@ ETTEMÕTE // 2024.04.17
delfi_ettemote_0186.mp3
KUUPÄEV
2024-04-17
PIKKUS
46m 21s
SAADE
ETTEMÕTE
AI_KOKKUVÕTE
Podcastis arutletakse Eesti kõrgtehnoloogiaettevõtte Elcogen teekonna üle, kes on pärast 20 aastat arendustööd muutmas vesinikutehnoloogia maailmas kommertskõlbulikuks. Enn Õunpuu selgitab tehnoloogia tööpõhimõtteid, skaala tõstmise väljakutseid ning vesiniku olulist rolli tuleviku energiasüsteemide juhtimisel.
KÜLALISED
TEEMAD
ORIGINAALKIRJELDUS
Pärast rohkem kui 20 aasta pikkust arendustegevust hakkab Eesti firma Elcogen tehnoloogia kommertskõlbulikuks saama ning mitmed maailma suurfirmad panid hiljuti sellesse suure summa raha, et vesinikule üle minemise revolutsiooni vedada. Podcasti teemad: * Mis täpsemalt on Elcogeni toodetav tehnoloogia ning mille poolest ta maailmas nii eriline on? * Mille taga seisab see, et üle 20 aasta arenduses olnud tehnoloogia päriselt lõpuks kasutusse jõuaks? * Kuidas võiks vesinik pakkuda lahenduse päikese- ja tuuleenergia probleemile ehk energia salvestamise küsimusele? * Eesti kõige väärtuslikumad idufirmad on praegu Wise ja Bolt, mille mõlema väärtus on praegu alla 10 miljardi euro. Kas Elcogen võiks neid tulevikus ületada ja saada Eesti kõigi aegade edukamaks startupiks? * Kust leida asutajaid ja investoreid, kes oleks valmis riskantse ja teadusel põhineva deep tech firmaga kaasas käima üle 20 aasta, samas kui enamike investeerimisfondide eluiga ei ületa 10 aastat? Saatejuhid on Taavi Kotka ja Henrik Roonemaa.
Ma arvan, et isegi kauem, sest et esimene vesiniku kütuse element kosmoses käis juba kuuekümnendatel aastatel. Aga alati igasuguse tehnoloogiaga nüüd selle turule tulemisega, eskaleerimisega on, on, on see küsimus, et millal. Küpsevad samale tasandile siis nii-öelda seda tehnoloogiat ümbritsevad teadused, materjaliteadus, tehnoloogiline võimekus toota suures skaalas. Nüüd on see aeg kätte jõudnud selle tehnoloogia osas. Ja seda me näeme nüüd viimased kümme aastat, et, et kõik ettevõtted, kaasa arvatud meie siis üritame skaleerida. Nüüd, mida skaleerimiseks vaja on? Ainult ühte asja, on raha. Ja, ja raha, kui me räägime siis meie sada neljakümnest miljonist, see on nagu köömes, sellega me saame näiteks täna, meie plaan on. On siin järgmine aasta saada Tallinna lähedal üks tehaspüsti, mille aastane tootmisvõimekus on umbes sada megavatti elektrolüüsereid, teises faasis saame kusagile kolmesaja kuuekümne megavati peale. Aga globaalses energeetikas noh, need sajad megavatid ei tee tegelikult midagi, meil on tarvis gigavatte ja kümneid gigavatte.
No see teekond on selles mõttes põnev ja täna me oleme tegelikult, ma võin öelda, võib-olla kaks-kolm sama vana ettevõtet selles valdkonnas täna maailmas on. Ja see on ka meie eelis tegelikult, et meil on olemas oma ettevõtte poolt algusest peale välja töötatud tehnoloogia, mis on täielikult meie kontrolli all. No teekond muidugi on väga huvitav olnud selles mõttes ja, ja väljakutseid esitab seda loomulikult, eks ole, eriti see, et, et, et saada see rahastus sinna taha, aga jällegi. Mis oli meie õnn ja noh, mis nagu pani mind tegelikult sellesse üldse nagu ärisse minema, oli see, et mina ei ole teadlane, eks ole, ja, ja ma väga palju noh, ütleme sellele molekulaartasandil ei lähe. Kuigi ma olen ka kõrgemat füüsikat ja matti õppinud ja, ja noh, asju jagan, ma arvan, mingil tasemel, aga, aga. Võimalust, muidugi ka suuremat riski nägin ma selles, et, et kakskümmend viis aastat tagasi, kui ma mõtlema hakkasin selle peale, oli see tehnoloogia ainult laboris. Teda ei olnud isegi mitte prototööstuses, ikka prototüüpidena väljas. Ja, ja, ja see andis mulle selle noh, nii-öelda mõtte, et tegelikult Eestis on olemas see teaduspotentsiaal just Tartu Ülikoolis, nagu ma mainisin eelnevalt, mille tõttu Tartu Ülikoolis see potentsiaal on KBFI-s, eks ole. Tol ajal Endel Lippmaa oli veel hästi aktiivne ja, ja, ja, ja ütleme selline energiline, uudsetel asjadel hästi nagu haldis neid sisse võtma. Et me saime nagu sellised teadlaste grupid kokku, kes noh, selle idee nagu pikalt kaaludes loomulikult ütlesid, et okei, sellel on jumet, hakkame arendama, eks ole. Ja, ja siis me tegelikult mingisugune viis-kuus aastat istusime laboris. Ja uurisime materjale ja materjalide kombinatsioone, kuidas neid