Mis juhtuks, kui riigiametniku preemia reformide eest oleks miljon eurot või uus maja?

Tere kõigile kuulajatele, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa on Ette Mõtte stuudios, Ette Mõtte saatega ja täna on üks selline saade, kus me ei räägi idufirmadest, vaid me räägime riigi valitsemisest. Ja võib-olla me saate lõpuks jõuame järeldusele, ma ei tea, Taavi, mulle tundub, tahab, et riigi valitsemine Eestis oleks natukene rohkem nagu idufirma valitsemine. Või umbes niimoodi ma olen aru saanud, aga või kuidas, kuidas sa ütleksid selle kohta?

Ei, ma päris nii ei mõtelnud, et, et, et sa tutvustad meie külalised ära ja siis ma räägin, mismoodi ma mõtlesin seda asja.

Ja mu järgmine pakkumine oleks olnud, et, et. Kas me hakkame kanaliseerima oma sisemisi Donald Trump'e täna riigivalitsemise saatest rääkides, aga vaatame. Meil on külas äsja riigisekretäriks saanud Keit Kasemets, tere. Tervist. Ja Alexela tegevjuht Aivo Adamson, tere Aivo.

Tervist.

Taavi, sulle siis jääb saate teema sõnastamise, konflikti sõnastamise rõõm.

Ma arvan, et konflikti ei olegi, aga ma tulen pikalt olen tundnud, et tahaks rääkida kogu selle tohutu kärpe ja, ja, ja avaliku sektori nii-öelda ebaefektiivsuse ja kogu selle trumpismi ja, ja ja kõigi selle valguses pisut avaliku sektori motivatsioonist. Ja tänased külalised ka me kutsusime selle järgi, et noh, Keidul on väga pikk avaliku sektori kogemus ja teistpidi Aivo siia juurde selle koha pealt, et hoolimata oma panganduse ja teiste suurettevõtete juhtimise taustal, Aivo on olnud ka vähemalt kaks aastat, olid sa

vist.

Oli Maanteeameti juht ja, ja pidi suhtima ja väga, väga minust ka edukalt, reformis ühte väga suurt riiklikku institutsiooni. Et vaataks korra sellele pilguga nagu peale, et noh, ei ole lihtne öelda, et noh, et kärbime ja tõmbame kokku ja nii edasi, aga teistpidi me vaatame, kui palju on väga vajalikke reforme Eestis tegemata või pooleli. Ja, või veel rohkem, noh, mis mind alati erutab, on see, et meil on väga andekaid ametnikke. Ja nad on väga võimekad ja nad on tegelikult võimelised tegema väga ägedaid asju. Aga kui mina olin avalikus sektoris, siis mul nagu mingi hetk saad nagu aru, et, et ametnikul ei ole motivatsiooni teha innovatsiooni, sest tal ei ole sellest mängust nagu midagi võita. Et kui ta teeb midagi väga hästi aru, siis ta saab dekoreeritud, mis siis tähendab eesti keeles medalit, noh, saab ordeni. Kui läheb halvasti, siis saab kinga. Aga et noh, sellist asja nagu sul on erasektoris, et noh, ma ei tea, me suurendame ettevõtte kasumlikkust ja maksame täna sellele rohkem boonuseid, et midagi sellist ju avalikus sektoris ei ole. Ja noh, milleks võtta risk, et äkki tule välja, äkki see on kinga ja noh, viib nagu olukorrani, kus noh, mingid teemad tiksuvad aastaid, kui mitte aastakümneid, noh, mingid näited on ju, meil on siin. Riigireformist räägitud pikalt, juba KOV-i reform võttis meil aastaid aega, eks. Meil on eraisiku maksud automatiseeritud, juriidilist isikumaad ei ole. ID-kaart on tehnoloogia siiamaani, mis noh, tuhat üheksasada kaheksakümmend neli, et noh, mis saab lisata enda kapsaaeda ka mõned mingid kivid, eks, et. Et on, on, me oleme rääkinud mingitest asjadest noh, kümme pluss aastat, no ei tehta ära, on ju. Ja küsimus ongi nagu see, et olukorras, kus sa veel tõmmad seda moti veelgi maha, ütled, et noh, ma ei tea, kärbime valku, kärbime inimesi, kärbime meeskondi. Et kus peaks üldse tekkima see motivatsioon millegi uue ja ägeda või siis noh, kas või mingi kokkuhoiukoha leidmise nagu noh, nii-öelda parendamine. Et vaadaks sellele motivatsiooni korra otsa ja kuhu ma tegelikult üürin, on see, et meil ei tohiks olla avalikus sektoris hirm maksta hea töö eest ka väga häid boonuseid. Või noh, väljakutluses mõttes, et noh, kui ei tee midagi väga ägedat ära, kas ta võiks selle eest saada maja, noh, ma ei tea nagu Eerika Salumäe sai kunagi kuldmedali eest maja mäletate, on ju, üheksakümmend kaks aasta vist, on ju, et. Et me ei tohiks nagu olla, ei tohiks olla nagu häbi sellist mõtteid üldse mõelda, aga et enne kui me sinnamaani üldse jõuame, võtaks nagu kutsu, küsiks nagu saatekülaliste käest, et nende nägemus üldse sellest, et mismoodi nagu avaliku sektori motivatsioon toimib ja. Võib-olla Aivo alustaks nagu sinust, et sa tulid pangast riiki. Et mis su esimene emotsioon oli või, või mismoodi selles mõttes üldse erines selle Maanteeameti meeskonna motivatsioon sellest, millega sa olid harjunud panganduses?

Jah, ega mul on kõik see väga värskelt meeles. Veel tere kõigile kõigepealt ja, ja, ja võib-olla esimene selline äratundmise erinevus oli see, et kui sa nagu küsisid või ütleme, ma kasutasin, ma kasutasin oma sissejuhatuses esitlustes sõna klient. Vaata ja, ja, ja minu käest küsiti vastu, et, et kuule, Aivo, et noh, et, et kellest sa räägid, eks ole. Et Maanteeameti ametnikud küsisid mu vastu, et kellest sa nagu räägid. Vaata ja sealt tekkis see arusaam, et noh, et, et kui sa nagu aru ei saa, et mille jaoks sa nagu eksisteerid või kelle jaoks sa eksisteerid, siis noh, seal on esimene selline suurem nagu pööre vaja nagu ellu tuua, et, et sa ei ole mitte ainult riigi jaoks, sa oled ikkagi ju inimeste jaoks ja, ja kui sa nagu võtad Maanteeameti, tollase Maanteeameti. Siis võtad tema tegevused, eks ole, sa näed ju, et sa hooldad teid, sa ehitad teid, sa korraldad liikluseksameid, sa teed liiklusohutuse jaoks kõike ja see tegelikult ei ole ju riigi jaoks, see on ju inimeste jaoks, eks. Ja nüüd ja nüüd on küsimus, et mis meetoditega ja kuidas sa seda nüüd hakkad tegema, eks. Et see oli niuke esimene selline äratundmine ja ma arvan, et see pööre ongi kõige olulisem, et kuidas nagu riigiametnik ennast nagu defineerib.

