujutage ette, kui see, et oleks olnud riigi tellimus. Esitada projekt, on ju, et nüüd paneme inimesed suhtlemise, mingi ametnik vaatab üle, on ju, ja vaatab eesmärgid üle ja siis öeldakse, et noh, et... Et kuidas see nüüd toimub, ja see toimubki erasektoris, soovin edu.

Riigitellimus, sotsiaalsese idususe suurendamiseks.

Ühesõnaga, ei no kui sa sellest filmist räägid, siis seal selgelt oli jah, et Facebooki loomise taga oli naine ja ma arvan, et ükski ametnik ei ostaks ära seda mõtet, et me peame tegema teenuse sellepärast, et ma läksin oma girlfriend'iga tülli ja ma tahan talle näidata, kui äge mees ma olen.

Ühesõnaga, nagu ma aru saan, ära küsi, mida riik saab sinu jaoks teha, vaid küsi, mida sina saad riigi jaoks teha ja see oli meie tänane Restart?

Jah, aitäh kõigile osalejatele, Restarti saab kuulata ka internetist podcast.kuku.ee ja kui te Facebookist otsite Restardi lehekülge, siis on see seal ka olemas ja saate lingid ja teemad ka, kuulmiseni jälle nädala aja pärast.