elektrolüüti, anoodikat, toodi, igasuguseid muid vahekihte seal saada niivõrd optimaalseks, et, et esiteks saada kasutegur kõrgele ja noh, ja kohe algselt oli meil üks eesmärk ka see, et, et me tahtsime teha sellest toote. Mitte seda, et see on teadlasel huvitav objekt uurida ja mingi tulemus saavutada, aga mis ei ole kommertsialiseeritav. Ehk tegelikult see, et, et materjalid kasutatavad, eks ole, oleksid kommertsiaalselt kergelt kättesaadavad ja mitte nii-öelda piiratud saadavusega. Ja teine, et, et kõik tootmisprotsessid, millega me hakkame tootma, oleks skaleeritavad, ehk juba teada-tuntud protsessid. Et see oli nagu meie nii-öelda selle arengu, arendustegevuse nagu kolm põhipostulaati. Nüüd kaks tuhat kaheksa meil oli tegelikult juba selline laboratoorne prototüüp valmis. Noh, mis näitas, et, et, et on võimeline hästi efektiivselt energiat muundama ja, ja siis me hakkasime, otsime nagu järgmise ringi rahastust, et hakata ehitama siis sellist nii-öelda esimest piloot-tehast ja tuua nagu siis nii-öelda selle tööstusliku prototüübi tasandile välja. Siis meile sisenes Soome riskikapitali fond, PowerFond. Ja, ja nende abiga me saime siis nii-öelda selle esimese piloot-tehase valmis, see oli kaks tuhat kümme. Ehk siis põhimõtteliselt kümme aastat läks nagu selle peale, et me saaksime nagu laborist tööstusliku prototüübini. Ja põhjus on selles, et, et kui me räägime jällegi sellest energeetikas vajaminevast pikaajalisusest, et, et veenduda selles, et sest tehnoloogia töötab, siis selle tehnoloogia puhul on üks miinus, on see, et me ei saa nagu ajalist faktorit kuidagimoodi simuleerida, et me, me, me ei ole selliseid protsesse olemas ega ei saagi olema, et me, et nüüd erinevatel nii-öelda. Töötingimustel me, me teaksime, et, et see seade töötab kaks või kümme või mitu aastat meil tarvis on, vaid tegelikult me pidime ootama selle aasta, kaks aastat, kolm aastat, me näeme, et okei, ta töötab, meil on degradatsioon mingisugune. Ja siis me saame edasi minna, eks ole, seal on väga palju asju, mida sa saad teha nagu paralleelselt, aga väga palju asju on see, et mis on nagu järjestik sõltuvuses, et sa ei saa kiiremini minna. Ja, ja siis me hakkasime oma, oma tooteid, mis me seal piloodis tegime, hakkasime saatma oma esimestele potentsiaalsetele klientidele. Kes siis vaatas, et ohhoo, tore, see on nagu hea asi, katsetasid neid, valideerisid ära, ütlesid, tore, et me tahame nüüd rohkem saada. Ja siis, siis me otsustasime, et okei, me peame nüüd suurema tootmise ehitama ja kaks tuhat neliteist me kolisime siis siia Ülemiste tehasesse, kus me praegu oleme kümme aastat olnud. Ja siin on meie tänane tootmismaht, kui me räägime nagu elektrolüüseri komponentidest, siis kusagil umbes kümme megavatti suudame siin toota täna. Ja noh, see on meil ära müüdud juba mitu aastat tagasi tegelikult, see maht. Ja, ja, ja noh, kuna see maht on ammu ära müüdud, siis me oleme tegelikult juba kolm aastat tagasi, alustasime selle uue tehase plaanimisega, mis on siin nüüd noh, ka üles-allamäge läinud, aga noh, täna on kopp maas ja. Ja, ja asjad edenevad nii, et me saaks selle tehase varsti nagu tööle. Ja, ja see, see klientide teekond on ka olnud niimoodi, et, et kui me nagu saadame need esimesed näidised välja. Loomulikult, ega me ei ole ainukesed maailmas, kes täpselt enam-vähem samasugust tehnoloogiat teevad, on, on ka teisi. Ja. Eks nad võrdlevad ju kõik, eriti noh, ütleme kui me räägime seal ida, ida pool nagu Jaapan ja, ja, ja Korea, eks ole, Lõuna-Korea, kes on nagu hästi niisugused kõrgtehnoloogilised riigid täna tegelikult. Siis ei ole seal kohapeal nii head tehnoloogiat ega ei ole ka mujalt saada, sellepärast nad teevad nagu meiega koostööd ja siit tuleb ka see vastus. Hendriku küsimusele, et, et, et kui me räägime seitsmekümnest protsendist, mida me näeme nagu kirjeldusest või internetist, eks ole. See vastab tõele ja siis me räägime sellistest elektrolüuseritest, mis ei ole tahkoksid elektrolüuserid, vaid on näiteks nii-öelda alkalain või, või polümeer elektrolüüdiga. Et, et see on nüüd teine tehnoloogia, eks ole, mille kasutegurid ongi madalamad, sest nad tegelevad vee elektrolüüsiga, mitte elektrolüüsiga aurufaasist, nagu kõrgtehnoloogia, või meie see nii-öelda keraamiline element teeb.
