Kaks ideed hariduse uuendamiseks: teeme inseneeriaõppe koolis kohustuslikuks ja käsime lastel koolitöid AI-ga teha

Tere, head kuulajad, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa on ettemõtte saatega stuudios, sest on kolmapäev ja täna on selline mitmeski mõttes natukene teistmoodi saade. Esimene asi on see, et me oleme Taaviga kahekesi ja, ja põhjus on see, et meie tänane saade on justkui kahes osas. Esimene osa on see, kus mulje Taavil paluti esineda Eestis ühel haridusjuhtide konverentsil hiljuti. Ja rääkida neile sellest, et kas selline IT- ja inseneriõpe võiks olla lülitatud õppekavasse sisse ja millisel kujul ja kes seda teeb ja miks see hea on. Ja kas seda keegi tahab õppida ja kas see peaks olema kohustuslik. Ja siduda seda kuidagi tulevikuga, nii et esimese poole saatest me teeme seda ja me läheme teisest saatepoolest sujuvalt edasi jutuga, et mida ikkagi meie arvates peaks nüüd kogu selle tehisintellekti revolutsiooni ja, ja võib-olla mõne jaoks ka paanikaga Eesti koolides ja hariduses peale hakkama, kas seda tuleb? Emmata või sellest tuleb lahti saada, kas seda tuleb käsitleda ettevaatlikult või julgelt ja mis kasu meil selle kõigest on ja, ja milliseid kodutöid näiteks võiks õpilastele anda. Ja kas peaks käima sabas inimestel, õpilastel või ka töötajatel, et ega nad midagi ometi AI-ga ei tee. Sellest räägib meie tänase saate teine pool, nii et hakkame peale. Tere, Taavi. Tere. Me peaksime saalitäid, koolijuhte ja muid Eesti hariduses olulisi inimesi innustama, lülitama siis inseneeria ja IT-õpet õppekavadesse sisse. Et sealt tuleksid siis, ma saan aru, koolist välja inimesed, kes on valmis kohe istuma arvuti taha ja hakkama tootma postkulda.

siin kohapeal nagu saab küsida, et alati, kui hakatakse rääkima haridusest või üldse ühiskonna ees seisvatest probleemidest, on ju. Et siis ei lähe kaua, kuni keegi minusugune või sinusugune või keegi ühiskonnas tõstab käe ja ütleb, et seda me peaksime ikkagi noortele kindlasti kooli kavasse lülitama. Ja ükskõik, kas see on religiooniõpe või see on mingisugune keeleõpe või see on meediapädevuse õpe, eks ole, infosorteerimise oskuse õpe, IT-inseneriaõpe, et me ei saa ju päris niimoodi võtta, et noh, näed, sulle meeldib IT. Et nüüd sa jalutad kuhugi kohale ja ütled, et see peab olema koolikavas, koolikava läheb lõhki.

Mitte ainult seda, ma tahan öelda, et üldse noh, masinaid sobib meile ka on ju, kui sa vaatad tudengivormelit, eks me oleme sellega maailma tipus. Kui sa vaatad meie olümpiaadide tegijaid maailma tipus, eks, et selles mõttes meil ei ole midagi häbeneda, et hariduskokkuvõttes on ju hea ja küsimus ongi, et kas sul on andmeanalüüsi oskused, kas sul on seadmega suhtlemise ehk siis programmeerimise oskused, on ju. Ja kuidas sa oskad neid oskusi ära kasutada selleks, et ükskõik, mis erialuse lõpuks nagu, nagu valid, see ei pea olema progemine, kõigist ei saa progejaid, eks, aga, aga see kokkuvõttes annab sulle ikkagi nagu konkurentsieelise ja võimaluse globaalsel turul nagu võistelda. Ehk siis see on see, mida me kokkuvõttes tahame, sest me teame seda, et noh, arvestades, kui globaalne poliitik jääb, nagu ta on praegu, on ju, siis nagu tootmist kui sellist on Eestisse väga kajalist tuua.

