Kui halvas seisus Eesti majandus tegelikult on?

Tere, head

kuulajad, Taavi Kotka ja Henrik Roonemaa juhitud Eesti elu ja Eesti majandust suuremaks tegev saade Ettemõte on tagasi. Ja tegemist on meie viimase saatega, enne lühikest suvepuhkust me juulis mikrofoni ees ei ole. Tõenäoliselt augustis juba oleme, aga me teeme tänase saate. Murekellukesega hinges, et kas on üldse mõtet sügisel nii-öelda tööle tagasi tulla ja kuidas me teeme Eesti majandust suuremaks, kui kõik lehed kirjutavad ja kõik inimesed räägivad, et, et seda majandust, mida me peaks suuremaks tegema, noh, et seda nagu peaaegu ei olegi enam järgi. Me oleme kukkunud drastiliselt Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime edetabelis, meie majandus langeb ja kõik, kõik igal pool läheb väga halvasti. Aga, aga on ka signaale, et tegelikult nii hull ei ole, me Taaviga intervjueerisime hiljuti peaminister Kaja Kallast, Latitude'i konverentsil, kes istus maha ja teadsite. Et numbrid näitavad, et raha välismaalt tuleb Eesti riiki küll ja mingit drastilist probleemi ei ole. Ja samamoodi, kui ma meie saatekülalisega kokku leppisin saadet, siis ta ütles, et noh, ega nii hull ka ei ole, kui lehed kirjutavad, nii et me proovime täna siit välja veeretada majandust optimistlikumalt vaatava saate, kui viimane Postimehe juhtkiri. Ja meie tänane saatekülaline on Redgate investeeringute valdkonna, Redgate Wealthi investeeringute valdkonna juht Peeter Koppel ja kaas podcast'er, tere, Peeter. Tere, tere. Tere,

Taavi,

me ei ole enam seksikad, teatas Postimehe juhtkiri ja seda võib-olla võib ka meie kohta öelda, aga, aga see käis laiemalt Eesti, Eesti riigi ja Eesti majanduse kohta. Kui me vaatame numbreid, siis Eesti majandus langes aasta kolme esimese kuu kokkuvõttes kaks koma neli protsenti. Me oleme siin paar-kolm aastat juba miinuskursil olnud. Ja noh, sel nädalal ikkagi ajas inimesi eriti närvi majanduse konkurentsivõime kukkumine suures rahvusvahelises küsitluses, kus me oleme kolmekümne kolmandal kohal. Aasta tagasi olime kahekümne kuuendal ja, ja veel aasta tagasi lausa kahekümne teisel. Ja üldise majanduse seisu järgi on Eesti viiekümne neljandal kohal kuuekümne seitsmest maailma riigist, mis tundub nagu omaette saavutus olevat, et. Et me võime siin rääkida küll, aga selles mõttes, et enne kui ma Peetri käest küsin, minule, pigem ma olen aru saanud, et idufirmad, kes on meie saate selline leib. Et nemad pigem ütlevad, et noh, et see kõige hullem oli ammu möödas ja, ja hetkel on palju parem kui, kui mõnda aega tagasi oli. Ja sügis tuleb noh, kindlasti veel palju parem kui praegu on, et selles valdkonnas otseselt mingit paanikat ei ole, mulle tundub.

Ja idumaailmas kindlasti on täna parem, kui oli aasta või poolteist tagasi. Et ja tõesti, neil kellel ikkagi vähegi äri on, jah, numbreid peab näitama, et Powerpointiga saab küll raha tõstetud, aga, aga rohkem nii-öelda AI või. Või deep-tech valdkonnas, aga, aga kui sul ikkagi numbrid näitavad, et sul on tulemused, siis kuna vaba raha on veel palju. Siis jutule saab ja, ja, ja jutule saab kõvasti paremini kui, kui sai näiteks aasta tagasi. Et selle koha pealt on tõesti nii-öelda positiivsemad suunad. See on kindlasti positiivsem, et, et money talks and bullshit walks ehk siis kordad on tulnud allapoole, ehk siis enam ei saa niimoodi, et noh, jällegi mesijutt ja, ja saad sõge, sõgedad väärtused, et. Mis muidugi teistpidi jällegi need investorid, kes tegid oma rahapaigutused kõrgete väärtuste pealt, nüüd keristavad hambaid, sellepärast et uut raha kaasatakse oluliselt altpoolt, mistõttu nad saavad, nende osalused saavad pihta. Ehk siis selliseid asju turul on praegu palju, aga vähemalt raha on liikuma saanud, et nii ei ole, et, et siin ikkagi oli. Eelmine aasta näiteks oli aasta, kus nii mõnigi fondid ei olnud mitte ühtegi investeeringut, eks, et ja kui raha üldse ei liigu, siis ka midagi ei arene ja midagi ei kasva, et selle koha pealt. Ütleme, et kõige hullem võib öelda, et on möödas, aga noh, ütleme nii-öelda kuldaeg, mis oli siin kolm-neli aastat tagasi, eks, et seda kuldaega kindlasti veel ei ole praegu.

No aga Peeter, Eesti majanduses siis ei ole kõige hullem möödus või noh, see, mis ma ütelugasin, ma võin veel lugeda, pärast ma loengi numbreid veel, et need, need ei ole üldse ilusad ja, ja mingit nagu paranemist kuskilt näha ei ole, et siin konjunktuuriinstituudi juht ütles, et. Et lähemate aastate perspektiivis tema küll ei näe, et midagi parema läheks, paremaks läheks ja noh, kui kaugemale vaadata, et siis meil on rahvastikuga nii halvasti, et siis kindlasti ei lähe midagi paremaks.