Ma arvan, et siin võiks Keidu käest küsida, ses mõttes, et Keit, sa noh tõesti suhteliselt hiljuti said riigisekentäriks, no nii palju, kui mina sind tunnen. Siis ma ütleks sinu kohta tegude inimene, eks, ma, mul on väga raske ette kujutada, et sa läksid sinna mitte midagi tegema, sellesse ametisse, te räägite, et sa läksid ikkagi mingi nagu plaaniga midagi ära korraldada. Võttes Taavi sõnasabast kinni, aga miks Et noh, Taavi maalis siin pildi, et kuna sa tõenäoliselt isiklikult nagu rahalist boonustasu sul ei ole, maja keegi lubanud ei ole, et aga miks sa läksid sinna või miks, miks sa tahad teha neid asju, mida sa tahad teha?

Ma arvan, sa Henrik urgitsed õige teema kallal, et ma arvan täna siiski avalikus sektoris põhiline niisugune no. Ütleme, driver, et mis siis üldse inimesi käivitab, ongi siis need juhid, kes midagi tahavad muuta või teha ja see isiklik eeskuju, võib-olla see juhi. Visioon, et midagi, midagi teha teistmoodi, et ega tõesti neid, ma olen Taaviga ka väga nõus, et kõiki neid noh, nii-öelda motivaatoreid, mis sul on erasektoris, et suuremad boonused ja. Seda ei ole ja, ja, ja ma arvan, see tunnetus on ka õige, et. Ega raske on midagi teha avalikus sektoris, et asjad lähevad nässu ka ja kohe, kui nässu läheb, on ikkagi suur-suur jama ja, ja suur avalikkuse pahameel ja, ja keegi midagi eriti. Eriti tegema ei hakka, et noh, kindlasti see isiklik eeskuju. Noh, nagu töötab ja, ja see juhi visioon, et jõuan kohe selle riigikantselei juurde ka riigiseater juurde, et ega kui ma läksin ka kliimaministeeriumisse. Siis noh, peaaegu kaks aastat tagasi või poolteist aastat tagasi, et, et mis mind seal käivitas, oligi ikkagi see noh, nii-öelda uue ministeeriumi ülesehitamine, asjade teistmoodi tegemine, aga seal me ka lõime ikkagi täiesti teise töökultuuri, et kui ma läksin sinna. Siis, siis see töökultuur oli pigem selline noh, et oleme vaikselt siin rahulikult, ärme midagi tee, noh, et siis, siis ka keegi noh, otseselt ju ei, ei kritiseeri ja, ja asjad nagu rahulikult sujuvad ja toimivad. Ja, ja siis, kui. Siis, kui meil tekkis seal uus, uus juhtkond, uus struktuur ja, ja hakati asju tegema, siis inimesed tegelikult tulid sellega kaasa päris hästi. Et see, see tegelikult ei olnud niimoodi, et, et oli kuidagi vaja leida mingid uued inimesed või et needsamad inimesed tegelikult hakkasid tööd tegema teistmoodi just selle tõttu, et see. See juhi noh, nii-öelda visioon ja kogu juhtkonna visioon siis oli see, mis, mis inimesi nagu käivitas ja käima tõmbas ja. Ja noh, ega siis Riigikantseleis on samamoodi, et loomulikult mul on oma niisugune arusaam, visioon. Et mida riigi juhtimises ja valitsemises saab teha teisiti ja paremini, eks see mind käivitab ja seda ma proovin seal ellu viia ja ma loodan, et inimesed ka tulevad sellega kaasa.

Okei, aga ütleme nii, et riigi teenimine on auasi, noh, seda on alati ametnikele taotud ja, ja kuhugi ma olen see õige ka ja noh, Erki Rauske kunagi mind ju meelitas avaliku sektori just sellega, et. Sa olid olla suure panga juht, aga sa mitte kunagi ei suuda nii palju ühiskonda mõjutada, kui seda teeb üks keskmine riigiametnik, eks oma valdkonna lõikes on ju, ja noh, ütleme nii, et oli õigus ka. Ehk siis asekantsleritel näiteks on ikkagi väga suur võim oma valdkonnas asju esile kutsuda, muuta, nii edasi. Aga sellist energiat noh, seda ei aua, tegelikult ei jätku ikkagi kauaks ja noh, ütleme niimoodi, et mina olen olnud siiamaani tead seotud nagu e-residentsuse teemadega ja, ja seal on näha, et kui on mingid noh, ütleme reform ikkagi hõlmab. Mitut ministeeriumit, mitut ametit, eks ikkagi üsna raske on läbi suruda seda muutust sellepärast, et noh, kui sa oled. Ma ei tea, rahandusministeeriumi asekantsler, siis sa ikka ei lähe justiitsministeeriumile ja ei ütle, mis nad tegema peavad, on ju, neil on oma tempo, oma nagu maailm ja nii edasi, et. Et selline nagu nii-öelda sünkroon ujumine tööle saada, nii et see kavaneks enam-vähemalt nagu äge pealtvaatele välja ka, on ju, et, et see on ikkagi nagu olnud. Noh, ülimalt väljakutsuv ja ongi asjad nagu venivad, eks väga pikka aega, et ma ei tea, Aivo, kas sa nägid omal ajal või, või mismoodi sina tulid nagu toime sellega, et sul oli vaja ikkagi ka saada. Sa tegid ju näiteks ära väga ägedalt selle, et sa said inimesed büroodest välja, ma mõtlen kliendid said büroodest välja, inimesed läksid ise nendusse tegema ise auto ostu-müügitehinguid ja nii edasi, et sa pidid selleks seadusi muutma ja nii edasi, on ju, et kas oli ainult karismaga või sa suutsid kuidagi motiveerida mingil muul moel neid muutusi esile?

Ei, me motiveerisime seda lihtsalt, et see, see, see kõlab hästi lihtsalt. Me motiveerisime oma inimesi mõtlema sellele, et kuna sa oled riigiasutus rakendusüksus, siis sa pead tegema kõik selleks, et meie inimesed tunneksid kõige vähem, et nad meie teenuseid vajaksid. Vaata, no mina ei taha riigiga suhelda, eks ole, ja veel seda nagu sellest positsioonilt, et ma pean midagi tegema. Ja, ja, ja see, miks me nagu niisugused arengu arengud, noh, näiteks sõidukite omanikuvahetus ja kõik see e-kanalisse viisime. Ma olen nüüd tegelikult aru saanud, et kui sa nagu ma, ma ei küsi, et mul, mind peaks tagantjärgi preemiat mulle maksma, aga me oleme harjunud neid tasuvusi vaatama nagu sellisest ühekülgse ühe medali poole pealt. Et vaata, me teeme riigis midagi efektiivseks. Aga teine pool on ju see, et kui palju ma inimestele tegelikult aega tagasi andsin ja kui palju see tegelikult väärtust on loonud ja seda poolt me nagu arvesse ei võta. Et kõik räägivad nagu ühest medali poolest alati, teeme selle efektiivseks, võidame nii palju raha, aga tegelikult on nii, et ma panen ühe euro sisse, ma saan kaks tagasi. Vot noh, see on selle loogika, et ja, ja noh, eks seal inimestega tuli kõvasti tööd teha, et ma olen Keitoga hästi nõus, et see sõltub ikkagi ametite juhidest ja üks asi veel, mis ma saan öelda, mina ei lõhkunud ministeeriumite uksi, me tegime ametite vahel nagu PPA Elmar Vaher on ju, tegime nende ametite juhtide vahel tegime nii tugevad koostööd, Marek Helm ja, ja nii edasi ja me olime ülimalt efektiivsed ja me ei küsinud nagu ministeeriumites palju nagu luba, eks ole. Me nägime, loome väärtust inimestele, ajalist väärtust, anname aega tagasi ettevõtetele, inimestele ja see on ju see, mida nad saavad rakendada ju kasvõi ettevõtted kasumi teenimiseks, olla efektiivsemad ja, ja olla ka perede juures, on ju, nii lihtne, kõlabki see.

