Planet42 raskustega on jälle kerkinud küsimus, kas idufirmad on vaid miraaž. Mis seis valdkonnas on?

Küsimus ongi see, et meil on päris huvitavalt, ma tuleks selle uuringu juurde tagasi, mis seal siin vihjasid, aga, aga lihtsalt, et nagu saada aru sellest ülesande püstitusest on ju, et. Me tegime palju reforme ära omal ajal sellepärast, et meil oli mingi eesmärk. No toome mingi näide. Riigieelarve peal olema tasakaalus, sellepärast me tahtsime saada eurot. Me ei saa eurot, kui meil ei ole seda noh, alla kaks protsenti seda, seda piir ja nii edasi, on ju, et noh, ühesõnaga, et, et meil olid mingid poliitikud, mingid kokkuhooneid, reeglid, mingid käitumisreeglid tulenesid sellepärast, et me muidu ei saa sellest latist üle ja sellepärast me peame tegema nii või naa. Noh ala, kaotame ära surmanuhtluse, muidu ei saa Euroopa liitu. See oli Euroopa Liidu üks baustingimusi, surmanuht, siis peate lahti saama, siis saate, okei, no tšik, enam pole, nii, valmis, on ju. Nii, rahandus tasakaalus, okei, olemas, on ju. Ja niimoodi läksime, kusjuures Leedu, Läti näiteks ei saanud alguses hakkama nende Euroopa Liidu ja NATO nõuetega. Aga kuna Eesti oli noh, kõik ära teinud, siis on neile ka saanud ei öelda. Eurotsooniga ei olnud niimoodi ja sellepärast oligi see, et Eesti läks eurotsooni enne, kui, kui nemad tulid, eks on ju, sest me saime neid slaidest üle, sest meil olid väga sellised eesmär Nüüd meil seda enam ei ole, keegi ei ütle meile, et kuulge, tehke nüüd nii või naa, on ju, et, et siis on noh, hea või halb, on ju, okei, mingi krediidireiting on kuskil mingi A pluss, A pluss on ju noh. Kokkuvõttes see vist väga kedagi huvitas, noh, ütleme niimoodi, et kui me räägime täna riigieelarve tasakaalust. No meil on kaks valdkonda, meil on sotsiaal ja tervishoid, mis tegelikult need on kõige rohkem ja ütleme ausalt, noh, ütleme. Kui me tahame seda ikkagi seda jätkusuutlikult tasakaalu, siis tuleks teha seesama küsimuse, läbi arutada, mida Henrik just vihjas. Et a la, kes on nõus surema? Et noh, praegu tervishoiu on hoida neil nii heaks, et me suudame hoida ikkagi inimeste elus veel viimased kuud päris pikalt. Et kui teeks samade reilite alusel, mis oli, või samade põhimõtetega, mis olid paari aastat tagasi, et noh, kui on minek, siis on ikka noh. Minek, et me mingi hetk tõmbame nagu juhtme välja, et enam ei maksa, onju. Et kas me oleme valmis selliseks otsuseks, otsuseks või ei ole, eks. No tõenäoliselt ei ole, onju. Täpselt sama näide on, ütleme, ärme nii drastilist näidet too, toome siin lihtsama näite. Eestis on üle saja viiekümne gümnaasiumi. Eesti haridussüsteemi jaoks oleks vaja sada gümnaasiumit. Kolmandik oleks vaja ära kärpida, käsi püsti, kes on vabatahtlikult valmis võtma selle ülesande minna ja kärpida gümnaasiumi. Meil läks mingi Läänemaa kooli sulgemisega, läks suhteliselt hapuks siin juba on ju, et noh, et meil on viiskümmend vaja ära võtta. Samas see viiskümmend teeb meie riigile iga aasta kümneid miljonid ebaefektiivsed, no ma ei saa öelda kahjumit, aga ütleme niimoodi, et, et ilma seleta oleks parem. Täpselt samasugune reform tuleks teha nagu tehti KOV-idega, et meil oli ilge hunnik KOV. Öeldi, et kui me panete kokkule pilgiks jamaks, noh pandi kokku ära, tuli välja, et veel ainult väga palju jamaks. Eks, aga mingi sääs toimus, onju, et samamoodi saaks nagu nagu koolidega. Ja loomulikult ükski poliitik ega ametnik sellist asja ei tee, sellepärast sa pead ikka olema püsti loll, et sa hakkad nagu poliitikuna koole sulgema, sellepärast et sorry, aga noh, kes siis minu poolt hääletab, et noh. Sa tahad olla poliitik, sa pead olema nagu Urmas Paet. Sa ei tee mitte midagi muud kui ainult