Kui halvas seisus Eesti majandus tegelikult on?

No võtame mingid näited, et ma saan aru, et, et Rootsis ja, ja Saksamaal toimuv immigratsiooni puha pealt väga meile ei meeldi, et, et need jutud, et. Et tütart ei luba enam õhtuti välja ja, ja poiss saab veksa on ju, ja võetakse raha ära, et need kellelegi ei meeldi, eks, aga. Aga võtame korra seda keskkonnateemat, et noh, üks suur osa keskkonnast on maksud ja ütleme nii, et Eesti maksusüsteem ikkagi on suht samane olnud viimased kolmkümmend aastat noh, ütleme algusest peale, ehk siis, et meil on kõrged tööjõumaksud ja suhteliselt madalad varamaksud, eks, et. Kas seda üldse saab modelleerida, et kui teeks nagu noh, pisut teistpidi, et vähendaks tööjõumakse ehk siis tõstaks sellega nagu nii-öelda teeks nagu tööjõu värbamise nagu konkurentsivõim, võimlasemaks. Suurendaks näiteks dividendide maksustamist, suurendaks näiteks kinnisvaramaksu, kinnisvara omamist. Hispaanias näiteks sealsamas Henrik on ju olemas mingid veel, ma ei taha nüüd sotsialistina kõlada, aga nii-öelda rikaste maksud, kui sul on kinnisvara, mille turuhind on üle, üle poole miljoni, et siis maksab veel eraldi veel mingit, mingit maksu sinna peale, on ju, et saab. Põhimõtteliselt selle tulubaasi modelleerid nagu ümber, et keerad nagu teistpidi, et noh, Eestis kipub olema see, et kõik keeratakse kokkuvõttes autoomanike kaela. Läbi bensuaktsiini, automaksu ja kõige muu, onju. Noh, hea lihtne koguda sellepärast seda, selle kallal käiakse kogu aeg, onju. Aga, aga ütleme noh, kas üldse on võimalik teha niimoodi, et, et. Et sa modelleerid enne läbi, et okei, kui me teeksime nüüd siia viis protsendipunkti juurde ja sealt kolm protsendipunkti maha, et siis läheb asi paremaks. Kas see üldse on katsetatud kunagi kuskil, Peeter?

Aga Peeter, võib-olla see on nagu see koht, kus võiks challange'ida seda mõtet või nagu Taavi ütles, et, et meid on siia toonud üks asi, mis on, on need väga lihtsad ühetaolised noh, pigem madalad maksud, ettevõtte tulumaksu ei ole, eks ole. Aga kui ma vaatan ringi, et, et mida siis küsitakse valitsuse käest, mida küsivad nii kodanikud kui, kui ma ei tea, välisinvestorid kui ettevõtjad? Need on ikka sellised raha kulutamise kohad, eks ole. Me tahame paremat infrastruktuuri, me tahame, et te paneksite üks koma kuus miljardit mingite, mingi laskemoona ostmisesse. Me tahame oma lapsed kooli panna, me tahame, et ka Tartus oleks võimalik inglise keeles õppida, eks ole, lastel. Me tahame, et, et haiglas oleks kättesaadavad moodsad valuvaigistid, kui, kui peaks mingi jama olema, et, et. Nagu avalikkus, mulle tundub, et küsitakse seda, et äkki on siis see nagu see koht ja kui me vaatame, et noh, riigid, sa ütlesid ja et, et Eestile oleks pakkuda seda, et inimesed tahaksid siia tulla. Aga vaatame siin, ma ei tea, Rootsi, Soome, noh, kas või seesama Hispaania, millest Taavi rääkis. Maksud on kosmilised, aga kõik tormavad ikkagi ju sinna, ei ole ju mingisugust näha noh, mingisugust küsimust, et, et nüüd ettevõtted massiliselt lahkuksid, et majandused arenevad, konkurentsivõime on kõva. Et võib-olla me peaksime peetada tegema sellise täieliku sotsiaaldemokraatliku pöörde, noh, tõmbama kõvaastmelise tulumaksu peale, ettevõtetele ka, eks ole. Ja siis kütma raha noh, sellesse, et kõigil oleks mõnus elu ja, ja noh, et ka Tallinnas saaks jalgrattaga sõita igale poole.