No aga teistpidi jällegi ütleme noh, sina olid, käisid väga palju selliseid saravaid erasektori juhte. No ikkagi avalik sektor ei suuda nagu maha tõmmata või maha joosta, et, et kuhu taha see Keit jääb ikkagi?

No ma arvan, seal on palju neid faktoreid ja, ja põhjusi, et noh, sa küsid seda on ju, et miks ei ole neid säravaid erasektori juhte avalikus sektoris rohkem, et ma kindlasti sellega tahaks ka riigisekretäri tööd teha, et neid oleks, aga ma arvan, see üldine foon ongi nagu üks teema, et kuidagi, kui ma kuidagi ise seda. Ise seda olen nende jaoks mõtestanud, et asjad hakkavad toimuma siis, kui sul on nagu mingi kriitiline mass kuidagi on olemas. Nendest juhtidest, et kellel toetada, kes mõtlevad sinuga samamoodi, on ju, ja Aivo ka siin tõi näiteid, on ju, et sellel ajal, kui Aivo oli seal transpordiamet, see oli ka teistes ametites olid niisugused ägedad juhid, on ju, tehti. Tehti asju, et, et ma arvan, üks põhjus on ka see, et kuidagi. Ikkagi mingi põlvkond on nagu ära läinud erinevatel põhjustel, ma ei tahaks siin nendesse põhjustesse väga minna, ma arvan, need on ka seotud poliitilise keskkonnaga, ütlen siis siiski, et ka poliitilise keskkonnaga ja sellega, et sul on vaja ka ütleme nii noh, ütleme nihukest üldist valitsemiskultuuri, kus ikkagi tahetakse asju teha, et mitte pigem. Pigem ei tegeleta seal omavahelise kaklemisega, et noh, paljud on lahkunud ja nüüd see kuvand on nagu on, nagu on, eks ju, et, et ma arvan, see kuvand on tegelikult üks. Aga teine on see avalikkuse surve ja noh, kolmas on ikkagi siis lõpuks ka see, see motivatsioonipakett, on ju, kuigi see võib-olla tundub imelik, inimestel mõtled noh, et avalikus sektoris ja tippjuhtidel on palgad kõrged. Et noh, siis, siis see ikkagi tegelikult, kui hakata päriselt noh, nii-öelda tegijate, inimestega rääkima, siis see nii ei ole, et see motivatsioonipakett ikkagi on ka siis üks, üks takistus lõpuks, miks, miks inimesed siis noh, otsustavad ikkagi mitte tulla avalikku sektorisse.

Kui palju see poliitiline tellimus loeb, Keit, selles mõttes, et noh, paberi peal, kui me vaatame, kuidas Eesti riik või enamus demokraatiad on üles ehitatud, nii et kuskil on rahvas, rahvas valib riigikogu, eks ole. Sinna kandideerivad poliitikud, kes annavad mingeid lubadusi, ütleme, et näed, tõmbame siin pool hariduskuludest maha näiteks, kõik hääletame selle poolt. Noh, siis tuleb minister annab oma aparatuurile seal käsu, eks ole, tõmmake pool hariduskuludest maha ja noh, siis ta niimoodi filtreerub allapoole ja lõpuks noh, masinavärk teeb ära. Et see on see, kuidas ta nagu paberi peal on, tegelikkuses ma saan aru, Taavi on, tõi ka neid näiteid, mis kõik on tegemata, nüüd seesama. Sa oled rääkinud ise ka nendest arvust koolidest, mis tuleks Eestis kinni panna, on ju, et noh, see on ka tegemata, et. Et paberi peal on veel ühtemoodi, aga tegelikult siis see nagu ei toimi või kui palju loeb see, et on mingi valitsus ja ütleb, et okei, Keit, või ma ei tea, ministeerium, et nüüd, nüüd teeme, kohe hakkame tegema.

Mina arvan, väga palju loeb ja ma vaatan seda nagu teistpidi pigem, et sul võivad olla super palju häid ideid ja sa võid proovida neid. Ellu viia, aga kui sa jooksed kogu aeg peaga vastu seina selles osas, et minister ei ole nõus või valitsus ei ole nõus ja ühtegi kokkulepet ei tehta, et siis loomulikult lõpuks seda. Seda motivatsiooni enam ei ole, et, et ma arvan, see on, see on üks niisuguseid väga olulisi faktoreid seal. See, et ei tehta kõiki reforme ära ja igal pool on puudujääke, no see on nagu üle maailma ju nii ja, ja see, ma arvan, on nagu tavapärane ja mitmetel juhtudel on seal ikkagi ka niisugune avalik. Vastuseis ja noh, nii edasi, mida me siin näeme iga teema puhul ju Eestis viimasel, viimasel ajal nagu väga selgelt, aga just see, et noh, sul peab ikkagi olema. Olema ka nagu poliitiline nii-öelda juhtkond, kes, kes neid muud sii toetab, et, et muidu ei saa ju suurt midagi teha.

Aivo Saht siis tahtsid ka öelda.

Ja mul, ma mõtlesin, et ma siin tulen Keidu jutule kohe natuke nagu kohe kaasa, et ma olin, ma olin nagu riigireformi sistasutuse loomise juures selles protsessis hästi sügavalt sees. Ja, ja me Raivo Varega ju tegime ideekorjet, eks ole, üle kolmekümne seal riigiettevõtte juhi ja kõrgemaid ametnikke intervjueerisime. Ja ausalt öeldes ma täna hommikul veel käisin ja isegi siin kaks nädalat tagasi sattusin Jüri Raidlaga sööma siia alla meie söögikohas ja veel kord rääkisime sellel, sellel teemal, seal on tohutult palju häid ideid selles, selles riigireformis ja, ja kakskümmend üks veebruar vist kaks tuhat üheksateist. Minu teada kirjutati alla see memorandum kõikide erakonna poole pealt, et jaa, et võtame menetlusse, teeme riigireformi eelnõu, see jõudis parlamenti, jõudis esimese lugemise ära teha. Ja siis tegelikult, kui need täiendusettepanekud kõik tulid, asi tegelikult ei olnud enam riigireform, eks ole. Ja ma, ma ütlen siin seda, et riigireform ei ole mitte see, et vähendada viiskümmend protsenti ametnikke, eks ole, see on palju laiem ja palju õilsama eesmärgiga. Et noh, et kus, kus ja see oli täitsa korralik dokument ja ma arvan, et, et mina julgen küll soovitada seda uuesti nagu laua peale Keit võtta ja vaadata, kui seal on mingeid asju. Ja ma saan aru sellest, mida sa mainisid ka, et kui sa põrkad nagu vastu seina, eks ole, ja seal vedajat ei teki, siis on jube keeruline viieteistkümne ministriga näiteks liikuda, kui oleks a la seitse ministrit, onju.

Aivo, ma võin sulle öelda, et Jüri just kirjutas mulle eile ja kui Jüri kuulab, siis me tervitanud saame kokku ja arutame, kindlasti arutame ja sealt on, ma olen nõus, et seal on asju kindlasti, mida, mida saab ja tuleb ära teha.