Natukene võib-olla sellist pessimismi tuleb tagasi tõmmata, tuleb tagasi tõmmata, sellepärast et kui me nüüd mõtleme selle peale, et miks meil on läinud justkui nii halvasti, kui meil on läinud, siis tegemist on olnud ikkagi väga paljultki väliskeskkonnast tingitud asjaoludega. Et kui me ikkagi oleme selline väike ja eksportiv majandus ja siis ühel hetkel juhtub meie siis peamiste eksporditurgudega midagi, midagi halba. Ja intressimäärad hakkavad tõusma ja sealne kinnisvaraturg nii-öelda kaotab oma aktiivsuse, atraktiivsuse ja hakkab üllat, jutumärkides üllatuslikul kombel hoopis allapoole liikuma, et noh, loomulikult me saame mõjutatud. Ja see tähendab seda, et me peame seda väliskeskkonda nagu väga selgelt jälgima ja vaatama, et millised trendid seal on. Ja kui me tänasel päeval seda väliskeskkonda vaatame, siis noh, ütleme, et arusaam sellest, kui halvasti seal lood on. Oli eelmise aasta viimases kvartalis, selle aasta alguses palju hullem kui, kui see, milleks on kujunenud reaalsus. Mis siis tähendab seda, et see on tegelikult mõningane positiivne signaal. Kui me nüüd vaatame siit edasi ja vaatame edasi, et äkki tiksuvad euroalali intressimäärad allapoole, äkki see võtab, tiksutab meie peamiste ekspordipartnerite juures kinnisvaraturg turule mingisugust täiendavat aktiivsust. Et tsükliliselt meil võib tõesti olukord paraneda, mis puudutab, ütleme neid selliseid struktuurseid probleeme, et rahvastik vananeb ja, ja võib-olla. Meil nagu päris head plaani või päris head nägemust selles osas, et kes me oleme ja mis me maailmale pakkuda suudame. Et, et, et neid ei ole, siis need jäävad nagu väga selgelt alles ja mulle ka natukene tundub, et. Et, et, et võib-olla ei ole nagu päris hästi aru saadud, et jällegi, et kes me oleme siin ja miks me oleme. Ja kuidas me edasi läheme, sellepärast et noh, vaadake. Riigil peab olema selleks, et tema nii-öelda. Elustandard tema elanikel paraneks, peab olema maailmale midagi anda. Üldiselt on anda kolme asja, on anda kas toormeid, tööjõudu või siis äritegemise keskkonda. Toormetega on niimoodi, et eks ole, neid meil kaevandada teatavasti ei tohi ja neid on suhteliselt vähe ka ja. Ja ütleme juba, kui sa labidaga tänava peal kellelegi vahele jääd, siis tuleb pahandus, nii tööjõuga, inimesi meil vähe, eks ole, siis eriti nagu juurde ei kipu tulema. Ja, ja siis need inimesed, kes on need veel vananevad ka, noh, seda ei ole, jääb üle see keskkond ja vaat selle keskkonna kontekstis. Eks see asi, mida meil peaks justkui pakkuda olema, ongi ütleme see konkurentsivõime, mida sa Henrik tabavalt. Mainisid ja mis siin viimase nädala jooksul on olnud kõneaineks, vaat see on tõesti nüüd see koht, kus on, kus on probleem. Ja, ja see probleem, noh, mina julgeksin ka väita, et, et võib-olla see ei ole nii-öelda traagiline, dramaatiline selles kontekstis, et see oli enam-vähem teada, et mingisugune selline signaal meil, meile peale peagi tuleb. Aga üldises mõistes noh, mis me, miks me siin oleme, mida me siin teeme ja kuidas me seda raha siia edaspidi meelitame? Kuidas me saame maailmale kasulikud olla? Neid vastuseid hetkel kahjuks väga ei ole.

Ja aga me oleme hüpanud nüüd paari aastaga tegelikult vähemalt palkade ja hindade osas kõvasti Põhjamaadele lähemale. Ütleme nii, et palkade põh pealt teeme veel alla, hindade põh pealt ei jää enam alla, et noh, sina. Henrik Veeda, teine on see aastast Hispaanias, ma arvan, kui sa Eestis käid, sa tunnetad seda kilomeetri ja seda vahet, et noh, mingid näited. Purk õlut Hispaanias maksab kuuskümmend viis senti, Eestis üle kahekümne, üle kahe euro, eks, et noh, et, et.

Kohv on üks kakskümmend kohvikus, jah.

Jah, ehk siis, et kui selline suurriig nagu Hispaania noh, ikkagi hoiab jätkuvalt oma nii-öelda igapäeva tarbimiskulud ja, ja selle igapäevaelu ikkagi noh, oluliselt soodsamana kui, kui meil siin Põhjamaates on, et, et me oleme ikkagi väga nagu juba nagu. Noh, Rootsi nagu kindlasti vaatab varsti elu Norra nagu juba, eks, et sellises olukorras, kui sa teed kiire palju kasvu ka, siis ju tegelikult ju noh, konkurentsivõime väheneb, ehk siis sinu seesama see. Äritegemise keskkond, ka tööjõu mõttes, selle kulud, selle kasvatud maksud on üüratult üle pea. Nüüd on kaks varianti, kas toimub mingi noh tänu selle läbi, läbiseisaku toimub siis tagasiminek. Või suudetakse teha niimoodi, et leitakse ikkagi nii-öelda nõrgem äri sureb välja ja, ja, ja leitakse siis kasulikum ja, ja kasumlikum, kasumlikum äri asemele. Et Peeter küll, et sulle tundub, et kumb teed meid nagu ootamas on, et kas pigem see, et toimub ka kaupmeeste seas mingi kainenemine. Ja tuleb välja, et kurat ikka nii ei saa, et tuleb ikka täitsa tagasi minna, et siin pensionirahadest ja ma ei tea, millest tekkinud nagu eufooria oli veits nagu ajutine ja sellest tsüklist tuleb nagu, nagu paar sammu tagasi astuda. Või me oleme ikkagi võimelised tegema seda, et, et okei. Et noh, puitmajadega on hetkel kööga, et nüüd peame tegema midagi muud ja, ja teemegi midagi muud ja see tuleb välja, et see on meil kasulikum ja, ja saame veel rohkem raha majandusse juurde.

