Kuidas lahendab TalTech tehisintellekti tungimist õppetöösse?

Tere tulemast kuulama ettemõtte podcasti, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa on stuudios ja me, kuna september on alanud lõpuks kõigi lapsevanemate rõõmuks, ei pea enam vaatama neid diivanil vedela, vaid teismelisi, kes ütlevad, et neil on igav ja mitte midagi ei ole teha. Kõik saavad lõpuks ometi kooli ja vanemad saavad lõpuks ometi tööle. Ja me räägime tänases saates siis päris palju haridusest ehk katsume vaadata uue õppeaasta alguses. Kas me oleme jõudnud mingilgi moel lähemale? Tõele selles küsimuses, et kuidas kokku panna tehisintellekt ja haridus, sest õpilased on selle oma jaoks juba ammu kokku pannud ja haridusest tuleb kurba hala. Vähemalt siis siiamaani on tulnud ja meie külaline täna on TalTechi IT-teaduskonna dekaan Gert Jervan. Tere, Gert. Tervitus. Ja see põhjus, miks just Gert on siin, on see, et nad avasid just ka ilmselt uue õppeaastaga seoses terve sellise, nad ise ütlevad infovärav, ütleme, lähenemiste kogumiku, mis puudutab tehisintellekti ja haridust ja tehisintellekti ja ühiskonda. Ja see küsimus TalTechi ees on äärmiselt suur, et mis siis teha tudengitega, kas õpivad ise või saab neile midagi õpetada ka? Aga tuleme sealt sammu. Etepoole ehk enne, kui TalTechi minna, võiks käia gümnaasiumis. Taavi, sinu laps läks gümnaasiumisse. Mis on, mis on kotkate nagu majapidamises chat-kept poliitika, kas on ruuterist kinni keeratud või on igati julgustatud?

Aga Gert, kuhu sa paned, ses mõttes ma just tahangi siit sõnasabast kinni võtta, et noh, Gert tõi näite, et ta on õppejõud, kes teeb steriilsest klassiruumis, eks ole Et noh, kopeerimist ei ole mõtet ju ülikoolis inimestele õpetada kõrghariduse sildi all. Aga kuhu sa paned, Gert, selle tasakaalu, minu loogika ütleb ka, et aga noh, et sa ise tõid selle Ferrari ja kaariku näite, et aga miks te seda kaarikut seal ikkagi siis nagu steriilses klassiruumis nii peale sunnite?

Ei, selles mõttes, et turg teeb siin oma korrektuurid, ehk siis kokkuvõttes ju inimene valib omale, millise haridusteguna ta tahab minna, eks, ja, ja noh, ma ei tea, kui. Noh, TalTechil on oma viis, MIT-l on teine viis ja nii edasi, on ju, mingil hetkel ikkagi turg teeb oma korrektuurid ja ütleb, et milline on see õige viis, on ju, et kui ma saan ikkagi. Ma ei tea, chat GPT-dega kokkuvõttes isegi noh, ma toon, see oli nüüd võrreldav, ma väga vabandan selle näite eest, aga noh, ütleme, minorist tulles saan nagu samasuguse töökoha nagu TalTechist tulles, on ju, aga minorist ma, piisas sellest, et ma tegin chat GPT-ga, on ju, pidin steriilses klassiruumis tegema, aga noh, outcome on sama, on ju, et siis ma noh. Ilmselgelt tekib küsimus, et aga mis ma siis nagu nii palju sinna tuupama pidin minema sinna TalTechi onju, siis noh, TalTech peab ka adapteeruma, onju. Hea näide on ju, IT on olnud ju väga popp eriala TalTechis, aga TalTechis on ka erialasid, mis viimastel aastatel ei olnud väga populaarsed, onju, noh, ma ei tea, telekom, elektroonika. Mis näitab, noh, tegelikult, kui nad ei ole populaarsed, siis järjagi nad ei ole adapteerunud. Ehk siis, et kas see, seesama huvi mingi valdkonna ja mingi, mingi, mingi teema vastu, see. See tudengite huvi näitab seda, kui hästi sa, kui hästi sinu järjena müüb.

Kas sa näed seda protsessi haridusasutuses läbi viies, et see tšempionite lähenemine tundub nagu kõige mõistlikum või et noh, et oleks, võib ju ka mõelda nii, eks ole, et tuleb ülikooli juhtkond kokku ja saadetakse ülevalt alla noh, põhimõtteliselt eeskiri, eks ole, TalTechis tehakse nii, nii ei tehta, seda tohib, seda ei tohi, on ju, ja noh, et homsest hakake peale. Kui, kui jäik või kui paindlik teil see AI asi on?

Keelud siin ei toimi, sellepärast, et see ongi see, et kui õppe, õpetaja ei ole muutunud ja ta endiselt lähtub sellest samast õpetamisprintsiidist, mis oli viis aastat tagasi või viiskümmend aastat tagasi või sada viiskümmend aastat tagasi, sorry, noh, ei ole haridus, ei ole väga palju muutunud selle aja jooksul. Siis, ega seal ei olegi midagi muud teha, sellepärast et noh, meenutame ise, kui sa olid viieteistaastane, sul oli võimalik nurki lõigata, siis sa lõikasid neid nurki, eks ole. Küsimus on suuresti ikkagi kooli süsteemis ja noh, see on oma asi, mis me üritame ka ülikooli vaates teha, et sa pead õppeprotsessi niivõrd palju kohandama. Et see ei ole enam see koht, kus sa lähed nagu teadmiste järgi, teadmisi võid saada sa internetist, tehisintellektit, kust iganes. Aga see on see koht, kus sa need teadmised läbi mõtestad, läbi sünteesid, teed midagi ära, teed praktiliselt ära. Täpselt sama see spagetisilla näide, eks ole, et sa teed selle silla valmis, vahet ei ole, mis töövahendist sa kasutad, aga sa teed selle asja valmis. Sa kasutad erinevaid töövahendeid ja see ongi nüüd see kõige suurem väljakutse kogu selle lõpp üldhariduskoolide süsteemile. Et ma väga loodan, et näiteks D-hüpe suudab seda läbi mõtestada gümnaasiumi tasemel ja mida laiemalt ta koolidesse läheb, seda parem. Ja sama väljakutse on meil ka ülikoolides, sellepärast et meile juba praegult tulevad ju need, kes on harjunud tegema kõik chat'iga ära. Ja meie peame nüüd suutma seda protsessi niivõrd palju painutada, et nad hakkavad rohkem mõtlema. Seesama Kaido Kikase artikkel ju ka sellele viitas, eks ole, et, et protsess muutub. Ja, ja see on, see on kõige suurem väljakutse, mis meil praegult on.