Okei, aga ma tahan jõuda selle saate tänase intriigini ikkagi, et miks ma palusin teid ka siia saatesse ja et ma kirjeldan selle intriigi korra nagu ära. Eesti ajaloos on olnud paar väga head perioodi, kus meil oli riigina eesmärk. A la, Euroopa Liitu saada, NATO-sse saada, Eurotsooni saada, need olid head eesmärgid, kus ministeeriumid ja, ja nii erarve kui avalik sektor koos, nii-öelda koos tegutsid mingi asja saavutamise nimel. Ja see andis väga häid tulemusi, see nii-öelda pani mingi ühe nii-öelda suuna paika ja, ja tehti ära noh, väga tähtsaid reformid, noh, eelarve tasakaalud ja nii edasi, on ju, seal oli. No väga selge plaan ja väga selge ühine toimetamine, ehk siis me rahvana suudame teha koos väga hästi. Mis tähendab seda, et meil nagu kõik eelised on nagu olemas, kui meil on väga selge eesmärk ja meil on olemas nagu arusaam ka sellest kasust või miks seda tegema peab üldse. Ehk siis see oskus on meil olemas. Soome riigil on väga head näited selle koha pealt, et neil on kokku lepitud mitte palju, umbes kaks-kolm sellist üldriiklikku eesmärki, noh, ma olen kümne aastaku plaanid, üks neist on kindlasti haridus, ma tean. Mille puhul on selline kokkulepe, et vahet pole, kes on valitsuses, neid kolme teemat me ei näpi, et noh, need teemad saavad mingi sihukese armuaja või ühesõnaga, et neid teemasid push'itakse sõltumata sellest edasi, kes on võimul. Ehk see on mingi ühiskondlik kokkulepe. Ja siit ma tahan jõuda nagu samamoodi, et, et me tegelikult eestlastena oskame olla nagu ülimalt pragmaatilised ja praktilised ja, ja ma, kuhu ma tüürin, on ikkagi seesama, et me teame, et meil on mingid asjad nagu valusad, noh, siin Henrik tõi sellesama koolide näite on ju, meie enda haridusminister on öelnud välja, et meil on kolmandiku võrra liiga palju gümnaasiume, et noh, et, et kui peaks olema selleks parem optimaalsem koolivõrk oleks, et kolmandik gümnaasiume peaks nagu kinni panema. Jah, see on laiem teema, me ei taha siin rääkida regionaalpoliitilisest tähtsustest nii edasi, onju, aga me teame seda, et see on nagu see on pikk protsess, see on valus protsess ja seda poliitiliselt keegi teha ei teha, sellepärast et see on üks, noh, on ka lihtsamad enesetapu viise. Samas, noh, ta on ebaefektiivsus, maksumaksjad, maksame kõik selle ebaefektiivse kinni, me ei saa õpetajate palku tõsta. Samas, kui me teeks gümnaasiumireformi ära, saaks teha selle õpetajate palgatõusu ja nii edasi, onju, et noh, kõik on ku Et kui nüüd oleks sõna ots mõttes nagu noh, see on see nii-öelda minu see start-up jutt, et noh, et, et kui me iga aasta kulutame millegi peale seitsekümmend miljonit. Et kas me siis ei oleks noh, ei oleks nagu majanduslikult on nagu mõttekas, oleks maksta nagu ühel aastal kümme miljonit kellelegi selle eest, et ta selle seitsmekümne millise kulu meil nagu nii-öelda ära likvideeriks. Et noh, see ei ole nagu noh, majanduslikult oleks see normaalne mõtteviis, ütleme ettevõte, kui on, ettevõttel on kahjumit tootev üksus, mis teeb seitsekümmend Noh, kui me saaksime kümne milliga selle nagu kulu nagu kaelast ära, on niisugust väga nagu mõistlik nagu otsus. Ehk siis ma ikkagi tahaks jõuda nagu selleni, et erasektorist mina olen õppinud seda, et jah, see peab olema hea visioon, head eesmärgid, missioon, kõik on õige, aga raha paneb rattad käima. Ja kui on õigesti pandud motivatsiooni punktid, siis see aitab protsesse kiirendada ja, ja, ja nii-öelda meeskonda nagu kompaktsemalt ühe eesmärgi nimel tööle. Kui me hakkaksime tegema seda, et meil on, defineerime ette ära nagu mingi riikliku eesmärgi ja ütleme, et näete, selle riikliku eesmärgi erategemine, kes selle meeskond, kes selle ära teeb, seda tehakse paljude ministeeriumite, erasektor, avalik sektor koos. Et need inimesed jagavad mingi nagu nii-öelda auhinnapoti või kasumipoti. Mis sellest halb oleks?

No ma, ma, ma, ma toon ühe näite sulle siia, sinu, ma, ma mõtlen sinuga kaasa ja vaata eraettevõttes on jah, tõepoolest nii nagu sa kirjeldad, asi on nagu lihtne, aga kui ma provotseeriks sellise situatsiooni ja kõige värskem on näiteks nende uute aruannete tegemine, mida me siin ESG raames peame tegema. Ma ei, ma ei räägi ESG-st, aga võtame selle nagu, tuleme jälle tase kõrgemale. Et kõik aruandlus, kui võtta selline ülesanne, et kui riigis tuleks selline ametnik. Või selline selline üksus, kellele antakse nagu mandaat, et kuulge, tehke nii, et ühtegi aruannet ettevõtetele enam juurde ei tule kahe aasta jooksul ja loetakse kokku see tulu, mida saavad ettevõtted, kui nad ei saa ja, ja, ja, ja saadakse aru ka, et noh, et kuidas riigist saaks koondada kõik need andmed, mis nende käes juba on, mis on pankade ja statistikaametis EMTA-s on ju ja öeldakse see, et kuulge, teil on kõik olemas lugupeetud riik. Teeme selle poole ka ära, koondame siit kokku, ettevõtted äpid, ei pea kulusid tegema, ei pea võtma mõttetut tööjõudu, on ju, mis väärtust ei loo. Ja sul on tegelikult olemas ja mina ütlen, et ma teeks Alexela näiteks täna rahu meeli API-na lahti, võtke mult need andmed, saate, võtke ise. Turvaküsimus on, ei ole, ei ole probleem, ehitame üles, on ju. Ja, ja selle vastu panna sinna nagu mingi raha välja. Kuule, maksumaksjana ma olen nõus seda tegema ja maksumaksjana läbi riigieelarve, miks mitte?

Nii Taavi, see ei ole üldse sul paha mõte, ma arvan, et noh, ütleme täna siiski ju ka mingid tulemuspalka tulemustasusid makstakse kuigi, nagu te näete, see on üli ebapopulaarne, keegi kuskil ministeeriumis on maksnud tulemuspalka, siis on ju suur jama, on ju, kõik kritiseerivad seda. Et aga kuidas see tänane süsteem töötab, on see, et. Et noh, ei lepita nii täpselt kokku võib-olla neid tulemusi, mida on vaja saavutada ja tegelikult ka seda summat ka ei lepita lõpuni kokku, et lepitakse võib-olla ka isikliku tulemust lepitakse kokku, siis öeldakse noh, et pärast vaatame, kui palju siis raha on, et kui palju siis päriselt on, on võimalik maksta noh, et. Et noh, Taavi, see sinu loogika, ma saan aru, oleks see, et tegelikult nii see eesmärk. Kui ka siis see summa oleks väga täpselt ette teada, öelda, et nüüd, kui tõesti see noh, nii-öelda. Start-up'i keeles KPI-d on siis kõik saavutatud, et, et siis on see, see hulk raha, mis, mis, mis tuleb, et. Aga seda võib ja seda tulekski täitsa mõelda ühe, ühe variandina noh, haridusreformi puhul ma usun sellesse vähem, sest seal on nii palju poliitilisi mõõtmeid. Kui mõne konkreetsema noh, nagu teenuse või mingi veidi väiksema mõjuga teema puhul.

