Kuidas akadeemias pettunud Eesti teadlane oma AI-firma asutas ja selle USAsse kolis

Tere kõigile kuulajatele, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa on Ette mõtte saatega stuudios. Tere, Taavi. No, Joe, Joe. Ma sain aru, et täna on üks selliseid saateid, kus me ei saa öelda, et sa oled meie tänase külalisega vana tuttav. Meie tänane külaline on ühe idufirma kaasasutaja, kolis oma firma mõnda aega tagasi USAsse. Tegemist on biomeditsiini doktorikraadiga kaasasutajaga, mis ei ole ka Eestis väga tavaline, et, et teadusmaailmast asutatakse ikkagi startup. Ja selle startupi nimi on Elnora ja selle kaasasutaja ehk meie tänase külalise nimi on Carmen Kivisild. Tere, Karmen.

Jah, Londonis me elasime juba seitse aastat ja selleks ajaks ja me olime siis, ma olin oma, olin koos oma perega seal, meil on abikaasaga kaks väikest last ja me tahtsime tegelikult kolida nii või naa üks hetk Eestisse ja, ja just eelkõige sellepärast, et, et lastel oleks juurdepääs vanavanematele ja teistele sugulastele, et muidu tundus, et me oleme umbes. Neli väikest hunti seal üksinda suurest Londonis, et selles see kolimine ei olnud niivõrd seotud selle lahkumisega akadeemiast. Aga, aga lahkumine akadeemias oli see, et ma läksin akadeemiasse unistusega, et ma tahan muuta maailma, ma tahan leida uusi ravimeid ja, ja üks hetk, kui ma olen sajaaastane, siis ma saan öelda, et tänu minu tööle. Ma ei tea, miljonit inimeste elu oli, oli, oli päästetud ja ma olin akadeemias kaksteist aastat ja kordagi. Kordagi mul ei olnud võimalust nagu seda päriselt realiseerida, et ma tegin kogu aeg teadust, tegin teadust, leidsin huvitavaid asju, aga ma tundsin, et see ei jõudnud akadeemiast välja nagu päris inimesteni, päris patsientideni ja lõpus oli siis niimoodi, oli Covid. Ja, ja me leidsime kaheksa erinevat ravimit laboris, mis aitasid nii Covidi kui teiste potentsiaalsete viiruste vastu ja ma läksin oma bossi juurde ja ma ütlesin oma bossile, et nii. Kaheksa, kaheksa potentsiaalset ravimit, mis kõik olid juba ravimiameti poolt heaks kiidetud ravimid, aga neuroteadustes kasutada, kasutusel hoopis neurohaiguste vastu, mitte Covidi vastu. Ja, ja siis ma mõtlesin oma bossile, et nii, nüüd ongi nüüd minu moment, et see kõik see aeg, kui ma olen olnud akadeemiast teadlane. Ma olen selle, selle momendi jaoks nagu elanud, et me peaksime nüüd tegema kas mingi ettevõte või kuidagi selle rahvale. Ütlema seda, et need kaheksa ravimit võiksid potentsiaalselt neid aidata. Ja siis mu boss oli lihtsalt niimoodi, et ei, Carmen, et sa oled lihtsalt tavaline teadlane, sa ei ole mingi startupperi, sa ei ole mingi startupper või mingi ettevõtte boss, et sa oled lihtsalt tavaline teadlane, et. Et mine laborisse tagasi, teame rahulikult oma katsed edasi ja siis ma tundsin, et ma ei suuda enam seda lihtsalt teha.