Vot sellega kipub olema selline lugu, et sa siin, kui sa mainid Rootsi näidet, siis Rootsi näide on selles mõttes hea näide, et Rootsi on minu meelest üks meie avalikus ruumis absoluutselt kõige valemini mõistetud riik, mis üldse olla saab. Esiteks unustatakse ära, et seal on kasutusel selline fantastiline valuuta nagu Rootsi kroon. Nii, mis tähendab seda, et rootslased on võimelised läbi selle, et nad oma siis nii-öelda valuutakursiga versus reservvaluuta, milleks on dollar. Või mingis kontekstis, kui arvestades nende ka ekspordile orienteeritust, euro. Et nad suudavad põhimõtteliselt valuutakursiga võtta, tekitada olukorda, kus nende konkurentsipositsioon märkimisväärselt paraneb. See on esimene teema, teine teema on see, et siin räägitakse, et kuidas on hirmus. Fantastiline Rootsi sotsialism ja see kõik tahavad seal olla ja kõik tahavad seal elada ja äril läheb ka hästi. Siis sellist asja. Mida selle lausega silmas peetakse, seal ei eksisteeri enam üheksakümnendate alguse kriisist alates. Rootsis põhimõtteliselt, kui me vaatame seda, et milline on äritegemise keskkond ja ma kujutan ette, et. Taavi võib siin mingisuguses kontekstis, kontekstis seda kinnitada ja vaadata seda, et kuidas on, ütleme see kas või Rootsi start-up'i maastik. Siis Rootsis äritegemise keskkond on nii-öelda erakordselt pehme ja erakordselt sõbralik. Mõni võib-olla isegi ütleks, et see on niimoodi natukene korporatiivne ja võib-olla natukene kahtlane. Aga see on sõbralik ja seal tõesti on ajaloolistel põhjustel võib-olla. Keskmisest lahkemat sotsiaalpoliitikat, aga seal on olemas kaks kriitilist edutegurit, esimene kriitiline edu, edutegur on oma valuuta. Teine kriitiline edutegur on see, et ettevõtluse vastu ollakse ikkagi erakordselt sõbralikud. Ja see on võimaldanud neil jätta võlakoorma suhteliselt madalale. Ja see on võima, võimaldanud neil tegelikult mingisuguses kontekstis ajada ka neid erakordseid lahke, erakordselt lahkeid sotsiaalpoliitikaid. Nii, nüüd, kui me mõtleme meie situatsioonile, siis meie kasutame kellegi teise valuutat. Meil ei ole sellist ventiili, kui me mõtleme sellele, et kuidas meil selle ärikeskkonnaga ja äridesse suhtumisega on. Siis noh, see suhtumine minu meelest halveneb sisuliselt kogu aeg. Et kui sa nüüd mõtled kas või sellele, et kuidas noh, ütleme ametnikule ühel ilusal päeval tuleb idee, et, et võib-olla tahaks. Kõiki nii-öelda rahaliikumise suurandmeid vaadata nii eraisikute kui ettevõtete kontekstis, siis kui kõik ära ehmatavad, siis ütleme, et oh. Vaatame ainult ettevõtete kontekstis ja et teised ju teevad ka, noh. Selline asi sellises väikeses majanduskeskkonnas, kus niigi äritegemine on problemaatiline. No ütleme nii, et noh, need ei tohiks nagu mitte, neid mõtteid ei tohiks mitte kunagi mitte kuhugi jõuda peale, ma ei tea, mingisuguse. Pool juhi emaili, kes ütleb, et sellist asja me siin teha ei saa, kui me tahame siin edasi eksisteerida. Nii et me ei saa Rootsit järgi teha. Nii, kui me nüüd mõtleme sellisele kohale nagu Hispaania, siis tõesti noh, ilus koht, mulle ka meeldib, ma saan täitsa aru, miks sa seal aega veedad, kuigi ma ise eelistaksin Itaaliat. Aga kui vaadata seda riiki ja selle riigi makrot ja vaadata selle riigi. Siis nii-öelda SKT-d per capita ja siis hakata vaatama selle riigi tööjõu tootlikkust ja hakata, ja lõpuks hakata vaatama ka sel, seda, et milline on selle riigi võlakoorem. Siis see sotsialistlik unelm, unelm, maksud laes ja elame hästi. Ei ole selle, seda riiki kuhugi heasse kohta viinud, vastupidi, see riik on omadega veidikenegi pikemas perspektiivis maksejõuetu. Lihtsalt sellise asja väljaütlemine on midagi sellist, mis on natukene liiga nii-öelda problemaatiline ja arvestades seda, et euroala on vaja nii-öelda koos hoida. Siis ühesõnaga selle probleemiga tegeletakse ja see siis tähendab seda, et meil ei ole sellist. Nii-öelda edutegurit või eelist või, või, või mitte mingisugust võimalust tekitada endale siia sellist konteksti, kus meie maksud. Oleksid nii-öelda nii kõrged, et kõigil saaks olla hea elu. Ma olen nõus, et inimesed kangesti kipuvad nagu tahtma paremaid avalikke teenuseid. Ma olen sellega täiesti nõus, aga kui nii-öelda suurt pilti vaadata, siis suure pildi kontekstis selline majandus nagu meie ja on tegelikult ka Läti ja tegelikult ka Leedu. Koos kõigi nende probleemidega, mis tal on, ei hakka mitte kunagi olema mitte midagi muud kui selline kesk, selline nii-öelda riik. Kes peab olema võimeline midagigi eksportima ja midagigi eksportima selles kontekstis, et võib-olla see midagigi tehakse. Osaliselt valmis siinsete jõududega, aga osaliselt valmis ka võib-olla. Väliskapitali jõududega ja siis me peame olema väliskapitalile nagu väga-väga atraktiivne. Ja ma olen ka jällegi siin täiesti nõus, et väliskapitalile, mis muudab atraktiivseks, muudab atraktiivseks muuhulgas. Sellised asjad, mis võtavad, tõstavad riiklikke kulutusi, et sul peab olema haritud tööjõud ja sul peab olema hea infra. Sinna loomulikult tuleb paigutada. Aga see üldine keskkond ja, ja võib-olla, et see arusaam sellest. Et see üldine keskkond. Milline see olema peaks, et seda ma nagu hetkel ei näe ja siin on üldiselt võimalik ilmselt noh, kui keegi mult sellise asja telliks. Ma võiks ilmselt kaks tundi slaide näidata sellest, kuidas nii-öelda pigem. Nii-öelda majanduslik eelkõige vabadus on see, mis võtab, loob eelduse rikkuse loomiseks ja kui on eeldused rikkuse loomiseks, siis tulevad maksutulud ka.