No ma ise mõtlen niimoodi, et see, et keegi saab aasta lõpus boonust, samal ajal perioodil langenud näiteks eelarvade läbirääkimised, üldine majanduslangus ja nii edasi, noh, olengi ebapopulaarne. Kõik peavad püksirihma pingutama ja siis, kui keegi saab boonust, ongi nagu kuidagi, ma üldse ei imesta, et see on ajakirjanduse lambus ja peabki olema ajakirjanduse lambus, eks. Aga kui meil on ette kokku lepitud, noh, nagu siin Aivo ütles, on ju, et näiteks, et ettevõtted saavad täisautomaatsed raporteerimised, nad ei pea oma noh, bürokraatia edastamiseks, nagu nad ei pea oma kulubaasi suurendama, saavad äkki isegi vähendada seda, on ju. See on ette kokku lepitud, kõik saavad aru, et selle elluviimine võtab aastaid aega, on ju, ja kusjuures mõõdetakse mitte seda, et. Et on seadusmuudatused tehtud või mõõdetakse seda, päriselt ka on, ma ei tea, kolmkümmend protsenti ettevõtetest hakanud automaatselt oma andmeid edastama, eks, et on toimunudki ühiskonnas mingi muutus, et sellel hetkel vabaneb nagu nii-öelda auhinnafond, on ju. Selles mõttes nagu sellised juhud on nagu nii-öelda ette läbi vaieldud, ehk siis me saame ka ajakirjanikena või ajakirjanduses saaksime enne üldse, kui pihta hakatakse, saaksime vaielda seda, et kas see reform on ikka ühiskonnale praegu nii vajalik, kas see on üldse ühiskonna jaoks nii oluline. Kas see pott peaks olema üldse nii suur, äkki ta peaks olema suurem või väiksem on ju, et kui see on nagu ette ära vaieldud ja tulemus saavutatakse ja see on null üks põhimõttel. Siis ei tohiks ju olla ka meil ajakirjanikena midagi nagu siin kobiseda, et noh, et, et see vaidlus on juba ära peetud, me peetasime selle enne ära, kui me üldse pihta hakkasime, on ju, et. Et, et ühesõnaga mulle see tundub mulle nagu õiglasem mudel kui see, et, et teate, et riigiametites ongi kombeks kolmeteistkümnes palk on ju, kusjuures praegu vist ei paranda mind, aga. Kas avaliku teabe seaduse järgi on riigiametnikel boonuse piirang? Avaliku teenistuse

ja seaduse järgi ja kaks kuupalka saab. Muutuv, muutuv palk vist nimetatakse teda niimoodi.

Et põhimõtteliselt rohkem ei saaks ju preamiat saada?

Praegu küll mitte jah. Et selle sinu idee nii-öelda siis noh, see on aasta kohta, on ju. Et, et mingis mõttes on sellel ju ka oma, oma loogika avaliku sektori kontekstis olemas, aga selle sinu tee, idee elluviimiseks siis jah. Tuleks seda seadust kohendada tegelikult. Kui see summa peaks olema suurem.

Henrik, kui sulle, kui kogenud ajakirjanikule ikkagi, kuidas see kõlab nagu, et riik hakkab, noh, ma võiks ju kohe küsida, et kuulge, et siin on ju väga suur ahvatlus, et mingis teatavas riigiasutuses ühel aastal tekitame probleemi ja järgmisel aastal hakkame seda päästma, on ju, et ja pane veel mingi boonusfondi ka, on ju, et noh, et, et siin annaks nagu sigatseda küll, on ju, et. Aga see mõte üldse, et noh, et, et vaata, üldine foon on ju see, et ega need avaliku sektori limukad, need ju ainult kurat raha võtavadki ainult on ju, et tööd ei tee, on ju, et. Et kuidas sa, kuidas sulle kui ajakirjanikule see nagu, nagu see filosoofia üldse kõlab?

Ma arvan, siin on mitu asja, et esiteks, kui sa tuletasid meelde vanu häid aegu, kui Eesti riigil oli eesmärk ja era ja riigisektori tegelikult koostööd ja kõik oli väga hästi, et siis ma tegelikult ütleks, et täna. Seesama protsess on käimas, kahjuks on see seotud nagu sellega, et meie suur eesmärk praegu on, mulle tundub riigina ja rahvana püsima jääda. Ja mingites kaitsevaldkondades tehakse seda koostööd era ja riigi vahel, nii et vähe pole, on ju, ja noh, riik pani ka suure raha välja ja mulle tundub, et noh. Et see nii-öelda väline surve on meid nagu Noh, halb asi, aga põhimõtteliselt eesmärk nagu on. Ja nüüd teiseks selle. Noh, et kõik need protsessid on alati nagu pikaajalised, eks ole, ja valitsused tulevad ja lähevad, ülemused tulevad ja lähevad, on ju. Ühiskonna meelsus nagu tuleb ja läheb, põhimõtteliselt ma arvan, et seda on ju võimalik saavutada, aga see peab olema siis mingisugune ultraselge. Noh, ultraselge nagu arvutus on ju, millega ühiskond ongi nõus, et no ütleme, näed, et meil. Iga päev kolm milli läheb, siit lihtsalt jookseb toruste alla ja nüüd noh, on ju mõistlik, on ju, kui me palkame sinna kellegi, kes paneb selle miljoni eest kinni. Noh, et noh, mul on väga raske seda sellist nagu protsessi ette kujutada, millega siis ka kogu ühiskond oleks nõus, et noh, sellist asja, et nüüd tuleb kogu eesti rahvas kokku ja ütleb jah. No seda ei ole, et ta ikkagi saab tulla, osad on poolt, osad on vastu ja noh, siis meil on juba popp, meil on ju süsteem, kus me siis valime, eks ole, inimesi, hääletame siis põhimõtteliselt nende ideede poolt, et kes on poolt, kes on vastu. Noh, et ma jõuan nagu ikkagi sinna poliitilisele tasandile nagu tagasi sellega.

