VIljar Arakas: eestlastel on tuju maas, Baltikumi rikkaim piirkond on Vilnius

Mina olen ka päris pettunud, et ma mäletan, käisin kevadel tööstus, Kaubandus-Tööstuskoja sellel tuulelohe lennul või tähendab, Tööandjate Keskliit, vabandust, on selle korraldaja ja siis küsiti, mida majanduseks vaja on, siis ma ütlesin, vaata üht olümpiavõitu oleks vaja, sest tegelikult. Meil on kuidagi nokk maas, tuju maas, on ju, et, et noh, seesama BVC tippjuhtide uuring, mis kevadel näitas, et me oleme Lätis või Leedu juhtidest ja Läti juhtidest circa poole pessimistlikumad, on ju, ta on ikkagi siiamaani kuidagi nagu kõlab, eks. Et selles suhtes tujude tunded olid maas, aga noh, samas suvi on jälle ilus olnud, et vast see kuidagi kompenseerib, et, et elame, elame siis ilma olümpiavõiduta edasi ja pusime, pusime siit jälle uuele, uutele kõrgustele.

Ja aga vaata, eks siin neid lõhkujaid või turu ümbermuutjaid jaekaubanduses on olnud vähe, eriti toidukaupades, eks, et noh, tööstuskaupadel või kestuskaupadel. Ava Google ja kogu maailm on sinul avatud, eks, et, et eks ta, eks ta nii ole ja Lidl muidugi võtab ette kogu, kogu Baltikumi, et, et selles suhtes Lidli tulek on nagu minu arust ainu väga super uudis kogu Eesti tarbijatele, et, et ja no elu näidab seda, et Lidlis on kuskil kaks tuhat nimetust kaupa. Kui keskmise supermarketis on umbes kümme tuhat, et noh, kui kinnisvaraspetsiifiliselt rääkida, et kui kuhugi meie Selveri või Rimi kõrvale tuleb üks Lidl, siis tegelikult võidavad mõlemad, et inimesed on näiteks Leedu näide väga selgelt, et käivad mõlemas poes ja ostavad erinevaid asju, eks, ja lõpuks tarbija muidugi võidab sellest.

No Eestis meil ei tasu ära unustada, et ma protsenti peast ei ütle, aga päris arvestatav osa Eestiga näiteks e-kaubandusest on leedukate käes tegelikult, et need paljud poed, kust me oma, oma asju ostame, on, on Leedu taustaga. Aga ma tahtsin, Viljar, küsida, et kui palju me saaksime siin süüdistada sellist Eesti geograafilist paratamatust, et no vaata üheksakümnendatel ja. Ja ma arvan isegi kahe tuhandendatel see selline Soome ja Rootsi lähedus, nagu sa ka alguses ütlesid, et see andis meile tiivad. Ja see tõi meile palju, aga mulle nagu kuidagi endale tundub, et selline Soome suunaline asi on veidi nagu ära vajunud või võib-olla ka ütleme, Eesti. Ma ei tea, kas saab nii-öelda Eesti ambitsioonidele kitsaks jäänud see Soome ja, ja, ja mulle tundub, et siin viimastel aastatel on meile kohale jõudnud, et suhe rootslastega on võib-olla olnud midagi muud, kui me ise oleme arvanud, et. Et need võtavad hea meelega vastu, ma ei tea, dividende või laene oma tütarettevõtetelt siit, eks ole, aga teistpidi nagu väga midagi ei tule. Ütleme, selle piirkonna nagu kese ongi vaikselt nihkunud sinna, kus ta võib-olla peakski olema, et on selline Läti, Leedu, Poola, et noh, see ühendus käib nagu sealtpoolt ja kuna see Leedu on seal täpselt ristteel. Et noh, siis lihtsalt paratamatult neil selles nii-öelda uues maailmas ongi nagu parem. Ja meil on selline eksistentsiaalne kriis, et noh, soomlastele, rootslastele taburettide tegemine enam nagu ei ole see, mida me tahaks teha. Aga midagi muud ka nagu ei ole praegu välja mõelnud, et mis see siis on.