Kui halvas seisus Eesti majandus tegelikult on?

No siin on jällegi see, see, see mõttekäik kujuneb selliseks suhteliselt suureks ja teoreetiliseks, noh, siin ei ole mitte, siin ei ole mitte midagi parata. Üldiselt, kui nüüd mõelda, kuhu tahavad tulla raha ja kuhu tahavad tulla inimesed, targad inimesed tahavad tulla sellisesse keskkonda, kus neile teenitud rahast võimalikult palju jääb kätte. Ja see peab olema nii-öelda see, see erinevus peab olema nii suur, et kompenseerida seda, et meil toit ei maitse ja üheksa kuud aastas on ilm ilm halb. Ehk siis selleks, et saada siia kvaliteetset välistööjõudu sellest palgafondist, mille ettevõte nii-öelda tööd töötajate jaoks eraldab. Peaks neile jääma endale kätte võimalikult palju ja võib-olla ikka või ja, ja isegi võib mõelda, et võimalikult palju isegi kohaliku ostujõu kontekstis. See on esimene mõte. Teine mõte on see, et kui me siis nüüd peame hakkama mõtlema konkreetselt sellele, et, et kust kohast me siis. Selle maksutulu kokku korjame, siis jah, tõepoolest varamaksud on üks selline. Idee, mida kindlasti tuleks kaaluda, mida kindlasti tuleks arutada. Aga siin on üks selline väikene mure jälle, et kui sa nüüd hakkad mõtlema nii-öelda kohalikele inimestele, kellel on mingisugune. Kapital ja akumuleerumine tekkinud, siis ega neid nüüd nagu nii palju ei ole ja siis on mingisugused sellised inimesed, kellel on ka võib-olla üht-teist tekkinud, mida, mida, mida on siis nagu veel vähem. Ja kui me hakkame rääkima mingisugust, mingisugusest märkimisväärsest vara maksustamisest, siis on suhteliselt kiiresti. Kisa suhteliselt nii-öelda taevani. Ja, ja juba, kui ma räägin nii-öelda keskkonnast kui sellisest, siis mis on erakordselt oluline, erakordselt oluline on see. Et riik kui selline ei tohiks kujuneda oma kodaniku jaoks mingisuguseks selliseks nähtuseks, keda. Kus see, see, see rollijaotus on nii-öelda pärisorjus, veri, pärisori versus mõisnik. Ja riik ei tohi kodaniku jaoks ja ettevõtliku kodaniku jaoks kujuneda nagu vaenlaseks. Kui me räägime siin mingisugustest märkimisväärsetest varamaksudest, siis tehniliselt on see hea mõte, ma olen sinuga nagu täiesti nõus. Aga kui me vaatame seda, kuidas see sellist üldist sentimenti võib mõjutada, siis sellega tuleb olla erakordselt ettevaatlik. Teha seda erakordselt järk-järguliselt ja kui seda teha erakordselt järk-järguliselt ja olla, olla sellega nagu väga ettevaatlik, siis sellega nii-öelda. Kiire riigieelarve täitmine, mis tundub olevat meil nagu maailma kõige tähtsam asi, nagu päris selgelt ka ei õnnestu. Aga üldiselt jah. Sellises nii-öelda arengufaasis, kuhu meie oleme jõudnud, oleks loogiline, kui seda maksustamise nii-öelda koormust kantaks tööjõud veidikene üle varadele, sellega ma olen täiesti nõus.