Aga võib-olla see ei ole nii mustvalge, Henrik, et, et ma tooks siia kaks asja, et, et eks seal peaksid olema mingid ankrud, mille külge seda siis siduda, on ju, ja üks ongi see noh, nii-öelda. No pikema ajalukas on kokkuhoid, et noh, ka täna siiski ja see efektiivsus, et ka täna siiski noh, see üks nii-öelda. Ja väljakutse, mis me, mis meil ju on, on muuta riiki efektiivsemaks, muuta seda lihtsamini toimimaks ja, ja süstida ametnikesse just seda. Seda, kuidas siis öelda, missiooni või mõtlemist, et, et see ametniku missioon ei ole ainult maksimaalselt ettevõtteid kontrollida. Vaid noh, pigem see, mida Aivo ütles, et, et, et teha ettevõtete elu kuidagi maksimaalselt lihtsaks ja sellest siis noh, nii-öelda ka kõik. Kõik võidaksid, et siis sa mingit veetset nagu ei peaks korraldama, et sa saad ju tegelikult noh, nii-öelda. Saad nagu selle põhja rohkem vaadata, et kus sa siis selle selge kokkuhoiu ühiskonnale, ühiskonnale nagu saavutad, et, et noh, ei, ma arvan, et seda ei saagi teha mingites üli. Suurtes poliitilistes, poliitiliselt keerulistes protsessides, seda ma ei usu, sellepärast ma tõmbasin selle hariduse teemaga kohe maha, et aga, aga noh, mingites niisugustes. Konkreetsemates teenustepõhistes asjades, mida ametid teevad, et miks mitte, aga ma näen Aivo ka siin. Keit,

sa tuletasid mulle meelde ühe, ühe elulise teema ja mina ise oma praktikast nüüd räägin teile, kaks tuhat neliteist ma läksin valitsusse ja taotlesin kolme miljonit eurot Maanteeameti boonuse noh, tulemustasu maksmiseks. Ja, ja ma olin valitsuses, aga see, see, et ma lihtsalt raha küsisin, oli mul põhjendatud sellega, et kolme aasta jooksul mul oli, ma tegime kindlaks, et meil kolme aasta jooksul jääb üheksakümmend seitse inimest ja pensionile viiesaja seitsmekümnest. Mul oli see kenasti alternatiivina juurde toodud ja, ja noh, ja need arvutused olid ka tehtud, eks ole. Ja me teadsime seda, et kui me lähme nagu nende liiklusteenindusbüroodega e-kanalitesse kõik inimesed suunama, eks ole, see väärtus tekib seal nii ettevõtetele kui inimestele ja ma saan tegelikult leti tagant inimesi ära, ma ei mõelnud nii, et need letiinimesed peaksid muud, mingid muid riigiteenuseid hakkama pakkuma. Ja mul, mulle lubati see, ma sain selle, selle, selle taotluse läbi. See on lihtsalt mikronäide, eks ole, mikrotasandil, Taavi, sellele mõttekäigule, et aga see jälle, ma arvan, see on sellest juhtidest kinni, kuidas nad suudavad seda minna ja esitleda ja mille peale seda tehakse või siis on see mingi kogukond või nii.

Aga ma tahan isegi siin kaugemale minna, et, et mida ma isegi otsin, on, peaks olema äkki mingi instrument ka ühiskondlikuks tellimuseks. Noh, ühesõnaga ongi see, et täna nagu ühiskondlik tellimus käib läbi, läbi valimiste, nagu sa Hendrik ütlesid ja see on nelja aasta tagant, onju, noh, kindlasti ütleme niimoodi, et noh, on olemas ka neid näiteid, kus saab mingeid teadusi osta. Tead, annetadesse õigetele parteidele, et seda on ka Eesti ajaloos juhtunud, eks, onju. Neid näiteid meil on olnud. Aga, aga pigem just niipidi, et noh, et, et sul ongi noh, mingi arutelu, mingi mõvin, mis ütleb, et kuulge, et tegelikult siia tasub panna täiendav motivatsioon. Sest miks ma sellest räägin nii palju, palju, ongi see, et enamus neist reformidest on pikaajalised, nad võtab mitu aastat. Kolm-neli aastat, võib-olla isegi viis aastat, võib-olla rohkem, eks, ja selles tsüklis on seal väga palju osapooli. Ja siin see nii-öelda iga-aastane, see kolmeteistkümnes palk või, või, või boonusfond, see süsteem nagu ei toimi. Sellepärast või noh, ütleme raha selles kohas see nagu motivaatorina ei toimi, et see ei aita nagu sellele eesmärgile nagu lähemale, et kui sa tead seda, et noh, ütleme, mis töötab me oleme start-upi saade ka, on ju. Start-up'ides on optsioonid, optsioonid tegelikult on siis nagu õigus aktsiatele, mida sa saad realiseerida juhul, kui tulevikus on ettevõttel mingi väärtus ja toimub mingi noh, müük, mingi exit, on ju. Ja sinnamaani sul ei ole mitte midagi. No sul on nagu lootus, et kasvab tuleb äkki, ehk siis sul on auhind teada, sa pead ehitama selle asja niivõrd ägedaks, et see auhind lõpuks realiseeruks. Ja, ja, ja ma ütlengi, et, et seda mõtteviisi, mida meil tegelikult on olemas ja väga palju kasutatakse, et, et miks mitte seda ikkagi tuua rohkem riigi juhtimisse. Jah, läbi selle, et ta ongi nii-öelda aitab mingitel väga selgepiirilistel valukohtadel paremaks saada. No mind näiteks ennast häirib, ma ei saa, olen muidugi sellest ka süüdi, eks, aga mind häirib täna näiteks Eesti riigisektoris iita majade kasv. Ehk siis nad on ikka paisunud nagu meeletult suureks, nad on äärmiselt ebaefektiivsed ja kui ma vaatan seal toodetud koodi hulka ja sisulist väärtust ja võrdlen seda näiteks nagu ma ei tea, startup sektori koodi hulkade ja väärtustega, et siis on nagu noh, maksame ikka reitsilt üle. Ja, ja me maksame küll sellepärast, et, et riigi poole peal tegelikult ei ole kellelgi nagu motivatsiooni või huvi maksta vähem või maksta õiglast hinda ja, või teha neid tasuvusarutusi, et kas üldse on mõtet nagu üldse nagu mingi koha peale IT-lahendust teha või mitte, onju. Et see on nagu katki ja korrast ära, noh, selle võiks nagu ära motiveerida. Ma ei tea, mis see mudel on, aga kes selle mudeli välja mõtleb ja selle tööle paneb ja nüüd see päriselt töötab ka. Selles mõttes, et

kujuta ette, kui sa võtad koosoleku kokku, siis sinu peakohale on kirjutatud kümme miljonit ja nüüd sa hakkad kõigi inimestega jaurama, et äkki, äkki paneks midagi kinni, on ju, ja sul see kümme miljonit särab, teistel ei ole eriti nagu midagi. Et ma arvan, et see tekitab mingisuguse huvitava nagu noh, ebatasase olukorra, et äkki. Krokodilli komisjon ongi nagu noh, normaalne kurb nähtus seal ju, et seda saabki teha niimoodi väljast.

Ja aga Henrik, see, see nende reformide ära tegemine ei ole kunagi ühe inimese töö, et mõte ongi nagu selles, et, et sul on nagu juhina, sul on mingi instrument, mida sa kasutad ja jagad laiali noh. Nüüd kümme millil läheb selle, ma ei tea, võib-olla kolme saali inimesele.

Ja, ja ma ütlen, et siis ongi, et kõik, kes käe tõstavad, poolt hääletavad, siis saavad raha.

Ja ma toon mõned, võib-olla ma tõmban natuke laiemaks selle pildi, et, et ma kõige esimese asjana ma

ütlen, enne kui ma hakkan siin heietama, on ju, et.