riided. Jah, täiesti tegemist on tehnoloogiaga. See, mismoodi käib uue moe planeerimine. Läbimüügi ennustamine, mis tüüpi kleit peaks olema, kui palju see tüüp või teine tüüp nagu võiks müüa. Kasutatakse ainult nagu AI mudeleid ja tootmine kui selline on kuskil outsource'itud kurat teab kuhu Eestist ära, on ju. Aga, aga noh, ütleme nii, et noh, võiks ju mõelda, et noh, et moe loomine ja, ja rõiva brändide tegemine edasi, et see on nagu midagi. Nii-öelda käekatsutavat, aga, aga ei ole, see on ka tehnoloogia täna, et meil on noh, ja seda teevad targad eesti naised, on ju, et. Et mina väga innustan seda, et me anname ikkagi lastele väga tugevad kriitilise mõtlemise oskused, tehnoloogiaga esitlemise oskused, inseneeria oskused. Ja, ja sealt on tulevik, see noh, iseenesest inseneeriga meil kokkuvõttes on väga kehvasti. Üks mõõdupuu, millega me saame mõõta seda, on rakett kuuskümmend üheksa. Kõik vaatate seda saadet, imetlete neid tarku lapsi, nad on ka targad. Aga viimasel kolmel aastal inseneeriaülesannetel pole noh ajal meet'i. On see hakkama, ehk siis vanasti nelikümmend viis minutit pidid ära tegema lahenduse, nüüd on kaks tundi. Me nüüdame vahepeal kaamerad välja, sellepärast pole midagi filmida, noh. Istuvad seal omal õnnetult oma laua taga ja siis pärast kümmet vihjet hakkab midagi tulema, on ju, et noh, et, et selles mõttes, et inseneeria ja probleemi lahendamise oskus tehnoloogia abil on läinud kehvemaks. Ja tänane haridussüsteem seda kindlasti ei toeta, võiks palju rohkem toetada. Jah, meil, ma ütlen liiga, meil on koole, kes tegelikult saavad, noh, kellel on see nii-öelda. Igapäevakoolijärvel sisse põimitud, eks neid koole on, noh, kas siin omas Viimsis, kui me praegu lindistame seda, eks on ju. Viimsi kool on väga edukas näide selle koha pealt, aga nüüd on veel. Et aga see peaks olema laus, see peaks olema valdav. Ja noh, ma saan aru, et haridusministeerium on ette ka kirjutanud mingid reeglid, aga vabandusi, miks seda teha ei saa, on, on rohkem kui, kui küll aga.

mina olen seda asja nüüd siis pool akadeemiliselt katsetanud aastast kaks tuhat kaheksateist. Ehk siis me hakkasime lahendama seda ühte otsesest probleemist, mis oli see, et, et tüdrukud võiksid ka olla ikkagi rohkem tehnoloogiaõppest huvitatud. Täna nad ei ole. Noh, natuke numbrit paremaks läinud ka ülikoolide vastuvõtuses, aga, aga ütleme niimoodi, et meil on naisi jätkuvalt ainult noh, ütleme iga viies IT-sektoris on naine, eks, et võiks olla paremini. Ja kuidas seda huvi tekitab, noh, me oleme proovinud aru saada, et kust see huvi üldse kaob, et kui me võtame selle ülikoolist välja tuleva ja erilineva tütarlapse kui toote. Siis me oleme nii-öelda re-engineering või reverse engineering sellega, et noh, et a la, mis on ülikoolis valesti, miks ta ära kukub, mis on gümnaasiumis valesti, miks ta ära kukub, mis on põhikoolis valesti, mis ta ära kukub, kuni alla välja. Ja noh, ütleme niimoodi, et ega asi hakkabki pihta tegelikult juba kodust valedest stereotüüpidest on ju, sina mängid nukkudega, mina noh, poiss mängib robotitega, ma ise ei ole patuspuhas. Mina kinkisin oma tütrele esimese roboti, kui ta on üheksa, tema vend, kes on oma vana, sai kolmesel. Eks, et noh, poistega mängime ikka teisi mänge, on ju. Ja, ja tegelikult tuleb välja, et me kunagi ikka haridusministeeriumiga nagu arutasime seda challange'it, see oligi, et noh, toodi välja, et on kolm probleemi, miks me ei saa koolidesse panna tehnoloogiaõpet. Et üks põhjus on see, et õpetaja pole, teine on see, et see on kallis, noh, kroonid ju maksavad palju näiteks, on ju, ja maksavadki palju. Ja kolmas on see, et tüdrukud ju huvitav. Et kui sa vaatad klassikalist robootika ringi, sul on kümme poissi, kaks tüdrukut, vanematel on võrdne võimalus panna laps sinna tundi, järelikult tüdrukud ei huvita, kui tüdruk ei taha sinna minna. Noh, loogiline, noh, mõtteviis onju. Aga mis me tänaseks oleme Unicorniga tõestanud, on see, et tüdrukud ei taha minna sinna tundi, kus on poisid, sest nad on poistest kehvemad, alguses on. Ja sa ei taha minna ju tennisetrenni niimoodi, et sinu on esimest korda reket käes ja mina olen juba poolteist aastat mänginud. Aga kui kõik on algajad, siis võib ju togida külla, on ju. Ja tuleb välja, et see on päris oluline muutus ja teine, mis türkutele ei meeldi, on võistlemine. Et kui sa vastandad võistlemise saavutusega, et noh, halab, ma ei tea, lahenda ülesanne ära antud ajaraami sees. Siis see neile meeldib palju rohkem kui see, et noh, kes nüüd kõige kiirem oli, kes kõige parem oli. Noh, lihtsad asjad onju. Ja nad võtavad tohutu kiirusega järgi, ehk seda me oleme täitsa mõõtnud, et kuskil nagu paari aastaga nad on samal tasemel, kus poisid lähevad isegi mööda.