Vot sellega kipub olema selline lugu, et sa siin, kui sa mainid Rootsi näidet, siis Rootsi näide on selles mõttes hea näide, et Rootsi on minu meelest üks meie avalikus ruumis absoluutselt kõige valemini mõistetud riik, mis üldse olla saab. Esiteks unustatakse ära, et seal on kasutusel selline fantastiline valuuta nagu Rootsi kroon. Nii, mis tähendab seda, et rootslased on võimelised läbi selle, et nad oma siis nii-öelda valuutakursiga versus reservvaluuta, milleks on dollar. Või mingis kontekstis, kui arvestades nende ka ekspordile orienteeritust, euro. Et nad suudavad põhimõtteliselt valuutakursiga võtta, tekitada olukorda, kus nende konkurentsipositsioon märkimisväärselt paraneb. See on esimene teema, teine teema on see, et siin räägitakse, et kuidas on hirmus. Fantastiline Rootsi sotsialism ja see kõik tahavad seal olla ja kõik tahavad seal elada ja äril läheb ka hästi. Siis sellist asja. Mida selle lausega silmas peetakse, seal ei eksisteeri enam üheksakümnendate alguse kriisist alates. Rootsis põhimõtteliselt, kui me vaatame seda, et milline on äritegemise keskkond ja ma kujutan ette, et. Taavi võib siin mingisuguses kontekstis, kontekstis seda kinnitada ja vaadata seda, et kuidas on, ütleme see kas või Rootsi start-up'i maastik. Siis Rootsis äritegemise keskkond on nii-öelda erakordselt pehme ja erakordselt sõbralik. Mõni võib-olla isegi ütleks, et see on niimoodi natukene korporatiivne ja võib-olla natukene kahtlane. Aga see on sõbralik ja seal tõesti on ajaloolistel põhjustel võib-olla. Keskmisest lahkemat sotsiaalpoliitikat, aga seal on olemas kaks kriitilist edutegurit, esimene kriitiline edu, edutegur on oma valuuta. Teine kriitiline edutegur on see, et ettevõtluse vastu ollakse ikkagi erakordselt sõbralikud. Ja see on võimaldanud neil jätta võlakoorma suhteliselt madalale. Ja see on võima, võimaldanud neil tegelikult mingisuguses kontekstis ajada ka neid erakordseid lahke, erakordselt lahkeid sotsiaalpoliitikaid. Nii, nüüd, kui me mõtleme meie situatsioonile, siis meie kasutame kellegi teise valuutat. Meil ei ole sellist ventiili, kui me mõtleme sellele, et kuidas meil selle ärikeskkonnaga ja äridesse suhtumisega on. Siis noh, see suhtumine minu meelest halveneb sisuliselt kogu aeg. Et kui sa nüüd mõtled kas või sellele, et kuidas noh, ütleme ametnikule ühel ilusal päeval tuleb idee, et, et võib-olla tahaks. Kõiki nii-öelda rahaliikumise suurandmeid vaadata nii eraisikute kui ettevõtete kontekstis, siis kui kõik ära ehmatavad, siis ütleme, et oh. Vaatame ainult ettevõtete kontekstis ja et teised ju teevad ka, noh. Selline asi sellises väikeses majanduskeskkonnas, kus niigi äritegemine on problemaatiline. No ütleme nii, et noh, need ei tohiks nagu mitte, neid mõtteid ei tohiks mitte kunagi mitte kuhugi jõuda peale, ma ei tea, mingisuguse. Pool juhi emaili, kes ütleb, et sellist asja me siin teha ei saa, kui me tahame siin edasi eksisteerida. Nii et me ei saa Rootsit järgi teha. Nii, kui me nüüd mõtleme sellisele kohale nagu Hispaania, siis tõesti noh, ilus koht, mulle ka meeldib, ma saan täitsa aru, miks sa seal aega veedad, kuigi ma ise eelistaksin Itaaliat. Aga kui vaadata seda riiki ja selle riigi makrot ja vaadata selle riigi. Siis nii-öelda SKT-d per capita ja siis hakata vaatama selle riigi tööjõu tootlikkust ja hakata, ja lõpuks hakata vaatama ka sel, seda, et milline on selle riigi võlakoorem. Siis see sotsialistlik unelm, unelm, maksud laes ja elame hästi. Ei ole selle, seda riiki kuhugi heasse kohta viinud, vastupidi, see riik on omadega veidikenegi pikemas perspektiivis maksejõuetu. Lihtsalt sellise asja väljaütlemine on midagi sellist, mis