Et selgemalt eesmärgistatud tulemustasud kindlasti töötaksid avalikus sektoris ja ette kokku lepitud ja, ja seal on, sellest on ikkagi palju näiteid, nüüd teine küsimus on, kuidas seda täpselt teha ja, ja organiseerida. Ma lihtsalt toon kaks näidet, et. Et noh, see viimane võib-olla, see on vähemalt minu mulje on, Taavi, see oli enne sinu aega avalikus sektoris, et ma, et ongi, meil on kaks perioodi olnud, et. Et see esimene niisugune avaliku, avalike teenuste digiteerimise või sihukese efektiivsuse otsimise laine tegelikult oli selles esimeses finantskriisis. Kaks tuhat kaheksa, kaks tuhat üheksa, kus, kus oli ju niisugune kärpepoliitika, et, et. Kärbi ära ja pool raha saad endale jätta, mitte siis nagu juhina, vaid, vaid sellele organisatsioonile. Ja, ja, ja see tegelikult tekitas läbi pigem nagu valu, on ju, mitte läbi lisaraha noh, ikkagi väga suure motivatsiooni teha asju efektiivsemalt ja. Ja see oli see esimene laine, kus, kus väga palju noh, nii-öelda hakati kasutama digilahendusi ja, ja, ja püsikulusid ja inimeste arvu. Vähendama ja, ja eks siis noh, tegelikult ka tõsteti nende inimeste palka, kes jäid. Noh, nii et see raha motivaatorina ka seal lõpuks ikkagi toimis, on ju, ja teine, teine pool oli siis juba see noh, nii-öelda eestvedamise aeg ja kui tõesti tulid, tulid. Seesama e-resigentsus, aga ka sinul oli see hoobuli olemas, on ju, läbi siis nende noh, nii-öelda Euroopa Liidu erinevate rahastamisvahendite, mida siis ministeeriumitele sai anda, on ju erinevateks IT, IT-arendusteks, et. Miks ma neid näiteid toon, et mingi motivaator nagu peab olema? Aga täna on vaata just see seis on nüüd selline, et kus ühtepidi eelarvetega on nagu kitsas. Ja noh, see tükk aega elati nagu selles rütmis seal noh, juba enne covidi aega ja covidi ajast, et iga uue asja jaoks sai eraldi raha. Siis oli nagu see motivatsioon, et noh, mõtleme midagi välja, proovime midagi käima panna, siis saame mingi uue asja teha. Et siis noh, see enam ei tööta, on ju, uut raha tegelikult nüüd enam ei tule ja nüüd on küsimus, et mis on nüüd siis noh, nii-öelda motivaator, mis neid uusi lahendusi ikkagi tooks ja, ja, ja, ja tegelikult siis. Noh, võimaldaks ikkagi tõesti selle efektiivsuse ja lihtsuse uute teenustega, innovatsiooniga edasi minna ja seal mingid niisugused sihistatumad. Noh, nagu tulemustasupotid täiesti nagu võivad, võivad tegelikult töötada, et kas nad on seal kuidagi asutustevahelised või asutuste sisesed, et see on teine küsimus ja kui suurtest teemadest me, kui suurtest teemadest me räägime. Aga noh, Henrik, see on ikkagi no elu, nagu elus on see ka avalikus sektoris, nii et, et see mingi lisatasu komponent ikkagi paneb inimesed rohkem pingutama, et loomulikult sul on mingi missioon alati, aga noh, nii-öelda kui sul on mingi konkreetne eesmärk, sa tead, et sa selle eest mingisuguse. Me ei pea minutitest rääkima siin kümnetest miljonitest, et need summad võivad olla palju-palju-palju väiksemad, et, et mis tegelikult inimesi, inimesi motiveerivad noh, asju tegema teistmoodi, lihtsamalt ja, ja paremini, vaata, see annab ka sulle selle suuna, et noh, mis suunas sa üldse tegutsed. See

on teine asi, mis ma tahtsin öelda, et, et ma arvan, et väga paljud inimesed ei tunneta seda noh, riigisektori, ma ei tea, raiskamist või, või ülekulutamist nüüd. Et kuskil on üks või kaks või kolm suurt kohta, eks ole, kus see raha läheb, võib-olla ta lõpuks on nii, aga, aga ka ettevõtjad ja ma arvan, noh, Aivo siin ka tunnetab. Millest on ka räägitud, lihtsalt riik teeb liiga palju asju, igal pool on see nina sees, igal pool on mingi tüüturegulatsioon, igal pool on mingi ametnik, on ju. Ma pean tõesta, kirjuta, saada, mölla, on ju, aeg kulub noh, milleks, et see on nagu noh, lõpuks on ta jah, üks suur kärbe, aga põhimõtteliselt võib siit vastu vaadata nagu kolm tuhat kakssada pisikest kärbet. Eks, kus noh, nagu sa Keit ütlesid, et võib-olla see ei ole kümme miljonit, eks ole, aga et noh, iga, iga tapetud teenus maksab nagu tuhat, eks ole, või midagi, ma ei tea. Et, et äkki saab selle kuidagi väiksematest kokku panna ja, ja seetõttu need kärped ka kuidagi asutustele allapoole lükata, aga ma ei tea, kas see niimoodi toimiks.

No just, see natuke ongi see minu loogika, millele ma nagu viitasin, et pigem seda saaks kasutada niisuguse kultuuri muutuse instrumendina ka, et me tegelikult premeerime noh, nagu. Vot sellist tegevust, mis teeb ettevõtete elu lihtsamaks, teenuseid osutatakse kiiremini, on ju, saavutatakse efektiivsus. Ja seal see ei pea olema mingi üks suur elevant on ju, mille siis kõik hakkavad jagama seda miljonit, ma arvan jah, et see Eestis töötab kehvemini kui see, et on noh, mingisugused üldisemad, üldisemad põhimõtted, et mida siis kasutatakse.

Ma mõtlen, mina olen seda proovinud erinevates organisatsioonis teha ja mõnes kohas on ka välja tulnud ikkagi, et, et sa annad ettevõtte sees, ma räägin nüüd erasektorist, annad, annad tegutsemisvabaduse. Ja lepid kokku selles, et juhu kui välja tuleb, et siis on noh fifty-fifty või, või, või on isegi rohkem, eks, et, et sõltub sellest, mis see, mis selle ärisisu on, eks. Ja selles mõttes noh, inimene, ma arvan, alati ümber number üks motivatsioon on selle töö sisu. Ja, ja tegutsemisvabadus, et need on nagu peamised motivaatorid, aga selle juures veel teadmine, et oh, lisaks sellele, et mul on vabadus otsustada ja tegutseda, et ma saan ka väga hästi premeeritud ja see premeer, preemia suurus sõltub veel minu enda töö kvaliteedist. Et kui sa need mutrid saad nagu paika väga hästi, see masinavärk hakkab ise tööle. Et need inimesed leiavad nutikaid lahendusi, nad leiavad hoopis teistsuguseid teid, mida sa võib-olla ise oleks, poleks võinud ette kujutadagi, sest nad on spetsialistid, nad teavad seda valdkonda väga hästi ja, ja see, et sa annad neile nagu motivatsiooni ja vabaduse on, on, on viib sellele nagu tulemuseni, mis. Mis nagu kõik ahetama paneb ja sa ei maksa mitte midagi, kui tulemust ei ole. Ja ma arvan, et see on hästi oluline, et noh, täna jällegi, miks siin nagu noh, võib-olla läheb ka avaliku sektori vaadates, näeb nina virri, on see, et kurat, kolmeteistkümnendast palk nagu tundub, et ei tehtud väga, et ta ikka said kolmeteistkümnenda palga, onju, et noh, et, et see on nagu see nagu nii-öelda läbipaistmatus, onju, et ei ole nagu selget seos selle vahel, et. Näete, kolm aastat tagasi lepime kokku, leppisime kokku, et kui me saavutasime sellised numbrid Maksame, ehk siis nagu sellist palks midagi kobiseda.