No kaupmeeste puhul mina leian, et tõepoolest võiks toimuda mingisugune kainenemine, sellepärast et kui me nüüd vaatame seda, kuidas tänapäeval kaubad liiguvad ja mida ja kust on ja millise hinnaga on võimalik soetada, siis. Ma ei ole enam enda tutvusringkonnas ainukene inimene, kes nagu tööstuskaupade kontekstis sisuliselt poes ei käi, sellepärast et kodus on mugavamalt ja kodus saab odavamalt ja mul on ükskõik, kus kohas kaup kohale tuleb, sellepärast et noh. Ma jään taga seda, et ma saaks kvaliteeti ja ma jään taga seda, et ma saaksin selle kätte, kättemõistliku hinnaga. Mis puudutab ütleme seda nii-öelda teist stsenaariumit, siis siin on selge probleem ja see selge probleem on tööjõud. Nagu öeldud, vähe inimesi ja need, kes on, need ka vananevad ja see tähendab seda, et see tööjõu seisukord või töö nii-öelda see struktuurne tööjõu puudus. On midagi sellist, mis tekitabki sellise olukorra, kus. Noh, see palgakasvu surve isegi muidu võib-olla ebamugavas kontekstis jääb teatud mõttes püsima. Ja see loomulikult võtab, näkitseb korralikult konkurentsivõime kallal ja ainukene selline positiivne lootus, mis ütleme selline. Raamatutarkusest on võimalik lihtsalt välja pigistada, on see, et kui noh, ettevõtted ühel hetkel vaatavad, et no, no, no see tööjõud on ikka no nii kohutavalt kallis. Et äkki kuidagi võtaks mingisuguseid meetmeid kasutusele nagu tootlikkuse kasvatamiseks, et äkki üritaks mingisuguseid. Protsesse nagu veidikenegi automatiseerida, et äkki investeeriks sellele, sellesse automatiseerimisse ja siis tööjõu tootlikkuse kasvatamisesse. Sest tööjõul endal, noh, ütleme, see on kindlasti nüüd paljude meelest kohutavalt. Õel seisukoht, proletariaadi kui sellise suhtes, kui nalja visata. Noh, tegelikult, aga, aga see ei ole tegelikult õel, see on tehniline, sest tööjõul endal väga palju motivatsiooni enda tootlikkust kasvatada ja midagi parem, paremini teha. Paraku ei ole, sellepärast et noh, reaalpalk ju, ju kasvab. Ja noh, ütleme inimene, kes ikkagi noh, ma olen seda korduvalt öelnud, et kes suudab nagu hommikul enam-vähem õigel ajal üles ärgata, valge sirgi selga panna. Võib-olla kätega midagi teha ja võib-olla inglise keeles emailidele viisakalt vastata, et, et noh, tema järgi on tööturul jätkuvalt suhteliselt suur nõudlus. Ja, ja mingisugust imerohtu selle vastu, selle töö struktuurse tööjõu puuduse vastu, mis meie konkurentsivõimet. Vähendab reaalpalku nii-öelda tootlikkusest väga selgelt kiiremini kasvatab, ühtegi sellist. Imerohtu tegelikult ei ole, sellepärast et noh, kui me mõtleme siin. Kas või mingisugusel viisil immigratsioonile kui sellisele, siis noh, nii või teisiti täiesti arusaadavatel ajaloolistel põhjustel. Ei ole meil siin immigratsiooni suhtes eriti. Positiivne sentiment ja teine asi, et kui me nüüd vaatame ka selliseid ülejäänud Euroopa riike, mis võib-olla proovisid seda rahvastiku vananemise. Probleemi hakata otsast immigratsiooniga lahendama, noh, neil ka ju eriti hästi ei lähe ja see on kõigil silme ees, et neil ei lähe eriti hästi. Ehk siis sisuliselt me jääme sellisesse kohta, kus noh, see jäme ots on ettevõtja käes, ettevõtjal on piisavalt valus. Tööjõud on piisavalt kallis, ettevõt, et nii-öelda ettevõtlusega jätkuvalt tegeleda tahaks ja siis tuleb noh, suht. Väga, ütleme niimoodi läbi, läbi peenikese toru seda tootlikkuse kasvu nagu väga pigistada ja, ja ega see, ega see nagu meeldiv protsess päris kindlasti ei ole. Ja siin tuleme me jälle tagasi selles, sellesse, et noh, et kuidas meil siis see keskkond on ja kas see keskkond meil nagu toetab. Ja see keskkond nagu, nagu liiga palju mulle tundub, et ei, ei toeta viimasel ajal.

No võtame mingid näited, et ma saan aru, et, et Rootsis ja, ja Saksamaal toimuv immigratsiooni puha pealt väga meile ei meeldi, et, et need jutud, et. Et tütart ei luba enam õhtuti välja ja, ja poiss saab veksa on ju, ja võetakse raha ära, et need kellelegi ei meeldi, eks, aga. Aga võtame korra seda keskkonnateemat, et noh, üks suur osa keskkonnast on maksud ja ütleme nii, et Eesti maksusüsteem ikkagi on suht samane olnud viimased kolmkümmend aastat noh, ütleme algusest peale, ehk siis, et meil on kõrged tööjõumaksud ja suhteliselt madalad varamaksud, eks, et. Kas seda üldse saab modelleerida, et kui teeks nagu noh, pisut teistpidi, et vähendaks tööjõumakse ehk siis tõstaks sellega nagu nii-öelda teeks nagu tööjõu värbamise nagu konkurentsivõim, võimlasemaks. Suurendaks näiteks dividendide maksustamist, suurendaks näiteks kinnisvaramaksu, kinnisvara omamist. Hispaanias näiteks sealsamas Henrik on ju olemas mingid veel, ma ei taha nüüd sotsialistina kõlada, aga nii-öelda rikaste maksud, kui sul on kinnisvara, mille turuhind on üle, üle poole miljoni, et siis maksab veel eraldi veel mingit, mingit maksu sinna peale, on ju, et saab. Põhimõtteliselt selle tulubaasi modelleerid nagu ümber, et keerad nagu teistpidi, et noh, Eestis kipub olema see, et kõik keeratakse kokkuvõttes autoomanike kaela. Läbi bensuaktsiini, automaksu ja kõige muu, onju. Noh, hea lihtne koguda sellepärast seda, selle kallal käiakse kogu aeg, onju. Aga, aga ütleme noh, kas üldse on võimalik teha niimoodi, et, et. Et sa modelleerid enne läbi, et okei, kui me teeksime nüüd siia viis protsendipunkti juurde ja sealt kolm protsendipunkti maha, et siis läheb asi paremaks. Kas see üldse on katsetatud kunagi kuskil, Peeter?

Seda on katsetatud, aga siin on selles mõttes selline väikene, väikene probleem ja noh, ütleme niimoodi, et noh, Taavi, ma kujutan ette, et ma mingisugune arusaam sinu taustast on ja ma saan aru, et sa tahaksid seda modelleerida ja mina tahaksin ka. Aga siin on selline väikene probleem, et see modelleerimine kui selline ei kipu eriti kedagi huvitama. Vaid raha on esiteks vaja kohe, ehk siis sa ei modelleeri midagi, vaid sul on vaja Exceli lahti ära täita, see on üks aspekt. Järgmine aspekt on see, et noh, maksude kontekstis tulevad mängu mingisugused ideoloogilised teemad, mis on jällegi nii-öelda modelleerimisest tähtsamad, see on ju nii-öelda teine probleem. Kolmas probleem on see, et modelleerimisest ei tahe, taheta eriti midagi kuulda. Lihtsalt selle, sellepärast, et noh, kõikidel sellistel sammudel kipuvad olema mingisugused ka teisesed mõjud. Ja need teisesed mõjud võivad olla mingisuguses kontekstis ebameeldivad ja teisesed mõjud on minu arusaama ja sellise makromajanduslike protsesside jälgiva inimese jaoks. Sellised asjad, sellised asjad, mida absoluutselt ei taheta tunnistada. Nii kui ütleb teisene mõju. Siis pannakse käed kõrvade peale ja hakatakse laulma la la la la la la la. Ja võib-olla hea näide on selle kohta see, et noh, mina ise erakordselt mõõduka alkoholi tarbijana oleks võinud täiesti rahulikult kirjutada kaks lehekülge sellest kunagi, kuidas. Sama valuutat kasutava ilma nii-öelda piirideta riikide vahel aktsiiside erinevus võtab, toob esile mingisuguse märkimisväärse nagu kolonni, mis sinna teise riiki võtab, liigub ja. Ja, ja võib-olla lõppkokkuvõttes toob kaasa ka selle, kuidas esialgsele poliitikale saavutatakse täiesti. Või poliitika eesmärgile saavutatakse täiesti vastupidine tulemus, aga see on täpselt see koht, kus pannakse kõrvad kinni, öeldakse la la la la la la la, ehk siis peaks modelleerima, aga ma ei usu, et seda tehakse.