Ma teen veits kõrvalepõike, ma, Henrik, üldse siin suvel ka oli rohkem aega järgi mõelda ja siis mulle üha rohkem ikkagi tundub, et, et see edu, mis eestlastel oli, et me kogesime mingeid tehnoloogiaid või ühiskonna muutusi teistes kiiremini, sellepärast et no meil oli digialdkiri ja noh, seal on mingid asjad, mida teised ei teadnud üldse ja, ja see andis meile mingi edu. Et see edu on praegu kadunud, selles mõttes on kadunud, et, et teised oskavad ka. Aga, ja siis tekibki küsimus, et kust tulevad üldse meie uued start-upid, mis nii-öelda saaksid kasutada neid meie enda Boltide ja, ja Skype'ide ja muid kogemusi. Ja ma ei ole suutnud muud välja mõelda kui täpselt see, millest Carmen räägib, et see on süvateadus. Mis kokkuvõttes mingi eriteadus, mis siis pööratakse tänu sellele, et meil on see kogemus sellest start-up'i maailmas, et siis juba teadus pööratakse hästi ruttu nii-öelda heaks start-up'iks. Kas sul, Karmen, on mingid Eestis mingid mentorid ka või sa oledki nii-öelda põlve otsas ise õppinud, ainult?

Aga seesama, et noh, et, et vot seal on see lõks on ju, et sa oled ühelt poolt nagu teadlane, teed oma toodet paremaks, teistpidi saavad ettevõtet arendama, tegema kõiki neid intervjuusid ja, ja saama neid EIS-id, eks, et. Ma sinna mentaalse poole peale ei lähegi üldse, et kui raske sellega toime on tulla, aga, aga kuidas sa ise praegu nagu tunned, et kas su toode on nii palju valmis juba, et sa võidki tegeleda ettevõtte arendamisega, et sa tead, et noh, toode enam alt ei pea, eks, et. Või siis, kuidas sul see praeguse tasakaal selle teaduse ja, ja, ja ettevõtluse vahel on?

Ja ma kõigepealt kommenteerin ühe teise punkti ära ja siis vastan kohe küsimusele, et miks teadlased on tegelikult ülihead ettevõtete tegevjuhid ja startupperid on sellepärast, et teadluse, teaduses sa oled harjunud läbi kukkuma ja kuulma EIS-id pidevalt. Ehk ma mäletan sellist olukorda, kui ma olin oma magistris, mis oli Tartu Ülikoolis. Esimene katse, esimene aasta ja mu kukkus see kolinal läbi ja ma reaalselt helistasin oma emale ja nutsin telefonis, ma olin nagu. Mul ei tulnud see katse välja, mingi kelle öösel kell üks see oli. Ja siis mu imps oli nagu, et mida sa teed, Karme, lõpeta see hala, mine maga, mine homme tagasi laborisse ja hakka uuesti pihta. Ja nüüd ma olen seda teinud aastaid, kaksteist aastat teadvuses saadud, ei iga päev, vaatad su katse tulemused vastu ja see ei ole see, mida sa ootad ja loodad. Ehk siis minu arvates teadlased on just väga harjunud selle, selle vaimse, vaimsete raskustega. Aga tulles tagasi päris küsimuse juurde. Kindlasti ei ole toode sealmaal ja ma tunneks, et see ei vea alt. See ja ma arvan, et AI on praegult sellise või tehisintellekt on praegult sellises positsioonis, kus, kus peaaegu keegi ei saa seda öelda, et sa kunagi ei tea, mis sealt umbes välja võib tulla, aga see ongi see võlu ja, ja kui lahe see kogu see tootearendusprotsess on olnud, et nüüd me saame. Me tegime näiteks just eelmisel nädalal oli reedel üks demo ja nad küsisid meie käest ühte demo jaoks ühte lisa, lisaosa nagu sellel platvorm, mida meil ei olnud. Me tegime selle nelja päevaga valmis, nagu teisipäeva alustasime, neljapäeva õhtuks oli valmis, reedel natuke veel põrandasime ja reede õhtul oli tema, et sellist kiirust noh, ma ei kujutaks nii-öelda ilma tehisintellekita isegi ette.