Väga kihvt, Taavi, et me oleme siin nelikümmend minutit saadet teinud ja oleme jõudnud kontseptsioonini neljateistkümnest palk, sest kolmeteistkümnest ei sööta, sest see on juba niikuinii kõik ootanud, aga Aivo, sa tahtsid nagu öelda.

Ja ei, ma, ma kuulasin teid ja mul tuli jälle üks mingisugune out of box on ju, või siis kastist välja mõte. Et te võite mind seina külge naelutada, aga see puudutab nagu noh, näiteks hankeid, on ju. Ja enne alguses Taavi, sa ütlesid, et kuidas nagu seda innovatsiooni nagu premeerida ja, ja ma jäin mõtlema, et me Maanteeametist tol ajal tegime ühe katse vähemalt selliselt, meil oli kindel raha hulk mingi tee rekonstrueerimiseks. Ja tead, me tegime niimoodi, et mitte nagu, et mitte nagu selle hanke peale ei olnud mitte ära määratud see, kui pikk kilometraaž või me tegelikult ütlesime, et me tahame saada nii palju kilomeetreid, muutsime nagu hanke sisu. Ja, ja kuhu ma nüüd nagu tüürin, on see, et äkki mõelda seda, et kui niukseid riigihankeid korraldatakse, et seal maksumaksjad on otsustajaks näiteks, on ju, selle ühe või teise asja all. Ja, ja, ja, ja noh, vaata, sa, sa nagu ma ütlen, ma ütlen, et see võib olla täitsa hull idee, sest noh, tegelikult see kaudselt see raha ju tuleb ju nende taskust, eks. Noh, see võib olla valdkonna täiesti erinev ja vaata, aga see, see ütleme paljuski nagu erasektori nagu kaasamine sellistesse asjadesse. Jätame kõrvale korruptsiooniriskid ja neid on võimalik ju maandada nii, et sul on läbipaistev protsess, eks. Aga, aga, aga, aga põhimõtteliselt oleks muudatus hoopis mingi noh, selles suunas näiteks. Täiesti nagu hull mõte, eks ole, aga võib-olla teostatav.

Eks neid innovaatilisi hankeid proovitakse teha ka avalikus sektoris ja et anda ainult see tulemus nii-öelda ette. Ja, ja, ja siis noh, nii-öelda ärasektor siis pakub selle lahenduse, aga eks see on keeruline jah, et seal on avalik sektor on ikkagi nii reguleeritud, nii palju on sulle ette antud. Ja et ka seal noh, niisuguseid väga palju superäid tulemusi ole, et seal meil enda riigikantselei juures on ju niisugune innovaatiliste projektide fond, et kust erinevaid seal. Innovaatilisemaid asju toetatakse ja proovitakse teha ja see on tegelikult päris hästi töötanud, et seal see lisamotivaator on noh, just siis noh lisavahastus, mida siis. Riigikantselei niisugustele projektidele jagab, aga need on väiksed, need on väiksed sihistatud ikkagi pigem niisugused testimise ja katsetamise asjad. Mis võib-olla tulevikus siis jõuavad noh, nagu mingisugust suurem laiemasse kasutusse, aga, aga mitte nii-öelda väga laias kasutuses, seda Aivo jah, praegu ei tehta.

Ja, aga Keit, kuule, mul veel üks, see, see kiire mõte siia, vaata, meil on üks hea, halb, hea, hea näide, kuigi halva sisuga, eks ole, noh, SKAIS2, võtke, mäletate kõik seda, seda fopaad seal ümber. Nüüd, kui keerata see Taavi ja, ja Hendrikuga näiteks teie diskussiooni konteksti, et kui ei oleks mitte see haisvae või, või kes see meil seal pärast edasi arendas ja ikka oli fopaa. Et noh, et, et, et haisvae ju lõpetas lepingu ära ja nii edasi, aga kui seal oleks olnud nagu ministeeriumiametnike. Ossas ka mingi boonus puhul pandud, et kuule, seal läheb asi paremaks, mitte nii, et tuli, tuli, tuli arendusettevõte ja kirjutas asja nii nagu täna tehakse, et noh, mitte midagi protsessides ei muutu, et sul väärtus on null, aga raha maksti ära, eks ole. Ja seal ei noh, ja, ja kui see oleks teistpidi peal olnud, et, et need, neid, keda muudetakse, keda see noh, see Kafka, mis sinna jäi, see Kafka on edasi, aga see, keda muudutakse, oleks ka motiveeritud olnud muutma. Ma arvan, et see oleks võib-olla lõppenud hoopis teisiti.

Ühesõnaga, meil on saateaeg läbi, aga ma saan aru, et meil on üldine mõmin selle koha pealt, Keit, et vast, vast see riigisekretärina, et katseta uusi mudeleid, et. Ma ei tea, Aivo, kuidas sulle tundub, et, et ikkagi on ette kokku lepitud eesmärk ja see on sisuline eesmärk, mitte see, et tehti mingi seadusemuudatus, vaid päriselt nagu saavutati ühiskonnas mingi muutus. Et siis ei oleks nagu häbi ka tegelikult maksta selle reformi eest nii-öelda boonustasusid.

Taavi Pressis välja pealt selle arvamuse

praegu. Okei, okei.

Ei mina olen poolt, ma olen, ma olen, ma olen poolt.

Ei, no eks neid, see on ju selge, et, et see suund, mida me seal proovime võtta, on, on nagu lihtsama ja efektiivsema riigi suunas, et. Et neid kõiki erinevaid mehhanisme seal tuleb katsetada, et kuidas seda, kuidas seda selgemalt, selgemalt ametnikeni viia, et see üldine, üldine suund selline on ja. Ja fokusseeritumad niisugused tulemustasud on kindlasti üks hea variant selleks, jah.

Jah, me pole muud tiigrihüpet olnud, äkki leiame siit uue tiigrihüppe. Mulle

meeldib, et oli pandud lõunaks koosolek tunniks ajaks neli inimest tulid kokku. Arutati ja leiti, et peaks tegema küll ja siis sai koosoleku aeg läbi, mis praegu on juhtunud. Need neli inimest lähevad igaüks oma töölaua tagasi ja jätka, jätkavad igapäevase eluga, aga mina tea, äkki tuli midagi ikkagi välja ka siit.

Kuule, aga teeme niimoodi, Henrik, et kui siit päriselt tekib mingi muutus, siis sa premeerid mind šampagnaga selle saate püstitamise eest.

Mina võin isegi mitme šampanjaga sind premeerida, ei ole mitte mingit probleemi. Kuidas me mõõdame, kuidas me mõõdame selle saate edukust, Taavi?

Et päriselt on pandud mingi uus selline boonusmudel püsti. Null üks.

Tead, aga ikkagi sinu vaimust me peame Keidule need pakkuma.

No muidugi. Mitte

sulle.

Siis, kuidas me jääb pärast jagama.

Keit, võta see reformi, reformi, riigireform ka välja.

Ja siis me tõenäoliselt oleme KAPOs järgmise, järgmiste küsimustega, küsimustega. Aga aitäh ka kõigile kuulajatele, me lõpetame oma koosoleku siin ära ja oleme tagasi nädala aja pärast.