Okei, nõus, teeme nüüd selle mängu niimoodi läbi, et meil on ikkagi ettemõttesaade ja ettemõttesaade on selles mõttes positiivne, tulevikkuvaatav. Meil käib siin saates igasuguseid ägedaid inimesi, kes unistavad suurelt ja ütleme ausalt, ega nad kõik ju kunagi ei võita sada protsenti ei võida. Ehk siis alati on ka läbikukkumist ja feili. Teeme praegu korra selle mõtte harjutuse läbi, et ma küsin nagu uuesti, et ma tean küll, et seda ei saa ja see ei ole võimalik ja, ja seal on seda häda ja kokkuvõttes poliitik tahab, et ta tahaks tagasi valitud. Meil on mõningad pehmendavad kohad, noh stiilis a la näiteks. Jätkuvalt oletame, et kui meil oleks võimalik teha struktuurne muudatus, siis tegelikult selle perioodi sinna vahele, kus me istume nii-öelda mingis augus või nii-öelda muutuste keerises. Meil on noh, teatkuvalt olemas riigil päris korralik laenuvõõtmise võimekus on ju, noh, näide lihtsalt ma hüppan korra sinna kõrvale, aga, aga, aga paneme korra selle kõrvale, et kui me lihtsalt vaatame seda, et me disandisime kunagi oma maksusüsteemi ikkagi selle järgi, kus Eesti oli. Noh, meil ei olnud mitte midagi, meil oli vaja siia meelitada välisinvesteeringuid. Ja, ja kokkuvõttes noh, ka palgad olid madalad ja nii edasi, on ju. See, see oli majanduslikult mõttes hoopis teine situatsioon, kus me oleme täna, me oleme hoopis te Noh, jällegi see kuulus lause, et mis tõi, tõi meid siia, ei saa mind, viia meid enam edasi, eks on ju, ja kui enam ei vii edasi, siis noh, ettevõttes peavad tavaliselt tegema mingi muudatuse ega riik teha selles mõttes nagu oma olemuselt ei ole teistsugune, et ka siin on vaja mingi muudatus teha. Et ma lihtsalt nagu ikkagi torgin seda teemat, et jah, ma tean, et ei saa, aga kui saaks? Siis nagu, kas meil on nagu mingeid nagu häid näiteid või eeskujulikud, eeskujusid, kelle moodi me võiksime rohkem nagu kujuneda, kujuneda? Kasvõi sellepärast, et tekiks ühiskonnas mingi debatt, et noh, natuke arutame selle üle, et noh, okei, ei saa, ei saa, aga kui ei arutata asjade üle, siis juht üldse mitte midagi, on ju, et. Et kas Peeter on midagi, kust nagu praegu võiks nagu mõelda, et noh, okei, seda ütleme, kui me oleksime helipulli taga, et seda kanalit võiks peale lükata ja seda võiks natuke maha tõmmata

No siin on jällegi see, see, see mõttekäik kujuneb selliseks suhteliselt suureks ja teoreetiliseks, noh, siin ei ole mitte, siin ei ole mitte midagi parata. Üldiselt, kui nüüd mõelda, kuhu tahavad tulla raha ja kuhu tahavad tulla inimesed, targad inimesed tahavad tulla sellisesse keskkonda, kus neile teenitud rahast võimalikult palju jääb kätte. Ja see peab olema nii-öelda see, see erinevus peab olema nii suur, et kompenseerida seda, et meil toit ei maitse ja üheksa kuud aastas on ilm ilm halb. Ehk siis selleks, et saada siia kvaliteetset välistööjõudu sellest palgafondist, mille ettevõte nii-öelda tööd töötajate jaoks eraldab. Peaks neile jääma endale kätte võimalikult palju ja võib-olla ikka või ja, ja isegi võib mõelda, et võimalikult palju isegi kohaliku ostujõu kontekstis. See on esimene mõte. Teine mõte on see, et kui me siis nüüd peame hakkama mõtlema konkreetselt sellele, et, et kust kohast me siis. Selle maksutulu kokku korjame, siis jah, tõepoolest varamaksud on üks selline. Idee, mida kindlasti tuleks kaaluda, mida kindlasti tuleks arutada. Aga siin on üks selline väikene mure jälle, et kui sa nüüd hakkad mõtlema nii-öelda kohalikele inimestele, kellel on mingisugune. Kapital ja akumuleerumine tekkinud, siis ega neid nüüd nagu nii palju ei ole ja siis on mingisugused sellised inimesed, kellel on ka võib-olla üht-teist tekkinud, mida, mida, mida on siis nagu veel vähem. Ja kui me hakkame rääkima mingisugust, mingisugusest märkimisväärsest vara maksustamisest, siis on suhteliselt kiiresti. Kisa suhteliselt nii-öelda taevani. Ja, ja juba, kui ma räägin nii-öelda keskkonnast kui sellisest, siis mis on erakordselt oluline, erakordselt oluline on see. Et riik kui selline ei tohiks kujuneda oma kodaniku jaoks mingisuguseks selliseks nähtuseks, keda. Kus see, see, see rollijaotus on nii-öelda pärisorjus, veri, pärisori versus mõisnik. Ja riik ei tohi kodaniku jaoks ja ettevõtliku kodaniku jaoks kujuneda nagu vaenlaseks. Kui me räägime siin mingisugustest märkimisväärsetest varamaksudest, siis tehniliselt on see hea mõte, ma olen sinuga nagu täiesti nõus. Aga kui me vaatame seda, kuidas see sellist üldist sentimenti võib mõjutada, siis sellega tuleb olla erakordselt ettevaatlik. Teha seda erakordselt järk-järguliselt ja kui seda teha erakordselt järk-järguliselt ja olla, olla sellega nagu väga ettevaatlik, siis sellega nii-öelda. Kiire riigieelarve täitmine, mis tundub olevat meil nagu maailma kõige tähtsam asi, nagu päris selgelt ka ei õnnestu. Aga üldiselt jah. Sellises nii-öelda arengufaasis, kuhu meie oleme jõudnud, oleks loogiline, kui seda maksustamise nii-öelda koormust kantaks tööjõud veidikene üle varadele, sellega ma olen täiesti nõus.