Meil on siin saates ju olnud ka süvatehnoloogia külalisi erinevaid ja, ja no ikkagi varem või hiljem jõuab see arutelu sinna, et, et kas teadlane saab samal ajal olla firma juht, noh, siis öeldakse, ei samal ajal ikka ei saa. Ja et kas ta üldse saab, eks ju, siis öeldakse, et noh, ega üldse on ikka ka kahtlane, sellepärast et teadlane tahab ju maailma muuta, mitte mingit labast raha teenida, eks ole, ja mingit vastikuid müügilepinguid nagu sõlmida. No sina tulid nüüd akadeemiast ära, nagu sa ütlesid, et kas, kas korraga saab olla teadlane ja, ja firmajuht või, või kuidas, kas sul on nagu mingisugune tunne, et sa oled, ma ei tea, akadeemiliselt läbi kukkunud või, või nüüd need kolleegid, kes sul maha jäid, et vaatavad, et noh. Näe, ma ei tea, kuttis nagu, andis alla ja nüüd läks, läks nagu mingisse rahamaailma, et, et see ei ole nagu nii äge või nii õilis, kui, kui teaduse tegemine oleks.

Kindlasti, kindlasti ja see on see mentaliteet, mis teaduses eriti tippülikoolides minu arvates valitseb, et no ma tegin oma doktorantuuri University College Londonis, mis on maailmas edetabelis vist kui ma mäletan kümnendal positsioonil, ehk ikkagi tõesti nagu tipp, tippülikool maailmas. Ja mul oli veel see stipendium, ehk siis ma ise kipitan veel selle eest maksma või kõik need neli aastat oli veel Inglismaa valitsuse poolt kinni makstud. Et seal oli selline mentaliteet, et kui sa ja ka pärast järeldoktantuuris, et kui sa akateemiast lahkud, sa oled kindlasti läbi kukkunud. Ja isegi üks Eesti. Tuntud mentoritust ütles sellise lause üks kord, et kõik, kes on akadeemiast umbes, et ainult need inimesed lähevad ettevõtlusesse, kes on akadeemias läbi kukkunud. Ja lisaks veel, et panna veel isegi veel rohkem õlitulle, on veel niimoodi, et need kaksteist aastat, kui ma olin akadeemias. Ma avaldasin ainult ühe artikli oma bakalaureuse jooksul ühe täiesti suvalise projekti kohta, ehk isegi mul ei ole isegi artikleid mitte. Et see on nagu tõesti võiks vaadata mu peale nagu täielikku läbikukkumist, aga tegelikult päriselus ma just tunnen, et see. on parim viis, kuidas anda maailmale tagasi või tõesti nagu teha nagu päris muudatust, et kõik need teadmised, oskused, mida ma selle oma akadeemilise karjääri jaoks sain, ma nüüd rakendan päris elus ja nüüd päriselt on mul võimalus teha niimoodi, et need laboriprotokollid töötavad, inimesed avastavad maailma parimaid ravimeid ja me lahendame näiteks järgmise pandeemia.

Et siit on võimalik veel mürinal läbi kukkuda, need sada nägu, et, et see on ikkagi positiivne start-up saade meil siin, tuletame meelde. Aga ma, samal ajal, kui sa rääkisid, ma pingsalt mõtlesin, et kas ma tean Eestis mõnda teadlasest tippjuhti, kes nagu tuli teadusest ja tegi tippettevõtte. Millist geenitehnoloogias on üksikud näited, aga vist that's it, et tippspetsialistist juhte ma tean küll mitmeid, noh, Ti Heinla näiteks on väga hea näide ja siin on veel neid. Et aga just, et noh, teadusest, et see on ikkagi pigem olnud see, et teadlasel on see lõks, et ta on näinud selle, seda ülikooli mugavat poolt ka. Ja seda grandimugavat poolt, eks, et sul tegelikult ei ole vaja seda piitsa sinna kohale endale kogu aeg, et ma pean deliver'dama, sest kui ma ei deliver'da, siis inimesed jäävad tööta, jäävad palgata, ise raiskan aastaid aega, on ju, et. Et palju lihtsam on teha see järeldus, et ah, ma lähen tagasi ülikooli ja annan loenguid ja kirjutan mõne artikli ja, ja noh, see on ka ju tegelikult täitsa tore elu, ega selles mõttes ei ole halba või häbiväärset ei ole. Et aga jah, et selles mõttes unikaalne läheb, nii, igal juhul me läheme kaasa. Nii, aga läheme nüüd tagasi selle Ameerika juurde, et, et nüüd on sul olemas toode, sul on olemas ka mingi rahastus ja sa lähed USA. Kuhu te lähete üldse kõigepealt?