Ma tahtsin küsida, et, et ühest küljest mul hakkab siit paistma, et me tegeleme Eesti üldhariduskooli nagu kutsekaks muutumisega, noh, et, et sina tuled, lülitad inseneeria, eks ole, keegi tuleb, lülitab veel mingi praktilise oskuse ja veel mingi praktilise ja võib-olla õpetame nad auto, autoga sõitma, sest Eesti on ajaring.

tänase, tänapäeva inseneeriaülesanne on teistmoodi, ma toon sulle näiteid, mis mul tänapäeva inseneeriaülesanne on. Ülesanne on selline, et sul on kassi keskel kast ja see kast iseloomustab metsa. Ja nüüd on sul droon ja sa istud oma baarilisega kuskil klassi nurgas ja sinu ülesanne on, et drooni peale käib sadul, sadule peale käib pingpongipall. See pingpongipall on vaktsiin ja nüüd on vaja metsa viia rebasele vaktsiini. Ja nüüd sa pead progema selle drooni, tõusma õhku klassi nurgast, sõitma klassi, lendama klassi keskele, tegema niisuguse flipi, mille peale pall kukub kasti, tulema tagasi ja maanduma. Ja see on üks tund. Saada see droon lendama, saadeldud õigesti nagu kõigil kaugusele, maanduma enam-vähem samasse kohta, kus ta startis, täpselt samaks kunagi ei saagi, on ju, seal on hästi palju muutaid, noh, valgus ja kõik peegeldused ja nii edasi, on ju. Aga ühesõnaga, see on ja vot see nüüd on nagu äge tund ja see on progemine, kus sa näpuga pead ja noh, alguses pusid niisama, kui hakkama ei saa, siis noh, kokkuvõttes on alati olemas, starti spikker ka, on ju, et noh, et vaadata spikkeri, kui muud moodi ei tule, eks, aga, aga see ei vaja inseneeriharidust, et sihukest tundi Ja see on äge, sa mängid koos lastega, on ju, et noh, vaadake sedasama, mis värvi on, majandus tegi just selle kohta saadet, on näha, kuidas õpetaja koos lastega joodab leedelampi nii-öelda ühendusi, on ju, noh. Sa saad teha nagu jumala ägedaid asju, need tunnid ongi täna, täna pole ägedaks tehtud, et see ei ole enam nii nüri, kui no mina ütlen ausalt, näiteks gümnaasiumi progemine on täna nüri. Kas see on neil veel korrast ära Eestis näiteks, on vaja korda teha, et, et selles mõttes on sul õigus, aga need põhikooli inseneeriatunnid üli, üliägedad pluss. Sa saad kogu kola, noh, tellid endale sõna ots mõttes nagu sisse, et sa ei pea nagu ostma koolile, vaid, vaid sa oledki üks sellest nii-öelda ketist, kes kasutab siis sedasama kola, mida teine kool kasutab. Kuule, aga

kolmekümne viienda aastani. Aga tegelikult me peaksime olema uhked, see on see, kuhu me peaksime püüdlema kogu selle haridussüsteemiga. Ja see ongi see, et noh, ütleme niimoodi, et see, et me hakkame täna nüüd nagu selle AI peale mõtlema kümnenda- ja teistkümnendas klassis on hilja. See vist on

Ja haridus õppida, õppida, õppida. Meie selle nädala saade on läbi, aitäh kõigile kuulajatele ja mina ja Taavi oleme tagasi juba külalisega tegemisel nädalal, nii et kuulmiseni.