Aga Peeter, võib-olla see on nagu see koht, kus võiks challange'ida seda mõtet või nagu Taavi ütles, et, et meid on siia toonud üks asi, mis on, on need väga lihtsad ühetaolised noh, pigem madalad maksud, ettevõtte tulumaksu ei ole, eks ole. Aga kui ma vaatan ringi, et, et mida siis küsitakse valitsuse käest, mida küsivad nii kodanikud kui, kui ma ei tea, välisinvestorid kui ettevõtjad? Need on ikka sellised raha kulutamise kohad, eks ole. Me tahame paremat infrastruktuuri, me tahame, et te paneksite üks koma kuus miljardit mingite, mingi laskemoona ostmisesse. Me tahame oma lapsed kooli panna, me tahame, et ka Tartus oleks võimalik inglise keeles õppida, eks ole, lastel. Me tahame, et, et haiglas oleks kättesaadavad moodsad valuvaigistid, kui, kui peaks mingi jama olema, et, et. Nagu avalikkus, mulle tundub, et küsitakse seda, et äkki on siis see nagu see koht ja kui me vaatame, et noh, riigid, sa ütlesid ja et, et Eestile oleks pakkuda seda, et inimesed tahaksid siia tulla. Aga vaatame siin, ma ei tea, Rootsi, Soome, noh, kas või seesama Hispaania, millest Taavi rääkis. Maksud on kosmilised, aga kõik tormavad ikkagi ju sinna, ei ole ju mingisugust näha noh, mingisugust küsimust, et, et nüüd ettevõtted massiliselt lahkuksid, et majandused arenevad, konkurentsivõime on kõva. Et võib-olla me peaksime peetada tegema sellise täieliku sotsiaaldemokraatliku pöörde, noh, tõmbama kõvaastmelise tulumaksu peale, ettevõtetele ka, eks ole. Ja siis kütma raha noh, sellesse, et kõigil oleks mõnus elu ja, ja noh, et ka Tallinnas saaks jalgrattaga sõita igale poole.

Vot sellega kipub olema selline lugu, et sa siin, kui sa mainid Rootsi näidet, siis Rootsi näide on selles mõttes hea näide, et Rootsi on minu meelest üks meie avalikus ruumis absoluutselt kõige valemini mõistetud riik, mis üldse olla saab. Esiteks unustatakse ära, et seal on kasutusel selline fantastiline valuuta nagu Rootsi kroon. Nii, mis tähendab seda, et rootslased on võimelised läbi selle, et nad oma siis nii-öelda valuutakursiga versus reservvaluuta, milleks on dollar. Või mingis kontekstis, kui arvestades nende ka ekspordile orienteeritust, euro. Et nad suudavad põhimõtteliselt valuutakursiga võtta, tekitada olukorda, kus nende konkurentsipositsioon märkimisväärselt paraneb. See on esimene teema, teine teema on see, et siin räägitakse, et kuidas on hirmus. Fantastiline Rootsi sotsialism ja see kõik tahavad seal olla ja kõik tahavad seal elada ja äril läheb ka hästi. Siis sellist asja. Mida selle lausega silmas peetakse, seal ei eksisteeri enam üheksakümnendate alguse kriisist alates. Rootsis põhimõtteliselt, kui me vaatame seda, et milline on äritegemise keskkond ja ma kujutan ette, et. Taavi võib siin mingisuguses kontekstis, kontekstis seda kinnitada ja vaadata seda, et kuidas on, ütleme see kas või Rootsi start-up'i maastik. Siis Rootsis äritegemise keskkond on nii-öelda erakordselt pehme ja erakordselt sõbralik. Mõni võib-olla isegi ütleks, et see on niimoodi natukene korporatiivne ja võib-olla natukene kahtlane. Aga see on sõbralik ja seal tõesti on ajaloolistel põhjustel võib-olla. Keskmisest lahkemat sotsiaalpoliitikat, aga seal on olemas kaks kriitilist edutegurit, esimene kriitiline edu, edutegur on oma valuuta. Teine kriitiline edutegur on see, et ettevõtluse vastu ollakse ikkagi erakordselt sõbralikud. Ja see on võimaldanud neil jätta võlakoorma suhteliselt madalale. Ja see on võima, võimaldanud neil tegelikult mingisuguses kontekstis ajada ka neid erakordseid lahke, erakordselt lahkeid sotsiaalpoliitikaid. Nii, nüüd, kui me mõtleme meie situatsioonile, siis meie kasutame kellegi teise valuutat. Meil ei ole sellist ventiili, kui me mõtleme sellele, et kuidas meil selle ärikeskkonnaga ja äridesse suhtumisega on. Siis noh, see suhtumine minu meelest halveneb sisuliselt kogu aeg. Et kui sa nüüd mõtled kas või sellele, et kuidas noh, ütleme ametnikule ühel ilusal päeval tuleb idee, et, et võib-olla tahaks. Kõiki nii-öelda rahaliikumise suurandmeid vaadata nii eraisikute kui ettevõtete kontekstis, siis kui kõik ära ehmatavad, siis ütleme, et oh. Vaatame ainult ettevõtete kontekstis ja et teised ju teevad ka, noh. Selline asi sellises väikeses majanduskeskkonnas, kus niigi äritegemine on problemaatiline. No ütleme nii, et noh, need ei tohiks nagu mitte, neid mõtteid ei tohiks mitte kunagi mitte kuhugi jõuda peale, ma ei tea, mingisuguse. Pool juhi emaili, kes ütleb, et sellist asja me siin teha ei saa, kui me tahame siin edasi eksisteerida. Nii et me ei saa Rootsit järgi teha. Nii, kui me nüüd mõtleme sellisele kohale nagu Hispaania, siis tõesti noh, ilus koht, mulle ka meeldib, ma saan täitsa aru, miks sa seal aega veedad, kuigi ma ise eelistaksin Itaaliat. Aga kui vaadata seda riiki ja selle riigi makrot ja vaadata selle riigi. Siis nii-öelda SKT-d per capita ja siis hakata vaatama selle riigi tööjõu tootlikkust ja hakata, ja lõpuks hakata vaatama ka sel, seda, et milline on selle riigi võlakoorem. Siis see sotsialistlik unelm, unelm, maksud laes ja elame hästi. Ei ole selle, seda riiki kuhugi heasse kohta viinud, vastupidi, see riik on omadega veidikenegi pikemas perspektiivis maksejõuetu. Lihtsalt sellise asja väljaütlemine on midagi sellist, mis on natukene liiga nii-öelda problemaatiline ja arvestades seda, et euroala on vaja nii-öelda koos hoida. Siis ühesõnaga selle probleemiga tegeletakse ja see siis tähendab seda, et meil ei ole sellist. Nii-öelda edutegurit või eelist või, või, või mitte mingisugust võimalust tekitada endale siia sellist konteksti, kus meie maksud. Oleksid nii-öelda nii kõrged, et kõigil saaks olla hea elu. Ma olen nõus, et inimesed kangesti kipuvad nagu tahtma paremaid avalikke teenuseid. Ma olen sellega täiesti nõus, aga kui nii-öelda suurt pilti vaadata, siis suure pildi kontekstis selline majandus nagu meie ja on tegelikult ka Läti ja tegelikult ka Leedu. Koos kõigi nende probleemidega, mis tal on, ei hakka mitte kunagi olema mitte midagi muud kui selline kesk, selline nii-öelda riik. Kes peab olema võimeline midagigi eksportima ja midagigi eksportima selles kontekstis, et võib-olla see midagigi tehakse. Osaliselt valmis siinsete jõududega, aga osaliselt valmis ka võib-olla. Väliskapitali jõududega ja siis me peame olema väliskapitalile nagu väga-väga atraktiivne. Ja ma olen ka jällegi siin täiesti nõus, et väliskapitalile, mis muudab atraktiivseks, muudab atraktiivseks muuhulgas. Sellised asjad, mis võtavad, tõstavad riiklikke kulutusi, et sul peab olema haritud tööjõud ja sul peab olema hea infra. Sinna loomulikult tuleb paigutada. Aga see üldine keskkond ja, ja võib-olla, et see arusaam sellest. Et see üldine keskkond. Milline see olema peaks, et seda ma nagu hetkel ei näe ja siin on üldiselt võimalik ilmselt noh, kui keegi mult sellise asja telliks. Ma võiks ilmselt kaks tundi slaide näidata sellest, kuidas nii-öelda pigem. Nii-öelda majanduslik eelkõige vabadus on see, mis võtab, loob eelduse rikkuse loomiseks ja kui on eeldused rikkuse loomiseks, siis tulevad maksutulud ka.