pressiteateid pühapäeviti, eks. Et pühapäeval uudiseid ei ole, siis kõik kirjutavad minust tõenäoliselt, ma olen tubli. Aga muidu ma ei tea, ühtegi otsust sellepärast, et kui sa midagi ei otsusta, siis ei saa keegi öelda, et sa midagi valesti tegid. Ta on siiamaani üks populaarsemad poliitikud, vaata track record'it, mitte midagi. Noh, ma ei ole mingi Juhan Partsi fänn, onju, või, või Krista Michali fänn, onju, aga on track record'is midagi on, onju, et noh, et, et okei, Partsil on mingi Auvära jaam, mis ei ole vist väga hea asi, aga, aga see selleks. No ühesõnaga, ja ametnik ei ole sama, ega ametnik ka ei taha kinga saada, onju, ametnik ei ole nõuskaasalist reformi tegema, sellepärast et kui ma noh. Panen väga häälekalt neid koole kinni, rahvas karjub poliitiku peale, poliitikul on vaja süüdlast, kes on süüdi? Ametnik, noh ja lendab on ju, võtame Marika Priske väga hea näide on ju, et kingad punkstid. Et ja nüüd on küsimus, et kuidas me ikkagi nüüd, ühesõnaga, me saame nagu majanduslikult eestlastena aru, et parem koolisüsteem säästaks meile kümneid miljoneid või sada miljoneid aastas. Aga me ei ole valmis seda tegema, sellepärast et mitte keegi ei ole nõus reformi tegema, samas oleks nagu rahvana ikkagi vajalik, on ju. Ja ei tööta, ei toimi. Et noh, sul peabki olema mingi entusiast, nagu Arto Aas ministrina vist oli, ma õigesti mäletaks Marek Helm oli toona vist rahandusministeeriumi ametnik, kes tegid, tegeles selle KOV-i reformiga, on ju. Et meil oleks samamoodi nüüd nagu nende, neid inimesi, kes oleksid valmis seda ära tegema. Aga sa tead, et su karjäär on läbi. Ja mina ei saa aru, et miks me ei saa näiteks sellistes keeruliste reformide puhul, mida võib-olla aastas üks või kaks üldse meie riigi peale, mis aastas, see kokkuvõttes sa teed seda reformi mingi neli-viis aastat onju. Et miks me ei saa teha niimoodi, et, et kui mingi reformi tulemusena näiteks säästame sada milli. Et me anname viis milli ära neile, kes seda tegid. Jah, te ei saa enam riigisektoris tööta, sest te olete põlu all ja te olete vastikud, saate meedias peksta ja nii edasi. Aga ma annan teile viis milli selle eest, et sada milli jäi üle. Noh, ettevõttes on see normaalne, mingi vend tuleb sisse, ütleb, tead, boss, mul on mega hea toode. Teeme sihukese toote, et see hakkab meil sada milli tooma. Ja teed ära ja tõigi sisse. Noh, siis maksad hea meelega, viis miili sellele vennale on ju, okei, Nokia maksab tuhat eurot.

No vot, ma ka kuulan huvikuks, sa jõuad sellega. Aga, aga mida see sinu arvates näitab? See, ma olen, ma arvan, me jõuame sinna tagasi, see näitab, et meil on väga suur hulk inimesi, kes tulevad läbi, ma ei tea, lapsepõlvest, koolisüsteemist. Töösüsteemist, mingisugusest sotsiaalsest süsteemist, mis on mõjunud meile ilmselt väga halvasti. Ja me tahame nende inimeste käest nagu saada põhimõtteliselt nii-öelda paremat ühiskonna liikmeks olemist, kui nad nagu täna on, et te peate tegema veel rohkem. Sa pead teenima veel rohkem raha, sa pead olema andekas, loov, ilus. Ja müüma midagi poolakatele või ameeriklastele, et meie rikkust tõsta ja sul peab olema vähemalt neli last ja noh, kohe tuleb sõda, aga noh, sa pead nagu Eesti ka ära kaitsma. Et need on nagu ootused, mida me nagu iga päev oma ühiskonna liikmetele nagu esitame. Ja sa tahad veel öelda, ja nüüd by the way, et see kool, kus sa tegelikult ei taha käia, see asub nüüd veel nagu viiskümmend kilomeetrit kaugemal, et sest, et noh, niimoodi on kasumlik, onju. Ja, ja siis nagu teistpidi. Ja kvaliteetsem. Just nimelt, et, et siis me istume siin ja imestame, et uu, et teil on mingi probleem vaimse tervisega, et kust see tuli? Sa peale ei saa üllatunud ju olla.