Eesti iduettevõtja: avalik saladus on see, et elektriliinid on mitusada tundi aastas ohtlikud

Iga, igal juhul, et noh, ma ei, ma ei julge kellegi mingi soovitada, aga ma võin seda küll öelda, et ainust tegelikult kõrvalekalle energeetikast oli siis oma vesinik, mis ma tegin, et vesinik kindlasti ei ole energeetika. Vesinik on keemiatööstus, täna on vesinik saja miljardi suurune keemiatööstuse äri ja seda ta on ja seda ta jääb, ta ei muutu mitte kunagi energeetikasse, ei ole see point veel. Ta on molekulina kasutuses ja ma läksin tarkvara pealt riistvarasse samuti samasse ettevõttesse, et näha, mismoodi on teha riistvara. Kogu mu senine karjäär on olnud tarkvaraga seoses ka Eleringis, ehitasin andmeplatvormi ja tegin siukseid asju, et. Kogu mu, kui ma olin jällegi, läksin, õppisin füüsikat, pakat ja pärast pakat mõtlesin, kuhu minna. Siis oli valik, et kas ma lähen neuroteadusesse peale, ilmselgelt on väga palju neuroteadust just tänapäeval muutunud, kindlasti oleks minust saanud nagu okei teadlane, mitte väga hea teadlane, sest ma ei ole piisavalt kannatlik. Või siis lähen energeetikasse ja ma arvan, et see mõju või põhjus oli see, et ma nägin, et energeetikas hakkavad pihta väga suured muutused. See oli see, mis see nagu abstraktne otsustus oli ja teine mõju oli see, et oli väga hea kursus saada veel Londonis, kus ma toonase tüdruk-sõbra sõbraga koos elasin. Aga see valdkonna valik, mis on suures muutuses, ma arvan, see on, kui ma peaksin kellel mitte soovitama, siis see on see asi, mida valida, sest see valdkond on nii ääretu suures muutuses energeetikas siis. Et siin on terveks, ütleme, ma sündisin tuhat üheksasada üheksakümmend ühest aastal tuhat üheksasada üheksakümmend. Ja kaks tuhat viiskümmend, see on see aasta, kus kõiksugused kliimaeesmärgid peaksid saavutatud saama. Ehk siis ma olen siis kuuskümmend ja just teoreetiliselt nagu karjääri lõpus, et see on väga. Kõik need kakskümmend, kolmkümmend, nelikümmend on väga otsesed minu eluetapidega seotud numbreid. Võime korra teha vahepõik ka sellesse kliimateemasse, sest see on viimasel palju tähelepanu saanud, et, et ma ütleks, et ma ei valinud kliimamuutuse teemat, see ei ole kunagi olnud. Nagu kliima vastu, vaid asi on muutuse valdkond ja esialgu ma läksin justkui tuumaenergeetika suunas. Ja tuumaenergeet, ma lõpuks ei valinud, kuna ma käisin läbi kõik selle UK tuumatööstuse, sain seal läbi tänu oma professorile kõikidesse salajastesse kohtadesse sisse. Jutustage inimestega valitsuses ja mujal ja ilmselge mulje oli, et tuumatööstuses teevad otsuseid ainult hallipäised kuuekümne aastased. Ja tegelikult isegi nemad ei tee otsused, sest need teaks lõpuks ikka poliitikute, poliitikute poolt ära, et kas nüüd Hiina tohib või ei tohi investeerida UK reaktorisse või noh, lõpuks vist ei tohtinudki. Mitte keegi seal tegelikult väga midagi muuta ei saa ja see oli see põhjus, miks ma tuumaenergiasse läinud, et võib-olla valida valdkond, mis muutub ja valdkond, kus sa ise ka midagi ära teha saad. On need kaks asja, mis on minu

Väga hea, meil on saade lõppenud, ma arvan, et kuulajad lööksid meid maha, kui me ei küsiks sinu käest arvamust Eesti energiavalikute ja sektori tuleviku kohta, et. Et kas sina mereparki ehitaksid? Ja kas sa arvad, et praegune valitud teekond, mis on selgelt ikkagi tahtsuse energia suunas ja salvestamise suunas, et kas see on õige valik, arvestades sinu nii-öelda erialast ja, ja ka teaduslikku tausta?