Aga vot see on üks hea koht, ehk siis minul õnneks või kahjuks on õnnestunud olla ka Eesti riigisüsteemis teenida aega, olla nii-öelda teenistuses. Ja see andis väga hea pildi sellest, mismoodi mõtlevad meie ametnikud ja mismoodi mõtlevad teiste riikide ametnikud ja, ja no ütleme nii, et ülemaailmad enam-vähem on ühesugused. Aga mõningad, on mõningad kohad, kus ametnikud mõtlevad teistmoodi, et sa tõid selle Rootsi näite ettevõtlikkuse sõbralikkusest. Minul on pikk koostöö Luksemburgiga. Ja seda selle kaudu, et Eesti üks andmesaatkondadest on Luksemburgis, me kunagi selleks, et Eesti tagada Eesti siis nii-öelda digiühiskonna toimimine. Me hoiame teatavaid andmeid ja, ja teatud arvutusvõimsust Eestist väljaspool. Ja me esialgu tahtsime seda teha koostöös Ühendkuningriikidega, sest nad olid väga vaimustuses meie vajadusest ja. Nad olid kohe tahtsid meile seda teenust pakkuda, aga nad kuidagi nende välisministeerium oli see, kes põhimõtteliselt ütles, et ei, meid, me ei paku sellist asja. Ja kui Luksemburg kuulis, et meil on niisugune nagu soov või vajadus, siis Luksemburgi riigi riik tuli kohe, et kuulge ei, aga issand jumal, me omad andmesaatkondades või andme. Andmelaadudes hoiame NATO andmeid, et, et tooge meie pilve ka enda asjad, on ju, ja meile müüte seda kui teenust. Ja koos see, koos meiega arendati see teenus välja ja pärast seda ma tean, et Luksemburg on seda edukalt pakkunud ka teistele riikidele, ehk siis nagu. See, et, et riik peab olema ettevõtluse tuge ja mõnikord võib-olla tegema ise nagu mingil määral ettevõttes või looma seda keskkonda. Et see on üks nendest argumentidest, miks Luksemburg on seal, kui seda täna on ja noh, eelkõige seda nad on ka trikitanud, ütleme. Võtame Iirimaa näite, see, mismoodi Iirimaa meelitas endale kõik suured USA ettevõtted, need peakontorid sinna. Tegi Euroopa Liidu eest rumalat nägu, ütles, et, et issand jumal, et ma ei teanudki, et neid maksustama peab. Ja ühel hetkel, kui Euroopa Liidu surve oli piisavalt suur, siis lajatati maksudega Google'itele ja teistele ja loomulikult võtti see raha endale, et noh, et eriti nagu topeltmoraal on ju. Et, et samamoodi tegelikult ka meie oleme nagu püüdnud siin üht-teist teha, on ju, et. Ma tean, et noh, ka finantsmaailmas noh, rahapesu näide oli hea näide siin, eks, et me proovisime teha nagu. Peedispesumaalisel trumlit, trumlit ja ütleme nii, et taanlaste ja rootslaste ja teenisime päris head pappi, on ju. Aga võtame ka sellesama kogu selle krüpto jandi, eks on ju, et okei. Sellest krüptomaailm ta on ikkagi toores, ta areneb, ta kasvab veel ja nii edasi, sul on oma arvamus selle kohta, Peeter ja, ja nii edasi, aga. Aga ikkagi perioodil, enne aastat kaks tuhat üheksateist, rohkem kui viiskümmend protsenti kõikidest krüptoettevõtetest maailmas olid tehtud siin. Ehk siis me oleme loonud keskkonna, mis võimaldas teatavat tüüpi äridel õitseda, õlmitseda, maailm õppis sellest väga palju ja selles hulgas oli väga palju pettust ja väga halb ja nii edasi, onju. Aga noh, mõtleme teistpidi, et noh, et, et kui me oleksime seda momentumit suutnud ära kasutada. Siis ja kas see nüüd ettevõtetes õigesti maksustades mingi käibemahu ja mingi iganes asja pealt, see oleks olnud tohutu kullalaev. Ehk siis iseenesest Eesti riigil on olemas see võimekus selliseid, kuidas ma siis ütlen, uut tüüpi trende ära tunda, nendele soodne keskkond luua ja noh, lihtsalt ütleme niimoodi, et mis jäi nõrjamaks seekord, on see, et sa pead oskama kõigil hetkel piduritamata või reageerida, eks. Et ja sellega nii-öelda siis noh, mitte päris loalikse jääda, on ju. Aga ütleme niimoodi, et ega noh, ei, ei juhtunud Eesti mainega rahapesu raames suhteliselt midagi, ei juhtunud Eesti mainega midagi küber või sellesama krüptoettevõtetega. Ehk siis kas sa siin on midagi, mida me võiksime teha nagu märjatavalt nagu jõulisemalt ja noh, ma ise olles süsteemis sees, on, on olen ka selle meelt, et. Probleemiks on tegelikult ametnike motivatsioon, et noh, et sul ei ole, kui sa teed midagi ägedat ära, siis sa tegelikult selle eest nagu pai või boonust ei saa, on ju. Et kui selle poole saaks korda või see on libe tee, et oled sa näinud, oled sa lugenud, vaadanud, mismoodi teised riigid on teinud, et, et, et anda tegelikult ikkagi noh, Singapari, et hea näide. Kus seal ikkagi annab ametnikele natukene rohkem võimu ja ka premeerid neid vastavalt pärast seda, kui on väga edukas nagu reform läbi viidud.