on natukene liiga nii-öelda problemaatiline ja arvestades seda, et euroala on vaja nii-öelda koos hoida. Siis ühesõnaga selle probleemiga tegeletakse ja see siis tähendab seda, et meil ei ole sellist. Nii-öelda edutegurit või eelist või, või, või mitte mingisugust võimalust tekitada endale siia sellist konteksti, kus meie maksud. Oleksid nii-öelda nii kõrged, et kõigil saaks olla hea elu. Ma olen nõus, et inimesed kangesti kipuvad nagu tahtma paremaid avalikke teenuseid. Ma olen sellega täiesti nõus, aga kui nii-öelda suurt pilti vaadata, siis suure pildi kontekstis selline majandus nagu meie ja on tegelikult ka Läti ja tegelikult ka Leedu. Koos kõigi nende probleemidega, mis tal on, ei hakka mitte kunagi olema mitte midagi muud kui selline kesk, selline nii-öelda riik. Kes peab olema võimeline midagigi eksportima ja midagigi eksportima selles kontekstis, et võib-olla see midagigi tehakse. Osaliselt valmis siinsete jõududega, aga osaliselt valmis ka võib-olla. Väliskapitali jõududega ja siis me peame olema väliskapitalile nagu väga-väga atraktiivne. Ja ma olen ka jällegi siin täiesti nõus, et väliskapitalile, mis muudab atraktiivseks, muudab atraktiivseks muuhulgas. Sellised asjad, mis võtavad, tõstavad riiklikke kulutusi, et sul peab olema haritud tööjõud ja sul peab olema hea infra. Sinna loomulikult tuleb paigutada. Aga see üldine keskkond ja, ja võib-olla, et see arusaam sellest. Et see üldine keskkond. Milline see olema peaks, et seda ma nagu hetkel ei näe ja siin on üldiselt võimalik ilmselt noh, kui keegi mult sellise asja telliks. Ma võiks ilmselt kaks tundi slaide näidata sellest, kuidas nii-öelda pigem. Nii-öelda majanduslik eelkõige vabadus on see, mis võtab, loob eelduse rikkuse loomiseks ja kui on eeldused rikkuse loomiseks, siis tulevad maksutulud ka.

See on absoluutselt korrektne majanduslik põhimõte, et põhimõtteliselt sa saad seda, mida sa mõõdad ja inimesed võtavad, pungestavad korralikult, kui sa neid premeerid. Mul on väga hea meel, et sa tõid Luksemburgi näite, sellepärast et noh, sina kirjeldasid ühte teenust. Mina opereerin sellises maailmas, kus ma äärepealt oleks isegi sinna Luksemburgi kunagi tööle läinud. Mulle lihtsalt see keskkond väga ei meeldinud, et milles Luksemburgi edu seisneb? Luksemburg oli suhteliselt mõttetu koht, ütleksin, agraarne. Ja nüüd on siis põhimõtteliselt tegu sellise kohaga, kus, kui sa nii-öelda finantsmaailmas üritad asju ajada, eriti näiteks. Varahalduse kontekstis, siis noh, sul peab olema mingisugune kontor Luksemburgis püsti, sellepärast et see keskkond on lihtsalt kõige parem. Ja sellisest minu väikesest käigust seal on selline imeline näide nagu näiteks järelevalve käitumise kohta. Järelevalve käitumine on noh, järelevalve võib käituda riiklik järelevalve mitmel viisil. Üldiselt oli nii, et Luksemburgi järelevalve käitus nii, et kui nad leidsid mingisuguse vea. Siis nad suhteliselt sõbralikult võtsid, andsid sellest veast nii-öelda erasektori ettevõttele teada, ütlesid, teil on selline viga. Nüüd põhimõtteliselt, kui te selle võtate, ära lahendate sellise perioodi jooksul, siis me ei tee teile midagi halba. Nii, kui te ise sellega nagu väga hakkama ei saa, siis me võime teid konsulteerida. See on nüüd, ütleme selline lähenemine, mida võib-olla mujal Euroopas on suhteliselt keeruline leida. Nii et ühest küljest jah, ma väidan, et on tõesti see Luksemburg on hea näide. Need sammud, mida nad astusid selleks, et teha sellisest mõttetust agraarkohakesest. Selline teatud mõttes finantskeskus, kus ütleme tõesti SKT per kapital on märkimisväärne, et noh, sealt on üht-teist, üht-teist nii-öelda kõrva taha