Sellega on nagu huvitav, et ma alati olen nagu öelnud, et, et noh, investoreid nagu vaadata siis, et mis on nagu investeerija noh, mingisugused investori kriteeriumid, kuidas ta mingisse ärisse läheb, eks ole. Ja, ja, ja nii nagu ma olen nagu noh, eriti USA puhul kehtib see, eks ole, et, et mida ilusamad tantsusammud sul on ja mida kõvemini sa räägid, eks ole, seda rohkem seda tõenäoliselt kõrgema evaluatsiooniga sa omal investorid saad. Et, et selliseid nii-öelda raskeid asju, mis toimivad kusagil nagu taustal. Ütleme, investor tänavalt ja isegi tegelikult väga paljud fondid ei oska nagu lugeda selle noh, tegelikku potentsiaali või sisu. Ja see, ma arvan, ongi, ongi probleem, see on täpselt sama probleem nagu meil on nagu, eks ole, siis kõrghariduses sellega, miks meil insenere vähem, miks meil reaalteadusest tuleb vähe. Õpilasi või üliõpilasi välja, eks ole, või, või ütleme teadlasi sama põhjus, sest et see ei ole seksikas. Ja, ja, ja see on noh, mitmetes valdkondades on täpselt sama asi, eks ole. Ja nüüd kurblooline lugu on see, et see vesinik, kui üritatakse nüüd teha hirmus seksikaks, eks ole, selle ümber igasuguseid. Vahtu nagu ajada ja, ja selle kaudu nagu investoreid saada, see tegelikult mingil määral on, noh, võib teha ka karuteen, eks ole. Ja, ja kurb on selle puhul veel ka see, et tegelikult rääkimata jäetakse see oluline pool. Ehk et see elektri tootmise pool, efektiivse elektri tootmise pool, mis on palju olulisem tegelikult lähiperspektiivis vaadates kui vesiniku tootmise pool. Sest mida me täna noh, kui me räägime energiasüsteemist, kus on meil palju tuult ja päikest, me räägime tasakaalustamisest, me räägime salvestamisest ja me räägime nii-öelda sellisest. Noh, nii-öelda asendusvõimsusest, kui tuult või päikest ei ole, siis tegelikult seesamane tehnoloogia on. Ideaalne selle jaoks. Ja ideaalne just sellepärast, et see on, see on nüüd päriselt juhitav võimsus. Ja kui me saame ära, põhimõtteliselt me saame ehitada energiainternetti, kus meil on lõputu hulk väikseid, kas ühe kilovatised, saja kilovatised või megavatised elektrijaamu, mis on ühendatud tarka võrku. Ja läbi targa võrgu me saame tegelikult kogu selle vajaliku hetkekoormuse tarbimise vastava. Sest see moduleerimine nendes nii-öelda seadmetes on hetkega kusagilt kolmekümnelt protsendilt saja protsendi peale alla, ei ole mingit probleemi seda teha. Ja, ja, ja, ja oluline on veel ka see, et väikesema koormusega töötades kasutegur ei vähene.
Ma tahtsingi, Taavi, sellest sinu küsimusest kinni võtta. Ennul on see kogemus olemas, eks, et mida, mida peaksid sa ütlema enne investoritele või ütleme teistele sellistele väga teadusmahukate deep-tech ettevõtete asutajatele, et noh, sa oled kakskümmend aastat. Istunud laboris ja tootnud ja prototüüpinud ja noh, kogu selle jama läbi teinud ja praegu paistab, et, et vist sai asja või et vist saab asja. Aga neid ettevõtteid on ju palju, mis peavad kogu aeg lubama investoritele või ma ei tea, mis juttu rääkima, et kuidas sa lähed, investorid ju ütled, et ole kakskümmend, kolmkümmend aastat, noh, fondi eluiga on heal juhul kümme, eks ole. Et, et see tundub nagu selline lahendamatu ülesanne või, või kuidas me saaksime siis sinna järgmist, järgmist Elcogeni ehitada või järgmistesse deep-tech'idesse antud tänaste nagu mudelite juures raha peale?