Vastupidi, teadvuses on, ravimiarendus jaotatakse kahte etappi, prekliinilised uuringud ja kliinilised uuringud. Prekliinilised uuringud toimuvad laboris ja neid nendest kasutatakse, kasutatakse rakke ja higisematest aetumites ka, ka loomi, loomkatseid ja siis need, mis on kliinilised uuringud, need nendes on inimesed. Ehk siis seal, kus on kliinilised uuringu otsad, tõesti ei taha mitte ühtegi viga teha, sest et kõik need on seotud inimestega ja inimesed saavad juba päris ravimit ja nii edasi. Aga selles esimeses otsas, mis on praegu tegelikult teaduse probleem, on see, et me kardame teha metsikut vigu. Ehk siis kui mina nüüd täna peaksin laboriprotokolli genereerima, siis ma läheksin, loeksin hunnikuga kirjandust. Otsiksin kõik kõige kasutatavamad asjad välja ja prooviksin kopeerida teise inimese tööd. Aga nüüd, kui Ele Lemid ka natukene mõtlevad ise midagi põnevat välja, siis see annabki just võib-olla seda tõuget natukene teadlasele juurde, proovida midagi oma mugavast tsoonist väljas, sest et laborikatsete tingimuses sa raiskad lihtsalt oma aega ja raha, aga seal ei ole inimelut kaalul.

Ja ma olen suur Eesti fänn. Meil on, meie lapsed on siis sündinud Inglismaal, enamus elust veetnud ingliskeelses keskkonnas ja nad räägivad sada korda, tuhat korda paremini eesti keelt kui, kui inglise keelt. Et nad räägivad väga hästi inglise keelt ka, aga, aga nad on nagu täiesti täiesti puhtad eestlased ja mul on väga tugev see, see niisugune eestlaslik mõttemaailm ja, ja soov panustada Eesti teadusesse, ettevõtlusesse, arengusse ja nii edasi. Ma tahaksin, kui mul tekib võimalus, ma tahaksin anda Eestile tagasi kõike seda, mis, mis Eesti on mulle pakkunud, aga sul on õigus, Henrik, et täna ma tunnen, et, et Elnora tulevik. Liigub väga tugevasti USA suunas ja just sellepärast, et seal see võimalused on oluliselt suuremad või paremad mulle, et kui Eestis on see riskitaluvus või soov teha midagi sihuke totaalselt crazy't või. Noh, nagu praegu minuga räägite ja mul ei ole kõikidele küsimustele vastuseid või mul ei ole nagu kõik see läbimõeldud nii detailideni, siis see on just see, mida, mis nagu eestlastele hästi meeldib. Kui usakatele, usakas, meie investorid kordagi ei küsinud, mis on toode nagu. Nad, ma, ma ei tea, kas nad siiamaani isegi teavad, mis see Norra üldse on, et neid huvitas, miks ma seda teen, neid väga meeldis see, et ma akadeemia pooleni jätsin. Neil, neil on kõik, kui ma ütlesin, et okei, me kolime USAsse paari kuuga, et see on midagi sellist, mis USA investoritel on kõik nagu rohelised lipud, et ja mis pani neid investeerima, et jah, ma. Me lähme, liigume küll täiega nüüd USA suunda ja esimesed kliendid ja loodetakse paljud teised kliendid on USA-st, aga kui mul tekib võimalus anda Eestisse tagasi, siis ma kindlasti seda teen.