See on absoluutselt korrektne majanduslik põhimõte, et põhimõtteliselt sa saad seda, mida sa mõõdad ja inimesed võtavad, pungestavad korralikult, kui sa neid premeerid. Mul on väga hea meel, et sa tõid Luksemburgi näite, sellepärast et noh, sina kirjeldasid ühte teenust. Mina opereerin sellises maailmas, kus ma äärepealt oleks isegi sinna Luksemburgi kunagi tööle läinud. Mulle lihtsalt see keskkond väga ei meeldinud, et milles Luksemburgi edu seisneb? Luksemburg oli suhteliselt mõttetu koht, ütleksin, agraarne. Ja nüüd on siis põhimõtteliselt tegu sellise kohaga, kus, kui sa nii-öelda finantsmaailmas üritad asju ajada, eriti näiteks. Varahalduse kontekstis, siis noh, sul peab olema mingisugune kontor Luksemburgis püsti, sellepärast et see keskkond on lihtsalt kõige parem. Ja sellisest minu väikesest käigust seal on selline imeline näide nagu näiteks järelevalve käitumise kohta. Järelevalve käitumine on noh, järelevalve võib käituda riiklik järelevalve mitmel viisil. Üldiselt oli nii, et Luksemburgi järelevalve käitus nii, et kui nad leidsid mingisuguse vea. Siis nad suhteliselt sõbralikult võtsid, andsid sellest veast nii-öelda erasektori ettevõttele teada, ütlesid, teil on selline viga. Nüüd põhimõtteliselt, kui te selle võtate, ära lahendate sellise perioodi jooksul, siis me ei tee teile midagi halba. Nii, kui te ise sellega nagu väga hakkama ei saa, siis me võime teid konsulteerida. See on nüüd, ütleme selline lähenemine, mida võib-olla mujal Euroopas on suhteliselt keeruline leida. Nii et ühest küljest jah, ma väidan, et on tõesti see Luksemburg on hea näide. Need sammud, mida nad astusid selleks, et teha sellisest mõttetust agraarkohakesest. Selline teatud mõttes finantskeskus, kus ütleme tõesti SKT per kapital on märkimisväärne, et noh, sealt on üht-teist, üht-teist nii-öelda kõrva taha panna. Teine asi, mis on võib-olla minu jaoks nii-öelda ka problemaatiline ja millele sa vihjasid selle Iirimaa näite varal. Noh, Iirimaa on jah natukene teistsugune koht, et seal ainuüksi kultuurilistel põhjustel on rahvastiku mediaanvanus märkimisväärselt noorem, kui see on Euroopas muidu ja see tähendab seda, et ilmselt. Nad mingis kontekstis suudavad ennast igasugustest kriisidest välja eksportida. Aga just nimelt see, mis sa nagu ka tõid välja on erakordselt tähtis ja see on erakordselt tähtis, et. Nad ilmselt tunnevad väga selgelt, et neil eksisteerivad sellised asjad nagu rahvuslikud huvid. Meil on siin selline arusaam, et noh, ka jällegi mõneti arusaadavalt, et noh, me peame olema kõikide suurte alliansside liige ja kõikides suurtes allianssides me peame olema kõige viielisem ja kõige rohkem sellisest nii-öelda kollektivistlikust lähenemisest lähtuv, sellepärast et me kardame oma oma naabrit. Ja see on arusaadav, aga nüüd, kui me majanduslikus mõttes mõtleme, siis me võiks ikkagi ka nagu väga selgelt oma rahvuslikud huvid ära defineerida ja siis nendest ka väga selgelt lähtuda. Sellepärast, et võib-olla mina olen nagu suutnud kahe silma vahele jätta, et meil on rahvuslikud huvid ja nendest lähtutakse. Ja siis ma olen mõningate inimeste käest, kes nagu võib-olla vaatavad maailma natukene laiema pilguga, kui mina ka küsinud, et kas meil on sellised asjad. Ja kas meil nagu lähtutakse mingil viisil sellest, siis. Need samad inimesed on mõne aja pärast tagasi tulnud ja öelnud, et, et meil vist ei ole selliseid asju ja meil ei lähtuta nendest. Meil tahetakse olla nii-öelda euroviieline. Aga euroviieline ei ole mingisugune selline asi, mis meile mingisuguse konkurentsieelise looks ja selles võib-olla samas konkurentsiedetabelis meid kuskile kõrgemale aitaks.

Kuidas me peaks huvitav ühendama poliitikute maailmas sellist? Mulle tundub meedia ja sealtkaudu tõenäoliselt ka valijate nõudmist, et kulutame rohkem raha, ükskõik, kas siis mürskudele või, või elujääre parandamisele. Ja, ja nüüd seda, millest meie räägime, et, et noh, et ettevõtjad, kuskil mingid ettevõtjad, eks ole, et kes tahavad, et elu paremaks lähevad, läheks. Ja need ettevõtjad on tõenäoliselt vähem kui, kui muid valijaid ja need ettevõtjad maksavad iga aasta järjest suuremat palka inimestele. Otseselt keegi ära surnud nagu ei ole ettevõtjatest, noh, m Tundub, et nad ikkagi närivad ennast lõpuks sellest läbi. Et miks siis üldse sellele tähelepanu pöörata, et noh, praegu kõik harjuvad, eks ole, ja sellele konkurentsivõime küsitlusele vastates on halb tuju, et noh, siis paned kolmekümne kolme asemel viiskümmend neli võib-olla sinna tabelisse, kui sa oled ettevõtja. Aga ma arvan, et äkki nagu valitsuse või võib-olla ka ametnike poolt vaadates, see tundub, et noh, need tüübid saavad endaga hakkama, et, et küll nad, küll nad midagi välja mõtlevad.

Mõtlevadki ja, ja saavad, saavad hakkama ka, lihtsalt väikene probleem on selles, et ühel hetkel nad ei pruugi hakkama saada enam mitte siin riigis. Vaid nad teevad seda, mida äge teha on kuskil mujal. Sellepärast, et noh, mulle ka hirmsamal kombel meeldib Eesti ja meeldib Eestis elada ja. Ja elan isegi, suudan isegi novembrist kuni märtsini nagu ellu jääda, kuigi meil on erakordselt must. Aga kui me nüüd mõtleme jällegi nii-öelda majanduse kontekstis, kui me mõtleme kapitali kontekstis, siis selles, selles mõttes on maailm isegi viimase kümne-viieteist aasta jooksul jäänud nii. Palju väiksemaks, et asju tehakse konkreetselt seal, kus nende tegemine on absoluutselt kõige mugavam. Ja. Selles mõttes, noh, mina, ma ei, ma ei kujuta ette, no minu riigiametis töötamine on, oli oluliselt kauem tagasi kui, kui Taavil, et noh, mina ei kujuta ette, et kuidas nagu. On võimalik ametnikke raputada ja öelda, et vaadake, et põhimõtteliselt. See, et teie siin olete, tuleneb sellest, et keegi kuskil loob maksustatava väärtuse. Ja kui teie siin võtate, teete talle nagu kogu aeg takistusi maksustatava väärtuse loomiseks. Siis ühel hetkel on nagu kõigil märkimisväärselt halvem ja kui kõigil on märkimisväärselt halvem. Siis tuleb hakata, ma ei tea, põhiseadust tsiteerima ja, ja küsima, et noh, et, et miks te siin olete, miks te seda teete, mis te teete. Ja kas te põhiseadust olete lugenud, et see asi on läinud nagu, nagu, nagu nii hulluks. Ja, ja minu ütleme selline kommunikatsioon erinevate ettevõtjatega, et noh, kui sina, Henrik ütled, et tahavad paremaid teenuseid ja, ja tahavad paremat taristut, siis ma olen ka sellega täiesti nõus. Aga, aga minu sentiment või, või see sentiment, mida mulle on kirjutatud, on see, et riigist on saanud ettevõtja vaenlane. Ja see on midagi sellist, mis tekitab mul sõna otseses mõttes õõva.