panna. Teine asi, mis on võib-olla minu jaoks nii-öelda ka problemaatiline ja millele sa vihjasid selle Iirimaa näite varal. Noh, Iirimaa on jah natukene teistsugune koht, et seal ainuüksi kultuurilistel põhjustel on rahvastiku mediaanvanus märkimisväärselt noorem, kui see on Euroopas muidu ja see tähendab seda, et ilmselt. Nad mingis kontekstis suudavad ennast igasugustest kriisidest välja eksportida. Aga just nimelt see, mis sa nagu ka tõid välja on erakordselt tähtis ja see on erakordselt tähtis, et. Nad ilmselt tunnevad väga selgelt, et neil eksisteerivad sellised asjad nagu rahvuslikud huvid. Meil on siin selline arusaam, et noh, ka jällegi mõneti arusaadavalt, et noh, me peame olema kõikide suurte alliansside liige ja kõikides suurtes allianssides me peame olema kõige viielisem ja kõige rohkem sellisest nii-öelda kollektivistlikust lähenemisest lähtuv, sellepärast et me kardame oma oma naabrit. Ja see on arusaadav, aga nüüd, kui me majanduslikus mõttes mõtleme, siis me võiks ikkagi ka nagu väga selgelt oma rahvuslikud huvid ära defineerida ja siis nendest ka väga selgelt lähtuda. Sellepärast, et võib-olla mina olen nagu suutnud kahe silma vahele jätta, et meil on rahvuslikud huvid ja nendest lähtutakse. Ja siis ma olen mõningate inimeste käest, kes nagu võib-olla vaatavad maailma natukene laiema pilguga, kui mina ka küsinud, et kas meil on sellised asjad. Ja kas meil nagu lähtutakse mingil viisil sellest, siis. Need samad inimesed on mõne aja pärast tagasi tulnud ja öelnud, et, et meil vist ei ole selliseid asju ja meil ei lähtuta nendest. Meil tahetakse olla nii-öelda euroviieline. Aga euroviieline ei ole mingisugune selline asi, mis meile mingisuguse konkurentsieelise looks ja selles võib-olla samas konkurentsiedetabelis meid kuskile kõrgemale aitaks.

Mõtlevadki ja, ja saavad, saavad hakkama ka, lihtsalt väikene probleem on selles, et ühel hetkel nad ei pruugi hakkama saada enam mitte siin riigis. Vaid nad teevad seda, mida äge teha on kuskil mujal. Sellepärast, et noh, mulle ka hirmsamal kombel meeldib Eesti ja meeldib Eestis elada ja. Ja elan isegi, suudan isegi novembrist kuni märtsini nagu ellu jääda, kuigi meil on erakordselt must. Aga kui me nüüd mõtleme jällegi nii-öelda majanduse kontekstis, kui me mõtleme kapitali kontekstis, siis selles, selles mõttes on maailm isegi viimase kümne-viieteist aasta jooksul jäänud nii. Palju väiksemaks, et asju tehakse konkreetselt seal, kus nende tegemine on absoluutselt kõige mugavam. Ja. Selles mõttes, noh, mina, ma ei, ma ei kujuta ette, no minu riigiametis töötamine on, oli oluliselt kauem tagasi kui, kui Taavil, et noh, mina ei kujuta ette, et kuidas nagu. On võimalik ametnikke raputada ja öelda, et vaadake, et põhimõtteliselt. See, et teie siin olete, tuleneb sellest, et keegi kuskil loob maksustatava väärtuse. Ja kui teie siin võtate, teete talle nagu kogu aeg takistusi maksustatava väärtuse loomiseks. Siis ühel hetkel on nagu kõigil märkimisväärselt halvem ja kui kõigil on märkimisväärselt halvem. Siis tuleb hakata, ma ei tea, põhiseadust tsiteerima ja, ja küsima, et noh, et, et miks te siin olete, miks te seda teete, mis te teete. Ja kas te põhiseadust olete lugenud, et see asi on läinud nagu, nagu, nagu nii hulluks. Ja, ja minu ütleme selline kommunikatsioon erinevate ettevõtjatega, et noh, kui sina, Henrik ütled, et tahavad paremaid teenuseid ja, ja tahavad paremat taristut, siis ma olen ka sellega täiesti nõus. Aga, aga minu sentiment või, või see sentiment, mida mulle on kirjutatud, on see, et riigist on saanud ettevõtja vaenlane. Ja see on midagi sellist, mis tekitab mul sõna otseses mõttes õõva.