Taavi, sa, sa tunned seda, Taavi, kuidas, kuidas, kuidas on riik sinu vaenlane?

Tähendab, selles mõttes täna ettevõtjana, olles jällegi tehnoloogiaettevõtja, siis tehnoloogiaettevõtted on meil ju eelistatud, me saame tuua välistööjõudluse nii palju, kui tahab ja. Ja siin on erinevad grandid ja muudes olemas, nii et, et selle koha pealt võib-olla nii-öelda nii raske ei olegi, aga, aga kindlasti seda ütleme nii-öelda mõtteviisi, et, et mõtleme ikkagi ettevõtte, ettevõtja vaatest alati esimesena. Seda kindlasti peaks nagu rohkem olema. Üks valdkond, kus ma olen tundnud tegelikult sellest positiivsete asja noh, jahvatavad küll aeglaselt, aga jahvatavad. Ma olen koos Sten Tamkivi ja veel mõne ettevõttega veel jätkuvalt e-resentsuse nõukogus. Ja seal see, et ütleme nii, et on üllatavalt positiivne, et seal ikkagi käib. Üle nõu käib laua pealt see teema läbi, et noh, et, et miks me üldse eksisteerime, kelle jaoks me eksisteerime ja, ja meil on vaja teha neid või teisi muudatusi selleks, et keskkond muutuks veelgi paremaks. Ja siis nad päriselt juhtuvad ka, et see on selgelt nagu noh, motiveeritud sellepärast, et me töötamegi nii-öelda välise talendi meelitamise nimel, eks, et seal ma küll ei saa paha sõna öelda. Aga, aga jah, seda me, me, meelsust sihuke tunne on, et, et, et, et riik versus ettevõtjad, et, et seda, seda tunnet kindlasti on rohkem praegu.

Ma ei tea, saate lõpuks võiks mõelda, et kui me nüüd tuleme siin kuu või pooleteist või mis iganes mõnede nädalate pärast tööle mikrofoni ette tagasi, siis Peeter, kas sina näed ette, et, et noh, kui me midagi nagu ei tee eriti, on ju, riik ei, ei tee mingit tohutut kannapööret ja kursimuutust ja. Ja Ukrainas sõda ka nagu ära ei lõppe, et kas siin läheb iseenesest varsti nagu tuju inimestele paremaks või kas, kas nüüd, kas sügis on parem kui praegu?

See sõltub nii-öelda lühikese tsükli kontekstis puhtalt väliskeskkonnast ja nagu alguses mainitud sai, siis väliskeskkond on veidikene parem kui. Kui veel võib-olla eelmise aasta lõpus ja selle aasta alguses eeldatud, eeldatud sai. Teine asi, mis kindlasti aitab, on see, et, et noh, oletame, et, et, et Euroopa keskpank tiksutab intresse ka allapoole. Ja tiksutab neid näiteks kiiremini allapoole, kui, kui nad tulevad Ühendriikides ja, ja, ja raha läheb veidikene odavamaks. Noh, siis iseenesest selline asjaolu võtab noh, elavdab kinnisvaraturgu, elavdab tarbimist ja võib-olla tekitab sellise olukorra. Kus me pigistamegi nagu tsükliliselt, tsükliliselt välja lõpuks ka mingisuguse numbri, mis on majanduskasvu kontekstis positiivne. Aga siis, kui see positiivne number nagu tuleb ja, ja, ja keegi ütleb, et nüüd me oleme nagu põhjas ära käinud ja jama on läbi. Ja edaspidi läheb nagu ainult paremaks, siis see suhtumine on no fundamentaalselt vale. Sellepärast, et selle nii-öelda tsüklilise olukorra ja väliskeskkonna olukorra paranemisega ei ole nii-öelda ükski ühtegi meie struktuurset, struktuurset probleemi veel mingilgi viisil. Adresseeritud ja teine asi, et kui me siis nüüd vaatame seda väliskeskkonda ja vaatame oma peamisi. Ekspordipartnereid, siis nendel peamistel eksport, ekspordipartneritel on ju oma struktuursed probleemid ja need oma struktuursed probleemid. Alates rahvastiku vananemisest ja lõpetades osaliselt sellest tingitud hiiglasliku võlakoormaga. See on nüüd see koht, kus on kätte jõudmas konkreetselt see hetk, kus pill tulebki pika ilu peale. Mis siis tähendab seda, et meie olukord selle väliskeskkonna ja peamise, peamiste ekspordipartnerite nagu tervise kontekstis võib ka muutuda nagu, nagu väga volatiilseks. Ja kui me siis ka mitte midagi ei tee, siis ilmselt kõik meie konkurendid ja ma juhin tähelepanu eesotsas leedukatega sõidavad meist nii-öelda kolm korda üle ja tagurdavad veel ka paar korda.

Aga miks just leedukad?

No sellepärast, et noh, nad on meiega sarnased ja nad on nagu kogu aeg hoidnud kätt rusikas taskus ja, ja vaadanud, et kuidas meil läheb. Ja lihtsalt nii-öelda suhtelisel baasil nad on meist hetkel selgelt ette minemas ja nad on, nad sõna otseses mõttes naudivad seda. Ja kui noh, kui keegi midagi naudib, siis ta ilmselt jätkab selle tegemist, mida ta naudib. Ja vaatab, et mis talle edu on toonud ja teeb seda veel, noh, loomulikult nende motivatsioon ei ole nii-öelda meile ära panna, loomulikult nende motivatsioon on see, et neil endil läheks hästi, aga neil läheb suhtelisel baasil. Hetkel enam-vähem sarnases kontekstis eksisteerides, kus meie oleme nagu paremini hetkel ja kohati suisa selgelt paremini.

Kes oleks arvanud, vaata, et me lõpetame saate mõttega, et me peaksime olema rohkem nagu Leedu, aga.

Kusjuures seda ma tõesti ei oleks kunagi arvanud, et mina midagi sellist ütlema saan või millelegi sellisele vihjama.

Siit edasi on järgmine samm ja viimane samm on ainult soovida, et me oleksime rohkem nagu Läti, aga sinna me võib-olla ei. See teeks meile veel rohkem eestlastena, õige. Aga olgu, me oleme kogu aeg ikkagi tahtnud olla nagu Soome ja Rootsi. Aitäh, Peeter ja aitäh kõigile kuulajatele, kes meiega selle esimese hooajakese on olnud, me läheme Taaviga mõtleme, kuidas teha Eestit ja Eesti elu paremaks ja võib-olla käime Leeduski ära korra. Ja siis oleme tagasi mikrofonide ees uute mõtetega, nii et kuulmiseni.